Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29
Sündmuste horisont - Roger Zelazny
en
-
Tema silmnäo väravad
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/roger_zelazny" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">Roger Zelazny</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/Tema_Silmn2o_V2ravad_esikaas.jpg?itok=TLkZe-aS" style="width: 331px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" />Täispealkiri:</p>
<h3>TEMA SILMNÄO VÄRAVAD, TEMA SUU PÕLEVAD TÕRVIKUD<br />JA TEISI JUTTE</h3>
<p>Tõlkijad:<br />Juhan Habicht, „Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud”, „Mees, kes armastas faiolit”, „Lutsifer”, „See tormihetk” © 2022<br />Arvi Nikkarev, „Koguja roos” © 2005, lugu on esmakordselt ilmunud kogumikus „Aphra”, Skarabeus, 2005.<br />Sash Veelma, „Armastus on imaginaararv”, „Kogumispalavik”, „Koletis ja neitsi”, „Suured aeglased kuningad” © 2022<br />Piret Frey, „Corrida”, „Deemonauto” © 2022<br />Andrus Igalaan, „Eksponaat”, „Jumalik hullus”, „See Surelik mägi”, „Tee detsembrisse” © 2022</p>
<p>Kaanepilt Liis Roden © 2022<br />Toimetanud Eva Luts ja Leiger Luts<br />Kirjastused Fantaasia ja Täheveski<br />ISBN 978-9916-648-51-3</p>
<h3>Sisukord</h3>
<p>Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud 4<br />Tee detsembrisse 38<br />Deemonauto 61<br />Koguja roos 75<br />Koletis ja neitsi 113<br />Kogumispalavik 115<br />See surelik mägi 119<br />See tormihetk 157<br />Suured aeglased kuningad 187<br />Eksponaat 194<br />Jumalik hullus 204<br />Corrida 211<br />Armastus on imaginaararv 214<br />Mees, kes armastas faiolit 221<br />Lutsifer 228<br />Roger Zelazny 1937 – 1995 233</p>
<p> </p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/Tema_Silmn2o_V2ravad.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/Tema_Silmn2o_V2ravad.jpg?itok=DZbsg06p" width="100" height="69" alt="" /></a></div></div></div>
Mon, 07 Nov 2022 08:07:59 +0000
ats
274 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/tema_silmn_o_v_ravad#comments
-
Igikelts ja tuli
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/roger_zelazny" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">Roger Zelazny</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><h3><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/Igikelts%20ja%20tuli%20esikaas.jpg?itok=_ptwEy0Q" style="width: 306px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" />Jutukogu</h3>
<p>„Eksortsism, või midagi sellesarnast”, „Päevane liik”, „Ehitades ulmeromaani”, „Tee lõpp”, „Hokusai: 24 vaadet Fuji mäele”, „Fantasy ja teadusulme kirjaniku pilgu läbi” tõlkinud Juhan Habicht<br />„Igikelts”, „LOKI 7281”, „Endalegi üllatuseks” tõlkinud Andrus Igalaan<br />„Surmalaul”, „Titani sagedused” tõlkinud Piret Frey<br />„Taevamana”, „Öökuningad” tõlkinud Sash Uusjärv</p>
<p>Toimetanud Eva Luts, Leiger Luts ja Juhan Habicht<br />Kaanepilt Meelis Krošetskin<br />Kirjastused Fantaasia ja Täheveski<br />ISBN 978-9949-661-85-5</p>
<h3>Tagakaanetekst</h3>
<p class="western">Roger Zelazny nimi üldiselt tutvustamist ei vaja. „Igikelts ja tuli” on autori üks hilisemaid eluajal ilmunud kogumikke, mis lisaks autori kommentaaridele lugude juures sisaldab ka mõningaid pigem esseelaadis tekste ulmežanri arengust ja autori loomemeetoditest. Kogumikus on puhast SF-i (kosmos, tehisintellekt) ja ka puhast fantasyt vampiirideni välja. Kaks kogumiku lugu on võitnud Hugo. Kogu on nimetatud pisut ebaühtlaseks, kuid head lood on tõesti head ja kõik muu kindlasti kõnetab neid, kes autorist rohkem teada tahavad.</p>
<p class="western">Katsushika Hokusai (<font face="Source Han Sans CN Regular"><font style="font-size:10pt"><font size="2">葛飾 北斎</font></font></font>, 1760 – 1849), enamasti lihtsalt Hokusai, kõige tuntum teos (täpsemalt teoste kogumik) on puulõigete sari „36 Fuji vaadet” (<font face="Source Han Sans CN Regular"><font style="font-size:10pt"><font size="2">富嶽三十六景</font></font></font>), mille ta teostas aastatel 1826-1833 (täpsemalt kuulub sellesse 46 pilti, 10 ta lisas hiljem), ja neist omakorda kõige kuulsam on „Kanagawa suur laine” (<font face="Source Han Sans CN Regular"><font style="font-size:10pt"><font size="2">神奈川沖浪裏</font></font></font>), millest on inspireeritud ka kogumiku kaanepilt.</p>
<p> </p>
<p> </p>
<p> </p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/Igikelts%20ja%20tuli%20kaas.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/Igikelts%20ja%20tuli%20kaas.jpg?itok=eKXF8GQU" width="100" height="72" alt="" /></a></div></div></div>
Mon, 09 Nov 2020 07:07:32 +0000
ats
242 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/igikelts_ja_tuli#comments
-
Raamatu algus
<div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><h3>1</h3>
<p>Kui oled näinud ühte kroonimist, oled näinud neid kõiki. Kõlab küüniliselt ja võib-olla ongi, eriti kui peasüüdlane on su parim sõber ja tema kuninganna kogemata su armuke. Aga üldiselt tähendab kroonimine rongkäiku, ohtrasti aeglast muusikat, ebamugavaid värvilisi rõivaid, viirukit, kõnesid, palveid ja kellade helistamist. See on igav, enamasti palav ja nõuab ebasiirast tähelepanu, just nagu pulmad, lõpuaktused ja salaorganisatsioonide initsiatsiooniriitused.</p>
<p>Ning nii said Luke ja Coral Kashfa valitsejateks, samas kirikus, kus ma alles mõne tunni eest olin oma hullu venna Jurtiga peaaegu – ent paraku ainult peaaegu – surma peale võidelnud. Kuna ma olin Amberi ainus, kuigi tehniliselt võttes mitteametlik esindaja, eraldati mulle seisukoht esireas ja pilgud triivisid sageli minu suunas. Seega pidin ma olema ergas ja õigel ajal vajalikke sõnu ütlema. Ehkki Random polnud mu tseremoonial osalemist ametlikuks teinud, teadsin ma ometi, et ta ärrituks, kuuldes, et mu käitumine polnud diplomaatiliselt korrektne.</p>
<p>Nii et lõpuks mu jalad valutasid, kael oli kange ja värvilised rõivad olid higist läbi imbunud. See käis teatri juurde. Ja ma poleks ka tahtnud, et see oleks kuidagi teisiti läinud. Me oleme Luke’iga käinud läbi paksust ja vedelast ning tahes-tahtmatult mõtlesin ma seal higistades meie vehklemismatšidest ja jooksuvõistlustest, käikudest kunstinäitustele ja retkedest varjudes – ning kaalusin, kas ja kuidas krooni kandmine teda mõjutab. Analoogiline sündmus oli muutnud mu onu Randomit, muretust, vabast ja kombelõdvast muusikust oli saanud tark ja vastutustundlik valitseja – seda varasemat teda ma küll ei tundnud ja pidin toetuma sugulaste kirjeldustele. Leidsin end lootmast, et Luke ehk nii küpseks ei saa. Aga muidugi oli Luke ka hoopis teine inimene kui Random, rääkimata sellest, et ta oli sajandeid noorem. Lausa üllatav, mida aastad võivad teha – või siis ongi see asjade loomulik käik? Taipasin, et ka ma ise pole kõigi viimase aja sündmuste tõttu enam see, kes ma olin olnud alles hiljuti. Kui järele mõelda, olin ma täna teistsugune kui eile.</p>
<p>Kroonimise käigus õnnestus Coralil saata mulle kirjake, milles ta teatas, et peab mind nägema, ning määras selleks aja ja koha, lisades isegi väikese skeemi. Nagu selgus, oli see tuba palee tagaküljel. Kohtusime õhtul seal ja lõpuks jäime ka ööd veetma. Sain teada, et tema ja Luke olid lastena esindajate kaudu paari pandud – osalt diplomaatilise kokkuleppena Jasra ja begmalaste vahel. Diplomaatiline osa ei toiminud ja ülejäänu vajus kuidagi unustusse. Ka osalised ise olid abielu umbes nagu unustanud, kuni viimased sündmused nende mälu värskendasid. Kumbki polnud teist juba aastaid näinud. Ent kroonika kinnitas, et prints on abielus. Selle oleks võinud ka tühistada lasta, ent samahästi võis Coral lasta end koos Luke’iga kroonida. Kui sellest võis Kashfale midagi kasu olla.</p>
<p>Ja üks selline asi ju oli: Eregnor. Begmalannast kuninganna Kashfa troonil võinuks aidata selle kinnisvaratükiga seotud pahandusi klaarida. Vähemalt Jasra oli nii arvanud, rääkis Coral mulle. Ja Luke’i oli selle otsuse kasuks kallutanud garantiide puudumine Amberi ja nüüdseks iganenud Kuldse Ringi lepinguosaliste poolt.</p>
<p>Hoidsin teda kaisus. Ta ei olnud terve, kuigi operatsioonijärgne paranemine oli olnud lausa hämmastav. Ta kandis parema silma kohal musta lappi ja reageeris üsnagi innukalt, kui mu käsi kogemata selle lähedusse sattus või ma kas või liiga kauaks seda vaatama jäin. Võisin vaid oletada, miks oli Dworkin otsustanud asendada vigastatud silma Kohtunikujuveeliga. Kui ta just ei arvanud, et Coral on kindel tõke, mis hoiab ära Mustri ega Logruse jõudude katsed juveeli tagasi saada. Minul sellest valdkonnast teadmised puudusid. Olles väiksekasvulise maagiga viimaks kohtunud, olin jäänud uskuma tema tervesse mõistusse, kuid see ei aidanud mul mõista neid salapäraseid omadusi, mis kippusid olema iidsete tarkade meeste eripäraks.</p>
<p>“Mis tunne on?” küsisin Coralilt.</p>
<p>“Väga veider,” vastas ta. “See pole otseselt valu. Pigem midagi sellist, kui trumpkaardiga side pidamisel. Ainult et see on minus kogu aeg, kuigi ma ei lähe kuhugi ega räägi kellegagi. See on, nagu seisaksin ma mingis väravas. Jõud liiguvad minu ümber ja läbi minu.”</p>
<p>Hetkega olin ma keset oma halli sõrmust, mida kaunistas punakast metallist paljude kodaratega ratas. Seest vaadates oli see nagu suur võrk. Mu tähelepanu köitis hele, tukslev säie. Jah, see oli ühendus mingi väga tugeva jõu allikaga kusagil kauges varjus, selline, mida võis kasutada uurimiseks. Pikendasin seda ettevaatlikult Corali silmakoopasse peidetud juveeli suunas.<br />Esialgu ei tundnud ma mingit vastupanu. Õigupoolest ei tundnud ma jõujoont pikendades üldse mitte midagi. Ent mu silme ette ilmus leekidest seina kujutis. Kui hakkasin end läbi tuleloori suruma, tundsin, kuidas mu sondi liikumine aeglustus, aeglustus ja peatus. Ja siis hõljusin ma tühjuse piiril. Minu teada ei käinud häälestumine niiviisi, ning ma ei tahtnud muid jõude kasutades kutsuda Mustrit, mis pidi minu arusaamist mööda olema osa sellest. Surusin edasi ja tundsin kohutavat külmust, mis neelas energiat, mille ma välja olin kutsunud.</p>
<p>Siiski ei võtnud see energiat otse minust, vaid ühest minu käsutuses olevast allikast. Surusin veel ja nägin ähmast laiku, umbes nagu kauget udukogu. Taust oli tumepunane nagu portvein. Veel lähemale, ja see võttis kuju, sellest sai keeruline kolmemõõtmeline tarind, milles oli isegi midagi tuttavat – ilmselt oli see rada, mida mu isa oli kirjeldanud: see tuli läbida, et end juveelile häälestada. Hea küll, ma olin juveelis sees. Kas ma peaksin proovima seda rada läbida?</p>
<p>“Ära mine edasi,” kostis mulle tundmatu kõlaga hääl, kuigi sain aru, et seda tegi Coral. Ta näis olevat transsi vajunud. “Kõrgema astme initsiatsioon on sulle keelatud.”</p>
<p>Tõmbasin oma sondi tagasi, soovimata näha jõudemonstratsiooni, mille sõnakuulmatus kaasa võiks tuua. Hiljutistest Amberis aset leidnud sündmustest saadik oli mu Logruse nägemine kogu aeg aktiivne ja näitas nüüd, et see Mustri kõrgem tase oli Corali üleni sisse mässinud ja endaga täitnud.</p>
<p>“Miks?” küsisin.</p>
<p>Vastust mulle aga ei antud. Coral võpatas, raputas ennast ja vaatas mulle otsa.</p>
<p>“Mis juhtus?” küsis ta.</p>
<p>“Sa jäid tukkuma,” vastasin. “Pole ka ime. Mida iganes Dworkin sinuga tegi, pluss tänane pingeline päev…”</p>
<p>Ta haigutas ja vajus tagasi voodisse.</p>
<p>“Jah,” ohkas ta ja magas siis juba tõeliselt. Tõmbasin saapad jalast ja vabastasin end raskematest pealisriietest. Sirutasin end tema kõrvale ja sikutasin meile teki peale. Ma olin ise samuti väsinud ja soovisin vaid kedagi kaisus hoida.</p>
<p>Ma ei tea, kui kaua ma magasin. Mind häirisid sünged, keerlevad unenäod. Just nimelt näod: inimeste, loomade, deemonite näod liikusid minu ümber ja mitte ükski neist polnud eriti rõõmsailmeline. Metsad langesid ja lahvatasid põlema, maa vappus ja lõhenes, merevesi tõusis tohutute lainetena ja ründas maad, kuu tilkus verd ja kostis vali ulgumine. Keegi hüüdis mu nime…</p>
<p>Tugev tuul raputas aknaluuke, kuni need rappudes ja kolksudes lahti paiskusid. Unenäos sisenes aknast üks olevus, kes tuli ja kükitas mu voodi jalutsisse ja hüüdis mind vaikselt – ikka ja jälle. Tuba tundus vappuvat ja mu mõte läks Californiale. Näis, et toimub maavärisemine. Tuulehoog tõusis kriiskest möirgeks ja kuulsin mürtsatusi, nagu kukuksid puud ja vajuksid kokku tornid…</p>
<p>“Merlin, Sawalli koja prints, Kaose prints, tõuse,” näis see olevus ütlevat. Krigistas siis kihvu ja kordas sama.</p>
<p>Umbes neljanda või viienda korduse peale tuli mulle pähe, et võib-olla see polegi unenägu. Hüüded kostsid kusagilt väljast, rütmilised välgusähvatused tulid ja läksid koos peaaegu musikaalse kõuemürinaga.</p>
<p>Tekitasin kaitsva kesta veel enne, kui liigutasin, isegi enne, kui silmad avasin. Helid olid tõelised, lõhutud aknaluuk samuti. Nagu ka olevus voodi jalutsis.</p>
<p>“Merlin, Merlin. Tõuse üles, Merlin,” ütles ta mulle – pika koonu ja teravate kõrvadega, korralikult kihvade ja küünistega varustatud, rohekas-hõbedase jumega, suurte ja säravate silmadega olevus, märjad nahksed tiivad kõhnade külgede vastu tõmmatud. Ma ei saanud tema ilmest aru, kas ta naerab või on tal valus. “Ärka, Kaose isand.”</p>
<p>“Gryll,” ütlesin, tundes ära perekonna vana teenri Kodadest.</p>
<p>“Jajah, isand,” vastas ta. “Seesama, kes sulle konditantsitamise mängu õpetas.”</p>
<p>“Olgu ma neetud.”</p>
<p>“Enne töö ja pärast lõbu, isand. Ma olen läbinud musta niiti järgides pika ja hirmsa tee, et tulla sind kutsuma.”</p>
<p>“Vanasti niidid nii kaugele ei ulatunud, kui just tohutult ei lükanud,” ütlesin. “Vahel ei aidanud see ka. Kuidas nüüd on?”</p>
<p>“Nüüd on lihtsam,” vastas ta.</p>
<p>“Miks nii?”</p>
<p>“Kaose kuningas, Tema Majesteet Swayvill uinub sel ööl pimeduse esivanemate juures. Mind saadeti sind tseremoonia jaoks kohale tooma.”</p>
<p>“Nüüd kohe?”</p>
<p>“Nüüd kohe.”</p>
<p>“Jah. Noh, hea küll. Muidugi. Ma korjan ainult oma asjad kokku. Muide, kuidas see juhtus?”</p>
<p>Tõmbasin saapad jalga, ajasin pealisriided selga, panin mõõgarihma vööle.</p>
<p>“Üksikasju ma ei tea. Et ta tervis oli vilets, seda teadsid kõik muidugi juba ammu.”</p>
<p>“Ma tahaksin kirjakese maha jätta,” ütlesin.</p>
<p>Ta noogutas. “Ma loodan, et lühikese.”</p>
<p>“Jah.”</p>
<p>Võtsin kirjutuslaualt pärgamenditüki ja kritseldasin sellele: “Coral, mind kutsuti perekondlike asjade tõttu ära. Võtan ühendust.” Seadsin kirja ta käe kõrvale.</p>
<p>“Hästi,” ütlesin. “Kuidas me seda teeme?”</p>
<p>“Ma kannan sind kukil, prints Merlin, just nagu vanasti.”</p>
<p>Noogutasin, ja minus hoovasid lapsepõlvemälestused. Nagu suurem osa deemonitest, oli Gryll tohutult tugev. Kuid mulle meenusid meie mängud – kuristiku ääres ja pimeduse kohal, matusekambrites, koobastes, veel suitsevatel lahinguväljadel, templivaremetes, surnud maagide kambrites, erapõrgutes. Millegipärast oli mul alati olnud lõbusam mängida deemonitega kui emapoolsete veresugulaste või tema abielu kaudu saadud hõimlastega. Isegi kehakuju, mida ma Kaoses enamasti kasutasin, olin ma vorminud deemoni järgi.</p>
<p>Ta sulandas endasse toanurgas seisnud tooli, et kehamassi juurde saada, ja muutis siis kuju, et see vastaks mu täiskasvanusuurusele. Kui ma ta pikendatud seljale ronisin ja kõvasti kinni võtsin, hüüatas ta: “Ah, Merlin! Milliseid maagiaid sa neil päevil endaga kannad?”</p>
<p>“Ma küll valitsen nende üle, kuid mul puudub täielik teadmine nende olemusest,” vastasin. “Ma hankisin need alles hiljuti. Mis tunne sul on?”</p>
<p>“Kuum ja külm ja veider muusika,” vastas ta. “Igast suunast. Sa oled muutunud.”</p>
<p>“Kõik muutuvad,” ütlesin, kui ta hakkas akna poole minema. “Selline on elu.”</p>
<p>Tume niit oli laial aknalaual. Ta sirutas käe ja puudutas seda, kui end õhku tõukas.</p>
<p>Tuul undas, kui me alla kukkusime, ettepoole liikusime, tõusma hakkasime. Tornid vilksatasid väreledes mööda. Tähed olid heledad ja äsja taevasse tõusnud kuuveerand valgustas madala pilvederea kõhualuseid. Me lendasime, loss ja linn kahanesid silmapilguga. Tähed tantsisid, muutusid valgustriipudeks. Meie ümber lainetas laienedes eheda pimeduse riba. Must tee, mõtlesin ma järsku. See oli nagu Musta tee ajutine variant taevas. Vaatasin tahapoole. Seal seda polnud. Just nagu oleksime lennates selle kokku kerinud. Või keris see meid endasse?</p>
<p>Maastik libises meie alt läbi nagu kolmekordse kiirusega näidatud film. Mets, küngas ja mäetipp lendasid mööda. Meie must tee oli pikk riba, mis meie ees tõusis, tumedamad ja heledamad laigud libisesid mööda nagu päevaste pilvede varjud. Kiirus kasvas <em>staccato</em>’ks. Märkasin äkitselt, et tuult enam pole. Järsku oli kuu kõrgel üleval ja kõver mäeahelik väänles meie all. Vaikus oli kuidagi unenäoline ja hetke pärast oli kuu madalamale langenud. Paremal pool tekkis taevasse valguskiir nagu mõra ja tähed hakkasid kustuma. Ma ei tundnud, et Grylli keha oleks teinud jõupingutusi, kui me musta teed mööda edasi sööstsime; kuu kadus ja pilvederiba ääristav valgus muutus võikollaseks, võttes siis otse mu pilgu all roosaka varjundi.</p>
<p>“Kaose jõud kasvab,” märkisin.</p>
<p>“Entroopia energia,” vastas ta.</p>
<p>“Sa pole mulle sellest kõike rääkinud,” ütlesin.</p>
<p>“Mina olen ainult teener,” vastas Gryll, “ja valitsejate nõupidamised on minu eest saladuses.”</p>
<p>Maailm läks heledamaks ning nii kaugele, kui ma ulatusin nägema, lainetas meie must riba. Liikusime kõrgel mägise maastiku kohal. Pilved lagunesid kiires tempos laiali ja moodustusid uuesti. Ilmselt olime alustanud teed läbi varjude. Mõne aja pärast kulusid mäed madalamaks ja mööda libisesid rulluvad tasandikud. Järsku oli päike otse keset taevast. Tundus, et me liigume vahetult musta tee kohal – just nagu võiksid Grylli varbad seda riivata. Vahepeal ta tiivad peaaegu ei liikunud, vahepeal lehvisid kiiresti nagu koolibril, nii et neid ei näinudki.</p>
<p>Kaugel vasakul värvus päike kirsipunaseks. Meie all laius roosa kõrb…</p>
<p>Siis oli jälle pime ja tähed pöörlesid suure rattana.</p>
<p>Siis me lendasime madalal, peaaegu puulatvu riivates…</p>
<p>Paiskusime õhku rahvarohke kesklinnatänava kohal, tänavalaternad ja sõidukite esituled, neoonkirjad akendel. Meie poole tõusis linna soe, umbne, tolmune, kihisev lõhn. Mõned jalakäijad vaatasid üles, kuid ei paistnud meie möödumisest välja tegevat.<br />Ületasime jõe ja lendasime äärelinna katuste kohal, kui vaade muutus ürgaegseks maastikuks: kaljud, laava, laviin, värisev maa, kaks tegevvulkaani – üks lähedal, teine kaugel – sinakasrohelisse taevasse tossu paiskamas.</p>
<p>“Nagu ma aru saan, on see otsetee?” uurisin.</p>
<p>“Nii otse kui olla saab,” vastas Gryll.</p>
<p>Sisenesime pikka öösse ja mingil hetkel tundus, et tee viis meid sügavale vee alla, eredavärvilised mereelukad triivisid ja sähvisid nii otse meie kõrval kui ka kaugemal. Kuiv ja purunematu must tee kaitses meid.</p>
<p>“Segadus on niisama suur kui Oberoni surma järel,” pidas Gryll õigeks teatada. “Selle tagajärjed lainetavad nüüd läbi varjude.”</p>
<p>“Aga Oberoni surmaga kaasnes Mustri taastamine,” ütlesin. “See polnud lihtsalt ühe vastandpoole valitseja surm.”</p>
<p>“Tõsi,” vastas Gryll, “aga praegusel ajal pole jõud omavahel tasakaalus. Nüüd siis lisandus veel see. Kokkuvõttes on olukord raskemgi.”</p>
<p>Sööstsime avausse keset tumedat kivimassi. Valguskiired sähvisid meist mööda. Ebatasasusi tõstis esile helesinine värv. Hiljem – ma ei tea, kui palju hiljem – olime purpurpunases taevas, kusjuures ma polnud märganud, millal me tumedast merepõhjast sinna sattusime. Kaugel ees säras üksik täht. Kihutasime selle poole.</p>
<p>“Miks nii?” küsisin.</p>
<p>“Sest Muster on Logrusest tugevamaks kasvanud,” vastas ta.</p>
<p>“Kuidas see juhtus?”</p>
<p>“Kodade ja Amberi kokkupõrke ajal joonistas prints Corwin teise Mustri.”</p>
<p>“Jah, ta rääkis mulle. Ma olen seda isegi näinud. Ta kartis, et Oberonil ei õnnestu originaali parandada.”</p>
<p>“Aga õnnestus, ja nüüd on neid kaks.”</p>
<p>“Jah?”</p>
<p>“Su isa Muster on samuti korrapära teenistuses. See kallutas iidse tasakaalu Amberi kasuks.”</p>
<p>“Kuidas sina seda tead, Gryll, kui Amberis ei paistnud keegi seda teadvat või vähemalt ei pidanud vajalikuks mulle öelda?”</p>
<p>“Su vend prints Mandor ja printsess Fiona kahtlustasid seda ja otsisid tõendeid. Nad esitasid oma uurimiste tulemused su onule, isand Suhuyle. Ta tegi mitu reisi varjudesse ja veendus, et nii tõepoolest ongi. Ta valmistus oma tulemusi kuningale esitama, kui Swayvilli haigus lõpliku pöörde võttis. Ma tean seda, sest Suhuy saatis mind sulle järele ja käskis sulle sellest rääkida.”</p>
<p>“Ma arvasin, et see oli mu ema, kes mind kutsuda laskis.”</p>
<p>“Suhuy oli kindel, et ta seda teen – ja just seepärast tahtiski Suhuy esimesena sinuga kohtuda. See, mida ma su isa Mustrist rääkisin, pole veel üldteada.”</p>
<p>“Mida ma peaksin sellega seoses tegema?”</p>
<p>“Sellekohast teavet ta mulle ei usaldanud.”</p>
<p>Täht läks heledamaks. Taevast täitsid oranžid ja roosad sähvatused. Varsti lisandusid neile rohelised jooned, mis keerlesid meie ümber nagu vimplid.</p>
<p>Kihutasime edasi ja taeva täitsid mustrid, see oli nagu aeglaselt pöörlev psühhedeeliline päevavari. Maastik sulandus eristamatuks. Osa minust tukastas, kuid ma olen kindel, et teadvust ma ei kaotanud. Aeg näis lollitavat mu ainevahetusega. Olin tohutult näljane ja mu silmad valutasid.</p>
<p>Täht läks heledamaks. Grylli tiibu ümbritses vikerkaarevärviline värelus. Tundus, et liigume nüüd uskumatu kiirusega.</p>
<p>Meie musta paela ääred hakkasid ülespoole kumerduma. See protsess üha jätkus, kuni tundus, et me liigume küna põhjas. Siis said ääred pea kohal kokku ja me kihutasime püssitorus, mis oli sihitud sinakasvalge tähe poole.</p>
<p>“Pidid sa mulle veel midagi rääkima?”</p>
<p>“Mina küll ei tea.”</p>
<p>Hõõrusin vasakut rannet, tundes, et miski oleks pidanud seal tukslema. Oh, jah, Frakir. Kus Frakir üldse oli? Siis meenus mulle, et olin jätnud selle Brandi ruumidesse. Miks ma olin seda teinud? Ma… mu mõistus oli hägune, mälu unenäoline.</p>
<p>See oli esimene kord, mil ma seda sündmust meenutada püüdsin. Oleksin ma enne mällu piilunud, oleksin varem aru saanud, mida see tähendas. Petliku ilu ähmastav toime. Olin Brandi ruumides astunud mingi loitsu mõjuvälja. Mul polnud aimugi, kas see oli seal mind oodanud või olin ma lihtsalt oma ringituhnimisega selle aktiveerinud. Oletasin, et see võis olla ka midagi veel üldisemat, mille käivitajaks oli lossis toimunud häving – ning minuga juhtunu võis olla selle ärganud tahtmatu kõrvalmõju. Seda viimast varianti ma küll eriti ei uskunud.<br />Õigupoolest kahtlesin ma selle värgi üldisuses. See tundus just niisuguse lõksuna, mille Brand oleks võinud maha jätta. See oli segadusse ajanud minusuguse korraliku ettevalmistusega võluri. Võib-olla oli ainult mu praegune sündmuskohast kaugenemine aidanud mul mõistust selgemaks saada. Kui ma meenutasin oma tegevust loitsuga kokkupuutumise hetkest saadik, sain aru, et olin liikunud just nagu udus. Ja mida rohkem ma mõtlesin, seda rohkem tundus mulle, et see loits oli valmistatud just minu jaoks. Ja kuna ma seda loitsu ei mõistnud, ei saanud ma eeldada, et olen sellest vabanenud.</p>
<p>Mis see ka polnud, igatahes oli see sundinud Frakiri pikemalt mõtlemata maha jätma ning pannud mu tundma end… noh, imelikult. Ma ei teadnud, kuidas see just täpselt oli mu mõtteid ja tundeid mõjutanud või veel mõjutada võis – nii see paraku oli, kui juhtusid loitsu mõju alla sattuma. Ent ma ei suutnud ka kujutleda, et kadunud Brand oleks ette näinud sellist ennustamatut asjade käiku, nagu oli tema elamise kõrval asuvate ruumide eraldamine just mulle pärast tema surma – ning et pärast äärmiselt ebatõenäolisele Logruse ja Mustri kokkupõrkele Amberi lossi ülemises koridoris järgnenud varingut tekib mul kiusatus tema ruumidesse astuda. Ei, tundus, et selle taga oli keegi teine. Jurt? Julia? Ma ei uskunud hästi, et nad oleksid saanud kellestki märkamata keset Amberi lossi nii vabalt tegutseda. Kes siis? Ja kas see sai olla kuidagi seotud stseeniga Peeglite koridoris? Mul polnud aimugi. Oleksin ma praegu seal, siis suudaksin ehk kokku seada loitsu, mis süüdlase välja nuusiks. Ent ma polnud, ja üldse pidi maailma sealse otsaga seotud asjade uurimine nüüd mõneks ajaks tagaplaanile jääma.</p>
<p>Valgus meie ees läks heledamaks, vilkudes taevalikult sinise ja kurjakuulutavalt punase vahel.</p>
<p>“Gryll, kas sa tunned minul mingit loitsu?” küsisin.</p>
<p>“Jah, isand,” vastas ta.</p>
<p>“Miks sa seda ei maininud?”</p>
<p>“Ma mõtlesin, et see võib olla su enda oma – kaitseks, näiteks.”</p>
<p>“Kas sa saaksid selle maha võtta? Kuna ma olen selle sees, siis ma ise hästi ei saa.”</p>
<p>“See on liiga tihedalt seotud su isiksusega. Ma ei oskaks isegi kusagilt alustada.”</p>
<p>“Saad sa selle kohta midagi öelda?”</p>
<p>“Ainult nii palju, et see on olemas, isand. Ehk nii palju, et tundub pea peale rõhuvat.”</p>
<p>“Et see võib siis mu mõtetele mingit tooni anda?”</p>
<p>“Jahah, helesinist.”</p>
<p>“Ma ei mõelnud seda, kuidas sina neid asju tajud. Ainult võimalusele, kas see võib mu mõtlemist mõjutada.”</p>
<p>Ta tiivad välgatasid siniselt, siis punaselt. Meie tunnel laienes järsku ja taevas lõid helendama Kaose hullumeelsed värvid. Täht, millele me olime suunda hoidnud, muutus nüüd halli ja oliivirohelise, hauataguse välimusega lossi kõrgesse torni riputatud – ja muidugi maagiliselt võimendatud – laterna suuruseks; loss asus mäe otsas, mille alumine ja ka keskmine osa olid eemaldatud. Kivist saar hõljus kivistunud metsa kohal. Puud põlesid opaalivärvi leekides: oranž, purpurpunane, roheline.</p>
<p>“Ma kujutan ette, et selle saaks maha võtta küll,” märkis Gryll. “Aga minusuguse vaese deemoni jaoks oleks selle lahtiharutamine pettumustvalmistav.”</p>
<p>Mühatasin. Vaatasin mõne hetke möödalibisevat maastikku. “Deemonitest rääkides…” alustasin siis.</p>
<p>“Jah?”</p>
<p>“Mida sa oskad mulle ty’igadest rääkida?” küsisin.</p>
<p>“Nad elutsevad kaugel teisel pool Äärt,” vastas ta, “ja võimalik, et nad on kõige lähedasemad ürgse Kaose olenditele. Ma usun, et mingit õiget materiaalset keha neil ei olegi. Neil on üsna vähe pistmist teiste deemonitega ja veel vähem kellegi teisega.”</p>
<p>“Oled sa kedagi neist… hmm… isiklikult tundnud?”</p>
<p>“Eks ma mõnega olen vahel kokku puutunud,” vastas ta.</p>
<p>Tõusime kõrgemale. Loss samuti. Meteooridesadu helendas vaikselt selle taga.</p>
<p>“Nad saavad asuda inimkehas, selle üle võtta.”</p>
<p>“See ei üllata mind.”</p>
<p>“Ma tunnen ühte, kes on seda teinud mitu korda. Aga tekkis tavatu probleem. Näib, et ta võttis ühe inimkeha üle surivoodil. Paistab, et inimese surm lukustas ty’iga sellesse kehasse. Ta ei saa seda enam maha jätta. Kujutad sa ette, kuidas ta võiks pääseda?”</p>
<p>Gryll irvitas. “Hüpaku järsakust alla, ma arvan. Või kukkugu mõõga otsa.”</p>
<p>“Aga mis siis, kui ta on kehaga nüüdseks nii tihedalt seotud, et ka see ei aita tal vabaks saada?”</p>
<p>Gryll irvitas veel kord. “Kehade varastamise äris on oma riskid.”</p>
<p>“Ma olen tema ees tänuvõlglane,” ütlesin. “Ma tahaksin teda aidata.”</p>
<p>Ta oli veidi aega vait ja vastas siis: “Mõni vanem ja targem ty’iga võiks ehk sellistest asjadest midagi teada. Ja sa tead, kust neid leida.”</p>
<p>“Jah.”</p>
<p>“Vabanda, et minust rohkem abi ei ole. Ty’igad on vana rass.”</p>
<p>Ja siis me langesime torni poole. Meie tee Kaose kaleidoskoopilise taeva all kahanes õhukeseks triibuks. Gryll lendas aknast paistva valguse poole ja ma piilusin temast mööda.</p>
<p>Vaatasin alla. Vaade pani pea ringi käima. Kusagilt eemalt kostis urisev heli, nagu hõõruks üks osa maapinnast aeglaselt teise vastu – siinkandis juhtus seda küllaltki sageli. Tuul rebis mu rõivaid. Minust vasakul kaunistas taevast rida mandariini moodi pilvi. Nägin juba lossi seinte üksikasju. Märkasin valgustatud ruumis üht kogu.</p>
<p>Siis me olime juba väga lähedal ja kohe ka aknast sees. Suur, küürus, hall-punane sarviline ja poolenisti soomustega kaetud deemon piidles mind oma kollaste, ovaalsete pupillidega silmadega. Ta kihvad olid paljastatud naeratuseks.</p>
<p>“Onu!” hüüatasin maha ronides. “Tervitus!”</p>
<p>Gryll ringutas ja raputas ennast, kui Suhuy lähemale kiirustas ja mind – ettevaatlikult – embas.</p>
<p>“Merlin,” ütles ta viimaks, “tere tulemast koju. Mul on kahju, et põhjus on just selline, kuid sinu kohalolek teeb mulle rõõmu. Gryll rääkis sulle…?”</p>
<p>“Tema Kõrguse lahkumisest? Jah. Minu kaastunne.”</p>
<p>Ta lasi mu lahti ja astus sammu tagasi.</p>
<p>“Mitte et see oleks tulnud ootamatult,” ütles ta. “Pigem vastupidi. Õigupoolest isegi liiga. Ent sellise sündmuse jaoks polegi õiget hetke.”</p>
<p>“Tõsi,” vastasin, kangeks jäänud vasakut õlga masseerides ja püksitaskust kammi otsides. “Ja ta põdes juba nii pikka aega, et ma olin sellega ära harjunud. Peaaegu tundus juba, nagu oleks ta nõrkusega leppinud.”</p>
<p>Suhuy noogutas. Küsis siis: “Kavatsed sa siinse kuju võtta?”</p>
<p>“Mul on olnud raske päev,” ütlesin. “Kui etikett just ei kohusta, siis ma parema meelega säästaksin energiat.”</p>
<p>“Hetkel pole mingit kohustust,” vastas ta. “Oled sa söönud?”</p>
<p>“Viimasel ajal mitte.”</p>
<p>“Tule siis,” ütles ta. “Otsime sulle midagi toitvat.”</p>
<p>Ta pöördus ja hakkas kaugema seina poole minema. Järgnesin talle. Toal ei olnud uksi ja ta pidi teadma kõiki kohaliku varju üleminekupunkte – Kojad on selles mõttes Amberi vastand. Kui Amberisse on varjude kaudu õudselt raske pääseda, siis Kodades on varjud nagu kulunud kardinad – sageli võid täiesti tahtmatult sattuda vaatama hoopis teise reaalsusse. Ja vahel vaatab miski sealt teisest reaalsusest sind. Hoolikas peab olema ka sellega, et mitte astuda oma varjust kuhugi, kus sa satud olema kõrgel õhus, vee all või ägeda vihma käes. Turism pole Kodades kunagi populaarne olnud.</p>
