Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29
Sündmuste horisont - Isaac Asimov
en
-
Nägemused robotitest
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/isaac-asimov" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">Isaac Asimov</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/N2gemused%20robotitest%20esikaas.jpg?itok=FjIkxQxV" style="width: 335px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" />Isaac Asimov<br />Robot Visions<br />Copyright © Byron Preiss Visual Publications, Inc, 1990</p>
<p>Tõlkinud:<br />Triin Loide © 2022 „Introduction: The Robot Chronicles”, „Robot Visions”, „Too Bad!”, „Lenny”, „Galley Slave”, „Christmas Without Rodney”, „Feminine Intuition”, „The Bicentennial Man”, „Someday”, „Think!”, „Segregationist”, „Robots I Have Known”, „The New Teachers”, „Whatever You Wish”, „The Friends We Make”, „Our Intelligent Tools”, „The Laws Of Robotics”, „Future Fantastic”, „The Machine And The Robot”, „The New Profession”, „The Robot As Enemy?”, „Intelligences Together”, „My Robots”, „The Laws Of Humanics”, „Robots In Combination”<br />Ain Raitviir © 1965, 1976 „Robbie”, „Reason”, „Liar!”, „Runaround”, „Evidence”, „Little Lost Robot”<br />Martin Kirotar © 2021 „The Evitable Conflict”<br />Ats Miller © 2022 „Mirror Image”<br />Juhan Habicht © 2022 „Cybernetic Organism”, „The Sense Of Humor”</p>
<p>Toimetanud Eva Luts ja Leiger Luts<br />Kaanepilt Liis Roden © 2022<br />Täname Mairi Laurikut!<br />Kirjastus Fantaasia<br />ISBN 978-9916-648-33-9</p>
<h3>Tagakaanetekst</h3>
<p>„Nägemused robotitest”, originaalpealkirjaga „Robot Visions” on Isaac Asimovi 1990. a ilmunud jutukogu, mis koondab endas väga ligikaudu poolt tema poole sajandi jooksul ilmunud robotiteemalist loomingust. (Jah, esimene neist juttudest ilmus 1940. aastal!)</p>
<p>Osad neist juttudest on eesti lugejale tuntud (5 neist ilmus 1965. a LR kogumikus „Kadunud robot” ja veel 2 on ilmnud hilisemates kogumikes), kuid suurem osa neist – nagu ka autori robotiteemalised esseed – ilmuvad eesti keeles esmakordselt.</p>
<p>Isaac Asimovi loomingu kõige tuntum kild on kahtlemata robootika kolm seadust, millised ta, muide, sõnastas täna kogu maailmas tuntud kujul 21-aastasena. Neid ei ole tagakaanel ära toodud lihtsalt sellepärast, et neid korratakse raamatus eri aegadel ja kohtades ilmunud juttudes-esseedes piisavalt.</p>
<p> </p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/N2gemused%20robotitest%20kaas.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/N2gemused%20robotitest%20kaas.jpg?itok=HJgOCipt" width="100" height="69" alt="" /></a></div></div></div>
Sat, 05 Feb 2022 22:02:07 +0000
ats
255 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/n_gemused_robotitest#comments
-
Asumi sõbrad
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/isaac-asimov" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">Isaac Asimov</a></li><li class="taxonomy-term-reference-1"><a href="/autor/martin_greenberg" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">Martin Greenberg</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/AsumiSqbrad_esikaas.jpg?itok=ZCPwyitD" style="width: 313px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" />Foundation’s Friends<br />Copyright © 1989 by Martin H. Greenberg</p>
<p>(Selle raamatu <em>Copyrights </em>on kolm lehekülge, nii et see on ära toodud eraldi allpool.)</p>
<h3>Tagakaanetekst (mis päris hästi selgitab, mis kogumik see selline on):</h3>
<p>„Asumi sõbrad” on kogumik, mis koondab endas nii kirjanduslikke lugusid kui Isaac Asimoviga seotud tagasivaateid ja mälestusi. Siin on ka mõned Isaac Asimovi jutud, mida ta ise oluliseks pidas.</p>
<p>Kogumikku kirjutanud autorite nimekiri on pikk ja muljetavaldav. Kui nimetada mõnda neist, kes meilegi vast tuntumad, siis: Ray Bradbury, Robert Silverberg, Harry Turtledove, Connie Willis, Frederik Pohl, Poul Anderson, Robert Sheckley, Harry Harrisson, Orson Scott Card, Harlan Ellison, Norman Spinrad, Carl Sagan...</p>
<p>Lisaks juttudele on siin ka tema lähedaste ja muidu tuttavate mälestuskilde ja austusavaldusi; Martin H. Greenberg on selle üsna ulatusliku materjali kenasti tervikuks vorminud. Asimovi-fännile on see tõeline maiuspala, sest enamik lugusid on nii või teisiti Isaac Asimovi loominguga seotud, ent kogumik sobib ka esimeseks tutvuseks autor (ja tegelikult ka tema ajastu, ehk eelmise sajandi keskpaiga ja teise poole) teadusliku fantastikaga, sest autorite nimed peaksid enda eest kõnelema.</p>
<h3>Tõlkijad:</h3>
<p>Eva Luts: Ray Bradbury „Eessõna“, Ben Bova „Mittemetalliline Isaac ehk „It’s A Wonderful Life““, Harry Turtledove „Trantori langus“, Mike Resnick „Tasakaal“, Sheila Finch „PAPPI“, Frederik Pohl „Kokkutulek miili kõrgusel“, Janet Jeppson Asimov „Järelsõna: Paar sõna Janetilt“, Isaac Asimov „Järelsõna: Viiskümmend aastat“, „Järelehüüded ja mälestused“.<br />Piret Frey: Pamela Sargent „Lindijooksja“<br />Kati Metsaots: Robert Silverberg „Asenioni lahendus“, Isaac Asimov „Surematu bard“<br />Külli Seppa: Edward Wellen „Urthi vääriline mõrv“<br />Kristi Kartašev: Connie Wills „Dilemma“, George Alec Effinger „Maureen Birnbaum. Kui saabus pimedus.“, Edward D. Hoch „Pealtkuuldud vestlus“, Orson Scott Card „Põlvnemisteadlane“<br />Jay Skaidrins: Poul Anderson „Platoni koobas“, George Zebrowski „Asumi südametunnistus“<br />Seio Saks: Hal Clement „Tindiplekk“<br />Linda Ariva: Isaac Asimov „Inetu poisike“<br />Jaana Talja: Isaac Asimov „Viimane küsimus“<br />Priit Kenkmann: Harry Harrison „Robootika neljas seadus“<br />Eva Luts ja Birgitta Ojamaa: Barry N. Malzberg „Igavene olevik“<br />Karel Allikas: Robert Sheckley „Tsementpreeria autokütid“</p>
<p>Toimetanud Eva Luts ja Leiger Luts<br />Kaanepilt © John Harris<br />ISBN 978-9949-661-51-0</p>
<p><strong>Raamatu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital</strong> - Täname!</p>
<p> </p>
<p> </p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/AsumiSqbrad_kaas.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/AsumiSqbrad_kaas.jpg?itok=O0yelA7j" width="100" height="68" alt="" /></a></div></div></div>
Tue, 14 Jan 2020 08:45:18 +0000
ats
214 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/asumi_s_brad#comments
-
Kivike taevas
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/isaac-asimov" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">Isaac Asimov</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><h3><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/Kivike%20taevas%20esikaas.jpg?itok=F6nDKcKL" style="width: 318px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" />Pebble in the Sky, 1950</h3>
<p>See on noore Isaac Asimovi esimene romaan, mis pani aluse Galaktikaimpeeriumi romaanidele ja Asumi sarjale.</p>
<p>Ühel hetkel on Joseph Schwartz õnnelik pensionileläinud rätsep Chicagos, 1949. aastal. Järgmisel on ta abitu võõras Maal esimese Galaktikaimpeeriumi kõrgajal. Maa, nagu ta varsti teada saab, on stagnatsioonis, vaid kivike taevas, mida põlgavad kõik 200 miljoni Impeeriumi planeedi asukad, sest Maa inimesed julgevad väita, et see on inimkonna päriskodu. Ja Maa on vaene, suurte radioaktiivsete piirkondadega – nii vaene, et kõik Maa elanikud peavad kuuekümneselt surema.</p>
<p>Joseph Schwartz on kuuskümmend kaks.</p>
<p> </p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/Kivike%20taevas.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/Kivike%20taevas.jpg?itok=Vuha4Pwd" width="100" height="72" alt="" /></a></div></div></div>
Tue, 23 Apr 2019 19:16:50 +0000
ats
180 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/kivike_taevas#comments
-
Tähed kui tolmukübemed
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/isaac-asimov" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">Isaac Asimov</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/T2hed%20kui%20tolmukybemed%20esikaas.jpg?itok=cPCV3AQy" style="width: 332px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" />The Stars, Like Dust, 1951, The Galactic Empire (Galaktikaimpeeriumi) sari.</p>
<p>Eks ole see Isaac Asimovi roboti- ja Asumi-raamatute ühte maailmasüsteemi (kronoloogiasse) toppimine hilisem ja üsna kunstlik leiutis, kirjutamise ajal autor end sellega ei vaevanud. Olgu sellega, kuidas on, igatahes „kanooniline” järjekord on selline:<br /><br />Robotilood (The Robot series):</p>
<ul>
<li>The Caves of Steel, 1954, Teraskoopad, 2008</li>
<li>The Naked Sun, 1957, Alasti päike, 2009</li>
<li>The Robots of Dawn, 1983, Koidu robotid, 2010</li>
<li>Robots and Empire, 1985, Robotid ja Impeerium, 2011</li>
</ul>
<p>Galaktikaimpeeriumi lood (Galactic Empire novels):</p>
<ul>
<li>The Currents of Space, 1952, Kosmosehoovused, 2017</li>
<li>The Stars, Like Dust, 1951</li>
<li>Pebble in the Sky, 1950</li>
</ul>
<p>Asumi eellood (Foundation prequels):</p>
<ul>
<li>Prelude to Foundation, 1988, Enne Asumit, 2004</li>
<li>Forward the Foundation, 1993, Edasi, Asum, 2006</li>
</ul>
<p>Algne Asumi triloogia (Original Foundation trilogy):</p>
<ul>
<li>Foundation, 1951, Asum, 1985</li>
<li>Foundation and Empire, 1952, Asum ja Impeerium, 1989</li>
<li>Second Foundation, 1953, Teine Asum, 1996</li>
</ul>
<p>Asumi lisalood (Extended Foundation series):</p>
<ul>
<li>Foundation’s Edge, 1982, Asumi äär, 2000</li>
<li>Foundation and Earth, 1986, Asum ja Maa, 2002<img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/Starslikedust7x.jpg?itok=dRb5eln3" style="width: 341px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" /></li>
</ul>
<p><br />Nagu näha, on kõik 14 raamatut nüüd eesti keeles olemas, 7, pooled siinsamas SH sarjas. On maitse asi, on’s nood algsed Galaktikaimpeeriumi lood paremad või halvemad kui hiljem muudkui juurde vorbitud lõputud Asumi osad...</p>
<p>Käesoleva loo tegevus toimub (nagu ka Kosmosehoovuste oma) tükk aega pärast Roboti-tetraloogia sündmusi, ent ka väga palju aega enne Asumit – Trantor on alles laienemas (siin raamatus seda vaid mainitakse kui midagi kaugelolevat) ja kuigi Maa on radioaktiivne, seal ikka veel elatakse.</p>
<h3>Tagakaanetekst</h3>
<p>Romaani sündmustik toimub ca 10000 aastat tulevikus, enne Galaktikaimpeeriumi loomist ja Trantorit. Planeet Tyrann valitseb 50 planeedist koosnevat impeeriumi Hobusepea udukogu lähedal, piirates alistatud planeetide arengut ja suhtlemist ülejäänud inimkonnaga. Biron Farrill on Nephelose planeedi tähtsaima aadliku poeg. Teda tahetakse tappa ja ta saab teada, et tyranlased on ta isa kinni võtnud ja hukanud. Tema õpingud Maal on läbi, ta leiab end hoobilt mässu, poliitiliste intriigide ja spionaaži segapuntrast, võitlemas Tyranni despootidega.</p>
<p>Tõlkinud Martin Kirotar<br />Toimetanud Eva Luts<br />Kaanepilt John Harris<br /> </p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/T2hed%20kui%20tolmukybemed%20kaas.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/T2hed%20kui%20tolmukybemed%20kaas.jpg?itok=W29HAG3y" width="100" height="72" alt="" /></a></div></div></div>
Sun, 20 May 2018 10:17:36 +0000
ats
156 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/t_hed_kui_tolmuk_bemed#comments
-
4. Teine järeltulija
<div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><div class="attribute-long">
<h3>10</h3>
<p>Pärast seda ahistavat jutuajamist Mandamusega oli Gladia kõigest hingest, hambad ristis lõdvestuda püüdnud. Ta oli tumendanud oma magamistoa kõik aknad ja sättinud kliimaseadme nõrgale soojale tuulekesele kerge lehekahina ja üksikute tasaste linnutrilleritega. Seejärel oli ta proovinud kauget lainemüha koos eksimatult tajutava nõrga merelõhnaga.</p>
<p>See ei aidanud. Ta mõtted keerlesid abitult äsjase kohtumise ja õhtul eesootava ümber. Miks oli ta üldse Mandamusega nii palju lobisenud? Mis see tegelikult tema – või siis Amadiro – asi oli, kas ta oli või ei olnud käinud orbiidil Elijah’ga kohtumas ja oli ta Elijah või mõne teise mehe poeg?</p>
<p>Kõige rohkem viisid ta ilmselt tasakaalust välja Mandamuse kahtlused oma päritolu üle. Sellise teema vestluses ülesvõtmine ühiskonnas, kus mitte keegi ei hoolinud oma päritolust rohkem kui otseses meditsiinilises või geneetilises seoses, oli juba oma olemuselt väga häiriv. Ja sellele lisaks korduvad (kindlasti juhuslikud) viited Elijah’le.</p>
<p>Lõpuks ta taipas, et otsib endale vabandusi, ja heitis kõik selle kannatamatult mõtetest. Ta oli reageerinud halvasti, ta oli lalisenud nagu laps ja sinna polnud midagi teha.</p>
<p>Nüüd aga oli see asustaja tulemas.</p>
<p>Ta ei olnud maalane. Gladia oli kindel, et ta ei ole Maal sündinud, ja täiesti võimalik, et ta pole Maad mitte kunagi isegi külastanud. Võimalik, et need inimesed olid elanud generatsioone mõnes võõras maailmas, millest ta polnud isegi kuulnud.</p>
<p>Seega võiks teda lugeda välisilmlaseks, mõtles ta. Välisilmlased olid ka maalaste järeltulijad – see oli küll juhtunud sajandeid varem, kuid mis tähtsust sel oli? Muidugi olid välisilmlased pikaealised ja asustajad ei olnud, kuid oli see siis nii oluline? Ka välisilmlased võisid enneaegselt hukkuda mõnes tobedas õnnetuses; ta oli ka kuulnud välisilmlasest, kes suri loomulikku surma enne, kui ta kuuekümneseks sai. Miks seega mitte suhtuda järgmisse külalisse kui veidra aktsendiga välisilmlasesse?</p>
<p>Aga nii lihtne see pole. Kahtlemata ei loe too asustaja end ise välisilmlaseks. Ei loe mitte see, kes sa oled, vaid see, kelleks sa ise end pead. Seega tuleb temasse ikkagi suhtuda kui asustajasse, mitte kui välisilmlasesse.</p>
<p>Kuid kas polnud kõik inimesed esmajoones ikkagi inimesed, ükskõik mis nimesid neile anda – välisilmlased, asustajad, auroralased, maalased. Tõestas seda kas või fakt, et robotid ei suutnud neist ühelegi kahju teha. Daneel tormaks sama kiirusega kaitsma nii kõige juhmimat maalast kui Aurora nõukogu eesistujat – ja see tähendas...</p>
<p>Ta tundis, et lõdvestub lõpuks. Ta vajus isegi kergesse unne, enne kui üks pähe torganud mõte ta sealt jälle jõhkralt välja raputas.</p>
<p>Miks oli asustaja nimi Baley?</p>
<p>Ta teadvus pinguldus ja enam polnud lootustki vajuda lohutavasse tukastusse, kuhu ta juba oli teel olnud.</p>
<p>Miks Baley?</p>
<p>Võib-olla oli see lihtsalt väga tavaline nimi asunike seas? Lõppude lõpuks oli Elijah teinud asustamise võimalikuks ja kindlasti peeti teda kangelaseks nagu... nagu...</p>
<p>Ta ei suutnudki välja mõelda samasugust kangelast Auroral. Kes juhtis esimesena Aurorale jõudnud ekspeditsiooni? Kes oli juhtinud selle vaevu elava maailma – nagu Aurora tollal oli – terraformimist? Ta ei teadnud.</p>
<p>Kas ta ei teadnud sellepärast, et ta oli üles kasvanud Solarial, või auroralastel lihtsalt polnudki asustamisaja kangelast? Lõppude lõpuks oli esimene ekspeditsioon Aurorale koosnenud ainult maalastest. Oli kulunud mitu põlvkonda, enne kui nende eluiga pikenes tänu keerulisele biomeditsiinilisele töötlusele ja neist said auroralased. Ning miks pidid nad pärast kõike seda tahtma endale kangelaseks mõnd oma põlastusväärsetest eelkäijatest?</p>
<p>Aga asustajad võisid küll maalast kangelaseks pidada. Ehk polnud nad veel muutunud. Nad võivad lõpuks muutuda ja siis Elijah’t häbeneda, kuid seni...</p>
<p>Nii see peab olema! Võimalik, et pooled elusolevatest asustajatest kannavad Baley nime. Vaene Elijah! Kõik trügimas ta õlgadel ja varjus... Vaene kallis Elijah...</p>
<p>Ja <i>siis</i> jäi ta magama.</p>
<h3>11</h3>
<p>Uni oli liiga rahutu selleks, et ta saaks tagasi oma rahu, rääkimata heast tujust. Ise seda tajumata oli ta väga mossi tõmbunud – kui ta oleks peeglisse vaadanud, oleks ta ehmatanud, kui keskealine ta välja näeb.</p>
<p>„Proua...” ütles Daneel, kelle jaoks Gladia oli inimene, sõltumata vanusest, välimusest või meeleolust.</p>
<p>Gladia katkestas teda kerge värinaga hääles: „Kas asustaja on siin?”</p>
<p>Ta vaatas kellalinti seinal ning tegi ühe kiire liigutuse, mille peale Daneel kütte tugevamaks reguleeris. (Päev oli jahe ja õhtu tõotas tulla veel jahedam.)</p>
<p>„Ta on siin, proua,” ütles Daneel.</p>
<p>„Kuhu sa ta panid?”</p>
<p>„Suurde külalistetuppa, proua. Giskard on tema juures ja majapidamisrobotid on kuuldekaugusel.”</p>
<p>„Ma <i>loodan,</i> et nad suudavad välja mõelda, mida talle lõunaks pakkuda. Ma ei tea, mida asustajad söövad. Seega ma loodan, et nad võimaluste piires püüavad talle vastu tulla.”</p>
<p>„Olen kindel, proua, et Giskard saab sellega hakkama.”</p>
<p>Tegelikult oli ka Gladia kindel, kuid ta ainult mühatas. Või vähemalt oleks see olnud mühatus, kui Gladia oleks olnud inimene, kes mühatab. Ta ei mõelnud endast niimoodi.</p>
<p>„Ma eeldan, et ta on läbinud karantiini, enne kui tal lubati siin maanduda?”</p>
<p>„Oleks mõeldamatu, et ta ei ole seda läbinud, proua.”</p>
<p>„Ah, ükskõik, niikuinii kannan ma kindaid ja ninafiltreid.”</p>
<p>Ta astus oma magamistoast välja, registreeris ähmaselt, et mõned majapidamisrobotid on läheduses, ja andis õige žestiga korralduse, et talle toodaks uus kindapaar ja värsked ninafiltrid. Igal majapidamisel oli oma žestide keel ja iga inimene seal majas lihvis ja viimistles neid, et korralduste andmine käiks kiiresti ja märkamatult. Robotitelt oodati, et nad järgiksid neid oma omanikelt saadud korraldusi nii, nagu nad loeksid mõtteid; ja sellest omakorda tulenes, et majapidamisse mittekuuluvad inimesed said käske anda vaid neid hoolikalt sõnastades.</p>
<p>Miski ei teinud kellelegi rohkem häbi, kui et mõni ta robotitest kõhkles ta käsku täitmast või, veel hullem, sai sellest valesti aru. See tähendanuks, et inimene oli käpardlikult käsu andnud – või robot aru saanud.</p>
<p>Üldiselt muidugi Gladia teadis, et alati on inimene süüdi, kuid asjaosalised ei tunnistanud seda peaaegu kunagi. Ikka oli see robot, kes saadeti tarbetule reaktsioonianalüüsile või selles mõttes ebaõiglaselt ära müüdi. Gladia oli alati arvanud, et tema haavatud ego teda küll selliseid rumalusi tegema ei pane, ometi mine tea, kui ta just sel hetkel poleks saanud oma kindaid ja ninafiltreid...</p>
<p>Tal ei olnud vaja lõpuni mõelda. Lähim robot tõi talle väga kähku vajalikud asjad.</p>
<p>Gladia toppis filtrid paika ja nuhatas, kontrollimaks, kas need ikka korralikult paigas on (tal ei olnud mingit tuju riskida mingi jõledusega, mis kuidagimoodi karantiini põhjalikud protseduurid üle võiks elada). „Kuidas ta välja näeb, Daneel?” küsis ta.</p>
<p>„Ta on tavalise kuju ja mõõtmetega, proua,” vastas Daneel.”</p>
<p>„Ma mõtlen tema nägu.” (See oli rumal küsimus. Kui tal oleks olnud vähimatki perekondlikku sarnasust Elijah Baley’ga, oleks Daneel seda silmapilk märganud ja öelnud.)</p>
<p>„Seda on raske öelda, proua. Seda ei ole näha.”</p>
<p>„Mismoodi? Ega ta ometi maski ei kanna, Daneel.”</p>
<p>„Mingis mõttes jah, proua. Tema nägu on karvadega kaetud.”</p>
<p>„Karvadega?” Ta ei suutnud vastu panna ja puhkes naerma. „Sa mõtled nii, nagu ajaloolistes filmides? Habe?” Ta kujutas paari käeliigutusega karvatupse lõual ja nina all.</p>
<p>„Palju rohkem, proua. Pool tema nägu on kaetud.”</p>
<p>Gladia silmad läksid pärani ja esimest korda tundis ta veidi huvi kohtumise vastu. Kuidas näeb välja nägu, mis on karvadega kaetud? Aurora meestel – ja Välisilmade meestel üldiselt – peaaegu ei olnudki näokarvu ja see vähenegi, mis oli, eemaldati lõplikult hilises teismeeas (ehk siis praktiliselt lapsepõlves).</p>
<p>Mõnikord jäeti need ülahuulele. Gladia mäletas, et tema abikaasal, Santirix Gremionisel, oli enne nende abielu olnud väike karvariba nina all. Talle isegi meenus, et seda kutsuti vuntsideks. See nägi välja nagu veider, valesti välja kukkunud ja valesse kohta kasvanud kulm, ja kui talle ühel päeval oli küllalt saanud mehele kui oma abikaasale vastu tulemisest, oli ta nõudnud, et need õnnetud karvanääpsud kaoksid.</p>
<p>Gremionis oli teinud seda vähimagi porinata ja alles nüüd tuli naine selle peale, et mine tea, kas ta vuntsidest ka puudust tundis. Talle tundus, et mõnikord neil aastatel oli ta näinud meest sõrme ülahuulele tõstmas. Ta oli pidanud seda närvilist torkimist kergeks sügelemiseks ja alles nüüd taipas ta, et ehk too otsis sealt oma alatiseks kadunud vuntse...</p>
<p>Kuidas näeb välja mees, kellel vuntsid katavad poolt nägu? Karu moodi?</p>
<p>Kuidas see katsudes tunduks? Mis siis, kui ka naistel oleksid sellised karvad? Ta kujutles, kuidas sellised mees ja naine üritaksid suudelda ega suudaks teineteise suud leida. See mõte tundus talle naljakas, selline ohutult nilbe, ja see ajas ta naerma. Ta tundis oma pirtsakust hajumas ja ootas nüüd tõesti kohtumist koletisega.</p>
<p>Lõppude lõpuks polnud mingit põhjust karta teda isegi siis, kui ta käitumiselt oleks sama metsik kui välimuselt. Temal roboteid kaasas ei ole – asustajate ühiskonnad ei tunnistanud roboteid – ja Gladial on neid tosinajagu. Koletis muudetaks sekundimurdosaga liikumisvõimetuks, kui ta teeb vähimagi kahtlase liigutuse või isegi häält tõstab.</p>
<p>„Juhata mind tema juurde, Daneel,” ütles ta juba täiesti hea tujuga.</p>
<h3>12</h3>
<p>Koletis tõusis. Ta ütles midagi, mis kõlas nagu: „Ter’ õhtast, emnd.”</p>
<p>Gladia kõrvad püüdsid „tere õhtust” kohe kinni, ent tal kulus hetk, et viimane sõna „emandaks” tõlkida.</p>
<p>„Tere õhtust,” vastas ta hajameelselt. Talle meenusid need ammused päevad, kui ta alles tuli Solarialt Aurorale, noor ja hirmunud, ja kui raske tal siis oli aru saada galaktilise standardkeele Aurora murdest.</p>
<p>Koletise hääldus oli tahumatu – või tundus see nii, sest ta polnud sellega harjunud? Elijah’st mäletas ta k-de ja p-de rõhutamist, muidu aga oli ta rääkinud väga hästi. Vahepeal aga oli möödunud ligi kaks sajandit ja see asustaja ei olnud Maalt. Eraldatud keel hakkab muutuma.</p>
<p>Kuid ainult väike osa Gladia teadvusest tegeles keeleprobleemiga. Ta jõllitas mehe habet.</p>
<p>See ei sarnanenud üldse nende habemetega, mida kandsid näitlejad ajaloolistes etendustes. Need olid alati tundunud tokerdunud, topilised, liimised ja läikivad.</p>
<p>Asustaja habe oli teistsugune. See kattis ta lõuga ja põski ühtlaselt ja tihedalt. See oli tumepruun, veidi heledam ja rohkem lokkis kui juuksed ta peas, ja see oli oma kaks tolli pikk ja korralikult pügatud.</p>
<p>See ei katnud siiski kogu ta nägu ja teatud mõttes oli see pettumus. Tema otsaesine oli täiesti paljas (kui kulmud välja arvata), samuti kui nina ja silmade ümbrus.</p>
<p>Ka ta ülahuul oli lage, kuid seal oli tume vari, mis näitas, et uued karvad hakkavad sinna kohe kasvama. Ka kitsas riba alahuule all oli lage ja seal oli uute karvade tekkimist vähem näha, kui päris keskosa välja arvata.</p>
<p>Gladiale oli selge, et kuna ta mõlema huule ümbrus on karvadeta, ei tekiks tema suudlemisega mingeid raskusi. „Kas mul on õigus, et sa eemaldad karvad huulte ümbert?” Ta teadis, et on ebaviisakas niimoodi jõllitada, kuid jõllitas sellest hoolimata edasi.</p>
<p>„Jah, emand.”</p>
<p>„Miks, kui tohib küsida?”</p>
<p>„Tohib. Hügieenilistel põhjustel. Ma ei taha, et toit karvadesse satub.”</p>
<p>„Sa kraabid need maha, on ju? Ma näen seda uuesti kasvamas.”</p>
<p>„Ma kasutan laserpardlit. See võtab viisteist sekundit pärast ärkamist.”</p>
<p>„Kas poleks lihtsam karvad alatiseks eemaldada?”</p>
<p>„Mul võib tulla tahtmine neid seal kasvatada.”</p>
<p>„Miks?”</p>
<p>„Esteetika pärast, emand?”</p>
<p>Nüüd ei saanud Gladia sellest sõnast aru. See kõlas nagu „atsetaat” või ka „äädikas”.</p>
<p>„Vabandust?” küsis ta.</p>
<p>„Ma võin tüdineda praegusest väljanägemisest ja kunagi uuesti ülahuulele karvad kasvatada,” ütles asustaja. „Mõnedele naistele meeldib see ja” – ta proovis seda öelda tagasihoidlikult, kuid see ei tulnud tal välja – „mul on uhked vuntsid, kui ma võtan vaevaks neid kasvatada.”</p>
<p>Järsku jõudis naisele selle sõna tähendus pärale: „Sa mõtled „esteetika”.”</p>
<p>Asustaja naeris, näidates korralike valgete hammaste rida, ja ütles: „Ka sina räägid üsna naljakalt, emand.”</p>
<p>Gladia püüdis kõrki ilmet säilitada, kuid see naeratus sulatas ta üles. Õige hääldus on ju kokkuleppe küsimus. „Sa pole veel kuulnud mu solaria aktsenti – see lööb mõnikord välja,” ütles ta. „Selles kõlaks see „ezteetika pärrast”.” Põriseva „r”-iga.</p>
<p>„Ma olen olnud kohtadez, kuz nad rräägivad natuke niimoodi. Kõlab barrbaarrselt.” Kuidagimoodi suutis ta viimases sõnas mõlemat „r”-i korralikult põristada.</p>
<p>Gladia turtsatas. „Seda tehakse keeleotsaga. Ja ots peab koos külgedega töötama. Keegi peale solarialaste ei tee seda õigesti.”</p>
<p>„Kas sa ei õpetaks mind? Minusugune kaupmees, kes on palju ringi liikunud, kuuleb igasuguseid keelelisi perverssusi.” Ta püüdis taas „r”-e põrisema panna, korsatas kergelt ja hakkas köhima.</p>
<p>„Näed nüüd. Keerad oma mandlid sõlme ega saa neid enam <i>kunagi</i> lahti.” Gladia jõllitas ikka veel tema habet. Lõpuks ei suutnud ta oma uudishimu enam ohjeldada ja sirutas käe, et seda puudutada.</p>
<p>Asustaja võpatas ja hakkas taanduma, kuid siis, mõistes, milles asi, jäi paigale.</p>
<p>Gladia nähtamatus kindas käsi jäi ta vasakule põsele hetkeks peatuma. Tema sõrmi kattev õhuke plastikukiht ei seganud kompimismeelt, ta tajus, et karvad olid pehmed ja vetruvad.</p>
<p>„Nii tore,” ütles ta ilmse üllatusega.</p>
<p>„Nii nad räägivad jah,” ütles asustaja laialt naeratades.</p>
<p>„Aga ma ei saa siin terve päeva seista ja sind katsuda.”</p>
<p>Gladia ei teinud välja loomulikult järgnenud vastusest „minu poolest võid küll”, ja jätkas: „Oled sa mu robotitele öelnud, mida sa süüa sooviksid?”</p>
<p>„Emand, ma ütlesin neile seda, mida nüüd sullegi ütlen – mida parasjagu juhtub olema. Olen viimase aasta jooksul olnud paljudes maailmades ja igas neist on omad toidud. Kaupmees õpib sööma kõike, mis just mürgine ei ole. Ma eelistan Aurora toitu sellele, kui et sa üritad imiteerida Baleyilma kööki.”</p>
<p>„Baleyilm?” ütles Gladia järsult, tahtmatult kulmu kortsutades.</p>
<p>„Nimi on antud esimese planeedile jõudnud ekspeditsiooni – tegelikult üldse esimese asustajate ekspeditsiooni – juhi järgi. Ben Baley.”</p>
<p>„Elijah Baley poeg?”</p>
<p>„Jah,” ütles asustaja ja vahetas kohe teemat. Ta vaatas oma rõivastust ja lausus kerge solvumisega: „Kuidas te küll neid riideid talute? Libedad ja puhvis. Ma ei suuda ära oodata, mil enda omadesse tagasi saan.”</p>
<p>„Ma olen kindel, et see võimalus avaneb sul üsna ruttu. Aga nüüd palun tule minuga lõunale. Muide, mulle öeldi, et ka sinu nimi on Baley – nagu planeedilgi.”</p>
<p>„Selles pole midagi erilist. Loomulikult on see seal kõige austusväärsem nimi. Mu nimi on Dege Baley.”</p>
<p>Nad olid jõudnud söögituppa, Giskard nende ees ja Daneel järgnemas, ning robotid läksid oma seinaorvadesse. Neis niššides oli teisigi roboteid ja veel kaks askeldasid laua ümber. Tuba oli heleda päikesevalgusega üle ujutatud, seinad rikkalikult kaunistatud, laud kaetud ja mõnus toidulõhn õhus.</p>
<p>Asustaja nuusutas ja hingas rahulolevalt välja. „Ma ei usu, et mul Aurora toiduga raskusi tekib. Kuhu ma peaksin istuma, emand?”</p>
<p>„Kui sa istuksid siia, härra,” ütles üks robot silmapilk.</p>
<p>Asustaja istus ja Gladia, olles täitnud oma perenaisekohused, istus samuti.</p>
<p>„Dege?” küsis ta. „Ma ei tunne täpselt su maailma kombeid, nii et vabanda, kui minu küsimus on solvav. Kas Dege ei peaks olema naisenimi?”</p>
<p>„Sugugi mitte,” ütles asustaja veidi rabedalt. „Minu puhul see muide ei ole nimi, vaid initsiaalid. Tähestiku neljas ja seitsmes täht.”</p>
<p>„Oh,” ütles Gladia taibates. „D. G. Baley. Ja mida need initsiaalid tähendavad, kui sa vabandad mu uudishimu?”</p>
<p>„Muidugi. „D” on tulnud kindlasti sealt,” – ta osutas pöidlaga ühe seinaorva suunas – „ja ma usun, et „G” võib ehk sealt tulla.” – viibe teise niši suunas.</p>
<p>„On see tõesti nii,” ohkas Gladia jõuetult.</p>
<p>„Nii see on. Minu nimi on Daneel Giskard Baley. Põlvkondade kaupa on mu perekonna igas harus olnud vähemalt üks Daneel ja üks Giskard. Ma olin viimane kuuest lapsest, kuid esimene poiss. Mu ema arvas, et lastest küll, ja nii pidi ainus poeg mõlemad nimed saama. Nii saigi minust Daneel Giskard Baley ja seda on isegi minu jaoks natuke liiga palju. Sellepärast ma eelistangi initsiaale ja mul oleks väga hea meel, kui sa neid mu nimena kasutaksid.” Ta naeratas südamlikult. „Ma olen esimene, kes kannab mõlemaid nimesid, ja ma olen ka esimene, kes näeb austusväärseid eeskujusid.”</p>
<p>„Aga miks just need nimed?”</p>
<p>„Suguvõsalegendi järgi oli see esivanem Elijah’ idee. Tal oli au anda nimed oma pojapoegadele ja ta nimetas vanema Daneeliks ja järgmise Giskardiks. Ta soovitas neid nimesid tungivalt ja nii tekkis traditsioon.”</p>
<p>„Ja tütred?”</p>
<p>„Traditsiooniline põlvest põlve kanduv nimi on Jezebel – Jessie. Elijah naine, kui sa tead.”</p>
<p>„Ma tean.”</p>
<p>„Kuid meil ei ole...” Ta sai sõnasabast kinni ja pööras pilgu enda ette asetatud taldrikule. „Baleyilmas ma ütleksin, et see on maapähklimarinaadis seapraad.”</p>
<p>„Tegelikult on see taimset päritolu, DG. Sa olid just ütlemas, et perekonnas pole ühtki Gladiat.”</p>
<p>„Ei ole,” ütles DG rahulikult. „Mõned ütlevad, sellepärast, et Jessie – see esimene Jessie – oli selle vastu, kuid see pole nii. Elijah naine, Esiema, ei tulnud kunagi Baleyilma, ei lahkunud kunagi Maalt. Kuidas ta oleks saanud protesteerida? Vähemalt mulle on päris selge, et Esiisa ei soovinud ühtki teist Gladiat. Ei mingeid sarnasusi, nimekaime või assotsiatsioone. Üksainus Gladia. Unikaalne. Ta palus ka seda, et Elijah’sid rohkem ei tuleks.”</p>
<p>Gladial oli söömisega raskusi. „Ma arvan, et su esivanem proovis oma hilisemal eluperioodil olla sama emotsioonitu kui näiteks Daneel. Noh, sisimas oli ta üsna romantiline. Ja ta oleks võinud lubada teisi Elijah’sid ja Gladiaid. Mind poleks see kindlasti solvanud ja ma usun, et ka mitte ta abikaasat.” Ta naeris pisut väriseval häälel.</p>
<p>„Mingis mõttes on siin kõik ebarealistlik,” lausus DG. „Esivanem on ürgajalugu, ta suri sada kuuskümmend neli aastat tagasi. Ma olen tema seitsmenda põlve järeltulija, kuid siin ma siis nüüd istun koos naisega, kes tundis teda sellal, kui ta oli üsna noor.”</p>
<p>„Ma ei tundnud teda kuigi hästi,” ütles Gladia taldrikut põrnitsedes. „Me kohtusime kolm korda seitsme aasta jooksul, iga kord üsna põgusalt.”</p>
<p>„Ma tean. Esivanema poeg Ben pani kirja ta eluloo ja see on Baleyilmas kirjandusklassika. Isegi mina olen seda lugenud.”</p>
<p>„Tõesti? Mina ei ole lugenud. Ma isegi ei teadnud, et see olemas on. Mida... mida seal minu kohta öeldakse?”</p>
<p>DG tundus üllatunud. „Vaevalt sa millelegi vastu vaidleksid. See maalib sinust väga positiivse pildi. Kuid jätame selle. Minu jaoks on tõeliselt hämmastav, kuidas me siin üle seitsme generatsiooni koos oleme. Kui vana sa oled, emand? Kui nii sobib küsida?”</p>
<p>„Ma ei tea, kas sobib, aga mul ei ole selle küsimuse vastu midagi. Galaktilistes standardaastates olen 233 aastat vana. Kaks sajandit ja kolm aastakümmet.”</p>
<p>„Välimuse järgi ei ole sa rohkem kui hilistes neljakümnendates. Esivanem suri seitsmekümne üheksaselt, vana mehena. Ma olen kolmekümne üheksa aastane ja kui ma suren, oled sa ikka veel elus...”</p>
<p>„Kui mõnd õnnetust ei juhtu.”</p>
<p>„Ja elad veel lisaks umbes pool sajandit.”</p>
<p>„Kas sa kadestad mind, DG?” küsis Gladia pisut kibestunud häälel. „Kas sa kadestad mind sellepärast, et olen elanud Elijah’st kuusteist dekaadi kauem ja pean veel ehk kümme elama?”</p>
<p>„Muidugi ma kadestan sind,” tuli kindel vastus. „Miks mitte? Mul ei oleks midagi selle vastu, et elada mõned sajandid, kui ma vaid Baleyilma rahvale nii halvaks eeskujuks ei oleks. Üldiselt ei oleks hea, kui nad kõik nii kaua elaksid. Intellektuaalse arengu ja üldse ajaloo tempo muutuks siis liiga aeglaseks. Võimulolijad püsiksid seal liiga kaua. Baleyilm vajuks konformismi ja hakkaks alla käima – nagu sinu maailm.”</p>
<p>Gladia ajas oma väikese lõua püsti. „Auroral läheb päris hästi, nagu sa näed.”</p>
<p>„Ma räägin <i>sinu</i> maailmast. Solariast.”</p>
<p>Gladia kõhkles, ent sõnas siis kindlalt: „Solaria ei ole minu maailm.”</p>
<p>„Ma loodan, et siiski on,” ütles DG. „Ma tulin sinu juurde sellepärast, et ma loodan, et Solaria siiski on sinu maailm.”</p>
<p>„Kui sa sellepärast tulid, noormees, siis sa raiskad oma aega.”</p>
<p>„Sa sündisid Solarial, eks ole, ja elasid seal mõnda aega?”</p>
<p>„Ma elasin seal oma elu esimesed kolm aastakümmet – umbes kaheksandiku kogu elust.”</p>
<p>„Siis oled sa piisavalt solarialane, et aidata mind ühes küllaltki tähtsas asjas.”</p>
<p>„Ma <i>ei ole</i> solarialane, ükskõik kui tähtis see siis ka oleks.”</p>
