Isaac Asimov

1. Baley

1

Elijah oli peitnud end puu varju ja pomises: „Ma teadsin seda. Ma higistan.”

Ta jäi vait ja ajas end sirgu, pühkis käega otsaesist ja põrnitses siis mornilt oma märga peopesa.

„Ma vihkan higistamist!” See kõlas põhjapaneva loodusseadusena, kuid kedagi polnud kuulamas. Ta oli solvunud universumi peale, mis oli taas osanud midagi hädavajalikku nii ebameeldivaks teha.

Probleem

Elijah Baley võitles kangekaelselt paanikaga.

See oli vaikselt kasvanud viimastel nädalatel. Tegelikult kauem. See oli kasvanud sellest ajast, kui ta oli kutsutud Washingtoni ja talle oli külmalt teatatud, et ta viiakse üle teise kohta.

Kutse Washingtoni oli olnud juba iseenesest ärritav. Kuivale korraldusele polnud lisatud mingeid üksikasju ja see tegi asja hullemaks. Kaasas olnud reisikupongid määrasid sõiduvahendiks lennuki, ja see oli veel hullem.

(Raamatu esimene peatükk)

Lije Baley oli just oma laua juurde jõudnud, kui tajus, et R. Sammy teda ootavalt vaatab.

Tema pika näo mornid jooned tõmbusid jäigaks. „Mis vaja?”

„Boss tahab teid enda juurde, Lije. Silmapilk. Kohe, kui olete saabunud.”

„Hea küll.”

R. Sammy seisis seal tuimalt edasi.

Baley ütles: „Ma ütlesin: hea küll. Mine ära!”

R. Sammy pööras kannal ringi ja läks oma toimetuste juurde. Baley mõtles ärritatult, miks poleks neidsamu toimetusi võinud teha mõni inimene.