<p>Õnneks on varjude aines selles reaalsuse otsas nii kuulekas, et varjumeistrid suudavad seda hõlpsasti töödelda: õmmelda kangad nii kokku, et tekiksid läbikäigud. Varjumeistrid on neis oludes väga tähtsa oskusega käsitöölised, kes saavad oma võime Logruselt, kuigi nad ei pea olema Logrust läbinud. Õigupoolest on seda teinud vaid vähesed, kuid kõigist Logruse läbinutest saavad automaatselt Varjumeistrite Gildi liikmed. Nad on Kodades umbes nagu torumehed või elektrikud Maal ja samal viisil erinevad ka nende võimed: vaja on nii annet kui kogemusi. Ma olen küll gildi liige, kuid palju parema meelega järgnen ma kellelegi, kes tunneb teed, kui hakkan ise läbipääse otsima. Küllap ma peaksin sellest põhjalikumalt rääkima. Võib-olla kunagi räägingi.</p>
<p>Kui me seinani jõudsime, siis seda seal muidugi polnudki. See läks uduseks ja hajus ning me läbisime ruumiosa, kus see oli olnud – või täpsemalt, ühe teise, analoogilise ruumiosa – ja laskusime siis juba mööda rohelist treppi. Või, noh, see polnud otseselt trepp. See oli rida omavahel ühendamata rohelisi kettaid, mis üksteisest sobiva kauguse ja kõrguste vahega umbes nagu õhus hõljudes spiraalselt laskusid. Trepi pikkus vastas enam-vähem lossi suurusele ja lõppes see sileda seinaga. Enne seinani jõudmist läbisime mõned hetked heledat päevavalgust, lühiajalise keerise sinist lund ja umbes nagu altarita katedraali löövi, kusjuures kirikupinkidel istusid luukered. Lõpuks seina juures, läbisime selle ja sattusime suurde kööki. Suhuy juhatas mu sahvrisse ja andis märku, et ma ennast ise teenindaksin. Leidsin veidi külma liha ja leiba, nii et tegin endale võileiva ja rüüpasin leiget õlut peale. Ta näksis ka ise tüki leiba ja rüüpas kannust sama vedelikku. Meie peade kohale ilmus kiiresti lendav lind, kraaksus rämedalt ja kadus enne vastasseinani jõudmist.</p>
<p>“Millal teenistus on?” küsisin.</p>
<p>“Järgmine punane taevas, sinna on veel peaaegu terve pööre,” vastas ta. “Nii et sul on võimalus magada ja ennast koguda – võib-olla.”</p>
<p>“Mida tähendab “võib-olla”?”</p>
<p>“Kuna sa oled üks kolmest, oled sa musta valve all. Seepärast ma kutsusingi su siia, ühte oma üksildastest paikadest.” Ta pööras ringi ja kõndis läbi seina. Järgnesin talle, õllekann ikka käes, ja me võtsime istet liikumatu rohelise veega tiigi ääres; meie kohale jäi väljaulatuv kaljupank ja kastanpruun taevas. Suhuy loss sisaldas kilde kõikjalt Kaosest ja ümbruskonna varjudest, mis olid hullumeelse lapitekina kokku seatud, kuid kahtlemata oli selles segaduses oma süsteem. “Ja kuna sa kannad ogasõrmust, siis oled sa lisanud täiendavaid turvameetmeid,” märkis ta.</p>
<p>Ta sirutas käe ja puudutas mu sõrmuse paljude kodaratega ratast. Kerge kihelus läbis mu sõrme, siis kätt ja käsivart.</p>
<p>“Onu, kui sa olid mu õpetaja, kaldusid sa sageli kasutama salapäraseid vihjeid,” ütlesin. “Aga ma olen oma õpingud nüüdseks lõpetanud ja arvan, et see annab mulle õiguse öelda – mul pole vähimatki aimu, mis neetud asjast sa räägid.”</p>
<p>Ta muheles ja rüüpas õlut. “Peegelduses saab see alati selgemaks,” ütles ta.</p>
<p>“Peegeldus…” kordasin ja vaatasin tiiki. Kujutised ujusid pinna all mustade liblede vahel: surnult lebav Swayvill, kollased ja mustad rõivad kokkutõmbunud keha ümber mässitud, mu ema, mu isa, mitmesugused deemonid möödumas ja hajumas, Jurt, ma ise, Jasra ja Julia, Random ja Fiona, Mandor ja Dworkin, Bill Roth ja paljud mulle tundmatud näod…</p>
<p>Raputasin pead.</p>
<p>“Peegeldus ei anna selgust,” ütlesin.</p>
<p>“See ei toimigi ühe hetkega,” vastas ta.</p>
<p>Nii et ma keskendusin uuesti nägude ja kogude kaosele. Jurt tuli tagasi ja jäi pikaks ajaks. Ta riietus, seejuures väga maitsekalt, ja paistis olevat suhteliselt ühes tükis. Kui ta lõpuks hajus, naasis üks mulle tuttavatest nägudest. Ma teadsin, et ta on Kodade aadlik, ja pingutasin mälu. Jah, muidugi. Palju aega oli möödas, kuid ma tundsin ta ära. Tmer Jesby Kojast, kadunud prints Roloviansi vanim poeg, nüüd ise Jesby valitseja – labidakujuline habe, paksud kulmud, tugev kehaehitus, oma karusel kombel isegi nägus; kuulu järgi vapper ja isegi osavõtlik tegelane.</p>
<p>Siis Chanicuti prints Tubble, kelle kujutis vaheldus edasi-tagasi inimliku ja deemonliku vormi vahet. Rahulik, tüse, delikaatne; sajandeid vana ja väga kaval; ta kandis narmashabet, tal olid suured, heledad, süütu ilmega silmad ja ta oli meister paljudes mängudes.</p>
<p>Ma ootasin, Jurtile järgnes Tmer ning siis Tubble, kes hajus hõljuvate veetaimede vahele. Ootasin veel, aga midagi uut ei juhtunud.</p>
<p>“Peegelduse lõpp,” kuulutasin viimaks. “Aga ma ei saa ikka aru, mida see tähendab.”</p>
<p>“Mida sa nägid?”</p>
<p>“Oma venda Jurti,” vastasin, “ja Jesby printsi Tmeri. Ja Chanicuti Tubblet – lisaks muudele atraktsioonidele.”</p>
<p>“Väga asjakohane,” leidis ta. “Täiesti asjakohane.”</p>
<p>“Et siis?”</p>
<p>“Nagu sina, on ka Tmer ja Tubble musta valve all. Ma olen aru saanud, et Tmer on Jesbys, kuid ma usun, et Jurt on läinud kuhugi mujale kui Dalgarrysse.”</p>
<p>“Jurt tuli tagasi?”</p>
<p>Suhuy noogutas.</p>
<p>“Ta võib olla mu ema kindluses Gantus,” mõtisklesin. “Või – Sawallil oli teine valdus veel, Anch, päris Ääre juures.”</p>
<p>Suhuy kehitas õlgu. “Ma ei tea,” ütles ta.</p>
<p>“Aga miks üldse must valve – ükskõik, kelle jaoks meist?”</p>
<p>“Sa käisid varjus korralikus ülikoolis,” ütles ta, “ja sa oled elanud Amberi õukonnas, mis peaks minu arvates olema väga hariv. Seega ma pakuksin, et mõtle natuke. Nii hästi ihutud mõistus peaks ju ometi…”</p>
<p>“Ma saan aru, must valve tähendab, et meid ähvardab mingi oht…”</p>
<p>“Muidugi.”</p>
<p>“… mille olemus jääb mulle arusaamatuks. Kui mitte just…”</p>
<p>“Jah.”</p>
<p>“See peab olema seotud Swayvilli surmaga. Niisiis tähendab see mingit laadi poliitilist otsust. Aga ma olen viibinud eemal. Ma ei tea, mis võiks praegu tähtis olla.”</p>
<p>Ta avas suu, paljastades rida rea järel kulunud, kuid siiski jubedaid kihvu. “Mõtle näiteks troonijärglusele,” ütles ta.</p>
<p>“Hea küll. Ütleme, Sawalli koda toetab ühte võimalikku kandidaati, Jesby teist ja Chanicut kolmandat. Ütleme, me oleme valmis seepärast üksteisele kõri kallale minema. Ütleme, ma sattusin tagasi tulema otse keset veritasu. Nii et see, kes siin praegu korraldusi jagab, kuulutas meid valve all olevateks, et asjad inetuks ei läheks. Kena temast ju.”</p>
<p>“Peaaegu,” ütles ta, “aga sellest punktist on asjad juba kaugemale arenenud.”</p>
<p>Raputasin pead. “Annan alla,” ütlesin.</p>
<p>Kusagilt kostis ulguv hääl. “Mõtle natuke,” kordas ta, “kuni ma külalisele vastu lähen.”</p>
<p>Ta tõusis, astus tiiki ja kadus ainsa hetkega.</p>
<p>Jõin oma õlle lõpuni.</p>
<h3>2</h3>
<p>Näis, et üsna kohe hakkas kaljurahn mu kõrval kumama ja tegi uksekella meenutavat häält. Tahtmatult keskendus kogu mu tähelepanu asjakesele, mida Suhuy oli nimetanud ogasõrmuseks. Samas mõistsin, et valmistun end kaitsma. Huvitav, kui tuttavana sõrmus mulle juba tundus ja kui hästi ma tundusin olevat sellega nii lühikese aja jooksul kohanenud. Olin püsti, näoga kalju poole, vasak käsi välja sirutatud, kui Suhuy läbi kumava laigu välja astus ja tema taga paistis veel üks, pikem ja tumedam kogu. Hetke pärast materialiseerus ka too teine, osutudes mitte kaheksa jäsemega ahviks, nagu mulle algul oli tundunud, vaid mu vennaks Mandoriks tema inimkujul; ta kandis musta, just nagu siis, kui ma teda viimati nägin, aga rõivad olid puhtad ja veidi teise lõikega ning ta valged juuksed olid vähem sassis. Ta vaatas kiiresti ringi ja naeratas mulle.</p>
<p>“Nagu ma näen, on kõik korras,” väitis ta.</p>
<p>Ma muhelesin ja osutasin ta kaelas rippuvale käele. “Nii korras, kui võib eeldada,” vastasin. “Mis pärast mu lahkumist Amberis juhtus?”</p>
<p>“Uusi katastroofe ei järgnenud,” ütles ta. “Ma jäin veel ainult nii kauaks, et uurida, kas ma saan kuidagi aidata. See piirdus aga ümbruskonna maagilise puhastamise ja aukude katmiseks mõnede laudade tõmbamisega. Siis ma palusin Randomilt luba lahkuda, ta vastas mu palvele soodsalt ja ma tulin koju.”</p>
<p>“Katastroof? Amberis?” küsis Suhuy.</p>
<p>Ma noogutasin. “Amberi palee koridoris põrkasid kokku Ükssarvik ja Madu, mis tõi kaasa arvestatavaid purustusi.”</p>
<p>“Mis võis olla selle põhjuseks, et Madu söandas tungida nii kaugele Korra valdustesse?”</p>
<p>“See oli seotud esemega, mida Amberis nimetatakse Kohtunikujuveeliks, Madu aga peab seda oma puuduvaks silmaks.”</p>
<p>“Ma tahan kogu seda lugu kuulda.”</p>
<p>Rääkisin siis talle sellest keerulisest vastasseisust, jättes välja oma hilisemad kogemused Peeglite Galeriis ja Brandi ruumides. Kuni ma jutustasin, libises Mandori pilk ogasõrmusele, siis Suhuyle, siis jälle tagasi. Ta naeratas, kui nägi, et ma seda märkasin.</p>
<p>“Nii et Dworkin on jälle endine…?” lausus Suhuy.</p>
<p>“Varem polnud ma temaga tuttav,” vastasin. “Aga ta näis teadvat, mida ta teeb.”</p>
<p>“… ja Kashfa kuninganna näeb Mao silmaga.”</p>
<p>“Ma ei tea, mida ta sellega näeb,” ütlesin. “Ta alles toibub operatsioonist. Aga see on huvitav mõte. Kui ta peaks tõesti sellega nägema, siis mida ta näeb?”</p>
<p>“Ma söandan pakkuda, et igaviku selgeid ja jahedaid jooni. Läbi kõigi varjude. Eriti kaua ei suudaks ükski surelik seda taluda.”</p>
<p>“Ta on Amberi verd,” ütlesin.</p>
<p>“Tõsi? Oberoni?”</p>
<p>Ma noogutasin.</p>
<p>“Su kadunud senjöör oli väga aktiivne mees,” märkis ta. “Siiski võib see vaatepilt olla üsna väsitav – kuigi ma räägin ainult oletuste põhjal ja mõnedele üldistele seaduspärasustele toetudes. Mul pole aimugi, mis sellest välja võib tulla. Ainult Dworkin oskaks öelda. Kui ta oli mõistuse juures, siis oli sellel mingi eesmärk. Ma tunnustan tema meisterlikkust, aga mul pole kunagi õnnestunud tema samme ette aimata.”</p>
<p>“Sa tunned teda isiklikult?” küsisin.</p>
<p>“Tundsin,” vastas Suhuy, “väga ammu, enne tema pahandusi. Ja nüüd ma ei tea, kas rõõmustada või ahastada. Taastununa võib ta tegutseda suurema hüvangu huvides. Ent samahästi võivad ta huvid olla ka läbinisti isiklikud.”</p>
<p>“Kahjuks ei saa ma sind selles osas aidata,” ütlesin. “Ka minu jaoks on ta teod saladuslikud.”</p>
<p>“Mind ajab Silma asukoht samuti segadusse,” lausus Mandor. “Aga see tundub pigem kohaliku tähtsusega asjana, arvestades Amberi suhteid Kashfa ja Begmaga. Tundub, et mõtisklused sel teemal ei vii meid praegu kuhugi. Õigem oleks keskenduda siinsetele pakilistele probleemidele.”</p>
<p>Ohkasin tahtmatult. “Nagu näiteks troonijärglus?” pakkusin.</p>
<p>Mandor kergitas kulmu. “Oh, isand Suhuy on jõudnud sulle juba selgitada?”</p>
<p>“Ei,” vastasin. “Ei, aga ma kuulsin oma isalt nii palju Amberi troonijärglusest, kõigist neist salanõudest, intriigidest ja reetmistest, et ma tunnen ennast sel teemal juba peaaegu eksperdina. Ma kujutan ette, et siin võib Swayvilli Koja järglaste seas sama lugu olla, sest asjasse on segatud palju rohkem põlvkondi.”</p>
<p>“See mõte on üldiselt õige,” ütles ta, “kuigi siin on pilt ehk veidi korrapärasem, kui oli Amberis.”</p>
<p>“Asi seegi,” ütlesin. “Mis minusse puutub, siis ma kavatsen Swayvillile viimset austust avaldada ja kaduda võimalikult kaugele. Saada mulle postkaart, kui tulemused on selgunud.”</p>
<p>Mandor naeris. Ta naerab väga harva. Tundsin randmel kihelust – seal, kus on tavaliselt Frakir.</p>
<p>“Ta siis tõesti ei tea,” ütles ta Suhuy poole vaadates.</p>
<p>“Ta jõudis alles äsja kohale,” vastas Suhuy. “Ma pole jõudnud talle veel midagi rääkida.”</p>
<p>Sobrasin taskus, leidsin mündi, võtsin välja ning viskasin õhku. “Kull,” teatasin tulemust uurides. “Sina räägid, Mandor. Mis siin toimub?”</p>
<p>“Sa ei ole troonipärijate seas esimene,” ütles ta.</p>
<p>Nüüd oli minu kord naerda ja seda ma ka tegin. “Seda ma juba teadsin,” ütlesin. “Sellest pole kuigi palju aega möödas, kui sa mulle lõunasöögi juures seletasid, kui pikk järjekord mind sellest lahutab – kui minusugune segavereline peaks üldse kõne alla tulema.”</p>
<p>“Kaks,” ütles ta. “Enne sind on neid veel kaks jäänud.”</p>
<p>“Ma ei mõista,” ütlesin. “Mis kõigi teistega juhtus?”</p>
<p>“Surnud,” vastas ta.</p>
<p>“Ränk gripiepideemia sel aastal?”</p>
<p>Ta muigas salakavalalt. “Viimasel ajal on olnud harvanähtavalt palju surmaga lõppenud kahevõitlusi ja poliitilisi salamõrvu.”</p>
<p>“Kummad neist on sagedasemad?”</p>
<p>“Salamõrvad.”</p>
<p>“Põnev küll.”</p>
<p>“… Ja nii määraski Kroon teid kolme musta valve kaitse alla ja oma Kodade turvateenistuse hoolde.”</p>
<p>“Sa mõtled seda tõsiselt.”</p>
<p>“Kahtlemata.”</p>
<p>“Kas selle ridade järsu hõrenemise põhjuseks on paljude tegelaste üheaegne soov kõrgemale jõuda? Või on mingi väiksem seltskond oma teelt tõkkeid eemaldamas?”</p>
<p>“Kroon ei ole selles kindel.”</p>
<p>“Kui sa nimetad Krooni, siis keda sa praegu selle all täpsemalt silmas pead? Kes teeb vahepeal otsuseid?”</p>
<p>“Amblerashi isand Bances,” vastas ta, “meie kadunud valitseja kauge sugulane ja pikaajaline sõber.”</p>
<p>“Mulle tuleb ta ähmaselt meelde küll. Kas ta ise ei või trooni poole vaadata ja nende… kõrvaldamiste taga olla?”</p>
<p>“Ta on Mao preester. Nad annavad vande ilmalikust valitsemisest hoiduda.”</p>
<p>“Tavaliselt on võimalik sellistest vannetest ümber hiilida.”</p>
<p>“Tõsi, aga tema huvipuudus selliste asjade vastu näib täiesti siirana.”</p>
<p>“Mis ei välista, et tal on oma soosik, keda ta võib teel pisut aidata. Kas kellelgi valitsejakandidaatidest on soojad suhted selle orduga?”</p>
<p>“Minu teada mitte.”</p>
<p>“Mis ei tähenda veel, et keegi poleks võinud temaga kokku leppida.”</p>
<p>“Ei, kuid Bances pole mees, kellele oleks lihtne sellist ettepanekut teha.”</p>
<p>“Teiste sõnadega, sa usud, et ta on toimuvast üle.”</p>
<p>“Kuni keegi pole tõestanud vastupidist.”</p>
<p>“Kes on järjekorras esimene?”</p>
<p>“Chanicuti isand Tubble.”</p>
<p>“Kes on järgmine?”</p>
<p>“Jesby isand Tmer.”</p>
<p>“Su tiik on tasemel,” ütlesin Suhuyle.</p>
<p>Ta näitas mulle jälle oma hambaid. Tundus, et need pöörlesid.</p>
<p>“On meil Chanicuti või Jesbyga mingi veritasu pooleli?”</p>
<p>“Ei, tegelikult ei ole.”</p>
<p>“Me siis oleme lihtsalt ettevaatlikud, jah?”</p>
<p>“Jah.”</p>
<p>“Kuidas kõik üldse selleni jõudis? Tähendab, nagu ma mäletan, pidi asjasse olema segatud palju inimesi. Oli see üks pikkade nugade öö või mis?”</p>
<p>“Ei, nad surid pikema aja jooksul, üsna ühtlases tempos. Mitte et Swayvilli tervise halvenemisele oleks kohe äkiline veresaun järgnenud – kuigi mõned tapeti üsna hiljuti.”</p>
<p>“Noh, kindlasti on ju toimunud mingi juurdlus. On meil mõni süüdlane vahi all?”</p>
<p>“Ei, nad kas pääsesid põgenema või said ise ka surma.”</p>
<p>“Kes need olid, kes surma said? Nende isikud võiksid osutada nende poliitilistele eelistustele.”</p>
<p>“Tegelikult mitte. Mõned olid elukutselised palgamõrvarid. Mõned olid lihtsalt rahulolematud, väidetavalt vaimselt haiged.”</p>
<p>“Sa siis ütled, et pole mingeid vihjeid, kes võiks olla selle taga?”</p>
<p>“Just nimelt.”</p>
<p>“Kas on siis vähemalt kahtlusi?”</p>
<p>“Muidugi on Tubble ise kahtlusalune, aga pole kõige parem mõte seda valjusti välja öelda. Temal oli kõige rohkem võita ja nüüd ongi tal võimalus seda teha. Ning tema poliitilises karjääris on parasjagu varjamisi, reetmisi ja salamõrvu. Aga see kõik oli ammu. Eks igaühel on mõni luukere keldris. Juba palju aastaid on ta olnud vaikne konservatiiv.”</p>
<p>“Ja Tmer – ta on piisavalt lähedal, et kahtlusi äratada. Kas miski võiks teda nende veriste lugudega siduda?”</p>
<p>“Tegelikult mitte. Tema tegemised pole just eriti avalikud. Ta hoiab väga omaette. Aga minevikus pole teda kunagi seostatud mingi äärmusliku käitumisega. Ma ei tunne teda eriti hästi, aga ta on mulle alati jätnud lihtsama, otsekohesema mulje kui Tubble. Ta tundub olevat seda sorti mees, kes lihtsalt üritaks riigipööret, kui ta trooni kangesti tahtma peaks, mitte ei raiskaks aega intriigidele.”</p>
<p>“Võib muidugi olla ka mitu pretendenti, igaüks neist oma nimel tegutsemas…”</p>
<p>“Ja nüüd, kui aeg on otsa saamas, peavad nad välja ilmuma?”</p>
<p>“Tundub ju nii, kas pole?”</p>
<p>Naeratus. Õlakehitus.</p>
<p>“Kroonimine ei tarvitse ju veel selle lõppu tähendada,” ütles ta.</p>
<p>“Kroon ei muuda selle kandjat automaatselt pistodakindlaks.”</p>
<p>“Aga pärija tuleb võimule suure hulga paha pagasiga.”</p>
<p>“See poleks ajaloos esimene kord. Ja kui selle peale mõtlema hakata, siis on mõned väga head valitsejad tulnud võimule just sellise pilve varjus. Muuseas, on sulle pähe tulnud, et teised võivad sinu suhtes samu mõtteid heietada?”</p>
<p>“Jah, ja see on ebameeldiv tunne. Mu isa tahtis pikka aega Amberi trooni ja tegelikult rikkus see ta elu ära. Õnnelik oli ta alles siis, kui oli selle mõtte põrgusse saatnud. Kui ma tema eluloost üldse midagi olen õppinud, siis just seda. Minul sellist auahnust pole.”<br />Hetke ma siiski mõtlesin. Mis tunne võiks olla sellist tohutut riiki kontrollida? Iga kord, kui ma poliitikat kirusin, olgu siin, Amberis, või varjus nimega Maa, kaalusin ühtlasi automaatselt, kuidas mina olukorra lahendaksin, kui see minu teha oleks.</p>
<p>“Et siis on pähe tulnud?” kordas Mandor.</p>
<p>Langetasin pilgu. “Võib-olla vaatavad nemad praegu oma ennustustiikidesse, lootes mingeid vihjeid leida,” ütlesin.</p>
<p>“Kahtlemata,” vastas ta. “Aga kui Tubble ja Tmer leiaksid enneaegse lõpu? Mida sa teeksid?”</p>
<p>“Ära isegi mõtle sellele,” ütlesin. “Seda ei juhtu.”</p>
<p>“Aga kujuta ette.”</p>
<p>“Ma ei tea.”</p>
<p>“Sa peaksid mingi otsuse tegelikult ära tegema, et hiljem sellele mitte enam mõelda. Sul ei jää sõnadest puudu, kui sa tead, mida sa tahad.”</p>
<p>“Aitäh. Ma jätan selle meelde.”</p>
<p>“Räägi veel, mis sinuga pärast meie eelmist kohtumist juhtus.”</p>
<p>Nii ma siis rääkisin, Mustri vaimud ja kõik see värk.</p>
<p>Olin lõpuni jõudmas, kui algas jälle ulguv heli. Suhuy läks kaljurahnu poole. “Vabandage,” ütles ta, kalju lõhenes ja ta astus selle sisse.</p>
<p>Tundsin kohe endal Mandori rasket pilku. “Tõenäoliselt on meil ainult hetk,” ütles ta. “Sellest ei piisa, et võtta läbi kõik, millest ma tahtsin sinuga rääkida.”</p>
<p>“Väga eraviisiliselt, mis?”</p>
<p>“Jah. Sa peaksid asjad nii korraldama, et saaksime enne matuseid koos einestada. Ütleme, veerandpöörde pärast, sinise taeva all.”</p>
<p>“Hea küll. Sinu pool või Sawalli juures?”</p>
<p>“Tule parem minu poole.”</p>
<p>Kalju hakkas jälle virvendama, kui ma noogutasin, ja pilveloorist astus välja siniselt sädelev nõtke deemon. Olin kohe püsti ja kummardusin ta väljasirutatud kätt suudlema.</p>
<p>“Ema,” ütlesin. “Ma ei arvanud, et sa nii kiiresti oma saabumisega mind rõõmustad.”</p>
<p>Ta naeratas, ent siis kadus see keerisesse. Soomused hajusid, ta nägu ja keha voogasid. Sinisest sädelusest sai tavaline kahvatu ihu värv. Ta puusad ja õlad laienesid, kui ta pikkusest pisut kaotas, kuid ta oli endiselt üsna pikka kasvu. Esileulatuvate kulmuluude taandumine tegi ta pruunid silmad kaunimaks. Ta nüüd inimliku kuju võtnud nöbininal said nähtavaks mõned tedretähnid. Pruunid juuksed olid pikemad kui eelmine kord, mil ma teda inimkujul nägin. Ja ta naeratas ikka veel. Punane, lihtsa vööga kokku tõmmatud tuunika sobis talle; ta puusal rippus rapiir.</p>
<p>“Mu armas Merlin,” ütles ta, võttis mu pea käte vahele ja suudles mind huultele. “Mulle teeb rõõmu, et sa nii hea välja näed. Sinu viimasest külaskäigust on möödas päris palju aega.”</p>
<p>“Ma olen viimasel ajal väga aktiivset elu elanud.”</p>
<p>“Seda kindlasti,” ütles ta. “Mulle on teatatud su mitmesugustest äpardustest.”</p>
<p>“Ma usun, et on. Mitte igaühel ei käi ty’iga kogu aeg sabas, ei püüa teda erinevaid kujusid võttes regulaarselt võrgutada ega tee ta elu oma soovimatute kaitsepüüdlustega väga keeruliseks.”</p>
<p>“See näitab vaid, et ma hoolin sinust, armas.”</p>
<p>“See näitab ka, et sul pole lugupidamist mu eraelu vastu ja sa ei usalda mu otsuseid.”</p>
<p>Mandor köhatas. “Tere, Dara,” ütles ta.</p>
<p>“See võib sulle ju nii paista,” väitis Dara. Jätkas siis: “Tere, Mandor. Mis su käega juhtus?”</p>
<p>“Arhitektuuriga seotud arusaamatus,” vastas Mandor. “Sind pole küll mõnda aega näha olnud, kuid see ei tähenda veel, et oleksin su unustanud.”</p>
<p>“Kui see oli komplimendina mõeldud, siis ma tänan,” ütles Dara. “Jah, ma tõmbun vahetevahel eemale, kui seltskonnaelu liiga koormavaks muutub. Aga sina, isand, ei tohiks seda küll ette heita, sest sa kaod palju pikemalt oma kodustesse labürintidesse – kui see ikka on see koht, kuhu sa kaod.”</p>
<p>Mandor kummardas. “Just nagu sa ütled, emand – me näime olevat paljuski sarnased.”</p>
<p>Dara silmad tõmbusid pilukile, kuid hääletoon polnud muutunud, kui ta ütles: “Mine tea. Jah, vahel võin meid sugulashingedena näha küll, ehk isegi rohkem, kui seda näitavad meie lihtsaimad aktiivsusperioodid. Me mõlemad oleme viimasel ajal päris palju toimetanud, kas pole nii?”</p>
<p>“Ainult et mina olen olnud hooletu,” ütles Mandor oma vigastatud käele osutades. “Sina ilmselt mitte.”</p>
<p>“Aga ma ei vaidle ka kunagi arhitektuuriga,” ütles Dara.</p>
<p>“Või muude kaalukate asjadega?” küsis Mandor.</p>
<p>“Ma püüan töötada, arvestades sellega, mis on juba paigas,” väitis Dara.</p>
<p>“Mina ka, üldiselt.”</p>
<p>“Ja kui see ei õnnestu?” küsis Dara.</p>
<p>Mandor kehitas õlgu. “Vahel esineb kokkupõrkeid.”</p>
<p>“Omal ajal oled sa neid päris palju üle elanud, kas pole?”</p>
<p>“Ma ei saa seda eitada, kuid see kõik oli ammu. Sina tundud samuti olevat üsna vastupidavast materjalist.”</p>
<p>“Esialgu,” vastas Dara. “Me peaksime kunagi kogemusi vahetama – mis puutub kaalukatesse asjadesse ja kokkupõrgetesse. Kas poleks kummaline, kui me osutuksimegi igas mõttes sarnasteks?”</p>
<p>“Mind üllataks see igatahes väga,” vastas Mandor.</p>
<p>Jälgisin seda vestlust põnevuse ja väikese hirmuga, kuigi mul polnud aimugi tausta üksikasjadest ja nii sain ma otsustada ainult tunde põhjal. Nad olid omast kohast sarnased ja ma polnud veel kuulnud üldsõnalisuste vahetamist niisuguse täpsuse ja rõhuga – väljaspool Amberit muidugi, kus sellised vestlused olid sagedaseks mänguks.</p>
<p>“Vabandage,” pöördus Mandor meie kõigi poole, “aga ma pean nüüd tervenemiseks lahkuma. Tänan külalislahkuse eest, isand.” Ta tegi Suhuyle kummarduse. “Rõõm oli sinuga kohtuda,” ütles ta Darale.</p>
<p>“Sa ju alles tulid,” ütles Suhuy, “ja sa pole suupistetki võtnud. Sa teed minust kehva võõrustaja.”</p>
<p>“Ära muretse, vana sõber, selline teisenemine pole lihtsalt võimalik,” kinnitas Mandor. Väljapääsu poole taganedes vaatas ta veel minu poole. “Näeme siis,” ütles ta ja ma noogutasin.</p>
<p>Ta lahkus ja kalju kivistus tema järel.</p>
<p>“Paneb lausa mõtlema, kuidas kõik tal nii hõlpsasti õnnestub,” ütles mu ema.</p>
<p>“Elegants,” märkis Suhuy. “Seda sai ta sündides küllaga kaasa.”</p>
<p>“Huvitav, kes täna sureb?” lausus Dara.</p>
<p>“Ma pole kindel, kas see vihje on põhjendatud,” vastas Suhuy.</p>
<p>Dara naeris. “Ja kui on, siis möödub nende viimane hingetõmme maitsekalt.”</p>
<p>“Ütled sa seda etteheitvalt või kadedalt?” uuris Suhuy.</p>
<p>“Ei kumbagi,” vastas Dara. “Sest ka mulle meeldib elegantsi ja head nalja nautida.”</p>
<p>“Ema,” küsisin, “mis toimub?”</p>
<p>“Mida sa silmas pead, Merlin?” uuris ta.</p>
<p>“Ma lahkusin siit palju aega tagasi. Sa saatsid deemoni mind otsima ja minu eest hoolitsema. Eeldatavasti ta oskas kuidagi Amberi vere ära tunda. Nii et tekkis segadus, kui ta ei osanud minu ja Luke’i vahel otsustada. Seega ta hoolitses meie mõlema eest, kuni Luke alustas oma perioodilisi katseid mind ära tappa. Ta kaitses mind Luke’i eest ja püüdis kindlaks teha, kumb meist see õige on. Ta isegi elas mõnda aega koos Luke’iga ja pärast jälitas mind. Ma oleksin pidanud aru saama, et midagi sellist toimub, sest ta tahtis kangesti teada, mis mu ema nimi on. Ilmselt hoidis Luke oma esivanemate kohalt suu samamoodi kinni.”</p>
<p>Dara naeris. “See on kaunis pilt,” alustas ta. “Väike Jasra ja Pimedusevürst…”</p>
<p>“Ära proovigi teemat vahetada. Mõtle, kui piinlik see on täiskasvanud mehe jaoks – ema saadab deemonid tema eest hoolitsema.”</p>
<p>“Ainsuses. Oli üksainus deemon, mu armas.”</p>
<p>“Mis vahet seal on? Põhimõte jääb samaks. Millal sa selle kaitsmisvärgiga lõpetad? See teeb pahaseks…”</p>
<p>“Tõenäoliselt päästis ty’iga su elu, Merlin, ja mitte üks kord.”</p>
<p>“Noh, jah. Aga…”</p>
<p>“Sa eelistaksid olla surnud, mitte kaitstud? Ainult seepärast, et mina ta saatsin?”</p>
<p>“Asi pole selles!”</p>
<p>“Milles siis?”</p>
<p>“Näib, nagu oleksid sa eeldanud, et ma ei saa omal käel hakkama, ja…”</p>
<p>“Noh, sa ei saanud ju.”</p>
<p>“Aga sa ei võinud seda ette teada. Mind tegi pahaseks, et sa eeldasid, nagu vajaksin ma varjus lapsehoidjat – et ma olin naiivne, kergeusklik, hooletu…”</p>
<p>“Ma usun, et sa haavud, kui ma ütlen – just selline sa olidki, minnes õppima varju, mis nii väga erines Kodadest.”</p>
<p>“Jah, ma suudan ise enda eest hoolitseda!”</p>
<p>“Nii väga hästi see sul välja ei tulnud. Aga sa ise teed samuti terve rea alusetuid eeldusi. Miks sa arvad, et sinu nimetatud põhjused olid ainsad, mis sundisid mind sellist sammu astuma?”</p>
<p>“Hea küll. Ütle nüüd, et sa teadsid. Seda, et Luke hakkab igal kolmekümnendal aprillil mind tappa proovima. Ja kui teadsid, siis miks sa ei võinud seda lihtsalt mulle öelda?”</p>
<p>“Ma ei teadnud, et Luke hakkab sind igal kolmekümnendal aprillil tappa proovima.”</p>
<p>Pöördusin kõrvale. Surusin käed rusikasse ja lasin jälle lõdvaks. “Nii et sa tegid seda lihtsalt niisama?”</p>
<p>“Merlin, miks sul on nii raske tunnistada, et teised võivad vahel teada asju, mida sina ei tea?”</p>
<p>“Alates sellest, et nad ei taha mulle neist asjadest rääkida.”</p>
<p>Ta vaikis pika hetke. “Ma kardan, et osaliselt võib sul isegi õigus olla,” vastas ta siis. “Aga oli kaalukas põhjus sulle neist asjadest mitte rääkida.”</p>
<p>“Alusta siis neist mitterääkimise põhjustest. Ütle nüüdki välja, miks sa siis mind ei usaldanud.”</p>
<p>“Asi polnud usaldamises.”</p>
<p>“Kas nüüd sobib öelda, milles asi siis oli?”</p>
<p>Järgnenud vaikus oli veel pikem. “Ei,” ütles ta viimaks. “Veel mitte.”</p>
<p>Pöördusin tema poole, hoides näo rahulikuna ja hääle ühtlasena. “Siis pole midagi muutunud ja ei muutugi kunagi. Sa ei usalda mind ikka veel.”</p>
<p>“See pole tõsi,” vastas ta Suhuy poole piiludes. “Lihtsalt praegu pole õige aeg ega koht nendest asjadest rääkimiseks.”</p>
<p>“Dara, kas ma võin sulle midagi juua või süüa tuua?” küsis Suhuy viivitamatult.</p>
<p>“Tänan, ei,” vastas Dara. “Ma ei saa palju kauemaks jääda.”</p>
<p>“Ema, ütle siis mulle midagi ty’iga kohta.”</p>
<p>“Mida sa tahad teada?”</p>
<p>“Sa manasid ta välja kusagilt Ääre tagant.”</p>
<p>“See on tõsi.”</p>
<p>“Need olendid on iseenesest kehatud, kuid võimelised oma eesmärkide täitmiseks kellegi keha üle võtma.”</p>
<p>“Jah.”</p>
<p>“Oletame, et selline olevus võttis kellegi üle tolle surmahetkel või vaid veidi enne seda, nii et ta on selle keha ainus liikumapanev jõud ja juhtiv teadvus?”</p>
<p>“Huvitav. Kas see on hüpoteetiline küsimus?”</p>
<p>“Ei. Nii juhtuski sellega, kelle sa mulle järele saatsid. Paistab, et ta ei pääse sellest kehast enam välja. Mis nüüd edasi saab?”</p>
<p>“Ma ei ole selles sugugi kindel,” vastas Dara.</p>
<p>“Eks ta on nüüd lõksus,” pakkus Suhuy. “Ta saab tulla ja minna ainult koostöös alalise resident-teadvusega.”</p>
<p>“Ty’iga kontrollitav keha paranes haigusest, mis tappis esialgse teadvuse,” ütlesin. “Sa tahad öelda, et ta on nüüd eluks ajaks seal lõksus?”</p>
<p>“Jah. Nii palju, kui mina tean.”</p>
<p>“Ütle mulle siis seda: kas ta vabaneb, kui keha sureb, või sureb koos kehaga?”</p>
<p>“Võib minna nii ja naa,” vastas Suhuy. “Aga mida kauemaks ta sellesse kehasse jääb, seda tõenäolisem on, et ta hukkub koos sellega.”</p>
<p>Vaatasin jälle ema poole. “Niisugune on siis selle loo lõpp,” väitsin.</p>
<p>Ta kehitas õlgu. “Mina olen temaga lõpetanud ja ta vabaks andnud,” ütles ta, “ja vajaduse korral on alati võimalik järgmine välja manada.”</p>
<p>“Ära tee seda,” ütlesin.</p>
<p>“Ei teegi,” vastas ta. “Pole mingit vajadust.”</p>
<p>“Aga kui sulle tunduks, et on vajadus, siis teeksid?”</p>
<p>“Emadel on kalduvus väärtustada oma poegade turvalisust, olenemata sellest, kas see poegadele meeldib või mitte.”</p>
<p>Tõstsin vasaku käe, sirutasin nimetissõrme vihase žestiga välja ning märkasin äkki, et kannan heledat käevõru – see näis punutud nööri peaaegu holograafilise kujutisena. Langetasin käe, loobusin kavatsetud sõnadest ja ütlesin: “Nüüd sa vähemalt tead, mida ma arvan.”</p>
<p>“Ma olen seda juba ammu teadnud,” vastas ta. “Sööme koos lõunat, Sawalli kojas, poole pöörde pärast, purpurtaeva ajal. Sobib?”</p>
<p>“Sobib,” nõustusin.</p>
<p>“Siis nägemiseni. Häid pöördeid, Suhuy.”</p>
<p>“Häid pöördeid, Dara.”</p>
<p>Just nagu head kombed ette näevad, tegi mu ema kolm sammu ja kadus, lahkudes sama teed, nagu oli tulnud.</p>
<p>Pöörasin ringi ja kiirustasin tiigi juurde, põrnitsesin selle sügavust ja tundsin, kuidas pinge õlgadest vähehaaval kaduma hakkas. Nüüd nägin ma Jasrat ja Juliat, nad olid Kindluses ja tegid laboris midagi salapärast. Siis voogasid vesikasvud neist üle, just nagu mingi julm tõde teisel pool korda ja ilu, mis hakkas võtma lummavalt hirmuäratavaid mõõtmeid.</p>
<p>Tundsin oma õlal kätt.</p>
<p>“Perekond,” ütles Suhuy, “intrigeerib ja ajab hulluks. Praegu tunned sa kiindumuse türanniat, kas pole nii?”</p>
<p>Ma noogutasin. “Mark Twain ütles midagi sellist, et sa saad valida endale sõpru, kuid mitte sugulasi,” vastasin.</p>