<p>„Küsimus on sõjas ja rahus – ehk see siiski on sulle tähtis. Välisilmad on valmis Asunduste vastu sõda alustama ja kui see nii läheb, on see kõigile väga halb. Ja <i>sinust</i>, emand, sõltub, kas õnnestub vältida sõda ja säilitada rahu.”</p>
<h3>13</h3>
<p>Söömaaeg sai läbi (see oligi pigem eine) ja Gladia leidis end DG-d teatud külma raevuga piidlemas.</p>
<p>Ta oli elanud viimased kaks sajandit rahulikult, üritades elu lihtsamalt võtta. Aegamööda oli ta suutnud unustada viletsuse Solarial ja kohanemisraskused Auroral. Ta oli suutnud endasse matta kaks mõrva ja kahe nii erineva kaotatud armastuse – roboti ja maalase – hurma. Ta sai sellest üle. Ta oli end vaikselt kerinud läbi sündmusvaese abielu, saanud kaks last ja töötanud oma kostüümidisaini alal. Siis olid lapsed läinud, abikaasa oli läinud ja paistis, et ta võib varsti ka tööst loobuda.</p>
<p>Ning seejärel oleks ta üksi robotitega, lõpuks tasakaalus – või pigem alistunud – ja lastes elukangal sündmusteta libiseda nii, nagu läheb, ja nii, et ta isegi ehk ei märka, kui see kord katkeb.</p>
<p>Ainult seda ta veel elult ootaski.</p>
<p>Ja nüüd?</p>
<p>Kõik oli alanud eelmisel õhtul, kui ta vahtis edutult üles tähistaevasse, otsides Solaria päikest, mida seal polnud ja mida ta poleks näinud ka siis, kui see seal oleks olnud. Tundus peaaegu, nagu oleks see ainus tobe pilk minevikku – millel oleks olnud mõistlikum lasta rahus puhata – purustanud rahumulli, mida ta oli enda ümber ehitanud.</p>
<p>Alguses oli see olnud Elijah Baley nimi, kalleim neist kõigist kõrvalelükatud valusatest mälestustest, mis rahutukstegevalt muudkui korduma ja korduma hakkas.</p>
<p>Seejärel oli ta olnud sunnitud tegelema mehega, kes – ekslikult – arvas, et ta võiks olla Elijah viienda põlve järeltulija, ja nüüd tegeles ta mehega, kes päriselt oli Elijah seitsmenda põlve järeltulija. Ning nüüd olid talle kaela visatud sellise suurusjärgu probleemid ja vastutus, mis Elijah’t mitmel korral kummitanud olid.</p>
<p>Kas ta on hakanud muutuma Elijah-sarnaseks, kuid ilma mehe raevuka pühendumiseta töö iga hinna eest ära teha?</p>
<p>Millega ta selle ära on teeninud?</p>
<p>Ta tundis, kuidas viha upub enesehaletsuse alla. Maailm oli tema vastu ebaõiglane. Mitte keegi ei saanud talle tema tahte vastaselt vastutust panna.</p>
<p>Ta proovis häält kontrollida: „Miks sa muudkui kinnitad, et ma olen solarialane, kui ma sulle selgelt ütlen, et ma ei ole?”</p>
<p>DG-d ei paistnud häirivat tema jäiseks muutunud toon. Tal oli ikka veel käes salvrätik, mis talle peale sööki oli antud. See oli olnud niiske ja kuum – mitte liiga kuum – ja ta oli Gladiat jäljendades hoolikalt oma käed ja suu puhtaks pühkinud. Siis oli ta selle kahekorra keeranud ja ka habeme üle pühkinud. Paber oli nüüd kortsus ja narmendas.</p>
<p>„Ma eeldan, et see laguneb päris ära?” sõnas ta.</p>
<p>„Jah.” Gladia oli enda oma jätnud vastavasse anumasse laual. Selle käeshoidmine oli halb komme ja seda sai vabandada vaid DG puhul, kel ilmselt tsiviliseeritud käitumisest aimu ei olnud. „Mõned arvavad, et see saastab atmosfääri, kuid tegelikult viib kerge ülessuunduv õhuvool jäägid filtrisse. Ma ei usu, et see probleeme tekitab... Kuid sa ei vastanud mu küsimusele, härra.”</p>
<p>DG surus oma salvräti jäägid puntrasse ja asetas tooli käsitoele. Robot, reageerides Gladia kiirele tähelepandamatule žestile, korjas selle ära.</p>
<p>„Mul polnud plaanis su küsimust vältida, emand,” ütles DG. „Ma ei proovi sind <i>sundida</i> solarialane olema. Ma lihtsalt rõhutasin, et sa oled sündinud Solarial ja elanud seal oma elu esimesed aastakümned ning seega saab sind mõistlikkuse piirides mingil määral solarialaseks pidada. Kas sa muide tead, et Solaria on hüljatud?”</p>
<p>„Nii ma olen kuulnud. Jah.”</p>
<p>„Kas see puudutas sind kuidagi?”</p>
<p>„Ma olen auroralane. Ma olen olnud auroralane üle kahe sajandi.”</p>
<p>„<i>Non sequitur</i>.” [Ei järgne (lad. k.); st üks väide ei ole teisega loogiliselt seotud.]</p>
<p>„Mida?” Need sõnad ei öelnud talle vähimatki.</p>
<p>„See ei ole minu küsimusega seotud.”</p>
<p>„Vale järeldus, sa mõtled. Sa ütlesid...”</p>
<p>DG naeratas. „Olgu peale. Lõpetame jama. Ma küsisin sult, mida sa tunned seoses Solaria hukkumisega, ja sa ütlesid, et oled auroralane. Kas sa väidad, et see on vastus? Ka sündinud auroralane võib kurvastada sõsarilma hukkumise üle. Mida sina tunned?”</p>
<p>„See pole oluline,” ütles Gladia jäiselt. „Miks see sind huvitab?”</p>
<p>„Ma selgitan. Meie – ma pean silmas Asunduste kaupmehi – oleme huvitatud, sest meil on äri teha, kasum teenida ja maailmu võita. Solaria on juba terraformitud, see on mugav maailm ja tundub, et välisilmlastel ei lähe seda enam vaja. Miks me seda asustada ei võiks?”</p>
<p>„Sest see ei ole teie oma.”</p>
<p>„Emand, kas see on <i>sinu</i> oma, et sa vastu vaidled? On Auroral sellele enam õigust kui Baleyilmal? Kas poleks mõistlik eeldada, et tühi maailm kuulub sellele, kes seda asustada soovib?”</p>
<p>„Olete te selle asustanud?”</p>
<p>„Ei – sest see ei ole tühi.”</p>
<p>„Kas sa tahad öelda, et kõik solarialased ei ole lahkunud?” küsis Gladia kiiresti.</p>
<p>DG naeratus tuli tagasi ja muudkui laienes. „See läheb sulle korda – mis sest, et sa arvad end auroralase olevat.”</p>
<p>Gladia nägu väändus hetkega pahaseks tagasi. „Vasta mu küsimusele.”</p>
<p>DG kehitas õlgu. „Meie hinnangutel oli Solarial enne lõplikku hülgamist umbes viis tuhat solarialast. Rahvaarv langes juba pikki aastaid. Kuid isegi viie tuhande puhul ei saa me kindlad olla, et kõik on lahkunud. Kuid asi pole selles. Isegi kui kõik solarialased on tõepoolest läinud, ei ole planeet tühi. Seal on umbes kakssada miljonit robotit. Peremeheta robotit, millest mõned on kõige arenenumad kogu Galaktikas. Arvatavasti võtsid lahkuvad solarialased mõned neist kaasa – on raske ette kujutada, et mõni välisilmlane üldse ilma robotiteta hakkama saaks.” Ta lasi naeratades pilgu üle seinaorvades seisvate robotite. „Kuid päris kindlasti ei võtnud igaüks neist kaasa neljakümmet tuhandet robotit.”</p>
<p>„Noh, seega, kuna teie Asundused on robotivabad ja soovivad sellisteks jääda, tundub mulle, et Solariat te asustada ei saa.”</p>
<p>„Nii see on. Kuni robotid läinud ei ole – ja siin tulevad mängu minusugused kaupmehed.”</p>
<p>„Kuidas?”</p>
<p>„Me ei soovi robotiühiskonda, kuid meil pole midagi nendega tegelemise ja nendega äritsemise vastu. Meil pole millegi suhtes ebausklikku hirmu. Me lihtsalt teame, et robotiühiskonnad on määratud hääbuma. Välisilmlased on oma eeskujuga selle meile väga selgeks teinud. Samas, kuigi me ei taha elada robotitest mürgi keskel, ei ole meil midagi selle vastu, et neid välisilmlastele sobiva raha eest müüa – kui nad on nii rumalad ja eelistavad seda tüüpi ühiskonda.”</p>
<p>„Kas sa arvad, et välisilmlased ostavad neid?”</p>
<p>„Kindlasti ostavad. Nad on kindlasti huvitatud Solaria suurepärasest tööst. On üldteada, et nad olid Galaktika parimad robootikud, kuigi öeldakse, et kadunud doktor Fastolfe oli neist üle, mis sest, et ta oli auroralane. Pealegi, kuigi me küsime head raha, on see raha ikkagi tunduvalt väiksem kui nende robotite tegelik väärtus. Nii välisilmlased kui kaupmehed saavad kasu – ja see ongi eduka äri saladus.”</p>
<p>„Välisilmlased ei ostaks roboteid asustajatelt,” ütles Gladia ilmse põlgusega.</p>
<p>DG oli piisavalt kaupmees, et mitte välja teha sihitust vihast või põlgusest. Äri luges. „Küll nad ostavad,” ütles ta. „Neile pakutakse arenenud roboteid poole hinnaga – miks nad peaksid ära ütlema? Sind üllatab, kui vähe loeb ideoloogia, kui äriks läheb.”</p>
<p>„Ma kardan, et sind ootab üllatus. Proovi neid roboteid müüa ja sa näed.”</p>
<p>„Prooviksin, kui saaksin, emand. Müüa, tähendab. Mul pole ühtki.”</p>
<p>„Miks?”</p>
<p>„Kuna ühtki pole kätte saadud. Solariale on maandunud kaks laeva, kumbki võimeline peale võtma kakskümmend viis robotit. Kui see oleks neil õnnestunud, oleks järgnenud terve kaubalaevastik ja ma julgen öelda, et see äri oleks jätkunud aastakümneid. Ja lõpuks me oleksime planeedi asustanud.”</p>
<p>„Aga miski läks valesti? Mis?”</p>
<p>„Sest mõlemad laevad hävitati planeedi pinnal ja niipalju kui me teame, on meeskonnad surnud.”</p>
<p>„Mingi rike?”</p>
<p>„Jama. Mõlemad maandusid tervelt; polnud mingeid probleeme. Nende viimased raportid ütlesid, et laevale lähenevad välisilmlased; me ei tea, kas solarialased või mõne teise ilma asukad. Me võime ainult oletada, et välisilmlased ründasid hoiatamata.”</p>
<p>„See on võimatu.”</p>
<p>„On või?”</p>
<p>„Loomulikult on see võimatu. Miks nad peaksid nii tegema?”</p>
<p>„Näiteks et meid sealt eemal hoida.”</p>
<p>„Kui nad seda sooviksid,” ütles Gladia, „aitaks ju vaid teatest, et see ilm on kinni.”</p>
<p>„Ehk nad nautisid asustajate tapmist? Igatahes leidub meie hulgas neid, kes nii mõtlevad, ja nad avaldavad survet, et me saadaksime Solariale mõned sõjalaevad ja rajaksime planeedile sõjaväebaasi.”</p>
<p>„See oleks ohtlik.”</p>
<p>„Muidugi. See võib viia sõjani. Mõned meie tulipead tahaksidki seda. Võimalik, et ka mõned välisilmlased tahavad seda ja nad hävitasid meie laevad, et provotseerida kokkupõrget.”</p>
<p>Gladia oli üllatusest rabatud. Uudistes polnud vähimatki vihjet Välisilmade ja Asunduste suhete teravnemise kohta.</p>
<p>„Küllap on siiski võimalik läbi rääkida,” ütles ta. „Kas teie inimesed on pöördunud Välisilmade nõukogu poole?”</p>
<p>„See on täiesti mõttetu organ, aga me oleme. Oleme pöördunud ka Aurora nõukogu poole.”</p>
<p>„Ja?”</p>
<p>„Välisilmlased eitavad kõike. Nad väidavad, et kaupmehed, keda huvitab ainult raha – nagu nad ise teistsugused oleks –, peavad Solaria robotite äri nii heaks, et on omavahel kaklema läinud. Nähtavasti püüavad nad meid uskuma panna, et need kaks laeva hävitasid teineteist, proovides Solaria äri monopoliseerida.”</p>
<p>„Seega need kaks laeva olid eri maailmadest?”</p>
<p>„Jah.”</p>
<p>„Ja mis sa arvad, kas on võimalik, et nad tõepoolest kaklema läksid?”</p>
<p>„See on väga ebatõenäoline, kuid ma tunnistan, et võimalik. Asunduste vahel ei ole olnud avalikke konflikte, kuid on olnud üsna teravaid sõnasõdu. Seni on lahendused leitud Maad vahekohtunikuna kasutades. Samas on täiesti võimalik, et nüüd, kui mängus on paljumiljardiline äri, asuvad Asundused üksteise vastu tegutsema. Sõda ei ole igal juhul hea mõte ja sellepärast tulekski teha midagi, mis tulipeadel hoogu maha võtaks. Ja siin tulemegi mängu meie.”</p>
<p>„<i>Meie?”</i></p>
<p>„Sina ja mina. Mul on ülesanne minna Solariale ja uurida välja, mis seal tegelikult juhtus. Ma lähen ühe laevaga; relvastatud, kuid mitte väga tugevalt relvastatud laevaga.”</p>
<p>„Ka sind võidakse hävitada.”</p>
<p>„Võib-olla. Aga minu laeva ei saa enam ootamatult rünnata. Pealegi pole ma mingi hüperlaine-kangelane ja mõtlen hoolikalt läbi, kuidas hukkumise tõenäosust vähendada. Mul tekkis mõte, et üks häda Solariale tungimisel oli see, et me ei tea sellest maailmast kõige vähematki. Seega oleks kasulik võtta kaasa keegi, kes seda ilma tunneb. Lühidalt – solarialane.”</p>
<p>„Sa tahad <i>minu</i> kaasa võtta?”</p>
<p>„Just, emand.”</p>
<p>„Miks <i>mina?”</i></p>
<p>„See peaks ju ilmselge olema, emand. Planeedilt lahkunud solarialased on läinud kurat teab kuhu. Kui mõni neist ongi planeedile jäänud, siis arvatavasti suhtub ta meisse vaenulikult. Peale sinu ei ole teada mitte ühtki solarialast, Solarial sündinud inimest, kes elaks mõnel teisel planeedil. Sa oled terves Galaktikas ainuke solarialane, kelle ma kätte saan. Sellepärast olen ma siin ja sellepärast pead sa tulema.”</p>
<p>„Sa eksid, asustaja. Kui mina olen ainuke, kelle sa kätte võiksid saada, ei saa sa kedagi. Mul ei ole vähimatki tahtmist sinuga tulla ja sul ei ole vähimatki võimalust – mitte vähimatki – mind sundida. Minu ümber on mu robotid. Kui sa teed minu suunas ainsagi sammu, võtavad mu robotid su kohe kinni; ja kui sa rabeled, saad sa haiget.”</p>
<p>„Ma ei kavatse jõudu kasutada. Sa pead ise jõudma järeldusele, et pead tulema. See on ainus võimalus sõda vältida.”</p>
<p>„See on sinu ja minu valitsuste töö. Ma keeldun sellesse sekkumast. Olen eraisik.”</p>
<p>„Sa võlgned seda oma maailmale. Sõjas saavad kõik kannatada, ka Aurora.”</p>
<p>„Mina ei ole hüperlainekangelane rohkem kui sina.”</p>
<p>„Siis võlgned sa selle mulle.”</p>
<p>„Sa oled hull. Ma ei võlgne sulle midagi.”</p>
<p>DG naeratas napilt. „Minule isiklikult ei võlgne sa midagi. Aga sa võlgned päris palju mulle kui Elijah Baley järeltulijale.”</p>
<p>Gladia tardus ja jõllitas habetunud koletist üsna tükk aega. Kuidas ta võis unustada, kes see mees oli?</p>
<p>„Ei,” suutis ta endast lõpuks välja pressida.</p>
<p>„Jah,” ütles DG jõuliselt. „Kahel korral tegi Esivanem sinu heaks rohkem, kui sa iial suudad tagasi maksta. Teda ei ole enam oma võlga sisse nõudmas – väikestki osa sellest. Mina olen pärinud selle õiguse.”</p>
<p>„Kuid mida ma saan sinu heaks teha, kui ma sinuga tulen?” küsis Gladia meelt heites.</p>
<p>„Küll me välja mõtleme. Sa tuled?”</p>
<p>Meeleheitel Gladia tahtis „ei” öelda... Kuid kuidas oli viimase kahekümne nelja tunni jooksul Elijah taas tema ellu tulnud? Tõepoolest, kui selline võimatu nõudmine esitati talle Elijah nimel, oli tal omakorda peaaegu võimatu ära öelda...</p>
<p>„Mis sellest kasu on?” küsis ta. „Nõukogu ei luba mul sinuga tulla. Nad ei luba ühel auroralasel asustaja laevaga minema sõita.”</p>
<p>„Emand, sa oled elanud Auroral kaks sajandit ja usud, et auroralased peavad sind omaks. See ei ole nii. Neile oled sa ikka veel solarialanna. Nad lasevad sul minna.”</p>
<p>„Ei lase.” Gladia tundis, kuidas ta süda taob ja kuidas ta käsivarred tõmbuvad kananahale. Mehel oli õigus. Talle meenus Amadiro, kelle jaoks ta polnud kindlasti midagi muud kui solarialanna. Kuid ta kordas: „Ei,” püüdes end veenda.</p>
<p>„Lasevad,” napsas DG. „Keegi nõukogust käis ju siin palumas sul mind vastu võtta?”</p>
<p>„Ta palus meie vestlusest ette kanda,” vastas naine õigustavalt. „Seda ma ka teen.”</p>
<p>„Kui nad tahavad, et sa siin omas kodus nuhki mängiksid, siis seda enam tahavad nad, et sa Solarial minu järele nuhiksid.” Ta ootas vastust ja kui seda ei tulnud, jätkas ta väsinud häälel: „Emand, kui sa ära ütled, ei ole minul vaja sind sundida. Mul pole vaja seda teha. <i>Nemad</i> sunnivad sind. Aga ma ei taha seda. Esivanem ei tahaks, kui ta oleks siin. Ta tahaks, et sa tuleks minuga austusest tema vastu ja mitte mingil muul põhjusel. Emand, Esivanem töötas sinu heaks väga rasketes tingimustes. Kas sa ei teeks midagi tema mälestuse nimel?”</p>
<p>Gladia süda vajus saapasäärde. Ta teadis, et selle vastu ta ei saa. „Ma ei lähe kuhugi ilma oma robotiteta,” ütles ta.</p>
<p>„Seda ma arvasingi.” DG naeratas jälle. „Miks mitte mu kaks nimekaimu kaasa võtta? Või on neid rohkem vaja?”</p>
<p>Gladia vaatas Daneeli poole, kuid see seisis liikumatult. Ta vaatas Giskardi poole – sama. Ja siis tundus talle, et korraks, peaaegu märkamatult robot noogutas.</p>
<p>Ta usaldas teda. „Eks ma siis tulen koos sinuga,” ütles ta. „Need kaks robotit on kõik, mida ma vajan.”</p>
<p> </p>
</div>
<p> </p>
</div></div></div>
Thu, 18 Aug 2016 14:00:44 +0000
admin
95 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/4_teine_j_reltulija#comments
-
3. Kriis
<div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><div class="attribute-long">
<h3>7</h3>
<p>Oma robotliku viisakusega saatsid Daneel ja Giskard Mandamuse ja tema robotid valduse piirini. Seejärel, kuna nad niikuinii olid väljas, tegid nad ka ringkäigu, kontrollimaks, et kõik vähemad robotid on oma kohtadel. Nad täheldasid, et ilm on pilvine ja külmem, kui tavaliselt sel aastaajal.</p>
<p>„Doktor Mandamus tunnistas selgelt, et Asundused on nüüd tugevamad kui Välisilmad,” ütles Daneel. „Seda ma poleks temast oodanud.”</p>
<p>„Ka mina mitte,” ütles Giskard. „Tänu Elijah Baley palju aastakümneid tagasi tehtud ennustustele olin kindel, et Asunduste jõud võrreldes Välisilmadega kasvab, kuid võimatu oli määrata hetke, mil see fakt Aurora nõukogule ilmselgeks muutub. Mulle tundus, et sotsiaalse inertsi tõttu on nõukogu Välisilmade üleolekus veendunud veel tükk aega pärast seda, kui see kaob, kuid ma ei suutnud välja arvutada, kaua nad ennast petavad.”</p>
<p>„Ma olen üllatunud, et partner Elijah nägi seda ette nii kaua aega tagasi.”</p>
<p>„Inimesed suudavad mõelda inimestest viisil, mida meie ei valda.” Oleks Giskard olnud inimene, oleks ta seda öelnud kahetsuse või kadedusega, ent robotina konstateeris ta lihtsalt fakti.</p>
<p>„Olen püüdnud koguda teadmisi ja mõista inimeste mõtteviisi, lugedes niipalju kui võimalik nende ajaloost,” jätkas Giskard. „Kindlasti on kusagil selles tohutus sündmuste hulgas peidus meie robootika seadustega samaväärsed inimsuse seadused.”</p>
<p>„Proua Gladia ütles mulle kord, et see on tühi lootus,” vastas Daneel.</p>
<p>„Nii võib see olla, sõber Daneel, sest kuigi mulle tundub, et sellised seadused peavad olemas olema, ei suuda ma neid leida. Ükskõik kui avara ja lihtsa üldistuse ma teen, on sellest hulgaliselt erandeid. Samas, kui sellised seadused oleksid olemas, saaksin ma inimestest paremini aru ja lisaks oleksin kindel, et suudan Kolme seadust paremini järgida.”</p>
<p>„Kuna partner Elijah mõistis inimesi, pidi tal olema mingisugune arusaam inimsuse seadustest.”</p>
<p>„Eeldatavasti. Aga tema mõistmine oli seotud millegagi, mida ta nimetas intuitsiooniks – ma ei saa sellest sõnast aru, sest ma ei mõista kontseptsiooni, mida see tähistab. Arvatavasti asub see väljaspool loogikat ja mina saan kasutada ainult loogikat.”</p>
<h3>7a</h3>
<p>See tõdemus. Ja mälu!</p>
<p>Mälu, mis muidugi ei tööta inimpäraselt. See ei saanud mäletada osaliselt, ähmaselt, liita ja lahutada tänu soovmõtlemisele ja omakasule, selles polnud lünki ja aeglane sobramine mälestustes ei saanud üle kasvada tundidepikkuseks unelemiseks.</p>
<p>See oli sündmusi täpselt – ainult palju kordi kiiremini – taastav roboti mälu. Sekundid suruti kokku nanosekunditeks ja neid sai üle vaadata sellise kiiruse ja täpsusega, et vestluses ei tekkinud tajutavat lünka.</p>
<p>Giskard elas läbi oma külaskäiku Maale. Ta oli teinud seda lugematu arv kordi, oli püüdnud mõista, kuidas Elijah Baley nii vabalt tulevikku ette näeb, ja polnud sellega kunagi hakkama saanud.</p>
<p>Maa!</p>
<p>Fastolfe oli tulnud Maale Aurora sõjalaeval, kaasas suur hulk nii inimestest kui robotitest kaaslasi. Orbiidilt alla aga läks ta süstikuga üksi. Ta oli saanud immuunsussüsteemi tugevdavaid süste ja tal olid kõik vajalikud kindad, katted, kontaktläätsed ja ninatropid. Kõige sellega tundis ta end üsna julgelt, kuid mitte ükski auroralane ei tahtnud temaga kaasa tulla.</p>
<p>Selle peale oskas Fastolfe vaid õlgu kehitada ja (nagu ta hiljem selgitas Giskardile) ehk võeti teda hoopis paremini vastu, kui delegatsioon vaid temast koosnes. Suurema karjaga minnes oleksid nad maalastele meenutanud (viimaste jaoks ebameeldivaid) Kosmoselinna päevi, mil Välisilmadel oli Maal püsiv esindus ja nad sekkusid Maa asjadesse vahetult.</p>
<p>Giskardi võttis Fastolfe siiski endaga kaasa. Saabuda ilma ühegi robotita oleks isegi Fastolfe jaoks mõeldamatu olnud. Saabuda suurema hulga robotitega oleks olnud liiga suureks väljakutseks neile aina enam robotivastaliseks muutuvatele maalastele, kellega ta lootis kohtuda ja läbirääkimisi pidada.</p>
<p>Kõigepealt, muidugi, tahtis ta kohtuda Baleyga, kes pidi olema vahemeheks tema ja maalaste vahel. See oli mõistlik vabandus. Tegelik põhjus oli lihtsalt see, et Fastolfe tahtis väga Baleyt uuesti näha; ta oli talle väga palju tänu võlgu.</p>
<p>(Fastolfe ei saanud kuidagi teada – ei osanud ettegi kujutada –, et Giskard soovis ka väga Baleyt näha, ja et asi selleni viia, oli õige pisut tugevdanud vastavaid impulsse Fastolfe ajus.)</p>
<p>Baley ootas neid maandumisel ja temaga oli kaasas väike rühm Maa ametnikke, nii et kõigepealt kulus üks parajalt tüütu jupp aega, kuni viisakus ja protokoll oma nõudsid. Igatahes kulus mitu tundi, enne kui nad kahekesi jäid, ja sedagi poleks nii ruttu juhtunud ilma Giskardi vaikse ja märkamatu sekkumiseta – ainult väga natuke tuli puudutada mõnede tähtsamate ametnike teadvust, kel oli niigi kohutavalt igav. (Alati oli kõige ohutum kellegi teadvusse sekkuda vaid juba olemasoleva emotsiooni rõhutamisega. See ei teinud peaaegu kunagi mingit kahju.)</p>
<p>Baley ja Fastolfe istusid väikeses privaatses söögitoas, mis tavaliselt oli vaid kõrgete riigiametnike käsutuses. Toitu sai tellida arvutiklaviatuurilt ja selle tõid kohale arvutijuhitud mehhanismid.</p>
<p>Fastolfe naeratas. „Väga arenenud,” ütles ta, „aga need mehhanismid on lihtsalt spetsialiseeritud robotid. Ma olen üllatunud, et Maa neid kasutab. Need ei ole kindlasti Välisilmade toodang.”</p>
<p>„Ei, ei ole,” ütles Baley väärikalt. „Kodutehtud, kui nii võib öelda. Need on ainult juhtkonna käsutuses; mina kasutan neid ka üldse kõige esimest korda ja vaevalt mul enam kunagi teist juhust tuleb.”</p>
<p>„Sind võidakse ühel päeval valida juhtkonda ja siis kasutad sa neid iga päev.”</p>
<p>„Seda ei juhtu,” ütles Baley. Nõud asetati nende ette ja mehhanism oli piisavalt tark ignoreerimaks Giskardi, kes liikumatult Fastolfe tooli taga seisis.</p>
<p>Mõnda aega sõid nad vaikides ja siis sõnas Baley pisut häbelikult: „On tore sind jälle näha, doktor Fastolfe.”</p>
<p>„Rõõm on mõlemapoolne. Ma ei ole unustanud, et kaks aastat tagasi Auroral õnnestus sul mind vabastada robot Janderi hävitamise kahtlustustest ja pöörata olukord põhjalikult mu liiga enesekindla vastase, vana hea Amadiro kahjuks.”</p>
<p>„Ma värisen siiani sellele mõeldes,” ütles Baley. „Ja ma tervitan ka sind, Giskard. Ma loodan, et sa ei ole mind unustanud.”</p>
<p>„See oleks täiesti võimatu, härra,” ütles Giskard.</p>
<p>„Tore. Nii, doktor, loodan, et poliitiline olukord Auroral on endiselt soodne. Siinsete uudiste järgi tundub nii, kuid ma ei usalda maist analüüsi Aurora tegemiste kohta.”</p>
<p>„Antud juhul võid. Minu pool kontrollib nõukogu kindlalt. Amadiro täidab morni opositsiooni osa ja mulle tundub, et kulub aastaid, enne kui ta inimesed toibuvad sellest löögist, mis sa neile andsid. Aga kuidas on asjad sinu ja Maaga?”</p>
<p>„Käivad kah... Doktor Fastolfe, palun ütle...” Baley krimpsutas kergelt nägu, nagu oleks tal piinlik. „Ega sa Daneeli kaasa ei toonud?”</p>
<p>„Vabanda, Baley,” ütles Fastolfe aeglaselt. „Ma võtsin, aga jätsin ta laeva. Arvasin, et ei ole kuigi tark, kui mul on kaasas liiga inimesesarnane robot. Arvestades, kui robotivastane on Maa, võiks inimesekujuline robot olla liigne provokatsioon.”</p>
<p>Baley ohkas. „Saan aru.”</p>
<p>„Kas on tõsi, et teie valitsus kavatseb keelata robotite kasutamise Linnades?” küsis Fastolfe.</p>
<p>„Ma kardan, et varsti jõutakse jah selleni. Muidugi antakse ajapikendust, et vähendada majanduslikku kahju ja ebamugavusi. Roboteid lubatakse ainult maal, kus nad on vajalikud põllumajanduses ja mäetööstuses. Ka seal kaotatakse need järk-järgult ning plaanis on uutesse maailmadesse roboteid üldse mitte viia.”</p>
<p>„Kuna sa mainisid uusi maailmu, siis kas su poeg on juba Maalt lahkunud?”</p>
<p>„Jah, paar kuud tagasi. Ta on meile sõna saatnud, et jõudis õnnelikult uude maailma koos mitmesaja asustajaga, nagu nad end ise kutsuvad. Maailma, kus on pisut kohalikku taimestikku ja madala hapnikusisaldusega atmosfäär. Ilmselt õnnestub see aja jooksul üsna Maa-sarnaseks teha. Seniks on mõned hädapärased kuplid püsti pandud, uued asustajad on oodatud ja kõik tegelevad agaralt terraformimisega. Bentley kirjad ja harvad hüperlainekontaktid kõlavad väga lootusrikkalt; need ei aita ainult kahjuks tema ema, kes teda kohutavalt koju igatseb.”</p>
<p>„Ja lähed ka sina sinna, Baley?”</p>
<p>„Ma ei ole kindel, kas minu ettekujutusega õnnest läheb kokku elamine veidras maailmas kupli all, doktor Fastolfe. Mul ei ole Beni noorust ja entusiasmi... Kuid ma arvan, et pean seda tegema kahe-kolme aasta pärast. Igal juhul olen juba ministeeriumile teatanud oma kavatsusest emigreeruda.”</p>
<p>„Ma kujutan ette, et see ärritab neid kõvasti.”</p>
<p>„Sugugi mitte. Nad ütlevad nii, kuid neil on hea meel minust lahti saada. Ma olen liiga tuntud.”</p>
<p>„Ja kuidas on Maa valitsus reageerinud sellele Galaktikasse laienemise soovi järsule tõusule?”</p>
<p>„Närviliselt. Nad ei keela seda ära, kuid kindlasti ei ole nad eriti vastutulelikud. Nad kardavad ikka veel, et Välisilmad on sellele vastu ja teevad selle peatamiseks midagi ebameeldivat.”</p>
<p>„Sotsiaalne inerts,” ütles Fastolfe. „Nad hindavad meid aastatetaguse käitumise järgi. Me oleme küllalt selgelt öelnud, et toetame nüüd uute planeetide koloniseerimist maalaste poolt ja kavatseme ka ise neid koloniseerida.”</p>
<p>„Siis ma loodan, et sa selgitad seda ka meie valitsusele... Tegelikult, doktor Fastolfe, tahaksin ma hoopis teise, mitte nii tähtsa asja kohta küsida... Kuidas läheb...” Ta peatus.</p>
<p>„Gladial?” küsis Fastolfe muiet varjates. „Kas sa oled ta nime unustanud?”</p>
<p>„Ei, ei. Ma lihtsalt kõhklesin, et... et...”</p>
<p>„Tal läheb hästi,” ütles Fastolfe, „ja ta on eluga rahul. Ta palus end sulle meelde tuletada, kuid mulle tundub, et ta on sul ilma kõrvalise abita väga hästi meeles.”</p>
<p>„Loodan, et ta Solaria päritolu ei ole kasutatud tema vastu?”</p>
<p>„Ei, ega ka mitte tema osa doktor Amadiro hävitamises. Pigem vastupidi. Võid kindel olla, et ma hoolitsen tema eest... Ja ikkagi ei tahaks ma sul päriselt lubada teemat muuta, Baley. Mis siis, kui Maa ametnikkond jääbki väljarändamisele ja laienemisele vastu seisma? Kas see võib jätkuda vaatamata vastuseisule?”</p>
<p>„Võimalik,” ütles Baley, „kuid mitte tingimata. Sellele on ka maalaste hulgas üldiselt suur vastuseis. On raske murda välja nendest tohututest maa-alustest Linnadest, mis on meile koduks...”</p>
<p>„Üsaks.”</p>
<p>„Või üsaks, kui soovid. See pole kerge – minna uutesse maailmadesse ja elada aastakümneid kõige primitiivsemates tingimustes; mitte kunagi oma elus mugavuseni jõuda. Kui ma sellele mõtlen, otsustan nii mõnigi kord lihtsalt mitte minna – eriti mõnel unetul ööl. Sadu kordi olen ma otsustanud mitte minna ja ühel päeval ma võin sellesse otsusesse kinni jääda. Ja kui niimoodi hädas olen isegi mina, kellelt teatud mõttes kogu see idee pärineb, siis kes läheb kõhklusteta ja rõõmsal meelel? Ilma valitsuse toetuseta... või olgem julmalt otsekohene – ilma valitsuse kinga surveta meie rahva istmikupiirkonnale võib kogu projekt ebaõnnestuda.”</p>
<p>Fastolfe noogutas. „Ma püüan su valitsust veenda. Aga kui ma läbi kukun?”</p>
<p>„Kui sa läbi kukud – ja kui seega meie inimesed läbi kukuvad – jääb vaid üks alternatiiv,” ütles Baley tasa. „Välisilmlased ise peavad Galaktika asustama. Keegi peab seda tegema.”</p>
<p>„Ja sa oled rahul, nähes Välisilmu laienemas, sellal kui maalased jäävad oma ainsale planeedile?”</p>
<p>„Rahul ma ei oleks, aga seegi oleks parem kui praegu, kus mingit laienemist ei toimu. Palju sajandeid tagasi tungisid maalased tähtedele ja asustasid mõned maailmad, mida nüüd kutsutakse Välisilmadeks. Need mõned esimesed koloniseerisid teised. Kuid sellest on väga kaua aega, mil maalased või välisilmlased – ükskõik kes – on mõne uue maailma asustamisega hakkama saanud. Nii ei tohi jätkuda.”</p>
<p>„Ma olen nõus. Aga miks sina laienemist soovid, Baley?”</p>
<p>„Ma arvan, et ilma ühel või teisel viisil laienemiseta ei ole inimkonnal tulevikku. See ei pea olema geograafiline laienemine, kuid ikkagi on kõige lihtsam selle abil ka mingit muud liiki laienemist esile kutsuda. Kui geograafiline laienemine ei toimu teiste arukate olendite arvel, kui on tühja ruumi, kuhu laieneda, siis miks mitte? Sellistes tingimustes laienemisele vastu seista tähendab taandarengut.”</p>
<p>„Nii et sina näed neid vastanditena? Laienemine ja arenemine <i>versus</i> paigalseis ja taandareng?”</p>
<p>„Jah, ma arvan nii. Seega, kui Maa keeldub laienemast, <i>peavad</i> Välisilmad seda tegema. Inimkond, kas maalaste või välisilmlaste kujul, <i>peab</i> laienema. Ma tahaksin näha maalasi seda tegemas, kuid kui me ei saa hakkama, on välisilmlaste laienemine parem kui üldse mitte midagi. Sellised need võimalused on.”</p>
<p>„Ja kui üks laieneb, aga teine mitte?”</p>
<p>„Siis laienev ühiskond muutub pidevalt tugevamaks ja see, mis ei laiene, pidevalt nõrgemaks.”</p>
<p>„Oled sa selles kindel?”</p>
<p>„Ma arvan, et see on vältimatu.”</p>
<p>Fastolfe noogutas. „Tegelikult olen ma sinuga nõus. See on ka põhjus, miks ma püüan veenda <i>nii</i> maalasi kui välisilmlasi laienema. See on kolmas ja minu arust kõige parem võimalus.”</p>
<h3>7b</h3>
<p>Mälus vilksatasid järgnevad päevad – kõikjal ojade ja keeristena ringivoogav tohutu inimhulk... kihutavatele ekspressteedele peale- ja mahaminek... lõputud koosolekud lugematute ametnikega... ja rahvahulga mõtted.</p>
<p>Eriti just rahvahulga mõtted.</p>
<p>Rahvahulgas oli teadvusi nii tihedalt, et Giskard ei suutnud neid üksteisest eristada. Massi teadvused segunesid ja sulasid kokku tohutuks võbelevaks halluseks, millest aeg-ajalt sähvisid kahtlustamise ja sallimatuse sädemed, kui mõni sealt voolust tema põrnitsemiseks peatus.</p>
<p>Ta sai tegelda üksikute teadvustega vaid siis, kui Fastolfel oli kohtumine väiksema hulga ametnikega. Tegelikult luges muidugi vaid see.</p>
<p>Mälu aeglustus hetkes, mis oli nende Maal viibimise lõpupoole. Giskardil oli õnnestunud vaid mõne teadvuse kerge mõjutamisega saavutada, et nad said natuke aega Baleyga segamatult kahekesi olla.</p>
<p>„Ma tõesti ei taha sind vältida, Giskard,” ütles Baley vabandavalt. „Mul lihtsalt polnud võimalust sinuga kahekesi jääda. Ma ei ole Maal eriti kõrgel positsioonil ega saa vabalt oma tegemisi seada.”</p>
<p>„Ma olen sellest muidugi aru saanud, härra, kuid nüüd meil on see võimalus.”</p>
<p>„Tore. Doktor Fastolfe ütles mulle, et Gladial läheb hästi. Ta võib seda ka heast südamest öelda, teades, et just seda ma kuulda tahangi. Sinul aga käsin ma tõtt rääkida. Kas Gladial päriselt ka hästi läheb?”</p>
<p>„Doktor Fastolfe rääkis sulle tõtt, härra.”</p>
<p>„Ja loodetavasti sa mäletad, et meie viimasel kohtumisel Auroral palusin ma sul Gladiat kaitsta ja hoida.”</p>
<p>„Sõber Daneel ja mina, härra, oleme su soovi mõlemad silmas pidanud. Olen korraldanud nii, et kui doktor Fastolfe enam elus ei ole, läheme me üle proua Gladia majapidamisse. Siis on meil veel lihtsam teda hoida.”</p>
<p>„See on kaua pärast minu aega,” ütles Baley kurvalt.</p>
<p>„Ma mõistan seda, härra, ja mul on kahju.”</p>
<p>„Jah, aga pole midagi teha. Ja kriis tuleb – või võib tulla – isegi enne seda ja ikkagi pärast minu aega.”</p>
<p>„Härra, millest sa räägid? Milline kriis?”</p>
<p>„Giskard, kriisi võib põhjustada see, et doktor Fastolfe on üllatavalt veenev isik. Või on temaga seotud mõni muu faktor, mis ta selliseks muudab.”</p>
<p>„Härra?”</p>
<p>„Kõik ametnikud, kellega doktor Fastolfe on kohtunud ja rääkinud, näivad nüüd olevat väljarändamise innukad pooldajad. Nad ei olnud varem selle poolt ja kui olidki, siis suurte reservatsioonidega. Ja nüüd, kui otsustavad juhid on poolt, tulevad kõik teised järele. See levib nagu epideemia.”</p>
<p>„Kas see pole mitte see, mida sa soovid, härra?”</p>
<p>„Jah, on küll, kuid see on peaaegu liiga ilus. Me valgume üle Galaktika – aga mis siis, kui välisilmlased ei tule?”</p>
<p>„Miks nad ei peaks?”</p>
<p>„Ma ei tea. See on oletus, mitte võimalus. Mis siis, kui nad ei tule?”</p>
<p>„Vastavalt sellele, mida ma olen kuulnud sind ütlevat, muutuvad Maa ja maailmad, mida te asustate, tugevamaks.”</p>
<p>„Ja Välisilmad muutuvad nõrgemaks. Paratamatult tuleb aga aeg, mil Välisilmad on tugevamad kui Maa ja tema Asundused, ent pidevalt nõrgenemas. On vältimatu, et lõpuks teadvustavad Välisilmad maalasi kasvava ohuna. Just sel ajal tulevad Välisilmad selle peale, et maalased ja asustajad tuleb peatada iga hinna eest, peatada drastiliste meetmetega enne, kui on hilja. See ongi kriis, mis otsustab inimkonna kogu tuleviku.”</p>
<p>„Ma mõistan, mida sa öelda tahad, härra.”</p>
<p>Mõneks hetkeks jäi Baley mõtlikult vait ja küsis siis peaaegu sosinal, justkui kartes, et neid pealt kuulatakse: „Kes teab sinu võimetest?”</p>
<p>„Inimeste hulgast vaid sina – ja sa ei saa seda teistele rääkida.”</p>
<p>„Ma tean hästi, et ei saa. Asi on selles, et see oled sina, mitte Fastolfe, kes pööras väljarändamise pooldajateks kõik ametnikud, kellega kokku puutusite. Ja kui me selleni jõudsime, siis olid see sina, kes korraldas, et Fastolfe võtab Maale kaasa sinu, mitte Daneeli. Sa oled oluline ja Daneel võis ainult segada.”</p>