<p>“Ma ei tea, mida nad plaanitsevad, kuid mul on mõned kahtlused,” ütles ta. “Praegu pole aga teha muud, kui puhata ja oodata. Mulle meeldiks su lugu edasi kuulata.”</p>
<p>“Aitäh, onu. Jah, miks mitte.”</p>
<p>Nii et ma jutustasin talle ka ülejäänud osa oma loost. Millalgi vahepeal siirdusime kööki toitu hankima, siis aga läksime rõdule, mis hõljus laimivärvi ookeani kohal, mille lained murdusid tähtedeta indigotaeva all vastu roosasid rannakive. Seal ma oma jutu lõpetasingi.</p>
<p>“See on huvitav, ja enamgi veel,” ütles ta viimaks.</p>
<p>“Oh? Näed sa midagi sellist, mida ma ise ei näe?” küsisin.</p>
<p>“Sa oled andnud mulle nii palju mõtlemisainet, et ma ei tahaks selle kohta kiirustavat hinnangut anda,” ütles ta. “Jätame asjad praegu nii, nagu nad on.”</p>
<p>“Olgu pealegi.” Toetusin põikpuule ja vaatasin vett meie all.</p>
<p>“Sa vajad puhkust,” ütles ta mõne aja pärast.</p>
<p>“Küllap vist.”</p>
<p>“Tule, ma näitan sulle su tuba.”</p>
<p>Ta sirutas käe ja ma võtsin sellest kinni. Vajusime koos läbi põranda.</p>
<p> </p>
<p>Ja siis ma magasin Suhuy lossi usteta kambris, ümbritsetuna seinavaipadest ja rasketest eesriietest. See võis olla kusagil tornis, sest ma kuulsin seinte tagant tuule undamist. Magades nägin ma und…</p>
<p>Olin tagasi Amberi lossis, kõndisin mööda sädelevat Peeglite Galeriid. Küünlad hubisesid oma kõrgetel alustel. Mu sammud olid hääletud. Peegleid oli igasuguseid. Suured ja väikesed, katsid need seinu minust mõlemal pool. Nägin ennast nende sügavuses peegeldusena, moonutatult, vahel mitmekordse peegeldusena…</p>
<p>Mind peatati vasakule jääva kõrge, mõrase, tinaraamis peegli ees. Juba enne selle poole vaatamist teadsin, et see pole mina, keda ma seal näen.</p>
<p>Ega ma ei eksinudki. Peeglist vaatas mind Coral. Tal oli seljas virsikuvärvi pluus ja silmaklappi ta ei kandnud. Mõra peeglis jaotas ta näo pikkupidi pooleks. Ta vasak silm oli roheline, just nagu ma mäletasingi, parem silm aga Kohtunikujuveel. Mõlemad näisid olevat mulle keskendunud.</p>
<p>“Merlin,” ütles ta. “Aita mind. See on liiga veider. Anna mulle mu silm tagasi.”</p>
<p>“Ma ei tea, kuidas seda teha,” ütlesin. “Ma ei saa aru, mida sinuga tehti.”</p>
<p>“Mu silm,” jätkas ta, nagu poleks mind kuulnud. “Kohtunikusilmas paistab maailm kihavate jõudude parvena, see on külm – nii külm! – ja mitte sõbralik paik. Aita mind!”</p>
<p>“Ma otsin selleks võimaluse,” ütlesin.</p>
<p>“Mu silm…” jätkas ta.</p>
<p>Kiirustasin edasi.</p>
<p>Järgmisest kandilisest peeglist, mille puust raami alumisele küljele oli nikerdatud fööniks, vaatas mind Luke. “Hei, vana semu,” ütles ta, näides pisut nukrana, “ausalt, ma tahaksin oma papsi mõõka tagasi. Ega sa seda vahepeal uuesti leidnud ei ole, mis?”</p>
<p>“Ma kardan, et ei,” pomisesin.</p>
<p>“Tobe lugu, kui saad oma kingitust hoida ainult nii lühikest aega. Proovi otsida, eks ole? Mul on tunne, et sellest oleks abi.”</p>
<p>“Ma proovin,” lubasin.</p>
<p>“Lõppude lõpuks vastutad ju sina selle eest, mis juhtus,” jätkas ta.</p>
<p>“Õige,” nõustusin.</p>
<p>“… ja ma tõesti tahaksin seda tagasi.”</p>
<p>“Jah,” ütlesin edasi astudes.</p>
<p>Paremalt poolt, kastanpruunis raamis ellipsist kostis pahelist itsitamist. Ringi pöörates nägin seal Victor Melmanit, võlurit Maalt, kellega ma sattusin vastamisi siis, kui mu pahandused alles algasid.</p>
<p>“Hävingu poeg!” sisistas ta. “On meeldiv vaadata, kuidas sa eksinult põrgu eeskojas hulgud. Et mu veri su kätel põleks!”</p>
<p>“Su veri on su enda kätel,” ütlesin. “Minu arvestuses oled sa enesetapja.”</p>
<p>“Ei ole!” nähvas ta vastu. “Sa tapsid mu äärmiselt ebaausal viisil.”</p>
<p>“Jamajutt,” vastasin. “Ma võin süüdi olla paljudes asjades, aga sinu surm nende hulka ei kuulu.”</p>
<p>Hakkasin edasi minema ning ta käsi tungis peeglist välja, haarates mu õlast.</p>
<p>“Mõrtsukas!” karjus ta.</p>
<p>Lükkasin ta käe eemale. “Tõmba minema!” ütlesin ja jätkasin sammumist.</p>
<p>Siis viipas mind laiast, rohelise raamiga ja rohekalt uduse klaasiga peeglist Random ning vangutas pead.</p>
<p>“Merlin! Merlin! Mida sa üldse korraldad?” küsis ta. “Ma panen juba mõnda aega tähele, et sa ei teata mulle kõigest, mis sul teoksil on.”</p>
<p>“Noh,” vastasin, silmitsedes ta oranži T-särki ja Levi’se pükse, “see on tõsi, mu isand. Mõnest asjast pole mul lihtsalt aega olnud rääkida.”</p>
<p>“Asjadest, mis puudutavad riigi turvalisust – ja sul pole aega?”</p>
<p>“Noh, ma arvan, et nende tähtsus on mõneti suhteline.”</p>
<p>“Kui tegemist on turvalisusega, siis otsustan mina, mis on tähtis.”</p>
<p>“Jah, isand. Ma mõistan…”</p>
<p>“Me peame rääkima, Merlin. Kas su isiklik elu on sellega kuidagi seotud?”</p>
<p>“Ma arvan, et see on tõsi…”</p>
<p>“Seal pole vahet. Kuningriik on tähtsam. Me peame rääkima.”</p>
<p>“Jah, isand. Räägimegi, niipea, kui…”</p>
<p>“Niipea, kui – mida põrgut! Kohe! Ükskõik, millega sa tegeled – lõpeta see jama ja vea oma tagumik siia! Me peame rääkima!”</p>
<p>“Jah, niipea, kui…”</p>
<p>“Ära hakka jälle! Tähtsa teabe varjamine on peaaegu sama mis reetmine! Mul on vaja sind kohe näha! Tule koju!”</p>
<p>“Ma tulen,” lubasin; kiirustasin edasi ja tema hääl lisandus ülejäänud koorile, mille kõik liikmed nõudsid, palusid, süüdistasid.</p>
<p>Järgmisest, ümmargusest ja sinise pitsraamiga peeglist silmitses mind Julia.</p>
<p>“Ja seal sa lähed,” ütles ta peaaegu igatsevalt. “Sa tead, et ma armastasin sind.”</p>
<p>“Mina armastasin sind ka,” tunnistasin. “Mul kulus selle mõistmiseks palju aega. Nii et küllap rikkusin mina kõik ära.”</p>
<p>“Sa ei armastanud mind piisavalt,” ütles ta. “Mitte nii palju, et mind usaldada. Ja nõnda kaotasid sa minu usalduse.”</p>
<p>Vaatasin kõrvale. “Mul on kahju,” ütlesin.</p>
<p>“Sellest ei piisa,” vastas ta. “Seega said meist vaenlased.”</p>
<p>“See ei pruugiks nii olla.”</p>
<p>“Liiga hilja,” ütles ta. “Liiga hilja.”</p>
<p>“Mul on kahju,” kordasin, ja kiirustasin edasi.</p>
<p>Nii jõudsin punases rombikujulises raamis Jasrani. Ta erkpunaste küüntega käsi sirutus välja ning silitas mu põske. “Lähed kuskile, armas poiss?” küsis ta.</p>
<p>“Ma vähemalt loodan seda,” vastasin.</p>
<p>Ta muheles salakavalalt ja prunditas huuli. “Ma leidsin, et sa mõjusid mu pojale halvasti,” ütles ta. “Sinuga sõbraks saades kaotas ta oma teravuse.”</p>
<p>“Sellest on kahju,” nõustusin.</p>
<p>“… Ning seetõttu ei sobi ta valitsema.”</p>
<p>“Ei sobi või ei taha?” küsisin.</p>
<p>“Ükskõik, igal juhul on see sinu süü.”</p>
<p>“Jasra, ta on juba suur poiss. Ta otsustab ise oma elu üle.”</p>
<p>“Ma kardan, et sa oled õpetanud ta valesid otsuseid tegema.”</p>
<p>“Ta on iseseisev mees, emand. Ära süüdista mind, kui ta teeb asju, mis sulle ei meeldi.”</p>
<p>“Ja Kashfa variseb kokku, kuna ta on sinu mõju pärast pehmeke?”</p>
<p>“Sellest aust ma keeldun,” ütlesin ja astusin sammu edasi. See oli hea, et ma liikusin, sest ta käsi tungis välja, haarates küüntega mu näo järele ning napilt mööda krahmates. Ma jalutasin eemale ja ta saatis mind vandesõnadega. Õnneks sumbusid need kõigi teiste hüüetesse.</p>
<p>“Merlin?”</p>
<p>Jälle paremale pöörates nägin Nayda nägu hõbedases peeglis, mille raamiks oli sama peegli üles keeratud, lokitud pind.</p>
<p>“Nayda! Mida on sinul mulle ette heita?”</p>
<p>“Ei midagi,” vastas ty’iga. “Ma läksin lihtsalt mööda ja vajaksin juhatust.”</p>
<p>“Nii et sina ei vihka mind? Väga värskendav!”</p>
<p>“Sind vihata? Ära tee rumalat nalja. Seda ei saaks ma kunagi teha.”</p>
<p>“Kõik teised siin galeriis näivad olevat minu peale pahased.”</p>
<p>“See on ainult unenägu, Merlin. Sina oled olemas, mina olen olemas, ja teiste kohta ma ei tea.”</p>
<p>“Mul on kahju, et mu ema pani sind loitsuga mind kaitsma – kõik need aastad tagasi. Oled sa sellest nüüd vaba? Kui ei, siis ehk saan ma…”</p>
<p>“Ma olen sellest vaba.”</p>
<p>“Mul on kahju, et sa pidid lepingu täitmiseks nii palju vaeva nägema – kui sa ei teadnud, kas sa pead kaitsma Luke’i või mind. Kes oleks osanud arvata, et samas Berkeley naabruskonnas elab kaks Amberi verd meest?”</p>
<p>“Minul ei ole kahju.”</p>
<p>“Mida sa sellega öelda tahad?”</p>
<p>“Ma tulin juhatust saama. Ma tahan teada, kuidas ma leiaksin Luke’i.”</p>
<p>“Oh, Kashfast. Ta krooniti eile kuningaks. Milleks sul teda vaja on?”</p>
<p>“Kas sa pole aru saanud?”</p>
<p>“Ei.”</p>
<p>“Ma olen temasse armunud. Olen alati olnud. Nüüd, kui ma olen <em>geas</em>est vaba ja mul on oma keha, tahan ma talle teada anda, et ma olin Gail – ja mida ma tunnen. Tänan, Merlin. Hüvasti.”</p>
<p>“Oota!”</p>
<p>“Jah?”</p>
<p>“Ma pole saanud mahti sind tänada, et sa mind kõik need aastad kaitsesid – kuigi sina olid selleks sunnitud ja minu jaoks läks see üsna tülikaks. Aitäh sulle, ja õnn kaasa.”</p>
<p>Ta naeratas ja hajus. Sirutasin käe ja puudutasin peeglit.</p>
<p>“Õnn…” tundus mulle peeglist veel kostvat.</p>
<p>Veider. See oli unenägu. Ometi ei suutnud ma sellest ärgata ja see näis reaalsena. Ma…</p>
<p>“Nagu ma näen, jõudsid sa intriigide ajaks Kodadesse tagasi.” See kostis kolm sammu eespool olevast kitsast musta raamiga peeglist.</p>
<p>Läksin selle juurde. Sealt põrnitses mind vend Jurt.</p>
<p>“Mida sa tahad?” küsisin.</p>
<p>Ta nägu oli minu näo vihane paroodia. “Ma tahan, et sind poleks kunagi olnud,” ütles ta. “Kui see ei õnnestu, siis tahan näha su laipa.”</p>
<p>“Mis on kolmas võimalus?” küsisin.</p>
<p>“Ma arvan, et su sulgemine erapõrgusse.”</p>
<p>“Miks?”</p>
<p>“Sa seisad minu ja kõige selle vahel, mida ma tahan.”</p>
<p>“Ma astun meelsasti kõrvale. Ütle mulle, kuidas seda teha.”</p>
<p>“Pole võimalik, et sa saaksid või tahaksid seda teha.”</p>
<p>“Nii et sa vihkad mind?”</p>
<p>“Jah.”</p>
<p>“Ma arvasin, et kümblus Lättes hävitas kõik su tunded.”</p>
<p>“Ma ei jõudnud protseduuri lõpuni teha ja see vaid tugevdas tundeid.”</p>
<p>“Kas on võimalik, et me unustame kõik olnu ning alustame algusest, oleme sõbrad?”</p>
<p>“Ei iial.”</p>
<p>“Mulle tundus ka niiviisi.”</p>
<p>“Ema on alati sinust rohkem hoolinud kui minust, ja sa saad veel trooni ka.”</p>
<p>“Ära tee nalja. Ma ei taha seda.”</p>
<p>“Sinu tahtmised ei puutu asjasse.”</p>
<p>“Ma ei võta seda vastu.”</p>
<p>“Küll sa võtad – kui ma sind enne ei tapa.”</p>
<p>“Ära ole loll. Asi pole seda väärt.”</p>
<p>“Ühel päeval, kui sa seda kõige vähem ootad, näed sa ringi pöörates mind. Ja siis on juba liiga hilja.”</p>
<p>Peegel muutus üleni mustaks.</p>
<p>“Jurt!”</p>
<p>Ei midagi. Tõsiselt ärritav, et lisaks ärkvelolekule pidi teda ka unenäos välja kannatama.</p>
<p>Pöörasin pea tulega raamitud peegli poole, mis asus vasakul minust mitme sammu kaugusel, mingil moel aimates, et see on mu järgmine peatus. Läksin sinnapoole.</p>
<p>Ta naeratas. “Ja seal sa oledki,” ütles ta.</p>
<p>“Mis toimub, tädi,” küsisin.</p>
<p>“Näib olevat tegemist konfliktiga, mida üldiselt nimetatakse “mittekahandatavaks”,” vastas Fiona.</p>
<p>“See ei olnud vastus, mida ma vajaksin.”</p>
<p>“Liiga palju on korraga teoksil, et sulle paremini vastata.”</p>
<p>“Ja oled sa osa sellest?”</p>
<p>“Väga väike osa. Pole minu võimuses hetkel kuidagi kasulik olla.”</p>
<p>“Mida ma peaksin tegema?”</p>
<p>“Õpi tundma oma võimalusi ja vali neist parim.”</p>
<p>“Parim kelle jaoks? Parim mille jaoks?”</p>
<p>“Seda oskad öelda ainult sa ise.”</p>
<p>“Võid sa mulle vähemalt vihje anda?”</p>
<p>“Oleksid sa suutnud Corwini Mustri läbi käia – siis, kui ma sind selle juurde viisin?”</p>
<p>“Jah.”</p>
<p>“Nii ma arvasin. See oli loodud ebatavalistes oludes. Teist samasugust enam ei tule. Meie Muster poleks lasknud sel valmida, kui ta ise poleks olnud sel ajal vigastatud ja liiga nõrk, et selle tekkimist ära hoida.”</p>
<p>“Ja siis?”</p>
<p>“Meie Muster püüab seda alla neelata, endaga ühendada. Kui see peaks õnnestuma, on tagajärjed niisama katastroofilised nagu siis, kui Amberi Muster oleks sõja ajal hävinud. Tasakaal Kaosega läheks täiesti paigast.”</p>
<p>“Kas Kaos pole selle ära hoidmiseks piisavalt tugev? Ma arvasin, et neil on ühepalju jõudu.”</p>
<p>“Oligi, kuni sa parandasid varjus asunud Mustri ja Amberi Muster suutis selle alla neelata. See muutis ta jõu suuremaks kui Kaosel. Nüüd on ta võimeline Logrust eemale tõrjudes su isa Mustri kallale minema.”</p>
<p>“Ma ei mõista, mida peaks tegema.”</p>
<p>“Mina ka mitte – praegu veel. Aga ma tahan, et sa peaksid meeles, mis ma olen sulle öelnud. Kui aeg on käes, pead sa otsustama. Mul pole aimugi, millega see saab seotud olema, aga kindlasti on see väga tähtis.”</p>
<p>“Tal on õigus,” kostis mu selja tagant. Ringi pöörates nägin oma isa säravmustas raamis, mida kaunistas hõbedane roos selle peal.</p>
<p>“Corwin!” kuulsin Fionat hõikamas. “Kus sa oled?”</p>
<p>“Paigas, kus puudub valgus,” vastas Corwin.</p>
<p>“Isa, ma arvasin, et sa oled koos Deirdrega kusagil Amberis,” ütlesin.</p>
<p>“Kummitused mängivad kummitusi,” vastas ta. “Mul pole palju aega, sest mu jõud on otsakorral. Nii palju ma sulle ütlen: kuni see asi pole lahendatud, ära usalda Mustrit ega Logrust – ega ka ühtki nende sigitist.”</p>
<p>Ta hakkas hajuma.</p>
<p>“Kuidas ma saaksin sind aidata?” küsisin.</p>
<p>Enne, kui ta kadus, kostis minuni vaid sõna “Kodades”.</p>
<p>Pöörasin uuesti ringi.</p>
<p>“Fi, mida ta sellega öelda tahtis?” küsisin.</p>
<p>Ta kortsutas kulmu. “Mulle jäi mulje, et vastus peitub Kodades,” vastas ta aeglaselt.</p>
<p>“Aga kus? Kust ma peaksin otsima?”</p>
<p>Ta raputas pead ja hakkas minekule pöörduma. “Kes võiks seda paremini teada?” ütles ta veel. Siis oli temagi läinud.</p>
<p>Hääled hüüdsid mind ikka veel nii tagant kui eest. Oli nuttu ja naeru ning korrati mu nime. Ma kiirustasin edasi.</p>
<p>“Mis ka ei juhtuks,” ütles Bill Roth, “kui sul peaks vaja minema head advokaati, siis ma saan hakkama – isegi Kaoses.”</p>
<p>Ja siis oli seal Dworkin, kes väikesest keerdus raamiga peeglist minu poole kõõritas.</p>
<p>“Ei midagi tõsist,” märkis ta, “aga igasuguseid pisiasju hõljub sinu ümber küll.”</p>
<p>“Mida ma peaksin tegema?” hüüdsin.</p>
<p>“Sa pead saama millekski suuremaks, kui sa oled.”</p>
<p>“Ma ei mõista.”</p>
<p>“Põgene oma senise elu puurist.”</p>
<p>“Millisest puurist?”</p>
<p>Ta oli kadunud.</p>
<p>Ma jooksin ja nende sõnad kõlasid mu ümber.</p>
<p>Peaaegu galerii lõpus meenutas üks peegel raamile tõmmatud kollast siidi. Sellest irvitas mulle vastu Cheshire’i kass.</p>
<p>“Asi pole seda väärt. Mingu nad kõik põrgusse,” ütles ta. “Tule kabareesse, vana semu. Võtame mõned õlled ja vaatame, kuidas mees maalib.”</p>
<p>“Ei!” hüüdsin. “Ei!”</p>
<p>Ja siis jäi ainult irvitus. Sel korral hajusin ka mina. Õnnis must unustus ja tuule undamine kusagil eemal.</p>
<p> </p>
</div></div></div>
Thu, 18 Aug 2016 14:53:00 +0000
admin
107 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/raamatu_algus_24#comments
-
Raamatu algus
<div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p>1</p>
<p>Ta nimi oli Julia ja sel 30. aprillil, mil kõik algas, olin ma olnud neetult kindel, et ta on surnud. Algas, tähendab, umbes nii, et ma leidsin ta jubedalt räsitud keha ja sain jagu koeralaadsest elukast, kes oli ta minu arvates tapnud. Ja me olime Juliaga olnud armukesed ning küllap said asjad tegelikult alguse hoopis sellest. Nii et palju varem.</p>
<p>Võib-olla oleksin ma pidanud teda rohkem usaldama. Võib-olla poleks ma kunagi pidanud viima teda varjudetagusesse, sest pärast jäi mul üle vaid eitada, see omakorda aga viis ta minust eemale, hämarale teele ja jäleda okultisti Victor Melmani ateljeesse – hiljem olin ma sunnitud sellesama, Luke’i ja Jasra poolt haneks tõmmatud Melmani ära tapma. Nüüd aga olin ma – peaaegu – jõudmas olukorda, kus ma sain endale andestada selle, mida ma enda meelest olin teinud, sest lõppude lõpuks paistis selguvat, et ma polnudki seda teinud. Peaaegu.</p>
<p>Tähendab, ma sain teada, et mina polnud süüdi, just siis, kui ma olin seda tegemas. Siis, kui ma torkasin noa mind juba tükk aega tülitanud võlur Maski külge, sain ma teada, et Mask on tegelikult Julia. Mu poolvend Jurt, kel oli kõige pikem staaž nende seas, kes mind tappa üritasid, krahmas ta kaasa ja nad kadusid vahetult pärast protseduuri, mis oli Jurtist teinud umbes nagu elava trumpkaardi.</p>
<p>Põgenesin Nelja Maailma Kindluses põlevast, varisevast tornist, langev palk sundis mu paremale põikama, seal sattusin ma aga allasadanud kividest ja põlevatest taladest tupikusse. Minust vilksatas mööda tume metallist pall, mis näis liikudes kasvavat. Pall tabas seina ja läbis selle, jättes järele augu, millest võis välja karata – ma ei viivitanud selle vihje kasutamisega. Väljas hüppasin üle vallikraavi ning lükkasin oma Logruse pikendusi kasutades eest tüki tara ja paarkümmend sõdurit, siis vaatasin üle õla ja hõikasin: „Mandor!”</p>
<p>„Siinsamas,” kostis ta hääl pehmelt otse mu vasaku õla tagant.</p>
<p>Pöörasin ringi just õigel ajal, et näha teda püüdmas metallkuuli, mis meie ees korraks maha põrkas ja siis ta väljasirutatud kätte kukkus.</p>
<p>Ta pühkis mustalt vestilt tuhakübemeid ja tõmbas käega läbi juuste. Naeratas siis ja pöördus tagasi põleva torni poole.</p>
<p>„Kuningannale antud lubaduse sa täitsid,” märkis ta, „ja ma usun, et rohkem pole sul siin midagi teha. Kas lahkume?”</p>
<p>„Jasra on veel seal sees,” vastasin, „klaarib Sharuga vanu arveid.”</p>
<p>„Ma mõtlesin, et sa lõpetasid temaga.”</p>
<p>Raputasin pead. „Ta teab paljusid asju, mida mina ei tea. Asju, mida mul oleks vaja teada.”</p>
<p>Torni kohale kerkis tulesammas, peatus, kõikus veidi ja kerkis veel.</p>
<p>„Sellele ma ei mõelnud,” ütles ta. „Jasra paistab seda purskkaevu ikka kangesti endale tahtvat. Kui me ta praegu kõrvale tõmbaksime, võtaks too Sharu selle endale. On seal vahet?”</p>
<p>„Kui me ei tõmba teda kõrvale, võib Sharu ta ära tappa.”</p>
<p>Mandor kehitas õlgu. „Mul on tunne, et Jasra jääb peale. Tahad ehk mingi väikese panuse peale kihla vedada?”</p>
<p>„Sul võib õigus olla,” ütlesin, jälgides, kuidas tulesammas väikesi pause tehes ikka taeva poole kerkis. Viipasin sinnapoole. „See näeb välja nagu naftapuurtorn. Ma loodan, et võitja ikka oskab sellele korgi peale suruda – kui peaks leiduma võitja. Arvestades, kuidas kogu see krempel koost laguneb, ei pruugi kumbki neist enam kaua vastu pidada.”</p>
<p>Mandor muheles. „Sa alahindad jõude, mida nad on enda kaitsmiseks rakendanud,” ütles ta. „Ja tead, ühel võluril pole üldse lihtne teisele ainult võlukunsti kasutades otsa peale teha. Siiski, mis puutub maiste nähtuste inertsi, siis sul on õigus. Kui tohib…?”</p>
<p>Ma noogutasin.</p>
<p>Kiire altkäeviskega saatis ta metallkuuli üle kraavi, põleva hoone poole. Kuul kukkus maha ja paistis iga järgneva põrkega kasvavat. Samas kostis heli, nagu oleks taldrikuid kokku löödud, see polnud üldse proportsioonis kuuli massi ja kiirusega, ent heli valjenes iga järgmise põrkega. Siis kadus kuul põlevatesse, vankuvatesse varemetesse kindluse tagumises otsas ja kadus mõneks ajaks silmist.</p>
<p>Pidin just Mandorilt küsima, mis toimub, kui nägin suure palli varju ava taga, mille kaudu ma olin põgenenud. Leegid – peale muidugi nende, mis kerkisid keskmise torni kohale purunenud lättest – hakkasid vaibuma ja kusagilt kostis madalatoonilist urinat. Hetke pärast möödus veelgi suurem ümmargune vari ja ma hakkasin urinat tundma oma saapataldadega.</p>
<p>Üks sein varises. Kohe varsti langes alla tükk teisestki. Nägin torni sisemust päris selgesti. Hiigelpalli vari liikus jälle läbi tolmu ja suitsu. Leegid vaibusid. Logruse abil nägin ma vilksamisi Jasra ja Sharu vahel vonklevaid jõujooni.</p>
<p>Mandor sirutas käe välja. Umbes minuti pärast tuli väike metallist pall põrgates meie poole ja ta püüdis selle kinni. „Lähme sisse tagasi,” ütles ta. „Lõppvaatusest oleks kahju ilma jääda.”</p>
<p>Läbisime ühe tara paljudest aukudest ning ühes kohas oli vallikraavi varisenud juba nii palju kiviprahti, et saime sealt vabalt üle jalutada. Kasutasin ära barjääriloitsu, et end uuesti võitluskorda seadvad sõdurid mõneks ajaks meile jalgu ei jääks.</p>
<p>Purunenud seina kaudu sisenedes nägin Jasrat seismas, käed üles tõstetud, selg tulesamba poole. Higinired tegid ta tahmaga kaetud näo sebratriibuliseks ja ma tajusin ta keha läbivate jõudude tuikamist. Kümnekonna jala kõrgusel rippus Sharu tema kohal õhus, nägu tumepunane ja pea ühele poole viltu, nagu oleks ta kael murtud. Asjatundmatule võinuks paista, et ta on ise levitatsiooni kasutanud. Logrus näitas mulle aga jõujoont, mille otsas ta rippus – kui nii võib öelda – maagilise lintšimise ohvrina.</p>
<p>„Braavo,” kuulutas Mandor ning plaksutas aeglaselt ja pehmelt käsi. „Näed nüüd, Merlin? Ma oleksin kihlveo võitnud.”</p>
<p>„Sa oled alati osanud andeid paremini hinnata kui mina,” tunnistasin.</p>
<p>„… ja vannud mind teenida,” kuulsin Jasrat ütlemas.</p>
<p>Sharu huuled liikusid. „Ja vannun sind teenida,” kähistas ta.</p>
<p>Jasra langetas aeglaselt käed ja Sharut hoidev jõujoon hakkas pikemaks venima. Kui ta selle otsas rippudes pragunenud põrandani hakkas jõudma, tegi Jasra vasak käsi liigutuse, milletaolisega olin ma kord näinud dirigenti puupille sisse toomas, ja lättest tõusis suur tulepahvakas, langes Sharule, voolas üle tema ja kadus maasse. Liiga toretsev, leidsin, saamata aru, mis selle mõte oli…</p>
<p>Sharu aeglane vajumine jätkus, just nagu oleks keegi taevast temaga krokodille õngitsenud. Märkasin, et hoian hinge kinni, kui ta jalad maapinnale lähenesid, sest ootasin kaastundlikult, et siis pääseb ta kael pingest. Seda aga ei juhtunud. Kui ta jalad jõudsid maani, vajusid need maasse ning ta laskumine jätkus, nagu oleks ta mingi okultne hologramm. Maasse vajusid labajalad, siis oli ta sees juba põlvini ning läks ikka edasi. Ma ei saanud aru, kas ta üldse hingab veel. Jasra huultelt kostis vaikne käskuderida ning tulekeeled eraldusid perioodiliselt lättest, et Sharut üle kasta. Ta vajus vööni sisse, siis õlgadeni ja veel natuke. Kui näha jäi veel ainult pärani, kuid ei kuhugi vaatavate silmadega pea, tegi Jasra uue käeliigutuse ning Sharu teekond maa sügavusse peatus.</p>
<p>„Sa oled nüüd lätte valvur,” kuulutas Jasra, „ja täidad ainult minu korraldusi. Kas on selge?”</p>
<p>Sharu tumenenud huuled väänlesid. „Jah,” sosistas ta vastuseks.</p>
<p>„Mine siis ja ohjelda tulesid,” käskis Jasra. „Alusta oma teenistust.”</p>
<p>Pea näis noogutavat ja ühtlasi jälle vajuma hakkavat. Hetke pärast paistis veel ainult puuvillana tunduv juuksetutt ja kohe neelas maa ka selle. Jõujoon kadus.</p>
<p>Köhatasin. Seda kuuldes lasi Jasra kätel langeda ja pöördus minu poole. Ta muigas põgusalt.</p>
<p>„On ta elus või surnud?” küsisin, ja lisasin: „Ma lihtsalt akadeemilisest huvist.”</p>
<p>„Ma pole päris kindel,” vastas ta. „Aga ma arvan, et pisut mõlemat. Nagu me kõik.”</p>
<p>„Lätte valvur,” mõtisklesin. „Huvitav olemisviis.”</p>
<p>„Söandan kinnitada, et parem kui nagi,” märkis ta. „Ma oletan, sa eeldad, et ma peaksin sulle tänulik olema – staatuse ennistamise eest.”</p>
<p>Kehitasin õlgu. „Kui aus olla, siis on mul muudki, millele mõelda.”</p>
<p>„Sa tahtsid, et vaen lõppeks,” ütles ta, „ja mina tahtsin seda kohta tagasi. Ma ei arva Amberist endiselt midagi head, aga ma olen nõus tunnistama, et me oleme tasa.”</p>
<p>„Sellest mulle piisab,” ütlesin. „Ja üks väike ustavuskild on meil ehk ühine.”</p>
<p>Ta uuris mind hetke pilukil silmadega ja muigas siis. „Ära Luke’i pärast muretse,” ütles ta.</p>
<p>„Ma ei saa ju teisiti. See litapoeg Daft…”</p>
<p>Tema muudkui muigas.</p>
<p>„Kas sa tead midagi niisugust, mida mina ei tea?” küsisin.</p>
<p>„Neid asju on palju,” vastas ta.</p>
<p>„Oled sa valmis mõnda neist jagama?”</p>
<p>„Teadmised on turustatav kaup,” märkis ta; maapind õõtsus kergelt ja tulesammas kõikus.</p>
<p>„Ma pakun su pojale abi ja sina pakud, et võid mulle müüa teavet, kuidas seda teha?” uurisin.</p>
<p>Ta naeris. „Kui ma arvaksin, et Rinaldo vajab abi, oleksin ma hetke pärast tema kõrval,” ütles ta. „Aga küllap sul on lihtsam mind vihata, kui sulle paistab, et mul puuduvad emalikud tunded.”</p>
<p>„Hei, minu meelest sa ütlesid, et me oleme tasa,” tuletasin meelde.</p>
<p>„See ei takista meil teineteist vihata,” vastas ta.</p>
<p>„Jäta nüüd, emand! Peale tõsiasja, et sa püüdsid mind aastast aastasse tappa, pole mul sinu vastu midagi. Juhtumisi on sul poeg, kes mulle meeldib ja kellest ma lugu pean. Kui ta on hädas, siis tahan teda aidata, ja ühtlasi eelistaksin sinuga hästi läbi saada.”</p>
<p>Mandor köhatas, kui tulesammas kümmekond jalga madalamaks vajus, värises ja veel veidi langes. „Mul on mõned päris head kulinaarsed loitsud,” märkis ta, „kui äsjased pingutused peaksid olema kellelgi isu tekitanud.”</p>
<p>Jasra naeratas peaaegu koketeerivalt ja ma võin vanduda, et ta lehvitas Mandorile ripsmeid. Oma valge juuksesalguga näeb Mandor silmatorkav välja küll, aga ma ei usu, et teda saaks eriti nägusaks pidada. Ma pole kunagi aru saanud, mida naised temas leiavad, aga tunduvad leidvat küll. Ma isegi kontrollisin kord, kas ta kannab endal mingit sellekohast<br />
loitsu, aga ei avastanud midagi. Ilmselt peab see olema mingi hoopis teist laadi maagia.</p>
<p>„Hea mõte,” vastas Jasra. „Minu poolt on koht, kui teie muu eest hoolitsete.”</p>
<p>Mandor kummardus; leegid vajusid maani välja ning kustusid siis. Jasra hüüdis nähtamatule valvurile Sharule, et nii nüüd hoidkugi. Pöördus siis meie poole ja juhatas meid alla viivale trepile.</p>
<p>„Maa-alune käik pisut enam tsiviliseeritud paika,” seletas ta.</p>
<p>„Mulle tuleb pähe,” märkisin, „et kõik, keda me kohtame, on tõenäoliselt ustavad Juliale.”</p>
<p>Jasra naeris. „Just nagu nad enne olid ustavad mulle ja veel enne Sharule,” vastas ta. „Nad on profid. Nad käivad selle kohaga kaasas. Palga toob võitjate kaitsmine, mitte kättemaks kaotajate eest. Pärast lõunat esinen ma nende ees ametlikult, annan teada, kuidas asjad on, ja naudin siis nende üksmeelset ja südamesttulevat ustavust kuni järgmise anastamiseni. Olge kolmanda astmega ettevaatlikud. See kiviplaat logiseb.”</p>
<p>Nii et ta näitas meile teed läbi võltsseina, pimedasse tunnelisse, mis minu arvates viis loodesse, Kindluse sellesse ossa, mida ma olin oma eelmisel käigul natuke uurinud. Tähendab siis, kui ma päästsin Jasra Maski/Julia käest ja viisin ta mõneks ajaks Amberisse nagiks. Tunnel oli täiesti pime, aga Jasra manas esile helendava punkti, mis virvatulena hüpeldes meie ees läbi pimeduse ja niiskuse liikus. Õhk oli läppunud ja seinad ämblikuvõrkudega kaetud. Põrand oli üldiselt lihtsalt muld, aga siin-seal olid tunneli keskel mõned kiviplaadid; külgedel leidus haisvaid loike ja mingid väikesed tumedad elukad lipsasid meist vahetevahel mööda nii maad mööda kui ka läbi õhu.</p>
<p>Tegelikult ma valgust ei vajanud. Tõenäoliselt keegi meist ei vajanud. Hoidsin enda ees Logruse märki, mis võimaldas näha maagia abiga, andes mulle hõbedase, mitte mingist konkreetsest suunast paistva valguse. Kasutasin seda, kuna see oleks mind hoiatanud ka maagiliste efektide, näiteks lõksuna toimivate loitsude või Jasra reetlike sammude eest. Nii nägin ma sedagi, et samasugune märk hõljus Mandori ees, kes minu teada polnud samuti silma paistnud ülemäärase usalduslikkuse poolest. Midagi ähmast ja kergelt Mustrit meenutavat oli samal kombel Jasra ees, nii et ettevaatlikkus oli meie seltskonnas täielik. Ja valgustäpp tantsis meie ees.</p>
<p>Tunnel viis meid vaatideriida taha, mis lähemal vaatlusel osutusid asuvaks hästivarustatud veinikeldris. Juba kuue sammu järel Mandor peatus ja tõmbas vasakul olevast restist ettevaatlikult välja tolmuse pudeli. Ta pühkis keebinurgaga selle silti.</p>
<p>„Oh, tõepoolest!” märkis ta.</p>
<p>„Mis see on?” uuris Jasra.</p>
<p>„Kui see pole veel hapuks läinud, siis ma võiksin ehitada selle juurde unustamatu söömaaja.”</p>
<p>„Või nii? Võta siis igaks juhuks juba mitu,” soovitas Jasra. „Need olid siin enne minu aega – tõenäoliselt ka enne Sharu aega.”</p>
<p>„Merlin, võta need kaks,” ütles Mandor mulle pudeleid ulatades. „Aga hoia hoolega.”</p>
<p>Ta uuris ülejäänud resti ja valis siis välja veel kaks; neid kandis ta ise.</p>
<p>„Ma hakkan mõistma, miks seda paika nii sagedasti piiratakse,” teatas ta Jasrale. „Ma oleksin ehk isegi tahtnud kätt proovida, kui ma oleksin vaid sellest keldrist teadnud.”</p>
<p>Jasra sirutas käe ja pigistas ta õlga. „On lihtsamaidki teid saada, mida tahad,” ütles ta naerdes.</p>
<p>„Ma jätan selle meelde,” vastas Mandor. „Ma loodan, et me jõuame tingimustes kokkuleppele.”</p>
<p>Ma köhatasin.</p>
<p>Jasra heitis mulle pahura pilgu ja pööras selja. Järgnesime talle läbi madala ukseava ja siis kägisevat puutreppi mööda üles. Jõudsime suurde sahvrisse ja sealt tohutusse inimtühja kööki.</p>
<p>„Kunagi pole ühtegi teenrit kohal, kui neid tarvis on,” märkis Jasra ringi vaadates.</p>
<p>„Meil pole ühtegi vaja,” ütles Mandor. „Otsi meile sobiv söögituba ja jäta ülejäänu minu hooleks.”</p>
<p>„Väga hea,” vastas Jasra. „Siis siiapoole.”</p>
<p>Ta juhatas meid köögist välja, läbisime mitu tuba, kuni jõudsime trepini ja läksime sellest üles.</p>
<p>„Jäälagendikud?” küsis Jasra. „Laavaväljad? Mäed? Või tormine meri?”</p>
<p>„Kui sa räägid võimalikest väljavaadetest, siis ma eelistaksin mägesid,” vastas Mandor.</p>
<p>Ta vaatas minu poole ja ma noogutasin.</p>
<p>Jasra juhatas meid pikka kitsasse tuppa ja me tegime seal aknaluugid lahti, avades nii vaate lumelaigulistele, ümarate tippudega mägedele. Tuba oli jahe ja pisut tolmune, kogu lähemat seina katsid riiulid. Seal oli raamatuid, kirjatarbeid, kristalle, suurendusklaase, väikesi värvitopse, mõned lihtsamad maagilised riistad, mikroskoop ja teleskoop. Keset tuba oli pukkidel laud ja selle kummaski küljes pikk pink.</p>
<p>„Kui palju aega sul ettevalmistusteks kulub?” küsis Jasra.</p>
<p>„Minut või kaks,” vastas Mandor.</p>