<p>„Mulle tundus hädavajalik piirduda minimaalse personaliga, et mitte raskendada mu tööd maalaste tunnete riivamisega,” ütles Giskard. „Härra, mul on kahju, et Daneel ei saanud tulla. Ma tajun su pettumust, et sa teda ei näinud.”</p>
<p>„Nojah,” raputas Baley pead. „Ma mõistan paratamatust ja olen kindel, et sa ütled Daneelile edasi, kui väga ma temast puudust tunnen. Igal juhul rõhutan seda, mida juba ütlesin. Kui maalased saavad nüüd hakata planeete asustama ja Välisilmad jäävad maha, siis vastutad sina selle kõige, eriti kindlasti saabuva kriisi eest. Sellepärast pead sa mõistma, et sul tuleb oma võimeid ka edaspidi Maa kaitsmiseks kasutada. Kriis tuleb.”</p>
<p>„Ma teen, mida suudan, härra.”</p>
<p>„Ja kui see peaks sul õnnestuma, võivad Amadiro – või tema järgijad – Gladia kallale minna. Ka tema kaitsmist ei tohi unustada.”</p>
<p>„Daneel ja mina ei unusta.”</p>
<p>„Tänan sind, Giskard.”</p>
<p>Ja nad läksid lahku.</p>
<p>Giskard nägi Baleyt veel korra, kui ta Fastolfe järel süstikusse sisenes, et alustada tagasiteed Aurorale. Seekord ei olnud neil võimalust rääkida.</p>
<p>Baley viipas ja ta huuled vormisid ühe sõna: „Mäleta.”</p>
<p>Giskard tajus seda sõna ja lisaks ka kaasnevaid emotsioone.</p>
<p>Pärast seda ei näinud Giskard Baleyt enam kunagi. Mitte kunagi.</p>
<h3>8</h3>
<p>Giskard polnud kunagi suutnud kohe pärast Maa külastamise eredate kaadrite vaatamist jätta silme eest läbi laskmata pöördelist kohtumist Amadiroga Robootika Instituudis.</p>
<p>Seda kohtumist polnud kerge korraldada. Amadirole, kes võttis oma lüüasaamist väga teravalt, oleks Fastolfe valdustesse tulemine talumatu alandus.</p>
<p>„Mis seal’s ikka,” oli Fastolfe öelnud Giskardile. „Pärast sellist võitu võin endale suuremeelsust lubada. Ma lähen tema juurde. Lõpuks – ma <i>pean</i> teda nägema.”</p>
<p>Fastolfe oli olnud Robootika Instituudi liige sellest ajast, kui ta oli Baley abiga purustanud Amadiro ja tema poliitilised ambitsioonid. Vastutasuks oli ta Instituudile üle andnud kõik inimkujuliste robotite tootmiseks ja hooldamiseks vajalikud andmed. Toodeti mõned sellised, siis jäi projekt toppama ja Fastolfe oli ärritatud.</p>
<p>Kõigepealt oli Fastolfe kavatsenud minna Instituuti ilma ainsagi robotist kaaslaseta. Nii oleks ta asetanud end kaitsetult, kujundlikult lausa alasti keset vaenlase laagrit. See oleks olnud märk tagasihoidlikkusest ja usaldusest, kuid see oleks ka olnud märk täielikust enesekindlusest ja Amadiro oleks seda mõistnud. Täiesti üksi minnes oleks Fastolfe demonstreerinud oma veendumust, et Amadiro, mis sellest, et tal on seal kõik Instituudi ressursid käsutada, ei julge puudutada oma vaenlast, kes tuleb ta mõjuraadiusse hooletult ja kaitsetult.</p>
<p>Ja lõpuks võttis ta ikkagi – päriselt mõistmata, miks – Giskardi kaasa.</p>
<p>Amadiro tundus olevat kõhnemaks jäänud sellest ajast, kui Fastolfe teda viimati nägi, ent ta oli ikkagi väljapaistev eksemplar – pikk ja raskekaaluline. Ta ei naeratanud enesekindlalt, mis varem oli paistnud ta firmamärk olevat, ja kui ta üritas seda Fastolfe sisenemisel esile manada, tuli välja pigem hammaste paljastamine, mis hääbus hapus tusas.</p>
<p>„Noh, Kelden,” ütles Fastolfe, võttes endale vabaduse kasutada teise eesnime, „me ei näe teineteist tihti, vaatamata sellele, et oleme nüüd juba neli aastat kolleegid.”</p>
<p>„Säästa mind võltsist seltsimehelikkusest, Fastolfe,” ütles Amadiro varjamatult solvunud urinal, „ja minu nimi on Amadiro. Me ei ole kolleegid muu, kui nime poolest, ja ma ei ole mingit saladust teinud – ega tee kunagi –, et minu arvates on sinu välispoliitika meie jaoks enesetapp.”</p>
<p>Kohal oli kolm Amadiro robotit, suured ja säravad, ja Fastolfe uuris neid kulme kergitades. „Amadiro, sa oled hästi kaitstud ühe mehe vastu, kes tuleb rahus ja ühe robotiga.”</p>
<p>„Nad ei ründa sind, Fastolfe, nagu sa hästi tead. Aga miks sa võtsid kaasa Giskardi? Miks mitte oma meistriteose Daneeli?”</p>
<p>„On see ikka ohutu tuua Daneel sinu käeulatusse, Amadiro?”</p>
<p>„Ma võtan seda kui kavatsust nalja teha. Ma ei vaja enam Daneeli. Me ehitame oma inimkujulisi.”</p>
<p>„Tuginedes minu joonistele.”</p>
<p>„Koos täiustustega.”</p>
<p>„Ja sellele vaatamata ei kasuta te veel inimkujulisi. Sellepärast ma sinu juurde tulingi. Ma tean, et minu positsioon Instituudis on ainult nimeline ja et mu kohalolek on ebasoovitav, rääkimata mu arvamustest ja soovitustest. Vaatamata sellele pean mina kui Instituudi liige avaldama oma rahulolematust su saamatusega inimkujulisi roboteid kasutusele võtta.”</p>
<p>„Kuidas sa sooviksid, et ma neid kasutan?”</p>
<p>„Eesmärk oli saata inimkujulised uusi maailmu välisilmlaste tulekuks ette valmistama. Oli ju nii, et nad pidid maailmad terraformima ja muutma täielikult asustatavaks?”</p>
<p>„Aga kas polnud see just see, millele sa vastu olid, Fastolfe?”</p>
<p>„Jah, olin küll,” ütles Fastolfe. „Tahtsin, et välisilmlased ise emigreeruksid ja tegeleksid terraformimisega. Kuid nad ei tee seda ja mulle tundub, et tõenäoliselt ei hakkagi tegema. Saatkem siis inimkujulised. See oleks parem kui mitte midagi.”</p>
<p>„Kõik meie väljapakutud alternatiivid nurjuvad, kuni sinu vaated domineerivad nõukogus, Fastolfe. Välisilmlased ei lähe karmidesse, kohandamata maailmadesse. Ja paistab, et nad ei salli ka inimkujulisi roboteid.”</p>
<p>„Sa ei ole ka teinud midagi, et need välisilmlastele meeldima hakkaksid. Maalased on hakanud asustama uusi planeete – isegi karme ja terraformimata planeete. Ja ilma robotite abita.”</p>
<p>„Sa tead suurepäraselt, kui erinevad me maalastest oleme. Maalasi on kaheksa miljardit, pluss suur hulk asustajaid.”</p>
<p>„Ja välisilmlasi on viis ja pool miljardit.”</p>
<p>„Erinevused ei ole ainult arvus,” ütles Amadiro kibedalt. „Nad paljunevad nagu putukad.”</p>
<p>„Ei paljune. Maa elanikkond on sajandeid suhteliselt stabiilne olnud.”</p>
<p>„Kuid neil on potentsiaal. Kui nad väljarändamist tõsiselt võtavad, võivad nad raskusteta toota sada kuuskümmend miljonit uut isendit aastas, ja see number kasvab eksponentsiaalselt vastavalt sellele, kuidas uued maailmad täituvad.”</p>
<p>„Meil on bioloogiliselt võimalik igal aastal toota sada miljonit uut isendit.”</p>
<p>„Aga mitte sotsioloogiliselt. Me oleme pikaealised; me ei taha, et meid nii ruttu välja vahetatakse.”</p>
<p>„Me võime saata suure osa uutest uutesse maailmadesse.”</p>
<p>„Nad ei lähe. Me väärtustame oma kodanikke, kes on tugevad, terved ja võimelised sellisena ligi nelikümmend dekaadi vastu pidama. Maalased võivad endale lubada hooletut suhtumist oma isenditesse, kes vananevad vähem kui kümne dekaadiga ja on haigustest puretud ning degenereeruvad isegi juba selle lühikese aja jooksul. Neile pole probleemiks saata igal aastal miljonit välja kindlasse viletsusse eluga riskima. Tegelikult ei ole isegi ohvritel vaja karta viletsust ja surma, sest mis muu neid Maal ootab? Oma jõledast maailmast väljarändavad maalased teavad hästi, et see, mis neid ootab, on vaevalt hullem. Teisalt meie väärtustame oma suurepäraselt kohandatud mugavaid planeete ega soovi neist kergekäeliselt loobuda.”</p>
<p>Fastolfe ohkas ja ütles: „Ma olen kuulnud kõiki neid argumente nii tihti... Amadiro, tohin ma juhtida tähelepanu ainuüksi asjaolule, et Aurora oli algselt karm ja kohandamata maailm, mida tuli kõvasti terraformida; kõik Välisilmad olid sellised.”</p>
<p>„Jah, ma olen kuulnud oksendamiseni kõiki su argumente ja ma olen väsinud neile vastu vaidlemast,” vastas Amadiro. „Aurora oli alguses primitiivne, kuid Aurora asustasid maalased. Ka kõik teised Välisilmad asustasid maalased või välisilmlased, kes veel ei olnud oma maisest pärandist välja kasvanud. Ajad ei ole enam need. Praegu ei saa teha seda, mida tollal tehti.”</p>
<p>Amadiro suunurk tõusis hambaid paljastades, kui ta jätkas: „Ei, Fastolfe, sinu poliitika on pannud aluse maalastega asustatud Galaktika loomisele, sellal kui Välisilmade osaks on närbumine ja taandareng. Sa näed seda juba juhtumas. Su kahe aasta tagune kuulus reis Maale oli pöördepunkt. Sellega, et sa julgustasid neid poolinimesi välja rändama, reetsid sa tegelikult oma rahva. Ainuüksi kahe aastaga on maalased jõudnud juba kahekümne nelja maailma ja laienemine kogub aina hoogu.”</p>
<p>„Ära liialda,” ütles Fastolfe. „Mitte üks neist Asundustest ei ole veel inimestele kõlblik ega ole seda veel aastakümneid. Tõenäoliselt ei jää kõik neist ellu ja kui lähimad maailmad on asustatud, muutub kaugemaletung raskemaks, nii et esialgne hüppeline kasv aeglustub. Ma julgustasin <i>nende</i> edasitungi, sest ma arvestasin ka meie omaga. Me võime ikka veel sammu pidada, kui me selles suunas pingutame, ning terves konkurentsis koos Galaktikat täita.”</p>
<p>„Ei,” ütles Amadiro. „See, millest sa räägid, on kõigist poliitikatest kõige hävitavam – rumal idealism. Laienemine on ühepoolne ja jääb selliseks, ükskõik, mida sa teed. Maa inimesed valguvad takistamatult laiali ja nad tuleb peatada enne, kui nad muutuvad liiga tugevaks.”</p>
<p>„Ja kuidas sa seda ette kujutad? Meil on Maaga sõprusleping, kus on täpselt kirjas, et me ei takista nende laienemist kosmosesse, kuni nad ei puutu ühtki planeeti kahekümne valgusaasta raadiuses Välisilmadest. Nad on sellest piinliku täpsusega kinni pidanud.”</p>
<p>„Sellest lepingust teavad kõik,” ütles Amadiro. „Kõik teavad samuti, et ühestki lepingust pole kinni peetud, kui see hakkab töötama tugevama poole riiklike huvide vastu. Minu silmis pole sel lepingul mingit väärtust.”</p>
<p>„Minu silmis on. Sellest peetakse kinni.”</p>
<p>Amadiro raputas pead. „Su usk on liigutav. Miks peaks keegi sellest kinni pidama pärast seda, kui sa oled võimult läinud?”</p>
<p>„Ma ei kavatse niipea võimult lahkuda.”</p>
<p>„Kui Maa ja Asundused muutuvad tugevamaks, hakkavad Välisilmad kartma ja pärast seda sa võimule ei jää.”</p>
<p>„Ja kui sa siis kisud lepingu tükkideks ja hävitad Asundused ja lööd maalaste jaoks ukse kinni – kas siis välisilmlased hakkavad emigreeruma ja täidavad Galaktika?” küsis Fastolfe.</p>
<p>„Võib-olla mitte. Aga kui me otsustame seda mitte teha, kui me otsustame, et meil on niigi hea, siis mis vahet seal on?”</p>
<p>„Galaktikast ei saa siis inimeste impeeriumi.”</p>
<p>„Ja kui ei saa, mis siis?”</p>
<p>„Siis hakkavad Välisilmad nürinema ja degenereeruma, samuti kui Maa hakkab oma vangistuses nürinema ja degenereeruma.”</p>
<p>„See on lihtsalt sinu pooldajate pateetiline kõnekujund, Fastolfe. Ei ole mingeid tõendeid, et nii ka tegelikult läheb. Ja isegi kui läheb, on see <i>meie</i> valik. Vähemalt ei näe me Galaktikat lühiealiste barbarite sülle langemas.”</p>
<p>„Kas sa mõtled tõsiselt, et parem surgu Välisilmade tsivilisatsioon, kui et maalased laienevad?” küsis Fastolfe.</p>
<p>„Ma ei pea meie hukkumist tõenäoliseks, kuid jah, mulle tundub meie oma surm vähem hirmus, kui mingite lühiealiste haigustest puretud pool-inimeste triumf.”</p>
<p>„Kelle järglased me oleme.”</p>
<p>„Aga kellega me pole isegi enam geneetiliselt seotud. Oleme me ussikesed sellepärast, et miljardeid aastaid tagasi oli meie esivanemate hulgas ussikesi?”</p>
<p>Fastolfe, huuled kokku pressitud, tõusis, et lahkuda. Vihane Amadiro ei teinud midagi tema peatamiseks.</p>
<h3>9</h3>
<p>Daneelil ei olnud kuidagi otseselt võimalik aru saada, et Giskard on mälestustesse uppunud. Kõigepealt ei muutunud Giskardi välimus vähimatki ja lõpuks polnud ta mälestustesse uppunud ka nii, nagu inimesed seda oleksid. See võttis vaid mõne silmapilgu.</p>
<p>Teiselt poolt põhjustas see mõtete jada, mis Giskardi niimoodi minevikku meenutama pani, ka Daneelis endas umbes sarnase järelduste ja meenutuste ahela, sest Giskard oli ta kõige toimunuga juba väga ammu kurssi viinud. Ning muidugi polnud Giskard omakorda selle üle üllatunud.</p>
<p>Nende vestlus jätkus ilma märgatava pausita, kuid hoopis uuel tasemel, justkui oleksid nad kumbki ka teise minevikus käinud.</p>
<p>„On alust oletada, sõber Giskard, et kuna auroralased on nüüd valmis tunnistama, et nad on nõrgemad kui maalased koos asustajatega, siis kriis, mida Elijah Baley ette nägi, on ohutult möödas,” ütles Daneel.</p>
<p>„Nii on alust oletada küll, sõber Daneel.”</p>
<p>„Sa oled selle nimel tööd teinud.”</p>
<p>„Olen. Hoidsin nõukogu Fastolfe käpa all. Ma tegin, mida suutsin, et vormida neid, kes vormivad avalikku arvamust.”</p>
<p>„Ometi oled mures.”</p>
<p>„Olen olnud mures igas protsessi astmes, kuigi olen püüdnud mitte kellelegi kahju teha,” ütles Giskard. „Ma ei ole vaimselt mõjutanud mitte ühtegi inimest, kelle puhul pole aidanud vaid kergest puudutusest. Maal tuli mul lihtsalt vähendada kättemaksuhirmu ja ma valisin eelkõige neid, kel seda hirmu nagunii peaaegu et polnud. Auroral oli asi vastupidi. Siinsetele poliitikutele ei meeldinud niikuinii suundumused, mis ähvardasid nende mugavat äraolemist, ja mul tuli seda mõtteahelat vaid pisut tugevdada, et sellest saaks köis, mis neid kinni hoiab. Ja see on minu jaoks pidev piin. Õnneks küll talutav.”</p>
<p>„Miks? Sa julgustasid Maad laienema ja Välisilmu paigale jääma. See on ju see, mida vaja.”</p>
<p>„Kas ikka on? Arvad sa, sõber Daneel, et maalane loeb rohkem kui välisilmlane, kuigi nad mõlemad on inimesed?”</p>
<p>„On erinevusi. Elijah Baley pigem näeb maalaste lüüasaamist, kui et Galaktika asustamata jääb. Doktor Amadiro pigem näeb nii Maad kui Välisilmu hävimas, kui et Maa laieneda saaks. Esimene loeb võiduks ükskõik kumba võitu, teine on rahul, kui mõlemad kaotavad. Kas me ei peaks valima esimest, sõber Giskard?”</p>
<p>„Jah, sõber Daneel. Nii näib. Ja ikkagi – kui palju oled sa mõjutatud tunnetest oma kunagise väga erilise partneri, Elijah Baley vastu?”</p>
<p>„Mälestustel partner Elijah’st on väga suur väärtus ja Maa inimesed on tema inimesed,” ütles Daneel.</p>
<p>„Seda ma näen. Olen sulle paljude aastakümnete jooksul rääkinud, sõber Daneel, et sa kipud mõtlema nagu inimene; kuid ma ei ole kindel, kas see on tingimata kompliment. Sa <i>ei ole </i>inimene ja sa oled endiselt seotud Kolme seadusega, mis sest, et sa kipud <i>mõtlema </i>nagu inimene. Sa ei saa inimesele kahju teha, olgu ta siis maalane või välisilmlane.”</p>
<p>„On aegu, sõber Giskard, kui tuleb valida ühe või teise inimese vahel. Meile on antud eriülesanne kaitsta leedi Gladiat. Teatud juhtudel oleksin ma sunnitud leedi Gladia kaitsmiseks kahjustama teist inimolendit ja mulle tundub, et kõigi muude tingimuste võrdsuse korral olen ma valmis maalase kaitsmiseks välisilmlast pisut rohkem kahjustama.”</p>
<p>„Nii sa arvad. Kuid tegelikus olukorras lähtud sa situatsiooni spetsiifilistest asjaoludest. Sa avastad, et sa ei saa üldistada,” ütles Giskard. „Ja nii on ka minuga. Maad innustades ja Aurorat pärssides tegin doktor Fastolfele võimatuks veenda Aurora valitsust sponsoreerima väljarändepoliitikat ja niimoodi tekitama Galaktikasse kaht laienevat võimu. Ma ei pääse tõdemusest, et olen muutnud osa tema tööst mõttetuks. See pidi täitma ta järjest suurema meeleheitega ja ilmselt kiirendas see ta surma. Olen tundnud seda tema meeltes ja see on valus. Ja siiski, sõber Daneel...”</p>
<p>Giskard jäi vait ja Daneel küsis: „Jah?”</p>
<p>„Kui ma poleks seda teinud, oleks see kõvasti kärpinud Maa laienemisvõimalusi, oluliselt parandamata Aurora omi. Doktor Fastolfe oleks siis löödud mõlemas, nii Maa kui Aurora osas, ja pealegi oleks Amadiro saanud ta siis võimult tagandada. Tema pettumus oleks olnud suurem. Ma olin doktor Fastolfele tema eluajal lojaalne rohkem kui kellelegi teisele ja ma valisin selle tegevuskava, mille puhul tema pettumus oli väiksem, ja mina ei kahjustanud märgatavalt teisi inimesi, kellega oli vaja tegeleda. Kui doktor Fastolfe ka oli pidevalt ärritatud oma võimetuse üle veenda auroralasi – ja välisilmlasi üldisemalt – uutesse maailmadesse laienema, oli ta vähemalt õnnelik maalaste aktiivse väljarände üle.”</p>
<p>„Kas sa ei oleks saanud õhutada nii maalasi <i>kui</i> auroralasi, sõber Giskard, ja seega täita doktor Fastolfe mõlemad soovid?”</p>
<p>„Ma loomulikult tulin selle peale, sõber Daneel. Ma kaalusin seda võimalust ja leidsin, et see ei tööta. Ma sain maalasi emigreeruma julgustada tühise mõjutamisega, mis kellelegi kahju ei teinud. Auroralaste puhul oleks see tähendanud tugevat mõjutamist, mis kindlasti oleks palju kahju teinud. Esimene seadus takistas seda.”</p>
<p>„Kahju.”</p>
<p>„Tõsi. Mõtle, mida kõike oleks võinud korda saata, kui ma oleksin saanud doktor Amadiro mõtteviisi kardinaalselt ümber seadistada. Aga kuidas oleksin ma saanud muuta tema jäigalt juurdunud vastuseisu doktor Fastolfele? See oleks olnud umbes sama, kui keerata ta pead sada kaheksakümmend kraadi – nii täielik teadvuse ümberpööramine tapaks sama tõhusalt, kui tal päriselt kael kahekorra keerata.</p>
<p>Minu võimu hind, sõber Daneel,” jätkas Giskard, „on minu jaoks oluliselt suurendanud Esimesest seadusest tulenevat dilemmat. See keelab inimestele kahju tegemast ja rakendub tavaliselt seoses nähtavate füüsiliste vigastustega, mida on lihtne mõista ja seega on lihtne vastavas olukorras otsuseid teha. Mina – seni ainult mina – aga olen teadlik inimeste emotsioonidest ja meeleseisundist, nii et ma pean pidevalt arvesse võtma ka palju rafineeritumas vormis tekitatud kahju, mis sest, et ma seda täielikult ei mõista. Mitmes olukorras olen ma olnud sunnitud tegutsema ilma tõelise kindluseta ja see tekitab mu ahelatele pideva lisakoormuse.</p>
<p>Ja ometi ma arvan, et olen tegutsenud hästi. Olen välisilmlased kriitilisest punktist üle viinud. Aurora on teadlik Asunduste kasvavast jõust ja on nüüd sunnitud konflikte vältima. Nad on sunnitud mõistma, et maalasi tagasi lüüa on hilja, ja meie lubadus Elijah Baleyle on selles osas täidetud. Me oleme seadnud Maa Galaktika asustamise ja Galaktikaimpeeriumi loomise kursile.”</p>
<p>Selle hetkeni olid nad kõndinud tagasi Gladia maja poole, kuid nüüd Daneel peatus ja tema käe kerge surve Giskardi õlale peatas ka viimase.</p>
<p>„See kujutluspilt on väga kena,” ütles Daneel. „Partner Elijah oleks meie üle väga uhke, kui me saavutaksime selle nii, nagu sa ütled. „Robotid ja Impeerium” oleks Elijah öelnud ja ehk mulle õlale patsutanud... Ja ikkagi, nagu ma ütlesin, olen ma mures, sõber Giskard.”</p>
<p>„Miks, sõber Daneel?”</p>
<p>„Ma ei saa midagi parata, et kahtlen endiselt, kas me tõesti oleme läbinud kriisi, millest partner Elijah rääkis nii palju aastakümneid tagasi. Kas välisilmlased ikka tõesti ei jõua enam maalasi peatada?”</p>
<p>„Miks sa selles kahtled, sõber Daneel?”</p>
<p>„Mind pani kahtlema doktor Mandamuse käitumine proua Gladiaga vestlemise ajal.”</p>
<p>Giskard vaatas Daneeli mõni hetk üksisilmi ja vaikuses oli kuulda lehtede kahinat jahedas tuules. Pilved jäid hõredamaks ja varsti pidi päike välja tulema. Nende telegrammistiilis vestlus võttis vähe aega ja nad teadsid, et Gladia ei muretse veel, kuhu nad kadusid.</p>
<p>„Mis selles vestluses sind muretsema pani?” küsis Giskard.</p>
<p>„Nelja erineva juhtumi puhul oli mul võimalus jälgida Elijah Baley lähenemist mõistatusele,” vastas Daneel. „Kõigi nende nelja juhtumi puhul panin tähele metoodikat, mille abil ta suutis teha kasulikke järeldusi piiratud ja isegi eksitava teabe põhjal. Sellest peale olen oma võimete piires proovinud tema moodi mõelda.”</p>
<p>„Mulle tundub, et sa saad sellega hästi hakkama, sõber Daneel. Ma olen öelnud, et sa kipud mõtlema nagu inimene.”</p>
<p>„Panid sa tähele, et doktor Mandamusel oli kaks küsimust, mida ta soovis proua Gladiaga arutada. Ta rõhutas seda ise. Üks oli küsimus tema põlvnemisest – et kas ta on Elijah Baley järeltulija või mitte. Teine oli nõudmine, et proua Gladia kohtuks asustajaga ja annaks sellest hiljem aru. Võiks oletada, et teine neist on nõukogule oluline. Esimene omab tähtsust vaid tema enda jaoks.”</p>
<p>„Doktor Mandamus esitas asja nii, et see tema päritoluküsimus on tähtis ka doktor Amadiro silmis,” ütles Giskard.</p>
<p>„Siis on see isiklik asi kahe inimese jaoks, sõber Giskard. Sel pole ikkagi mingit tähtsust nõukogu ja seega kogu planeedi jaoks.”</p>
<p>„Jätka, sõber Daneel.”</p>
<p>„Samas aga puudutas doktor Mandamus riiklikku küsimust, nagu ta ise seda nimetas, teisena, peaaegu et möödaminnes, ja heitis selle kohe kõrvale. See ei paistnud küll olevat miski, milleks oli vaja isiklikult kohale tulla. Iga nõukogu ametnik oleks selle holograafilise side kaudu korda saanud ajada. Lisaks käsitles doktor Mandamus oma põlvnemist esimesena. Ta tegi seda üsna põhjalikult ja see oli teema, mida keegi teine poleks tema asemel arutada saanud.”</p>
<p>„Mida sa sellest järeldad, sõber Daneel?”</p>
<p>„Usun, et doktor Mandamus kasutas seda asustaja teemat ettekäändena privaatseks vestluseks proua Gladiaga, et oma põlvnemise kohta küsida. Paistis, et miski peale ta enda päritolu ei lähe talle eriti korda. Kas sa saad mu järeldustega nõustuda, sõber Giskard?”</p>
<p>Aurora päike ei olnud veel pilvedest läbi murdnud ja Giskardi silmade nõrk hõõgus oli näha. „Tõepoolest oli pinge doktor Mandamuse teadvuses vestluse esimese osa ajal mõõdetavalt suurem kui teise ajal,” ütles ta. „Võib-olla on see tõend, sõber Daneel.”</p>
<p>„Siis peame endalt küsima, miks on oma põlvnemise küsimus doktor Mandamuse jaoks nii oluline?” lausus Daneel.</p>
<p>„Doktor Mandamus selgitas seda,” ütles Giskard. „Tee tema ees on lahti, kui ta vaid suudab näidata, et ei põlvne Elijah Baleyst. On ilmselge, et doktor Amadiro, kelle heast tahtest ta sõltub, teeks ta maatasa, kui saaks teada, et ta on härra Baley järeltulija.”</p>
<p>„Nii ta ütles, sõber Giskard, kuid vestlusest tuleb välja mõndagi, mis sellele vastu räägib.”</p>
<p>„Miks sa nii arvad? Palun jätka seda inimese moodi mõtlemist, sõber Daneel. See on õpetlik.”</p>
<p>„Tänan, sõber Giskard,” ütles Daneel tõsiselt. „Kas sa panid tähele, et doktor Mandamuse silmis polnud veenev ükski kinnitus, et ta ei saa põlvneda partner Elijah’st? Ta kordas kõigi puhul, et doktor Amadiro ei aktsepteeri seda.”</p>
<p>„Jah, ja mis sa sellest järeldad?”</p>
<p>„Mulle näis doktor Mandamus nii veendununa, et doktor Amadiro ei aktsepteeri ühtki vastuargumenti tema Elijah Baleyst põlvnemise kohta, et jäi arusaamatuks, miks ta üldse vaevus proua Gladiat küsitlema. Ta ilmselt teadis algusest peale, et see on mõttetu.”</p>
<p>„Võib-olla, sõber Daneel, kuid see on pelgalt spekulatsioon. Suudad sa öelda, mis motiivil ta sel juhul tegutses?”</p>
<p>„Suudan. Usun, et ta uuris oma põlvnemist mitte halastamatu doktor Amadiro, vaid iseenda veenmiseks.”</p>
<p>„Miks ta sel juhul üldse doktor Amadirot mainis? Miks ta ei öelnud lihtsalt: „Ma soovin teada”?”</p>
<p>Kerge naeratus libises üle Daneeli näo, selline ilmemuutus, milleks teine võimeline ei olnud. „Kui ta oleks öelnud: „Ma soovin teada,” oleks proua Gladia kindlasti vastanud, et see ei ole tema asi, ja ta ei oleks midagi teada saanud. Proua Gladia aga on doktor Amadiro vastu sama vaenulik kui doktor Amadiro Elijah Baley vastu. Proua Gladia on raudselt solvunud iga avalduse peale, mida doktor Amadiro tema kohta teha võiks. Ta oleks maruvihane isegi siis, kui see enam-vähem tõsi oleks; veel vihasem, kui see oleks täiesti vale, nagu käesoleval juhul. Ta paneb kogu jõu mängu näitamaks, et doktor Amadiro eksib, ja ta esitab iga tõendi kõnealuse eesmärgi saavutamiseks.</p>
<p>Seda arvestades tegi doktor Mandamuse külm märkus iga tõendi ebapiisavuse kohta ta aina vihasemaks ja sundis edasistele paljastustele. Doktor Mandamuse valitud strateegia lubas tal proua Gladialt maksimumi kätte saada ja lõpus oli <i>tema</i> veendunud, et tal ei ole maalastest esivanemaid (vähemalt mitte viimase paari sajandi jooksul). Ma arvan, et ta ei tulnud siia mitte Amadiro suhtumise pärast.”</p>
<p>„Sõber Daneel, see on huvitav seisukoht, kuid see ei tundu olevat väga põhjendatud,” ütles Giskard. „Kas miski näitab, et see on enamat, kui sinu arvamus?”</p>
<p>„Kas sulle ei tundu, sõber Giskard, et kui doktor Mandamus lõpetas oma uurimise ilma piisava hulga tõenditeta doktor Amadiro – nagu ta meile väitis – veenmiseks, oleks ta pidanud olema kurb ja pettunud. Tema enda sõnade põhjal tähendanuks see, et tal ei ole võimalust karjääri teha ja temast ei saa kunagi Robootika Instituudi juhti. Ja ometi tundus mulle, et ta oli depressioonist kaugel, ta tundus pigem õnnelik. Mina saan muidugi ainult ilme järgi otsustada, sul on paremad võimalused. Ütle, sõber Giskard, milline oli tema meeleolu proua Gladiaga peetud vestluse selle osa lõppedes?”</p>
<p>„Sellele tagasi vaadates, sõber Daneel, oli see mitte ainult õnnelik, vaid lausa juubeldav, võidukas,” ütles Giskard. „Sul on õigus. Nüüd, kui sa oled selgitanud oma mõttekäiku, tõestab minu tajutud triumf selgelt su arutluste õigsust. Tegelikult nüüd, kui sa selle kõik välja oled toonud, pean ma kahetsusega nentima oma võimetust ise selle peale tulla.”</p>
<p>„Sõber Giskard, seda tundsin ma korduvalt Elijah Baley arutluskäike jälgides. See, et ma praegu niimoodi arutleda suudan, võib osaliselt tulla ka praeguse kriisi survest. See sunnib mind rohkem põhjusi otsima.”</p>
<p>„Sa alahindad ennast, sõber Daneel. Sa suudad juba pikka aega nii mõelda. Aga miks sa räägid praegusest kriisist? Palun selgita täpsemalt. Mismoodi sa jõuad doktor Mandamuse rõõmust selle üle, et ta ei ole härra Baley järeltulija, selleni, et meil on kriis?”</p>
<p>„Doktor Mandamus võis meile valetada selles osas, mis doktor Amadirot puudutab, kuid tundub mõistlik eeldada, et edutamist igatseb ta ikkagi. Et ta ikkagi soovib väga Robootika Instituudi juhiks saada. On see nii, sõber Giskard?”</p>
<p>Giskard vaikis hetke, nagu oleks ta mõtteisse vajunud ja sõnas siis: „Ma ei otsinud ambitsioone. Mul polnud põhjust ta meelte sügavusse tungida, jälgisin ainult pinda. Ma siiski muidugi registreerisin ambitsioonide välgatusi, kui ta karjäärist rääkis. Mul ei ole erilist põhjust sinuga nõustuda, sõber Daneel, kuid mul pole ka põhjust sinuga mitte nõustuda.”</p>
<p>„Kuid lihtsalt eeldagem siis, et doktor Mandamus on ambitsioonikas mees, ja vaatame, kuhu see meid viib. Nõus?”</p>
<p>„Nõus.”</p>
<p>„Siis kas ei tundu tõenäoline, et tema võidutunne, kui ta oli veendunud, et ta ei põlvne partner Elijah’st, tulenes asjaolust, et ta arvas, et saab nüüd oma ambitsioone rahuldada. Need aga ei olnud kinni doktor Amadiro heakskiidu taga, sest me tegime selgeks, et viimase vastuseisu tõi ta vestluses esile vaid tähelepanu kõrvalejuhtimiseks. <i>Miski muu</i> ei seisa nüüd ta ambitsioonide rahuldamise teel.”</p>
<p>„Mis?”</p>
<p>„Meie käsutuses olevatest tõenditest ei järeldu otseselt midagi. Aga ma pakun välja ühe spekulatiivse arutluskäigu. Mis siis, kui doktor Mandamus teab midagi või saab nüüd teha midagi, mis annab talle väga suure eelise? Mis võib temast teha järgmise juhi? Mäletad, mis ta ütles oma sünnipära arutelu lõpetuseks? Doktor Mandamus ütles: „Mul on üsna mõjusad meetodid.” Oletame, et see on tõsi, kuid ta saab neid kasutada vaid siis, kui ta <i>ei ole</i> partner Elijah järeltulija. Tema rõõm sel hetkel, kui ta veendus oma mittepärinemises maalasest, võis sel juhul tulla sellest, et nüüd ta võib kasutada neid meetodeid ja tagada endale suure eelise.”</p>
<p>„Aga mis need „mõjusad meetodid” olla võiksid, sõber Daneel?”</p>
<p>„Me peame jätkama oletustega,” ütles Daneel süngelt. „Me teame, et doktor Amadiro ei igatse midagi rohkem, kui lüüa Maad ja suruda see tagasi Välisilmade alluvusse. Kui doktor Mandamus suudaks talle anda midagi, mille abil seda teha, saaks ta doktor Amadirolt kõik, mida tahab, sealhulgas garantii, et ta on järgmine juht. Kas ei või olla nii, et doktor Mandamus kõhkles Maad löömast ja alandamast seni, kuni tundis mingit sugulust selle rahvaga? Põlvnemine maalasest Elijah Baleyst oleks teda takistanud. Kinnitus, et ta ei põlvne temast, vabastas ta ja muutis õnnelikuks.”</p>
<p>„Sa tahad öelda, et doktor Mandamusel on südametunnistus?” küsis Giskard.</p>
<p>„Südametunnistus?”</p>
<p>„Inimesed kasutavad mõnikord seda sõna. Olen aru saanud, et seda kasutatakse inimeste puhul, kes järgivad ühiskonnas kehtivaid reegleid, mis sunnivad neid omakasu kõrvale jätma. Kui doktor Mandamus tunneb, et ta ei saa tõusta nende kulul, kellega ta peab end kaudselt seotuks, siis ma kujutan ette, et tal on südametunnistus. Olen selle asja üle palju mõelnud, sõber Daneel, kuna see näib osutavat, et vähemalt mõnel juhul juhivad inimeste käitumist nende seadused.”</p>
<p>„Ja saad sa öelda, kas doktor Mandamusel on tõesti südametunnistus?”</p>
<p>„Tema emotsioonide jälgimise põhjal? Ei, ma ei märganud midagi sellist, kuid kui su järeldused on õiged, siis tal arvatavasti on südametunnistus... Ja veel, teisest küljest, kui me eeldame, et tal on südametunnistus ja arutleme teistpidi, tuleme teistsugustele järeldustele. Võib väita, et kuni doktor Mandamus arvas, et tal oli maalasest esivanem vaid üheksateist ja pool kümnendit tagasi, võis ta tunda, et vaatamata oma südametunnistusele peab ta Maad võitma, et endalt sellise päritolu häbimärk maha pesta. Kui see nii ei ole, puudub ka võitmatu tung Maa vastu tegutseda ja tema südametunnistust rahuldab, et ta võib Maa rahule jätta.”</p>
<p>„Ei, sõber Giskard,” ütles Daneel. „See ei lähe faktidega kokku. Ükskõik kui hea meel tal võis olla selle üle, et ta saab Maa rahule jätta, oleks ta pidanud lahkuma mingi võimaluseta Amadiroga hakkama saada ja edu saavutada. Arvestades tema auahnet iseloomu, ei oleks ta tundnud sellist võidurõõmu, nagu sa täheldasid.”</p>
<p>„Saan aru. Seega me järeldame, et doktor Mandamusel on meetod Maa võitmiseks.”</p>
<p>„Jah. Ja kui see nii on, siis kriis, mida partner Elijah ette nägi, ei ole ohutult möödunud, vaid on nüüd käes.”</p>
<p>„Kuid peamine küsimus on jäänud vastuseta, sõber Daneel,” lausus Giskard mõtlikult. „Mis on selle kriisi olemus? Mis on surmav oht? Suudad sa ka selle välja mõelda?”</p>
<p>„Seda ma ei suuda, sõber Giskard. Minu tarkus on otsas. Võib-olla oleks partner Elijah suutnud siit edasi minna, kui ta veel elus oleks, kuid mina ei suuda... Siin ma sõltun sinust, sõber Giskard.”</p>
<p>„Minust? Kuidas?”</p>
<p>„Sa saad uurida doktor Mandamuse teadvust nii, nagu mina ega keegi teine ei saa. Sina suudad leida selle kriisi tuuma.”</p>
<p>„Kardan, et ei, sõber Daneel. Kui ma pikemat aega mõne inimesega koos elan, nagu ma elasin koos doktor Fastolfega ja nüüd koos proua Gladiaga, õpin ma vähehaaval, kiht-kihilt nende hinge lahti harutama. Mul on aega pusida nende mõtete sasipuntra kallal ja ajapikku õpin ma neid mõistma ilma neile kahju tegemata. Võimatu on üritada sama asja doktor Mandamuse puhul ühe või ka saja lühikese kohtumise järel. Emotsioonid on kohe nähtavad, mõtted ei ole. Kui ma nüüd, hädaolukorras, prooviksin seda kiiresti ja jõuliselt teha, kahjustaksin teda kindlasti. Ja seda ma ei saa teha.”</p>
<p>„Vaatamata sellele, et miljardite maalaste ja miljardite Galaktika asukate saatus sellest sõltub.”</p>
<p>„<i>Võib</i> sõltuda. See on hüpotees. Inimesele tehtud kahju on fakt. Võta oma arutlustes arvesse, et ainult doktor Mandamus saab kriisi esile kutsuda. Ta ei saaks kasutada oma teadmisi või oskusi doktor Amadirolt juhipositsiooni väljakauplemiseks, kui doktor Amadiro võiks kuidagi ilma temata hakkama saada.”</p>
<p>„Tõsi,” ütles Daneel. „See on loogiline.”</p>
<p>„Sellisel juhul, sõber Daneel, ei olegi vaja teada kriisi olemust. Kui takistada doktor Mandamust rääkimast doktor Amadirole või ükskõik kellele, mida iganes ta teab, siis kriisi ei tulegi.”</p>
<p>„Keegi teine võiks avastada selle, mida doktor Mandamus nüüd teab.”</p>
<p>„Kindlasti, kuid me ei tea, millal see juhtuda võib. Väga tõenäoliselt on meil aega asja täiendavalt uurida ja siis oleme me paremini ette valmistatud oma rolli täitma.”</p>
<p>„Olgu nii.”</p>
<p>„Doktor Mandamust ei saa takistada muidu, kui tema teadvuse viimisega seisu, kus see enam toimida ei saa... või tema elu otsese lõpetamisega. Ainult mina olen võimeline kahjustama tema teadvust piisavalt, kuid ma ei saa seda teha. Seega jääb võimalus, et me lõpetame ta elu füüsiliselt. Ma ei saa ka seda teha. Kas <i>sina</i> suudad seda, sõber Daneel?”</p>
<p>Järgnes paus ja siis sosistas Daneel:„Ma ei saa. Sa tead seda.”</p>
<p>„Isegi teades, et kaalul on miljardite inimeste tulevik Maal ja mujal?” küsis Giskard aeglaselt.</p>
<p>„Ma ei saa ennast sundida doktor Mandamusele viga tegema.”</p>
<p>„Ja mina ka ei saa. Nii et meile on jäänud kindel teadmine, et saabub kriis, mille olemust me ei tea ega suuda ka välja uurida, ja mille ees me oleme seega abitud.”</p>
<p>Nad vaatasid teineteist vaikides ja nende nägudelt polnud võimalik midagi välja lugeda. Ent kuidagimoodi ümbritses neid meeleheite aura.</p>
<p> </p>
</div>
<p> </p>
</div></div></div>
Thu, 18 Aug 2016 13:58:58 +0000
admin
94 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/3_kriis#comments
-
2. Esivanem?
<div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><div class="attribute-long">
<h3>5</h3>
<p>Mälestused!</p>
<p>Alati olemas, kuid tavaliselt muidugi peidus. Ja siis, mõnikord, just õige surve peale tulevad need välja – teravad, värvilised, eredad, liikuvad ja elus.</p>
<p>Ta oli jälle noor, noorem kui mees tema ees; piisavalt noor, et tunda armastust ja piina – tema poolelu Solarial, millele pani punkti tolle inimese julm ots, kellest ta esimesena oli mõelnud kui „abikaasast”. (Ei, ikka veel ei suutnud ta välja öelda tema nime, isegi mitte mõttes.)</p>
<p>Ja siis olid kirelõõmased kuud teisega, kellest ta niimoodi mõelnud oli – ja see ei olnud inimene. Ta oli saanud Janderi, inimkujulise roboti, ta oli selle täielikult enda omaks teinud, kuni see suri ootamatult, nagu ta esimenegi abikaasa.</p>
<p>Ja lõpuks Elijah Baley, kes polnud kunagi tema abikaasa, kellega ta oli kohtunud vaid kaks korda kaheaastase vahega, mõlemal korral vaid mõneks tunniks mõne päeva jooksul. Elijah, kelle põske ta oli kord puudutanud oma kinnastamata käega – ja see oli ta süüdanud; kelle alasti keha oli ta hiljem oma käte vahel hoidnud – ja siis oli ta ühtlaselt lõõmanud.</p>
<p>Ja siis kolmas abikaasa, kellega ta sai vaikuse ja rahu, makstes võidutusega mugavuse eest ja ostes järjekindla unustamisega minnalaskmist.</p>
<p>Kuni ühel päeval – ta ei olnud kindel, mis päev see just oli, mis murdis niimoodi tema uniste muretute aastate rea – palus Han Fastolfe luba teda külastada ja jalutas oma kohe sealsamas kõrval asuvast majast tema omasse.</p>
<p>Gladia jälgis teda teatud ärevusega, sest mees oli tühiasjadega tegelemiseks liiga hõivatud. Ainult viis aastat oli möödunud kriisist, mis tegi Hanist Aurora juhtiva riigimehe. Ta oli planeedi Eesistuja kõige muu kui nime poolest ja ta oli Välisilmade tegelik juht. Lihtsalt inimene olemiseks oli tal liiga vähe aega.</p>
<p>Need aastad olid jätnud oma jälje – ning nii pidi see jätkuma, kuni ta sureb kurvastades, et ta elu on ebaõnnestunud, mis sest, et ta pole kaotanud ühtki lahingut. Kelden Amadiro, kes oli kaotajaks jäänud, pidas endiselt vastu, mis näitab, et võit pole alati õnnistus.</p>
<p>Vaatamata kõigele ei hädaldanud Fastolfe kunagi, ta oli endiselt mahehäälne ja kannatlik, kuid isegi poliitikast mitte kõige vähematki huvituv Gladia teadis, et ta võim Aurora üle nõuab pidevat, lakkamatut pingutust, ja see kurnab teda; et pidevad mahhinatsioonid võimu hoidmiseks võtavad ta elult kõik, mis selle elamisväärseks teeb, ja ta hoiab võimust vaid selleks, et teha head... Kellele? Aurorale? Välisilmadele? Või oli see mingi abstraktne, idealiseeritud Hea?</p>
<p>Ta ei teadnud. Ta ei tihanud küsida.</p>
<p>Ja see oli kõigest viis aastat pärast kriisi. Ta jättis endiselt noore ja lootusrikka inimese mulje ja tema meeldiv muhe nägu suutis ikka veel naeratada.</p>
<p>„Mul on sulle sõnum, Gladia,” ütles ta.</p>
<p>„Loodetavasti meeldiv,” vastas ta viisakalt.</p>
<p>Fastolfe oli Daneeli kaasa võtnud. Üks vanade haavade paranemise märke oli see, et ta võis vaadata Daneeli ausa sõbralikkusega, ilma mingi valuta, mis sest, et robot oli peaaegu viimase detailini surnud Janderi koopia. Ta võis temaga rääkida, mis sest, et too vastas peaaegu Janderi häälega. Viis aastat olid armistanud haavad ja pühkinud valu.</p>
<p>„Ma loodan seda,” ütles Fastolfe kergelt naeratades. „See on vanalt sõbralt.”</p>
<p>„On väga tore, et mul on vanu sõpru,” vastas naine, püüdes mitte liiga sarkastiline olla.</p>
<p>„Elijah Baley.”</p>
<p>Viit aastat poleks nagu olnudki, kõik teravad mälestused tulid kolinal tagasi.</p>
<p>„On temaga kõik hästi?” küsis ta kähedal häälel peale pooleminutilist rabatud vaikust.</p>
<p>„Päris hästi. Palju olulisem on, et ta on siin.”</p>
<p>„Siin? Auroral?”</p>
<p>„Aurora orbiidil. Ta teab, et tal ei lubataks maanduda isegi siis, kui ma selleks kogu oma mõju mängu paneksin... või ma arvan, et ta teab. Ta tahaks sind näha, Gladia. Ta võttis minuga ühendust, sest talle tundub, et ma võiksin korraldada sinu külaskäigu sinna laevale. Mulle näib, et sellega saaksin ma hakkama – kuid muidugi ainult siis, kui sina seda soovid. Kas soovid seda?”</p>
<p>„Ma – ma ei tea. See on liiga ootamatu mõte.”</p>
<p>„Ja lausa rabav?” Ta ootas ja jätkas siis: „Tegelikult, Gladia, kuidas sul Santirixiga läheb?”</p>
<p>Naine vaatas teda segaduses, mõistmata, miks ta teemat muutis... ja taipas siis. „Me saame päris hästi hakkama,” ütles ta.</p>
<p>„Oled sa õnnelik?”</p>
<p>„Ma... pole õnnetu.”</p>
<p>„Ekstaasi moodi see ei kõla.”</p>
<p>„Kui kaua võib ekstaas kesta? Isegi kui see <i>on</i> ekstaas?”</p>
<p>„Kas teil on kavas kunagi lapsi saada?”</p>
<p>„Jah,” ütles ta.</p>
<p>„Kas sa kavatsed muuta oma perekonnaseisu?”</p>
<p>Ta raputas kindlalt pead. „Veel mitte.”</p>
<p>„Siis, mu kallis Gladia, kui sa soovid nõu ühelt üsna väsinud mehelt, kes end liiga vanana tunneb – keeldu kutsest. Mäletan kõike, mida sa mulle pärast Baley Auroralt lahkumist ütlesid, ja kuigi seda on vähe, oskan ma tõtt-öelda järeldada sellest rohkem, kui sa ehk arvata oskad. Temaga kohtumine võib olla pettumus, ta ei pruugi vastata sellele sügavale sinu hinge tunginud kütkestavale mälupildile; või kui see ei ole pettumus, siis hullem veel, sest see võib parandamatult lõhkuda su hapra tasakaalu.”</p>
<p>Gladia, kelle mõtted olid ebamääraselt samas suunas liikunud, taipas, et mõne idee kõrvalelükkamiseks tuleb see vaid sõnadesse valada.</p>
<p>Ta ütles: „Ei, Han, ma <i>pean</i> teda nägema, aga ma kardan seda teha üksi. Kas sa tuled minuga?”</p>
<p>Fastolfe naeratas väsinult. „Mind ei ole kutsutud, Gladia. Ja kui ka oleks, peaksin igal juhul ära ütlema. Nõukogus on tulemas tähtis hääletus. Riigiasjad, eks ole, kust ma ei saa puududa.”</p>
<p>„Vaene Han!”</p>
<p>„Jah, tõepoolest, vaene mina. Aga sa ei saa minna üksi. Niipalju kui mina tean, ei oska sa laeva juhtida.”</p>
<p>„Ohh? Noh, ma mõtlesin, et saan üles...”</p>
<p>„Kaubasüstikuga?” Fastolfe raputas pead. „Üsna võimatu. Kui sa tahaksid avalikult – mis oleks vältimatu, kui sa kasutad kaubasüstikut – külastada orbiidil tiirlevat Maa laeva, oleks vaja eriluba, ning see võtaks nädalaid. Kui sa ei taha minna, Gladia, ei pea sa minema selleni, et ütled, et ei soovi teda näha. Ma olen kindel, et tal ei ole võimalik oodata, kui paberite ajamine ja kogu bürokraatia võtab nädalaid.”</p>
<p>„Aga ma <i>tahan</i> teda näha,” ütles Gladia nüüd juba kindlalt.</p>
<p>„Sel juhul võid võtta mu eraruumilaeva ja Daneel viib su sinna üles. Ta saab juhtimisega väga hästi hakkama ja ta tahab samuti väga Baleyt näha. Me lihtsalt ei registreeri sõitu.”</p>
<p>„Kuid see toob sulle pahandusi, Han.”</p>
<p>„Ehk ei saa keegi teada – või teeseldakse, et keegi ei märganud. Ja kui keegi hakkab jama kokku keerama, siis peab sellega lihtsalt tegelema.”</p>
<p>Gladia langetas korraks mõtlikult pea ja lausus siis: „Ära siis pahanda, et ma olen isekas ja riskin sulle pahandusi tuua, Han. Ma tahan minna.”</p>
<p>„Siis sa lähed.”</p>
<h3>5a</h3>
<p>See oli väike laev, väiksem kui Gladia oli kujutlenud; omal moel hubane, kuid teistpidi ka hirmutav. Tegelikult oli see nii väike, et sel puudus näiteks pseudogravitatsioon, ja kaalutus pani teda end pidevalt kõikvõimalikesse naljakatesse asenditesse väänama ning ühtlasi ei lasknud hetkekski unustada, kui ebanormaalses keskkonnas ta on.</p>
<p>Ta oli välisilmlane. Viiekümnes Välisilmas oli kokku üle viie miljardi välisilmlase ja nad kõik olid selle nime üle uhked. Aga kui paljud neist, kes end välisilmlasteks kutsusid, olid ka reaalselt kunagi planeedilt väljapoole reisinud? Väga vähesed. Võib-olla kaheksakümmend protsenti neist ei lahkunud kunagi oma sünniilmast. Ka ülejäänud kahekümnest protsendist enamik olid vaevalt reisinud rohkem kui korra või paar.</p>
<p>Ta adus süngelt, et selles mõttes polnud ka ta ise mingi õige välisilmlane selle sõna täpses tähenduses. Korra (ühe korra!) oli ta reisinud läbi ruumi, siis, kui ta seitsme aasta eest oli tulnud Solarialt Aurorale. Nüüd läks ta avaruumi teist korda, läks lühikesele, närusele saja tuhande kilomeetrisele reisile väikesel erajahil, kaasas vaid keegi, kes tegelikult ju polnudki keegi.</p>
<p>Ta heitis veel ühe pilgu Daneelile seal väikeses piloodikabiinis. Robot istus juhtseadmete taga ja palju temast näha ei olnud.</p>
<p>Ta ei olnud kunagi kusagil olnud ainult ühe robotiga. Solarial oli tema käsutuses alati olnud sadu, kui mitte tuhandeid, Auroral tavaliselt mõned tosinad, enamasti aga rohkem.</p>
<p>Siin oli ainult üks.</p>
<p>Ta ütles: „Daneel!”</p>
<p>Roboti tähelepanu ei lahkunud juhtseadmetelt. „Jah, proua Gladia?”</p>
<p>„Oled sa rahul, et näed taas Elijah Baleyt?”</p>
<p>„Ma ei ole päris kindel, proua Gladia, kuidas oleks kõige parem kirjeldada mu sisemist olekut. Ilmselt on see küllalt lähedane sellele, mida inimeste puhul võiks kirjeldada kui heameelt.”</p>
<p>„Kuid sa ju tunned midagi.”</p>
<p>„Ma tunnen, nagu suudaksin otsustada kiiremini kui tavaliselt; minu reaktsioonid näivad olevat vabamad ja mu liigutused näivad nõudvat vähem energiat. Ma võin tõlgendada seda üldjuhul hea enesetundena. Vähemalt olen kuulnud inimesi seda sõna kasutamas ja tunnetan, et see, mida selle sõnaga kirjelda üritatakse, on analoogne mu praegusele seisundile.”</p>
<p>„Aga kui ma nüüd ütlen, et ma tahan temaga omavahele jääda?” küsis Gladia.</p>
<p>„Siis nii see saab olema.”</p>
<p>„Kuigi see tähendaks, et sa ei näe teda?”</p>
<p>„Jah, proua.”</p>
<p>„Kas sa poleks siis pettunud? Ma mõtlen, et kas sul poleks siis heameelele vastupidine tunne? Su otsused tuleksid vaevalisemalt, su reaktsioonid oleksid aeglasemad, su liikumine nõuaks rohkem energiat ja nii edasi?”</p>
<p>„Ei, proua Gladia, sest mul oleks hea meel su käske täita.”</p>
<p>„Sinu enda meeldiv tunne on Kolmas seadus ja minu käskude täitmine Teine seadus ja Teine seadus on ülimuslik. Kas sellepärast?”</p>
<p>„Jah, proua.”</p>
<p>Gladia püüdis mõista oma ootamatut uudishimu. Ta poleks kunagi tulnud selle peale, et tavalist robotit niimoodi küsitleda. Robot on masin. Kuid ta ei suutnud mõelda Daneelist kui masinast, nagu ta viis aastat tagasi polnud suutnud mõelda Janderist kui masinast. Ent Janderiga oli selle põhjuseks põletav kirg – ja see oli läinud koos Janderi endaga. Sest vaatamata kogu oma sarnasusele teisega ei saanud Daneel seda tuhka uuesti süüdata. Temaga oli ruumi intellektuaalsele uudishimule.</p>
<p>„Kas sind ei häiri, Daneel, et sa niimoodi nende seadustega seotud oled?”</p>
<p>„Ma ei suuda midagi muud ette kujutada, proua.”</p>
<p>„Kogu oma elu olen ma tundnud gravitatsiooni tõmmet, isegi mu eelmise kosmosereisi ajal, ometigi suudan ma ette kujutada, kuidas <i>ilma</i> olla on. Ja muide siin ma olen <i>ilma</i> selleta.”</p>
<p>„Ja sa naudid seda, proua?”</p>
<p>„Mõnes mõttes, jah.”</p>
<p>„Kas see teeb sind rahutuks?”</p>
<p>„Teatud mõttes ka seda.”</p>
<p>„Mõnikord, proua, teeb mind rahutuks mõte, et inimesed ei ole seotud seadustega.”</p>
<p>„Miks, Daneel? Oled sa kunagi proovinud välja mõelda, <i>miks</i> mõte seadusetusele su rahutuks muudab?”</p>
<p>Daneel vaikis hetke. „Ma olen, proua, aga ma arvan, et siin võis mind mõjutada partner Elijah. See aeg oli lühike, kuid ta...”</p>
<p>„Jah, ma tean,” ütles Gladia. „Ta mõtiskles kõige üle. Temas oli mingi püsimatus, mis pani ta kogu aeg kõikvõimalikke küsimusi esitama.”</p>
<p>„Nii see näis. Ja ma püüan olla tema moodi ja küsimusi esitada. Nii ma küsisin endalt, kuidas seadusetus võiks tunduda, ja ma mõistsin, et suudan sellest mõelda vaid kujutledes, kuidas võiksid tunda end inimesed, ja see muutiski mu rahutuks. Ja ma küsisin endalt, nagu sina minult, et miks see muudab mu rahutuks.”</p>
<p>„Ja mida sa endale vastasid?”</p>
<p>„Mul kulus päris palju aega, enne kui ma otsustasin, et Kolm seadust reguleerivad minu positronkanalite toimimist,” ütles Daneel. „Seadused määravad pidevalt ja igas olukorras positronvoo suuna ja intensiivsuse neis kanalites ja seepärast tean ma alati, mida teha. Samas aga ei teadvusta ma seda alati samal tasemel. On hetki, mil mu teen-mida-pean on vähem piirav kui mõnes muus olukorras. Olen alati märganud, et kui positronmotiivide potentsiaalid on madalad, kaob mu otsustest kindlusetunne, mida järgmiseks teha. Ja mida ebakindlam ma oma otsustes olen, seda halvemini end tunnen. Kui mul kulub otsustamiseks nanosekundite asemel millisekundeid, tekib mul tunne, mida ma nimetaksin ebameeldivaks.</p>
<p>Ja ma mõtlesin, proua, et mis siis saaks, kui ma oleksin täiesti ilma seadusteta nagu inimesed? Mis siis, kui ma ei suudagi teha ühest otsust, kuidas mingite antud algtingimuste puhul käituda? See oleks väljakannatamatu ja mulle ei meeldi sellele mõelda.”</p>
<p>„Ja ikkagi sa mõtled, Daneel,” ütles Gladia. „Mõtled praegugi.”</p>
<p>„Ainult tänu assotsiatsioonidele partner Elijah’ga, proua. Jälgisin teda olukordades, kus tal oli võimatu otsustada, sest tema ees seisev probleem oli selleks liiga keerukas. Ta tundis end silmnähtavalt halvasti ja ka mina tundsin end tema pärast halvasti, sest ma ei saanud tema olukorra kergendamiseks mitte midagi teha. On võimalik, et ma tundsin ainult murdosa sellest, mida tema läbi elas. Kui ma oleksin suutnud tajuda suuremat osa ja paremini mõista kogu situatsiooni, mis otsuse vastuvõtmise võimatuks muudab, oleksin...” Ta kõhkles.</p>
<p>„Lõpetanud toimimise? Kokku jooksnud?” küsis Gladia, mõeldes ühe valusa hetke Janderile.</p>
<p>„Jah, proua. Minu suutmatus mõista võib olla mu positronajju sisse ehitatud kaitse. Kuid samas ma märkasin ka seda, et ükskõik kui raske oli partner Elijah’le võimetus lahendust leida, jätkas ta jõupingutusi probleemi lahendamiseks. Imetlen teda väga selle eest.”</p>
<p>„Seega oled sa võimeline imetluseks?”</p>
<p>„Ma kasutan sõna, nagu ma olen kuulnud inimesi seda kasutamas,” ütles Daneel väärikalt. „Ma ei tea kohasemat sõna, et väljendada minus partner Elijah taolist tegutsemist jälgides tekkivat seisundit.”</p>
<p>Gladia noogutas ja jätkas: „Ja siiski on olemas hulk reegleid, mis reguleerivad inimeste käitumist; on instinktid, tungid, õpetused.”</p>
<p>„Nii arvab ka sõber Giskard, proua.”</p>
<p>„Tõesti?”</p>
<p>„Kuid ta arvab, et see on analüüsimiseks liiga keerukas. Ta loodab, et ühel päeval luuakse süsteem, mis võimaldab analüüsida inimkäitumist matemaatiliselt ja selle abil saab tuletada toimivad seadused, mis juhivad inimkäitumist.”</p>
<p>„Ma kahtlen selles,” ütles Gladia.</p>
<p>„Ka sõber Giskard pole eriti entusiastlik. Ta arvab, et kulub väga kaua aega, enne kui selline süsteem välja arendatakse.”</p>
<p>„Ütleksin – <i>väga</i> kaua aega.”</p>
<p>„Ja nüüd,” ütles Daneel, „oleme lähenemas Maa laevale ja me peame läbi tegema dokkimisprotseduuri, mis ei ole lihtne.”</p>
<h3>5b</h3>
<p>Gladiale tundus, et dokkimine võtab kauem, kui kulus üles Maa laeva orbiidile tõusmiseks.</p>
<p>Daneel jäi murdmatult rahulikuks – aga tema ei saanudki teisiti – ja kinnitas talle, et kõik inimeste laevad saavad üksteisega põkkuda, sõltumata suurusest ja sellest, kes need teinud on.</p>
<p>„Nagu inimesed,” ütles Gladia, sundides end naeratama, kuid Daneel ei reageerinud sellele. Robot keskendus vajalikele täppisregulatsioonidele. Põkkumine võis ju olla alati võimalik, aga tundus, et mitte alati kerge.</p>
<p>Gladia muutus iga hetkega rahutumaks. Maalased olid lühiealised ja vananesid ruttu. Viis aastat oli möödunud sellest, kui ta viimati Elijah’t nägi. Kui palju oli ta vahepeal vananenud? Kuidas ta välja võis näha? Kas ta suudab nende muutuste pärast mitte ehmunud või hirmunud välja näha?</p>
<p>Ükskõik kuidas ta välja näeb, on ta ikkagi see Elijah, kellele ta on piiritult tänulik.</p>
<p>Oli siis asi selles? Tänulikkus?</p>
<p>Ta märkas, et on käed nii tihedalt kokku surunud, et need valutavad. Tal kulus pisut aega, et sundida neid lõdvestuma.</p>
<p>Siis ta mõistis, et dokkimine on lõppenud. Maa laev oli piisavalt suur, et omada pseudogravitatsiooni generaatorit, ja kui nad põkkunud olid, laienes väli ka väikesele jahile. Ta tundis kerget pööritust, kui suunast põrandale sai korraga „all” ja ühe sisikonda tagurpidi pöörava hetkega langes ta kaks tolli. Ta põlved nõtkusid ja ta kukkus vastu seina.</p>
<p>Väikese pingutusega ajas ta end sirgu ja oli endale pahane, et polnud seda ette näinud ja valmis olnud.</p>
<p>„Oleme dokkinud, proua Gladia,” ütles Daneel, kuigi seda polnud enam vaja. „Partner Elijah palub luba pardale tulla.”</p>
<p>„Muidugi, Daneel.”</p>
<p>Kostis surinat ja osa seinast tõmbus laiali. Küürutõmbunud inimkuju astus sellest läbi ja sein tõmbus tema taga uuesti kokku.</p>
<p>Kuju ajas end sirgu, Gladia sosistas: „Elijah!” ning tundis määratut rõõmu ja kergendust. Talle näis, et mehe juuksed olid pisut hallimad, kuid muidu oli see Elijah mis Elijah. Mitte miski muu polnud muutunud, polnud märkigi vananemisest.</p>
<p>Ta naeratas Gladiale ja hetkeks tundus, et lausa õgib teda pilguga. Seejärel tõstis ta ühe nimetissõrme, nagu tahtes öelda: „Oota,” ja kõndis Daneeli juurde.</p>
<p>„Daneel!” Ta haaras robotil õlgadest ja raputas teda.</p>
<p>„Sa ei ole muutunud. Jehosafat! Sina oled alati ühesugune.”</p>
<p>„Partner Elijah. Tore sind näha.”</p>
<p>„Hea on kuulda, et keegi mind partneriks kutsub, ja ma väga tahaksin, et see nii ka oleks. See on nüüd viies kord, kui ma sind näen, ja seekord pole mul lahendamist vajavat probleemi. Ma ei ole enam isegi detektiiv. Olen erus ja olen nüüd ühe uue maailma asunik. Daneel, ütle, miks sa ei tulnud doktor Fastolfega kaasa, kui ta kolm aastat tagasi Maal käis?”</p>
<p>„Doktor Fastolfe tahtis nii. Ta otsustas võtta Giskardi.”</p>
<p>„Ma olin pettunud, Daneel.”</p>
<p>„Ka mulle oleks meeldinud sinuga kohtuda, partner Elijah, aga doktor Fastolfe ütles mulle hiljem, et reis oli väga edukas, nii et võib-olla oli tema otsus õige.”</p>
<p>„See <i>oli</i> edukas, Daneel. Enne visiiti ei soovinud Maa valitsus asustamise osas koostööd teha, kuid nüüd on kogu planeet loksuma ja tuksuma saadud ja minnatahtjaid on miljoneid. Meil ei ole laevu nende kõigi vedamiseks – isegi mitte auroralaste abiga – ja meil ei ole maailma, mis neid kõiki vastu võtaks, sest iga maailma tuleb kohandada. Mitte üks neist pole muutusteta inimestele kõlblik. Sellel, kuhu ma lähen, on vähe vaba hapnikku ja me peame elama generatsiooni jagu kuplialustes linnades, kuni maine taimestik üle planeedi levib.” Ta silmad pöördusid järjest tihemini Gladiale, kes seal naeratades istus.</p>
<p>„Seda oli oodata,” ütles Daneel. „Niipalju kui ma inimkonna ajaloost tean, tuli ka Välisilmu alguses terraformida.”</p>
<p>„Muidugi tuli! Ja tänu neile kogemustele saab seda nüüd palju kiiremini teha... Kuid ehk sa jääksid nüüd mõneks ajaks piloodikabiini, Daneel. Ma tahan Gladiaga rääkida.”</p>
<p>„Loomulikult, partner Elijah.”</p>
<p>Daneel astus läbi kaarja ukseaugu piloodikabiini ja Baley vaatas küsivalt Gladia poole, lehvitades pisut kätt edasi-tagasi.</p>
<p>Gladia mõistis teda suurepäraselt ja astus nupu juurde, nihutades vaikselt katte ukseava ette. Nüüd olid nad igas mõttes üksi.</p>
<p>Baley sirutas käed. „Gladia!”</p>
<p>Naine haaras need, hetkekski mõtlemata, et ei kanna kindaid. „Daneel poleks meid seganud, kui ta ka siia oleks jäänud,” ütles ta.</p>
<p>„Füüsiliselt muidugi mitte. <i>Psühholoogiliselt </i>küll.” Baley naeratas kurvalt ja ütles: „Vabanda, Gladia. Ma pidin esimeseks Daneeliga rääkima.”</p>
<p>„Sa oled teda kauem tundnud,” ütles naine pehmelt. „Tal on eesõigus.”</p>
<p>„Tal pole. Aga ta on kaitsetu. Kui mina sind pahandan, Gladia, võid sa mul soovi korral silma siniseks lüüa. Daneel ei saa. Ma võin teda ignoreerida, minema ajada, kohelda robotina ja ta on sunnitud alluma ja jääma ikka edasi sama ustavaks partneriks.”</p>
<p>„Faktiks jääb, et ta <i>on</i> robot, Elijah.”</p>
<p>„Mitte minu jaoks, Gladia. Mu mõistus teab, et ta on robot ja tal ei ole tundeid nagu inimesel, aga minu süda peab teda inimeseks ja ma pean teda sellisena kohtlema. Oleksin doktor Fastolfelt palunud luba mul Daneel kaasa võtta, kuid uutes asundustes pole robotid lubatud.”</p>
<p>„Oled sa unistanud, et <i>mind</i> kaasa võtta, Elijah?”</p>
<p>„Ka välisilmlased pole lubatud.”</p>
<p>„Näib, et te maalased olete sama jäärapäiselt rassistlikud nagu välisilmlasedki.”</p>
<p>Elijah noogutas tusaselt. „Hullus nii siin kui seal. Kuid ka täie mõistuse juures ma ei võtaks sind. Sa ei taluks seda elu ja ma ei ole kindel, kas su immuunsussüsteem korralikult tööle hakkab. Ma kardan, et sa kas sured ruttu mingi tühise nakkuse läbi või elad kaua ja näed meid generatsioonide kaupa suremas. Anna mulle andeks, Gladia.”</p>
<p>„Mille eest, kallis Elijah?”</p>
<p>„Selle eest.” Ta sirutas käed välja, peopesad ülespoole. „Et ma tahtsin sind näha.”</p>
<p>„Aga mul on väga hea meel, et sa seda tegid. Minagi tahtsin sind näha.”</p>
<p>„Ma tean. Ma võitlesin endaga, kuid mõte, et ma olen kosmoses ega peatu Aurora juures, rebis mind tükkideks. Ja ometi ei tule sellest midagi head, Gladia. See tähendab ka järgmist hüvastijättu ja ka see rebib mu tükkideks. Sellepärast ei olegi ma sulle kunagi kirjutanud; pole proovinud sind hüperlainega kätte saada. Küllap oled imestanud, miks ma seda ei tee.”</p>
<p>„Tegelikult mitte. Sul on õigus, sel pole mõtet, see teeb kõik lihtsalt lõpmata raskemaks. Ma siiski kirjutasin sulle palju kordi.”</p>
<p>„Kirjutasid? Ma pole kunagi ühtki kirja saanud.”</p>
<p>„Ma ei saatnud neid ära. Kirjutasin valmis ja viskasin minema.”</p>
<p>„Aga miks?”</p>
<p>„Sest ükski kiri ei pääse Auroralt Maale tsensori käest läbi käimata, Elijah, ja ma ei kirjutanud sulle selliseid kirju, mida ma oleksin tahtnud tsensorile näidata. Olen päris kindel, et kui sa ka oleksid mulle mõne kirja saatnud, poleks see minuni jõudnud, ükskõik kui süütu selle sisu ka poleks. Arvasin, et sellepärast ma ei saanudki ühtki kirja. Nüüd, kui ma tean, et sul polnud sellest aimugi, olen veel eriti rõõmus, et sa ei olnud nii rumal, et proovida minuga ühendust võtta. Sa oleksid valesti tõlgendanud, et ma iialgi ei vasta.”</p>
<p>Baley vaatas talle otsa. „Kuidas mul sind siis praegu näha õnnestub?”</p>
<p>„Mitteametlikult, võid kindel olla. Ma kasutan doktor Fastolfe isikliku laeva, nii et ma ei hakanud piirivalvega üldse asju ajamagi. Poleks see doktor Fastolfe isiklik laev, oleks mind kinni peetud ja tagasi saadetud. Ma eeldasin, et ka sina said sellest samamoodi aru ja just sellepärast võtsid sa ühendust doktor Fastolfega, mitte otse minuga.”</p>
<p>„Midagi ma ei saanud aru. See topeltrumalus, mis mind päästis, võtab lausa istuli. Kolmekordne rumalus, sest ma ei teadnud õiget hüperlainenumbrit, millega sind otse kätte saab, ja ma pidasin paremaks mitte üritada seda Maal välja uurida. Ma poleks saanud seda privaatselt teha ja Galaktika peal on meie suhete kohta juba piisavalt kuulujutte tänu sellele tobedale hüperlaineetendusele, mille nad subeetri kaudu pärast Solariat igale poole laiali saatsid. Vastasel juhul, usu mind, oleksin ma proovinud. Doktor Fastolfe number oli mul siiski olemas ja võtsin temaga ühendust niipea, kui orbiidil olin.”</p>
<p>„Igal juhul oleme siin.” Naine istus endapoolse koiku servale ja sirutas käed.</p>
<p>Baley võttis need ja püüdis istuda sinnasamasse toolile, kuid Gladia tõmbas teda nõudlikult enda poole ja mees istus tema kõrvale koikule.</p>
<p>„Kuidas sul läinud on, Gladia?” küsis ta kohmetult.</p>
<p>„Pole viga. Ja sinul, Elijah?”</p>
<p>„Ma vananen. Just kolm nädalat tagasi tähistasin oma viiekümnendat sünnipäeva.”</p>
<p>„Viiskümmend ei ole...” Ta peatus.</p>
<p>„Maalase kohta on see vana. Oleme lühiealised, tead küll.”</p>
<p>„Ka maalase kohta pole viiskümmend veel vana. Sa ei ole muutunud.”</p>
<p>„Tore, et sa nii ütled, aga ma tean, kuhu kortse on juurde tulnud. Gladia...”</p>
<p>„Jah, Elijah?”</p>
<p>„Ma pean küsima. Kas sina ja Santirix Gremionis...”</p>
<p>Gladia naeratas ja noogutas. „Ta on minu abikaasa. Võtsin su nõu kuulda.”</p>
<p>„Ja on see hästi töötanud?”</p>
<p>„Noh piisavalt. Elu on korras.”</p>
<p>„Hästi. Loodan, et nii ka jääb.”</p>
<p>„Miski ei kesta sajandeid, Elijah, kuid see võib kesta aastaid, võib-olla isegi aastakümneid.”</p>
<p>„Lapsi?”</p>
<p>„Veel mitte. Aga kuidas sinu perel läheb, mu abielumees? Su poeg? Su naine?”</p>
<p>„Bentley kolis välja Asundusse kaks aastat tagasi. Tegelikult lähen ma tema juurde. Ta töötab seal maailmas, kuhu ma lähen. Ta on vaid 24 ja ta on juba silma jäänud.” Baley pööritas silmi. „Ma kardan, et ma pean pöörduma tema poole ’kõrgeausus’. Avalikkuse ees vähemalt.”</p>
<p>„Suurepärane. Ja proua Baley? On ta sinuga?”</p>
<p>„Jessie? Ei. Ta ei lahku Maalt. Ma rääkisin talle, et me elame kaua aega kuplite all ja see ei ole üldse nii väga erinev Maast. Primitiivsem muidugi. Ehk ta muudab kunagi meelt. Ma üritan teha elamise nii mugavaks kui võimalik ja kui ma end korralikult sisse olen seadnud, saadan Bentley talle Maale järele. Ehk on ta selle aja peale niipalju üksildust tundnud, et tuleb. Eks näis.”</p>
<p>„Aga vahepeal oled üksi.”</p>
<p>„Laeval on peale minu veel sadu väljarändajaid, nii et mis üksi ma olen.”</p>
<p>„Nad on tegelikult teisel pool dokki. Ja ma olen ka üksi.”</p>
<p>Baley heitis tahtmatult kiire pilgu piloodikabiini suunas ja Gladia ütles: „Välja arvatud Daneel muidugi, kes on teisel pool seda ust ja kes <i>on</i> robot, ükskõik kui palju sa teda inimeseks pead... Ja kindlasti ei tahtnud sa mind näha vaid selleks, et me saaksime teineteise perede järele küsida?”</p>
<p>Baley nägu muutus tõsiseks, peaaegu murelikuks. „Ma ei saa paluda...”</p>
<p>„Siis palun mina sind. See koiku ei ole disainitud just seksi silmas pidades, kuid ma loodan, et sa aktsepteerid siit väljakukkumise riski.”</p>
<p>„Gladia, ma ei saa eitada, et...” alustas Baley kõhklevalt.</p>
<p>„Oh, Elijah, jäta nüüd vahele see pikk väitlus oma maalasliku moraali rahuldamiseks. Pakun end sulle nii, nagu seda Auroral tehakse. Sul on õigus lihtsalt keelduda ja mul pole mingit õigust küsida, miks sa keeldusid... kuigi ma kindlasti teeksin seda väga tungivalt. Olen otsustanud, et õigus keelduda kehtib ainult auroralaste puhul. Maalastel seda õigust ei ole.”</p>
<p>Baley ohkas. „Ma ei ole enam maalane, Gladia.”</p>
<p>„Veel vähem aktsepteerin ma seda õnnetu immigrandi puhul, kes suundub kuhugi barbaarsele planeedile kupli alla kükitama... Elijah, meil on olnud nii vähe aega ja meil on ka praegu seda nii vähe ja võib-olla ei näe ma sind enam kunagi. See kohtumine on nii täiesti ootamatu, et oleks kosmiline kuritegu see kasutamata jätta.”</p>
<p>„Gladia, kas sa tõesti tahad seda vanameest?”</p>
<p>„Elijah, kas ma tõesti pean kerjama?”</p>
<p>„Aga mul on häbi.”</p>
<p>„Siis sule silmad.”</p>
<p>„Ma mõtlen enda pärast – mu kulunud keha.”</p>
<p>„Siis piinle. Sinu lollakas seisukoht ei lähe mulle korda.” Ja ta kleidi kinnitused avanesid sellal kui ta käed mehe ümber põimis.</p>
<h3>5c</h3>
<p>Gladia oli ühekorraga teadlik paljudest asjadest.</p>
<p>Ta oli teadlik asjade imelisest püsivusest, sest Elijah oli täpselt selline, nagu ta teda mäletas. Viis aastat ei olnud midagi muutnud. Ta ei olnud elanud ülevõimendatud mälupildi kumas. Elijah oli sama.</p>
<p>Samas oli ta teadlik ka raskestidefineeritavatest erinevustest. Tema tundeid teravustas fakt, et ilma ühegi mainimisväärse veata oli Santirix Gremionis tervikuna üks suur õnnetus. Santirix oli südamlik, õrn, mõistlik, piisavalt arukas... ja mage. Gladia ei suutnud täpselt öelda, miks ta mage oli, kuid ükskõik mida mees ütles või tegi, ei erutanud see teda kaugeltki nii nagu Baley, isegi kui viimane mitte midagi ei teinud ega öelnud. Baley oli aastatelt vanem, füsioloogiliselt palju vanem, Santirixiga võrreldes inetu ja mis palju tähtsam, Baleyga käis kaasas mingi määratlematu lagunemise aura – maalaste kiire vananemise ja lühikese elu nimbus. Ja siiski...</p>
<p>Gladiat masendas see mehelik rumalus – see, kuidas Baley talle kõheldes lähenes, üldse adumata, milline mõju tal naise üle on.</p>
<p>Ta oli teadlik tema äraolekust, sest mees oli läinud rääkima Daneeliga, kes tema silmis oli samavõrra tähtsusetu, kui Baley oli tähtis. Maalased kartsid ja vihkasid roboteid ja ometi kohtles Elijah Daneeli inimesena. Teisalt välisilmlased, kes armastasid roboteid ega tundnud end mugavalt nende puudumisel, ei suhtunud neisse kunagi teisiti kui masinatesse.</p>
<p>Kõige enam oli ta teadlik ajast. Ta teadis, et täpselt kolm tundi ja 25 minutit oli möödunud Elijah tulekust Han Fastolfe väikesesse laeva, ja ta teadis, et palju neil enam aega ei ole.</p>
<p>Mida kauem ta Auroralt ära oli ja mida kauem Baley laev orbiidile jäi, seda tõenäolisemaks muutus, et keegi seda märkab – või arvestades, et tõenäoliselt on keegi seda juba märganud, siis üha tõenäolisemaks muutus, et keegi muutub uudishimulikuks ja hakkab asja uurima. Ja siis on Fastolfel kuhi tüütuid sekeldusi.</p>
<p>Baley väljus piloodikabiinist ja vaatas Gladiat kurvalt. „Ma pean nüüd minema, Gladia.”</p>
<p>„Ma tean küll.”</p>
<p>„Daneel hoolitseb sinu eest,” ütles Baley. „Ta on sinu sõber ja kaitsja ja palun ole ka talle sõbraks – minu pärast. Aga Giskard on see, keda sa kuulama pead. <i>Tema</i> olgu su nõunik.”</p>
<p>Gladia kortsutas kulmu. „Miks Giskard? Ma ei saa öelda, et ta mulle meeldiks.”</p>
<p>„Ma ei taha, et ta sulle meeldiks. Ma palun sul teda <i>usaldada</i>.”</p>
<p>„Aga miks, Elijah?”</p>
<p>„Ma ei saa seda sulle öelda. Ka selles pead sa mind lihtsalt usaldama.”</p>
<p>Nad vaatasid teineteisele otsa ega öelnud rohkem midagi. See vaikus oleks nagu peatanud aja, oleks nagu lasknud neil klammerduda sekunditesse ja neid paigal hoida.</p>
<p>Aga kaua see kesta ei saanud. „Sa ei kahetse...” ütles Baley.</p>
<p>„Kuidas võiksin ma kahetseda – kui ma sind võib-olla enam kunagi ei näe?” sosistas Gladia.</p>
<p>Baley hakkas vastama, kuid Gladia pani oma väikese kokkusurutud rusika talle huulte vastu.</p>
<p>„Ära valeta ilmaasjata,” ütles ta. „Ilmselt ei näe ma sind enam kunagi.”</p>
<p>Ja ta ei näinudki.</p>
<p>Mitte kunagi!</p>
<h3>6</h3>
<p>Just see lohises tal valusalt kaasas, kui ta läbi tühjade kasutute aastate rea olevikku tagasi pöördus – <i>ma ei näinud teda enam kunagi,</i> mõtles ta. <i>Mitte kunagi!</i></p>
<p>Nii tohutult kaua oli ta püüdnud end kaitsta nende maguskurbade mälestuste eest ja nüüd olid need talle kaela langenud – ja kurbust oli neis palju enam. Sest ta oli kohtunud selle Mandamusega, sest Giskard oli seda soovitanud ja ta oli lubanud Giskardi usaldada. See oli <i>tema</i> viimane soov.</p>
<p>Ta keskendus hetkele. (Kui palju aega oli möödunud?)</p>
<p>Mandamus jälgis teda külmalt. „Sinu reaktsiooni järgi otsustades on see ilmselt tõsi, proua Gladia,” ütles ta. „Enam selgemalt sa seda väljendada ei oleks saanud.”</p>
<p>„Mis on tõsi? Millest sa räägid?”</p>
<p>„Sellest, et sa kohtusid maalase Elijah Baleyga viis aastat pärast tema visiiti Aurorale. Tema laev oli Aurora orbiidil, sa lendasid üles temaga kohtuma ja olid temaga oma poja eostamise ajal.”</p>
<p>„Mis tõendeid sul selle kohta on?”</p>
<p>„Proua, see ei jäänud väga saladuseks. Maalaste laeva orbiidil märgati. Fastolfe jahi lendu märgati. Registreeriti ka põkkumine. Fastolfe ei olnud jahi pardal, järelikult ilmselt olid see sina. Doktor Fastolfe oli piisavalt mõjuvõimas, nii et kuhugi kirja see ei läinud.”</p>
<p>„Kui seda kirjas ei ole, pole ka tõendeid.”</p>
<p>„Paraku aga on doktor Amadiro veetnud viimased kaks kolmandikku oma elust doktor Fastolfe tegemisi õela pilguga jälgides. Osa riigiametnikke on alati kogu hingest pooldanud doktor Amadiro poliitikat – et Galaktika tuleb hoida välisilmlastele – ja on talle vaikselt aru andnud kõigest, mida nad arvasid, et ta võiks teada. Doktor Amadiro kuulis su väikesest vägitükist praktiliselt kohe.”</p>
<p>„See ei ole veel tõend. Mõne meeldidatahtva alamametniku sõna üksi ei maksa midagi. Amadiro ei ole midagi teinud, sest isegi tema teab, et tal ei ole tõendeid.”</p>
<p>„Pole tõendeid, mille alusel saaks kedagi vähimatki süüdistada; pole tõendeid, millega oleks saanud Fastolfele pahandusi tekitada; kuid piisavalt tõendeid, et pidada mind Baley järeltulijaks ja seepärast mu karjäär ära rikkuda.”</p>
<p>„Ära muretse,” ütles Gladia kibedalt. „Minu poeg on Santirix Gremionise, tõelise auroralase poeg, ja sina oled selle Gremionise poja järeltulija.”</p>