<p>„Sel juhul ma eelistaksin end enne natuke korrastada,” leidis Jasra, „Ehk kulub see teilegi ära.”</p>
<p>„Hea mõte,” ütlesin.</p>
<p>„Kahtlemata,” kinnitas Mandor.</p>
<p>Jasra saatis meid lähedal asuvasse tuppa, kuhu sai ilmselt külalisi majutada, ning jättis meile seepi, rätikuid ja vett. Leppisime kokku, et kohtume poole tunni pärast kitsas toas.</p>
<p>„Kuidas sulle tundub, ega ta midagi salakavalat ei plaanitse?” küsisin särki seljast tõmmates.</p>
<p>„Ei,” vastas Mandor. „Ma meelitan end mõttega, et ta ei raatsi sellest söömaajast ilma jääda. Mulle tundub ka, et ta tahaks end meile näidata oma kõige esinduslikumas vormis, sest seni on ta olnud sunnitud mõnevõrra vähemaga läbi ajama. Ja võimalus usalduslikult kuulujutte vahetada…” Ta raputas pead. „Võimalik, et sa pole kunagi varem saanud teda usaldada ja et ei tule ka uut sellist korda. Aga kui ma vähegi oskan selliste asjade üle otsustada, siis selleks söögiajaks on aeg maha võetud.”</p>
<p>„Meest sõnast,” ütlesin seebitama ja pladistama asudes.</p>
<p>Mandor muigas salakavalalt, võlus kusagilt korgitõmbaja ning avas pudelid – „et nad natuke hingata jõuaksid” –, enne kui ise pesema asus. Ma usaldasin ta hinnangut, kuid jätsin Logruse märgi alles lihtsalt juhuks, kui peaks vaja olema deemoniga kahevõitlust pidada või allavarisevat seina vältida.</p>
<p>Ühtegi deemonit ei ilmunud ja seinad püsisid paigal. Astusin Mandori järel söögituppa ning jälgisin, kuidas ta selle mõne sõna ja liigutusega ümber kujundas. Pukkidel laua ja pinkide asemele ilmusid ümmargune laud ja kolm mugavana tunduvat tooli, kusjuures toolid olid paigutatud nii, et kõik saaksid mägesid vaadata. Jasra polnud veel tulnud ja mina kandsin neid kahte veinipudelit, mille hingamine oli Mandorile kõige veetlevamana tundunud. Enne, kui ma oleksin jõudnud need lauale toetada, võlus Mandor kohale tikitud laudlina ja salvrätid, haprad portselantaldrikud, mis nägid välja nii, nagu oleks Joan Miró neid oma käega kaunistanud, ning kenad hõbedast lauanõud. Ta silmitses tekkinud pilti hetke, kaotas siis hõbeasjad ja asendas need veidi teistsugustega. Ta sammus vaikselt ümisedes ringi ja piidles lauda erinevate nurkade alt. Just siis, kui ma astusin lähemale, et pudelid lauale panna, manas ta laua keskele kristallkausi, milles ujusid lilleõied. Taganesin sammukese, sest ilmusid kristallpeekrid.</p>
<p>Urahtasin vaikselt ja näis, nagu oleks ta alles nüüd märganud, et minagi kaasas olen.</p>
<p>„Oh, pane need sinna. Pane sinna, Merlin,” ütles ta ja minust vasakul ilmus lauale eebenipuust kandik. „Me peaksime enne daami saabumist kontrollima, kuidas vein on vastu pidanud,” ütles ta siis ja valas kahte peekrisse natuke rubiinpunast vedelikku.</p>
<p>Me maitsesime, ja ta noogutas. See oli parem kui Bayle oma. Palju parem.</p>
<p>„Tundub korras olevat,” ütlesin.</p>
<p>Ta tegi tiiru ümber laua, läks akna juurde ja vaatas välja. Järgnesin talle. Oletasin, et kusagil neis mägedes oli Dave oma koopas.</p>
<p>„Mul on peaaegu süümekad sellise puhkehetke pärast,” ütlesin. „On nii palju asju, millega ma peaksin tegelema…”</p>
<p>„Tõenäoliselt isegi rohkem, kui sa kahtlustad,” ütles ta. „Ära võta seda kui puhkust – pigem kui lisakindlustust. Ja sa võid daamilt midagi kasulikku kuulda.”</p>
<p>„Tõsi,” vastasin. „Ma ei kujuta küll ette, mis see võiks olla.”</p>
<p>Mandor keerutas veini klaasis, võttis veel väikse lonksu ja kehitas õlgu. „Ta teab palju. Ta võib midagi poetada, või siis laseb ta end tähelepanust meelitada ning muutub suuremeelseks. Võta, mis antakse.”</p>
<p>Rüüpasin veini, ja kui ma tahaksin olla pahatahtlik, siis ütleksin, et mu pöidlad hakkasid sellest surisema. Tegelikult oli see Logrus, mis hoiatas mind, et Jasra läheneb mööda koridori. Ma ei hakanud seda Mandorile mainima, sest olin kindel, et ka tema tundis seda. Pöördusin lihtsalt ukse poole ja tema samuti.</p>
<p>Tal oli seljas madala lõikega, vaid ühel õlal (vasakul) rippuv valge kleit, õlal oli see kinnitatud briljantpandlaga ning ta kandis tiaarat – samuti briljantidest, mis näisid ta heledate juuste keskel säravat peaaegu infrapunases spektriosas. Ta naeratas, ja ta lõhnas hästi. Tundsin, kuidas ma end tahtmatult sirgu ajasin, ning piilusin, kas mu küünealused said ikka puhtaks.</p>
<p>Mandori kummardus oli minu omast õukondlikum, aga nii see tavaliselt ongi. Ja ma tundsin vajadust öelda midagi meeldivat. Nii et ma märkisin: „Sa näed välja väga… elegantne,” ja lasin pilgul selle kinnituseks ekselda.</p>
<p>„Juhtub ka harva, et ma saan einestada koos kahe printsiga,” lausus tema.</p>
<p>„Ma pole prints,” ütlesin, „ainult Läänepoolsete rabade hertsog.”</p>
<p>„Ma vihjasin Sawalli Kojale,” vastas Jasra.</p>
<p>„Sa oled end ette valmistanud,” märkis Mandor, „ja hiljuti.”</p>
<p>„Ma ei tahtnud ometi protokolli vastu eksida,” ütles Jasra.</p>
<p>„Ma kasutan oma Kaose tiitlit siinkandis väga harva,” seletasin.</p>
<p>„Kahju,” leidis Jasra. „Minu meelest on see küllaltki… elegantne. Kas sa pole pärimisjärjekorras mitte kolmekümnes?”</p>
<p>Ma naersin. „Isegi selline suur kaugus on liialdatud.”</p>
<p>„Ei, Merl, tal on õigus,” ütles Mandor mulle. „Pluss-miinus mõni, nagu ikka.”</p>
<p>„Kuidas see saab võimalik olla?” küsisin. „Kui ma viimati vaatasin…”</p>
<p>Mandor valas peekrisse veini ja pakkus Jasrale. Too võttis selle naeratades vastu.</p>
<p>„Sa pole ammu vaadanud,” ütles Mandor. „On tulnud ette uusi surmajuhtumeid.”</p>
<p>„Tõesti? Nii palju?”</p>
<p>„Kaose<br />
terviseks,” ütles Jasra peekrit tõstes. „Et ta lainetaks kaua.”</p>
<p>„Kaose terviseks,” vastas Mandor oma peekrit tõstes.</p>
<p>„Kaos,” kordasin mina; me lõime kokku ja jõime.</p>
<p>Järsku tundsin üheaegselt mitut vaimustavat aroomi. Ringi pöörates nägin, et laual olid nüüd serveerimisanumad. Jasra oli samal hetkel laua poole pöördunud ning Mandor astus edasi ja viipas, mispeale toolid meie vastu võtmiseks lauast eemale libisesid.</p>
<p>„Palun võtke istet ja lubage mul teid teenindada,” ütles Mandor.</p>
<p>Tegime seda, ja toit oli enam kui hea. Kulus mitu minutit ja peale supi kiitmise ei öelnud keegi midagi. Ma ei tahtnud olla esimene, kes mingi jututeema üles võtab, kuid mul käis peast läbi, et nii võib see olla ka teistega.</p>
<p>Lõpuks köhatas Jasra kurgu puhtaks ja me Mandoriga vaatasime tema poole. Mind üllatas, et Jasra tundus isegi pisut närvilisena.</p>
<p>„Ning kuidas Kaoses siis asjad on?” küsis ta.</p>
<p>„Hetkel üsna kaootilised,” vastas Mandor, „ja see polnud naljaks öeldud.” Ta mõtles hetke, ohkas ja lisas: „Poliitika.”</p>
<p>Jasra noogutas, nagu kaaluks, kas küsida üksikasjade järele, mida Mandor ei paistnud tahtvat paljastada, ja otsustas, et sel pole mõtet. Nii pöördus ta minu poole.</p>
<p>„Paraku ei jäänud mulle Amberis viibides võimalust ringi vaadata,” ütles ta. „Selle põhjal, mida sa rääkisid, tundus elu sealgi pisut kaootilisena.”</p>
<p>Ma noogutasin. „Hea, et Dalt on läinud,” ütlesin, „kui sa seda silmas pidasid. Aga ta polnud kunagi tõsiseltvõetav ähvardus, pigem lihtsalt tüütus. Aga kui see kord juba jutuks tuli…”</p>
<p>„Parem mitte,” sekkus Jasra armsalt naeratades. „Tegelikult mõtlesin ma midagi muud.”</p>
<p>Naeratasin vastu. „Ma unustasin. Sa ei kuulu tema fännide hulka.”</p>
<p>„Asi pole selles,” vastas ta. „Sel mehel on oma otstarve. Lihtsalt et…” ta ohkas, „…poliitika,” lõpetas ta lause.</p>
<p>Mandor hakkas naerma ja meie tema järel. Kahetsesin, et ma polnud taibanud seda Amberi kohta öelda. Nüüd oli juba hilja.</p>
<p>„Ma ostsin mõne aja eest ühe Polly Jacksoni maali,” ütlesin. „Sellel on punane ‘57 aasta Chevy, mis mulle päris kõvasti meeldis. Maal on praegu San Franciscos hoiuruumis. Rinaldole meeldis see samuti.”</p>
<p>Jasra noogutas aknast välja vaadates. „Te käisite ju alatasa mööda galeriisid,” ütles ta. „Ta vedas mindki mitmele poole. Ma olen alati mõelnud, et tal on hea maitse. Anne puudub, aga hea asja ta tunneb ära.”</p>
<p>„Mida sa selle all mõtled, et anne puudub?”</p>
<p>„Ta oskab väga hästi maha joonistada, aga ta enda maalid pole kunagi eriti huvitavad.”</p>
<p>Ma olin selle teema valinud väga konkreetsel põhjusel ja vastus polnud see, mida ma ootasin. Aga mind hakkas huvitama Luke’i minu jaoks tundmatu külg ning ma otsustasin pisut edasi torkida.</p>
<p>„Maalid? Mul polnud aimugi, et ta maalis.”</p>
<p>„Ta proovis mitu korda, aga ta ei näidanud neid kellelegi, sest need polnud piisavalt head.”</p>
<p>„Kuidas siis sina nendest tead?”</p>
<p>„Ma käin regulaarselt tema elamist üle vaatamas.”</p>
<p>„Kui teda ennast kodus pole?”</p>
<p>„Muidugi. See on ema eesõigus.”</p>
<p>Võpatasin. Mulle meenus põlev naine Jäneseurus. Aga ma ei tahtnud seda mainida ja nii jutuvoolu katkestada, kui olin Jasra kord juba rääkima saanud. Otsustasin naasta esialgu kavandatud rajale.</p>
<p>„Kas ta sellega seoses Victor Melmaniga kohtuski?” küsisin.</p>
<p>Jasra uuris mind hetke silmi pilutades, siis noogutas ja lõpetas oma supi.</p>
<p>„Jah,” ütles ta lusikat kõrvale pannes. „Ta käis mõned korrad selle mehe juures õppimas. Talle olid mõned Melmani maalid meeldinud ja ta otsis mehe üles. Võib-olla ostis ka midagi. Ma ei tea. Aga mingil hetkel ta mainis oma katsetusi ja Victor küsis neid näha. Ütles Rinaldole, et need meeldivad talle, ja lubas, et võib õpetada mõnda asja, mis oleks ehk tulevikus abiks.”</p>
<p>Jasra tõstis peekri, nuusutas, rüüpas veini ja silmitses mägesid.</p>
<p>Tahtsin juba tagant õhutada, lootes, et ta jätkab, kui ta naerma hakkas. Ootasin ära.</p>
<p>„Tõeline persevest,” ütles ta siis. „Aga andekas. Seda ei saa eitada.”</p>
<p>„Uh… mida sa silmas pead?” küsisin.</p>
<p>„Mõne aja pärast hakkas ta rääkima isiklike võimete arendamisest, kasutades kõiki neid sõnakeerutusi, millega poolvalgustatud armastavad mängida. Ta andis Rinaldole mõista, et on okultist ja seejuures ikka päris võimekas. Siis aga vihjas, et oleks valmis oma oskusi õigele inimesele edasi andma.”</p>
<p>Jasra hakkas jälle naerma. Ma itsitasin samuti, kujutades ette, et samahästi võinuks treenitud hüljes Luke’ile midagi õpetada.</p>
<p>„Seepärast muidugi, et ta pidas Rinaldot rikkaks,” jätkas Jasra. „Victor ise oli sellal muidugi rahast lage, nagu ikka. Rinaldo ei näidanud üles mingit huvi ning lihtsalt loobus tema juures maalitundides käimast – talle tundus, et on õppinud selgeks kõik, mis sel mehel õpetada on. Kui ta aga sellest hiljem mulle rääkis, sain ma aru, et sellest mehest saaks ideaalse mustatöötegija. Ma olin kindel, et tõelisi võimeid maitsta saades on selline tüüp kõigeks valmis.”</p>
<p>Ma noogutasin. „Nii et siis te hakkasite Rinaldoga teda külastama? Ajasite talle kordamööda udu ja õpetasite talle ka paar tõelist asja?”</p>
<p>„Piisavalt tõelist,” ütles ta, „kuigi suuremalt jaolt tegelesin ta treenimisega mina. Rinaldo oli enamasti hõivatud eksamiteks õppimisega. Ta keskmine hinne oli üldiselt vist veidi parem kui sinul, kas polnud?”</p>
<p>„Tal olid tavaliselt päris head hinded,” möönsin. „Kui sa räägid, et andsid Melmanile võimu ja tegid temast tööriista, siis ma mõtlen paratamatult eesmärgile: sa häälestasid teda mind tapma, seejuures eriti värvikal moel.”</p>
<p>Jasra naeris. „Jah, aga tõenäoliselt mitte nii, nagu sa arvad. Ta teadis sinust ja teda oli treenitud sinu ohverdamises osalema. Aga sel päeval, kui ta seda teha proovis, tegutses ta oma nimel – sel päeval, mil sa ta tapsid. Teda oli sooloesinemise eest hoiatatud ja ta maksis selle eest. Tal oli nii kange tahtmine saada endale kogu võim, mis tema arvates pidi sellest tulema, ning ta ei tahtnud seda kellegagi jagada. Persevest, just nagu ma ütlesin.”</p>
<p>Tahtsin näida ükskõiksena, et ta jätkaks. Hoolimatuse väljendamiseks tundus einega jätkamine kõige parema võimalusena. Ent kui ma pilgu langetasin, siis avastasin, et mu supikauss on kadunud. Võtsin saiakese, murdsin pooleks ja tahtsin hakata võid peale määrima ning nägin, et mu käsi väriseb. Hetk hiljem taipasin, et see tuleb tahtmisest Jasra ära kägistada.</p>
<p>Nii et ma hingasin korra sügavalt, püüdsin lõdvestuda ja rüüpasin veel veini. Minu ette ilmus taldrik suupistetega, kerge küüslauguaroom ja veel mitmed ahvatlevad ürdid soovitasid mul rahulikuks jääda. Noogutasin tänulikult Mandorile ja Jasra tegi sedasama. Hetk hiljem määrisin saiale võid.</p>
<p>Mõned suutäied hiljem võtsin teema jälle üles. „Ma pean tunnistama, et ei saa aru. Sa ütlesid, et Melmanil pidi olema minu rituaalmõrva juures roll – aga ainult kõrvalroll?”</p>
<p>Jasra jätkas veel umbes pool minutit söömist, leidis siis järgmise naeratuse. „See oli käest laskmiseks lihtsalt liiga sobiv võimalus,” ütles ta, „kui te Juliaga lahku läksite, tema aga salateaduste vastu huvi hakkas tundma. Ma nägin, et pean ta Victoriga kokku viima, et mees talle mõned lihtsamad trikid õpetaks, ning siis jäi veel sisse kasseerida tema kurvastus sinu lahkumise pärast, pöörata see täievereliseks vihkamiseks, mis oleks nii tugev, et ta tahaks su kõri läbi lõigata, kui ohverdamise aeg kätte jõuab.”</p>
<p>Midagi üldiselt väga maitsvat läks mulle järsku kurku.</p>
<p>Mu parema käe kõrvale ilmus jääkülm kristallklaas veega. Tõstsin selle suule ja loputasin kõik alla. Siis võtsin veel ühe lonksu.</p>
<p>„Ah, igatahes sinu reaktsioon oli nägemist väärt,” märkis Jasra. „Sa pead tunnistama, et kui timukaks on keegi, keda sa kunagi armastasid, lisab see kättemaksule vürtsi.”</p>
<p>Nägin silmanurgast, et Mandor noogutas. Tegelikult pidin minagi nõustuma, et Jasral oli õigus.</p>
<p>„Ma tunnistan, et see oli hästi ettevalmistatud neimaplaan,” ütlesin. „Kas Rinaldo oli selle osaga kursis?”</p>
<p>„Ei, te olite selleks ajaks liiga headeks semudeks saanud. Ma kartsin, et ta hoiatab sind.”</p>
<p>Mõtlesin sellele veel umbes minuti või nii, enne kui küsisin: „Mis siis viltu läks?”</p>
<p>„See, mille peale ma kordagi ei tulnud,” vastas ta. „Julial oli tõepoolest annet. Mõned tunnid Victoriga, ja ta oli mehest parem kõiges, välja arvatud maalimine. Mida põrgut! Võib-olla ta maalib ka. Ma ei tea. Olin endale kaardipakist jokri tõmmanud ning see tegi mängu ise ära.”</p>
<p>Võpatasin. Mõtlesin oma vestlusele ty’igaga Bayle maamajas – siis, kui too oli parajasti Vinta Baylesse seestunud. „Kas Julia omandas need soovitud võimed?” oli see minult küsinud. Olin vastanud, et ei tea. Et ma polnud kordagi märganud tema juures märke väljakujunemata võlurivõimetest… Ning üsna kohe pärast seda oli mulle meenunud, kuidas me olime supermarketi parkimisplatsil kokku saanud, Julia oli koeranähvitsal istuda käskinud ja väga võimalik, et koer ei liigutanud pärast seda enam kunagi… Oli meenunud, aga…</p>
<p>„Ja sina ei pannud tähele mingit märki tema andest?” uuris Jasra.</p>
<p>„Päris nii ma ei ütleks,” vastasin, hakates vähehaaval mõistma, miks olid asjad just nii, nagu nad olid. „Ei, nii ma ei ütleks.”</p>
<p>…või see kord Baskin-Robbinsite juures, kus üllatavalt palju asju täiesti ootamatult valesti läks. Või see paduvihm, milles ta ilma vihmavarjuta kuivaks jäi…</p>
<p>Ta kortsutas hämmeldunult kulmu ja kissitas silmi. „Ma ei mõista,” ütles ta. „Kui sa teadsid, siis sa oleksid võinud teda ju ise õpetada. Ta oli sinusse armunud. Teist oleks saanud heidutav meeskond.”</p>
<p>Vingerdasin sisimas. Tal oli õigus, ma olin kahtlustanud, ehk isegi teadnud, aga teadlikult ignoreerinud. Võimalik, et ma ise päästsin need võimed temas valla – selle varjudes käiguga, oma keha energiaga…</p>
<p>„See on keeruline,” ütlesin, „ja väga isiklik.”</p>
<p>„Oh. Südameasjad on minu jaoks kas väga lihtsad või täiesti käsitamatud,” märkis Jasra. „Vahepealset võimalust ei paista olevat.”</p>
<p>„Võtame siis lihtsalt,” ütlesin. „Me olime juba lahku minemas, kui ma tema juures midagi märkasin, ja mul polnud mingit<br />
soovi anda endisele kallimale võim, mida ta võiks ehk tahta ühel päeval minu peal harjutada.”</p>
<p>„Arusaadav,” ütles Jasra. „Isegi väga. Ja äärmiselt irooniline.”</p>
<p>„Tõepoolest,” kinnitas Mandor ja tegi liigutuse, mis tõi meie ette uued auravad road. „Ma tahaksin, et enne, kui te lasete end kaasa haarata intriigiderohkest narratiivist ja psüühika pimedast poolest, prooviksite pisut Mouton Rothschildis leotatud vutirinda vähekese metsiku riisi ja mõne toreda sparglinupuga.”</p>
<p>Mõistsin, et just mina olin suunanud Julia ahnelt õppima, näidates talle reaalsuse teist kihti. Ja ma olin ta endast eemale peletanud, sest polnud teda nii palju usaldanud, et talle endast tõtt rääkida. Küllap ütles see nüüd midagi minu võime kohta armastada ja usaldada. Aga nii oli mulle kogu aeg tundunud. Pidi olema veel midagi… Oli veel…</p>
<p>„Tõeliselt maitsev,” kuulutas Jasra.</p>
<p>„Tänan.” Mandor tõusis, läks ümber laua ja valas Jasra klaasi käsitsi täis, selle asemel et levitatsiooniga mängida. Märkasin, et seejuures riivasid ta vasaku käe sõrmed Jasra paljast õlga. Nagu järelmõttena loksutas ta mullegi natuke lisaks, enne kui tagasi läks ja jälle laua taha istus.</p>
<p>„Jah, suurepärane,” märkisin, jätkates kiireid meenutusi asjadest, mida varjanud tume klaas oleks nagu järsku läbipaistvaks muutunud.</p>
<p>Nüüd ma teadsin, et olin midagi tundnud, midagi kahtlustanud algusest peale. Meie jalutuskäik varjudes oli lihtsalt kõige silmatorkavam neist väikestest improviseeritud katsetest, mida ma olin talle ette sokutanud, lootes teda ootamatult tabada ning paljastada – kellena siis? Noh, potentsiaalse nõiana. Ja siis?</p>
<p>Lükkasin toidunõud kõrvale ja hõõrusin silmi. Seletus oli siinsamas, kuigi ma olin seda enda eest pikka aega peitnud…</p>
<p>„Kas juhtus midagi, Merlin?” kuulsin ma Jasrat küsimas.</p>
<p>„Ei. Ma sain ainult aru, et olen pisut väsinud,” ütlesin. „Kõik on korras.”</p>
<p>Olin otsinud temas nõida, mitte lihtsalt potentsiaalset nõida. Mõistsin nüüd, et sisimas olin ma tundnud hirmu, nagu võiks just tema olla nende 30. aprillil toimunud mu elu kallale kippumiste taga – ning olin selle hirmu maha surunud ja temast endiselt hoolinud. Miks? Sest ma teadsin, kuid ei pidanud oluliseks? Sest ta oli mu Nimue? Sest ma olin kalliks pidanud oma võimalikku hävitajat ning tõendeid enda eest varjanud? Sest ma polnud mitte ainult rumalal kombel armastanud, vaid ka priske surmatung oli mul irvitades kannul käinud ja iga kell võisin ma sellega viimset koostööd teha?</p>
<p>„Minuga on korras,” kinnitasin. „Pole midagi.”</p>
<p>Kas see tähendas, et ma olin iseenda kõige hullem vaenlane? Lootsin, et see pole nii. Mul polnud kohe üldse aega hakata teraapias käima, kui mu elu sõltus lisaks veel nii paljudest välistest asjaoludest.</p>
<p>„Penn sinu mõtete eest,” ütles Jasra mahedalt.</p>
<p> </p>
</div></div></div>
Thu, 18 Aug 2016 14:20:00 +0000
admin
101 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/raamatu_algus_23#comments
-
Raamatu algus
<div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><h3>1</h3>
<p>Ma tundsin end pisut närviliselt, kuigi ei osanud öelda, miks just. Igatahes ei tundunud eriti tavatuna juua õlut koos valge jänese, Bertrand Russelli meenutava lüheldase mehe, irvitava kassi ja vana sõbra Luke Raynardiga, kes laulis iiri ballaade, tema selja taga muutusid aga veidrad maastikud reaalsuseks. Tõsi, suur lilla tõuk, kes hiiglasliku seene otsas vesipiipu suitsetas, jättis mulle päris hea mulje, sest ma tean, kui raske on seda asjandust põlemas hoida. Siiski, asi polnud selles. Käis pidu, ja Luke oli ennegi üsna veidrate tüüpidega seltsinud. Nii et miks ma siis end närviliselt tundsin?</p>
<p>Õlu oli hea ja suupisted selle juurde olid lausa tasuta. Deemonid, kes posti külge seotud punapäist naist piinasid, särasid nii heledalt, et neid oli lausa valus vaadata. Nüüd olid nad läinud, aga kogu see vaatepilt oli olnud kaunis. Kõik oli kaunis. Kui Luke laulis „Galway lahte”, oli see nii kiiskav ja armas, et ma oleksin tahtnud sukelduda ja sinna jäädagi. Kurb oli see laul muidugi ka.</p>
<p>Midagi tunnetega... Jah. Veider mõte. Kui Luke laulis kurba laulu, haaras mind melanhoolia. Kui laul oli õnnelik, tõusis kohe kõvasti ka mu tuju. Õhus tundus olevat tavatu hulk empaatiat. Mitte et see oleks midagi tähendanud, oletasin. Valguse mäng oli suurepärane...</p>
<p>Rüüpasin oma jooki ja vaatasin, kuidas Humpty baari teises otsas vaarus. Püüdsin hetkeks meenutada, millal ma siia olin tulnud, aga mootori see silinder jättis vahele. Küll lõpuks meelde tuleb. Kena pidu...</p>
<p>Ma vaatasin ja kuulasin ja maitsesin ja aistisin, ja kõik oli suurepärane. Kõik, mis minu tähelepanu haaras, oli lummav. Kas ma polnud tahtnud Luke’ilt midagi küsida? Just nagu olin, aga ta oli laulmisega hõivatud ja mul ei tulnud ka enam meelde, mis küsimus see oli.</p>
<p>Mida ma olin teinud enne siia tulekut? Näis, et ka sellele vastamine polnud pingutamise vaeva väärt. Milleks, kui just siin ja praegu oli kõik nii huvitav.</p>
<p>Kuid siiski näis, et see võis olla midagi tähtsat. Kas ma seepärast tundsingi end pisut närviliselt? Kas ma olin jätnud midagi lõpetamata ja peaksin nüüd jätkama?</p>
<p>Pöördusin, et kassi käest küsida, aga ta oli jälle hajumas, kuigi näis, et miski teeb talle kangesti nalja. Mulle tuli pähe, et seda võiksin minagi. Hajuda, tähendab – ja minna kuhugi mujale. Kas polnud ma mitte just nii siia sattunud ja kas polnud see sobivaim lahkumisviis? Võimalik. Panin kruusi käest ning hõõrusin silmi ja meelekohti. Ka mu peas näisid asjad ringi ujuvat.</p>
<p>Järsku meenus mulle mind kujutav pilt. Tohutul kaardil. Trumpkaardil. Jah. Just nii olin ma siia sattunud. Kaardi kaudu...</p>
<p>Kellegi käsi langes mu õlale ja ma pöördusin. Käsi kuulus Luke’ile, kes muigas mulle ja nihutas end edasi baari poole, et uus jook võtta.</p>
<p>„Mõnus pidu, mis?” küsis ta.</p>
<p>„Mõnus jah. Kuidas sa selle koha üldse leidsid?” uurisin.</p>
<p>Ta kehitas õlgu. „Ei mäleta enam. Mis vahet?”</p>
<p>Ta hajus eemale, meie vahele tekkis korraks helkivatest kristallidest tuisukeeris. Tõuk hingas välja lilla pilve. Tõusis sinine kuu.</p>
<p>Mis on sellel pildil valesti? küsisin ma endalt.</p>
<p>Mul oli järsku tunne, nagu oleks mu kriitikameel sõjas pihta saanud, sest ma ei suutnud enam keskenduda anomaaliatele, mis – ma olin kindel – pidid mind ümbritsema. Teadsin, et olin hetkes kinni, ega suutnud oma teed selgesti näha.</p>
<p>Olin hetkes kinni...</p>
<p>Olin kinni...</p>
<p>Kuidas?</p>
<p>Noh... Kõik oli alanud sellest, et ma surusin iseenda kätt. Ei. Vale. See kõlab nagu zen-budism ja nii see ei olnud. Käsi, mida ma surusin, sirutus ruumiosast, mida täitis minu kujutis kaardil, mis läks ära. Jah, just nii... Või umbes nii.</p>
<p>Surusin hambad kokku. Muusika hakkas jälle peale. Baariletilt minu käe poolt kostis pehme kraapiv heli. Kui ma sinnapoole vaatasin, oli mu kruus jälle täis valatud. Võib-olla olin ma küll juba niigi liiga palju võtnud. Võib-olla see segaski mul mõtlemist. Tõusin. Vaatasin vasakule, kaugemale sellest kohast, kus maastikumaal läks üle tegelikuks maastikuks. Kas see teeb minustki osa maalist? tekkis mul järsku küsimus.</p>
<p>Vahet polnud. Kui ma ei saanud siin mõelda... hakkasin jooksma... vasakule. See paik jamas kuidagi minu peaga ja tundus võimatuna toimuvast protsessist aru saada, kuni ma ise olin osa sellest. Pidin pääsema eemale, et selgelt mõelda, aru saada, mis värk käib.</p>
<p>Olin teisel pool baari ja selles üleminekukohas, kus maalitud kaljud ja puud muutusid kolmemõõtmelisteks. Liigutasin käsi ja trügisin edasi. Kuulsin tuult, kuid ei tundnud seda.</p>
<p>Miski, mida ma enda ees nägin, ei tulnud lähemale. Ma liikusin, kuid Luke hakkas jälle laulma.</p>
<p>Ma peatusin. Pöörasin end aeglaselt, sest kostis, nagu seisaks ta otse mu kõrval. Seisiski. Ma olin baariletist vaid mõne sammu kaugusel. Luke naeratas ja laulis edasi.</p>
<p>„Mis toimub?” küsisin tõugult.</p>
<p>„Sa oled Luke’i tsüklis kinni,” vastas ta.</p>
<p>„Kuidas, palun?” küsisin.</p>
<p>Ta puhus sinise suitsurõnga, ohkas vaikselt ja ütles: „Luke on tsüklis ja sina oled eksinud laulusõnadesse. Muud ei midagi.”</p>
<p>„Kuidas see juhtus?” küsisin.</p>
<p>„Pole aimugi,” vastas tema.</p>
<p>„Uh... kuidas tsüklist välja saadakse?”</p>
<p>„Seda ei oska ma sulle samuti öelda.”</p>
<p>Pöördusin kassi poole, kes näis oma naeratuse ümber jälle materialiseeruvat.</p>
<p>„Ega sa juhtumisi ei tea...” alustasin.</p>
<p>„Ma nägin teda sisse tulemas ja hiljem sind,” ütles kass muiates. „Ja kuna teie saabumised olid isegi selle paiga jaoks pisut... tavatud, siis hakkasin mõtlema, et vähemalt üks teist on seotud võlukunstiga.”</p>
<p>Ma noogutasin.</p>
<p>„Sinu enda tulekud ja minekud võivad samuti kõhklusi tekitada,” märkisin.</p>
<p>„Vähemalt sean ma ise oma käpa käpa ette,” vastas ta. „Mida Luke ei saa enda kohta öelda.”</p>
<p>„Mida sa silmas pead?”</p>
<p>„Ta on jäänud nakkavasse lõksu.”</p>
<p>„Kuidas see toimib?” küsisin.</p>
<p>Aga nüüd oli ta jälle läinud ja sedapuhku oli kadunud ka ta muie.</p>
<p>Nakkav lõks? See näis viitavat, et tegemist on Luke’i probleemiga ja mind on mingil kombel kaasa tõmmatud. See tundus loogilisena, ei öelnud aga vähimatki selle kohta, mis probleem see võis olla või mida ma selle lahendamiseks teha saaksin.</p>
<p>Sirutasin käe kruusi järele. Kui ma ei saanud probleemi lahendada, siis võisin seda ju vähemalt nautida. Võtsin aeglaselt lonksu ja nägin siis järsku, et mulle vaatavad vastu veidrad, heledad ja hõõguvad silmad. Enne polnud ma neid märganud – ja veidrad olid nad seetõttu, et olid vastasseina maastikumaalil varjulises nurgas, kuid liikusid, nihkudes aeglaselt vasakule.</p>
<p>See oli omast kohast lummav, kuidas silmad vahepeal kadusid, kuid ma suutsin nende omaniku asukohta rohu liikumise järgi siiski jälgida – suund oli just selle piirkonna poole, kuhu ma olin enne ise tahtnud minna. Ja eemal, tükk maad paremal, teisel pool Luke’i märkasin ma nüüd tumeda jakiga kõhna härrasmeest, kes seal, palett ja pintsel käes, seinamaali pikendas. Võtsin veel ühe lonksu ja pühendasin oma tähelepanu jälle olendile, kes liikus tasapinnalt ruumilisuse poole. Pronksikarva koon ulatus kivi ja põõsa vahelt välja, selle kohal lõõmasid heledad silmad, tumedast suust nirises sinist sülge, mis tilkus aurates maapinnale. Elukas oli kas suhteliselt madal või väga hoolega kössi tõmbunud, ja ma ei suutnud otsustada, kas ta uurib kõiki kõrtsis viibijaid või konkreetselt just mind. Kallutasin teisele poole ja haarasin Humptyl vööst või lipsust – kumb see siis juhtus olema –, kui ta oli just küljele vajumas.</p>
<p>„Vabandage,” ütlesin. „Kas te oskaksite mulle öelda, mis loom see selline on?”</p>
<p>Osutasin, ja just siis ilmus ta nähtavale – palju jalgu, pikk saba, tumedad soomused, väänlev ja kiire. Küünised olid punased ja meie poole tormates tõstis ta saba püsti.</p>
<p>Humpty ähmane pilk triivis minu poole, libises üle.</p>
<p>„Kuulge, isand,” alustas ta, „ma ei ole siin selleks, et täita lünki teie puudulikus zooloogilises hari... Jumal! See on...”</p>
<p>Ainsa vilksatusega läbis elukas pika vahemaa ja lähenes kiiresti. Kas ka tema jõuab ta varsti punkti, kus osavast liikumisest saab paigalmarss – või mõjus miski niiviisi ainult mulle, kui ma püüdsin siit lahkuda?</p>
<p>Keha lülid jõnksusid küljelt küljele, elukas ise sisises nagu katkine kiirkeetja ning tema teekonda maalil tähistas aurav tatirida. Näis aga, et tema liikumine ei aeglustunud, pigem kiirenes.</p>
<p>Mu vasak käsi nõksatas omatahtsi ette ja mu huultele tõusis terve rida sõnu. Ütlesin need välja just siis, kui elukas läbis vahekoha, millest mina polnud edasi pääsenud, lükkas ümber ühe tühja laua, tardus hetkeks ja näis jäsemeid pingutavat, nagu valmistuks hüppeks.</p>
<p>„Bandersnatch!” hüüatas keegi.</p>
<p>„Raevukas bandersnatch!” täpsustas Humpty.</p>
<p>Kui ma laususin viimase sõna ja tegin lõpetava liigutuse, kerkis mu vaimusilma ette Logruse kujutis. Tumedat värvi elukas, kes oli just oma esimesed küünised välja sirutanud, tõmbas need äkki tagasi, haaras nendega oma rindkere ülemisest vasakpoolsest veerandist, pööritas silmi, oigas vaikselt, hingas pikalt välja, vajus kokku, kukkus põrandale ja veeres selja peale, suur hulk jalgu taeva poole sirutatud.</p>
<p>Eluka kohale ilmus kassi naeratus. Suu liikus.</p>
<p>„Surnud raevukas bandersnatch!” konstateeris ta.</p>
<p>Naeratus ujus minu poole, ülejäänud kass ilmus selle juurde nagu järelmõte.</p>
<p>„See oli südame peatamise loits, kas polnud?” uuris kass.</p>
<p>„Ma arvan küll,” vastasin. „See käis kuidagi vaistlikult. Jah, mulle tuleb nüüd meelde. Mul oli küll üks selline loits valmis pandud.”</p>
<p>„Nii mulle tunduski,” märkis ta. „Ma olin kindel, et selle peoga on seotud mingi võluvärk.”</p>
<p>Logruse kujutis, mis oli ilmunud mu ette siis, kui loits töötas, oli ühtlasi süüdanud väikese tulukese mu teadvuse hämaral pööningul. Võluvärk. Jah, muidugi.</p>
<p>Mina, Merlin Corwini poeg, olen võlur, pealegi sellisest sordist, mida neis piirkondades, kus ma viimasel ajal olen viibinud, kohtab üsna harva. Lucas Raynard, tuntud ka kui Kashfa prints Rinaldo, on samuti võlur, kuigi tema stiil erineb minu omast. Ja kassil, kes näis sedalaadi asjades küllaltki kompetentne olevat, võis olla õigus, kui ta pakkus, et me viibime loitsu sisemuses. Selline asukoht oleks üks neist väga vähestest, kus mu tajud ja treening ei annaks mulle selget pilti mind tabanud kimbatuse olemusest. Seda seetõttu, et mu võimed oleksid samast ilmingust haaratud, selle jõudude mõjuväljas – vähemalt juhul, kui sellel on vähimalgi määral eneseteadvust. Mulle tuli pähe, et tegemist on millegi värvipimedust meenutavaga. Ma ei osanud välja mõelda ühtegi moodust, kuidas ma võiksin toimuvas ilma välise abita selgust saada.</p>