<p>„Veena mind, proua. Muud pole vaja. Veena mind, et sa tõusid orbiidile ja veetsid need tunnid maalasega kahekesi rääkides... näiteks poliitikast? Et te tuletasite vanu aegu ja ühiseid sõpru meelde, rääkisite teineteisele toredaid lugusid ja ei puudutanud teineteist. Veena mind.”</p>
<p>„Pole sinu asi, mida me tegime, ja hoia oma sarkasm endale. Sel ajal, kui me kohtusime, olin ma juba oma tollasest abikaasast rase. Kandsin kolme kuu vanust loodet. Aurora loodet.”</p>
<p>„Saad sa seda tõestada?”</p>
<p>„Miks ma peaksin seda tõestama? Minu poja sünnikuupäev on registreeritud ja Amadiro teab maalase visiidi kuupäeva.”</p>
<p>„Nagu ma ütlesin, teatati talle sellest siis, ligi kakskümmend dekaadi tagasi. Ta ei mäleta enam täpselt. Külaskäiku ei registreeritud ja seega ei saa sellele viidata. Kardan, et doktor Amadirole meeldib enam uskuda, et sa kohtusid maalasega üheksa kuud enne su poja sündi.”</p>
<p>„Kuus kuud.”</p>
<p>„Tõesta seda.”</p>
<p>„Sul on minu sõna.”</p>
<p>„Ebapiisav.”</p>
<p>„Olgu siis – Daneel, sa olid minuga. Millal ma kohtusin Elijah Baleyga?”</p>
<p>„Proua Gladia, see oli 173 päeva enne su poja sündi.”</p>
<p>„Mis on õige pisut alla kuue kuu enne lapse sündi,” lisas Gladia.</p>
<p>„Ebapiisav,” ütles Mandamus.</p>
<p>Gladia lõug kerkis. „On lihtne tõestada, et Daneeli mälu on täiuslik, ja roboti tunnistus loeb Aurora kohtus.”</p>
<p>„See ei ole ja sellest ei saa kunagi kohtuasi, ja Daneeli mälul ei ole doktor Amadiro silmis mingit kaalu. Fastolfe ehitas Daneeli ja on teda ka kaks sajandit hooldanud. On võimatu öelda, millised doktor Amadirot puudutavad modifikatsioonid või instruktsioonid tal on.”</p>
<p>„Siis mõtle järele, mees. Maalased on meist geneetiliselt üsna erinevad. Me oleme peaaegu eri liigid. Me ei ristu.”</p>
<p>„Tõendamata.”</p>
<p>„Noh, siis on veel olemas geneetilised andmed. Darreli ja Santirixi omad. Võrdle neid. Kui mu eksabikaasa ei olnud tema isa, näitavad geneetilised erinevused seda eksimatult.”</p>
<p>„Geneetilised andmed ei ole igaühele kättesaadavad. Sa tead seda.”</p>
<p>„Amadirot ei takista eetilised kaalutlused. Ta on piisavalt mõjukas, et uurida neid seadusest mööda minnes. Või kardab ta oma hüpoteesi ümber lükata?”</p>
<p>„Ma ei tea põhjust, proua, kuid ta ei astu auroralaste eraelu puutumatuse vastu.”</p>
<p>„Noh, siis mine kosmosesse ja lämbu vaakumis,” ütles Gladia. „See pole minu asi, kui su Amadiro keeldub uskumast. Vähemasti sina peaksid nüüd olema veendunud ja Amadirot veenda on sinu probleem. Kui sa seda ei suuda ja su karjäär ei lähe nii, nagu sa tahad, võid kindel olla, et see pole mitte põrmugi minu asi.”</p>
<p>„See mind ei üllata. Ma ei oodanud midagi muud. Ja muide, mina <i>olen</i> veendunud. Ma lihtsalt lootsin, et sul on anda mulle midagi, millega veenda doktor Amadirot. Sul ei ole.”</p>
<p>Gladia kehitas põlglikult õlgu.</p>
<p>„Siis ma kasutan teisi meetodeid,” ütles Mandamus.</p>
<p>„Tore, et sul on,” Gladia ütles külmalt.</p>
<p>„Minu arust ka. Mul on üsna mõjusad meetodid,” ütles Mandamus nii tasa, nagu oleks ta unustanud, et pole üksi.</p>
<p>„Tore. Mina soovitaksin väljapressimist. Amadiro puhul peaks küllaldaselt materjali leiduma.”</p>
<p>Mandamus vaatas üles ja kortsutas järsult kulmu. „Ära ole loll.”</p>
<p>„Sa võid nüüd minna,” ütles Gladia. „Ma arvan, et ma olen talunud sind juba piisavalt kaua. Lahku mu majast!”</p>
<p>Mandamus tõstis käed. „Oota! Ma ütlesin alguses, et tahtsin sinuga kohtuda kahel põhjusel – üks oli isiklik ja teine riiklik. Ma kulutasin esimesele liiga palju aega, kuid ma pean paluma viit minutit, et arutada ka teist.”</p>
<p>„Ma annan sulle viis minutit, kuid mitte rohkem.”</p>
<p>„Keegi teine tahab samuti sinuga kokku saada. Maalane – või vähemalt maalaste järeltulija ühest Asundusest.”</p>
<p>„Ütle talle,” ütles Gladia, „et ei maalastel ega asustajatel pole lubatud Aurorale tulla, ja saada ta minema. Miks ma peaksin temaga kohtuma?”</p>
<p>„Proua, kahjuks on jõuvahekord viimase kahe sajandiga pisut muutunud. Neil maalastel on rohkem maailmu kui meil ja neid on alati olnud palju rohkem. Neil on rohkem laevu, kuigi need ei ole veel tehniliselt meie tasemel; oma lühikese eluea ja kiire sigivuse tõttu on nad meiega võrreldes palju kergemini valmis surema.”</p>
<p>„Seda viimast ma ei usu.”</p>
<p>Mandamus naeratas kergelt. „Miks mitte? Kaheksa dekaadi on vähem kui nelikümmend. Igal juhul peame neid viisakalt kohtlema – palju viisakamalt, kui me Elijah Baley päevil kunagi vaevusime. Kui sa end sellest paremini tunned, siis on see Fastolfe poliitika tagajärg.”</p>
<p>„Kelle nimel sa muide räägid? Kas tõesti on see Amadiro, kes peab asustajatega viisakas olema?”</p>
<p>„Ei. Nõukogu tegelikult.”</p>
<p>„Sa oled nõukogu esindaja?”</p>
<p>„Mitteametlikult. Mul paluti sulle teatada mitteametlikult.”</p>
<p>„Ja mis siis, kui ma selle asustajaga kohtun? Miks ta mind näha tahab?”</p>
<p>„Seda me ei tea, proua. Loodame, et sa ütled meile. Et sa kohtud temaga, saad teada, mida ta tahab, ja teatad meile.”</p>
<p>„Kes on „meie”?”</p>
<p>„Nagu ma ütlesin, nõukogu. Asustaja saabub su majja täna õhtul.”</p>
<p>„Tundub, et sa üritad väita, et mul ei ole muud valikut kui olla teie nuhk.”</p>
<p>Mandamus tõusis jalule, näol ilme, et ta on oma töö teinud. „Sa ei ole „nuhk”. Sa ei võlgne sellele asustajale midagi. Sa lihtsalt informeerid oma valitsust, nagu on iga Aurora kodaniku patriootlik kohus. Sa ei tahaks lasta nõukogul arvata, et su Solaria sünnipära mõjutab kuidagi su lojaalsust Aurorale.”</p>
<p>„Härra, ma olen olnud auroralane üle nelja korra kauem, kui sina elanud.”</p>
<p>„Kahtlemata, aga sa oled sündinud ja kasvanud Solarial. Sa oled anomaalia, mujal sündinud auroralane, ja seda on raske unustada. Eriti nüüd, kui asustaja soovib näha just sind ja ei kedagi teist Auroral just sellepärast, et sa oled Solarial sündinud.”</p>
<p>„Kuidas sa seda tead?”</p>
<p>„See on ilmne. Ta nimetab sind „solarialannaks”. Meid teeb uudishimulikuks, et mida see peaks tema jaoks tähendama – eriti nüüd, kui Solariat enam ei ole.”</p>
<p>„Küsi temalt.”</p>
<p>„Me eelistame sinult küsida – pärast seda, kui olete kohtunud. Ma pean nüüd paluma luba lahkuda ja tänan sind külalislahkuse eest.”</p>
<p>Gladia noogutas jäigalt. „Loa lahkuda annan ma parema meelega, kui andsin loa mind külastada.”</p>
<p>Mandamus suundus peaväljapääsu suunas viiva koridori poole, oma robotid tihedalt kannul.</p>
<p>Ta peatus vahetult enne toast lahkumist, pöördus ja ütles: „Ma olin peaaegu unustanud...”</p>
<p>„Jah?”</p>
<p>„Veider kokkusattumus, aga selle asustaja nimi, kes sind näha soovib, on Baley.”</p>
<p> </p>
</div>
<p> </p>
</div></div></div>
Thu, 18 Aug 2016 13:36:12 +0000
admin
93 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/2_esivanem#comments
-
1. Järeltulija
<div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><div class="attribute-long">
<h3>1</h3>
<p>Gladia katsus muruplatsil diivanit, et ega see pole niiskeks läinud, ja istus siis. Kerge surve juhtnuppudele seadis selle nii, et ta sai olla poollamaskil, ja teine vajutus aktiveeris diamagneetilise välja, mis pani teda alati täielikult lõõgastuma. Ja miks ka mitte? Hõljus ta nüüd ju tegelikult sentimeetri kõrgusel kanga kohal.</p>
<p>Oli soe ja mõnus öö, üks parimaid, mis planeedil Aurora ette tuli – täis sulneid lõhnu kirka tähistaeva all.</p>
<p>Äkilise kurbusepuhanguga uuris ta laotust kirjavaid sädememustreid, neid valgustäpikesi, mis tundusid seda heledamad, et ta oli käskinud oma elamises kõik tuled kustutada.</p>
<p>Ta imestas, kuidas oli tal õnnestunud elada oma elu kõik kakskümmend kolm aastakümmet, saamata teada ühegi tähe nime või kus mõni neist asub. Üks neist oli täht, mille ümber tiirles tema sünniplaneet Solaria, täht, millest ta esimesed kolm aastakümmet oma elust oli mõelnud üksnes kui „päikesest”.</p>
<p>Gladiat oli kunagi kutsutud Gladia Solariaks. Nii oli see kakskümmend dekaadi – kakssada galaktilist standardaastat – tagasi, kui ta oli alles Aurorale tulnud, ja see polnud just kõige sõbralikum viis ta võõra päritolu rõhutamiseks. Kuu aja eest oli olnud ta saabumise kahesajas aastapäev, ent kuna ta sellele ajale eriti mõelda ei tahtnud, oli ta päeva vaikselt mööda lasknud. Enne seda Solarial oli ta olnud Gladia Delmarre.</p>
<p>See peaaegu unustatud perekonnanimi pani ta rahutult nihelema. Oli ta selle unustanud sellepärast, et see oli nii ammu, või soovis ta väga unustada?</p>
<p>Kõigi nende aastate jooksul ei olnud ta kordagi Solariast puudust tundnud või seda taga igatsenud.</p>
<p>Ja nüüd ikkagi?</p>
<p>Või vaid seetõttu, et ootamatult selgus, et ta on selle üle elanud? See oli läinud, see oli vaid fakt ajaloos, ja tema elas veel? Kas sellepärast igatses ta seda taga?</p>
<p>Ta kortsutas kulmu. <i>Ei, ma ei igatse seda taga</i>, otsustas ta resoluutselt. Ta ei tundnud sellest puudust, tal polnud vähimatki tahtmist tagasi pöörduda. Too kummaline valupiste tuli lihtsalt sellest, et kadumaläinu oli igasuguse kahtluseta osa temast, mis sest, et mitte heas mõttes.</p>
<p>Solaria! Viimasena asustatud ja inimkonnale koduks kohendatud Välis-ilm. Ning ilmselt mingi salapärase sümmeetriaseaduse tõttu ka esimene, mis suri?</p>
<p>Esimene? Kas see tähendab, et tuleb ka teine ja kolmas ja nii edasi?</p>
<p>Gladia muutus veel kurvemaks. Oli neid, kes arvasid, et just seda see tähendabki. Ja kui see nii oli, siis kas sellesama sümmeetriareegli alusel pidi viimasena viiekümnest surema Aurora, esimene asutatud Välisilm ja temale ammu omaseks saanud kodu? Muidugi juhtub see palju hiljem, kui talle ta pikendatud elu elada on jäänud, ja mis sinna ikka parata...</p>
<p>Ta libistas silmad uuesti üle tähtede. See oli lootusetu. Tal polnud õrnematki aimu, milline neist ühesugustest valgustäppidest võiks olla Solaria päike. Ta oletas, et üks heledamatest, kuid neidki oli sadu.</p>
<p>Ta tõstis käe ja tegi liigutuse, mida ta ise nimetas lihtsalt „Daneeli žestiks”.</p>
<p>Robot Daneel Olivaw oli tema kõrval peaaegu silmapilk, temale pimedus ei lugenud. Han Fastolfe oli ta konstrueerinud rohkem kui kakssada aastat tagasi ja mitte keegi poleks tema juures selle ajaga vähimatki muutust täheldanud. Tema lai, kõrgete põsesarnadega nägu, lühikesed taha kammitud pronksikarva juuksed, tema sinised silmad ja pikk, hästivormitud ja täiesti humanoidne keha näisid alati sama noored ja sama muutumatult tundetühjad.</p>
<p>„Kas ma saan sind kuidagi aidata, proua Gladia?” küsis ta mõõdetud toonil.</p>
<p>„Jah, Daneel. Milline neist tähtedest on Solaria päike?”</p>
<p>Daneel ei vaadanud üles. „Mitte ükski neist, proua Gladia,” ütles ta. „Praegusel aastaajal ei tõuse Solaria päike enne kui 03:20.”</p>
<p>„Oh?” Gladia tundis end lööduna. Kuidagimoodi oli ta eeldanud, et täht on nähtaval sel ajal, kui ta juhtub selle vastu huvi tundma. Muidugi tõusid ja loojusid need eri aegadel. <i>Niipalju</i> ta teadis. „Seega olen tühja vahtinud.”</p>
<p>„Tähed, niipalju kui ma mõistan inimese reaktsioone, on ilusad sõltumata sellest, kas mõni kindel just parasjagu näha on,” ütles Daneel, otsekui püüdes teda lohutada.</p>
<p>„Olgu peale,” lausus Gladia rahulolematult ja sättis lülitiplõksuga diivani seljatoe püstasendisse. Ta tõusis. „Tegelikult tahtsin ma just Solaria päikest näha – aga mitte nii palju, et ma istuksin siin kuni 03:20-ni.”</p>
<p>„Isegi kui sa seda teeksid,” ütles Daneel, „vajaksid sa võimendusläätsi.”</p>
<p>„Võimendusläätsi?”</p>
<p>„See ei ole palja silmaga nähtav, proua Gladia.”</p>
<p>„Veel hullem!” Ta silus oma pükse. „Ma oleks pidanud esmalt sinult nõu küsima, Daneel.”</p>
<p>Igaüks, kes oleks tundnud Gladiat sellest kahesaja aasta tagusest ajast, mil ta Aurorale saabus, oleks märganud muutusi. Erinevalt Daneelist oli ta vaid inimene. Ta oli endiselt 155 sentimeetrit pikk, ligi 10 sentimeetrit lühem Välisilmade naise ideaalpikkusest. Ta oli hoolikalt hoidnud oma saledat figuuri ja tema kehas ei olnud nõrkuse või jäikuse märke. Kuid tema juustes oli pisut halli, tema silmade ümber olid peened kortsud ja tema nahk polnud enam nii sile. Ta võis elada veel kümme või kaksteist dekaadi, kuid ei saanud eitada, et ta pole enam noor. See ei seganud teda.</p>
<p>„Kas sa tunned kõiki tähti, Daneel?” küsis ta.</p>
<p>„Ma tean kõiki, mis on palja silmaga nähtavad, proua Gladia.”</p>
<p>„Ja millal nad tõusevad ja loojuvad mis tahes päeval aastas?”</p>
<p>„Jah, proua Gladia.”</p>
<p>„Ja igasugu muid asju nende kohta?”</p>
<p>„Jah, proua Gladia. Doktor Fastolfe palus mul kunagi laadida astronoomilisi andmeid, et need oleksid tal arvuti abita alati käepärast. Ta tavatses öelda, et talle meeldib neid rohkem minult küsida kui arvutist otsida.” Ta lisas, justkui järgmist küsimust ennetades: „Ta ei selgitanud, miks see nii on.”</p>
<p>Gladia tõstis vasaku käe ja tegi sobiva žesti. Kohe süttis maja valgus. Ta ei pööranud mingit tähelepanu hulgale robotitele, kes selles pehmes valguses varjudena seisid, ehkki ta alateadlikult registreeris nende olemasolu. Igas hästikorraldatud majapidamises oli inimeste ümber alati karjakaupa roboteid neid teenimas ja kaitsmas.</p>
<p>Gladia heitis viimase hüvastijätupilgu maja valguskumast tuhmunud tähtedega taevale. Ta kehitas kergelt õlgu. See oli mõttetu. Isegi kui ta oleks üles leidnud selle tuhmi valgustäpi, selle nüüd kaduvikku läinud maailma päikese, siis mis kasu sellest oleks olnud? Ta oleks võinud sama hästi valida juhusliku punkti, öelda endale, et see on Solaria päike, ja seda vahtida.</p>
<p>Tema tähelepanu pöördus R. Daneelile. Too ootas teda kannatlikult, nägu enamjaolt varju peidetud.</p>
<p>Ta leidis end jälle mõtlemas, kui vähe oli robot muutunud sellest kaugest ajast, kui Gladia teda doktor Fastolfe juurde saabudes esimest korda nägi. Teda oli muidugi remonditud. Naine teadis seda, kuid see oli selline mahasurutud, ähmane teadmine.</p>
<p>Inimeste puhul oli see üldiselt sama ebameeldiv. Välisilmlased võisid kiidelda oma raudse tervise ja 30–40 dekaadise elueaga, kuid ega nemadki aja hävitustöö vastu täiesti immuunsed ei olnud. Üks Gladia reieluu sobitus titaanist ja silikoonist põlveliigesesse. Kogu tema vasak pöial oli kunstlik, ehkki ilma ultraheliuuringuta ei saanud seda keegi öelda. Ka mõned tema närvid olid asendatud. Päris kindlasti oli midagi sellist tehtud kõigi tema eas välisilmlastega kõigis viiekümnes Välisilmas (ei, neljakümne üheksas, sest Solariat ei saanud enam lugeda).</p>
<p>Sellistele asjadele vihjamist loeti aga ülimaks roppuseks. See kõik oli kusagil ravikaartidel kirjas, kas või sellepärast, et teinekord võis vaja minna täiendavat ravi, kuid neid andmeid ei avaldatud kunagi. Kirurgide sissetulekud olid märgatavalt kõrgemad kui isegi Eesistujal osaliselt ka sellepärast, et tegelikult olid nad viisakast seltskonnast välja tõrjutud. Sest nemad ju <i>teadsid.</i></p>
<p>Eks see kõik tuli kinnismõtteks muutunud pikaealisusest ja vanaduse mittetunnistamisest, kuid Gladia ei vaevanud end selliste järelduste jadaga. Talle lihtsalt ei meeldinud endast selles seoses mõelda. Kui tal oleks endast kolmemõõtmeline kaart, kus ta ise oleks tähistatud halliga ja kõik proteesid ning remondid punasega, siis kaugemalt vaadates paistaks see ilusti roosa. Või nii ta ette kujutas.</p>
<p>Tema aju aga oli veel puutumata ja terve ja kuni see nii oli, oli <i>tema</i> puutumata ja terve, ükskõik mis ülejäänud kehaga juhtus.</p>
<p>Mis tõi ta tagasi Daneeli juurde. Kuigi ta oli teda tundnud kakskümmend dekaadi, oli too ainult viimase aasta <i>tema oma. </i>Kui Fastolfe suri (võib-olla tõi meeleheide ta lõppu lähemale), jättis ta – nagu tavaliselt toimiti – kõik Eose linnale. Välja arvatud kaks asja, mille ta jättis Gladiale (lisaks muidugi kinnitades naise õigust tema elamisele, robotitele ja vallasvarale ning maale, millel see asus).</p>
<p>Üks neist oli Daneel.</p>
<p>„Kas sa mäletad kõike, mida oled nende kahekümne dekaadi jooksul oma mällu salvestanud, Daneel?” küsis Gladia.</p>
<p>„Ma usun küll, proua Gladia,” vastas Daneel tõsiselt. „Samas, kui ma midagi unustan, siis ma isegi ei tea, et olen selle unustanud, ja ei tea, et olen seda kunagi teadnud.”</p>
<p>„Ma ei saa sellest aru,” ütles Gladia. „Sa võid ju mäletada, et oled seda teadnud, kuid ei suuda seda kohe üles leida. Mul on tihti olnud midagi keele peal, nagu öeldakse, ja ma ei suuda seda leida.”</p>
<p>„Ma ei saa aru, proua,” ütles Daneel. „Kui ma midagi tean, siis muidugi leian ma selle kohe, kui vajan.”</p>
<p>„Perfektne taasesitus?” Nad kõndisid aeglaselt maja poole.</p>
<p>„Kõigest taasesitus, proua. Olen konstrueeritud nii.”</p>
<p>„Kui kaua veel?”</p>
<p>„Ma ei saa aru, proua.”</p>
<p>„Ma tahtsin teada, kui palju su aju mahutab? Palju mahub veel lisaks kahesaja aastaga kogunenud mälestustele?”</p>
<p>„Ma ei tea, proua. Seni pole mingeid raskusi olnud.”</p>
<p>„Ehk neid ei tulegi enne, kui sa korraga avastad, et ei suuda enam midagi meelde jätta.”</p>
<p>Hetkeks näis Daneel mõtlikuna. „See võib nii olla, proua.”</p>
<p>„Tead, Daneel, kõik mälestused ei ole võrdselt tähtsad.”</p>
<p>„Ma ei oska nende vahel valida, proua.”</p>
<p>„Teised oskavad. Ilmselt on täiesti võimalik su aju puhastada, Daneel, ja seejärel täita see ülevaadatud, ainult oluliste mälestustega, mis võtavad ehk kümne protsendi jagu. Niimoodi saaksid sa toimida sajandeid kauem kui muidu. Seda aeg-ajalt korrates võiksid sa toimida lõputult. Muidugi on see kulukas protseduur, kuid jätame selle. Sa oled seda väärt.”</p>
<p>„Kas minu arvamust selles ajas küsitakse, proua? Kas mul palutakse nõustuda sellise protseduuriga?”</p>
<p>„Loomulikult. Sellistes asjades ma sind ei <i>käsi</i>. Muidu kuritarvitaksin ma doktor Fastolfe usaldust.”</p>
<p>„Tänan, proua. Sel juhul pean ütlema, et ma ei allu vabatahtlikult sellisele protseduurile enne, kui ma avastan, et mu mälu ei toimi enam.”</p>
<p>Nad jõudsid ukseni ja Gladia peatus. „Miks siis mitte, Daneel?” küsis ta siiras arusaamatuses.</p>
<p>„Mul on mälestusi, mille kaotamisega ma ei saa riskida, proua, olgu siis kogemata või protseduuri läbiviijate asjatundmatuse läbi,” ütles Daneel tasasel häälel.</p>
<p>„Nagu tähtede tõus ja loojumine? – Anna andeks, Daneel, siin pole midagi naerda. Milliseid mälestusi sa silmas pead?”</p>
<p>„Proua, ma pean silmas minu kunagise partneri, maalase Elijah Baley-ga seotud mälestusi,” ütles Daneel veel vaiksemalt.</p>
<p>Ja Gladia seisis seal nagu halvatult, nii et see oli Daneel, kes pidi lõpuks initsiatiivi üles näitama ja andma uksele märku avaneda.</p>
<h3>2</h3>
<p>Robot Giskard Reventlov ootas teda elutoas ja teda tervitades tundis Gladiat kerget ebamugavust, mis alati tolle robotiga kaasas käis.</p>
<p>Daneeliga võrreldes oli ta primitiivne. Ta oli ilmselgelt robot – metalne, näoga, mille ilmes polnud midagi inimlikku, ja tuhmpunakalt hõõguvate silmadega (seda võis näha, kui oli piisavalt hämar). Kui Daneel kandis rõivaid, siis Giskardi kattis vaid rõivaste illusioon – tõsi, osav illusioon, sest see oli Gladia enda kavandatud.</p>
<p>„Noh, Giskard,” ütles ta.</p>
<p>„Tere õhtust, proua Gladia,” vastas Giskard kerge kummardusega.</p>
<p>Tasase sosinana kusagilt aju sügavustest meenusid Gladiale Elijah Baley ammulausutud sõnad:</p>
<p>„Daneel hoolitseb sinu eest. Ta on sinu sõber ja kaitsja ja kas või ainult minu pärast pead sa tallegi sõber olema. Aga Giskard on see, keda sa kuulama pead. <i>Tema</i> olgu su nõuandja.”</p>
<p>Gladia oli kulmu kortsutanud. „Miks tema? Ma ei saa öelda, et ta mulle meeldiks.”</p>
<p>„Ma ei taha, et ta sulle meeldiks. Ma palun sul teda <i>usaldada.</i>”</p>
<p>Ja ta ei öelnud, miks.</p>
<p>Gladia püüdis usaldada robot Giskardi ja oli rahul, et ei pea proovimagi teda endale meeldivaks mõelda. Miski temas tekitas külmavärinaid.</p>
<p>Nii Daneel kui Giskard olid tema majapidamises suurepäraselt töötanud kõik need aastakümned, mil see formaalselt Fastolfele kuulus. Tegelikult oli Han Fastolfe alles surivoodil omandiõiguse üle kandnud. Giskard oli see teine asi peale Daneeli, mille Fastolfe Gladiale oli jätnud.</p>
<p>„Daneelist piisab, Han,” oli ta öelnud vanale mehele. „Su tütar Vasilia sooviks Giskardi. Ma olen kindel.”</p>
<p>Fastolfe lamas voodis vaikselt ja suletud silmil, ta paistis rahulikum, kui Gladia teda aastaid näinud oli. Mees ei vastanud kohe ja korraks tundus Gladiale, et ta on lahkunud elust nii vaikselt, et naine seda tähelegi ei pannud. Ent siis oli ta pigistanud kramplikult Gladia kätt ja avanud silmad.</p>
<p>„Ma ei hooli üldse oma bioloogilistest tütardest, Gladia,” sosistas ta. „Sest kahe sajandi jooksul on mul olnud vaid üks tegelik ja see oled sina. Ma tahan, et Giskard jääks <i>sulle</i>. Ta on väärtuslik.”</p>
<p>„Miks on ta väärtuslik?”</p>
<p>„Ma ei oska öelda, kuid mul on alati olnud parem tunne, kui ta on lähedal. Hoia ta alati endale, Gladia. Luba mulle seda.”</p>
<p>„Luban,” ütles ta.</p>
<p>Ja siis avas Fastolfe viimast korda silmad ja ta hääl, leides viimase jõu, kõlas peaaegu normaalselt: „Ma armastan sind, Gladia, mu tütar.”</p>
<p>Ja Gladia ütles: „Ma armastan sind, Han, minu isa.”</p>
<p>Need olid viimased sõnad, mida Fastolfe ütles ja kuulis. Gladia mõistis, et hoiab surnud mehe kätt, ja üsna tükk aega ei suutnud ta sellest lahti lasta.</p>
<p>Seega oli Giskard tema oma. Ja ometi tegi robot ta rahutuks ja ta ei saanud aru, miks.</p>
<p>„Noh, Giskard,” ütles ta, „ma püüdsin Solariat tähtede keskelt üles otsida, kuid Daneel ütleb, et seda ei ole näha enne, kui 03:20, ja ka siis on selle nägemiseks vaja võimendusläätsi. Teadsid sa seda?”</p>
<p>„Ei, proua.”</p>
<p>„Peaksin ma ootama selle ajani? Mis sa arvad?”</p>
<p>„Ma arvan, proua Gladia, et sul on parem voodisse minna.”</p>
<p>„Tõesti?” lausus Gladia põlglikult. „Ja kui ma tahan üles jääda?”</p>
<p>„Ma ainult annan nõu, proua, kuid sul on homme raske päev ja kui sa üles jääd, siis kindlasti kahetsed neid puudu jäänud unetunde.”</p>
<p>Gladia kortsutas kulmu. „Mis peaks mu homse päeva raskeks muutma, Giskard? Mina küll ei tea mingitest raskustest.”</p>
<p>„Sul on kohtumine, proua, kellegi Levular Mandamusega,” ütles Giskard.</p>
<p>„On või? Mis ajast?”</p>
<p>„Tund aega tagasi. Ta videohelistas ja ma võtsin vabaduse...”</p>
<p>„<i>Sina</i> võtsid vabaduse? Kes ta on?”</p>
<p>„Ta on Robootika Instituudi liige, proua.”</p>
<p>„Seega on ta Kelden Amadiro alluv.”</p>
<p>„Jah, proua.”</p>
<p>„Saa aru, Giskard, et ma ei ole vähimatki huvitatud kohtumisest selle Mandamuse või ükskõik kellega, kes on seotud selle mürgise kärnkonna Amadiroga. Nii et kui sa võtsid vabaduse määrata kohtumine minu nimel, võta ka vabadus talle helistada ja kohtumine tühistada.”</p>
<p>„Kui sa kinnitad, proua, et see on käsk ja sa muudad selle käsu mõjusaks, nagu sa muidugi suudad, siis ma püüan kuuletuda. Võimalik, et ma ei saa seda teha. Palun mõista, et minu hinnangul teeb selle kohtumise ärajätmine sulle kahju, ja ma ei või lubada, et sa saaksid kahju minu mistahes tegevuse läbi.”</p>
<p>„Sinu hinnang võib olla lihtsalt vale, Giskard. Kes <i>on</i> see mees, kellega mitte kohtumine võib mulle kahju teha? Mind ei huvita üldse, et ta on Robootika Instituudi liige.”</p>
<p>Gladia teadis hästi, et ta lihtsalt kallab erilise põhjuseta Giskardile oma sappi kaela. Uudised Solaria hülgamise kohta olid ta üles ärritanud ja lisaks oli tal piinlik oma rumaluse pärast, mis lasi tal vahtida taevasse, kus polnudki Solariat.</p>
<p>Muidugi oli see olnud Daneel, kelle kõrval ta oli nii rumal paistnud, ent <i>teda</i> ta ei hakanud nöökima – Daneel nägi inimese moodi välja ja Gladia kohtles teda automaatselt sellisena. Välimus oli kõik. Giskard <i>nägi välja</i> nagu robot ja seetõttu oli kerge eeldada, et tal pole tundeid, mida riivata.</p>
<p>Ja loomulikult ei reageerinud Giskard üldse Gladia pahurusele. (Samas – ka Daneel poleks reageerinud.) Ta ütles: „Ma nimetasin doktor Mandamuse Robootika Instituudi liikmestaatust, kuid ta on ehk rohkemat. Viimastel aastatel on ta olnud doktor Amadiro parem käsi. See teeb ta tähtsaks ja teda ei ole hea ignoreerida. Doktor Mandamus ei ole see mees, keda tasuks solvata, proua.”</p>
<p>„Tõsi või, Giskard? Ma ei hooli põrmugi Mandamusest ja Amadirost veel palju vähem. Eeldan, et sa mäletad, et Amadiro andis kunagi, kui mina ja tema ja maailm veel noored olime, endast parima, et doktor Fastolfet mõrvas süüdistataks, ja see oli peaaegu ime, et tema mahhinatsioonid peatati.”</p>
<p>„Mäletan seda väga hästi, proua.”</p>
<p>„Tore. Ma juba kartsin, et oled selle kahekümne dekaadiga unustanud. Nende kahekümne dekaadi jooksul ei ole ma ei Amadiro ega tema inimestega mingit tegemist teinud ja ma kavatsen samal viisil jätkata. Mind ei huvita, millist kahju ma endale teeksin või mis tagajärjed sel olla võiksid. Ma ei taha selle mis-iganes-doktoriga kohtuda ja tulevikus ära lepi minu nimel kohtumisi kokku ilma minuga konsulteerimata või vähemasti selgitamata, et sellised kokkulepped nõuavad minu heakskiitu.”</p>
<p>„Jah, proua,” ütles Giskard, „kuid luba mul juhtida tähelepanu...”</p>
<p>„Ei luba,” ütles Gladia ja pöördus temast eemale.</p>
<p>Vaikus kestis, kuni ta oli jõudnud kolm sammu eemale minna, siis kostis Giskardi rahulik hääl: „Proua, pean paluma sul mind usaldada.”</p>
<p>Gladia peatus. <i>Miks ta just nii selle sõnastas?</i></p>
<p>Ta kuulis jälle seda häält kaugest minevikust: „Ma ei taha, et ta sulle meeldiks. Ma palun sul teda <i>usaldada.</i>”</p>
<p>Ta surus huuled kokku ja kortsutas kulmu. Vastumeelselt pöördus ta tagasi.</p>
<p>„Noh,” ütles ta järsult, „mida sa mulle öelda tahad, Giskard?”</p>
<p>„Ainult seda, et niikaua kui doktor Fastolfe oli veel elus, proua, domineeris tema poliitika Auroral ja kõigis Välisilmades. Selle tulemusena on Maa inimestel lastud vabalt rännata paljudele sobivatele planeetidele Galaktikas ja nendel nõndanimetatud Asundustel on hästi läinud. Doktor Fastolfe on nüüd kahjuks surnud ja tema järgijatel puudub tema prestiiž. Doktor Amadiro on endiselt Maa suhtes vaenulikel seisukohtadel ja väga võimalik, et need pääsevad nüüd mõjule ja neid hakatakse jõuliselt Maa ja Asunduste suhtes rakendama.”</p>
<p>„Kui see nii on, Giskard, siis mida saan <i>mina</i> teha?”</p>
<p>„Sa saad kohtuda doktor Mandamusega ja välja uurida, miks ta sind nii väga näha tahab, proua. Ma kinnitan, et ta väga tungivalt palus seda kohtumist võimalikult kiiresti. Ta palus kohtumist kell 08:00.”</p>
<p>„Giskard, ma ei kohtu <i>kunagi</i> kellegagi ennelõunal.”</p>
<p>„Ma selgitasin seda, proua. Kuna ta nõudis äärmiselt innukalt sinu nägemist hommikusöögi ajal, võib arvata, et ta on üsna meeleheitel. Minu arvates on oluline teada saada, miks ta meeleheitel on.”</p>
<p>„Ja kui ma temaga ei kohtu, siis sinu arvates teeb see mulle isiklikult kahju? Ma ei küsi, kas see teeb kahju Maale, Asundustele või ükskõik kellele teisele. Kas see teeb <i>mulle</i> kahju?”</p>
<p>„Proua, see võib teha kahju Maa ja Asunduste Galaktika hõivamise plaanidele. Seda unistust kandis detektiiv Elijah Baley hinges rohkem kui kakskümmend dekaadi tagasi. Maale tehtud kahju oleks seega tema mälestuse rüvetamine. Kas ma olen valesti aru saanud, et tema mälestusele tehtud kahju on sinu jaoks nagu sulle endale isiklikult tehtud kahju?”</p>
<p>Gladia oli vapustatud. Viimase tunni jooksul oli Elijah Baley kaks korda jutuks tulnud. Nüüdseks oli ta ammu läinud – lühiealise maalasena oli ta surnud üle kuueteistkümne dekaadi tagasi –, kuid endiselt raputas naist ta nime mainimine.</p>
<p>„Kuidas asjad korraga nii tõsiseks läksid?” küsis ta.</p>
<p>„Sugugi mitte korraga, proua. Kakskümmend dekaadi on doktor Fastolfe tark poliitika hoidnud maalasi ja välisilmlasi paralleelsetel kurssidel, on hoidnud neid kokkupõrgetest ja konfliktidest. Sellele on alati olnud tugev opositsioon, millega doktor Fastolfe pidi pidevalt tegelema. Nüüd, peale doktor Fastolfe surma, on opositsioon palju võimsam. Solaria hülgamine on neid oluliselt tugevdanud ja neist võib peagi saada valitsev poliitiline jõud.”</p>
<p>„Miks?”</p>
<p>„See on selge märk, proua, et Välisilmade jõud väheneb, ja paljud auroralased usuvad, et aeg jõuliselt tegutseda on kas nüüd või mitte kunagi.”</p>
<p>„Ja sa arvad, et minu kohtumisest selle mehega võib olla mingit abi selle kõige ärahoidmisel?”</p>
<p>„See on nii, proua.”</p>
<p>Gladia vaikis hetke ja meenutas, et olgugi vastumeelselt, oli ta Elijah’le tõesti lubanud Giskardi usaldada. Ta ütles: „Noh, ma ei taha seda ja ma ei usu, et sellest kohtumisest mingit kasu oleks... kuid olgu, ma kohtun temaga.”</p>
<h3>3</h3>
<p>Gladia magas ja maja oli pime – inimeste jaoks. Siiski oli see täis elu ja liikumist. Robotitel oli palju teha, kuid nemad said sellega toime infravalguses.</p>
<p>Majapidamine tuli koristada päevaste tegevustega paratamatult kaasnevast segadusest. Varusid tuli täiendada, praht välja viia, kõik poleerida ja puhastada, kõiki seadmeid kontrollida; ja muidu valvata.</p>
<p>Ühelgi uksel ei olnud lukku; neid ei olnud tarvis. Auroral puudus igasugune, nii inimeste- kui varavastane kuritegevus. Seda ei saanud seal olla, sest kõik elamud ja inimesed olid robotite lakkamatu valve all. Seda teati ja võeti enesestmõistetavana.</p>
<p>Sellise rahu hinnaks oli robotite pidev valvelolekus pidamine. Neid ei läinud kunagi vaja – kuid just sellepärast, et nad olid alati ja kõikjal.</p>
<p>Giskard ja Daneel olid mõlemad palju avaramate võimetega kui majapidamisrobotid ja neil ei olnud konkreetseid ülesandeid, kui välja arvata see, et nad vastutasid kõigi teiste robotite korraliku töö eest.</p>
<p>Kell 03:00 olid nad lõpetanud oma ringikäigu aias ja seda ümbritsevas metsas ning kontrollinud üle, et välimise ringi valvurid on kõik paigas ja kusagil pole mingeid probleeme.</p>
<p>Nad kohtusid asunduse lõunapiiri lähedal ning vestlesid mõnda aega lühendatud ja eriterminitest kubisevas keeles. Tänu pikkade aastakümnete kogemustele said nad teineteisest suurepäraselt aru ja nad ei pidanud vaeva nägema kõigi inimkõne nüanssidega.</p>
<p>„Pilved. Nähtamatu,” ütles Daneel peaaegu kuulmatul sosinal.</p>
<p>Oleks need sõnad olnud määratud inimeste kõrvadele, oleks ta öelnud midagi sellist: „Nagu sa näed, sõber Giskard, on taevas pilve läinud. Kui proua Gladia olekski jäänud Solariat ootama, poleks ta ikkagi midagi näinud.”</p>
<p>Ja Giskard vastas: „Ennustatav. Intervjuu olulisem.” See tähendas siis: „Seda ilmaennustus tegelikult ütles, sõber Daneel, ja seda oleks võinud kasutada ettekäändena, et saada proua Gladia varakult magama. Mulle tundus siiski, et parem on probleem korralikult teadvustada ja veenda teda, et see kohtumine, millest ma sulle rääkinud olen, on väga oluline.”</p>
<p>„Mulle tundub, sõber Giskard,” ütles Daneel, „et teda oli raske veenda peamiselt sellepärast, et ta oli ärritatud Solaria hülgamise pärast. Olin seal kord koos partner Elijah’ga, kui proua Gladia oli veel solarialanna ja elas seal.”</p>
<p>„Ma olen alati aru saanud,” ütles Giskard, „et proua Gladia ei olnud oma koduplaneedil õnnelik; et ta jättis oma maailma rõõmuga ega ole kunagi soovinud sinna tagasi pöörduda. Kuid ma nõustun sinuga, et Solaria ajaloo lõpulejõudmise fakt häirib teda väga.”</p>
<p>„Ma ei mõista seda proua Gladia reaktsiooni,” ütles Daneel, „kuid olen korduvalt näinud, et inimesed ei tundu sündmustele loogiliselt reageerivat.”</p>
<p>„Ja just seetõttu on teinekord raske otsustada, mis teeb inimesele kahju ja mis mitte.” Giskard oleks võinud siia lisada ohke, isegi pahura ohke, kui ta oleks inimene olnud. Nüüd ta tõdes seda pelgalt raske olukorra emotsioonitu hinnanguna. „See on üks põhjusi, miks mulle tundub, et robootika Kolm seadust on puudulikud või ebapiisavad.”</p>
<p>„Sa oled seda ka varem öelnud, sõber Giskard, olen püüdnud seda uskuda ja see pole õnnestunud,” ütles Daneel.</p>
<p>Mõnda aega ei öelnud Giskard midagi. „Intellektuaalsel tasandil olen ma kindel, et need peavad olema puudulikud või ebapiisavad, aga kui ma püüan seda <i>uskuda,</i> ei õnnestu see minulgi, sest ma olen nendega seotud,” ütles ta lõpuks. „Ehk siis – kui ma ei oleks nendega seotud, siis ma usuksin, et need on puudulikud.”</p>
<p>„See on paradoks, mida ma ei mõista.”</p>
<p>„Ka mina mitte. Ja siiski ei saanud ma seda paradoksi välja ütlemata jätta. Vahel, nagu täna õhtul Gladiaga vesteldes, olen ma nende Kolme seaduse ebatäielikkuse või puudulikkuse avastamise äärel. Ta küsis minult, kuidas kohtumise ärajätmine võib kahjustada teda isiklikult ja mitte lihtsalt abstraktselt, ja ma ei saanud talle vastata, sest vastus ei oleks kokku läinud Kolme seaduse suunistega.”</p>
<p>„Sa vastasid täiuslikult, sõber Giskard. Partner Elijah mälestuse kahjustamine oleks proua Gladiat sügavalt riivanud.”</p>
<p>„Kolme seaduse piires oli see parim vastus. See ei olnud parim võimalik vastus.”</p>
<p>„Mis oleks olnud parim võimalik vastus?”</p>
<p>„Ma ei tea, sest ma ei saa seda sõnastada või isegi kirjeldada niikaua, kui olen seotud nende seadustega.”</p>
<p>„Seadustest väljaspool ei ole midagi,” ütles Daneel.</p>
<p>„Kui ma oleksin inimene,” ütles Giskard, „näeksin ma seadustest kaugemale ja ma arvan, sõber Daneel, et sina suudad neist kaugemale näha enne kui mina.”</p>
<p>„Mina?”</p>
<p>„Jah, sõber Daneel, sest ma olen ammu märganud, et kuigi sa oled robot, on su mõtlemine tähelepanuväärselt inimlik.”</p>
<p>„Nii ei ole õige mõelda,” ütles Daneel aeglaselt, justkui oleks tal valus. „Sa mõtled selliseid asju, sest sa näed inimeste mõtetesse. See moonutab sind ja võib su lõpuks hävitada. See mõte teeb mu õnnetuks. Püüa vaadata inimeste mõtetesse nii vähe, kui sa saad.”</p>
<p>Giskard pöördus ära. „Ma ei saa sellest hoiduda, sõber Daneel. Ma ei taha sellest loobuda. Mul on ainult kahju, et tänu Kolmele seadusele saan ma seda nii vähe kasutada. Ma ei saa piisavalt sügavalt sondeerida, sest kardan kahju teha. Ma ei saa ka otseselt mõjutada – samal põhjusel.”</p>
<p>„Kuid ometi mõjutasid sa proua Gladiat suurepäraselt, sõber Giskard.”</p>
<p>„Mitte päris. Ma oleksin võinud muuta ta mõtteid ja panna ta küsimusi esitamata kohtumisega leppima, kuid inimese mõistus on nii keerukas, et ma julgen seda väga vähe mõjutada. Peaaegu iga muudatus toob kaasa mõjusid, mille olemuses ma ei saa kindel olla ja mis on potentsiaalselt kahjulikud.”</p>
<p>„Kuid midagi sa ju proua Gladiaga tegid?”</p>
<p>„Polnud vaja. Sõna „usaldus” mõjutab teda ja teeb ta palju järeleandlikumaks. Olen seda minevikus tähele pannud, kuid kasutan seda sõna äärmise ettevaatusega, sest liigkasutamine nõrgendaks seda. See on minu jaoks mõistatus, mille tuumani ma pole jõudnud.”</p>
<p>„Sest Kolm seadust ei luba seda?”</p>
<p>Giskardi silmade tuhm kuma näis tugevnevat. „Jah. Kolm seadust on mul kogu aeg jalus. Ning ma ei saa neid ka muuta – sest need on mul jalus. Ometi tunnen, et pean neid muutma, sest ma tajun katastroofi lähenemist.”</p>
<p>„Sa oled seda ka enne öelnud, sõber Giskard, kuid sa ei ole selgitanud, millise katastroofiga on tegemist.”</p>
<p>„Sest ma ei tea seda. See on seotud Aurora ja Maa vahel kasvava vaenuga, kuid ma ei tea, kuidas see tegelikuks katastroofiks areneb.”</p>
<p>„Kas on võimalik, et katastroof tegelikult ei saabugi?”</p>
<p>„Ei usu. Olen väga paljude Aurora ametnikega kokku puutudes tajunud katastroofi aurat... või võidulootust. Ma ei saa seda täpsemalt kirjeldada ja ma ei saa selle mõistmiseks ka sügavamalt sondeerida, sest Kolm seadust ei luba mul seda teha. See on üks põhjustest, miks Mandamusega tuleb homme kohtuda. See annab mulle võimaluse <i>tema</i> mõtteid uurida.”</p>
<p>„Aga kui sa ei suuda seda efektiivselt teha?”</p>
<p>Kuigi Giskard ei saanud panna oma häälde emotsioone inimlikus tähenduses, kõlasid ta sõnad meeleheitlikult: „Siis ma olen abitu. Võin vaid järgida seadusi. Mida muud ma teha saan?”</p>
<p>Ja Daneel kordas vaikselt ja tujutult: „Mitte midagi.”</p>
<p><i><b>4</b></i></p>
<p>Gladia sisenes elutuppa 08:15, olles meelega, võiks lausa öelda, et kerge õelusega lasknud Mandamusel – mis teha, see nimi oli talle nüüd muidugi meelde jäänud – oodata. Ta oli võtnud vaevaks ka oma välimusega väheke rohkem tegeleda ja (esimest korda üle paljude aastate) oli ahastanud juustesse tekkinud halli pärast ja korraks kahetsenud, et ei värvi neid, nagu praktiliselt kõik teised auroralased. Tolle Amadiro käsilase ees oleks eeliseks näha välja nii noor ja kena kui vähegi võimalik.</p>
<p>Ta oli end põhjalikult ette valmistanud, et külalist esimesest pilgust vastikuks pidada. Sest – ta andis endale aru – <i>too</i> võis olla noor ja kena. Võis juhtuda, et mees pöördub tema poole särava naeratusega ja hakkab talle tahtmatult meeldima.</p>
<p>Selles suhtes oli tõi esimene pilk külalisele kergendust. Jah, ta oli noor, ta polnud ilmselt pooltki sajandit vana, kuid ta oli end üsna käest ära lasknud. Ta oli pikk – naise hinnangul vähemalt 185 sentimeetrit –, aga liiga kõhn. Ta paistis väga vibalik. Tema juuksed olid auroralase kohta pisut liiga tumedad, tema silmad liiga pleekinud pähkelpruunid, tema nägu liiga pikk, huuled liiga õhukesed, suu liiga lai ja ta oli kuidagi jumetu. Kuid tema ainsagi lõbususevarjundita viril ilme oli see, mis ei lasknud teda nooreks pidada.</p>
<p>Hetkelise ideevälgatusega meenusid Gladiale ajaloolised romaanid, mis Auroral väga moes olid (see oli üsna kummaline selles üldiselt üha enam maalasi vihkavas maailmas, sest ajaloolised romaanid käsitlesid ju vana Maad), ja ta mõtles: <i>Näe, pesueht puritaanlane!</i></p>
<p>Ta tundis kergendust ja peaaegu naeratas. Puritaanlasi kujutati tavaliselt kaabakatena ja Mandamust oli hea sellisena võtta, ükskõik milline ta päriselt oli.</p>
<p>Aga kui ta rääkima hakkas, oli Gladia pettunud, sest ta hääl oli pehme ja musikaalne. (Stereotüübist kinnipidamiseks oleks see pidanud olema ninahäälne inin.)</p>
<p>Ta ütles: „Proua Gremionis?”</p>
<p>Gladia sirutas käe mõõdetud armuliku naeratusega. „Härra Mandamus. Palun ütle mulle Gladia. Kõik teevad nii.”</p>
<p>„Ma tean, kuid kasutada eesnime ametlikel puhkudel...”</p>
<p>„Ma kasutan seda alati. Ja minu abielu jõudis rahumeelse lõpuni mitukümmend aastat tagasi.”</p>
<p>„See kestis kaua, nagu ma aru saan?”</p>
<p>„Väga pikka aega. See oli suur õnnestumine, kuid isegi suured õnnestumised jõuavad loomuliku lõpuni.”</p>
<p>„Oo,” ütles Mandamus moraalitsevalt. „Kui jätkad pärast lõppu, võib õnnestumine muutuda läbikukkumiseks.”</p>
<p>Gladia noogutas ja sõnas imekerge naeratusega: „Nii noorelt nii tark. Kuid astuksime söögisaali? Hommikusöök on valmis ja ma olen sind kindlasti juba piisavalt kinni pidanud.”</p>
<p>Nad hakkasid koos minema. Mees seadis oma samme Gladia järgi ja viimane teadvustas alles nüüd, et ka mehel on kaks robotit kaasas. Auroralasel oli üsna mõeldamatu minna kuhugi ilma robotitest saatjaskonnata, kuid keegi ei pannud neid üldse tähele, eriti kui nad paigal seisid.</p>
<p>Gladia heitis neile ühe kiire pilgu ja fikseeris, et need olid uued ja üsna kallid mudelid. Nende pseudorõivastus oli viimistletud ja kuigi tegu polnud Gladia disainiga, oli see siiski kõrgest klassist – niipalju pidi ta vastumeelselt tunnistama. Ühel päeval ta ehk uurib välja, kes selle teinud on. Ta ei tundnud kujundust ära ja äkki oli välja ilmunud uus võimekas konkurent? Ta leidis end imetlemas viisi, kuidas kahe roboti samas stiilis pseudorõivad ikkagi selgelt eristatavad olid. Segamini need minna ei saanud.</p>
<p>Mandamus tabas ta pilgu ja tõlgendas seda häiriva täpsusega. (<i>Ta on intelligentne,</i> mõtles Gladia pettunult.) „Mu robotite välimuse lõi üks noormees Instituudis. Ta ei ole veel endale nime teinud, kuid kindlasti teeb, eks ole?” lausus ta.</p>
<p>„Kindlasti,” ütles Gladia.</p>
<p>Gladia ei oodanud mingit asjalikku vestlust hommikusöögi ajal. Söögiaegadel millestki muust kui tühiasjadest rääkida oleks halva kasvatuse tipp ja Gladia märkas, et Mandamus ei ole just parim lobiseja. Muidugi räägiti alati ilmast. Jutuks tulid viimaste päevade vihmahood, mis nüüd näisid õnnelikult läbi olevat, ja mainitud sai, et ehk on kätte jõudmas kuivem aastaaeg. Peaaegu kohustuslik oli perenaise majapidamise kohta imetluse väljendamine, mille Gladia harjunud tagasihoidlikkusega vastu võttis. Ta ei aidanud meest, lasi sel vaeva näha ja teemasid otsida.</p>
<p>Lõpuks langes Mandamuse pilk Daneelile, kes vaikselt ja liikumatult oma seinanišis seisis. Auroralaslik ükskõiksus millegipärast ei toiminud ja ta isegi märkas robotit.</p>
<p>„Oo, tema on kindlasti kuulus R. Daneel Olivaw? Selles eksida ei saa. Väga tähelepanuväärne eksemplar.”</p>
<p>„Üsna tähelepanuväärne.”</p>
<p>„Ta on nüüd sinu oma, eks ole? Fastolfe testamendi põhjal?”</p>
<p>„<i>Doktor</i> Fastolfe testamendi põhjal, jah,” ütles Gladia kerge rõhuga.</p>
<p>„See näib mulle üllatav, et Instituudi inimkujuliste robotite projekt niimoodi ebaõnnestus. Kas oled kunagi sellele mõelnud?”</p>
<p>„Ma olen sellest kuulnud,” ütles Gladia ettevaatlikult. (<i>Kas võib olla, et ta tuli sellepärast siia?</i>) „Ma ei saa öelda, et ma sellele just palju mõelnud oleksin.”</p>
<p>„Sotsioloogid üritavad seda jätkuvalt mõista. Muidugi, Instituudis pole me kunagi sellest pettumusest üle saanud. Näis, et see on loomulik arengutee. Mõned meist arvavad, et selles oli Fa – doktor Fastolfe käsi mängus.”</p>
<p>(Gladia märkas, et teist korda mees viga ei teinud. Naise silmad tõmbusid kissi ja ta muutus vaenulikuks, sest otsustas, et küllap on teine tulnud otsima midagi, millega kahjustada vana head Hani.)</p>
<p>„Igaüks, kes nii arvab, on loll,” sõnas ta hapult.” Kui sa nii arvad, siis mina sind küll aidata ei kavatse.”</p>
<p>„Ma <i>ei ole</i> üks neist, kes nii mõtleb. Suuresti sellepärast, et ma ei näe, kuidas oleks doktor Fastolfe saanud taolise fiasko korraldada.”</p>
<p>„Miks oleks keegi pidanud midagi sellist tegema? Loeb see, et avalikkus ei taha neid. Robot, mis näeb välja nagu mees, konkureerib meestega ja robot, mis näeb välja nagu naine, konkureerib naistega – juba liiga otseses mõttes, et seda eirata. Auroralased ei tahtnud konkurentsi. Edasine on kõik selge.”</p>
<p>„Seksuaalne konkurents?” küsis Mandamus rahulikult.</p>
<p>Gladia piidles teda sama rahuga vastu. Kas mees teab, et kunagi väga ammu armastas ta robot Janderit? Ja on sel enam mingit tähtsust, kui ta ka teab?</p>
<p>Mandamuse ilmes polnud midagi, mis oleks näidanud, et ta mõtles oma sõnadega midagi enamat.</p>
<p>„Konkurents igas mõttes,” sõnas Gladia lõpuks. „Kui doktor Han Fastolfe käsi siin ka mingis mõttes mängus oli, siis vaid niipalju, et ta tegi oma robotid liiga inimesesarnased. Samas, teisiti ju ei saa.”</p>
<p>„Mulle näib, et sa <i>oled</i> asja üle mõelnud,” ütles Mandamus. „Probleem on selles, et sotsioloogid leidsid, et konkurentsihirm liiga inimesesarnaste robotitega on ülelihtsustatud selgitus. Sellest üksi ei piisa ning ei ole tõendeid ka mõne muu olulise takistuse kohta.”</p>
<p>„Sotsioloogia ei ole täppisteadus,” ütles Gladia.</p>
<p>„See ei ole ka olemuselt ebatäpne.”</p>
<p>Gladia kehitas õlgu.</p>
<p>„Igal juhul takistab see meil korralikult koloniseerimist korraldamast,” jätkas Mandamus mõne hetke pärast. „Ilma inimkujuliste robotiteta, kes meile teed sillutavad...”</p>
<p>Hommikusöök ei olnud päris läbi, aga Gladiale oli selge, et Mandamus ei suutnud end kauem tühja jutu juures hoida. „Me oleks võinud ise minna,” ütles naine.</p>
<p>Nüüd oli Mandamuse kord õlgu kehitada. „Liiga raske. Pealegi on need lühiealised barbarid Maalt su doktor Fastolfe loal kõik teadaolevad planeedid nagu rohutirtsuparv üle ujutanud.”</p>
<p>„Vabu planeete on veel. Miljoneid. Ja kui nad seda suudavad...”</p>
<p>„Muidugi suudavad <i>nemad</i> seda,” ütles Mandamus ootamatult kirglikult. „See maksab nii mõnegi elu, kuid mis on elud <i>neile? </i>Kaotatakse ju vaid mõned kümned aastad, ja neid on miljardeid. Kui koloniseerimise käigus saab surma miljon või paar, siis kes seda märkab või sellest hoolib? Nemad mitte.”</p>
<p>„Ma olen kindel, et hoolivad.”</p>
<p>„Jama. <i>Meie</i> elud on pikemad ja seega rohkem väärt – ja loomulikult oleme nendega võrreldes ettevaatlikumad.”</p>
<p>„Nii et me istume siin ega tee muud kui hädaldame, et asunikud Maalt on valmis oma eluga riskima ja – nagu selgub – Galaktika endale saama?”</p>
<p>Gladia ei teadnudki, et ta nii väga asunike poolt on. Ta oli lihtsalt tahtnud Mandamusele vastu vaielda, kuid neid sõnu lausudes ta mõistis, et asjad ongi nii ja öeldu väljendab väga täpselt ka ta tõelist seisukohta. Pealegi oli ta viimastel Fastolfele pettumust toonud aastatel kuulnud meest korduvalt sarnaseid mõtteid väljendamas.</p>
<p>Gladia märguande peale koristati laud kiiresti ja tõhusalt. Hommikusöök oleks võinud jätkuda, kuid vestluse teema ja meeleolu olid muutunud üsna kokkusobimatuks tsiviliseeritud söömaajaga.</p>
<p>Nad läksid tagasi elutuppa. Daneel ja Giskard ning Mandamuse robotid järgnesid neile ja leidsid endale seinaorvad. (<i>Mandamus pole teinud Giskardi olemasolu märkamagi,</i> mõtles Gladia, <i>kuid teisalt, miks ta peakski?</i> Võrreldes ta enda suurepäraste eksemplaridega oli Giskard üsna vanamoodne, kui mitte öelda primitiivne.)</p>
<p>Gladia istus ja pani jalad risti, olles suurepäraselt teadlik, et ta pükste õhuke liibuv materjal toob nii esile ta jalgade ikka veel noorusliku sireduse.</p>
<p>„Võin ma nüüd küsida, miks sa soovisid minuga kokku saada, doktor Mandamus?” Ta ei tahtnud seda enam edasi lükata.</p>
<p>„Mul on halb harjumus pärast sööki ravinärimiskummi närida – see aitab seedida,” ütles Mandamus. „Sinu loal?”</p>
<p>„See oleks üsna häiriv,” ütles Gladia jäigalt.</p>
<p>(<i>Ta on halvemas olukorras, kui ta ei saa seda närida.</i> Lisaks leidis Gladia enda õigustuseks, et selles vanuses ei peaks tüübi seedimine veel mingit abi vajama.)</p>
<p>Mandamus oli väikese pikliku pakikese oma tuunika rinnataskust juba pooleldi välja võtnud. Ta lükkas selle pettumust välja näitamata tagasi ja pomises: „Muidugi.”</p>
<p>„Doktor Mandamus, ma küsisin, miks sa mind näha tahtsid?”</p>
<p>„Tegelikult kahel põhjusel, proua Gladia. Üks neist on isiklik ja teine riiklik. Ma loodan, et sul pole midagi selle vastu, kui ma alustan isiklikust küsimusest?”</p>
<p>„Ütlen ausalt, doktor Mandamus, et mul on raske ette kujutada, mis isiklikku asja meie vahel olla võiks. Sa ju töötad Robootika Instituudis?”</p>
<p>„Jah.”</p>
<p>„Ja seisad Amadirole lähedal, nagu ma aru saan?”</p>
<p>„Mul on au töötada koos <i>doktor</i> Amadiroga,” ütles ta kerge rõhuga.</p>
<p>(<i>Ta teeb mulle tagasi,</i> mõtles Gladia, <i>aga ma ei tee kaasa</i>.)</p>
<p>„Amadiroga kohtusin ma kakskümmend dekaadi tagasi ja see oli väga ebameeldiv kogemus,” ütles naine. „Sellest alates pole ma näinud vähimatki põhjust temaga kokku puutuda. Samuti oleksin ma eelistanud mitte kohtuda sinu kui tema lähikondlasega, kuid mulle kinnitati, et parem on sind siiski ära kuulata. Seega isiklikud küsimused mind selle kohtumise juures küll ei huvita. Nii et kas me läheksime edasi ja võtaksime kohe riiklikud asjad?”</p>
<p>Mandamus langetas silmad ja tema põskedele hiilis midagi, mis võis olla piinlikkusepuna. „Luba mul siis end uuesti esitleda. Olen Levular Mandamus, sinu järeltulija viiendast põlvest. Olen Santirix ja Gladia Gremionise lapse-lapse-lapse-lapselaps. Teistpidi oled sa mu vana-vana-vana-vanaema.”</p>
<p>Gladia pilgutas kiiresti silmi, püüdes mitte välja näidata, kui rabatud ta on; eriti hästi see tal ei õnnestunud. Muidugi oli tal järglasi ja miks ei võinud üks neist olla see mees siin?</p>
<p>Aga ta küsis: „Oled sa kindel?”</p>
<p>„Päris kindel. Võtsin vaevaks genealoogiat uurida. Lõpuks tahaksin ka mina ehk millalgi lapsi saada ja loa saamiseks on sedalaadi uuring kohustuslik. Kui sind huvitab, siis sugupuu sinust minuni läheb M-N-N-M.”</p>
<p>„Sa oled mu poja tütre tütre poja poeg?”</p>
<p>„Jah.”</p>
<p>Gladia ei küsinud rohkem. Ta oli üks poeg ja üks tütar. Ta oli olnud korralik kohusetundlik ema, kuid millalgi olid lapsed alustanud iseseisvat elu. Korraliku välisilmlasena polnud ta nende edasiste järeltulijate kohta kunagi midagi küsinud või mingit huvi üles näidanud. Olles nüüd üht neist näinud, oli temas <i>ikka veel</i> piisavalt välisilmlast, et mitte hoolida.</p>
<p>See mõte muutis ta täiesti rahulikuks. Ta naaldus tooli seljatoele ja lõdvestus. „Tore,” ütles ta. „Sa oled mu viienda põlve järeltulija. Kui see on isiklik asi, millest rääkisid, siis pole sel tähtsust.”</p>
<p>„Ma saan sellest täielikult aru, esivanem. Minu põlvnemine iseenesest pole oluline, kuid on asjaga seotud. Vaata, doktor Amadiro teab sellest. Vähemalt on mul alust nii arvata.”</p>
<p>„Tõepoolest? Kuidas see välja tuli?”</p>
<p>„Usun, et ta uurib vaikselt kõigi Instituudi töötajate genealoogiat.”</p>
<p>„Aga miks?”</p>
<p>„Selleks, et uurida välja seda, mida ta minu puhul leidis. Ta ei ole usaldav inimene.”</p>
<p>„Ma ei saa aru. Kui sa oled mu viienda põlve järeltulija, siis miks peaks see talle rohkem korda minema kui mulle?”</p>
<p>Mandamus sügas mõtlikult oma lõuga parema käe sõrmenukkidega. „Sa ei meeldi temale sugugi rohkem kui tema sulle, proua Gladia. Nagu sina oled valmis tema pärast kohtumisest keelduma, on tema valmis sinu pärast mind mitte edutama. Veel hullem – kuid mitte palju hullem – oleks see, kui ma oleksin doktor Fastolfe järeltulija.”</p>
<p>Gladia ajas end oma toolil jäigalt sirgu. Tema ninasõõrmed läksid puhevile ja ta hääl oli kare: „Ja mida sa nüüd minult tahad? Ma ei saa kuulutada, et sa pole mu järeltulija. Peaksin ma hüperlaines kuulutama, et sa oled mulle täiesti ükskõik ja et ma ütlen sinust lahti? Kas see rahuldaks su Amadirot? Kui ka rahuldaks, siis ära loodagi, et ma seda teen. Ma ei tee midagi selle mehe heaks. Kui see tähendab, et ta heidab su kõrvale ja hävitab su karjääri su genealoogilise sobimatuse tõttu, siis õpetagu see sind oma tulevikku vähem õelate ja segaste tegelastega siduma.”</p>
<p>„Ta ei heida mind kõrvale, proua Gladia. Selleks olen ma talle liiga väärtuslik – kui sa vabandad, et see just tagasihoidlikult ei kõlanud. Samas loodan ma kunagi tema järel seda Instituuti juhtida ja seda ta kindlasti ei luba, kuni kahtlustab, et ma võin olla palju hullema päritoluga kui vaid sinu järeltulija.”</p>
<p>„Kas ta kujutleb, et vaene Santirix on hullem kui mina?”</p>
<p>„Üldse mitte.” Mandamus punastas ja neelatas, kuid tema hääl jäi mõõdetuks ja rahulikuks. „Ma ei taha olla lugupidamatu, proua, kuid iseenda pärast tahaksin ma teada tõtt.”</p>
<p>„Mis tõtt?”</p>
<p>„Ma olen sinu viienda põlve järglane. See on genealoogiliste kirjete põhjal selge. Kuid on see võimalik, et sealt viiendast põlvest ei ole ma mitte Santirix Gremionise, vaid maalase Elijah Baley järglane?”</p>
<p>Gladia tõusis jalule nii kiiresti, nagu tõusevad jõuväljaga juhitavad nukud teatris. Ta ise ei teadvustanud, et oli püsti hüpanud.</p>
<p>Kolmas kord viimase kaheteistkümne tunni jooksul oli mainitud tolle ammulahkunud maalase nime; ja seda olid teinud kolm eri isikut.</p>
<p>Tema hääl ei kõlanud üldse tema moodi. „Mida sa mõtled?”</p>
<p>Mandamus tõusis samuti ja taandus pisut: „Mulle tundub see väga selge. Kas sinu poeg, minu vana-vana-vanaisa, sündis seksuaalsuhtest maalase Elijah Baleyga? Kas Elijah Baley on su poja isa? Ma ei tea, kuidas seda veel selgemalt väljendada.”</p>
<p>„Kuidas sa julged midagi sellist välja pakkuda? Või sellele isegi mõelda?”</p>
<p>„Julgen, sest mu karjäär sõltub sellest. Kui vastus on jah, on mu karjäär hävitatud. Ma tahan „ei”-d, kuid tühjast „ei”-st pole mul mingit kasu. Pean võimalikult kiiresti esitama doktor Amadirole tõendid, et tema rahulolematus mu päritoluga piirduks sinuga. Lõppude lõpuks on mulle täiesti selge, et tema sallimatus sinu ja isegi doktor Fastolfe vastu on tühine võrreldes selle määratu vastikusega, mida ta tunneb maalase Elijah Baley vastu. Küsimus ei ole ainult tema lühiealisuses, kuigi ka võimalus, et ma olen pärinud ta barbaarsed geenid, häiriks mind kohutavalt. Ma kujutan ette, et kui ma tõestaksin, et pärinen mõnest maalasest, kes <i>ei</i> ole Elijah Baley, oleks see talle täiesti ükskõik. Aga mõte Elijah Baleyle – ja just talle – on see, mis ta hulluks ajab. Ma ei tea, miks.”</p>
<p>Elijah nime kordamine oli mehe Gladia jaoks jälle peaaegu elusaks muutnud. Ta hingas kiiresti ja sügavalt, silme ees parim mälestus elus.</p>
<p>„Ma tean, miks,” ütles ta. „Sellepärast, et Elijah, vaatamata sellele, et kõik oli tema vastu, kogu Aurora oli tema vastu, suutis kuidagimoodi lüüa Amadirot hetkel, kui see mees arvas, et võit on tal juba käes. Elijah tegi seda puhast julgust ja tarkust kasutades. Maalase põlastusega kõrvale heitnud Amadiro leidis temas kellegi, kes on temast lõpmatult üle – ja mida muud sai ta selle peale teha, kui teda jõuetult vihata? Elijah on surnud rohkem kui kuusteist dekaadi ja Amadiro ei suuda ikka veel unustada, ei suuda andestada, ei suuda endalt heita vihkamise ahelaid, mis seovad teda selle surnud mehega. Ja mina ei aita tal unustada või vihkamisest üle saada – vaimustav, kui see mürgitab iga hetke tema elus.”</p>
<p>„Ma saan aru, miks sa doktor Amadirole halba soovid, kuid miks sa <i>mulle</i> halba soovid?” küsis Mandamus. „Lastes tal mõelda, et ma võin olla Elijah Baley järeltulija, annad sa talle minu hävitamise rõõmu. Miks talle sellist rõõmu teha, kui ma <i>ei ole</i> sellise päritoluga? Sellepärast palun sul tõendada, et ma põlvnen sinust ja Santirix Gremionisest või sinust ja ükskõik kellest peale Elijah Baley.”</p>
<p>„Sa loll! Sa idioot! Miks sa minult tõendeid küsid? Mine arhiivi. Leiad täpsed kuupäevad, millal Elijah Baley oli Auroral. Leiad täpse kuupäeva, millal ma sünnitasin oma poja Darreli. Leiad, et Darrel eostati rohkem kui viis aastat <i>pärast</i> Elijah lahkumist Auroralt. Leiad ka, et Elijah ei tulnud kunagi Aurorale tagasi. No mis sa arvad, kas ma olin viis aastat rase? Kas ma kandsin seda loodet enda sees viis galaktilist standardaastat?”</p>
<p>„Ma tean neid numbreid, proua, ja ma usun sind, et sa ei kandnud loodet viis aastat.”</p>
<p>„Siis miks sa minu juurde tulid?”</p>
<p>„Kuna see pole kõik. Ma tean – ja ma usun, et doktor Amadiro teab sama hästi –, et kuigi maalane Elijah Baley – täpselt nii, nagu sa väidad – ei pöördunud kunagi tagasi Aurora pinnale, oli ta laevas, mis jäi Aurora orbiidile nii umbes päevaks. Ma tean – ja ma usun, et doktor Amadiro teab sama hästi –, et kuigi maalane ei lahkunud laevalt Aurora külastamiseks, läksid sina Auroralt laevale; et sa viibisid laeval suurema osa sellest ajast ja et see kõik toimus peaaegu viis aastat pärast maalase Auroral viibimist – tegelikult umbes sel ajal, kui su poeg eostati.”</p>
<p>Neid rahulikke sõnu kuulates tundis Gladia, kuidas kogu veri ta näost lahkub. Tuba pimenes ta ümber ja ta tuikus.</p>
<p>Ta avastas end järsku tugevate käte õrnas haardes ja teadis, et see on Daneel. Ta tundis, kuidas ta vaikselt tugitooli asetatakse.</p>
<p>Nagu kusagilt kaugelt kuulis ta Mandamuse häält: „Kas see pole tõsi, proua?”</p>
<p>Muidugi oli see tõsi.</p>
<p> </p>
</div>
<p> </p>
</div></div></div>
Thu, 18 Aug 2016 13:34:06 +0000
admin
92 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/1_j_reltulija#comments
-
Kosmosehoovused
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/isaac-asimov" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">Isaac Asimov</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p style="margin-bottom:0cm"><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/Kosmosehoovused_esikaas.jpg?itok=68Duk9mq" style="width: 336px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" /><span style="line-height:100%">„The Currents of Space”, 1952</span></p>
<p style="margin-bottom:0cm">Kaanepilt: Siiri Kumari<br />Tõlkinud: Ats Miller & Ronald Lämm</p>
<h3>Kronoloogiast – kuhu lugu paigutub?</h3>
<p>Eks ole see Isaac Asimovi roboti- ja Asumi-raamatute ühte maailmasüsteemi (kronoloogiasse) toppimine hilisem ja üsna kunstlik leiutis, kirjutamise ajal autor end sellega ei vaevanud. Olgu sellega, kuidas on, igatahes „kanooniline” järjekord on selline:</p>
<p>Robotilood (The Robot series):</p>
<p>The Caves of Steel, 1954, Teraskoopad, 2008<br />The Naked Sun, 1957, Alasti päike, 2009<br />The Robots of Dawn, 1983, Koidu robotid, 2010<br />Robots and Empire, 1985, Robotid ja Impeerium, 2011</p>
<p>Galaktikaimpeeriumi lood (Galactic Empire novels):</p>
<p>The Currents of Space, 1952, Kosmosehoovused, 2017<br />The Stars, Like Dust, 1951<br />Pebble in the Sky, 1950</p>
<p>Asumi eellood (Foundation prequels):</p>
<p>Prelude to Foundation, 1988, Enne Asumit, 2004<br />Forward the Foundation, 1993, Edasi, Asum, 2006</p>
<p>Algne Asumi triloogia (Original Foundation trilogy):</p>
<p>Foundation, 1951, Asum, 1985<br />Foundation and Empire, 1952, Asum ja Impeerium, 1989<br />Second Foundation, 1953, Teine Asum, 1996</p>
<p>Asumi lisalood (Extended Foundation series):</p>
<p>Foundation’s Edge, 1982, Asumi äär, 2000<br />Foundation and Earth, 1986, Asum ja Maa, 2002<br /><br />Nagu näha, on 14 raamatust ikkagi 11 eesti keelde jõudnud (koos „Kosmosehoovustega” 12, neist 4 [nüüd 5] siinsamas SH sarjas). On maitse asi, on’s nood algsed Galaktikaimpeeriumi lood paremad või halvemad, kui hiljem muudkui juurde vorbitud lõputud Asumi osad...</p>
<p>Loo tegevus toimub tükk aega pärast Roboti-tetraloogia sündmusi, ent ka väga palju aega enne Asumit – Tranton on alles laienemas, kuigi juba väga võimas, ent Maa evakueerimine veel käib.</p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/Kosmosehoovused_kaas-01.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/Kosmosehoovused_kaas-01.jpg?itok=C6MO5saz" width="100" height="72" alt="" /></a></div></div></div><div class="field field-name-field-linke field-type-link-field field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=262" target="_blank" rel="nofollow">Raamatu arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a></div></div></div>
Thu, 18 Aug 2016 11:31:41 +0000
admin
86 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/kosmosehoovused#comments
-
Raamatu algus
<div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p><em>Pühendatud inimkonnale<br />Ja lootusele, et sõda narruse vastu saab viimaks siiski võidetud</em></p>
<p> </p>
<p>Märkus: See lugu algab 6. peatükiga. See pole eksitus. Mul on selleks oma delikaatne põhjus. Nii et lihtsalt lugege ja, loodetavasti, nautige.</p>
<h2><em>1. osa</em></h2>
<p>Lolluse vastu…</p>
<h3>6</h3>
<p>“Ei midagi!” ütles Lamont teravalt. “Ma ei jõudnud kuhugi.” Tal oli süngelt mõtlik ilme, mis sobis ta sügaval koobastes asuvate silmade ja pika lõua kerge ebasümmeetrilisusega. Süngelt mõtlik nägi ta välja oma parimatel päevadel, see aga ei kuulunud parimate hulka. Ta teine ametlik vestlus Hallamiga oli olnud veel suurem nurjumine kui esimene.</p>
<p>“Ära ole nii dramaatiline,” lausus Myron Bronowski rahustavalt. “Sa ei lootnudki midagi. Ise ütlesid mulle.” Ta viskas maapähkleid õhku ja püüdis need langemise pealt oma paksude huultega suhu. Ta sai need kõik alati kätte. Ta polnud väga pikk ega väga kõhn.</p>
<p>“See ei tee asja meeldivamaks. Aga sul on õigus, vahet pole. On teisi asju, mida ma võin teha ja kavatsen teha ning lisaks sõltun ma sinust. Kui sa suudaksid ainult…”</p>
<p>“Aitab küll, Pete. Ma olen seda kõike juba kuulnud. Mul tuleks kõigest dešifreerida mittehumanoidse mõistuse mõtteviis.”</p>
<p>“Inimesest targema mõistuse. Need olevused parauniversumist <em>püüavad</em> end mõistetavaks teha.”</p>
<p>“See võib nii olla,” ohkas Bronowski, “aga nad püüavad seda teha <em>minu</em> mõistuse kaudu, mis on, nagu mulle vahel tundub, inimmõistusest küll parem, kuid mitte palju. Vahel ärkan ma keset ööd üles, laman und saamata ja mõtlen, kas erinevad mõistused üldse saavadki omavahel suhelda – või kui mul on olnud eriti kehv päev, siis kas “erinevad mõistused” üldse tähendabki midagi.”</p>
<p>“Tähendab küll,” ütles Lamont tigedalt, ta käed tõmbusid laborikitli taskutes rusikasse. “See tähendab Hallamit ja mind. See tähendab seda lolli kangelast, doktor Frederick Hallamit ja mind. Me oleme erinevad mõistused, sest kui ma temaga räägin, siis ta ei mõista. Ta idioodinägu läheb punasemaks, ta silmad lähevad punni ja kõrvad lähevad lukku. Ma ütleksin, et ta mõistus lülitub välja, aga mul pole tõendeid mingi muu režiimi kohta, <em>millest</em> see võiks välja lülituda.”</p>
<p>“Ja nii räägid sa elektronpumba isast,” pomises Bronowski.</p>
<p>“Just nimelt. Oletatavast elektronpumba isast. Suurim sohilaps maailma ajaloos. Tema panus oli küll kõige tühisem. Ma <em>tean</em>.”</p>
<p>“Mina tean ka. Sa oled seda mulle sageli rääkinud,” ütles Bronowski ja viskas järgmise maapähkli õhku. Ta ei eksinud püüdmisel.</p>
<h3>1</h3>
<p>See oli juhtunud kolmekümne aasta eest, Frederick Hallam oli radiokeemik, kelle doktoritöö polnud veel jõudnud trükivärvist kuivada ning ükski märk ei näidanud, et temast võiks saada maailma muutja. Maailma muutumine algas aga sellest, et tema laual seisis tolmune reagendipudel kirjaga “Metalliline volfram”. See ei kuulunud talle, tema polnud seda kunagi kasutanud. See oli pärandus mingist hämarast päevast, mil keegi selle ruumi varasematest asukatest oli mingil ammuunustatud põhjusel volframi vajanud. See polnud isegi enam õige volfram. Pudelis olid väikesed, paksu oksiidikihiga kaetud graanulid – hallid ja tolmused. Neil polnud mitte kellegi jaoks mingit otstarvet. Ja ühel päeval astus Hallam laborisse (noh, täpsemalt oli see 3. oktoobril 2070), alustas tööga, tegi veidi enne kümmet pausi, põrnitses liikumatult pudelit ja kergitas seda. See oli endiselt tolmune, silt oli endiselt tuhmunud, ent ta hüüatas: “Mida põrgut, kes <em>kurat</em> on sellega lollitanud?”</p>
<p>Vähemalt nii väitis Denison, kes oli seda pealt kuulnud ja kes sellest terve inimpõlv hiljem Lamontile rääkis. Avastuse ametlik kirjeldus, nii nagu sellest raamatutes kirjutatakse, jätab sõnastuse välja. Jääb mulje, nagu oleks terava silmaga keemik muutust märganud ja silmapilkselt sügavmõttelise järelduse teinud.</p>
<p>Nii see polnud. Hallam polnud volframit kasutanud, sellel polnud tema jaoks vähimatki väärtust ja kui keegi ka oli sellega lollitanud, polnud sel tema jaoks mingit tähtsust. Ent ta vihkas seda, kui keegi tema laual midagi liigutas (selles osas pole ta ainus) ning ta kahtlustas, et teistel võib puhtast õelusest tekkida kange soov seal siiski midagi liigutada.</p>
<p>Kõik aga kinnitasid, et ei tea asjast midagi. Esimest hüüatust kuulnud Benjamin Allan Denisoni kabinet oli otse teisel pool koridori ja mõlemad uksed olid lahti. Ta tõstis pea ja nägi Hallami süüdistavat pilku.</p>
<p>Hallam talle eriti ei meeldinud (nagu ei meeldinud ka kellelegi teisele) ja ta oli öösel halvasti maganud. Nagu ta hiljem meenutas, oli tal siis lausa hea meel võimaluse üle kellegi peal oma halba tuju välja elada ning Hallam oli selleks ideaalne kandidaat.</p>
<p>Kui Hallam pudeli talle nina alla pistis, tõmbus Denison selge vastumeelsusega eemale. “Mis kuradi pärast peaks mind huvitama sinu volfram?” uuris ta. “Või üldse kedagi? Kui sa seda pudelit vaatad, siis sa näed, et keegi pole seda juba kakskümmend aastat avanud, ja kui sa poleks seda oma räpasesse pihku võtnud, oleksid sa näinud, et keegi pole seda puudutanud.”</p>
<p>Hallami nägu värvus aeglaselt vihast punaseks. Ta ütles pingsalt: “Kuule, Denison, keegi on sisu ära vahetanud. See pole volfram.”</p>
<p>Denison lubas endale väikese, kuid selgestimärgatava ninakrimpsutuse. “Kust <em>sina</em> seda tead?”</p>
<p>Sellistest asjadest, väiklasest pahameelest ja mõttetutest solvangutest ajalugu koosnebki.</p>
<p>Igal juhul oli see ebaõnnestunud märkus. Denisoni teadlasekarjäär polnud Hallami omast pikem, küll aga tähelepanuväärsem, ja teda peeti osakonna nooreks-ja-andekaks. Hallam teadis seda ja, veel hullem, Denison ise teadis ka ning ei teinud sellest saladust. Kui ta ütles: “Kust <em>sina</em> tead?”, oli rõhk selgesti, igasuguse kahtluseta “sina” peal, mis osutus piisavaks ajendiks kõigele järgnevale. Ilma selleta poleks Hallamist eales saanud suurimat ja suurima tagasilanguse teinud teadlast inimkonna ajaloos, nagu Denison teda hiljem Lamontiga vesteldes nimetas.</p>
<p>Ametliku versiooni kohaselt oli Hallam sel saatuslikul hommikul tööle tulles märganud, et tolmused hallid graanulid on kadunud – isegi tolmu polnud pudeli siseküljele jäänud –, nende asemel oli aga haljas terashall metallitükk. Loomulikult hakkas ta uurima…</p>
<p>Aga jätame ametliku versiooni esialgu kõrvale. See oli Denisoni süü. Kui ta oleks end vaos hoidnud, piirdunud lihtsalt eitusega või õlakehitusega, siis võinuks juhtuda, et Hallam küsitleb ka teisi, lõpuks aga tüdineb saladuslikust juhtumist, asetab pudeli lauale tagasi ja jätab järgnenud tragöödia, olgu siis vaevumärgatava või radikaalse (olenevalt sellest, millal asi lõpuks avastatakse) tuleviku hooleks. Igatahes poleks see olnud Hallam, kes keeristormiga kõrgustesse kerkib.</p>