<p>Kuni ma nende asjade üle mõtisklesin, saabusid kõrtsi hoogsalt kiikuvate pooltega esiukse juurde kuninga hobused ja mehed. Mehed sisenesid ja sidusid bandersnatchi kere külge köied. Hobused vedasid ta minema. Humpty oli selleks ajaks alla roninud ja tualetti läinud. Tagasi jõudes avastas ta, et ei pääse enam kuidagi tagasi oma endisele kohale baaripukil. Ta hüüdis kuninga mehi, et nood teda aitaksid, aga meestel oli tegemist surnud bandersnatchi laudade vahelt läbi suunamisega ja nad ei teinud temast väljagi.</p>
<p>Luke astus naerdes lähemale.</p>
<p>„Nii et see on siis bandersnatch,” märkis ta. „Ma olen alati mõelnud, et millised nad välja näevad. Kui nüüd veel jabberwock kah läbi astuks...”</p>
<p>„Tss!” hoiatas kass. „Ta on kusagil seal maalil peidus ja tõenäoliselt kuulab. Ära ärrita teda! Ta võib tulla läbi tiheda metsa nagu tuulehoog. Pea meeles neid lõugu, mis hammustavad, neid küüniseid, mis haaravad! Ära otsi endale pahandu...”</p>
<p>Kass heitis seinale kiire pilgu ning kadus ja tekkis mitu korda kiires rütmis. Sellest välja tegemata märkis Luke: „Ma mõtlesin lihtsalt Tennieli illustratsioonidele.”</p>
<p>Kass materialiseerus baarileti kaugemas otsas, rüüpas Kübarsepa klaasi tühjaks ja ütles: „Ma kuulen kurinat ja leegitsevad silmad liiguvad vasakule.”</p>
<p>Vaatasin samuti maastikumaali ning nägin samuti põlevaid silmi ja kuulsin veidrat häält.</p>
<p>„Seda võivad põhjustada väga erinevad asjad,” märkis Luke.</p>
<p>Kass liikus baari taga asuva riiuli juurde ning küünitas kõrgele lae alla, kus virvendades ja väreledes rippus kummaline relv. Ta võttis selle alla ja libistas baariletti mööda meie poole; see peatus Luke’i ees.</p>
<p>„Siis on parem, kui vorpal mõõk oleks käepärast, muud ma ei oska öelda.”</p>
<p>Luke naeris, kuid mina silmitsesin võlutult riista, mis näis olevat tehtud koiliblika tiibadest ja kokkuvolditud kuuvalgusest.</p>
<p>Siis kuulsin jälle kurinat.</p>
<p>„Ära nüüd lihtsalt seisa seal oma pahurates mõtetes,” ütles kass, rüüpas Humpty klaasi tühjaks ja kadus jälle.</p>
<p>Ikka veel muheledes sirutas Luke täitmiseks oma kruusi. Pahurates mõtetes seisin mina – loits, mida ma olin bandersnatchi tapmiseks kasutanud, oli mingil veidral kombel mu mõtlemist mõjutanud. Selle kasutamise järel oli üheks lühikeseks hetkeks tundunud, et asjad hakkavad mu peas selgemaks muutuma. Pidasin selle põhjuseks korraks mu silme ette tekkinud Logruse kujutist. Nii et ma kutsusin selle uuesti esile.</p>
<p>Märk tõusis väreledes mu ette. Hoidsin seda paigal. Vaatasin seda. Tundus, nagu oleks mu peas hakanud puhuma külm tuul. Ringitriivivad mälestuskatked said kokku, kogunesid terviklikuks kangaks, said juurde tähenduse. Jah, muidugi...</p>
<p>Kurisev hääl valjenes ja ma nägin jabberwocki varju kaugete puude vahel libisemas, silmad põlesid nagu maandumistuled ning hammustamise ja haaramise jaoks oli seal palju teravaid servi...</p>
<p>Ja sellel polnud vähimatki tähtsust. Sest nüüd ma teadsin, mis toimub ning kes ja kuidas ja miks on selle taga.</p>
<p>Ma kummardasin, nii sügavale, et sõrmenukid riivasid parema saapa nina.</p>
<p>„Luke,” ütlesin, „meil on probleem.”</p>
<p>Ta pööras pilgu baarilt ja vaatas minu poole.</p>
<p>„Mis viga?” küsis ta.</p>
<p>Need, kelles voolab Amberi verd, on võimelised tohututeks pingutusteks. Me suudame üle elada üsna koledaid keretäisi. Nii et omavahel need kaks asja mingil määral tasakaalustavad teineteist. Seega, kui keegi üldse midagi üritab, siis tuleb tal seda teha vähimagi eksimuseta...</p>
<p>Kergitasin rusika põrandalt, pannes sellesse kogu oma jõu, ja tabasin Luke’i lõuga, nii et ta kerkis maast lahti, pööras õhus, kukkus lösakile lauale, mis tema all kokku vajus, libises läbi kogu baariletiesise ja peatus kägarana viktoriaanlikuna näiva härrasmehe jalge ees, kes oli pintsli käest pillanud ja kiiresti taganenud, kui Luke tema poole lohisema hakkas. Tõstsin vasaku käega õllekruusi ja valasin sisu oma paremale rusikale, millel oli just selline tunne, nagu oleksin ma löönud kaljurahnu. Kui ma seda tegin, jäid tuled hämaramaks ja hetkeks tekkis täielik vaikus.</p>
<p>Lõin kruusi baariletile. Kogu kõrts otsustas seepeale võpatada, just nagu oleks toimunud maavärin. Riiulilt kukkusid kaks pudelit, lamp õõtsus ja kurin rauges pisut. Vaatasin vasakule ja nägin, et jabberwocki jubetu vari oli kuhugi tumedasse metsa kadunud. Enamgi veel, maalitud osa oli reaalsusena tundunu arvel oluliselt laienenud ja see protsess näis jätkuvat – sealne maanurk tardus liikumatuks ja lamedaks. Kostvate turtsatuste põhjal võis järeldada, et jabberwock liigub ikka kaugemale vasakule, pagedes selle tardumise eest. Kiigajon, Käägajon, Dodo ja Konn-teener hakkasid oma instrumente kokku pakkima.</p>
<p>Hakkasin baari eest läbi, Luke lössis kogu poole minema. Tõuk võttis oma vesipiipu koost lahti ja ma nägin, et seen oli imeliku nurga all viltu vajunud. Valge jänes kihutas kaugemas nurgas oleva augu suunas ja ma kuulsin, kuidas Humpty baaripuki otsas kõikudes vandus – tal oli äsja õnnestunud jälle üles ronida.</p>
<p>Viipasin lähenedes paletiga härrasmehele.</p>
<p>„Vabandage, et ma teid häirisin,” ütlesin. „Aga uskuge mind, see oli vajalik.”</p>
<p>Kergitasin Luke’i lõdva kogu maast ja heitsin üle õla. Parv mängukaarte lendas minust mööda. Tõmbusin nende kiire lennu eest kõrvale.</p>
<p>„Taevake! Ta hirmutas jabberwocki ära!” märkis mees minu selja taha vaadates.</p>
<p>„Kes?” küsisin, olemata küll päris kindel, kas ma ikka tahan seda teada.</p>
<p>„See seal,” vastas mees baarileti poole osutades.</p>
<p>Ma vaatasin, taarusin paar sammu tahapoole ja leidsin, et ei saa jabberwockile argust süüks panna.</p>
<p>Selgus, et saabunud oli kaheteistkümne jala pikkune tuleingel – punakaspruun, tiivad nagu vitraažid – ja meenutades mulle mu enda surelikkust, tõi ta meelde ka ogalise kaelarihmaga röövritsika, ainult et lühikese karva vahelt sirutusid iga võimaliku nurga all välja küünised. Üks neist oli sisenemise käigus ilmselt ukse külge takerdunud ja selle hingedelt maha tõmmanud. See oli Kaose olend: haruldane, tappev ja väga taibukas. Ma polnud juba aastaid tuleingleid näinud ja mul polnud ka nüüd mingit soovi ühega neist kohtuda, liiatigi polnud mul vähematki kahtlust, et just mina olin ta ilmumise põhjuseks. Hetkeks ma juba kahetsesin, et olin raisanud südame seiskamise loitsu tühisele bandersnatchile, aga siis meenus mulle, et tuleinglil on kolm südant. Vaatasin kiiresti ringi, tema aga märkas mind, lasi kuuldavale lühikese jahihüüu ja hakkas lähenema.</p>
<p>„Mulle oleks meeldinud teiega pikemalt vestelda,” ütlesin kunstnikule. „Teie töö meeldib mulle. Paraku...”</p>
<p>„Ma mõistan.”</p>
<p>„Nägemiseni.”</p>
<p>„Õnn kaasa.”</p>
<p>Astusin alla jäneseurgu ja hakkasin jooksma – lagi oli madal ja ma pidin üsna kummargile hoidma. Luke ei teinud liikumist just lihtsamaks, eriti kurvides. Kaugelt selja tagant kuulsin kraapivaid helisid ja sekka jahiulgu. Mind julgustas aga teadmine, et tuleingel peab käiku mitmeski kohas läbi pääsemiseks laiendama. Halvem uudis oli see, et taoline tegevus oli talle täiesti jõukohane. Need elukad on uskumatult tugevad ja samahästi kui hävitamatud.</p>
<p>Jooksin, kuni põrand mu jalge alt kadus.</p>
<p>Siis ma kukkusin. Sirutasin vaba käe, et millestki kinni haarata, aga midagi sellist lihtsalt polnud. Põhi oli alt ära läinud. No tore. Just seda olin ma lootnud ja poolenisti eeldanudki. Luke oigas korra vaikselt, kuid ei liigutanud.</p>
<p>Me kukkusime. Alla ja alla ja alla, nagu öeldakse. Ega valida polnud ja auk oli kas väga sügav või siis me kukkusime väga aeglaselt. Meid ümbritses hämarus ja šahti seinu ei suutnud ma eristada. Mu pea läks veel pisut selgemaks ja teadsin, et see protsess jätkub, kuni mul õnnestub Luke’i üle kontrolli säilitada. Kõrgel pea kohal kuulsin jälle jahiulgu. Kohe järgnes sellele veider kurisev heli. Frakir hakkas mu randmel jälle vaikselt tuikama, aga tal polnud teatada midagi sellist, mida ma poleks juba teadnud. Nii et ma vaigistasin teda.</p>
<p>Veel natuke selgem. Mulle hakkas meelde tulema... Olin rünnanud Nelja Maailma Kindlust ja päästsin sealt ära Luke’i ema Jasra. Mind ründas libaelukas. Olin sattunud külastama Vinta Baylet, kes polnud aga tegelikult see, kellena paistis.</p>
<p>Õhtusöök Surma puiesteel... Kehast kehasse liikuja, San Francisco, kristallkoobas... Ikka selgem ja selgem.</p>
<p>... Ning ikka valjemaks ja valjemaks läks tuleingli ulgumine mu kohal. Ilmselt oli ta tunnelist läbi pääsenud ja laskuma hakanud. Paraku olid tal tiivad, minul ei jäänud üle muud kui kukkuda.</p>
<p>Piilusin ülespoole. Ei näinud küll veel teda. Ülalpool oli kõik kuidagi pimedam kui all. Lootsin, et see on umbes nagu valgus tunneli lõpus, sest ma ei kujutanud ette ka mingit muud väljapääsu. Oli liiga pime, et näha trumpkaarte või eristada ümbrust sedavõrd, et püüda varjusid muuta.</p>
<p>Tundsin, et me pigem triivime kui kukume – kiirus oli selline, et maale langemine poleks eriti haiget teinud. Jõudsin mõelda sellelegi, et kui põhi paistaks siiski liiga kiiresti lähenema hakkavat, õnnestuks meie kiirust vähendada, kohandades üht neist loitsudest, mida ma valmispanduna kaasas kandsin.</p>
<p>Muidugi polnud neist kaalutlustest mingit kasu, kui meid teel nahka pannakse, see oli aga täiesti võimalik – või kui meie jälitaja polnud kohe üldse näljane, siis võis ta meid ka lihtsalt tükkideks rebida. Järelikult võis meil aeglustamise asemel vaja minna hoopis kiirendamist, et elukal eest ära pääseda – mis oleks aga loomulikult tähendanud, et kokkupõrge maaga lööks meid laiaks.</p>
<p>Otsused, otsused.</p>
<p>Luke liigutas end kergelt mu õlal. Lootsin, et ta ei hakka teadvusele tulema, sest mul polnud aega uneloitsuga jändamiseks ja ma polnud ka sellises asendis, et saanuks talle uuesti korraliku obaduse anda. Nii et jäi üle vaid Frakir.</p>
<p>Aga kui ta oli piiri peal, siis võis kägistamine talle ergutavalt mõjuda, mitte tingimata unne tagasi saata – ja ma tahtsin, et ta oleks rahuldavas vormis. Ta teadis liiga palju selliseid asju, mida mina ei teadnud – ja ma vajasin nüüd neid teadmisi.</p>
<p>Läbisime veidi heledama piirkonna, ma suutsin esimest korda eristada šahti seinu ja märgata, et need on kaetud graffitiga – aga keeles, mida ma ei mõistnud. Mulle meenus üks Jamaica Kincaidi kummaline lühijutt, mis ei andnud mulle küll mingeid vihjeid toimuva mõistmiseks. Kohe pärast selle valgema tsooni läbimist nägin all väikest valguslaiku. Ning umbes samal hetkel kostis jälle ka ulgumine, sedapuhku väga lähedalt.</p>
<p>Vaatasin üles just õigel hetkel, et näha tuleinglit läbi helenduse libisemas. Aga kohe tema kannul tuli veel üks kogu, kes kandis vesti ja kurises. Jabberwock oli samuti teel alla ja näis olevat kiirem kui keegi teine. Küsimus tema eesmärgist muutus järjest tähtsamaks, sest ta vahemaa vähenes, valguslaik meie all kasvas ja Luke liigutas uuesti. Küsimus sai aga kähku vastuse, sest jabberwock jõudis tuleingli kõrvale ja ründas.</p>
<p>Ähkimine, ulgumine ja kurisemine kajasid järsku šahtis vastu, sekka kostis sisisemist, kraapimist ja kohati ka õrisemist. Kaks elukat said kokku ja rebisid teineteist, silmad nagu loojuvad päikesed, küüned nagu täägid; alt nendeni jõudvas valguses moodustasid nad põrguliku mandala. See tegevus toimus mulle pisut liiga lähedal, et end turvaliselt tunda, ent omavaheline kaklus vähendas nende langemishoogu siiski sedavõrd, et võisin ehk loobuda mitte kõige sobivama loitsu või kohmaka manöövri kasutamisest ja siiski tunnelist ühes tükis pääseda.</p>
<p>„Hrr!” tegi Luke ja pööras end järsku mu haardes.</p>
<p>„Ma olen üldiselt nõus,” ütlesin. „Aga ära liiguta, eks ole? Kohe me kukume...”</p>
<p>„... ja põleme,” väitis ta, pööras pea ülespoole ja piidles võitlevaid koletisi, vaatas siis alla ja sai aru, et ka meie kukume. „Mis hallukas see selline on?”</p>
<p>„Halvemat sorti,” vastasin ja siis järsku mõistsin: täpselt nii see just oligi.</p>
<p>Avaus oli nüüd veelgi suurem ja meie kiirus näis vastavat suhteliselt talutavale maandumisele. Kui ma kasutaksin loitsu, mida ma nimetasin „hiiglase laksuks”, siis me tõenäoliselt peatuksime või isegi liiguksime pisut ülespoole. Tundus aga õigem riskida paari muhuga kui tekitada selles punktis liiklusummik.</p>
<p>Halvemat sorti hallukas tõepoolest. Mõtlesin Randomi sõnadele, siis läbisime avause täiesti võimatu nurga all, kukkusime maha ja veeresime.</p>
<p>Jäime pidama koopa põrandal, üsna selle suudme lähedal. Paremale ja vasakule läks tunnel. Koopasuu jäi mu selja taha. Kiire pilk näitas, et seal on hele, võimalik, et lopsaka loodusega, kuid tugevasti fookusest väljas org. Luke lebas liikumatult mu kõrval. Ajasin end kiiresti jalule ja haarasin tal kaenla alt kinni. Hakkasin teda vedama eemale sellest tumedast avausest, millest me olime äsja alla kukkunud. Kaklevate elukate hääled kostsid juba väga lähedalt.</p>
<p>See oli küll hea, et Luke näis jälle teadvuseta olevat. Kui ma oletasin õigesti, oli ta seisund isegi Amberi vere jaoks üsna paha. Samas tähendasid võlurivõimed aga seda, et ta võis olla ohtlik ja ettearvamatu – igatahes polnud ma millegi sellisega varem kokku puutunud. Nii polnud mul kuigi selget pilti, mida nüüd peale hakata.</p>
<p>Lohistasin Luke’i parempoolsesse tunnelisse, sest see oli väiksem ja seega teoreetiliselt lihtsam kaitsta. Olime vaevu varju jõudnud, kui kaks elukat läbi laes oleva avause maha sadasid, ikka teineteist pigistades ja rebides. Nad veeresid küüniste klõbisedes koopa põrandal ning sisisesid ja vilistasid kaklemise taustaks. Näis, et meid on nad täiesti unustanud, ja ma jätkasin taganemist, kuni olime tunnelis juba üsna kaugel.</p>
<p>Mul tuli ilmselt lähtuda sellest, et Randomi oletus oli õige. Lõppude lõpuks oli ta muusikuna väga paljudes varjudes mängimas käinud. Liiatigi polnud mul endal mingit paremat teooriat.</p>
<p>Manasin enda ette Logruse märgi. Kui see oli juba selge ja ma olin käed sellega sidunud, oleksin ma saanud lüüa kaklevaid elukaid. Aga nad ei pööranud mulle mingit tähelepanu ja mul polnud soovi seda seisu muuta. Ma polnud küll kindel, kas nad mu lööki – mis oleks võrdunud paraja prussiga virutamisega – oleksid üldse märganud. Pealegi ma teadsin, mida mul vaja on, ning kõige selle hankimine oli kõrgema prioriteediga.</p>
<p>Nii et ma sirutasin käed.</p>
<p>See võttis otsatu aja. Ma pidin varjudes äärmiselt laia piirkonna läbi vaatama, enne kui leidsin otsitava. Siis pidin ma tegema seda veel kord. Ja veel kord. Ma tahtsin tervet hulka asju, ja ükski neist ei asunud lähedal.</p>
<p>Võitlejad ei näidanud väsimuse märke, vaid lasid kogu selle aja edasi, küünised koopaseintelt sädemeid löömas. Nad olid lõiganud teineteisele lugematu hulga haavu ja mõlemad olid kaetud tumeda verega. Luke oli vahepeal ärganud, end küünarnukile ajanud ja silmitses lummatult seda värvikat vastasseisu. Ma ei teadnud, kui kaua see suudab ta tähelepanu köita. Minu jaoks oli tähtis, et ta oleks õige pea selge mõistuse juures, ja mulle meeldis, et ta polnud hakanud veel muudele asjadele mõtlema.</p>
<p>Muide, ma hoidsin pöialt jabberwockile. Ta oli lihtsalt üks vastik elukas ja võib-olla ei sihtinud ta üldse mind, kui teda eksitas märksa eksootilisema kättemaksja saabumine. Tuleingel mängis hoopis teistsugust mängu. Tuleinglil polnud mingit põhjust Kaosest nii kaugel jahti pidada – järelikult oli ta saadetud. Neid on neetult raske kinni püüda, veel raskem välja õpetada ja ohtlik pidada. Seega tähendas tuleingel suuri kulutusi ja riski. Tuleinglisse ei investeerita kergekäeliselt. Nende elu peamine mõte on tappa, ja ma polnud kuulnud, et väljaspool Kaose Kodasid oleks keegi iial mõnda neist oma teenistuses pidanud. Neil on suur hulk meeleelundeid – mõned neist meie jaoks ilmselt üleloomulikud – ja neid saab varjudes verekoerana kasutada. Ma ei tea, et nad omatahtsi läbi varjude liiguksid. Aga varjudes käijat on võimalik jälitada ning näib, et tuleingel suudab üles võtta ka väga külma jälje, kui ta kord on ohvrile välja häälestatud. Tõsi, ma olin saabunud sellesse sõgedasse baari trumpkaardiga ja ma ei teadnud, kas nad suudavad kedagi leida ka pärast trumbi kasutamist, aga mulle tuli pähe mitu muudki võimalust – näiteks et keegi on mu asukoha kindlaks teinud, olendi lähedusse toimetanud ja siis lahti lasknud.. Aga ükskõik, milliseid vahendeid oli ettevalmistuseks kasutatud, igal juhul pidi see rünnak olema seotud Kodadega. Sestap siis minu kiire üleminek jabberwocki fännide sekka.</p>
<p>„Mis siin toimub üldse?” küsis Luke järsku, ning koopa seinad ähmastusid hetkeks ja ma kuulsin kauget muusikat.</p>
<p>„See on keeruline lugu,” ütlesin. „Kuule, sul on aeg rohud ära võtta.”</p>
<p>Poetasin talle pihutäie kohaletõmmatud vitamiin B12 tablette ning keerasin korgi veepudelilt, mille ma samuti olin kohale mananud.</p>
<p>„Mis rohud?” küsis ta, kui ma need talle andsin.</p>
<p>„Arsti käsk,” ütlesin. „Saad kiiremini jalule.”</p>
<p>„Noh, olgu.”</p>
<p>Ta viskas vitamiinid suhu ja loputas ühe suure lonksuga alla.</p>
<p>„Nüüd need.”</p>
<p>Avasin purgi Largactiliga. Tabletid olid kahesaja-milligrammised ja ma ei teadnud, mitu talle anda, nii et otsustasin kolme kasuks. Andsin talle ka paar trüptofaani ja mõned fenüülalaniinid.</p>
<p>Ta põrnitses tablette. Seinad hajusid jälle ja muusika naasis. Meist hõljus mööda pahvakas sinist suitsu. Järsku ilmus nähtavale baar, mis oli jälle oma tavalises korras. Ümber kukkunud lauad olid püsti seatud, Humpty kiikus puki otsas, maastikumaal jätkus.</p>
<p>„Näe, klubi!” hüüatas Luke. „Me peaks tagasi minema. Paistab, et pidu hakkab just peale.”</p>
<p>„Võta kõigepealt rohud ära.”</p>
<p>„Misjaoks?”</p>
<p>„Sa olid kusagil mingi vastiku nakkuse üles korjanud. See kraam on pehmema maandumise jaoks.”</p>
<p>„Ma ei tunne ennast halvasti. Õigupoolest tunnen ma ennast väga hästi...”</p>
<p>„Võta ära!”</p>
<p>„Hea küll, hea küll!”</p>
<p>Ta viskas jälle kogu pihutäie korraga kurku.</p>
<p>Jabberwock ja tuleingel näisid hajuvat ja mu viimane nördinud žest baarileti läheduses kohtas mõningat takistust, kuigi täiesti jäik see minu jaoks veel polnud. Järsku märkasin kassi, kelle mängud tekkimise ja kadumisega tundusid selle koha jaoks mulle nüüd eriti iseloomulikud.</p>
<p>„Tuled või lähed?” küsis kass.</p>
<p>Luke hakkas tõusma. Valgus läks heledamaks, mõte laialivalguvamaks.</p>
<p>„Oh, Luke, vaata mis seal on,” ütlesin osutades.</p>
<p>„Kus?” küsis ta ja pööras pead.</p>
<p>Ma äsasin talle uue kolaka.</p>
<p>Kui ta kokku vajus, hakkas baar hajuma. Selle asemele tekkisid koopa seinad. Kuulsin veel kassi häält. „Lähed...” ütles ta.</p>
<p>Müra tuli täie jõuga tagasi, ainult nüüd oli domineerivaks heliks midagi torupilli kägina taolist. Seda tekitas jabberwock, kes oli vastu maad surutud ja sai haledasti küünistada. Otsustasin ära kasutada oma Neljanda juuli loitsu, mis oli mul kindluse ründamisest alles jäänud. Tõstsin käed ja laususin sõnad. Seda tehes astusin Luke’i ette vaadet varjama ning ise vaatasin kõrvale ja surusin silmad kõvasti kinni. Ent isegi kinnisilmi sain aru, et sähvatas hele valgus. Kuulsin, kuidas Luke pomises: „No mida!”, aga kõik muud helid lakkasid jalamaid. Kui ma jälle silmad avasin, nägin kahte uimastatud elukat väikese koopa kaugemas otsas liikumatult lebamas.</p>
<p>Haarasin Luke’i käe ja tõmbasin ta endale õlale. Hakkasin kiiresti piki koopaseina avause poole minema ja libisesin peletiste verel ainult üks kord. Elukad hakkasid liigutama enne, kui ma koopasuuni jõudsin, aga need liigutused olid pigem vaistlikud kui sihipärased. Peatusin koopasuul ja nägin hiiglaslikku õitsvat lillevälja. Kõik need lilled olid vähemalt minu pikkused ning muutlik tuuleõhk tõi kaasa hingematvat lõhna.</p>
<p>Mõne hetke pärast kuulsin selja tagant juba kindlamaid liigutusi ning pöördusin vaatama. Jabberwock ajas end jalule. Tuleingel kössitas veel maas ja ainult piiksus vaikselt. Jabberwock tegi paar tuikuvat sammu ja ajas tiivad laiali, pööras järsku ringi, lehvitas tiibu ja lendas siis koopa kaugemas otsas olevast kaljulõhest üles. Leidsin, et see polnud sugugi halb mõte, ja kiirustasin lilleaeda.</p>
<p>Lõhn läks veelgi tugevamaks, suurem osa lilledest oli täies õies ja kokku moodustasid need fantastiliselt värvikireva baldahhiini, mille alt ma läbi tõttasin. Ma hakkasin üsna kohe hingeldama, aga sörkisin siiski edasi. Luke oli raske, aga ma tahtsin koopast võimalikult kaugele jõuda. Arvestades, kui kiiresti meie jälitaja liikuda suutis, tundus mulle, et kaartidega jamamiseks pole piisavalt aega.</p>
<p>Edasi kiirustades hakkasin end kuidagi juhmilt tundma ja jäsemed näisid olevat väga kaugel. Siis tuli mulle pähe, et lillelõhnas võib olla midagi narkootilist. Ei, noh, tore. Ainult see veel puudus – ise pilve sattuda, sellal kui ma püüdsin Luke’i mingist uimast välja tuua. Nägin eemal aga kõrgendikku, lagedat künkatippu, ja võtsin suuna selle poole. Lootsin, et saame seal puhata, kuni mu pea selgineb ja jõuan otsusele, mida edasi teha. Esialgu ei eristanud ma mingeid jälitamisele vihjavaid helisid.</p>
<p>Rabelesin edasi minna, ent tundsin, et hakkan taaruma. Mu tasakaal oli häiritud. Järsku hakkasin kukkumist kartma, see oli midagi sarnast kõrguste kartmisega. Nimelt tuli mulle pähe, et kui ma kukun, siis ei suuda ma ehk enam tõusta, vaid vajun uimastatult unne, aga kui ma magan, leiab Kaosest pärit elukas mu üles ja teeb lõpu peale. Pea kohal valgusid lillede värvid kokku, voolasid ja segunesid nagu kimp paelu selges veevoolus. Püüdsin oma hingamist kontrollida, et õhus hõljuvat ainet võimalikult vähe sisse tõmmata. Aga see oli keeruline, sest ma hingeldasin juba.</p>
<p>Ma ei kukkunud, aga kui olin Luke’i lagendiku keskele maha pannud, varisesin ma tema kõrvale kokku. Ta oli endiselt teadvuseta, näol rahulik ilme. Meie künkal puhus tuul selle kaugemast küljest, kus kasvasid üsna vastiku välimusega ogalised ja mitteõitsevad taimed. Nii ei tundnud ma enam suure lillevälja uimastavat lõhna ja mu pea hakkas selgemaks minema. Teisest küljest sain ma aga aru, et meie endi lõhna kannab tuul just koopa poole. Ma ei teadnud, kas tuleingel suudab seda pähehakkavast parfüümist eristada, aga juba selline võimaluski tekitas minus ebamugavust.</p>
<p>Aastate eest, üliõpilasena olin ma LSD-d proovinud. Kogemus hirmutas mind nii hullusti, et hiljem polnud ma enam ühegi hallutsinogeeniga katsetanud. See polnud mitte lihtsalt üks halb teekond. See kraam mõjutas kuidagi mu varjudes liikumise võimet. On ju teada, et igaüks, kelles on Amberi verd, võib külastada igat kohta, mida ta suudab ette kujutada, sest kõik on kusagil varjudes olemas. Ühendades mõtte ja liikumise, me häälestame end soovitud varjuga samale lainele. Paraku ei suutnud ma siis enam kontrollida, mida ma ette kujutan. Ja niisama enesestmõistetavalt ma muudkui kandusin neisse kohtadesse. Sattusin paanikasse, mis tegi asja veel hullemaks. Ma oleksin võinud kergesti hukka saada, sest ma hulkusin oma alateadvuse materialiseerunud džunglites ja veetsin aega kohtades, kus pesitsevad halvad asjad. Kui ma jalad jälle maha sain, leidsin kuidagi kodutee, siis läksin Julia lävepakule kiunuma ning olin veel mitu päeva täielik närvipundar. Kui ma sellest hiljem Randomiga rääkisin, sain teada, et temal oli samasuguseid kogemusi. Ta oli neid algul endale pidanud kui võimalikku salarelva ülejäänud pereliikmete vastu, aga kui ta nendega jälle viisakalt läbi hakkas saama, oli ta otsustanud teadmisi ellujäämise huvides jagada. Ta sai üllatusega teada, et Benedict, Gerard, Fiona ja Bleys teadsid seda niigi – tõsi, erinevate hallutsinogeenide põhjal – ja imelikul kombel oli ainult Fiona kaalunud selle kasutamist peresisese relvana. Fiona oli idee aga mõju ettearvamatuse tõttu kõrvale jätnud. See kõik oli aga juhtunud üsna ammu ja viimaste aegade pakilisemate probleemide tõttu oli see Randomil ununenud; talle polnud pähe tulnud, et kui saabub uusi sugulasi – nagu näiteks mina – siis võiks neid ehk hoiatada.</p>
<p>Luke oli mulle öelnud, et tema katse vallutada Nelja Maailma Kindlus deltaplaanidel dessantväelastega oli nurjunud. Kuna ma olin ise seal käies näinud deltaplaanide rususid kindluse müüride vahel, oli loogiline järeldada, et Luke oli vangi langenud. Nii oli üsna tõenäoline, et just võlur Mask oli Luke’i praeguse seisundi põhjustajaks. Näis, et selleks oli sokutatud tema vangitoidu sisse ports hallutsinogeeni ja lastud ta siis lahti värvilisi tulukesi vaatama. Õnneks oli ta, vastupidiselt minule, oma vaimsetel rännakutel piirdunud Lewis Carrolli värvikamate vaadetega. Võib-olla oli tema süda siis puhtam kui minu oma. Aga kuidagi veider oli kogu see värk igal juhul. Mask oleks võinud ta tappa, teda vangis hoida või lisada ta oma riidenagide kollektsioonile. Muidugi, praegune meetod tõi Luke’i jaoks kaasa teatud riski, aga varem või hiljem pidi aine mõju hajuma ning siis oleks ta küll karistatud, aga vabaduses. See oli pigem laks näppude pihta kui tõsine karistus. Ja seda kord juba kindlust valitsenud perekonna liikme suhtes, kes kahtlemata ei jäta asja niisama. Kas Mask oli endas nii ülimalt kindel? Või ei pidanud ta Luke’i kuigi tõsiseks ohuks?</p>
<p>Ning siis oli veel tõsiasi, et meie varjudes liikumise võime ja muud võluoskused pärinesid sarnastest allikatest: Mustrilt või Logruselt. Kui jamada ühega, siis mõjus see ka teisele. Ainult nii sai seletada Luke’i veidrat võimet mind just nagu tohutu kaardiga kohale kutsuda, samas kui mingit kaarti tegelikult polnud: droogid võimendasid ta visualiseerimisvõimet sedavõrd, et minu kaardile joonistatud kujutist ei olnud vajagi. Ja eelnenud veidrused, mis mind enne kontakti tekkimist tabasid, need väärastunud tajud, olid ilmselt seotud moonutustega tema võlurivõimetes. Mis tähendas, et kumbki meist võis mingis konkreetses uimastatud seisundis väga ohtlikuks muutuda. See tuli mul meelde jätta. Lootsin, et ta pole ärgates selle pärast väga tige, et ma olin teda löönud – või vähemalt, et ma jõuan talle asja ära seletada. Teisest küljest – loodetavasti hoidis rahusti teda õnnelikus olekus, kuni muud ravimid ta organismi puhastasid.</p>
<p>Masseerisin kangeid jalalihaseid ja tõusin püsti. Haarasin Luke’il kaenla alt kinni ja lohistasin teda lagendikul paarikümne sammu võrra edasi. Siis ohkasin ja läksin tagasi sinna, kus ma olin puhanud. Kaugemale põgenemiseks polnud aega. Ning kui ulgumine valjenes ja täpselt minu poole suunduval joonel kasvavad hiigellilled kõikusid – vahepeal paistis varte vahelt ka tume kogu –, siis ma teadsin, et kuna jabberwock põgenes, oli tuleingel jälle tööl tagasi; kuna kokkupõrge näis vältimatuna, tundus see lagendik suhteliselt sobiva kohtumispaigana, igatahes paremana mõnestki muust kohast.</p>
<h3>2</h3>
<p>Päästsin vöö küljest lahti helendava asjanduse ja seadsin töökorda. See tegi ärevat nagisevat häält. Lootsin, et olen teinud parima valiku, mitte aga, hmm, lolli vea.</p>
<p>Elukal kulus lillevälja läbimiseks rohkem aega, kui olin arvanud. Mis võis tähendada, et eksootilises keskkonnas oli tal mu jälitamisega raskusi. Lootsin aga, et pigem oli ta jabberwockiga kakeldes siiski viga saanud ning kaotanud osa oma jõust ja kiirusest.</p>
<p>Ükskõik, lõpuks hakkasid viimasedki varred õõtsuma ja muljuti puruks. Nurgelise kehaehitusega elukas vaarus esile ja peatus, et mind oma pilkumatute silmadega uurida. Frakir sattus paanikasse ja ma rahustasin teda. Olukord oli tema jaoks liiga kõrgest liigast. Mul oli varuks veel tulepurskkaevu loits, aga ma ei hakanud sellega vaeva nägema – elukat see ei peataks, küll aga võis panna ta ootamatuid liigutusi tegema.</p>
<p>„Kui sa peaksid koduigatsust tundma,” hõikasin, „siis ma võin näidata sulle tagasiteed Kaosesse!”</p>
<p>Ta ulgus vaikselt ja tuli edasi. Nii palju siis kaunitest tunnetest.</p>
<p>Ta lähenes aeglaselt, tosinast haavast immitses vedelikke. Kaalusin, kas ta on võimeline kiiremateks sööstudeks või on selline kiirus parim, mida ta veel suudab. Ettevaatus sundis valmistuma kõige halvemaks, nii et püüdsin säilitada liikuvust ja olla valmis igaks tema rünnakuks.</p>
<p>Ei mingit sööstu. Ta lihtsalt tuli – nagu väike, väljaulatuvate jäsemetega tank. Ma ei teadnud, kus asuvad tema elutähtsad organid. Kui ma veel kodus elasin, polnud tuleinglite anatoomia minu huvide seas eriti kõrgel kohal. Nüüd korraldasin endale tema lähenemist jälgides kiirkursuse. Paraku pidin järeldama, et kõik oluline on tal hästi kaitstud. Kahjuks.</p>
<p>Ma ei tahtnud ise esimesena rünnata, oletades, et ta võib plaanitseda midagi salakavalat. Ma ei teadnud, milliseid trikke ta võideldes kasutab, ning oma kaitse avamine polnud nende tundmaõppimiseks just parim võimalus. Kordasin endale, et parem on jääda kaitsesse ja lasta temal esimene liigutus teha. Aga ta muudkui tuli ja tuli lähemale. Teadsin, et varsti pean ma midagi tegema – kui mitte muud, siis taganema...</p>
<p>Üks neist pikkadest, kokkukeeratud esijäsemetest sähvatas minu poole, ma tõmbusin kõrvale ja nähvasin. Niks-näks! Jäse vedeles maas ja liikus veel. Nii et mina liikusin samuti. Üks-kaks, üks-kaks! Niks-näks!</p>
<p>Elukas vajus aeglaselt vasakule küljele, sest ma olin sellelt kehapoolelt eemaldanud kõik jäsemed.</p>
<p>Siis ma muutusin ülemäära enesekindlaks ja jooksin temast liiga lähedalt mööda, püüdes teisele poole jõuda ning seal sama operatsiooni korrata, kuni ta on veel traumeeritud ja kokku kukkumas. Üks jätke nähvas minu poole. Aga ma olin liiga lähedal ja tegelikult oli ta ju külili vajumas, nii et mind ei tabanud mitte küünistega ots, vaid mingi säärele või käsivarrele vastav osa. Sain hoobi rindu ja lendasin selili.</p>
<p>Kui ma end kaugemale veeretasin ja jalule ajasin, kuulsin Luke’i uimaselt küsimas: „Mis siin toimub üldse?”</p>
<p>„Ma pärast seletan,” hõikasin tema poole vaatamata.</p>
<p>„Kuule! Sa lõid mind!” lisas ta.</p>
<p>„Ainult hea pärast,” vastasin. „See käis ravi juurde.” Siis olin ma jälle püsti ja liikvel.</p>
<p>Kuulsin, kuidas ta tegi: „Oh.”</p>
<p>Elukas oli nüüd külili ja suurim allesjäänud jäse tagus pööraselt minu suunas. Suutsin kõrvale hoida ning selle ulatust ja löögisuunda hinnata.</p>
<p>Niks-näks. Jäse kukkus maha ja ma astusin lähemale.</p>
<p>Pidin lööma kolm korda ja kõik need hoobid läbisid ta pea erineva nurga all, enne kui mul õnnestus ta pea viimaks kehast eraldada. Ainult et pea tegi klõbisevat häält ning keha tõmbles ja liikus allesjäänud jäsemetel.</p>
<p>Ma ei tea, mitu korda ma pärast seda veel pidin lööma. Igatahes ma jätkasin, kuni elukas oli väikesteks tükkideks hakitud. Luke oli hakanud iga mu löögi peale „Olé!” hüüdma. Selleks ajaks olin ma juba mõnevõrra higine ja märkasin, et vaade kaugematele lilledele kipub häirival kombel virvendama. Ent ma tundsin end kuradima ettenägelikuna – vorpal mõõk, mille ma olin baarist omastanud, oli osutunud tõhusaks relvaks. Vibutasin seda laias kaares läbi õhu, millest, nagu ma märkasin, piisas täiesti selle puhastamiseks, ning hakkasin seda jälle esialgsele kompaktsele kujule kokku voltima. Mõõk tundus pehme nagu lilleõis ja kumas veel ähmaselt...</p>
<p>„Braavo!” ütles tuttav hääl ja ma pöörasin ennast, kuni nägin naeratust, millele järgnes ka kass, kes lõi mõned korrad käppi kokku. „Callooh! Callay!” lisas ta. „Hästi tehtud, särav poiss!”</p>
<p>Taust väreles ikka tugevamini ja taevas tumenes. Kuulsin, kuidas Luke ütles: „Hei!” ning sinnapoole vaadates nägin, kuidas ta end jalule ajas ja lähemale tulema hakkas. Kui ma uuesti vaatasin, hakkas kassi taga välja joonistuma baar ja vilksatas vaskne põikpuu. Pea hakkas pööritama.</p>
<p>„Tavaliselt nõutakse vorpal mõõga eest lunaraha,” ütles kass. „Aga kuna sa tagastad selle kahjustusteta...”</p>
<p>Luke oli mu kõrval. Kuulsin jälle muusikat ja ta ümises sellele kaasa. Nüüd hakkas petlikuna tunduma lagendik puruksraiutud tuleingliga, baar seevastu sai järjest reaalsemaks, omandas üksikasjalikumalt värve ja toone.</p>
<p>Ainult et kogu see paik näis nüüd kuidagi väiksemana: lauad olid üksteisele lähemal, muusika oli vaiksem, seinamaal oli kokkusurutum ja selle autorit polnud näha. Isegi tõuk ja tema seen olid tõmbunud varjulisse nurka ning mõlemad paistsid kahanenutena, sinine suits polnud aga nii tihe kui enne. Pidasin seda pigem heaks märgiks, sest kui meie sealviibimine oli Luke’i vaimse seisundi tagajärg, siis ehk hakkas ta nägemus vähehaaval taanduma.</p>
<p>„Luke?” ütlesin.</p>
<p>Ta tuli minu kõrvale baarileti äärde.</p>
<p>„Jah?” vastas ta.</p>
<p>„Sa ikka tead, et oled pilves, eks ole?”</p>
<p>„Ma ei... Et nagu mis mõttes?” uuris ta,</p>
<p>„Ma arvan, et kui sa Maski käes vangis olid, siis ta libistas sulle hapet joogi sisse,” ütlesin. „Oleks see võimalik olnud?”</p>
<p>„Kesse Mask on?” küsis ta.</p>
<p>„Kindluse uus pealik.”</p>
<p>„Oh, sa mõtled Sharu Garrulit,” ütles ta. „Mulle tuleb meelde jah, et ta kandis sinist maski.”</p>
<p>Ma ei näinud põhjust hakata seletama, miks Mask ei saanud olla Sharu. Ja nagunii oleks Luke selle tõenäoliselt unustanud. Ma ainult noogutasin ja ütlesin: „Sealne boss, jah.”</p>
<p>„Noh... jah, ma arvan, et ta võis mulle midagi anda küll,” vastas ta. „Sa mõtled, et kõik see...?” Ta viipas üldjoontes kogu kõrtsi poole.</p>
<p>Ma noogutasin.</p>
<p>„See on reaalne, jah muidugi,” ütlesin. „Aga me võime endid oma hallukatesse transportida. Sest kusagil on reaalsus just selline. LSD mõjub niiviisi.”</p>
<p>„Olgu ma neetud,” arvas Luke.</p>
<p>„Ma andsin sulle värki, mis peaks su maa peale tagasi tooma,” ütlesin. „Aga võib aega võtta, kuni see mõjuma hakkab.”</p>
<p>Ta limpsas huuli ja vaatas ringi.</p>
<p>„Noh, kuhu meil kiiret,” ütles ta. Naeratas siis; eemalt kostis karjeid ja maastikumaalil hakkasid deemonid põleva naisterahvaga inetuid asju tegema. „Mulle siin päris meeldib.”</p>
<p>Asetasin kokkukeeratud relva tagasi baariletile. Luke koputas sõrmenukkidega kohe selle kõrvale ja nõudis meile uusi jooke. Ma astusin sammu tagasi ja raputasin pead.</p>
<p>„Ma pean nüüd minema,” ütlesin. „Keegi ajab mind endiselt taga ja ta jõudis äsja väga lähedale.”</p>
<p>„Loomad ei tule arvesse,” ütles Luke.</p>
<p>„See, kelle ma seal tükkideks raiusin, tuleb küll,” ütlesin. „See oli saadetud.”</p>
<p>Vaatasin lõhutud ust ja mõtlesin, mis sealt järgmisena võib välja ilmuda. Vahel peavad tuleinglid ka paarikaupa jahti.</p>
<p>„Aga mul on vaja sinuga rääkida...” jätkasin.</p>
<p>„Mitte praegu,” ütles ta kõrvale pöördudes.</p>
<p>„Sa tead, et see on tähtis.”</p>
<p>„Mu mõte pole praegu kuigi selge.”</p>
<p>Oletasin, et see võis tõsi olla, ning polnud ka erilist mõtet vedada teda tagasi Amberisse või kuhugi mujale. Ta lihtsalt hajuks minema ja ilmuks siia tagasi. Enne, kui me saime arutada mõlema jaoks olulisi probleeme, pidi ta pea selginema ja kinnismõte lahtuma.</p>
<p>„Sa ikka mäletad, et su ema on Amberis vangis?” küsisin.</p>
<p>„Jah.”</p>
<p>„Anna teada, kui su pea jälle korras on. Meil on vaja rääkida.”</p>
<p>„Ma võtan ühendust.”</p>
<p>Pöörasin ringi, kõndisin uksest välja ning sattusin paksu udu sisse. Kuulsin eemalt, et Luke oli jälle laulma hakanud – mingit nukrat ballaadi. Mis varjudes liikumisse puutub, siis on udu peaaegu niisama halb kui täielik pimedus. Kui pole orientiire, mille suhtes liikuda, siis pole kasu ka tausta muutmise võimest. Aga teisest küljest ei tahtnudki ma esialgu muud, kui omaette olla ja mõelda, kui mu pea nüüd jälle selge oli. Kui mina ei näinud udus kedagi, siis ei näinud keegi ka mind. Ja mingeid muid hääli peale mu enda sammude munakivisillutisel ma ei kuulnud.</p>
<p>Nii et mida ma olin saavutanud? Kui Luke’i tavatul kombel esitatud kutse mu lühikesest tukastusest äratas, olin olnud erakordsetest pingutustest üsna kurnatud. Mind tõmmati tema juurde, ma sain teada, et ta on pilves, siis söötsin talle midagi tervistavat, lõikusin tükkideks ühe tuleingli ja jätsin Luke’i sinnasamasse, kust ma ta leidsin.</p>
<p>Vatises udus lonkides tundus mulle, et kõiges selles oli siiski kaks kasulikku asja: kui Luke’il oligi mingeid plaane Amberi vastu, siis olin ma need vähemalt peatanud. Ta teadis nüüd, et ta ema on meie vang, ja ma ei uskunud, et ta sellises olukorras midagi vaenulikku ette võtaks. Kui jätta kõrvale Luke’i transportimise ja paigal hoidmisega seotud tehnilised probleemid, siis oli just see põhjuseks, miks ma pidasin õigeks ta sinnapaika jätta. Random oleks kindlasti eelistanud näha teda teadvusetuna vangikongis, aga ma olin kindel, et ta lepib ka vabaduses, aga mürgihammasteta Luke’iga – eriti kui oli väga tõenäoline, et Luke meiega Jasra pärast ise peagi ühendust võtab. Minu poolest võis ta küll oodata pea selginemist, ja siis endale sobiva aja valida, mil ühendust võtta. Mul oli ilma tematagi hulk probleeme: Tondiratas, Mask, Vinta... ning äsja oli veel mingi lummutis numbri võtnud ja oma järjekorda ootama jäänud.</p>
<p>Võib-olla oli see olnud Jasra, kes siniste kivide salapärast omadust ära kasutades mulle mõrvareid kannule saatis. Tal oli selleks võimalus ja ka motiiv. See võis olla ka Mask, kellel minu meelest näis olevat võimalus ja tundus olevat ka motiiv, kuigi see jäi mulle esialgu arusaamatuks. Jasra oli nüüd jalust ära ja ma lootsin tulevikus asjad Maskiga ära klaarida, esialgu oli mul aga ehk õnnestunud lahtihäälestumine sinistest kividest. Uskusin ka, et olin kindluses aset leidnud kohtumisel Maski pisut hirmutanud. Igal juhul oli aga äärmiselt ebatõenäoline, et Mask või Jasra oleksid kõigi oma võimetegi juures suutnud hankida dresseeritud tuleingli. Ei, oli vaid üks koht, kust tulid tuleinglid, ja varjumanajate reklaame lehesabast ei leia.</p>
<p>Tuuleiil lükkas udu hetkeks kõrvale ja ma nägin tumedaid hooneid. Tore. Läksin teise varju. Udu oli üsna kohe tagasi, aga hoonete asemel olid nüüd tumedad kaljud. Veel üks udune koridor, ja paistma hakkas tähesäras koidutaevas või hämarik. Ei läinud enam kaua, kui tuul puhus udu minema ja ma nägin, et kõnnin kõrgel kaljustes mägedes; taevas oli tähevalgusest piisavalt hele, et raamatut lugeda. Läksin tumedat rada mööda maailma ääre poole...</p>
<p>Kogu see lugu Luke’i, Jasra, Dalti ja Maskiga koosnes esialgu vaid tükkidest – mõned neist olid täiesti selged ja mõned veel segased. Olin kindel, et kui kulutada aega ja ringi tuhnida, hakkavad kõik tükid kokku sobima. Luke ja Jasra olid nagu esialgu kahjutud. Mask oli mõistatuslik, aga tal näis olevat midagi isiklikult minu vastu ning ta ei olnud eriti ohtlik Amberile. Dalt seevastu oli, eriti oma uute uhkete relvadega, aga Random oli asjaga kursis ja Benedict oli linnas tagasi. Seega võisin ma olla kindel, et kõik vajalikud ettevaatusabinõud on tarvitusele võetud.</p>
<p>Seisin maailma serval ja vaatasin alla, põhjatusse lõhesse, mis oli täis tähti. Mu mägi ei paistnud planeedi pinnaga kokku puutuvat. Vasakul oli siiski sild, mis viis tumeda, tähti varjava siluetini – see võis olla teine hõljuv mägi. Jalutasin lähemale ja astusin rippsillale. Igasugused atmosfääri, gravitatsiooni ja temperatuuriga seotud probleemid ei lugenud siin midagi, sest teatud mõttes lõin ma edasi minnes ise maailma. Kõndisin sillale, mingil hetkel oli nurk täpselt õige ja korraks paistis teisel pool tumedat siluetti järgmine, teistsugusesse pimedusse viiv sild.</p>
<p>Jäin keset silda seisma, nii et nägin pikalt mõlemale poole. See tundus turvalise ja sobiva kohana. Võtsin kaardipaki ja lappasin seda, kuni leidsin kaardi, mida ma polnud kasutanud juba väga ammu.</p>
<p>Hoidsin seda enda ees ja panin teised kaardid ära, uurisin siniseid silmi ja nooruslikke, karme ja pisut teravaid näojooni paksu valge juuksepahmaka all. Ta kandis üleni musta, välja arvatud valge krae ja varrukaots, mis läikiva kitsa jaki alt välja paistis. Kinnastatud käes hoidis ta kolme tumedat teraspalli.</p>
<p>Vahel on raske Kaoseni välja jõuda, nii et ma keskendusin ja sirutasin end ettevaatlikult, kuid jõuliselt välja. Kontakt tekkis peaaegu kohe. Ta istus rõdul hullumeelselt kirju taeva all, Muutuvad mäed liuglesid temast vasakul. Ta jalad olid toetatud väikesele hõljuvale lauale ja ta luges raamatut. Ta langetas selle ja naeratas.</p>
<p>„Merlin,” ütles ta vaikselt. „Sa näid väsinuna.”</p>
<p>Ma noogutasin.</p>
<p>„Sina näid puhanuna.”</p>
<p>„Tõsi,” vastas ta, sulges raamatu ja asetas lauale. „Sul on pahandusi?” küsis ta.</p>
<p>„On jah pahandusi, Mandor.”</p>
<p>Ta tõusis püsti.</p>
<p>„Tahad siia tulla?”</p>
<p>Raputasin pead. „Kui sul on käepärast kaarte, millega tagasi pääseda, siis ma eelistaksin sind siin näha.”</p>
<p>Ta sirutas käe. „Hästi,” ütles ta.</p>
<p>Sirutasin samuti käe, me pihud kohtusid, ta astus ainsa sammu ja seisiski mu kõrval sillal. Embasime, siis ta pöördus, et alla kuristikku vaadata.</p>
<p>„Kas siin on mingi oht?” küsis ta.</p>
<p>„Ei. Ma valisin selle koha just seepärast, et see tundus väga turvalisena.”</p>
<p>„Kaunis vaade on siit ka,” vastas ta. „Kuidas sul läinud on?”</p>
<p>„Aastaid olin ma lihtsalt üliõpilane ja seejärel projekteerisin mõningaid kitsalt erialaseid seadmeid,” ütlesin. „Kuni üsna viimase ajani oli see kõik suhteliselt sündmustevaene. Siis pääses järsku põrgu lahti – kuid ma saan toimuvast enam-vähem aru ja suur osa sellest näib kontrolli all olevat. See osa on keeruline ja ei vääri sinu tähelepanu.”</p>
<p>Ta toetas käe silla käsipuule. „Ja see teine osa?” küsis ta.</p>
<p>„Kõik mu senised vaenlased on olnud pärit Amberi kandist. Aga äkki, just siis, kui mulle tundus, et suurem osa neist probleemidest on ära klaaritud, pani keegi mulle tuleingli sappa. Mul õnnestus see äsja hävitada. Mul pole aimugi, millega ma olin selle ära teeninud, ja päris kindlasti pole see Amberi trikk.”</p>
<p>Ta naksutas keelt, pööras ringi, astus mõned sammud eemale ja pöördus jälle tagasi.</p>
<p>„Sul on muidugi õigus,” ütles ta. „Mul polnud aimugi, et asjad võiksid juba nii kaugel olla, muidu ma oleksin sinuga ise juba mõne aja eest ühendust võtnud. Aga enne, kui ma arutleksin veidi sinu olukorra üle, luba mul jääda eriarvamusele selle suhtes, mis on oluline ja mis mitte. Ma tahan kogu su lugu kuulda.”</p>
<p>„Miks?”</p>
<p>„Sest sa oled vahel kohutavalt naiivne, väikevend, ja ma ei usalda veel sinu hinnangut asjade olulisusele.”</p>
<p>„Võib juhtuda, et ma suren enne nälga, kui ma lõpuni jõuan,” vastasin. Salakavalalt naeratades tõstis mu kasuvend Mandor käed. Kui Jurt ja Despil on mu poolvennad mu ema Dara abielust Serva isanda prints Sawalliga, siis Mandor oli Sawalli poeg eelmisest abielust. Mandor on minust märksa vanem ja seetõttu meenutab ta mulle mu Amberi sugulasi. Dara ja Sawalli laste seas tundsin ma end alati mõneti kõrvalisena. Kuna Mandor – seejuures märksa tasakaalukamana – samuti sellesse rühma ei kuulunud, oli meil midagi ühist. Ma ei tea, mis teda algul ajendas mulle tähelepanu pöörama, aga me sobisime omavahel ja saime lähedasemateks – vahel mulle tundub, et isegi lähedasemateks, kui vere poolest vennad seda ongi. Ta õpetas mulle aastate jooksul palju kasulikku ja me veetsime sageli koos mõnusasti aega.</p>
<p>Õhk moondus meie vahel ning kui Mandor käed langetas, ilmus järsku hääletult meie vahele valge laudlinaga laud ja hetk hiljem ka kaks tooli. Laual oli mitu kaanega kaetud rooga; taldrikud, klaasid ja noad-kahvlid olid esmaklassilised ning läikivas jäänõus oli tume kõvera kujuga pudel.</p>
<p>„Ma olen rabatud,” kinnitasin.</p>
<p>„Ma olen viimastel aastatel gastronoomilisele maagiale päris palju aega pühendanud,” ütles ta. „Aga ole hea, võta istet.”</p>
<p>Seadsime end kahte pimedust ühendaval sillal mugavasti sisse. Maitsesin, pomisesin kiidusõnu ning mõne minuti pärast suutsin juba alustada kokkuvõtet sündmustest, mis olid toonud mu paika täis tähesära ja vaikust.</p>
<p>Mandor kuulas terve mu jutu vahele segamata ära ning kui ma lõpetasin, noogutas ja ütles: „Tahaksid sa ehk veel teise portsu magustoitu?”</p>
<p>„Jah,” nõustusin, „see on päris hea.”</p>
<p>Kui ma mõne hetke pärast pilgu tõstsin, siis nägin, et ta naerab.</p>
<p>„Mis sulle nalja teeb?” küsisin.</p>
<p>„Sina,” vastas ta. „Kui sa nüüd meelde tuletad, siis enne su minekut soovitasin hoolega valida, keda usaldada ja keda mitte.”</p>
<p>„Ja siis? Ma ei rääkinud kellelegi, kes ma olen. Kui sa tahad mulle ette heita Luke’iga sõbrustamist, ilma et ma oleksin teadnud, kes ta on, siis seda ma olen juba kuulnud.”</p>
<p>„Aga Julia?”</p>
<p>„Mida sa mõtled? Ta ei saanud kunagi teada...”</p>
<p>„Just nimelt. Tundub, et teda oleksid sa võinud usaldada. Selle asemel pöörasid ta enda vastu.”</p>
<p>„Hea küll! Võib-olla käitusin ma tõesti ka tema puhul valesti.”</p>
<p>„Sa projekteerisid tähelepanuväärse masina, kuid sulle ei tulnud pähegi, et seda saab kasutada võimsa relvana. Random märkas seda kohe. Luke samuti. Sellel rindel pääsesid sa ehk suuremast pahandusest ainult tänu sellele, et su masinal tekkis eneseteadvus ja talle ei meeldinud käsutamine.”</p>
<p>„Sul on õigus. Mulle tegi rohkem muret tehniliste probleemide lahendamine. Ma ei mõelnud läbi kõiki võimalikke tagajärgi.”</p>
<p>Ta ohkas.</p>
<p>„Mis ma sinuga küll peale hakkan, Merlin? Sa riskid olukordades, kus sa isegi ei tea, et riskid.”</p>
<p>„Vintat ma ei usaldanud,” pakkusin.</p>
<p>„Ma arvan, et sa oleksid võinud temalt rohkem teada saada,” ütles ta, „kui sa poleks kiirustanud Luke’i päästmisega – kes oli sel hetkel juba väljaspool ohtu. Jäi mulje, et teie vestluse lõpuks oli ta muutunud juba üsna järeleandlikuks.”</p>
<p>„Võib-olla ma oleksin pidanud sinu kutsuma.”</p>
<p>„Tee seda, kui sa teda veel peaksid kohtuma, ja ma tegelen temaga.”</p>
<p>Jäin talle otsa põrnitsema. Ta näis seda tõsiselt mõtlevat.</p>
<p>„Sa tead, mis või kes ta on?”</p>
<p>„Ma lahendaksin ta mõistatuse,” ütles ta ja keerutas ereoranži vedelikku klaasis. „Aga mul on sulle ettepanek, mis on oma lihtsuses lausa elegantne. Mul on uus maakodu, üsna eraldatud, kuid kõigi mugavustega. Miks ei võiks sa koos minuga Kodadesse naasta, selle asemel et põrgata ühelt ohult teisele? Püsi mõned aastad varjus, naudi elumõnusid, loe häid raamatuid. Ma hoolitsen selle eest, et sa oleksid hästi kaitstud. Las segadused saavad mööda, siis aga jätkad oma tegemisi juba rahulikumas kliimas.”</p>
<p>Võtsin väikese lonksu lõõmavat jooki.</p>
<p>„Ei,” ütlesin, „aga mis sai neist asjadest, mille suhtes sa vihjasid, et sina tead, kuid mina ei tea?”</p>
<p>„Neil pole tähtsust, kui sa mu pakkumise vastu võtad.”</p>
<p>„Isegi kui võtan, tahan ma ikkagi teada.”</p>
<p>„Sellega on umbes nagu hambapastaga – pärast tagasi enam ei pane.”</p>
<p>„Sina kuulasid minu lugu. Mina kuulan sinu oma.”</p>
<p>Ta kehitas õlgu, nõjatus seljatoele ja vaatas üles tähtede poole.</p>
<p>„Sawall on suremas,” ütles ta.</p>
<p>„Seda on ta teinud juba aastaid.”</p>
<p>„Tõsi, aga ta on palju nõrgemaks jäänud. Mõned seostavad seda Amberi Ericu surmaneedusega; ma usun küll, et tal pole enam palju aega jäänud.”</p>
<p>„Ma hakkan mõistma...”</p>
<p>„Jah, pärimisõiguse ümber on palju rohkem rabelemist. Rahvast langeb vasakul ja paremal: mürk, duellid, salamõrvad, veidrad õnnetusjuhtumid, kahtlased enesetapud. Päris paljud on teadmata suunas lahkunud. Või nii vähemalt näib.”</p>
<p>„Ma mõistan, kuid ei näe, kuidas see minusse puutub.”</p>
<p>„Oli aeg, mil see poleks puutunudki.”</p>
<p>„Ja nüüd?”</p>
<p>„Sa ilmselt ei tea, et kui sa olid juba lahkunud, adopteeris Sawall su ametlikult.”</p>
<p>„Mis?”</p>
<p>„Jah. Ma pole päris täpselt aru saanud, miks ta seda tegi. Aga sa oled ta seaduslik pärija. Minu järel, kuid eespool Jurti ja Despili.”</p>
<p>„Ka sel juhul olen ma nimekirjas neetult kaugel.”</p>
<p>„Tõsi,” lausus ta aeglaselt. „Suurem huvi on tipu suhtes...”</p>
<p>„Sa ütled, et „suurem”...”</p>
<p>„Alati on erandeid,” vastas ta. „Sa pead arvestama, et selline aeg on sobiv võimalus vanade võlgade tasumiseks. Üks surm ees või taga – keegi ei pööra sellele praegu nii suurt tähelepanu kui rahulikumatel aegadel. Isegi kui see puudutab suhteliselt kõrgeid positsioone.”</p>
<p>Vaatasin talle otsa ja raputasin pead.</p>
<p>„Minu puhul pole sellel ikkagi mingit mõtet,” ütlesin. Ta vaatas mulle endiselt silma, kuni ma hakkasin end juba ebamugavalt tundma. „Või on?” küsisin lõpuks.</p>
<p>„Noh...” ütles ta. „Kaalu seda asja.”</p>
<p>Tegin nii. Ja just siis, kui idee minuni jõudis, noogutas Mandor, nagu oleks mu pea sisemust näinud. „Jurt,” ütles ta, „suhtub muutunud aegadesse vaimustuse ja hirmuga. Ta räägib lakkamatult viimastest surmadest, rõhutades elegantsi ja näilist lihtsust, millega mõned neist on korraldatud. Sosinal, ja vahepeal itsitades. Tema hirm ja tema iha laiendada oma võimalusi pahanduste tekitamiseks jõudsid viimaks punktini, kus need kaalusid üles tema teise hirmu...”</p>
<p>„Logrus...”</p>
<p>„Jah. Ta proovis lõpuks Logrust ja sai sellega hakkama.”</p>
<p>„Ta peaks ennast siis nüüd väga hästi tundma. Uhke olema. See on asi, mida ta oli igatsenud juba aastaid.”</p>
<p>„Oh, jah,” vastas Mandor. „Ja ma olen kindel, et tal on palju muidki tundeid.”</p>
<p>„Vabadus,” pakkusin. „Võim.” Ja jälgides tema äraootavalt lõbusat ilmet, olin ma sunnitud lisama: „Ja võimalus ise kaasa mängida.”</p>
<p>„Sa ei olegi ehk päris lootusetu,” ütles ta. „Kas sa nüüd arendaksid seda mõtet loogilise järelduseni?”</p>
<p>„Hästi,” vastasin, mõeldes sellele, kuidas Jurti vasak kõrv laieneva veretilkade parve saatel mu löögi järel eemale hõljus. „Sa arvad, et Jurt saatis tuleingli.”</p>
<p>„Väga tõenäoliselt,” ütles ta. „Kas sa arendaksid seda mõtet veel veidi kaugemale?”</p>
<p>Mõtlesin murdunud oksale, mis Jurti silmamuna läbistas, kui me metsalagendikul maadlesime.</p>
<p>„Hea küll,” ütlesin. „Ta tahab mind tappa. See võib olla osa mängust pärimisjärjekorra ümber, sest ma olen seal temast sammu võrra eespool, ning võib olla ka lihtsalt vaen ja kättemaks – või mõlemad koos.”</p>
<p>„Tagajärge arvestades pole põhjusel tõepoolest tähtsust,” ütles Mandor. „Aga ma mõtlesin sellele näritud kõrvaga hundile, kes sind ründas. Ja tal oli vist ka ainult üks silm...”</p>
<p>„Jah,” ütlesin. „Kuidas Jurt praegu välja näeb?”</p>
<p>„Oh, ta on umbes pool kõrva tagasi kasvatanud. See on küll üsna räbal ja inetu. Enamasti jääb küll juuste varju. Silm on taastunud, kuid ta ei näe veel sellega. Tavaliselt kannab ta silmaklappi.”</p>
<p>„See võib mõningaid viimase aja sündmusi seletada küll,” ütlesin. „Põrgulik ajastus, kui mõelda, mis kõik toimub. Ajab vee oluliselt sogasemaks.”</p>
<p>„See on üks neist põhjustest, miks ma soovitan sul lihtsalt kõrvale astuda ja lasta oludel maha jahtuda. Liiga ärev aeg. Kui õhus on korraga nii palju nooli, võib üks neist kergesti su südant tabada.”</p>
<p>„Ma suudan enda eest seista, Mandor.”</p>
<p>„Ma oleksin peaaegu võimeline seda uskuma.”</p>
<p>Kehitasin õlgu, tõusin püsti, kõndisin käsipuu juurde ja vaatasin alla tähtede poole.</p>
<p>Mõne aja pärast hõikas ta: „Kas sul on midagi paremat välja pakkuda?”, aga ma ei vastanud, sest just sellele ma mõtlesingi. Olin kaalunud, mida Mandor oli öelnud mu kitsa silmaringi ja puuduva ettevalmistuse kohta, ning just järeldanud, et tal oli õigus – seni olin ma kõiges, välja arvatud Jasra äratoomine, lihtsalt oludele reageerinud. Olin lasknud endaga manipuleerida, mitte ise tegutsenud. Tõsi, kõik oli juhtunud väga kiiresti. Aga ma polnud teinud mingeid plaane enda kaitsmiseks, polnud selgitanud midagi välja oma vaenlaste kohta ega vastu rünnanud. Näis, et mul oli vaja veel ühte kui teist teha...</p>
<p>„Kui sul on nii palju muresid,” ütles ta, „siis oleks tõenäoliselt parem kõrvale hoida.”</p>
<p>Küllap oli tal õigus – kui lähtuda tervest mõistusest, ohutusest ja ettevaatusest. Aga tema oli seotud vaid Kodadega, mina aga tahtsin ustavaks jääda ka teisele, temasse mitte puutuvale poolele. Oli võimalik, et kas või ainult oma tutvuse tõttu Luke’iga saan just mina teha midagi Amberi turvalisuse heaks. Ning kuni eksisteeris see võimalus, tundsin ma endal kohustust selles suunas tegutseda. Lisaks – ning juba isiklikust vaatekohast lähtudes – ei lubanud uudishimu mul kõrvale astuda hetkel, mil õhk kubises vastamata küsimustest, millele ma võinuks aktiivselt vastuseid otsida.</p>
<p>Kuni ma kaalusin, kuidas seda Mandori jaoks kõige paremini sõnastada, sekkuti jälle mu tegevusse. Märkasin nõrka päringut – umbes nagu kriibiks kass mu teadvuse ukse kallal. See tugevnes, tõrjudes teisi võimalusi, kuni olin kindel, et keegi püüab kusagilt väga kaugelt minuga kaardi teel ühendust võtta. Oletasin, et see võib olla Random, kes tahab murelikult teada saada, mis minuga Amberist kadumise järel on juhtunud. Nii et ma tegin end vastuvõtlikuks, aitasin kontakti tekkimisele kaasa.</p>
<p>„Mis on, Merlin?” küsis Mandor ja ma tõstsin käe, andes märku, et olen hõivatud. Nägin, kuidas ta seepeale salvräti lauale asetas ja püsti tõusis.</p>
<p>Pilt läks aegamööda selgemaks ja ma nägin enda ees Fionat: ta ilme oli range, tema taga olid kaljud, tema pea kohal aga kahvaturoheline taevas.</p>
<p>„Merlin, kus sa oled?” küsis ta.</p>
<p>„Kaugel eemal,” vastasin. „See on pikk jutt. Mis toimub? Kus sa oled?”</p>
<p>Ta naeratas põgusalt.</p>
<p>„Kaugel eemal,” vastas ta.</p>
<p>„Paistab, et me mõlemad oleme valinud väga maalilised kohad,” märkisin. „Kas sa valisid meelega oma juustega kokku sobiva taeva?”</p>
<p>„Aitab!” ütles ta. „Ma ei võtnud sinuga ühendust selleks, et reisimuljeid vahetada.”</p>
<p>Sel hetkel astus Mandor mu kõrvale ja asetas käe mulle õlale, see polnud tema puhul just tavaline, sest üldiselt ei peeta heaks tooniks nii teha, kui teisel on ilmselt kaardiga kõne pooleli – see on võrreldav paralleeltelefoni võtmisega ja teiste kõnelusse sekkumisega. Siiski...</p>
<p>„Vau!” ütles ta. „Merlin, palun, kas sa tutvustaksid meid?”</p>
<p>„Kes see veel on?” küsis Fiona.</p>
<p>„See on mu vend Mandor,” vastasin talle, „Kaose Kodadest, Sawalli suguvõsast. Mandor, see on mu tädi Fiona, Amberi printsess.”</p>
<p>Mandor kummardas.</p>
<p>„Ma olen teist kuulnud, printsess,” ütles ta. „Mul on tõesti suur rõõm tutvuda.”</p>
<p>Fiona silmad läksid korraks pärani.</p>
<p>„Seda suguvõsa ma tean, aga mul polnud aimu Merlini sidemest sellega. Mul on hea meel teiega tutvuda.”</p>
<p>„Ma saan aru, et sul oli mingi probleem, Fi?” küsisin.</p>
<p>„Jah,” vastas ta Mandori poole piiludes.</p>
<p>„Ma kohe eemaldun,” ütles Mandor. „Teiega kohtumine oli mulle auks, printsess. Sooviksin, et te elaksite Servale lähemal.”</p>
<p>Fiona naeratas.</p>
<p>„Oodake,” ütles ta. „Küsimus pole mingites riigisaladustes. Te valdate Logrust?”</p>
<p>„Jah,” kinnitas Mandor.</p>
<p>„Ja te ei kohtunud mitte selleks, et duelli pidada?”</p>
<p>„Seda küll mitte,” vastasin.</p>
<p>„Sel juhul huvitaks mind ka tema arvamus. Kas te olete valmis minu poole tulema, Mandor?”</p>
<p>Mandor kummardas uuesti, minu meelest oli see juba pisut üle näideldud. „Kõikjale, madam,” vastas ta.</p>
<p>„Tulge siis,” ütles Fiona, sirutas ulatas käe ja ma haarasin sellest. Mandor sirutas käe ja puudutas ta rannet. Me astusime edasi.</p>
<p>Me seisime tema ees kaljusel maastikul. Oli tuuline ja pisut jahe. Kusagilt eemalt kostis tuhmi müra, see võis olla mingi summutatud mootor.</p>
<p>„On sul viimasel ajal olnud ühendust kellegagi Amberist?” küsisin.</p>
<p>„Ei,” väitis ta.</p>
<p>„Su lahkumine oli mõnevõrra äkiline.”</p>
<p>„Selleks oli oma põhjus.”</p>
<p>„Näiteks et sa tundsid Luke’i ära?”</p>
<p>„Nüüd sa juba tead, kes ta on?”</p>
<p>„Jah.”</p>
<p>„Aga teised?”</p>
<p>„Ma rääkisin Randomile,” vastasin, „ja Florale.”</p>
<p>„Siis teavad kõik,” ütles ta. „Ma lahkusin kiiresti ja võtsin Bleysi kaasa, sest meie oleksime olnud Luke’i nimekirjas järgmised. Lõppude lõpuks ma ju püüdsin ta isa tappa ja see oleks mul peaaegu õnnestunud. Meie Bleysiga olime Brandi kõige lähemad sugulased ja me pöördusime tema vastu.”</p>
<p>Fiona pööras läbitungiva pilgu Mandori poole, kes aga naeratas.</p>
<p>„Nagu ma aru sain,” ütles ta, „joob Luke praegu kassi, tõugu ja valge jänese seltskonnas. Mulle tundub ka, et kuna ta ema on Amberis vangis, on tal praegu teie suhtes käed seotud.”</p>
<p>Fiona piidles jälle mind. „Sa oled tõhusalt tegutsenud.”</p>
<p>„Eks ma püüan.”</p>
<p>„...nii et teil peaks olema turvaline naasta,” jätkas Mandor.</p>
<p>Fiona naeratas talle ja pöördus minu poole. „Su vend näib olevat hästi informeeritud,” märkis ta.</p>
<p>„Tema on samuti mu perekond,” ütlesin, „ja meil on eluaeg tavaks olnud teineteise seljatagust kaitsta.”</p>
<p>„Tema eluaeg või sinu?” küsis Fiona.</p>
<p>„Minu,” vastasin. „Ta on minust vanem.”</p>
<p>„Mõni sajand siia-sinna, see on pisiasi,” pakkus Mandor.</p>
<p>„Ma mõtlesingi, et on tunda teatud vaimset küpsust,” märkis Fiona. „Ma arvan, et võin teile usaldada rohkem, kui esialgu kavatsesin.”</p>
<p>„See on teist väga õilis,” vastas Mandor, „ja ma hindan kõrgelt sellist suhtumist...”</p>
<p>„Aga te eelistaksite, et ma sellega üle ei pingutaks?”</p>
<p>„Täpselt nii.”</p>
<p>„Mul ei ole plaanis panna nii lühikese tutvuse järel proovile teie ustavust suguvõsale ja troonile,” ütles Fiona. „Probleem puudutab nii Amberit kui ka Kaost, kuid ma ei näe selles huvide konflikti.”</p>
<p>„Ma ei kahtle teie kaalutlustes. Lihtsalt ma tahtsin teha oma positsiooni võimalikult selgeks.”</p>
<p>Fiona pöördus minu poole.</p>
<p>„Merlin,” ütles ta, „ma arvan, et sa valetasid mulle.”</p>
<p>Tundsin, kuidas mu kulm kortsu läks, kui ma püüdsin meenutada mingit juhtumit, mil ma oleksin teda valejälgedele juhatanud. Raputasin pead. „Kui see tõesti nii oli, siis ma igatahes ei mäleta.”</p>
<p>„See oli aastaid tagasi,” ütles ta, „kui ma palusin sul proovida, kas sa suudad oma isa Mustri läbi käia.”</p>
<p>„Oh,” vastasin punastades ja kaalusin, kas punastamine selles veidras valguses ka välja paistab.</p>
<p>„Sa kasutasid ära selle, mida ma olin sulle Mustri vastupanust rääkinud,” jätkas ta. „Teesklesid, nagu ei laseks Muster sul esimest sammu teha. Aga vastupanust polnud mingeid nähtavaid märke, selliseid nagu siis, kui mina proovisin sinna astuda.”</p>
<p>Ta vaatas mulle nagu kinnitust oodates otsa.</p>
<p>„Ja siis?” küsisin.</p>
<p>„Siis on see,” vastas ta, „et küsimus on nüüd veelgi tähtsam kui tollal ja mul on vaja teada, kas sa teesklesid sel päeval.”</p>
<p>„Jah,” ütlesin.</p>
<p>„Miks?”</p>
<p>„Sest kui ma oleksin teinud esimese sammu,” seletasin, „oleksin ma pidanud selle lõpuni käima. Kes teab, kuhu see oleks mu viinud ja millised sündmused oleksid järgnenud? Mu vaheaeg oli otsa saamas ja ma kiirustasin tagasi kooli, mul polnud aega millegi sellise jaoks, mis oleks võinud kujuneda pikaks ekspeditsiooniks. Kõige lihtsama võimalusena sellest pääsemiseks tundus öelda sulle, et mul ei õnnestu.”</p>
<p>„Ma arvan, et see pole kõik.”</p>
<p>„Mida sa silmas pead?”</p>
<p>„Ma arvan, et Corwin rääkis sulle midagi sellist, mida ta teistele pole öelnud – või et ta jättis sulle sõnumi. Ma usun, et sa tead sellest asjast rohkem, kui välja näitad.”</p>
<p>Kehitasin õlgu. „Vabanda, Fiona, aga pole minu võimuses sinu kahtlusi hajutada. Kahjuks ei saa ma sind kuidagi aidata.”</p>
<p>„Saad küll,” vastas ta.</p>
<p>„Kuidas?”</p>
<p>„Tule minuga selle uue Mustri juurde. Ma tahan, et sa selle läbi käiksid.”</p>
<p>Raputasin pead. „Mul on praegu märksa pakilisemaid tegemisi kui rahuldada sinu uudishimu millegi suhtes, mida mu isa aastate eest tegi.”</p>
<p>„See ei ole lihtsalt uudishimu,” ütles ta. „Ma rääkisin sulle juba kord varem, et minu meelest on just see kutsunud esile varjutormide sagenemise.”</p>
<p>„Ja mina pakkusin välja teise täiesti loogilise põhjuse. Ma usun, et tegemist on reaktsiooniga vana Mustri osalisele hävimisele ja taastamisele.”</p>
<p>„Kas sa tuleksid siiapoole?” küsis ta, pöördus ja hakkas ronima.</p>