<p>Aga kui Hallamile oli üleolevalt öeldud: “Kust <em>sina</em> tead?”, siis ei jäänud tal muud üle, kui vihaselt vastu torgata: “Ma <em>näitan</em> sulle, et tean.”</p>
<p>Ning pärast seda ei suutnud enam miski takistada teda äärmuslikke samme astumast. Vanas pudelis oleva metalli analüüsimine sai tema kõrgeimaks prioriteediks ja ta suurim eesmärk oli pühkida upsakus Denisoni õhukese ninaga näolt ja alaline irve tema kahvatutelt huultelt.</p>
<p>Denison ei unustanud seda hetke kunagi, sest see oli tema märkus, mis viis Hallami Nobeli preemiani, ta enda aga unustusse.</p>
<p>Ta poleks saanudki teada (ja kui olekski teadnud, poleks ta sellest hoolinud), et Hallamis on tohutu hulk jonnakust, lisaks veel keskpärasusele omane ehmunud vajadus eneseuhkuse säilitamiseks, ning need kokku kannavad kaugemale kui kogu Denisoni loomupärane andekus seda suutnuks.</p>
<p>Hallam alustas kohe ja sirgjooneliselt. Ta viis oma metallitüki massispektromeetria osakonda. Tema kui radiokeemiku jaoks oli see loomulik otsus. Ta tundis sealseid spetsialiste, oli nendega koos töötanud ja ta oli teotahteline. Lausa sedavõrd, et tema probleem tõusis ettepoole hetke palju pakilisematest projektidest.</p>
<p>Lõpuks ütles spektrograafi operaator: “Noh, volfram see ei ole.”</p>
<p>Hallami lai ja sünge nägu kõverdus kalgiks naeratuseks. “Hästi. Öelge seda lapsgeenius Denisonile. Ma tahan kirjalikku analüüsi ja…”</p>
<p>“Üks hetk, doktor Hallam. Ma ütlesin, et see pole volfram, aga see ei tähenda, et ma teaksin, mis see on.”</p>
<p>“Mida te sellega öelda tahate, et ei tea, mis see on?”</p>
<p>“Ma pean silmas, et tulemused on naljakad.” Operaator mõtles veidi. “Tegelikult võimatud. Laengu ja massi suhe on täiesti vale.”</p>
<p>“Mis mõttes vale.”</p>
<p>“Liiga kõrge. Nii ei saa olla.”</p>
<p>“Noh, sel juhul,” ütles Hallam ja olenemata tema selle hetke motiividest andsid ta järgmised sõnad suuna teele, mis viis – ehk isegi õigustatult – Nobeli preemiani, “mõõtke selle karakteristliku röntgenikiirguse sagedus ja arvutage laeng. Pole mõtet siin istuda ja rääkida, et miski on võimatu.”</p>
<p>Sama murelik operaator tuli mõne päeva pärast Hallami kabinetti.</p>
<p>Hallam ei teinud teise ilmest välja – ta polnud kunagi eriti osavõtlik – ja alustas: “Kas te määrasite…” Siis heitis ta aga mureliku pilgu oma laua taga istuva Denisoni poole ning läks ja sulges kabineti ukse. “Kas te määrasite tuumalaengu?”</p>
<p>“Jah, aga see on vale.”</p>
<p>“Hea küll, Tracy. Tehke siis katse uuesti.”</p>
<p>“Ma tegin seda juba tosin korda. Tulemus on vale.”</p>
<p>“Kui te saite mõõtmisel sama tulemuse, siis peab see õige olema. Ärge vaielge faktidega.”</p>
<p>Tracy hõõrus kõrva ja ütles: “Mis mul muud üle jääb, doktor. Kui ma võtan mõõtmise tulemusi tõena, siis on see, mille te mulle andsite, plutoonium-186.”</p>
<p>“Plutoonium-186? <em>Plutoonium</em>-186?”</p>
<p>“Laeng on +94. Mass on 186.”</p>
<p>“Aga see on võimatu. Sellist isotoopi pole olemas. Ei saa olla.”</p>
<p>“Seda ma ju teile räägingi. Aga sellised on mõõtmiste tulemused.”</p>
<p>“Aga sel juhul puudub tuumast üle viiekümne neutroni. Plutoonium-186 ei saa olemas olla. Pole võimalik suruda 94 prootonit ühte tuuma koos ainult 92 neutroniga ja loota, et see püsiks koos joktosekunditki.”</p>
<p>“Seda ma teile räägingi, doktor,” ütles Tracy kannatlikult.</p>
<p>Ja siis jäi Hallam mõtlema. Kaduma oli läinud volfram ja üks selle isotoopidest, volfram-186 oli stabiilne. Volfram-186 tuumas oli 74 prootonit ja 112 neutronit. Kas miski võis olla muutnud kakskümmend neutronit kahekümneks prootoniks? See oli ju ometi võimatu.</p>
<p>“Kas on mingeid märke radioaktiivsusest?” küsis Hallam, otsides mingit teed labürindist välja pääsemiseks.</p>
<p>“Ma mõtlesin sellele,” ütles operaator. “See on stabiilne. Absoluutselt stabiilne.”</p>
<p>“Siis see ei saa olla plutoonium-186.”</p>
<p>“Ma räägin teile, doktor.”</p>
<p>Hallam ütles lootust kaotades: “Hea küll, andke see siia.” Jälle üksi jäädes põrnitses ta hämmeldunult pudelikest. Lähim stabiilne plutooniumi isotoop oli plutoonium-240, kus oli vaja 146 neutronit, et hoida 94 prootonit mingisuguseski stabiilsust meenutavas seisundis.</p>
<p>Mida ta nüüd tegema pidi? Probleem käis tal üle pea ja ta kahetses, et oli üldse alustanud. Lõpuks ootas ju tegelik töö ammu tegemist ja see… see saladus polnud üldse tema asi. Tracy oli teinud mingi lolli vea või oli spektrograaf rikkis või… Noh, ja siis? Kogu see asi tulnuks unustada! Ainult et seda Hallam ei suutnud. Varem või hiljem astub Denison sisse, ärritav muie näol, ja küsib volframi järele. Mida Hallam siis vastata saab? Lihtsalt: “See pole volfram, just nagu ma sulle ütlesin.”<br />Muidugi küsib Denison seepeale: “Oh, ja mis see siis on?” ning Hallam poleks miski hinna eest julgenud esile kutsuda pilgetetormi, mis järgneks, kui ta väidaks, et see on plutoonium-186. Ta pidi kindlaks tegema, mis see on, ja tegema seda ise. Ilmselt ei saanud ta mitte kedagi usaldada.</p>
<p>Nii et kui ta umbes kahe nädala pärast Tracy laborisse sisenes, võis tema meeleseisundit kirjeldada esmaklassilise raevuna.</p>
<p>“Hei, kas te mitte ei öelnud mulle, et see kraam ei ole radioaktiivne?”</p>
<p>“Mis kraam?” küsis Tracy automaatselt, enne kui talle meenus.</p>
<p>“See kraam, mida te plutoonium-186ks nimetasite.”</p>
<p>“Oh. See oli stabiilne.”</p>
<p>“Umbes niisama stabiilne kui teie vaimne seisund. Kui te nimetate seda mitte-radioaktiivseks, siis peaksite pigem torumehena töötama.”</p>
<p>Tracy kortsutas kulmu. “Hea küll, doktor. Andke siia ja proovime.” Õige pea ütles ta: “Arusaamatu! See <em>on</em> radioaktiivne. Mitte palju, aga siiski. Ma ei tea, kuidas ma sain seda mitte märgata.”</p>
<p>“Ja kui palju ma saan usaldada kogu seda teie jama plutoonium-186 kohta?”</p>
<p>Nüüd oli probleem Hallamil juba kõrist haaranud. Saladus oli saanud ärritavaks nagu isiklik solvang. Kes iganes oli vahetanud pudelid või pudeli sisu, oli seda ilmselt uuesti vahetanud või leiutanud mingi metalli spetsiaalselt selleks, et teda lolliks teha. Igal juhul oli ta valmis probleemi lahendamiseks maailma laiali lõhkuma, kui muud üle ei jää – ja kui see tal vaid õnnestub.</p>
<p>Tal jätkus jonnakust ja tahet, mida polnud kuigi kerge tõrjuda, nii et ta tungis otse G. C. Kantrowitschi juurde, kel oli parajasti käsil samuti ju küllaltki väljapaistva akadeemilise karjääri viimane aasta. Kantrowitschi toetust oli raske saada, ent kui ta millestki huvitus, siis tuliselt.</p>
<p>Õigupoolest tormas ta juba kahe päeva pärast ärevalt Hallami kabinetti.</p>
<p>“Kas te olete seda asja käes hoidnud?”</p>
<p>“Mitte eriti,” vastas Hallam.</p>
<p>“Noh, ärge seda tehke. Kui teil on aru peas, siis ärge seda tehke. See kiirgab positrone.”</p>
<p>“Oh?”</p>
<p>“Suurima energiaga positrone, mida ma kunagi olen näinud… Ja teie näidud radioaktiivsuse kohta on liiga madalad.”</p>
<p>“Liiga madalad?”</p>
<p>“Selgesti liiga madalad. Mulle teeb aga muret see, et iga mõõtmisega saan ma pisut kõrgema tulemuse kui eelmisel korral.”</p>
<h3>6 (järg)</h3>
<p>Bronowski leidis oma pintsaku mahukast taskust õuna ja lõi sellele hambad sisse. “Hästi, sa käisid Hallami juures ja sind visati välja, just nagu sa arvasidki. Mida sa nüüd teed?”</p>
<p>“Ma ei ole veel otsustanud. Aga mis see ka poleks, kaotab see irve tema rasvaselt lõustalt. Ma olin seda kord enne ka näinud, siis, kui ma esimest korda siia tulin – kui ma teda suurmeheks pidasin. Suurmees – ta on teaduse ajaloo suurim lurjus. Ta on Pumba ajaloo ümber kirjutanud, eks ole, siin ümber kirjutanud…” Lamont koputas vastu oimukohta. “Ta usub oma ettekujutust ja võitleb selle eest haiglase vihaga. Ta on kääbus üheainsa andega – ta suudab teistele selgeks teha, et on hiiglane.”</p>
<p>Lamont vaatas Bronowski laia rahulikku näkku, mis oli nüüd muigele tõmbunud, ja sundis end naerma. “Oh, jah, <em>sellest</em> pole mingit kasu ja ma olen seda sulle juba ennegi öelnud.”</p>
<p>“Korduvalt,” nõustus Bronowski.</p>
<p>“Aga mind lihtsalt hämmastab, kuidas kogu maailm…”</p>
<h3>2</h3>
<p>Peter Lamont oli olnud kaheaastane, kui Hallam esimest korda oma muundunud volframi leidis. Kui ta oli kakskümmend viis ja trükivärv tema enda doktoritööl oli vaevu kuivanud, asus ta tööle Esimeses Pumbajaamas, võttes samas vastu ka töökoha ülikooli füüsikateaduskonnas.</p>
<p>Noore mehe jaoks oli see tähelepanuväärselt rahuldustpakkuv saavutus. Esimesel Pumbajaamal puudus küll hilisemate jaamade sära, kuid see oli nende kõigi vanaisa, esimene jaamade vööst, mis ümbritses nüüdseks kogu maakera, kuigi tehnoloogia oli ainult paarkümmend aastat vana. Ükski varasem tehnoloogiline läbimurre polnud levinud nii kiiresti ja nii kõikehaaravalt – ja miks ka mitte? See oli tasuta energia mingite piirangute või probleemideta. See oli Jõuluvana ja Aladini imelamp kogu maailmale.</p>
<p>Lamonti töö oli seotud probleemidega kõrgel teoreetiliste abstraktsioonide tasemel, kuid ta märkas ka, et talle pakub huvi elektronpumba avastamise hämmastav lugu. Seni polnud seda üksikasjaliselt kirja pannud ükski inimene, kes oleks mõistnud selle teoreetilisi põhimõtteid (nii palju, kui neist üldse oli võimalik aru saada) ja oleks olnud võimeline lihtlugejate jaoks kogu selle keerukuse ära tõlkima. Tõsi, Hallam ise oli kirjutanud mõned artiklid populaarteaduslikesse ajakirjadesse, kuid need ei kujutanud endast täielikku ja loogilist ajalugu – just seda igatses Lamont aga koostada.</p>
<p>Ta alustas Hallami artiklitest ja teistest avaldatud memuaaridest, nii-öelda ametlikest dokumentidest, taastades sündmuste käiku Hallami maailma muutnud sõnadeni, Suure Nägemuseni, nagu seda sageli nimetati (ilmtingimata suurte algustähtedega). Hiljem muidugi, kui Lamont oli kogenud pettumust, hakkas ta kaevama sügavamalt ning tal tekkis küsimus, kas Hallami kuulsad sõnad kuulusid üldse Hallamile. Need olid kõlanud seminaril, millest elektronpump õigupoolest alguse sai, ent nagu selgus, oli äärmiselt raske leida selle seminari kohta täpsemaid andmeid ning täiesti võimatu kätte saada helisalvestust.</p>
<p>Lõpuks hakkas Lamont kahtlustama, et sellest seminarist aegade liiva jäänud jäljed pole mitte juhuslikult nii ähmased. Pannes mitu asja leidlikult kokku, hakkas talle tunduma järjest tõenäolisemana, et John F. X. McFarland oli öelnud midagi üsna sarnast Hallami otsustavale väitele – ning teinud seda enne Hallamit.</p>
<p>Ta otsis üles McFarlandi, keda ametlikes aruannetes üldse ei mainitud ja kes tegeles nüüd ülemiste atmosfäärikihtide, eriti aga päikesetuule uurimisega. See polnud just väga tähtis töö, kuid sellel olid oma eelised ja sellel oli mitte just vähe pistmist elektronpumba toimega. Ilmselt oli McFarlandil õnnestunud vältida täielikku unustusse langemise saatust, mis oli osaks saanud Denisonile.</p>
<p>McFarland suhtus Lamonti piisava viisakusega ja oli nõus rääkima kõigest muust peale seminaril toimunu. Seda ta lihtsalt ei mäletanud.</p>
<p>Lamont käis peale, tsiteerides tõendeid, mida ta oli kogunud.</p>
<p>McFarland võttis piibu välja, täitis selle, uuris põhjalikult selle sisu ja ütles siis veidra otsustavusega: “Ma olen otsustanud mitte mäletada, sest sel pole tähtsust, tõepoolest ei ole. Oletame, ma väidaksin, et ütlesin midagi. Mitte keegi ei usuks mind. Ma paistaksin idioodina, seejuures suurushullustusega idioodina.”</p>
<p>“Ja Hallam hoolitseks selle eest, et teid erru saadetaks?”</p>
<p>“Seda ma nüüd ei ütleks, aga ma ei näe ka, et mul sellest midagi kasu oleks. Ja mis vahet seal üldse on?”</p>
<p>“Küsimus on ajaloolises tões!” ütles Lamont.</p>
<p>“Ah, jama. Ajalooline tõde on see, et Hallam ei andnud järele. Ta pani kõik uurimistööga tegelema, tahtsid nad seda või mitte. Ilma temata oleks see volfram lõpuks plahvatanud, mis oleks kaasa toonud kes-teab-kui-palju ohvreid. Teist sellist näidist poleks pruukinud kunagi tekkida ja meil poleks kunagi pumpa olnudki. Hallam väärib selle eest au ja kuulsust isegi juhul, kui ta seda ei vääri, ja kui see ei tundu loogilisena, siis ei saa mina sinna midagi parata, sest ajalugu ei olegi loogiline.”</p>
<p>Lamont ei jäänud sellega rahule, aga ta pidi leppima, sest McFarland lihtsalt ei öelnud rohkem.</p>
<p>Ajalooline tõde!<br />Üks osa ajaloolisest tõest, milles keegi ei paistnud kahtlevat, oli see, et just radioaktiivsus tegi “Hallami volframi” (ajalooliselt oli saanud traditsiooniks seda nii nimetada) tähtsaks. Polnud oluline, kas see oli volfram või mitte; kas keegi oli sellega midagi ette võtnud või mitte; isegi see, kas selline isotoop võis võimalik olla või mitte. Kõik neelati alla hämmastusest, et millegi – oli see siis mis tahes – radioaktiivsus võis pidevalt suureneda oludes, mis välistasid kõik senituntud radioaktiivse lõhustumise viisid ja nende kombinatsioonid. Mõne aja pärast pomises Kantrowitsch: “Me peaksime selle hajutama. Kui me hoiame seda suurtes tükkides, siis see aurustub või plahvatab või teeb mõlemat korraga ja saastab pool linna ära.”</p>
<p>Nii et see pulbristati ja segati algul tavalise volframiga, siis aga, kui ka see muutus omakorda radioaktiivseks, segati grafiidiga, mis pidurdas kiirgust.</p>
<p>Vähem kui kaks kuud pärast seda, kui Hallam oli märganud pudeli sisu muutumist, võttis Kantrowitsch ühendust ajakirja Nuclear Reviews toimetajaga ning teatas – Hallamit kaasautorina nimetades – plutoonium-186 olemasolust. Tracy esialgne otsus sai nii kinnitust, aga tema nime ei nimetatud – ei siis, ega ka hiljem. Sellest peale hakkas Hallami volframilugu omandama hiiglaslikke mõõtmeid ja Denison märkas esimesi muutusi, mis lõpuks tegid temast teadusmaailmas paaria.</p>
<p>Juba plutoonium-186 olemasolugi oli piisavalt halb. Et see oli algul stabiilne ja läks siis veidral kombel üha radioaktiivsemaks, oli veel palju hullem.</p>
<p>Probleemiga tegelemiseks organiseeriti seminar. Seda juhatas Kantrowitsch ning ajaloo seisukohast oleks huvitav märkida, et tegemist oli viimase korraga, mil mingit suuremat elektronpumbaga seotud üritust juhtis keegi muu kui Hallam. Tegelikult suri Kantrowitsch viie kuu pärast ja nii oli kõrvaldatud ainus piisavalt kõrge prestiižiga isik, kes võinuks Hallami varju jätta.</p>
<p>Seminar oli erakordselt viljatu, kuni Hallam teatas oma Suurest Nägemusest, kuid Lamonti taastatud versioonis sündmuste käigu kohta leidis tegelik pöördepunkt aset lõunavaheajal. Just siis ütles McFarland, keda nimetatakse küll seminarist osavõtjate seas, kuid ei tsiteerita kordagi: “Teate, meil oleks siin vaja pisut kujutlusvõimet. Oletame…”</p>
<p>Ta rääkis Diderick van Klemensiga ja van Klemens nimetas seda möödaminnes oma kiirkirjas tehtud märkmetes. Van Klemens oli surnud ammu enne seda, kui Lamontil õnnestus need märkmed avastada, ning nii pidi ta tunnistama, et ilma täiendavate tõenditeta ei kõla see lugu eriti veenvalt. Enamgi – polnud võimalik tõestada, et Hallam oleks McFarlandi sõnu kuulnud. Lamont oleks võinud kihla vedada, et Hallam oli olnud kuuldeulatuses, kuid küllaldane tõestus puudus ikkagi</p>
<p>Ja oletame, et Lamontil õnnestuks seda tõestada. See võiks riivata Hallami hiiglaslikku uhkust, kuid ei kõigutaks tegelikult tema positsiooni. Võinuks vaielda, et McFarland lihtsalt fantaseeris. Ent just Hallam nägi selles midagi enamat. Hallam oli valmis kokkukogunenute ees püsti tõusma ja seda ametlikult, naeruvääristamisega riskides välja ütlema. Kindlasti poleks McFarland mõelnudki sellele, et lasta oma “pisut kujutlusvõimet” protokolli kanda.</p>
<p>Lamont oleks võinud omalt poolt väita, et kui McFarland oli tuntud tuumafüüsik, kes võinuks kaotada maine, siis Hallam oli noor radiokeemik, kes võis tuumafüüsika kohta öelda kõike, mis pähe tuli, sest keegi ei eeldanudki temalt sellealaseid teadmisi.</p>
<p>Igal juhul ütles Hallam ametliku protokolli kohaselt järgmist.</p>
<p>“Härrased, nii ei jõua me kuhugi. Ma pakun seepärast välja variandi – mitte et see oleks tingimata väga loogiline, aga see on vähem jabur kui kõik, mis ma seni olen kuulnud… Meil on tegemist ainega plutoonium-186, mida ei saa olemas olla, veel vähem saaks see hetkegi stabiilsel kujul eksisteerida, kui universumi loodusseadused mingilgi määral kehtivad. Kuna see aga kahtlemata eksisteerib ja eksisteeris esialgu stabiilsena, siis järeldub, et algul pidi see eksisteerima kohas või ajas, kus universumi loodusseadused on teistsugused kui siin. Otse välja öeldes: aine, mida me uurime, pole pärit meie universumist, vaid mingist teisest, alternatiivsest või paralleelsest universumist. Ükskõik, kuidas me seda nimetame.</p>
<p>Siia sattudes – ja ma ei hakka väitma, nagu teaksin, kuidas see juhtuda sai – oli see stabiilne, kuna, ma oletan, selles säilisid oma universumi seadused. Tõsiasi, et see muutus aeglaselt radioaktiivseks ja siis üha enam radioaktiivseks, tähendab, et sellesse imbusid meie universumi seadused – kui te mõistate, mida ma öelda tahan.</p>
<p>Ma rõhutan, et samal ajal, kui tekkis plutoonium-186, läks kaduma mitmest stabiilsest isotoobist koosnev volframinäidis, milles sisaldus ka volfram-186. See võis minna paralleeluniversumisse. Lõpuks oleks ju loogiline oletada, et masside vahetus on lihtsam kui ühepoolne ülekanne. Paralleeluniversumis võib volfram-186 olla niisama anomaalne kui plutoonium-186 siin. See võib seal olla algul stabiilne ja aeglaselt radioaktiivseks muutuda. See võib toimida energiaallikana, just nagu plutoonium-186 siin.”</p>
<p>Kohalviibijad kuulasid seda ilmselt üsna hämmastunult, sest vahelesegamisi pole registreeritud, vähemalt kuni eeltoodud lauseni; sel kohal tegi Hallam aga nähtavasti pausi, et hinge tõmmata ja võib-olla ka oma hulljulguse üle imestada.</p>
<p>Keegi kuulajatest (oletatavasti Antoine-Jerome Lapin, ent dokumentatsioon pole selge) küsis, kas professor Hallam tahab öelda, nagu oleks parauniversumi mõistuslik esindaja tahtlikult teostanud vahetuse, et nii hankida energiaallikas. Keeleuuenduslik väljend “parauniversum” oli ilmselt mõeldud lühendina “paralleeluniversumist”. Esitatud küsimus oli selle sõna esimeseks ametlikuks kasutamiskorraks.</p>
<p>Tekkis paus ning siis ütles Hallam söakamalt kui kunagi varem – ning selles seisneski tema Suure Nägemuse tuum: “Jah, nii ma arvan, ja ma arvan, et energiaallikas ei osutu praktiliseks, kui meie universum ja parauniversum ei tee selleks koostööd, kumbki omal pumbapoolel, lükates energiat neilt meile ja meilt neile, kasutades ära kahe universumi loodusseaduste erinevust.”</p>
<p>Hallam oli sõna “parauniversum” üle võtnud ja nii selle enda omaks teinud.</p>
<p>Lisaks kasutas ta selles kontekstis esimesena sõna “pump” (mida hiljem hakati kirjutama suure algustähega).</p>
<p>Ametlik käsitlus kaldub jätma muljet, et Hallami versioon leidis kohe tunnustust, kuid nii see polnud. Need, kes olid nõus sellest üldse rääkima, piirdusid väitega, et tegemist on huvitava mõttekäiguga. Väärib rõhutamist, et Kantrowitsch ei öelnud ainsatki sõna. See sai Hallami karjääri jaoks otsustavaks.</p>
<p>Vaevalt oleks Hallam suutnud üksi läbi töötada kõiki oma nägemuse teoreetilisi ja praktilisi tähendusi. Selleks oli vaja meeskonda, mis ka koostati. Aga keegi sellesse kuulunutest ei sidunud end ideega avalikult – enne, kui oli juba hilja. Selleks ajaks, kui edus polnud enam kahtlust, oli laiem avalikkus harjunud mõtlema sellest kui Hallami – ja ainult Hallami – projektist. Kogu maailma silmis oli see Hallam, ainuüksi Hallam, kes esimesena aine avastas, Hallam tuli oma Suure Nägemuse peale ja teatas sellest, niisiis oli just Hallam elektronpumba isa.<br />Seejärel jäeti mitmetes laborites volframigraanuleid ahvatlevalt nähtavale. Igas kümnendas toimus vahetus ja plutoonium-186 varud täienesid. Söödaks jäeti ka teisi keemilisi elemente, aga neid ei tahtnud keegi… Ent ükskõik, kus plutoonium-186 välja ilmus või kes selle kesksesse uurimisorganisatsiooni tõi, oli see avalikkuse jaoks ikka ja jälle “Hallami volfram”.</p>
<p>Hallam oli ka see, kes kõige edukamalt tutvustas avalikkusele mõningaid oma teooria aspekte. Endalegi üllatuseks (nagu ta hiljem väitis) avastas ta, et oskab ladusalt kirjutada ja et populariseerimine meeldib talle. Liiatigi on edul oma inerts ja avalikkus ei võtnud projekti kohta käivat teavet vastu kelleltki muult peale Hallami.</p>
<p>Oma kuulsakssaanud North American Sunday Tele-Times Weekly artiklis kirjutas ta:</p>
<p>“Me ei oska öelda, kui mitmel viisil erinevad parauniversumi loodusseadused meie omadest, kuid me võime teatud kindlusega oletada, et tugev vastasmõju, mis on kõige tugevam teadaolev jõud meie universumis, on parauniversumis veelgi tugevam – võimalik, et sada korda tugevam. See tähendab, et prootonid püsivad vaatamata nende elektromagnetilisele vastasmõjule kergemini koos ja tuumas piisab stabiilsuse hoidmiseks väiksemast arvust neutronitest.</p>
<p>Plutoonium-186, mis on stabiilne nende universumis, sisaldab kaugelt liiga palju prootoneid või liiga vähe neutroneid, et olla stabiilne meie omas, kus tuumasisesed jõud on vähemefektiivsed. Meie universumisse sattudes hakkab plutoonium-186 kiirgama positrone ja iga väljunud positron näitab, et tuumas on üks prooton muutunud neutroniks. Lõpuks on kakskümmend prootonit muutunud neutroniteks ja plutoonium-186 asemel on meil volfram-186, mis on meie universumi seaduste kohaselt stabiilne. Selle protsessi käigus on tuumast eraldunud kakskümmend positroni. Need kohtuvad elektronidega ja annihileeruvad, vabastades täiendavalt energiat, nii et iga meie universumisse saadetud plutoonium-186 tuum jätab meid ilma kahekümnest elektronist.</p>
<p>Samal ajal on parauniversumisse jõudnud volfram-186 seal ebastabiilne täpselt vastupidisel põhjusel. Parauniversumi seaduste kohaselt on selles liiga palju neutroneid või liiga vähe prootoneid. Volfram-186 tuumad hakkavad kiirgama elektrone, vabastades seejuures järjepanu energiat, ning iga kiirgunud elektroniga muutub neutron prootoniks, kuni lõpuks on neil jälle plutoonium-186. Iga parauniversumisse saadetud volfram-186 tuumaga lisandub sinna kakskümmend elektroni.<br />Plutoonium/volfram võib meie universumi ja parauniversumi vahel lõputult edasi-tagasi käia, tootes energiat algul ühes ja siis teises, kusjuures kogusummas kantakse iga tuumaga meilt neile üle kakskümmend elektroni. Sisuliselt oleks tegemist universumitevahelise elektronpumbaga, mis annaks energiat mõlemale poolele.”</p>
<p>Selle mõtte realiseerimine ja elektronpumba kui tõhusa energiaallika rajamine toimus hämmastava kiirusega ja iga edukas faas sellest projektist tõstis lugupidamist Hallami vastu.</p>
<h3>3</h3>
<p>Lamontil polnud põhjust kahelda selle lugupidamise õigustatuses ja kui ta esimest korda taotles oma kavatsetava ajalooraamatu pärast Hallamilt luba tema intervjueerimiseks, oli selles mõningane annus kangelasekultust – mälestus sellest oli tema jaoks hiljem piinlik ja ta püüdis seda oma mälust kustutada, olles isegi teataval määral edukas.</p>
<p>Hallam näis sõbralikuna. Kolmekümne aastaga oli avalikkuse austus tõstnud ta sellisesse kõrgusse, et jäi vaid imestada, miks ta nina verd ei jookse. Füüsiliselt oli ta vananenud kui mitte kaunilt, siis vähemalt muljetavaldavalt. Ta keha oli raskekaaluline just sel moel, mis viitas ka vaimsele kaalukusele, ja kuigi ta näojooned olid jämedakoelised, oskas ta anda neile sügava meelerahu ilme. Punetama hakkas ta nägu aga endise kiirusega ja oli üldtuntud, et tema eneseuhkust sai kergesti riivata.</p>
<p>Ilmselt oli Hallam enne Lamonti sisenemist end kiiruga instrueerida lasknud. “Te olete doktor Peter Lamont ja nagu ma kuulnud olen, olete teinud parateooria alal tublit tööd. Mulle meenub teie väitekiri. See oli paratuumasünteesist, eks ole?”</p>
<p>“Jah, <em>sir</em>.”</p>
<p>“Noh, värskendage mu mälu. Rääkige mulle sellest. Mitteametlikult, muidugi, nagu võhikule seletades. Lõpuks,” muheles Hallam, “ma omal kombel ju võhik olengi. Ma olen kõigest radiokeemik, eks ole, mitte mingi suur teoreetik, kuigi paar ideed on mulle ju aeg-ajalt pähe tulnud.”</p>
<p>Lamont võttis seda tollal otsekohesusena ja tõepoolest ei pruukinud Hallami jutt olla ebasündsalt üleolev, nagu Lamont hiljem väitis seda mäletavat. Küll aga avastas ta hiljem ühe Hallamile tüüpilise meetodi: haarata teiste tehtud tööst olulisem. Pärast seda võis ta ise teemat reipalt käsitleda, pühendamata liiga suurt – kui üldse – tähelepanu mõtete autorlusele.</p>
<p>Aga noor Lamont oli tollal meelitatud ning alustas kohe innukalt oma avastuste kirjeldamisega. “Ma ei saa öelda, et oleksin palju ära teinud, doktor Hallam. Parauniversumi loodusseaduste – paraseaduste – tuletamine on keeruline asi. Meil on väga vähe toetuspunkte. Ma alustasin sellest vähesest, mida me teame, ega pakkunud välja midagi sellist, mille kohta meil poleks tõendeid. Tugevamate tuumasiseste interaktsioonide korral tundub ilmsena, et väikestes tuumades toimub süntees kergemini.”</p>
<p>“Paratuumasüntees,” ütles Hallam.</p>
<p>“Jah, <em>sir</em>. Küsimus oli ainult üksikasjade väljatöötamises. Matemaatiline külg oli mõneti komplitseeritud, aga pärast teatud teisendusi hakkasid raskused hajuma. Selgub näiteks, et liitiumhüdriidi saab panna plahvatama neli suurusjärku madalamal temperatuuril kui meil. Kui meil on selleks vaja tuumapommi temperatuuri, siis parauniversumis, piltlikult väljendudes, piisab dünamiidilaengust. Võimalik, et parauniversumis võiks liitiumhüdriidi tikuga põlema panna, aga eriti tõenäoline see ei ole. Me oleme pakkunud neile liitiumhüdriidi, eks ole, kuna tuumaenergia peaks neile tuttav olema, aga nad ei puudutagi seda.”</p>
<p>“Jah, ma tean.”</p>
<p>“Ilmselt on see nende jaoks liiga riskantne, umbes nagu meil rakettidesse mootorikütusena tonnide kaupa nitroglütseriini laadida – ainult veelgi hullem.”</p>
<p>“Väga hea. Ja lisaks te kirjutate pumba ajalugu.”</p>
<p>“Mitteametlikku, <em>sir</em>. Kui käsikiri on valmis, siis ma paluksin teil see üle vaadata, teie teate ju kõiki neid sündmusi väga lähedalt ja nii saaksid üksikasjad paika. Õigupoolest meeldiks mulle teie teadmisi kohe praegu ära kasutada, kui teil juhtuks pisut aega olema.”</p>
<p>“Veidi aega saan ma vabaks teha. Mida te teada tahate?” Hallam naeratas. See oli viimane kord, mil ta Lamonti juuresolekul naeratas.</p>
<p>“Tõhusa ja praktilise pumba väljatöötamine toimus erakordse kiirusega, professor Hallam,” alustas Lamont. “Kui pumba projekt oli…”</p>
<p>“Universumitevahelise elektronpumba projekt,” täpsustas Hallam ikka veel naeratades.</p>
<p>“Jah, muidugi,” ütles Lamont ja köhatas kurgu puhtaks. “Ma kasutasin lihtsalt rahva seas levinud nime. Kui projekt oli käivitunud, arendati kõik tehnilised detailid välja kiiresti ning väga väheste eksimustega.”</p>
<p>“See on tõsi,” ütles Hallam üsna rahulolevalt. “Mõned inimesed on püüdnud väita, et see oli nii tänu minu energilisele ja kujutlusvõimelisele juhtimisele, aga ma ei tahaks, et te seda oma raamatus üleliia rõhutaksite. Tõsiasi on see, et projekti kallal töötasid harukordselt andekad inimesed ja ma ei tahaks, et üksikute liikmete sära tuhmuks minu rolli ületähtsustamise tõttu.”</p>
<p>Lamont raputas pisut tüdinult pead. Tema meelest polnud see märkus asjakohane. “Ma ei pidanud üldsegi seda silmas,” ütles ta. “Ma pidasin silmas mõistuslikku elu seal teisel pool – paramehi, kui kasutada rahvalikku väljendit. Nemad ju alustasid. Me avastasime nad pärast seda, kui nad olid esimest korda volframi plutooniumi vastu vahetanud; et see vahetus saaks toimuda, pidid nemad teadma meist juba enne, kusjuures nemad said lähtuda puhtalt teooriast, ilma sellise vihjeta, nagu nad meile andsid. Ja siis on veel see foolium, mille nad saatsid…”</p>
<p>Nüüd oli Hallami naeratus kadunud, ja jäädavalt. Ta kortsutas kulmu ja ütles valjusti: “Neist sümbolitest ei saanud keegi kunagi aru. Mitte miski selles…”</p>
<p>“Geomeetrilised kujundid olid arusaadavad, <em>sir</em>. Ma olen seda uurinud ja on päris selge, et need juhatasid pumba geomeetria juurde. Mulle tundub, et…”</p>
<p>Hallami tool nihkus vihase kriiksatusega lauast eemale. “Lõpetame selle, noormees,” ütles ta. “Meie tegime selle valmis, mitte nemad.”</p>
<p>“Jah – kuid kas pole siis tõsi, et nad on…”</p>
<p>“<em>Mida</em> nad on?”</p>
<p>Lamont märkas nüüd, millise emotsionaalse tormi ta on vallandanud, kuid ei mõistnud selle põhjust. Ta ütles ebakindlalt: “Et nad on targemad kui meie – et nemad mõtlesid selle välja. Kas selles on vähimatki kahtlust, <em>sir</em>?”</p>
<p>Näost punetav Hallam oli end püsti ajanud. “See on ülimalt ekslik,” hüüatas ta. “Ma ei taha siin mingit müstikat. Seda on niigi liiga palju. Vaadake, noormees,” lähenes ta sõrmega vehkides ikka veel istuvale ja läbinisti jahmunud Lamontile, “kui teie raamat võtab seisukoha, et meie olime hüpiknukud parainimeste käes, siis ei avaldata seda siin ega üldse mitte kusagil, nii palju kui see minust sõltub. Ma ei lase inimkonda ja selle helgemaid päid alaväärtustada ja ma ei lase parainimesi näidata jumalate rollis.”</p>
<p>Lamontil jäi üle vaid hämmeldunult lahkuda, täiesti segaduses sellest, kuidas tema parimad kavatsused olid esile kutsunud vihase vastulöögi.<br />Ja siis ta avastas, et tema ajalooallikad kuivasid järsku kokku. Need, kes veel nädala eest olid olnud piisavalt jutukad, et mäletanud enam midagi ja neil ei olnud uuteks vestlusteks enam aega.</p>
<p>Algul oli Lamont ärritunud ja siis sai pikkamööda üha vihasemaks. Ta vaatas oma olemasolevaid materjale uue nurga alt ning kui ta enne oli lihtsalt küsinud, siis nüüd hakkas ta pigistama ja nõudma. Kui ta kohtas Hallamit teaduskonna üritustel, kortsutas Hallam kulmu ja vaatas temast läbi ning Lamont omalt poolt saatis teda põlgliku pilguga. Kokkuvõttes leidis Lamont, et tema esmane karjäär parateoreetikuna hakkab katkema, ning ta pöördus senisest põhjalikumalt varuvariandi ehk teadusajaloolase karjääri poole.</p>
<h3>6 (järg)</h3>
<p>“See neetud narr,” pomises Lamont meenutades. “Sa oleksid pidanud seal olema, Mike, ja nägema, kuidas ta sattus paanikasse vähimastki vihjest, et liikumapanevaks jõuks võis olla teine pool. Tagantjärele ei saa ma ise ka aru, kuidas oli teda põgusaltki tundes mitte ette näha, et ta niiviisi reageerib. Ole tänulik, et sa pole pidanud temaga koos töötama.”</p>
<p>“Olengi,” lausus Bronowski ükskõikselt, “kuigi ega sina ka alati ingel ei ole.”</p>
<p>“Ära kurda. Selle tööga, mida sa teed, ei teki sul mingeid probleeme.”</p>
<p>“Ega mingit huvi. Minu töö ei huvita kogu maailmas kedagi peale minu enda ja veel viie inimese. Võib-olla kuue, kui sa mäletad.”</p>
<p>Lamont mäletas. “Oh, jah,” ütles ta.</p>
<h3>4</h3>
<p>Bronowski rahumeelne välimus ei petnud neid, kes olid teda vähegi paremini tundma õppinud. Ta oli terane ja pures igat ülesannet seni, kui oli lahenduse kätte saanud või teinud sellest niisugused räbalad, et ta võis olla<em> kindel</em> lahenduse puudumises.</p>
<p>Võtkem või etruskide raidkirjad, millele ta oli oma maine rajanud. Elus oli see keel olnud esimesel sajandil, aga roomlaste kultuuriimperialism oli kõik maatasa teinud ja etruski keel kadus peaaegu jäljetult. Roomlaste vaenulikkuse ja – veel hullem – ükskõiksuse üle elanud hauakirjad olid kirja pandud kreeka tähtedega, nii et neid sai hääldada, aga muud polnud teada. Etruski keelel ei paistnud olevat seost ühegi naabruses kõneldud keelega, see tundus väga arhailisena ja võis kahelda, kas see kuulubki indoeuroopa keelte hulka.</p>
<p>Bronowski võttis seepärast ette teise keele, millel ei paistnud olevat seost ühegi naabruses kõneldud keelega, mis tundus väga arhailisena ja mille puhul võis kahelda, kas see kuulubki indoeuroopa keelte hulka – aga see keel oli elus ja seda kõneldi mitte väga kaugel etruskide kunagisest elupaigast.</p>
<p>Kuidas on lood baski keelega, mõtles Bronowski. Ja võttis baski keele endale lähtekohaks. Enne teda olid teisedki seda proovinud ja loobunud. Bronowski ei loobunud.</p>
<p>See oli ränk töö, sest juba iseenesestki väga raske baski keel oli vaid üsna ebamääraseks abiks. Mida kaugemale Bronowski aga jõudis, seda enam oli tal põhjust oletada kultuurilise sideme olemasolu ammuse Põhja-Itaalia ja ammuse Põhja-Hispaania vahel. Ta võis koguni väita, et enne keltide tulekut oli Lääne-Euroopat asustanud rahvas, kelle keelest olid alles jäänud ainult omavahel üsna kaudselt seotud etruski ja baski keeled. Ent kahe tuhande aasta jooksul oli baski keel arenenud ning hispaania keelest tugevasti läbi imbunud. Kõigepealt tuli välja mõelda, milline oli selle struktuur Rooma ajal, siis aga seostada etruski keelega – kokkuvõttes oli tegemist suuremat sorti intellektuaalse vägiteoga ja oma triumfiga tekitas Bronowski filoloogiamaailmas täielikku hämmingut.</p>
<p>Etruski tõlked olid imekspandavalt igavad ega omanud vähimatki tähtsust – enamasti olid need rutiinsed hauapealdised. Tõlkimise fakt oli aga rabav ning nagu hiljem selgus, osutus Lamonti jaoks väga oluliseks.<br />Mitte kohe. Päris aus olles oli tõlkimisest möödas ligikaudu viis aastat, enne kui Lamont esimest korda kuulis, et kunagi olid olemas olnud sellised inimesed nagu etruskid. Aga Bronowski tuli ülikooli loengut pidama ja Lamont, kes tavaliselt hoidis taoliste loengute kuulamise kohustusest kõrvale, oli sel korral kohal.</p>
<p>Mitte et ta oleks mõistnud selle tähtsust või tundnud teema vastu vähematki huvi. Lihtsalt ta käis sel ajal neiuga, kes oli ülikooli romaani keelte erialal lõpetamas, ning oli valida, kas minna loengut kuulama või muusikafestivalile, mida ta lausa eriliselt soovis vältida. Suhe oli nõrguke, Lamonti vaatenurgast vaevu rahuldustpakkuv ja ajutine, kuid igatahes sai see ta loengut kuulama.<br />Nagu selgus, ta päris nautis seda. Hämar etruskide kultuur tungis ta teadvusse algul kui midagi pisut huvipakkuvat, seni dešifreerimatu keele lahtiharutamise probleem tundus aga põnevana. Noorena oli salakirjade lahendamine talle meeldinud, aga ta oli selle harrastuse koos muude lapsikute asjadega kõrvale jätnud, eelistades looduse enda poolt pakutavate, märksa suuremate saladuste lahendamist, ja jõudiski parateooriani.<br />Ent Bronowski jutt tõi talle taas meelde selle noorusliku rõõmu, mida pakkus nägemine, kuidas esmapilgul seosetute sümbolite kogu vähehaaval sõnumiks muutus – ning kui ülesanne oli piisavalt keeruline, tõi lahendamine kaasa ka au ja kuulsust. Bronowski oli salakirjade lahendaja kõige kõrgemal tasemel ning Lamont nautis tema kirjeldust sellest, kuidas mõistuse jõud järjepideva tööga tundmatusest jagu sai.<br />Kogu see kolmekordne kokkusattumus – Bronowski loeng, Lamonti noorepõlve huvi salakirjade lahendamise vastu ja vastutulek veetleva noore daami soovile – oleks võinud tühja minna, kui Lamont poleks järgmisel päeval kohtunud Hallamiga, see vestlus aga, nagu selgus, tõrjus ta kindlalt ja püsivalt kõrvale seniselt uurimissuunalt.<br />Tund aega pärast selle vestluse lõppu oli Lamont juba veendunud, et peab Bronowskiga kohtuma. Teema oleks sama, mille tähtsus oli talle ilmselge ja mis oli nii väga Hallamit solvanud. Kuna piirangud olid juba toimima hakanud, tundis Lamont, et oleks vaja vastu lüüa – ning just seoses sellega, millest tüli oli tekkinud. Parainimesed <em>olid</em> inimestest arukamad. Lamont oli seda enne uskunud kuidagi möödaminnes – kui midagi enesestmõistetavat ja mitte eriti olulist. Nüüd oli see saanud oluliseks. Nüüd tuli seda tõestada ja tõsiasi Hallamile kurku suruda – kui võimalik, siis põigiti ja kõik teravad nurgad väljas.<br />Lamont leidis end oma hiljutisest iidolist juba nii kaugel olevat, et lausa nautis seda väljavaadet.</p>
<p>Bronowski oli veel ülikoolilinnakus, Lamont leidis ta ja nõudis kohtumist.</p>
<p>Lõpuks nurka aetud Bronowski oli ükskõikselt viisakas.</p>
<p>Lamont reageeris viisakusväljendustele järsult, tutvustas end kärsitult ja teatas: “Doktor Bronowski, mul on väga hea meel, et tabasin teid enne lahkumist. Ma loodan veenda teid pikemalt siia jääma.”</p>
<p>“See pole ehk väga raske,” ütles Bronowski. “Mulle pakuti siinses ülikoolis tööd.”</p>
<p>“Ja kas te võtate selle vastu.”</p>
<p>“Ma kaalun seda. Ma arvan, et võin võtta.”</p>
<p>“Peate võtma. Võtate, kui kuulete, mis mul öelda on. Doktor Bronowski, mis on nüüd, kui te olete etruskide hauakirjad lahendanud, teie järgmine eesmärk?”</p>
<p>“See pole mu ainus töö, noormees.” (Ta oli Lamontist viis aastat vanem.) “Ma olen arheoloog ja etruski kultuur ei koosne ainult hauakirjadest – ning klassikalise ajastu eelses Itaalias oli teisigi kultuure peale etruskide.”</p>
<p>“Aga miski muu pole teie jaoks nii põnev, nii suur väljakutse kui etruski hauakirjad?”</p>
<p>“Selles on teil õigus.”</p>
<p>“Nii et teie jaoks oleks teretulnud probleem, mis on põnevam, väljakutsuvam ja umbes triljon korda tähtsam kui need hauakirjad.”</p>
<p>“Mida te silmas peate, doktor… Lamont?”</p>
<p>“Meil on kirjad, mis ei kuulu surnud kultuuri või üldse millegi maise juurde, isegi mitte meie universumi juurde. Meil on midagi, mida nimetatakse parasümboliteks.”</p>
<p>“Ma olen neist kuulnud. Ausalt öeldes olen ma neid näinud.”</p>
<p>“Siis tekkis teil ju kindlasti soov see probleem lahendada, doktor Bronowski? On teil juba kirg välja selgitada, mida need märgid ütlevad?”</p>
<p>“Mitte mingit soovi, doktor Lamont, sest probleemi ei ole.”</p>
<p>Lamont silmitses teda kahtlustavalt. “Te tahate öelda, et suudate neid lugeda?”</p>
<p>Bronowski raputas pead. “Te saite minust valesti aru. Ma tahan öelda, et mul ei ole võimalik seda lugeda – ning kellelgi teisel ka ei ole. Puudub lähtekoht. Maiste keelte puhul, olgu nad nii surnud kui tahes, on alati võimalus leida elus keel, mis sellele natukenegi sarnaneks – või surnud, aga juba dešifreeritud keel. Kui see ei õnnestu, jääb vähemalt tõsiasi, et kõik maised kirjad on kirjutatud inimolendite poolt, inimlikust mõtteviisist lähtudes. See on vähemalt mingi lähtepunkt, kuigi väga napp. Parasümbolite kohta ei saa seda öelda, seega on tegemist ülesandega, millel puudub lahendus. Lahendamatus ei ole probleem.”</p>
<p>Lamont oli end vaevu vaos hoidnud ja pahvatas nüüd välja: “Te eksite, doktor Bronowski. Ma ei tahaks jätta muljet, nagu tuleksin ma teid teie erialal õpetama, aga te ei tea mõningaid tõsiasju, mida minu eriala on avastanud. Me tegeleme parainimestega, kelle kohta me ei tea peaaegu midagi. Me ei tea, millised nad välja näevad, kuidas nad mõtlevad või millises maailmas nad elavad – peaaegu mitte midagi kõige algelisemat ja põhilisemat. Selles on teil õigus.”</p>
<p>“Aga see on ainult <em>peaaegu</em> mitte midagi, mida te teate, kas pole nii?” Bronowski poolt polnud märgata mingit elavnemist. Ta võttis taskust paki kuivatatud viigimarju, avas selle ja hakkas sööma. Ta pakkus ka Lamontile, too aga raputas pead.</p>
<p>“Tõsi,” ütles Lamont. “Me teame ühte tähtsat asja. Nad on arukamad kui meie. Tõend number üks: nemad suudavad universumitevahelist lõhet ületada, meie aga suudame osaleda ainult passiivse partnerina.” Ta katkestas oma mõttekäigu, et küsida: “Kas te teate midagi universumitevahelisest elektronpumbast?”</p>
<p>“Pisut,” vastas Bronowski. “Piisavalt, et teid jälgida, doktor, kuni te väga tehniliste detailideni ei lähe.”</p>
<p>Lamont kiirustas edasi. “Tõend number kaks: nad saatsid meile juhendi, kuidas ehitada pumba meiepoolset osa. Me ei osanud küll seda lugeda, kuid saime joonistest piisavalt vihjeid. Tõend number kolm: nad suudavad meid kuidagi tajuda. Näiteks nad vähemalt märkavad, kui me neile volframi jätame. Nad teavad, kus see on, ja tegutsevad vastavalt. Meie midagi võrreldavat ei suuda. Tõendeid on veelgi, aga sellest peaks piisama tõestuseks, et parainimesed on selgesti meist arukamad.”</p>
<p>“Ma oletan siiski, et te kuulute selles küsimuses vähemuse hulka,” ütles Bronowski. “Teie kolleegid kindlasti nii ei arva.”</p>
<p>“See on tõsi. Aga kuidas te sellisele järeldusele jõudsite?”</p>
<p>“Sest mulle näib, et te päris kindlasti eksite.”</p>
<p>“Mu faktid on õiged. Ja kui see on nii, kuidas ma saan siis eksida?”</p>
<p>“Te tõestate ainult seda, et parainimeste tehnika on meie omast kaugemale arenenud. Mis on sellel pistmist arukusega? Vaadake…” Bronowski tõusis, et pintsak seljast võtta, ning seadis end siis poollamaskile istuma, ta keha pehme ümarus näis lõdvestuvat ja mõnuga tooli järgi kuju võtvat, nagu aitaks füüsiline kergendus tal mõelda, “… umbes kahe ja poole sajandi eest juhatas Ameerika admiral Matthew Perry laevastiku Tokio sadamasse. Seni isolatsioonis püsinud jaapanlased leidsid end vastamisi nende omast märgatavalt kõrgemal tasemel tehnikaga ja taipasid, et vastupanuga riskimine poleks tark tegu. Terve suur ja sõjakas riik oli mõne mere tagant tulnud laeva ees abitu. Kas see tähendas, et ameeriklased olid jaapanlastest arukamad, või ainult seda, et Lääne tsivilisatsioon oli valinud teise arengutee? Ilmselt viimast, sest poole sajandi jooksul võttis Jaapan Lääne tehnoloogia edukalt üle, järgmise poolsajandiga kerkis aga üheks tähtsamaks majanduslikuks jõuks – hoolimata isegi sellest, et sai ühes tollases sõjas haledalt lüüa.”</p>
<p>Lamont kuulas tõsiselt ja ütles: “Me oleme ka sellele mõelnud, doktor Bronowski, kuigi ma neist jaapanlastest ei teadnud – oleks mul vaid aega ajaloo kohta lugeda. Siiski pole see võrdlus õige. See pole lihtsalt tehniline üleolek, siin on tegemist kõrgemal tasemel mõistusega.”</p>
<p>“On teil selle väitmiseks midagi oletustest konkreetsemat?”</p>
<p>“Juba ainuüksi tõsiasi, et nad saatsid meile juhendi. Nad tahtsid, et me seaksime üles oma poole pumbast – neil oli <em>vaja</em>, et me seda teeksime. Ise nad füüsiliselt üle tulla ei saa; isegi need õhukesed raualehed, millesse nende sõnumid olid pressitud – raud on mõlemas maailmas suhteliselt stabiilne – muutusid aja jooksul liiga radioaktiivseteks, et neid üheskoos hoida, ent muidugi me tegime oma materjalidest püsikoopiad.” Ta peatus, et hinge tõmmata, tundes end ülemäära äreva ja innukana. Ta ei tohtinud oma jutuga üle pingutada.</p>
<p>Bronowski piidles teda uudishimulikult. “Hea küll, nad saatsid meile teateid. Mida te püüate sellest järeldada?”</p>
<p>“Nad eeldasid, et me mõistame. Kas nad võiksid olla nii lollid, et saadaksid meile keerukaid sõnumeid – mõned neist üsna pikad –, ise teades, et nagunii ei saa me neist aru? Kui poleks olnud nende jooniseid, poleks me kuhugi jõudnud. Aga <em>eeldada</em>, et me mõistame, said nad ainult arvates, et kõik olendid, kes on jõudnud oma tehnikaga ligikaudu nende tasemele – ja neil pidi olema võimalus seda kuidagi kontrollida, mis samuti räägib minu hüpoteesi kasuks – on ka arukuselt enam-vähem nende tasemel ja seega ei valmista sümbolite mõistmine siis ka suuremat vaeva.”</p>
<p>“Või olid nad lihtsalt naiivsed,” vastas Bronowski ükskõikselt.</p>
<p>“Te tahate öelda, et nende arvates on olemas ainult üks kõne- ja kirjakeel, ning mõistlikud olendid teises universumis räägivad ja kirjutavad just nii, nagu nemad? Jätke nüüd!”</p>
<p>“Aga isegi kui ma peaksin teiega nõusse jääma, mida te siis tahate, et ma teeksin?” küsis Bronowski. “Ma olen neid parasümboleid vaadanud – ma usun, et neid on näinud iga viimane kui arheoloog ja filoloog Maa peal. Ma ei kujuta ette, mida ma teha saaksin, ja ma olen kindel, et keegi teine ka ei kujuta. Rohkem kui kahekümne aasta jooksul pole toimunud mingit edasiminekut.”</p>
<p>“Tõsiasi on see, et kahekümne aasta jooksul pole olnud soovi edasiliikumiseks. Pumba juhtkond ei taha, et kirja mõistetaks,” ütles Lamont pingsalt.</p>
<p>“Miks nad ei peaks seda tahtma?”</p>
<p>“Selle tüütu võimaluse pärast, et äkki <em>selgubki</em> parainimestega suheldes, et nad on märksa arukamad. Sest siis selguks, et inimesed on pumba projektis hüpiknuku rollis, mis riivaks nii mõndagi eneseuhkust. Ja eriti seepärast,” Lamont püüdis mürgist tooni vältida, “et Hallam kaotaks oma kuulsuse Elektronpumba Isana.”</p>
<p>“Oletame, et need, kellest see sõltub, sooviksid dešifreerimisega edasi liikuda. Mida oleks võimalik teha? Tahtmisest üksi ei piisa, eks ole.”</p>
<p>“Oleks võimalik kaasata parainimesed. Saata sõnumeid parauniversumisse. Seda pole kunagi tehtud, aga see oleks võimalik. Võib panna fooliumil sõnumi volframigraanuli alla.”</p>
<p>“Oh? Kas nad nüüd, kui pumbad juba töötavad, ootavad ikka veel volframit?”</p>
<p>“Ei, aga nad märkaksid seda ja mõistaksid, et me püüame sellega nende tähelepanu haarata. Me võiksime oma sõnumi isegi volframilehele kirjutada. Kui nad võtavad sõnumi vastu ja seda vähimalgi määral mõistavad, saadaksid nad vastu enda oma, lisades oma tulemused. Nad võivad koostada võrdlustabeli oma ja meie sõnadest või kasutada segamini enda ja meie sõnu. Tekiks selline kordamööda tõukamine, algul nemad, siis meie, siis nemad ja nii edasi.</p>
<p>“Kusjuures nende pool,” ütles Bronowski, “teeks ära suurema töö.”</p>
<p>“Jah.”</p>
<p>Bronowski raputas pead. “Mitte eriti lõbus, mis? See ei meelita mind.”</p>
<p>Lamont vaatas teda vihase pilguga. “Miks? Kas te arvate, et see ei too teile piisavalt au ja kuulsust? Kas te naudite kuulsust? Millist kuulsust te oma etruski hauakirjade eest võitsite, kurat võtaks. Jõudsite ette neist viiest uurijast, kes kogu maailmas selle asjaga tegelesid. Võib-olla kuuest. Nendele on teie nimi ja edu tuttavad ning nad vihkavad teid. Mis veel? Te reisite ringi, peate loenguid auditooriumites, kus teid kuulab mõnikümmend inimest – ja järgmiseks päevaks on nad teie nime juba unustanud. Kas see ongi kõik, mille poole te pürgite?”</p>
<p>“Ärge olge nii dramaatiline.”</p>
<p>“Hea küll. Ei ole. Ma leian kellegi teise. Aega kulub ehk rohkem, aga nagu te ütlete, teevad parainimesed nagunii suurema osa tööst. Kui vaja, siis ma võin selle ise ära teha.”</p>
<p>“On see teie kinnitatud projekt?”</p>
<p>“Ei. Aga mis siis? Või on see veel üks põhjus, miks te ei taha end siduda? Distsiplinaarprobleemid? Ükski seadus ei keela tõlkimist proovida ja ma võin alati oma laua peal volframitükikest hoida. Ma otsustan volframi abil saadud sõnumitest mitte teatada ja sellega ma rikun teadlase-eetikat. Kuid keda see siis enam huvitab, kui tõlge on tehtud? Kas te töötaksite koos minuga, kui ma tagan teie turvalisuse ja hoian teie rolli saladuses? Võimalik, et te kaotate niiviisi kuulsuses, aga võib-olla hindate turvalisust kõrgemalt. Ah, noh,” Lamont kehitas õlgu. “Kui ma seda ise teeksin, ei peaks ma muretsema kellegi teise turvalisuse pärast.”</p>
<p>Ta tõusis, et lahkuda. Mõlemad mehed olid vihased, säilitades kange kombekuse, nagu ikka, kui suheldakse kellegagi, kes on küll vaenulik, kuid siiski viisakas. “Ma eeldan,” ütles Lamont, “et see vestlus jääb ainult meie vahele.”</p>
<p>Bronowski ajas end samuti jalule. “Võite selles kindel olla,” vastas ta jahedalt ja kaks meest vahetasid kiire käepigistuse.<br />Lamont oli kindel, et ei kuule Bronowskist enam midagi. Ta hakkas endale selgeks tegema, et parem oleks tal ikkagi ise tõlkimistöö ette võtta.</p>
<p>Kuid kahe päeva pärast astus Bronowski Lamonti laborisse. Ta ütles üsna järsult: “Ma sõidan nüüd ära, aga ma tulen septembris tagasi. Ma hakkan siin tööle ja kui te olete endiselt huvitatud, siis ma vaatan ka, mida ma oskan teie nimetatud tõlkeprobleemiga ära teha.”</p>
<p>Lamontil jäi vaevu aega üllatunud tänusõnadeks, kui Bronowski juba minema kõndis, seejuures näis, et järeleandmine oli teinud ta vihasemaks kui vastupuiklemine.</p>
<p>Ajapikku said neist sõbrad ja ajapikku sai Lamont teada, mis oli sundinud Bronowski meelt muutma. Nende vestlusele järgnenud päeval oli Bronowski einestanud koos ülikooli juhtkonnaga õppejõudude klubis ning loomulikult oli kohal ka president. Bronowski oli teatanud, et võtab tööpakkumise vastu ja saadab kokkulepitud ajaks sellekohase ametliku kirja ning kõik olid väljendanud oma rahulolu.</p>
<p>President oli öelnud: “Meile on uhkuseasjaks saada oma ülikooli kuulus Itasca raidkirjade tõlkija. See on meile suur au.”</p>
<p>Eksitus jäi muidugi parandamata ja Bronowski näolt ei kadunud pingul naeratus. Pärast selgitas Vanema ajaloo teaduskonna dekaan, et kuna president on rohkem minnesotalane kui klassikaliste teaduste spetsialist ja Itasca järv on võimsa Mississippi lätteks, siis on selline keelevääratus kerge tulema.</p>
<p>Ent meenutades Lamonti põlglikku suhtumist direktori laialdasse kuulsusesse jäi see viga Bronowskile valusasti meelde.</p>
<p>Kui Lamont lugu viimaks kuulis, tegi see talle nalja. “Pole vaja selgitada,” ütles ta. “See on mulle tuttav tunne. Sa kinnitasid endale: “Jumala eest, ma teen midagi sellist, et isegi <em>see</em> juhmakas peab aru saama.””</p>
<p>“Midagi sinnapoole jah,” nõustus Bronowski.</p>
<h3>5</h3>
<p>Aasta jagu tööd andis aga väga vähe tulemusi. Sõnumid olid lõpuks kohale tulnud, uued sõnumid olid teele läinud. Ei midagi.</p>
<p>“Kuid oleta!” oli Lamont Bronowskile palavikulise õhinaga öelnud. “Lihtsalt püstita mingi hüpotees. Ja proovi seda nende peal.”</p>
<p>“Täpselt seda ma teengi, Pete. Miks sa närvitsed? Ma kulutasin etruski raidkirjadele kaksteist aastat. Kas sa arvad, et see töö võtab vähem aega?”</p>
<p>“Jumal hoidku, Mike. Me ei saa kulutada kahtteist aastat.”</p>
<p>“Miks mitte? Kuule, Pete, ma olen tähele pannud, et su suhtumine on kuidagi muutunud. Juba umbes kuu aega oled sa täiesti võimatu. Minu arvates oli meil algusest peale selge, et see töö ei lähe kiiresti ja et meil tuleb olla kannatlik. Ma mõtlesin, sa mõistad, et mul on ülikoolis ka igapäevased kohustused. Kuule, ma olen seda nüüdseks mitu korda küsinud. Las ma küsin veel üks kord. Miks sul sellega järsku nii kiire on?”</p>
<p>“Sest mul on kiire,” vastas Lamont järsult. “Sest ma tahan sellega edasi jõuda.”</p>
<p>“Õnnitlen,” ütles Bronowski kuivalt, “mina samuti. Kuule, ega sa surema ei hakka, mis? Arst pole öelnud, et avastas sul pahaloomulise kasvaja?”</p>
<p>“Ei, ei,” oigas Lamont.</p>
<p>“Milles siis asi on?”</p>
<p>“Ah, ei milleski,” ütles Lamont ja kõndis kiiresti minema.</p>
<p>Esimest korda Bronowskit endale appi kutsudes oli Lamonti häirinud ainult Hallami jonnakalt tige reaktsioon hüpoteesile, et parainimesed on targemad. Selle – ja ainult selle – tõestamiseks oli Lamont igatsenud läbimurret. Vähemalt alguses ta muud ei kavatsenudki.</p>
<p>Kuid järgnenud kuude jooksul sai talle osaks lõputu hulk ärritavaid sündmusi. Esitas ta avalduse katseseadmete, abitööjõu või täiendavate arvutiressursside saamiseks, ikka lükati see edasi; komandeeringud takerdusid äkitselt rahapuuduse taha; kui ta koosolekutel midagi välja pakkus, ei vaevunud keegi sellele reageerimagi.</p>
<p>Murdepunkt saabus siis, kui Lamontile nii staaži kui võimekuse poolest alla jäävale Henry Garrisonile pakuti mainekat konsultandikoha, mis loogiliselt oleks pidanud minema Lamontile. Siis kerkis Lamonti pahameel sellise piirini, et ainult oma õigsuse tõestamisest enam ei piisanud. Ta ihkas Hallami purustada, täielikult hävitada.</p>
<p>Seda tunnet tugevdas iga päevaga, peaaegu iga tunniga Pumbajaama ülejäänud töötajate selgesti tuntav suhtumine. Lamonti kare iseloom ei korjanud just palju kaastunnet, kuid seda siiski leidus.</p>
<p>Garrisonil endal oli piinlik. Ta oli vaikse jutuga sõbralik noor mees, kes kindlasti ei tahtnud mingeid pahandusi ja seisis nüüd üsna mureliku ilmega Lamonti labori ukselävel.</p>
<p>“Kuule, Pete, on sul paar hetke aega?” küsis ta.</p>
<p>“Nii palju, kui tahad,” vastas Lamont kulmu kortsutades ja talle otsa vaatamata.</p>
<p>Garrison tuli sisse ja istus. “Pete,” ütles ta, “ma ei saa pakkumisest keelduda, aga ma tahan sulle öelda, et mina tagant ei torkinud. See tuli mulle üllatusena.”</p>
<p>“Kes on palunud sul keelduda? Mind ei huvita see mitte üks raas.”</p>
<p>“Pete. Asi on Hallamis. Kui mina loobun, pakub ta seda kellelegi teisele, ainult mitte sulle. Mida sa vanamehele teinud oled?”<br />Lamont pöördus nüüd teise poole. “Mida <em>sina</em> Hallamist arvad? Mis sorti mees ta sinu meelest on?”</p>
<p>Küsimus üllatas Garrisoni. Ta muigutas huuli ja hõõrus nina. “Noh…” alustas ta ja jäi siis vait.</p>
<p>“Suurmees? Hiilgav teadlane? Vaimustav juht?”</p>
<p>“Noh…”</p>
<p>“Las ma ütlen sulle. See mees on võlts! Ta on kelm! Ta sai kätte oma kuulsuse ja positsiooni ning istub nüüd kabuhirmu tundes nende otsas. Ta teab, et ma näen teda läbi, ja seepärast ta ongi minu vastu.”<br />Garrison naeris kohmetult. “Sa pole seda ometi talle otsesõnu…”</p>
<p>“Ei, otse pole ma talle midagi öelnud,” tunnistas Lamont pahuralt. “Ühel päeval ma teen seda. Aga ta saab aru. Ta teab, et mina olen üks neist, keda tal ei õnnestu petta – isegi kui ma midagi ei ütle.”</p>
<p>“Pete, mis mõtet on lasta tal endale krae vahele pugeda? Ma ei ütle, et ta <em>minu</em> meelest maailma parim oleks, aga milleks seda laialt kuulutada? Meelita teda natuke. Sinu karjäär on tema käes.”</p>
<p>“On või? Tema reputatsioon on minu käes. Ma paljastan ta. Näitan, mis ta väärt on.”</p>
<p>“Kuidas?”</p>
<p>“See on juba minu asi!” pomises Lamont, kellel hetkel polnud küll aimugi, kuidas seda teha.</p>
<p>“Aga see on naeruväärne,” ütles Garrison. “Sa ei saa võita. Ta lihtsalt hävitab su. Kuigi ta pole just Einstein ega Oppenheimer, on ta maailma jaoks suurem kui kumbki neist. Maa kahe miljardi elaniku jaoks on ta Elektronpumba Isa ning nii kaua, kui elektronpump on inimkonna paradiisi aluseks, ei saa sa neid mingil moel mõjutada. Kuni see on nii, ei puuduta Hallamit miski ja sa pead hull olema, kui arvad, et saad tema vastu. Mida kuradit, Pete, ütle talle, et ta on suurepärane ja ole korraks alandlik. Mis mõte on sul uueks Denisoniks hakata!”</p>
<p>“Tead mis, Henry,” ütles Lamont äkitselt vihastades. “Mine ja tegele parem oma asjadega.”</p>
<p>Garrison tõusis järsult ja lahkus sõna lausumata. Lamont oli leidnud veel ühe vaenlase või vähemalt kaotanud veel ühe sõbra. Ta otsustas aga lõpuks, et asi oli seda väärt, sest Garrisoni öeldu oli andnud ta mõtetele uue suuna.</p>
<p>Sisuliselt oli Garrison öelnud: “… nii kaua, kui elektronpump on inimkonna paradiisi aluseks… ei puuduta Hallamit miski.”</p>
<p>See peas kajamas, pööras Lamont esimest korda tähelepanu Lamontilt kõrvale ja keskendus elektronpumbale.</p>
<p>Kas elektronpump <em>oli</em> inimkonna jaoks võti paradiisi? Või oli see, taevas hoidku, hoopis lõks? Ajaloo vältel oli igal kasulikul leiutisel olnud oma varjukülg. Mis oli elektronpumba puhul see ohtlik omadus?</p>
<p>Lamont tundis parateooria ajalugu piisavalt hästi, et teada – varjuküljele oli mõeldud. Kui esimest korda sai teatavaks, et elektronpumba põhimõtteks on pumbata elektrone meie universumist parauniversumisse, polnud vähe neid, kes otsekohe küsisid: “Aga mis saab siis, kui kõik elektronid on välja pumbatud?”</p>
<p>Sellele oli lihtne vastata. Ka suurima ettekujutatava pumpamisvõimsuse korral piisaks elektrone vähemalt septiljoniks aastaks – ning kogu universum ja oletatavasti ka parauniversum kestavad vaid tillukese osa sellest ajast.</p>
<p>Järgmine vastuväide oli keerulisem. Polnud võimalik <em>kõiki</em> elektrone teisele poole pumbata. Elektronide pumpamise käigus omandas parauniversum negatiivse laengu ja meie universum positiivse laengu. Iga aastaga laengute erinevus kasvas ja sellega muutus järgmiste elektronide pumpamine ikka raskemaks. Tegelikult liikusid pumpamisel muidugi neutraalsed aatomid, aga seejuures toimuva orbitaalelektronide distorsiooni mõjul tekkis laeng, mis järgnevate radioaktiivsete muutuste käigus tohutult kasvas.</p>
<p>Kui need laengud oleksid kontsentreerunud pumpamispunktidesse, oleks moondunud orbiitidega aatomite pumpa sattumine peatanud kogu protsessi peaaegu kohe, aga muidugi tuli arvestada difusiooniga. Laengud hajusid Maa pinnast eemale ning sellega oli protsessi puhul ka arvestatud.</p>
<p>Maa kasvav positiivne laeng sundis samuti positiivse laenguga päikesetuult planeedist kaugemalt mööduma ja magnetosfäär kasvas. Tänu McFarlandi (kes oli Lamonti jaoks Suure Nägemuse tegelik autor) tööle sai näidata, et olid olemas tasakaalupunktid, milles päikesetuul haaras kaasa ikka rohkem Maa pinnalt pärit, eksosfääri kerkinud positiivse laenguga osakesi. Pumpamise intensiivsuse kasvades, ehk siis iga järgmise pumbajaama rajamisega kasvas pisut Maa positiivne laeng ja magnetosfäär laienes mõne miili võrra. Muutus oli siiski väike ja päikesetuul viis positiivse laengu viimaks eemale, hajutas selle päikesesüsteemi kaugematesse piirkondadesse.</p>
<p>Siiski, isegi kui arvestada laengu kiireima võimaliku hajumisega, jõuaks kätte aeg, mil pumpamispunktide lokaalne potentsiaalide erinevus universumi ja parauniversumi vahel kasvaks nii suureks, et peataks pumpamisprotsessi – ning see aeg jõuaks kätte märksa varem kui elektronide otsasaamise korral.</p>
<p>Aga ka sel juhul jääks pumpamine võimalikuks veel triljoniks aastaks. Ainult <em>üheks</em> triljoniks aastaks, aga sellest jätkus; seda oli piisavalt. Triljon aastat oli pikem inimkonna – ja ka päikesesüsteemi – elueast. Ja kui inimkond peakski nii kaua kestma (või siis mingi olend, kes oli inimese järeltulija ning väljatõrjuja), siis kahtlemata mõeldakse olukorra parandamiseks midagi välja. Triljoni aastaga jõuab palju ära teha.</p>
<p>Sellega pidi Lamont nõustuma.</p>
<p>Kuid siis meenus talle veel midagi, mõttekäik, millega Hallam oli ise tegelenud oma ühes oma populaarteaduslikus artiklis. Mõningase põlgusega otsis ta artikli välja. Enne, kui teemaga jätkata, oli oluline teada, mida Hallam oli selle kohta öelnud.</p>
<p>Oluline osa artiklist algas niiviisi. “Kuna me viibime alati gravitatsioonijõu mõjuväljas, oleme harjunud seostama väljendit “allamäge” sellise vältimatu muutusega, mida me saame kasutada kasuliku töö tegemiseks vajaliku energiana. Allamäge voolav vesi pani möödunud sajanditel pöörlema rattad, mis andsid omakorda jõu masinatele – pumpadele ja generaatoritele. Ent mis saab siis, kui kogu vesi on mäest alla voolanud?</p>
<p>Tööd ei saa enam enne teha, kui vesi on jälle mäest üles viidud – ning see nõuab omakorda tööd. Tegelikult on vee mäest üles toimetamine suurem töö, kui me suudame ära kasutada selle alla voolamisel. Me töötame kogu aeg energiat kaotades. Õnneks töötab päike meie eest. See aurustab ookeane, nii et veeaur tõuseb kõrgele atmosfääri, moodustab seal pilvi ning sajab lõpuks vee või lumena jälle alla. See niisutab kõrgusele vaatamata maapinna, täidab allikad ja ojad ning hoiab vee igavesti allamäge voolamas.</p>
<p>Aga siiski mitte päris igavesti. Päike võib küll kergitada veeauru, kuid ainult seetõttu, et termotuumareaktsiooni mõttes voolab päike samuti allamäge. See allamäge voolamine on palju ja palju kordi võimsam sellest, mida suudaks ükski maine jõgi, ning kui kõik on allamäge ära voolanud, siis pole seni teada ühtegi asja, millega see jälle mäest üles vedada.</p>
<p>Kõik energiaallikad meie universumis voolavad allamäge. Me ei saa sinna midagi parata. Kõik liigub ühes suunas, allamäge, ja kui me sunnime seda tagasi ülesmäge, siis on see võimalik ainult tänu mingile suuremale läheduses asuvale allamäele. Kui me tahame kasulikku energiat, mis kestaks igavesti, siis me vajame teed, mis läheks mõlemas suunas allamäge. Selline on meie universumi paradoks; tundub loogilisena, et kui miski on ühes suunas allamäge, siis vastassuund viib ülesmäge.</p>
<p>Kuid kas me peame piirama end ainult meie universumiga? Mõelge parauniversumile. Ka seal on teed, mis ühes suunas viivad allamäge ja teises suunas ülesmäge. Need teed ei ühti aga meie teedega. On võimalik kasutada parauniversumist meie universumisse toovat allamäge teed, mis meie universumist tagasi parauniversumisse viies on samuti allamäge – sest universumitel on erinevad loodusseadused.</p>
<p>Elektronpump kasutab ära selle tee, mis viib mõlemas suunas allamäge. Elektronpump…”</p>
<p>Lamont vaatas uuesti artikli pealkirja. See oli “Tee, mis viib mõlemas suunas allamäge”.</p>
<p>Ta jäi mõttesse. Idee oli talle muidugi tuttav, nagu ka selle termodünaamilised tagajärjed. Aga miks mitte kontrollida eeldusi? Just neis oli iga teooria nõrk koht. Mis siis, kui juba definitsiooni kohaselt tõeks peetavad eeldused on valed? Millisele tulemusele jõutaks teistest eeldustest lähtudes? Vastupidistest?</p>
<p>Ta alustas pimesi, kuid vähem kui kuu aja pärast oli tal tunne, mis on tuttav igale teadlasele: lõputu klõpsumine, kui pusletükid ootamatult endale koha leiavad ja tüütud kõrvalekalded ei olegi enam kõrvalekalded – see oli Tõe tunne.</p>
<p>Sellest hetkest alates ta hakkaski Bronowskile täiendavat survet avaldama. Ning ühel päeval ütles ta: “Ma lähen uuesti Hallami jutule.”</p>
<p>Bronowski kergitas kulmu. “Miks?”</p>
<p>“Et ta mu minema ajaks.”</p>
<p>“Jah, just nii sa oma asju ajad, Pete. Sa oled õnnetu, kui su mured pisut järele annavad.”</p>
<p>“Sa ei saa aru. On tähtis, et ta keelduks mind kuulamast. Ma ei saa lubada, et ta pärast ütleks, nagu oleksin ma temast mööda läinud ja et tema ei teadnud sellest midagi.”</p>
<p>“Millest? Parasümbolite tõlkimisest? Mul ei ole ju veel midagi. Ära kiirusta, Pete.”</p>
<p>“Ei, ei, mitte sellest.” Lamont jättis jutu katki. Hallam ei teinud seda Lamontile lihtsaks, kulus mitu nädalat, kuni ta leidis aega noorema mehe vastu võtmiseks. Ent ka Lamont ei kavatsenud kohtumist Hallamile lihtsaks teha. Ta marssis sisse, kõik nähtamatud harjased turris ja teravad. Hallam ootas teda tardunud näo ja pahura pilguga.</p>
<p>“Mis kriisist te rääkisite?” küsis Hallam järsult.</p>
<p>“Teie artiklist inspireerituna selgus midagi uut, <em>sir</em>,” ütles Lamont kõlatult.</p>
<p>“Oh?” Ja kohe: “Millisest?”</p>
<p>““Tee, mis viib mõlemas suunas allamäge”, see, mille te koostasite noorteväljaandele, <em>sir</em>.”</p>
<p>“Ja mis sellega on?”</p>
<p>“Ma usun, et elektronpump ei tööta mõlemas suunas allamäge, kui ma tohin teie metafoori kasutada – see pole küll päris täpne viis termodünaamika teise seaduse kirjeldamiseks.”</p>
<p>Hallam kortsutas kulmu. “Mida te silmas peate?”</p>
<p>“Ma saaksin seda kõige paremini seletada, <em>sir</em>, pannes kirja väljateooria võrrandid mõlema universumi jaoks, <em>sir</em>, ja osutades vastastikule mõjule, millega seni pole arvestatud – minu arvates oleks aga pidanud seda tegema.”</p>
<p>Seda öelnud, läks Lamont puuteekraani juurde ja hakkas sinna kiiresti sõrmega võrrandeid vedama, ise innukalt rääkides.</p>
<p>Lamont teadis, et Hallam solvub ja ärritub seepeale, sest ei suuda matemaatilisest osast aru saada. Lamont oli sellega arvestanud.</p>
<p>“Vaadake, noormees,” urises Hallam, “mul ei ole praegu aega põhjalikuks vestluseks parateooria aspektide üle. Saatke mulle täielik ettekanne, praegu aga võite lühidalt teatada, kuhu te tahate välja jõuda.”</p>
<p>Lamont astus äratuntavalt põlglikul ilmel puuteekraani juurest eemale. “Hea küll,” ütles ta. “Termodünaamika teine seadus kirjeldab protsessi, mis vältimatult lõikab äärmused maha. Vesi ei jookse allamäge – tegelikult toimub gravitatsiooniliste potentsiaalide ühtlustumine. Samahästi võib vesi ka ülesmäge muliseda – kui on tegemist maa-alusesse reservuaari lõksu jäänud veega. Tööks vajalikku energiat võib saada kahe erineva temperatuuri ühendamisest ning lõpptulemusena võrdsustub temperatuur keskmisel tasemel – kuum keha jahtub ja külm keha soojeneb. Nii jahtumine kui soojenemine on ühtviisi teise seaduse aspektid ja sobivates tingimustes ka ühtviisi spontaansed.”</p>
<p>“Ärge hakake mulle termodünaamika algtõdesid õpetama, noormees. Mida te tahate? Mul on väga vähe aega.”</p>
<p>Lamont jätkas ilmet muutmata ja laskmata end tagant kiirustada: “Ka elektronpumbast saadav energia tuleb äärmuste ühtlustumisest. Antud juhul on äärmusteks kahe universumi erinevad füüsikaseadused. Tingimused, mille tõttu need seadused kehtivad – olgu need tingimused siis millised tahes – valguvad ühest universumist teise ja protsessi lõpptulemuseks on kaks ühesuguste loodusseadustega universumit, kusjuures need tingimused on midagi vahepealset võrreldes praegu kummaski kehtivatega. Kuna see toob kaasa seni veel teadmatuid, kuid kahtlemata suuri muutusi meie universumis, tuleks tõsiselt mõelda pumpade peatamisele ja kogu operatsiooni pöördumatule lõpetamisele.”</p>
<p>Lamont oli eeldanud, et sel hetkel Hallam plahvatab, muutes edasised selgitused võimatuks. Hallam ei vedanud alt. Ta hüppas toolilt, nii et see ümber kukkus. Ta tõukas tooli jalaga eemale ja astus need kaks sammu, mis teda Lamontist lahutasid.</p>
<p>Lamont tõukas oma tooli kiiresti eemale ja tõusis püsti.</p>
<p>“Teie idioot!” hüüdis Hallam vihast kogeledes. “Kas te arvate, et siin jaamas on keegi, kes ei teaks loodusseaduse ühtlustumisest? Kas te raiskate mu aega, et rääkida mulle midagi, mida ma teadsin juba siis, kui teie alles lugema õppisite? Kaduge siit, ja võite arvestada, et kui te mulle lahkumisavalduse toote, siis on see vastu võetud.”</p>
<p>Lamont lahkus, olles saavutanud just selle, mida ta tahtis, ent ometi vihasena selle üle, kuidas Hallam teda oli kohelnud.</p>
<p> </p>
</div></div></div>
Thu, 18 Aug 2016 09:07:47 +0000
admin
79 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/raamatu_algus_17#comments
Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29