<p>Vaatasin Mandori poole, kehitasin õlgu ja järgnesin Fionale. Mandor tuli järele.</p>
<p>Tõusime sakilise kaljuserva poole. Fiona oli esimesena kohal ja astus vildakale eendile, mis näis serva palistavat. Ta hakkas mööda seda edasi minema, kuni jõudis kohani, kus kaljuseinas oli sügav V-kujuline lõhe. Ta jäi sinna seisma, selg meie poole, ja rohelisest taevast langev valgus tegi ta juustega imelikke asju.</p>
<p>Astusin tema kõrvale ja sain aru, kuhu ta vaatab. Kaugel lagendikul, meist allpool ja vasakul, keerles vurrina suur must lehter. Paistis, et selle all on maapind pragunenud. Silmitsesin mitu minutit, kuid lehtri kuju ja asukoht ei muutunud. Lõpuks köhatasin.</p>
<p>„See näeb välja nagu suur tornaado,” ütlesin, „mis ei lähe kuhugi.”</p>
<p>„Just seepärast ma tahangi, et sa uue Mustri läbi käiksid,” ütles Fiona. „Ma arvan, et see teeb meile otsa peale, kui meie seda enne hävitada ei jõua.”</p>
<p> </p>
</div></div></div>
Thu, 18 Aug 2016 13:21:43 +0000
admin
89 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/raamatu_algus_22#comments
-
Raamatu algus
<div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p><i>(Kõige ees on tegelikult esimese osa kokkuvõte. Valitud tekst järgneb sellele.)</i></p>
<p>Kui tera oli purunenud, viskasin ka tupe minema. Mõõgast polnud mul just erilist kasu olnud, kui ma püüdsin sellega taguda oletatavasti kõige õhemat kohta mind ümbritsevas sinises kivimeres. Mõned väikesed kivikillud vedelesid siiski mu jalge ees. Korjasin need üles ja hõõrusin vastamisi. Niiviisi ma siit välja ei pääsenud. Ainus väljapääs näis olevat see, mille kaudu ma olin sisenenud, see aga hetkel ei toiminud.</p>
<p>Kõndisin tagasi oma magamistuppa, täpsemalt siis koopa sellesse ossa, kuhu ma olin visanud oma magamiskoti. Istusin tugevale pruunile kotile, võtsin veinipudelil korgi maha ja rüüpasin. Seina raiumine oli mu higiseks võtnud.</p>
<p>Frakir liigutas mu randmel, keris end poolenisti lahti, vingerdas mu vasaku pihuni ja keris end seal kahe sinise kivikillu ümber. Haaras neist kõvasti kinni, lasi end siis rippu ja õõtsus nagu pendel. Panin pudeli käest ja jäin vaatama. Õõtsumise võttis konkreetse suuna, mis oli paralleelne mu koduks saanud koopa pikisuunaga. See pendeldamine kestis nii umbes minuti. Siis tõmbus Frakir üles ja peatus mu pihku jõudes. Jättis kivikillud mu keskmise sõrme algusse ning puges peitu oma tavalisse asendisse mu randme ümber.</p>
<p>Silmitsesin kivikilde. Lausa tõstsin hubiseva õlilambi selleks lähemale. Nende värv...</p>
<p>Jah.</p>
<p>Naha taustal paistsid need just samasugused kui kivi sõrmusel, mille ma olin mõne aja eest Luke’i jaoks motellist kaasa võtnud. Kokkusattumus? Või oli seal seos? Mida oli mu kägistamisnöör tahtnud mulle öelda? Ja kus olin ma veel sellist kivi näinud?</p>
<p>Luke’i võtmerõngas. Selle küljes oli mingile metallitükile kinnitatud sinine kivi... Kus võisin ma veel sellist näha?</p>
<p>Koopal, millesse ma olin vangistatud, oli omadus tõkestada kaartide ja mu Logruse maagiat. Kui Luke kandis kaasas neist seintest pärinevaid kive, siis pidi selleks tõenäoliselt olema mingi eriline põhjus. Millised omadused võivad neil veel olla?</p>
<p>Jändasin umbes tunni, püüdes nende olemusest midagi teada saada, aga kivikillud panid mu Logruse sondeerimisele edukalt vastu. Lõpuks pistsin kivid tüdinult taskusse, sõin natuke leiba ja juustu ning võtsin veel lonksu veini.</p>
<p>Siis tõusin ja käisin koopa oma lõkse kontrollides veel kord läbi. Olin selles paigas vangis olnud ehk umbes kuu aega. Olin kõik tunnelid, käigud ja grotid väljapääsu otsides läbi käinud. Üheski sopis polnud mingit välismaailma viivat auku. Vahel olin ma maniakaalselt ringi tormanud ja sõrmenukke külmade kivide vastas veriseks tagunud. Vahel olin ma liikunud aeglaselt, otsides pragusid või liitekohti. Ma olin korduvalt püüdnud paigast lükata väljapääsu sulgevat kivilahmakat – seni edutult. See oli kiiludega paika kinnitatud ja ma ei suutnud seda nihutada. Näis, et mul tuli pikemaks ajaks paigale jääda.</p>
<p>Minu lõksud...</p>
<p>Kõik olid just täpselt samasuguses seisus kui eelmisel kontrollimisel – kivirahnud, mida loodus ju ikka oma hooletul moel sinna-tänna poetab, ainult et siin olid need suhteliselt kõrgel ja valmis oma tugedelt alla varisema, kui keegi peaks komistama varju peidetud pakkimisnöörile, mida ma olin laoruumist kastide ümbert päris palju saanud.</p>
<p>Keegi? Luke muidugi. Kes siis veel? Tema oli mu siia vangistanud. Ja kui ta peaks tagasi tulema – ei, siis, kui ta tagasi tuleb – ootavad need lõksud teda ees. Ta oli relvastatud. Sissepääsu juures oleks tal positsiooniline paremus, kui ma peaksin teda seal all ootama. Aga ei. Seal mind ei ole. Ta peab tulema mind otsima – ja siis...</p>
<p>Läksin pisut murelikuna tagasi oma magamispaika.</p>
<p>Lebasin, käed kukla taga, ja mõtlesin oma plaanid uuesti läbi. Need ebakindlasse tasakaalu seatud kivimürakad võisid tappa, aga ma ei soovinud Luke’i surma. Selles ei olnud midagi sentimentaalset, kuigi ma olin veel hiljaaegu pidanud Luke’i heaks sõbraks – kuni ajani, mil ma sain teada, et ta oli tapnud mu onu Caine’i ja näis tahtvat hävitada ka kõiki teisi mu Amberi sugulasi. Ta põhjendas seda sellega, et Caine oli tapnud ta isa – mu onu Brandi, kellele küll ka kõik teised oleksid meelsasti otsa peale teinud. Jah, Luke – õige nimega Rinaldo, nagu ma nüüd teadsin – oli mu nõbu ja tal oli perekondlikuks veritasuks põhjus täiesti olemas. Siiski, tema plaan kogu perekond ette võtta tundus mulle pisut mõõdutundetuna.</p>
<p>Aga see polnud veresugulus või sentimentaalsus, mis sundis mind lõkse maha võtma. Tahtsin Luke’i elusana, sest tekkinud olukorras oli minu jaoks liiga palju arusaamatut – mis võis jäädagi arusaamatuks, kui ta peaks hukkuma enne mulle selgituste andmist.</p>
<p>Jasra... hukatuse kaardid... vahendid, millega mind sai Varjudes nii hõlpsasti jälitada... kogu lugu Luke’i suhetest Victor Melmani, kunstniku ja sõgeda okultistiga... kõik, mida ta teadis Juliast ja tema surmast...</p>
<p>Alustasin uue ringiga. Võtsin kõik lõksud maha. Uus plaan oli lihtne ja tugines asjale, mida Luke minu arvates ei teadnud.</p>
<p>Viisin oma magamiskoti uude kohta, käiku otse selle kambri ees, mille laes oli suletud väljapääs. Vedasin sinna ka osa toiduvarudest. Kavatsesin veeta seal nii palju aega kui võimalik.</p>
<p>Uus lõks oli väga algeline – otsekohene ja peaaegu vältimatu. Kui ma olin selle kord üles seadnud, ei jäänud mul üle muud kui vaid oodata. Oodata ja meenutada. Ja plaane teha. Mul oli vaja teisi hoiatada. Ma pidin midagi ette võtma oma Tondirattaga. Mul oli vaja välja uurida, mida Meg Devlin teadis. Mul oli vaja... oh, palju asju.</p>
<p>Ma ootasin. Ma mõtlesin varjutormidele, unenägudele, veidratele kaartidele ja daamile järves. Pikka aega oli mu elu lihtsalt ühes suunas triivinud, siis oli aga mõne päeva sisse mahtunud väga palju sündmusi. Ning nüüd see täiesti tühi ajavahemik. Mul jäi vaid loota, et aeg liigub siin kiiremini kui minu jaoks olulistes kohtades. Kuu aega siin võis tähendada päeva Amberis – või veelgi vähemat. Ehk siis kui ma siit varsti pääseksin, oleksid jäljed, mida ma tahtsin kontrollida, võib-olla veel suhteliselt värsked.</p>
<p>Pärastpoole kustutasin lambi ja jäin magama. Läbi mu vangla kristallseinte immitses piisavalt valgust, et selle kasvamise ning kahanemise põhjal vahet teha, kas väljas oli päev või öö, ja ma hoidsin oma väheseid plaanilisi toiminguid samas rütmis.</p>
<p>Kolme järgmise päevaga lugesin veel kord läbi Melmani päeviku – seal oli küll ohtrasti vihjeid, kuid vähe kasulikku teavet – ning jäin juba peaaegu uskuma, et Kapuutsikandja, nagu ta oma külalist ja õpetajat nimetas, võis olla Luke. Välja arvatud paar vihjet androgüünilisusele, mis mind hämmastasid. Kuna teadsin, et Melmani oli suunatud mind tapma, võisin võtta märkmete lõpuosas esinevaid viiteid Kaose Poja ohverdamisele küllaltki isiklikult. Aga kui selle taga oli Luke, kuidas siis seletada tema arusaamatut käitumist New Mexico mägedes, kui ta soovitas mul hukatuse kaardid hävitada ja peletas mu minema, just nagu mind millegi eest kaitstes? Ja siis ta tunnistas, et oli varem mu elu kallale kippunud, kuid viimasel ajal enam mitte? Tal polnud ju mingit põhjust valetada, kui ka viimased katsed oleksid olnud tema korraldatud. Mis siis veel võis mängus olla? Või kes veel? Ja kuidas? Päris ilmselt oli piltmõistatusest veel tükke puudu, kuid mulle tundus, et need olid väikesed – ning et juba vähenegi täiendav teave, tühisemgi tükkide järjekorra muutmine võiks raputada kõik killud oma õigetele kohtadele ja ma näeksin tervikpilti, mida oleksin pidanud juba ammu hoomama.</p>
<p>Ma oleksin võinud arvata, et külalised tulevad öösel. Oleksin võinud selle peale tulla, aga ei tulnud. Kui see oleks mulle varem pähe turgatanud, oleksin muutnud oma unetsüklit ning olnud ärkvel ja valvas. Kuigi ma olin oma lõksu tõhususes üsna kindel, on tõeliselt olulistes asjades tähtis iga tühisemgi eelis.</p>
<p>Magasin sügavalt ja kivi krigin vastu teist kivi oli midagi kauget. Häälte jätkudes ma sirutasin ennast, ent kulus veel mitu sekundit, enne kui signaal õigesse kohta jõudis ning ma mõistsin, mis toimub. Tõusin ikka veel uimasena istuma ja kükitasin siis sissekäiguga kambri seina äärde, hõõrusin sõrmenukkidega silmi, silusin juukseid ja üldse otsisin une kaugenevast rannast oma kadunud valvsust.</p>
<p>Esimesed helid olid ilmselt tekkinud kiilude eemaldamisel, kui kivilahmakas hakkas sellest kalduma või nihkuma. Järgmised hääled olid summutatud, kajatud – need olid väljaspool.</p>
<p>Nii et ma vaatasin kambris kiiruga ringi. Polnud näha avatud šahti, millest paistnuks tähistaevas. Pea kohal jätkus tegutsemine. Rappumise helid asendusid ühtlase krudina ja kriginaga. Kambri läbikumava lae tagant paistis ähmasest halost ümbritsetud valguspall. Võis oletada, et latern. Tõrvik poleks põlenud nii ühtlaselt. Ja neis oludes poleks tõrvik olnud eriti praktiline.</p>
<p>Ilmus sirbike taevast, mille kummaski sarveotsas paistis üks täht. See laienes ning ma kuulsin rasket ähkimist ja urahtusi – mis pidid kuuluma kahele mehele.</p>
<p>Mu jäsemed hakkasid täiendavast adrenaliinitulvast kihelema, bioloogia tegi oma trikke. Ma polnud arvestanud, et Luke võib kellegi kaasa võtta. Mu lollikindel plaan polnud selle võimaluse korral enam nii kindel, mis tähendas, et lolliks jään mina.</p>
<p>Kivilahmakas liikus nüüd kiiremini ja mul ei jäänud aega vandumisekski, sest mõtlesin kiiruga edasisele tegevusplaanile ning võtsin selleks vajaliku asendi.</p>
<p>Manasin esile Logruse ja see võttis minu ees kuju. Tõusin ikka seinale toetudes püsti ja liigutasin käsi, seades neid vastavusse pettekujutise näiliselt juhuslikult liikuvate joontega. Selleks ajaks, kui ma saavutasin rahuldava kooskõla, oli üleval vaikseks jäänud.</p>
<p>Avaus oli nüüd vaba. Hetk hiljem tõsteti valgusallikas maast ja toodi avause juurde.</p>
<p>Astusin kambrisse ja sirutasin käed välja. Kui nähtavale ilmusid kaks lühikest ja tõmmut meest, loobusin lõplikult oma esialgsest plaanist. Mõlemal oli käes paljastatud pistoda. Kumbki neist ei olnud Luke.</p>
<p>Sirutasin välja oma Logruse soomuskindad ja haarasin meestel kõrist. Pigistasin, kuni nad mu survest kokku vajusid. Pigistasin veel veidi ja lasin siis lahti.</p>
<p>Nad kukkusid vaateväljast ning ma haarasin oma hõõguvate jõujoontega avause ülemisest servast ja vinnasin end üles. Avauseni jõudes peatusin ja korjasin ära selle alla silmuseks seatud Frakiri. See oligi olnud mu lõks. Luke – või ükskõik kes – oleks pidanud sisenemiseks läbima silmuse, seejuures silmuse, mis oli võimeline ainsa hetkega reageerima igasugusele liikumisele.</p>
<p>Nüüd aga...</p>
<p>Paremal pool jooksis nõlvakust alla tulerada. Latern oli kukkudes katki läinud ning välja voolanud õlist oli tekkinud põlev ojake. Kägistatud mehed vedelesid teine teisel pool avaust. Avaust katnud kivilahmakas oli vasakul ja minust veidi tagapool. Jäin esialgu samasse asendisse – toetusin küünarnukkidele, vaid pea ja õlad august väljas, Logruse kujutis tantsiskles endiselt mu silme ees ja selle jõujoonte soe kihelus oli ikka mu käte küljes, Frakir vingerdas vasakult õlalt käsivart mööda allapoole.</p>
<p>See oli käinud kuidagi nagu liiga lihtsalt. Ma ei uskunud, et Luke saadaks lihtsalt paar teenrit mind küsitlema, tapma või kuhugi toimetama – ma ei saanudki teada, mis ülesanne neil oli olnud. Seepärast ma ei kiirustanudki kohe väljuma, vaid uurisin öist ümbrust oma suhteliselt turvalisest asendist.</p>
<p>Püüaks vahelduseks siis ettevaatlik olla. Sest keegi oli selles öös veel. Juba kustuvast tulerajast hoolimata oli nii pime, et mu nägemismeel poleks mulle seda teavet andnud. Aga kui ma manan esile Logruse, siis annab see vaimne seisund mulle võime märgata ka teisi ümbruskonnas toimuvaid metafüüsilisi ilminguid.</p>
<p>Nii ma tajusingi vasakul pool puude vahel varjus sellist moodustist, inimkogu aga, kelle ees see hõljus, poleks ma seal näinud. Kujund meenutas Amberi mustrit, see pöörles aeglase tuuleratta kombel ja saatis välja tuhmkollaseid valgusekombitsaid. Need triivisid läbi öö minu poole, mina aga jälgisin võlutult, teades juba, mida teha, kui saabub õige hetk.</p>
<p>Suuri kombitsaid oli neli ning nad lähenesid aeglaselt ja ettevaatlikult. Minust mõne jardi kaugusele jõudnud, nad peatusid, sikutasid end pikemaks ja sööstsid kobra kombel rünnakule. Mu käed olid koos, pisut ristis, Logruse harud välja sirutatud. Viisin käed sujuva liigutusega lahku ja ettepoole. Tabasin kollaseid kombitsaid ja paiskasin tagasi nende mustri poole. Tundsin seejuures käsivartel kerget kihelust. Kasutasin siis oma parema käe pikendust mõõgana ja lõin nüüd õõtsuma hakanud mustri nagu kilbi pihta. Kuulsin lühikest teravat karjatust ning kujutis tuhmus, lõin kohe uuesti, käsi valutas, aga ma vinnasin end august välja ning hakkasin künkanõlvast alla minema.</p>
<p>Kujutis, mille loomuses ma ei jõudnud selgust saada, hajus ja kadus. Selleks ajaks nägin ma aga juba üsna selgesti puutüvele toetuvat inimkogu. See näis olevat naine, aga näojooned jäid varju, sest tal oli käes mingi väike asi, mille ta oli tõstnud silmade kõrgusele. Kartsin, et see võib olla relv, ja lõin selle pihta Logrusega, lootes selle tal käest paisata.</p>
<p>Siis ma aga komistasin, sest mu kätt tabas arvestatava jõuga tagasilöök. Ilmselt olin ma lüües tabanud tugevat maagilist objekti. Vähemalt nii palju oli sellest rõõmu, et ma nägin, kuidas ka daam tuikuma lõi. Ta tõi kuuldavale pahura karjatuse, kuid hoidis kinni.</p>
<p>Hetke pärast tekkis tema ümber mitmevärviline kuma ja ma sain aru, mis see tal oli. Olin äsja saatnud Logruse jõu kaardi vastu. Nüüd ma pidin temani jõudma, olgu või selleks, et teada saada, kes ta oli.</p>
<p>Edasi tormates mõistsin, et ei jõua õigeks ajaks temani. Kui mitte just...</p>
<p>Haarasin Frakiri õlalt, seadsin Logruse jõujoonele, keerasin selle õiges suunas ja andsin käsud, kui mu nöör oli juba lendu läinud.</p>
<p>Uuest vaatenurgast ja teda ümbritseva vikerkaarevärvilise kuma valguses tundsin naise viimaks ära. See oli Jasra, kes oleks mu Melmani korteris oma hammustusega äärepealt tapnud. Hetke pärast oleks ta kadunud, jättes mu ilma võimalusest hankida vastuseid, millest võis sõltuda mu elu.</p>
<p>„Jasra!” hüüdsin, püüdes ta keskendumist takistada.</p>
<p>See ei aidanud, küll aga Frakir. Hõbedaselt kumades haaras mu kägistamisnöör tal kõrist, heitis oma vaba otsa üle Jasrast vasakule jääva puuoksa ja keris end kõvasti selle külge.</p>
<p>Daam hakkas hajuma, ilmselt veel mõistmata, et on sellega hiljaks jäänud. Ta ei saanud kaardi kaudu kaduda, endal seejuures pead maha võtmata.</p>
<p>Aga ta õppis kiiresti. Kuulsin korisevat hüüatust, siis astus ta sammu tagasi, kontuurid muutusid jälle selgeteks, kuma kadus, ta pillas kaardi ja haaras kaela ümbritsevast nöörist.</p>
<p>Astusin ta kõrvale ja sirutasin käe Frakiri järele, kes keris end oksa küljest lahti ja keeras end mu randme ümber.</p>
<p>„Õhtust, Jasra,” ütlesin ning sikutasin ta pea kuklasse. „Kui sa mind jälle hammustada püüad, vajad sa kaelatuge. Mõistad?”</p>
<p>Ta üritas rääkida, aga ei saanud. Ta noogutas.</p>
<p>„Ma lasen oma nööri nüüd lõdvemale,” ütlesin, „et sa saaksid mu küsimustele vastata.”</p>
<p>Frakir andis ta kaela ümber pisut järele. Ta hakkas köhima ja vaatas mind pilguga, mis oleks liiva klaasiks muutnud. Ta maagiline kujund oli täiesti kadunud, nii et ma lasin ka Logruse minema.</p>
<p>„Mis sul minu vastu on?” küsisin. „Kes ma sulle üldse olen?”</p>
<p>„Rüveduse poeg!” kuulutas ta ja püüdis sülitada, aga ilmselt oli ta suu selleks liiga kuiv.</p>
<p>Sikutasin kergelt Frakiri ja Jasra hakkas jälle köhima. „Vale vastus,” ütlesin. „Proovi uuesti.”</p>
<p>Tema aga naeratas, vaadates kuhugi mu selja taha. Hoidsin Frakiri pingul ja riskisin kiire pilguga. Minu taga paremal oli õhk hakanud virvendama ja see tähendas, et kohe on keegi kaardi abiga saabumas.</p>
<p>Mulle tundus, et ma pole valmis veel ühe ohuga tegelemiseks, nii et pistsin vaba käe taskusse ja tõmbasin sealt mõned oma kaardid. Flora pilt oli kõige peal. See sobis.</p>
<p>Suunasin napis valguses oma teadvuse tema poole, kaardil oleva näo taha. Tajusin ta hajevil tähelepanu, siis äkilist erksust. Siis: „Jah...?”</p>
<p>„Tõmba mind üle! Kähku!” ütlesin.</p>
<p>„On see hädajuhtum?” küsis ta.</p>
<p>„Oleks parem küll, kui sa seda tõsiselt võtaksid,” vastasin.</p>
<p>„Uhh... Hea küll. Tule siia.”</p>
<p>Ma nägin teda voodis pikutamas. Kujutis läks selgemaks, veel selgemaks. Ta ulatas käe.</p>
<p>Sirutasin käe ja haarasin tema käest. Liikusin juba tema poole, kui kostis Luke’i hääl: „Pea kinni!”</p>
<p>Mina muidugi jätkasin, vedades Jasrat enda järel. Ta püüdis vastu puigelda ning tal õnnestuski mind peatada, kui ma vastu voodi külge komistasin. Alles siis märkasin ma voodi kaugemas küljes tumedapäist habemega meest, kes mind päranisilmi põrnitses.</p>
<p>„Kes...? Mis...?” alustas ta, kui ma tasakaalu tagasi sain ja talle süngelt naeratasin.</p>
<p>Mu vangi selja taga ilmus nähtavale Luke’i ähmane siluett. Ta küünitas ettepoole ja haaras Jasra käsivarrest, tõmmates teda minust eemale. Jasra korises, sest see liigutus tõmbas Frakiri ta kõri ümber pingumale.</p>
<p>Neetud! Mis nüüd?</p>
<p>Flora tõusis järsku nägu moonutades üles ning lavendlilõhnaga lina vajus maha, kui ta, rusikas püsti, üllatava kiirusega lähenes.</p>
<p>„Vana mõrd!” hüüdis ta. „Mäletad mind veel?”</p>
<p>Hoop tabas Jasra lõuga ja ma jõudsin vaevu Frakiri Jasra küljest vabastada, et mitte temaga koos Luke’i ootavate käte vahele kukkuda.</p>
<p>Mõlemad hajusid ja hetke pärast õhk enam ei virvendanud.</p>
<p>Tumedapäine mees oli vahepeal voodist üles karanud ja krahmas maast riietusesemeid. Kui ta oli kõik kokku kogunud, et vaevunud ta midagi selga panema, vaid hoidis neid puntras enda ees ja taganes kiiresti ukse poole.</p>
<p>„Ron! Kuhu sa lähed?” küsis Flora.</p>
<p>„Ära!” vastas mees, avas ukse ja astus välja.</p>
<p>„Hei! Oota!”</p>
<p>„Ei mingil juhul!” kostis kõrvaltoast vastuseks.</p>
<p>„Neetud!” pomises Flora vihaselt minu poole vaadates. „Sa kohe oskad teiste inimeste elu ära rikkuda.” Siis pöördus ta ära ja hõikas: „Ron! Kuidas oleks õhtusöögiga?”</p>
<p>„Ma pean oma psühhiaatriga rääkima,” vastas Ron ja üsna kohe oli kuulda, kuidas veel üks uks pauguga kinni löödi.</p>
<p>„Ma loodan, et sa ikka mõistad, millise kauni asja sa äsja ära lõhkusid,” ütles Flora jälle minu poole pöördudes.</p>
<p>Ma ohkasin. „Millal sa temaga tutvusid?” küsisin.</p>
<p>Ta kortsutas kulmu. „Eile, noh,” vastas ta. „Eks sa irvita pealegi. Need asjad ei sõltu alati ajast. Ma sain kohe aru, et sellest on kujunemas midagi erilist. Ainult sellised jõhkardid nagu sina või su isa ei oska vääriliselt hinnata kauneid...”</p>
<p>„Anna andeks,” ütlesin. „Aitäh, et mu ära päästsid. Muidugi tuleb ta tagasi. Me lihtsalt ehmatasime teda hullupööra. Aga kuidas saaks ta mitte tagasi tulla, kui ta on juba sinuga tutvunud?”</p>
<p>Flora naeratas. „Jah, sa oled Corwini moodi,” ütles ta. „Jõhkard, aga selge pilguga.”</p>
<p>Ta tõusis, läks läbi toa kapi juurde, võttis sealt kahvatulilla hommikumantli ning tõmbas selga.</p>
<p>„Mis värk,” küsis ta vööd kokku sõlmides, „see sul üldse seal käis?”</p>
<p>„See on pikk lugu...”</p>
<p>„Siis ma eelistaksin kuulda seda eine kõrvale. Oled sa näljane?” küsis ta.</p>
<p>Mul tõmbus suu tahtmatult naerule.</p>
<p>„Nii ma arvasin. Tule.”</p>
<p>Järgnesin talle läbi prantsuse koloniaalstiilis elutoa suurde, kahhelplaate ja vasknõusid täis talukööki. Pakkusin abi, kuid ta osutas toolile laua ääres ja käskis sinna istuda.</p>
<p>Ta hakkas külmikust hulgaliselt head-paremat välja tõstma. „Kõigepealt...” alustasin.</p>
<p>„Jah?”</p>
<p>„Kus me oleme?”</p>
<p>„San Franciscos?” vastas Flora.</p>
<p>„Miks sa oma majapidamise just siia sisse seadsid?”</p>
<p>„Kui ma olin Randomi ülesandega hakkama saanud, siis otsustasin mõneks ajaks paigale jääda. See linn tundus jälle päris sümpaatsena.”</p>
<p>Lasin sõrmedega nipsu. Ma olin juba unustanud, et ta oli saadetud uurima, kellele kuulus hoone, kus Victor Melmanil oli olnud korter ja ateljee ning kus Brutuse Ladustamine oli hoidnud Amberis toimivat laskemoona.</p>
<p>„Nii et kelle jagu see ladu oli?” küsisin.</p>
<p>„Brutuse Ladustamise,” vastas Flora. „Melman rentis oma pinna nende käest.”</p>
<p>„Ja kellele kuulub Brutuse Ladustamine?”</p>
<p>„J. B. Rand, Inc.”</p>
<p>„Aadress?”</p>
<p>„Väike kontor Sausalitos. Leping lõpetati juba mitu kuud tagasi.”</p>
<p>„Ega selle omanikel rentniku kodust aadressi ei olnud?”</p>
<p>„Ainult postkast postkontoris. Mille lepingut pole samuti pikendatud.”</p>
<p>Ma noogutasin. „Midagi niisugust ma oletasingi. Räägi mulle nüüd Jasrast. Ilmselt sa tundsid seda daami.”</p>
<p>Flora kirtsutas nina. „Daam ta nüüd küll ei ole,” ütles ta. „Siis, kui mina teda tundsin, oli ta kuninglik libu.”</p>
<p>„Kus see oli?”</p>
<p>„Kashfas.”</p>
<p>„Kus see on?”</p>
<p>„Huvitav väike varjukuningriik, mitte kuigi kaugel sellest Kuldsest Ringist, millega Amberil on kaubandussuhted. Närune barbaarne hiilgus ja kõik see värk. Kultuurilises mõttes täielik kolgas.”</p>
<p>„Kuidas siis sina seda nii hästi tead?”</p>
<p>Ta oli hetke vait ja segas kausis midagi.</p>
<p>„Oh, ma sõbrustasin ühe Kashfa aadlikuga, kellega ma olin metsas juhuslikult kohtunud. Ta oli parasjagu pistrikujahti pidamas, kui ma sattusin jala välja väänama...”</p>
<p>„Uh,” sekkusin, et vältida liigseid üksikasju. „Ja Jasra?”</p>
<p>„Ta oli tollase vana kuninga Menillani armuke. Oli vanamehe täiesti ümber sõrme keeranud.”</p>
<p>„Mis sul tema vastu on?”</p>
<p>„Ta lõi Jasricki üle, kui mind kohal ei olnud.”</p>
<p>„Jasrick?”</p>
<p>„See minu aadlik. Kronklefi krahv.”</p>
<p>„Mida tema kõrgus Menillan sellest arvas?”</p>
<p>„Ta ei saanudki teada. Oli sel ajal juba surivoodis. Kustuski varsti pärast seda. Õigupoolest seepärast see mõrd Jasricki tahtiski. Jasrick oli palee kaitsemeeskonna ülem ja tema vend oli kindral. Kui Menillan suri, korraldas Jasra nende abiga väikese riigipöörde. Kui ma viimati sealt kandist midagi kuulsin, oli Jasra Kashfa kuninganna ja Jasricki oli ta juba auku ajanud. Paras kah, muidugi. Ma oletan, et Jasrick lootis ise troonile saada, aga Jasra ei raatsinud seda temaga jagada. Lasi nii Jasricki kui venna mingi reetmissüüdistusega hukata. Jasrick oli kena mees... Aga mitte eriti taibukas.”</p>
<p>„Kas neil Kashfa inimestel on mingeid, hmm, tavatuid füüsilisi võimeid?” küsisin.</p>
<p>Flora muigas. „Noh, Jasrick oli omast kohast muidugi neetult vastupidav mees. Aga ma ei nimetaks tema võimeid nüüd ka lausa tavatuteks...”</p>
<p>„Ei, ei,” segasin vahele. „Ma mõtlesin mingit niisugust anomaaliat nagu välja käivad kihvad või mürgihambad või midagi sellist.”</p>
<p>„Mk-mm,” tegi ta ja ma ei olnud kindel, kas punetus ta näol tuli pliidi kuumusest. „Ei midagi sellist. Neil on normaalne kehaehitus. Miks sa seda küsid?”</p>
<p>„Kui ma sulle Amberis oma seiklustest jutustasin, siis ma jätsin selle vahele, et Jasra hammustas mind ja ma suutsin suurivaevu kaardiga minema pääseda, sest hammustades pritsis ta minusse mingit mürki. Ma olin veel tükk aega tuim, kange ja väga nõrk.”</p>
<p>Flora raputas pead.</p>
<p>„Kashfalased küll midagi sellist ei tee. Aga, muidugi, Jasra ei olegi Kashfast.”</p>
<p>„Jah? Kust ta siis pärit on?”</p>
<p>„Ma ei tea. Aga ta oli välismaalane. Üks jutt oli, et orjakaupmees tõi ta kusagilt kaugelt. Teised rääkisid, et ta oli ise ühel päeval lihtsalt välja ilmunud ja Menillanile silma jäänud. Veel käisid kuulujutud, et ta on nõid. Ma ei tea.”</p>
<p>„Mina tean. See kuulujutt oli õige.”</p>
<p>„Või nii? Äkki ta siis nõidusega Jasricki endale saigi.”</p>
<p>Kehitasin õlgu. „Kui palju sellest möödas on, kui sa temaga... kokku puutusid?”</p>
<p>„Ma pakuksin, et kolmkümmend või nelikümmend aastat.”</p>
<p>„Ja ta on seniajani Kashfa kuninganna?”</p>
<p>„Ma ei tea. Ma ei ole juba väga ammu sinnakanti sattunud.”</p>
<p>„Kas Amberil on Kashfaga halvad suhted?”</p>
<p>Flora raputas pead. „Tegelikult pole meil üldse mingeid suhteid. Nagu ma ütlesin, nad on pisut nagu nurga taga. Sinna pole nii kerge pääseda kui paljudesse teistesse kohtadesse ja neil pole ka midagi, mille pärast tasuks nendega kaubavahetust pidada.”</p>
<p>„Nii et Jasral pole erilist põhjust meid vihata?”</p>
<p>„Mitte rohkem kui kedagi teist.”</p>
<p>Kööki olid hakanud täitma vaimustavad toidulõhnad. Istusin, nuusutasin ja mõtlesin pikast kuumast dušist, mille ma võtan pärast sööki, ning siis küsis Flora, just nagu ma olin kuidagi ette aimanudki: „See mees, kes Jasra tagasi tõmbas... Ta näis kuidagi tuttavana. Kes ta oli?”</p>
<p>„Seesama, kellest ma sulle Amberis rääkisin,” vastasin. „Luke. Mind huvitabki, kas ta meenutab sulle kedagi?”</p>
<p>„Näib küll nii,” ütles ta veidi aja pärast. „Aga ma ei oska praegu öelda, keda.”</p>
<p>Kuna ta oli seljaga minu poole, siis ma igaks juhuks hoiatasin: „Kui sul on käes midagi niisugust, mis võib puruneda või ümber minna, kui sa selle maha pillad, siis palun pane see praegu käest.”</p>
<p>Kuulsin, et midagi asetati pliidi kõrvale lauale. Siis pööras ta ringi ja vaatas mind nõutu ilmega.</p>
<p>„Jah?”</p>
<p>„Ta õige nimi on Rinaldo ja ta on Brandi poeg,” ütlesin. „Ma olin üle kuu aja ühes varjus tema vang. Just praegu pääsesin sealt.”</p>
<p>„Vau,” sosistas Flora. Lisas siis: „Mida ta tahab?”</p>
<p>„Kättemaksu,” vastasin.</p>
<p>„Kellegi konkreetse vastu?”</p>
<p>„Ei. Meie kõigi. Aga Caine oli muidugi esimene.”</p>
<p>„Ma mõistan.”</p>
<p>„Palun ära lase seal millelgi kõrbema minna,” ütlesin. „Ma olen juba pikka aega üht korralikku söömingut oodanud.”</p>
<p>Ta noogutas ja pöördus pliidi poole. Mõne aja pärast ütles ta: „Sa tundsid teda ju päris kaua. Milline ta on?”</p>
<p>„Ta tundus alati päris mõistliku mehena. Kui ta peaks oma isa kombel hull olema, siis oskas ta seda hästi varjata.”</p>
<p>Ta tõmbas veinipudelil korgi pealt, valas kaks klaasi täis ja tõi lauda. Siis hakkas ta roogasid serveerima.</p>
<p>Mõne suutäie järel tardus ta korraks paigale, kahvel õhus ja pilk ebamäärases kauguses.</p>
<p>„Kes oleks osanud arvata, et see koerapoeg paljuneb?” märkis ta.</p>
<p>„Ma usun, et Fiona,” ütlesin. „Õhtul enne Caine’i matuseid ta küsis, kas mul on Luke’i fotot. Kui ma seda talle näitasin, sain ma küll aru, et ta jäi murelikuks, kuid ta keeldus ütlemast, milles asi on.”</p>
<p>„Ja järgmisel päeval olid tema ja Bleys läinud,” nõustus Flora. „Jah. Kui ma nüüd sellele mõtlen, siis on ta Brandi moodi küll – noore Brandi moodi, väga ammusest ajast. Luke näib suurem ja tugevam, aga sarnasus on olemas.”</p>
<p>Ta jätkas söömist.</p>
<p>„Muuseas, see on sul väga hästi õnnestunud,” ütlesin.</p>
<p>„Oh, aitäh.” Siis ta ohkas. „Mis tähendab ilmselt, et ma kuulen seda lugu alles siis, kui sa oled söömise lõpetanud.”</p>
<p>Ma ainult noogutasin, sest mul oli suu täis. Vankugu kas või impeeriumid. Ma olin näljane.</p>
<p> </p>
</div></div></div>
Wed, 17 Aug 2016 19:55:16 +0000
admin
54 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/raamatu_algus_9#comments
-
Esimene peatükk
<div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><div class="attribute-short">
<p>1.</p>
</div>
<div class="attribute-long">
<p>On ikka üksjagu tüütu lihtsalt oodata, et keegi sind tapma tuleks. Aga oli kolmekümnes aprill ja loomulikult pidi see jälle juhtuma, just nagu eelmistelgi kordadel. Mul oli kulunud aega, et seda ära tabada, kuid nüüd ma vähemalt teadsin, millal see juhtub. Varem olin ma olnud liiga hõivatud, et selle vastu midagi ette võtta. Aga mu töö oli nüüd lõpetatud. Ma olin kohale jäänud vaid seepärast. Tundsin, et lihtsalt pean enne lahkumist selle ära klaarima. Ajasin end voodist üles, käisin tualetis, astusin duši alt läbi, pesin hambad ja nii edasi. Olin hakanud jälle habet kasvatama, nii et habemeajamisega ei olnud muret. Minus ei võbelenud veidrad hirmud nagu kolmekümnendal aprillil kolme aasta eest, mil ma ärkasin peavalu ja halva eelaimusega, avasin akna, läksin kööki ja leidsin, et pliidi kõik põletid ajavad pahinal gaasi välja, aga ükski neist ei põle. Ei. Polnud isegi seda tunnet, mis kolmekümnendal aprillil kahe aasta eest, mil ma ärkasin ühes teises korteris enne koitu ja avastasin, et maja põleb. Aga ma hoidusin otse valgustite alla astumisest – juhuks, kui lambipirnidesse peaks olema sattunud midagi kergestisüttivat – ja vaid nipsasin kergelt lüliteid, mitte ei surunud neid. Midagi ootamatut mu tegevus kaasa ei toonud.</p>
<p>Tavaliselt ma panen kohvimasina eelmisel õhtul valmis ja taimer lülitab selle hommikul tööle. Aga sel hommikul ma ei tahtnud sellist kohvi, mis polnud mu enda silma all valminud. Panin masina käima ja kuni kohv nirises, kontrollisin, kas asjad said kokku pakitud. Kõik, mis tundus selles paigas minu jaoks väärtuslik, oli kahes keskmise suurusega kastis: riided, raamatud, maalid, mõned tööriistad, paar suveniiri ja nii edasi. Lukustasin kastid. Vahetusriided, spordisärk, hea raamat ja pakk reisitšekke leidsid koha seljakotis. Võtme pidin ma väljudes majahoidjale jätma ja tema laseb transpordifirma mehed sisse. Kastid lähevad lattu hoiule.</p>
<p>Tervisejooks jäi sel hommikul ära.</p>
<p>Rüüpasin kohvi ning kõndisin ühe akna juurest teise juurde, piiludes piida tagant alla tänavale ja vastasmaja poole (eelmisel aastal oli keegi üritanud mind vintpüssist tabada), ning meenutasin korda, mil see seitsme aasta eest esimest korda juhtus. Olin kevadises päikesepaistes lihtsalt mööda tänavat kõndinud, kui vastutulev veoauto põikas järsku kõrvale, veeres kõnniteele ja oleks mu äärepealt vastu telliskiviseina lömastanud. Mul õnnestus eemale hüpata ja end kaugemale veeretada. Juht ei tulnudki enam teadvusele. See näis ühena neist veidratest juhtumitest, mis vahel meie kõigi ellu tungivad.</p>
<p>Järgmise aasta samal kuupäeval tulin ma aga hilisõhtul naissõbra poolt, kui kolm meest mind ründasid – ühel oli nuga ja ülejäänutel torujupid –, ilma et oleksid minult kasvõi viisakusest enne rahakotti nõudnud.</p>
<p>Jätsin nende maised jäänused lähedalasuva plaadipoe ukseavasse ja kuigi ma koduteel mõtlesin toimunule, torkas mulle siiski alles järgmisel päeval pähe, et juhtum veoautoga oli leidnud aset täpselt aasta eest. Isegi siis pidasin ma seda vaid veidraks kokkusattumuseks. Kui järgmisel aastal purustas kirjapomm pool ühest järjekordsest korterist, hakkas mulle tunduma, et reaalsuse tõenäosuslik loomus ei taha minu puhul sel aastaajal kehtida. Ning järgmiste aastate sündmused pöörasid kahtluse veendumuseks.</p>
<p>Kellelegi pakkus lõbu katse mind kord aastas tappa, nii lihtne see oligi. Kui katse ebaõnnestus, järgnes enne uut katset aastane paus. See näis juba peaaegu mänguna.</p>
<p>Aga sel aastal tahtsin mina ka mängida. Kõige suuremat muret tegi mulle see, et näis, nagu poleks tema või temake ise kunagi kohal, vaid eelistaks hiilimist, tehnilisi vahendeid ja käsutäitjaid. Ma tähistan seda isikut S-iga (mis mu eraviisilises maailmapildis tuleb vahel sõnast „siga” ja vahel sõnast „sitapea”), sest X on niigi üle koormatud ja ma ei taha kasutada ka ebamäärase päritoluga asesõnu.</p>
<p>Loputasin kohvitassi ja kannu ning seadsin restile kuivama. Siis võtsin seljakoti ja lahkusin. Isand Mulligani polnud kohal või siis magas ta alles, nii et ma jätsin oma võtme tema postkasti ja suundusin lähimasse söögikohta hommikueine järele.</p>
<p>Liiklus oli hõre ja kõik sõidukid käitusid korralikult. Kõndisin aeglaselt, hoidsin kõrvad kikkis ja silmad lahti. Oli kena hommik, millele tõotas järgneda kaunis päev. Lootsin asjad kiiresti ühele poole saada, et seda vabamalt nautida.</p>
<p>Jõudsin sööklasse terve nahaga. Istusin akna äärde. Just siis, kui ettekandja tuli mult tellimust küsima, nägin tänaval tuttavat kogu mööda õõtsumas: kunagine kursusekaaslane ja hilisem töökaaslane Lucas Raynard, meeter kaheksakümmend pikk, punase peaga, kunstipäraselt lömmilöödud ninast hoolimata – või just tänu sellele – nägusa näolapiga ning müügimehele (mida ta ju oligi) omase hääle ja hoiakuga.</p>
<p>Koputasin aknale, ta märkas mind, viipas, pööras ringi ja sisenes.</p>
<p>„Merl, mul oli õigus,” ütles ta, tuli laua juurde, pigistas lühidalt mu õlga, võttis istet ja napsas minu käest menüü. „Kodust ma sind ei leidnud ja ma arvasin, et sa võid siin olla.”</p>
<p>Ta langetas pilgu ja hakkas menüüd uurima.</p>
<p>„Miks?” küsisin.</p>
<p>„Kui te vajate veel mõtlemisaega, siis ma tulen hiljem,” pakkus ettekandja.</p>
<p>„Ei,” ütles Luke ja luges ette tohutu pika tellimuse.</p>
<p>Ma lisasin enda oma.</p>
<p>„Sest sul on väljakujunenud harjumused,” vastas ta mu küsimusele.</p>
<p>„Harjumused?” kordasin. „Viimasel ajal olen ma väga harva siia sööma sattunud.”</p>
<p>„Ma tean,” vastas ta, „aga stressiga käisid sa tavaliselt just siin. Näiteks enne eksameid – või kui miski sulle muret tegi.”</p>
<p>„Hmm,” ümisesin – tema jutus näis olevat mingi tõetera, kuigi ma ise polnud varem selle peale tulnud. Pöörasin tuhatoosi, mille põhja oli pressitud ükssarviku pea – samasugune, ainult suurem, oli välisukse kõrval värvilisest klaasist vaheseinal. „Ma ei tea küll, miks,” väitsin viimaks. „Ja üldse, miks sa arvad, et miski mulle muret teeb?”</p>
<p>„Ma mäletan seda paranoilist värki, mis sul peale paari õnnetut juhtumit kolmekümnenda aprilli suhtes tekkis.”</p>
<p>„Neid oli rohkem kui paar. Ma pole sulle kõigist rääkinud.”</p>
<p>„Nii et sa usud seda endiselt?”</p>
<p>„Jah.”</p>
<p>Ta kehitas õlgu. Ettekandja tuli ja valas meile kohvi.</p>
<p>„Hea küll,” nõustus ta viimaks. „On see täna juba juhtunud?”</p>
<p>„Ei.”</p>
<p>„Kahju küll. Ma loodan, et see ei häiri su mõtlemist.”</p>
<p>Rüüpasin kohvi.</p>
<p>„See ei ole probleem,” ütlesin.</p>
<p>„Tore.” Ta ohkas ja ringutas. „Kuule, ma jõudsin alles eile tagasi…”</p>
<p>„Kuidas reis läks?”</p>
<p>„Püstitasin uue müügirekordi.”</p>
<p>„Suurepärane.”</p>
<p>„Ah, noh… ma sain alles nüüd teada, et sa oled lahkunud.”</p>
<p>„Jah. Juba ligi kuu aja eest.”</p>
<p>„Miller on püüdnud sinuga ühendust võtta. Aga kuna su telefon on välja lülitatud, siis ta ei saanud helistada. Ta isegi käis paar korda kohal, aga sind polnud kunagi kodus.”</p>
<p>„Kahju küll.”</p>
<p>„Ta tahab sind tagasi.”</p>
<p>„Ma lõpetasin selle asjaga.”</p>
<p>„Kuula ikka ettepanek ära, mis? Brady saadetakse ametikõrgendusega jalust ära ja sina oleksid uus projekteerimisosakonna boss, mis tähendaks ka kahtekümmet prossa palgalisa. Ta käskis mul seda sulle edasi öelda.”</p>
<p>Ma muhelesin vaikselt.</p>
<p>„Tegelt… pole see üldsegi halb pakkumine. Aga nagu ma ütlesin – ma lõpetasin.”</p>
<p>„Oh.” Ta silmad lõid särama ja ta muigas salakavalalt. „Et sul on siis kusagil mujal midagi valmis vaadatud. Ta oletas ka, et see võib nii olla. Hästi, ta ütles, et sel juhul teata talle, mida need teised sulle pakuvad. Ta tõmbab kas või naba paigast, püüdes neid üle pakkuda.”</p>
<p>Raputasin pead.</p>
<p>„Paistab, et mu sõnum ei jõua pärale,” ütlesin. „Ma lõpetasin. Punkt. Ma ei taha tagasi tulla. Ja ma ei lähe ka ühegi konkurendi juurde. Ma lõpetasin kogu selle valdkonnaga. Mul on arvutitest kõrini.”</p>
<p>„Aga sa oled selles kõva tegija. Mis, lähed õppejõuks või?”</p>
<p>„Ei.”</p>
<p>„Noh, kurat! Sa pead ju midagi tegema. Või said kusagilt päranduse?”</p>
<p>„Ei. Ma arvan, et reisin veidi ringi. Ma olen juba liiga kaua paigal olnud.”</p>
<p>Ta tõstis kohvitassi ja jõi selle tühjaks. Nõjatus siis seljatoele, toetas käed kõhule, langetas pilgu ja oli veidi aega vait.</p>
<p>Küsis siis lõpuks: „Sa ütlesid, et lõpetasid. Kas sa mõtlesid tööd ja oma siinset elu, või veel midagi?”</p>
<p>„Ma ei saa nüüd aru.”</p>
<p>„Sul on olnud kombeks ära kaduda – juba ülikooli ajal. Oled mõnda aega ära ja ilmud siis niisama ootamatult jälle välja. Ja annad pärast põiklevaid vastuseid. Nagu elaksid kaksikelu või midagi. On see praegusega kuidagi seotud?”</p>
<p>„Ma ei tea, millest sa räägid.”</p>
<p>Ta muigas. „Muidugi tead.” Kui ma ei vastanud, lisas ta: „Noh, igal juhul õnn kaasa – kuhu iganes.”</p>
<p>Ta oli alati liikumises ega suutnud kuigi kaua liikumatult püsida; kuni me teist tassi kohvi jõime, mängis ta võtmerõngaga, raputas ja kõlistas võtmeid ning sinisest kivist ripatsit. Siis saabusid lõpuks meie hommikueined ja mõnda aega me sõime vaikides.</p>
<p>Siis küsis ta: „On sul „Tähesära” veel alles?”</p>
<p>„Ei. Müüsin eelmisel sügisel maha,” ütlesin. „Mul oli kogu aeg nii palju tegemist, et ma lihtsalt ei jõudnud purjetamas käia. Ja mulle ei meeldinud, et jaht niisama seisab.”</p>
<p>Ta noogutas. „Kahju tegelikult. Kooli ajal sai sellega palju nalja. Hiljem ka. Ma oleksin hea meelega veel ühe tiiru teinud – vanade aegade meenutuseks.”</p>
<p>„Jah.”</p>
<p>„Ütle, ega sa viimasel ajal Juliat pole näinud?”</p>
<p>„Ei, sellest ajast saadik mitte, kui me lahku läksime. Ma arvan, et ta käib seniajani ühe Ricki-nimelise tüübiga. Nägid teda või?”</p>
<p>„Jah. Astusin eile õhtul läbi.”</p>
<p>„Miks?”</p>
<p>Ta kehitas õlgu.</p>
<p>„Ta oli üks meie kambast – ja me kõik oleme kuidagi laiali triivinud.”</p>
<p>„Kuidas tal läheb?”</p>
<p>„Näeb endiselt hea välja. Küsis sinu järele. Andis mulle selle… et ma sulle edasi annaksin.”</p>
<p>Ta võttis jaki põuetaskust ümbriku ja ulatas mulle. Minu nimi oli sinna Julia käekirjaga peale kirjutatud. Rebisin ümbriku lahti ja lugesin.</p>
<p><i>Merl, see oli minu viga. Aga ma tean, kes sa oled, ja sa oled ohus. Ma pean sind nägema. Mul on midagi, mida sul vaja läheb. See on väga tähtis. Palun helista või astu läbi niipea kui saad.</i></p>
<p><i>Armastusega, Julia.</i></p>
<p>„Tänan,” ütlesin, avasin seljakoti ja viskasin kirja sinna.</p>
<p>Kiri oli mõistatuslik ja segadusseajav. Kohe väga. Mul tuli otsustada, mida sellega peale hakata. Julia meeldis mulle endiselt, ja rohkem, kui ma söandasin seda endale tunnistada, aga ma ei olnud kindel, kas ma tahan teda näha. Aga mida mõtles ta sellega, et teab, kes ma olen?</p>
<p>Tõrjusin ta jälle oma mõtetest välja.</p>
<p>Jälgisin mööduvat liiklust, jõin kohvi ja mõtlesin sellele, kuidas me Luke’iga esmakursuslastena esimest korda vehklemisklubis kohtusime. Ta oli uskumatult osav.</p>
<p>„Kas sa vehklemas käid veel?” küsisin.</p>
<p>„Vahel. Ja sina?”</p>
<p>„Üsna juhuslikult.”</p>
<p>„Me ei jõudnudki kindlaks teha, kumb meist parem on.”</p>
<p>„Praegu pole aega,” ütlesin.</p>
<p>Ta itsitas ja sihtis mind paar korda noaga. „Ega vist. Millal sa lahkud?”</p>
<p>„Tõenäoliselt homme. Tõmban veel viimaseid otsi kokku. Kui see saab tehtud, siis lähengi.”</p>
<p>„Ja kuhu?”</p>
<p>„Sinna ja tänna. Ma ei ole veel midagi otsustanud.”</p>
<p>„Täitsa hull.”</p>
<p>„Mh-mh. Rännuaasta, öeldi selle kohta vanasti. Mul jäi see omal ajal vahele ja ma tahan seda nüüd.”</p>
<p>„Tegelt kõlab see päris lahedalt. Võib-olla ma peaksin ise ka kunagi proovima.”</p>
<p>„Võib-olla küll. Mulle küll tundus, et sa võtsid enda oma välja osade kaupa.”</p>
<p>„Mida sa mõtled?”</p>
<p>„Mina polnud ainuke, kes vahel pikalt ära kadus.”</p>
<p>„Ah, see.” Ta viipas tõrjuvalt käega. „See oli äri, mitte lõbu. Et oma arvete maksmiseks raha teenida, tuli mõned lepingud välja ajada. Lähed oma esivanemaid vaatama?”</p>
<p>Veider küsimus. Vanemad polnud meil omavahel kunagi jutuks tulnud – või kui, siis väga üldises toonis.</p>
<p>„Ega vist,” ütlesin. „Kuidas sinu omadel läheb?”</p>
<p>Ta tabas mu pilgu, vaatas mulle vastu ja ta alaline naeratus laienes pisut.</p>
<p>„Raske öelda,” vastas ta. „Me oleme kuidagi sideme kaotanud.”</p>
<p>Naeratasin samuti. „Ma tean, kuidas see käib.”</p>
<p>Lõpetasime toiduga, võtsime veel viimased kohvid.</p>
<p>„Nii et sa Milleriga rääkima ei tule?” küsis ta.</p>
<p>„Ei.”</p>
<p>Ta kehitas jälle õlgu. Toodi arve ja ta võttis selle enda kätte.</p>
<p>„Mina maksan,” ütles ta. „Minul on töökoht olemas, eks ole.”</p>
<p>„Aitäh. Võib-olla ma saan sulle vastutasuks õhtusöögi välja teha. Kus sa peatud?”</p>
<p>„Oota.” Ta kobas särgitaskut, tõmbas sealt tikutoosi ja viskas mulle. „Seal. Uue Joone Motell,” ütles ta.</p>
<p>„Millaski kuue paiku?”</p>
<p>„Sobib.”</p>
<p>Ta maksis arve ja me läksime tänaval lahku.</p>
<p>„Nägemiseni,” ütles ta.</p>
<p>„Ja-jah.”</p>
<p>Hüvasti, Luke Raynard! Veider mees. Me olime tuttavad peaaegu kaheksa aastat. Meil oli toredaid ühiseid mälestusi. Me olime mitmel spordialal konkurendid. Käisime peaaegu igal hommikul koos jooksmas. Kuulusime mõlemad ülikooli kergejõustikukoondisse. Vahel sattusime taga ajama samu tüdrukuid. Vahel pani ta mind mõtlema – ta oli tugev, tark ja just niisama omaette hoidev nagu minagi. Meie vahel oli mingi side, aga ma ei saanud hästi aru, mis see võis olla.</p>
<p>Kõndisin tagasi viimase elukoha parkimisplatsile ning vaatasin üle oma auto mootori ja raami, enne kui koti autosse viskasin ja mootori käivitasin. Sõitsin aeglaselt, vaatasin asju, mis olid kaheksa aasta eest olnud värsked ja uued, ning jätsin nendega nüüd mõttes hüvasti. Viimase nädala jooksul olin jätnud hüvasti kõigi inimestega, kes mulle siin korda läksid. Kõigiga peale Julia.</p>
<p>See üks neist asjadest, mida ma olin kogu aeg edasi lükanud, aga enam polnud kuhugi lükata. Seda tuli teha nüüd, või jäi see üldse tegemata – ja kiri oli ärgitanud mu uudishimu. Pöörasin supermarketi parkimisplatsile ja otsisin telefoniautomaadi, kuid Julia ei vastanud. Kaalusin, et ta võis olla jälle täiskohaga päevasesse vahetusse tööle läinud, aga samahästi võis ta olla ka duši all või sisseoste tegemas. Otsustasin tema juurde sõita ja kontrollida. Ei olnud ju liiga kaugel. Ja ükskõik mis tal seal minu jaoks võis ka olla, igal juhul oli see hea ettekääne temaga veel viimast korda kohtuda.</p>
<p>Tiirutasin ümbruskonnas mitu minutit, enne kui parkimiseks koha leidsin. Panin auto lukku, jalutasin ümber nurga ja pöörasin paremale. Õhk oli jõudnud pisut soojemaks minna. Kusagil haukusid koerad.</p>
<p>Lonkisin edasi samas kvartalis asuva, kortermajaks ümber ehitatud viktoriaanliku hoone juurde. Tänavalt ma tema aknaid ei näinud. Ta elas ülemisel korrusel, maja tagaküljes. Välisukseni viival kõnniteel astudes püüdsin mälestusi maha suruda, aga ega see hästi ei õnnestunud. Mõtted meie koos veedetud aegadest tulid mühinal tagasi, tuues kaasa hulga vanu tundeid. Peatusin. Oli tobe siia tagasi tulla. Liiatigi millegi säärase järele, millest ma polnud isegi mitte puudust tundnud. Ja ometi…</p>
<p>Põrgusse. Ma tahtsin teda veel kord näha. Ja ei mingit viimasel hetkel loobumist. Läksin trepist üles ja läbisin välimise eeskoja. Maja uks oli irvakil, nii et ma astusin sisse.</p>
<p>Sama fuajee. Sama väsinud välimusega, tolmune kannikestepott vanal riidekirstul kuldraamis peegli ees – sama peegli, mis oli palju kordi, kergelt moonutades, peegeldanud meie embust. Mu nägu lainetas peeglis, kui ma sellest möödusin.</p>
<p>Läksin rohelise vaibaga kaetud trepist üles. Kusagil maja taga hakkas koer ulguma.</p>
<p>Esimene trepimade polnud muutunud. Läbisin lühikese koridori, möödusin luitunudpruunidest gravüüridest seinal, väikesest lauakesest, ning pöördusin järgmisele trepile. Kui olin poole peale jõudnud, kostis ülevalt mingit kraapimist ja selline heli, nagu veereks pudel või vaas mööda lehtpuupõrandat. Siis jäi kõik jälle vaikseks, kuulda oli vaid tuulepuhangut katuseräästas. Minus tekkis kerge pinge ja ma kiirendasin sammu. Peatusin trepi otsas ja kõik näis korras olevat, aga järgmise hingetõmbega tundsin mingit veidrat lõhna. Ma ei osanud seda millegagi seostada: veidi magus, pisut kopitanud, võib-olla mullane, aga igal juhul midagi orgaanilist.</p>
<p>Astusin Julia ukse juurde ja ootasin veidi. Lõhn tundus seal tugevam olevat, aga ühtegi häält polnud kuulda.</p>
<p>Koputasin vaikselt tumedast puust uksele. Hetkeks tudus, nagu oleksin ma kuulnud mingit liikumist, aga see kestis tõesti vaid hetke. Koputasin uuesti.</p>
<p>„Julia?” hõikasin. „See olen mina, Merl.”</p>
<p>Ei midagi.</p>
<p>Koputasin kõvemini.</p>
<p>Midagi kukkus mürtsuga ümber. Katsusin linki. Lukus.</p>
<p>Väänasin, nõksutasin ja rebisin linki, luku katteplaati ja kogu lukumehhanismi, kuni lukukeel vabaks pääses. Astusin kiiresti vasakule, teisele poole uksehingi ja -piita. Sirutasin vasaku käe välja ning surusin sõrmeotstega vaikselt vastu ülemist ukseplaati.</p>
<p>Lükkasin ukse mõne tolli võrra lahti ja ootasin. Ühtegi uut häält ei kostnud ja nähtavale ilmus vaid natuke põrandat ja seina: kitsas riba seinal rippuvast akvarellist, punasest diivanist ja rohelisest vaibast. Nügisin ust veel natuke. Nähtavale tuli veidi rohkem sedasama, mis ennegi. Ja lõhn läks tugevamaks.</p>
<p>Astusin pool sammu paremale ja surusin tugevamini.</p>
<p>Ei midagi ei midagi ei midagi...</p>
<p>Tõmbasin käe tagasi, kui ta nähtavale ilmus. Lebas seal. Keset tuba. Verisena...</p>
<p>Verd oli kahhelkividel ja vaibal, mingi verine pundar oli minust vasakule jäävas nurgas. Ümbertõugatud mööbel, lõhkirebitud polstrid...</p>
<p>Surusin maha soovi kohe edasi tormata.</p>
<p>Astusin ühe aeglase sammu, siis teise, kõik meeled pingul. Ületasin läve. Midagi/kedagi teist selles toas ei olnud. Frakir tõmbus mu randme ümber pingule. Ma oleksin pidanud midagi ütlema, aga mu mõtted olid mujal.</p>
<p>Lähenesin ja põlvitasin ta kõrvale. Kõhus hakkas keerama. Ukselt ma ei saanudki näha, et pool nägu ja parem käsi olid puudu. Ta ei hinganud ja unearter ei tuksunud. Virsikukarva hommikumantel ta seljas oli rebenenud ja verine, kaelas rippus sinine kivike.</p>
<p>Vaiba kõrval laudpõrandal oli veri laiali aetud ja võis näha ka veriseid jälgi. Need ei olnud küll inimese jalajäljed, vaid suured, piklikud, kolme küünega varustatud varba ja laiade padjanditega jalgade jäljed.</p>
<p>Mu selja tagant magamistoa avatud uksest tulev tõmbetuul, millele ma polnud õieti tähelepanu pööranudki, vähenes järsku ja lõhn tugevnes. Tundsin randmel jälle tuksatust. Kuulda ei olnud küll midagi. Ta oli täiesti vait, aga ma teadsin, et ta on seal.</p>
<p>Tõusin põlviliasendist kummargile ja pöördusin.</p>
<p>Nägin laia lõuatäit suuri hambaid ja veriseid pinguletõmbunud huuli nende ümber. Edasi tuli koon, mis kuulus hea mitukümmend kilo kaaluvale koeralaadsele olendile. Ta oli kaetud kareda, kollase, hallitust meenutava karvaga. Kõrvad olid nagu seened, oranžikaskollased silmad pärani ja metsikud.</p>
<p>Kuna mul ei olnud mingit kahtlust tema kavatsustes, viskasin teda ukselingiga, mida ma olin terve viimase minuti midagi mõtlemata pihus hoidnud. Mingit märgatavat mõju avaldamata põrkas link ta vasaku silma kohal olevalt luumõhnalt kõrvale. Ikka hääletult hüppas ta minu poole.</p>
<p>Polnud aega isegi Frakirile käsu andmiseks…</p>
<p>Need, kes töötavad tapamajas, teavad punkti iga looma laubal, paremat kõrva ja vasakut silma ning vasakut kõrva ja paremat silma ühendavate kujutletavate joonte ristumiskohas. Tappev löök tuleb anda sellest punktist tolli või kahe võrra kõrgemale. Mu onu õpetas mulle seda. Mitte et ta oleks tapamajas töötanud. Onu Ire lihtsalt teadis, kuidas tappa.</p>
<p>Nii et ma nihutasin end ette ja küljele, kui ta hüppas, ning sihtisin ülevat alla lüües selle surmapunkti suunas. Ainult et ta liikus kiiremini, kui ma olin osanud arvata, ja kui mu rusikas tabas, oli õige koht juba möödas. Ta kaelalihased aitasid samuti mu löögi jõudu pehmendada.</p>
<p>Vähemalt tegi ta seepeale esimest korda häält ja kiunatas. Raputas siis pead, pööras kiiresti ringi ja hüppas jälle minu poole. Nüüd kostis ta rinnust ka madalat, kõmisevat urinat, ning ta hüpe oli kõrge. Teadsin, et ei jõua selle eest kõrvale astuda.</p>
<p>Onu oli õpetanud mulle sedagi, kuidas haarata koeral lõua alt lahtisest kaelanahast. Suure koera puhul peab kõvasti kinni hoidma ja haare peab õnnestuma esimesel katsel. Tegelikult polnud mul ka valikut. Kui ma üritaksin lüüa, aga ei tabaks, hammustaks ta mul tõenäoliselt jala otsast.</p>
<p>Paiskasin käed ette ja siis üles, surudes jalad kokkupõrget oodates tugevasti maha. Olin kindel, et ta on minust raskem, nii et ma pidin arvestama ka tema inertsiga.</p>
<p>Kujutasin juba ette, kuidas ma sõrmedest või tervest käest ilma jään, aga ma sain käed talle lõua alla, haarasin kinni ja pigistasin. Hoidsin sirged käed ees ja kallutasin end ettepoole. Ta hüppe hoog küll raputas mind, kuid ma suutsin haaret säilitada ja püsti jääda.</p>
<p>Kuulates urinat ja põrnitsedes ilaseid lõugu vaid mõnekümne sentimeetri kaugusel oma näost, sain ma aru, et polnud sellest hetkest kaugemale mõelnudki. Koera puhul saaks lüüa ta pea vastu esimest ettejuhtuvat kõva asja – unearterid on liiga sügaval peidus, et talle nende pitsitamisega ots peale teha. Aga see elukas oli liiga tugev ja kippus oma metsiku rabelemisega mul juba käest lahti pääsema. Kui ma püüdsin ta lõugu endast eemal hoida ja teda ühtlasi ülespoole tõugata, sain ma aru, et tagumistel jalgadel seistes on ta minust pikem. Ma oleksin võinud proovida lüüa tema pehmet kõhualust, aga tõenäoliselt oleksin ma seejuures kaotanud nii tasakaalu kui ka haarde ja siis oleks juba minu kõht olnud ta hammaste ulatuses.</p>
<p>Siis tõmbas ta end mu vasakust käest lahti ja mul jäi üle kas paremat kätt kasutada või sellest ilma jääda. Nii et ma lükkasin nii kõvasti kui jaksasin ja taganesin kaugemale. Olin ringi vaadates otsinud relva või midagi, mida relvana kasutada, aga ei näinud midagi käepärast ega sobivat.</p>
<p>Ta hüppas jälle, sihtis mu kõri ning tuli nii kiiresti ja kõrgelt, et mul ei õnnestunud talle vastu pead lüüa. Tema teelt kõrvale astuda ei saanud ma samuti.</p>
<p>Ta esikäpad olid umbes mu vahelihase kõrgusel ja ma lootsin, et onul oli ka selle võtte osas õigus, kui ma neist kinni haarasin ning neid kõigest jõust taha ja sissepoole väänasin, samal ajal lõugade vältimiseks ühele põlvele laskusin, kurgu kaitseks lõua langetasin ja pead tahapoole kallutasin. Luud praksatasid ja krigisesid, kui ma väänasin, ning ta lõuad haarasid peaaegu silmapilkselt mu randmete järele. Aga selleks ajaks ma juba tõusin, tõukasin end ette ja üles.</p>
<p>Ta tegi õhus ringi, pööras ennast ja peaaegu sai tasakaalu tagasi. Ent kui ta käpad põrandat puudutasid, kostis tema poolt midagi kiunatuse ja urina vahepealset ja esikäpad läksid alt ära.</p>
<p>Kavatsesin uut lööki vastu pead, kuid ta sai uuesti püsti, liikudes kiiremini, kui ma oleksin arvanud. Parema esikäpa tõstis ta küll kohe üles ja otsis siis urisedes kolmel jalal tasakaalu, pilk minu näol ja lõug süljest märg. Olles kindel, et ta ründab kohe uuesti, liikusin veidi vasakule ja pöörasin end, võttes asendi, mida keegi polnud mulle õpetanud – vahel tulevad mulle endalegi algupärased mõtted pähe.</p>
<p>Kui ta uuesti tuli, oli ta endisest pisut aeglasem. Võimalik, et kui ma oleksin otsmikku sihtinud, oleksin ma seda isegi tabanud. Ma ei tea, sest ma ei proovinud. Ma haarasin jälle kaelast ja nüüd ma juba teadsin, mis mulle pihku jääb. Enam ma teda nii kiiresti lahti ei lase ja ma vajasin vaid mõnda hetke. Tema hoogu ära kasutades laskusin ma allapoole ning tõukasin ja tõmbasin, kohendades nii ta lennusuunda.</p>
<p>Ta hakkas end õhus pöörama, nii et akent tabas ta seljaga. Siis lendas ta juba ragina ja klirina saatel läbi akna, võttes kaasa suurema osa aknaraamist, kardina ja kardinapuu.</p>
<p>Kuulsin, kuidas ta kolm korrust allpool vastu maad põntsatas. Kui ma tõusin ja välja vaatasin, nägin veel, kuidas ta sillutatud siseõuel paar korda tõmbles ja siis vaikselt lebama jäi – seal õuel olime Juliaga sageli keset ööd õlut joomas käinud.</p>
<p>Läksin tagasi Julia kõrvale ja võtsin ta käe. Hakkasin aru saama, kui vihane ma olin. Keegi oli selle taga. Võis see olla jälle S? Kas see oli mu seekordne kolmekümnenda aprilli kingitus? Mul oli tunne, et nii see oli, ning ma oleksin tahtnud teha S-i endaga sama, mida ma olin teinud siin ringilaamendanud elukaga. Pidi olema mingi põhjus. Pidi olema mingi vihje.</p>
<p>Tõusin, läksin magamistuppa, võtsin teki ja katsin Julia sellega kinni. Pühkisin masinlikult oma sõrmejäljed maha kukkunud ukselingilt ja hakkasin korterit läbi otsima.</p>
<p>Leidsin need kaminasimsilt kella ja pehmekaaneliste okultistlike raamatute vahelt. Hetkel, mil ma neid puudutasin ja nende jäisust tundsin, sain aru, et asi on veel palju tõsisem, kui ma olin arvanud. Ilmselt oli ta pidanud silmas just neid, kui teatas, et tal on midagi, mida ma vajan – ainult et need polnud minu omad, kuigi neid sirvides olid need mulle ühtpidi tuttavad ja teistpidi ajasid segadusse. Need olid kaardid, kuid sellised, mida ma polnud kunagi varem näinud.</p>
<p>See ei olnud terve pakk. Ainult mõned – veidrad! – kaardid. Sireeni kuuldes pistsin need kähku küljetaskusse. Pasjanssi laduda oli hiljemgi aega.</p>
<p>Tormasin trepist alla ja tagauksest välja, teel kedagi kohtamata. Pontu vedeles seal, kuhu ta oli kukkunud, ja kõik ümbruskonna koerad arutasid tema personaalküsimust. Hüppasin üle aedade ja trampisin ära mõned lillepeenrad, lõigates läbi tagaõuede põiktänavasse, kuhu ma olin auto jätnud.</p>
<p>Mõne minuti pärast olin juba kilomeetrite kaugusel ja püüdsin vabaneda veristest käpajälgedest oma mälus.</p>
<p> </p>
</div>
<p> </p>
</div></div></div>
Wed, 17 Aug 2016 19:20:45 +0000
admin
48 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/esimene_peat_kk#comments
-
Kaose prints
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/roger_zelazny" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">Roger Zelazny</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><h4>Sarja „The Amber Chronicles” (Amberi kroonikad) 10. osa</h4>
<p>Merlin on sunnitud pöörduma tagasi Kaose Kotta endise valitseja matustele ja avastab, et äkilised surmad sugulaste hulgas on ta troonipärimisjärjekorras üllatavalt ettepoole nihutanud. See protsess jätkub.</p>
<p>Mõned asjad saavad siin raamatus selguse, kuigi tõde võib ootamatu olla. Näiteks, kuidas põimub loosse taas Merlini isa Corwin. Lõpuks peab Merlin otsustama... ei, mitte Ükssarviku ja Mao vahel, kuigi Muster ja Logrus endiselt aktiivselt toimuvasse sekkuvad. Ta peab otsustama, mida oma eluga peale hakata...</p>
<p>Selle, Merlini lugude 5. ja kogu Amberi sarja 10. raamatuga jõuab lugu igatahes lõpule.</p>
<p>Tõlkinud Juhan Habicht.<br />Kaanepildi autor Ranno Päi.</p>
<p><br /><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/kaose_prints_esikaas.jpg?itok=311W78xY" style="width: 290px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" /></p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/kaose_prints_kaas1.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/kaose_prints_kaas1.jpg?itok=X5COHwUv" width="100" height="72" alt="" /></a></div></div></div><div class="field field-name-field-linke field-type-link-field field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=8437" target="_blank" rel="nofollow">Raamatu arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a></div></div></div>
Wed, 17 Aug 2016 19:05:26 +0000
admin
47 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/kaose_prints#comments
-
Varjude rüütel
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/roger_zelazny" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">Roger Zelazny</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p><b><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/Varjude%20esikaas.jpg?itok=tI8pTybs" style="width: 299px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" />Amberi kroonikate 9. raamat</b></p>
<p>Amberi kroonikate selles osas seikleb Merlin paikades, mida ei tohiks üldse olemas olla, ja võitleb olenditega, keda polegi olemas tavalises mõttes – muuhulgas iseendaga –, kui nii saab nimetada Mustri või Logruse poolt ellu kutsutud konstruktsioone. Sest, vaadake, nii Muster kui Logrus on tegelikult teadvuslikud, oma huvide, soovide ja plaanidega...</p>
<p>Ja muidugi on tagasi Jurt oma igavese sooviga Merlin teise ilma saata.</p>
<p>Tõlkinud Juhan Habicht.<br />Kaanepildi autor on Ranno Päi.</p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/varjude_ryytel_kaas1.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/varjude_ryytel_kaas1.jpg?itok=cCmRgUX5" width="100" height="72" alt="" /></a></div></div></div><div class="field field-name-field-linke field-type-link-field field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=8435" target="_blank" rel="nofollow">Raamatu arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a></div></div></div>
Wed, 17 Aug 2016 18:05:49 +0000
admin
43 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/varjude_r_tel#comments
-
Kaose märk
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/roger_zelazny" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">Roger Zelazny</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><h4><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/Kaosem2rk_1.jpg?itok=nlX_iJfE" style="width: 312px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" />Amberi kroonikate 8. raamat</h4>
<p>Selle raamatu alguses leiab Merin end joomas koos valge jänese, Bertrand Russelli meenutava lüheldase mehe, irvitava kassi ja vana sõbra Luke Raynardiga. Lisaks on seal suur lilla tõuk, kes hiiglasliku seene otsas vesipiipu suitsetab, ja heledalt säravad deemonid, kes posti külge seotud punapäist naist piinavad. Kõik on kaunis... aga kuidagi rahutukstegev...</p>
<p>Muidugi - jälle Luke, Brandi poeg.</p>
<p>Ühesõnaga, kogu möll käib täiel tuuril edasi. Täienduseks Luke'i üllatustele proovib Merlini poolvend Jurt teda muudkui tappa, ehkki see läheb see tal nagu seni ikka – igas konfliktis jääb temast mõni tükk Merlinile mälestuseks maha. Lisaks muudele jamadele ilmub välja veel üks Oberoni järglane, kes läbib mustri ja läheb kaduma. Ja Merlini vaenlase Maski saladus saab väga ootamatu pöörde...</p>
<p>Tõlkinud Juhan Habicht.<br />Kaanepildi autor on Ranno Päi.</p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/Kaosem2rk_kaas.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/Kaosem2rk_kaas.jpg?itok=E3fG75X4" width="100" height="72" alt="" /></a></div></div></div><div class="field field-name-field-linke field-type-link-field field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=8439" target="_blank" rel="nofollow">Raamatu arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a></div></div></div>
Wed, 17 Aug 2016 17:17:00 +0000
admin
38 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/kaose_m_rk#comments
Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29