Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29
Sündmuste horisont - Heinrich Weinberg
en
-
Puruks ja pool ringi tagasi
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/heinrich_weinberg" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">Heinrich Weinberg</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/Puruks-ja-Pool-Ringi-esikaas.jpg?itok=M6gd-W45" style="width: 329px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" />Kaanepilt Liis Roden © 2022<br />Toimetanud Eva Luts ja Leiger Luts</p>
<h3>Tagakaanetekst</h3>
<p>Heinrich Weinbergi jutukogu „Puruks ja pool ringi tagasi” sisaldab lugusid aastatest 2013 – 2022. Need lood toimuvad maailmas, mida nimetatakse Gildi võrgustikuks, mis siitsamast, lähituleviku Eestist ulatub kaugete tähesüsteemideni. Autor kutsub lugeja kaasa rännakule läbi lumiste Kõrvemaa metsade, üle Colorado tühermaa, Veenusele ja Saturni kuudele ning kaugetesse ja kummalistesse maailmadesse, kuhu inimkond on sajandite möödudes laienenud. Osa materjale on varem ilmunud Täheaja kogumikes ja võrguajakirjas Reaktor, osa on kirjutatud selle kogumiku tarbeks.</p>
<p>„Kõik need suured väljakutsed, mis me arvasime endi ees seisvat, osutusid tagantjärele kõigest meie ajaloo teise peatüki lõpu pinnavirvendusteks. Õigus oli neil, kes ütlesid, et tuleb ehitada laevu, kosmoselaevu.”<br />Eric Hollister (AD 2451)</p>
<h3>Sisukord</h3>
<p>Eessõna (5)<br />Loomulik kadu (8)<br />Järgmisel suvel on meil hobuseid tarvis (95)<br />Lõpp ei tule enne, kui Paks Daam laulab (103)<br />Igal pool on parem kui kusagil mujal (137)<br />Puruks ja pool ringi tagasi (204)<br />Puhtalt pääsenud (263)</p>
<p> </p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/Puruks-ja-Pool-Ringi-kaas3.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/Puruks-ja-Pool-Ringi-kaas3.jpg?itok=PQ-vfe9f" width="100" height="70" alt="" /></a></div></div></div>
Sun, 20 Feb 2022 20:35:08 +0000
ats
257 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/puruks_ja_pool_ringi_tagasi#comments
-
3. Laevarott
<div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p><em>Minu meelest ei sünni religioon ega legendid inimlikust rumalusest. Kui vähesed erandid välja arvata, on vundamendiks ikka püüdlus olemasolevate „andmete” põhjal maailma enda ümber mõtestada. Rumalus on hoopis teistsugustele andmetele tuginedes hakata kellegi uskumuste ja veendumustega võitlema, selle asemel et istuda, olgu siis lõkke või kamina äärde, olgu klaasikese veini või toobitäie puskariga, ja tunda rõõmu lugude jutustamisest ning uutest või siis lihtsalt teises kuues vanadest ideedest. [TAMARIS, L.Y. 3591. „Päevikud, märkmed, mõtisklused.” (University of Yellow City, planeet Yellowstone)]</em><br /><br />Äratus tuli hommikul selle peale, kui miski hirmsa ragina saatel vastu Etchemini vana laeva parrast rammis, ja kokkupõrge paiskas Tahoma rippuvast koist maha veerevate vaatide, laiali lennanud võrkude ja muu varustuse sekka. Massiivne raudplaatidega kaetud ramm tungis läbi vana väikese kalalaeva pardaplankude, nii et tükke ja pinde lendas igas suunas. Vett pritsis üllatavalt vähe.<br />Piraadid! Sedavõrd Suure Samba ligidal...?<br />Igal sügisel, kui pööripäeva ajal päeva ja öö pikkus võrdseks sai, läksid kalamehed, meremehed, saarte vanemad ja pealikud Servale, Suure Samba juurde, riskides sellega, et Vool nad kaasa kannab ja üle serva Udusse heidab; nad ronisid käänulist kitsast rada mööda üles Samba otsa, kus oli platoo, millel oli iidvana tempel, ja tõid oma ohvriannid. Nad ohverdasid Sünnitajale – tänuks kõige selle eest, mis ta oli merre, taevasse ja saartele liikuma, hingama ja kasvama pannud, kõige selle eest, mis oli saarte rahvale toiduks. Naised andsid neile kaasa ka üht-teist, mida Lille-Lastele jagada, kuid mehed pidasid tavaliselt Sünnitajast rohkem lugu, sest nad olid ju lõpuks kalamehed, merehundid, kütid ja põlluharijad. Naised vahest naersid, et tegelikult meeldis neile hoopis Sünnitaja rind ja ehk seegi, mis oli allpool, sest oli ju Sünnitaja vähemasti kuju järgi otsustades naisterahvas, kes suutnuks meelitada oma sängi enamiku mehepoegadest, kel vähegi naistele silma jagus.<br />Vana hallipäine Etchemin oli enda sõnul juba kakskümmend kaheksa korda Mere Servale seilanud ja rääkis, et ehk teeb seda veel paar-kolm korda, enne kui tema aeg vanal kalalaeval ümber saab. Erinevalt varasematest kordadest oli ta seekord lisaks Sünnitajale toonud ohvri ka Lõpetajale. Seda tegid tüüpiliselt vanad laevnikud. Ja piraadid...<br />Ähmi täis ning rohkem käpuli kui püsti ringi taarudes otsis Tahoma oma vööd, mille küljes olid nuga ja lühike mõõk. See oli kõlkunud laevalage toetava tala küljes, kuid ei olnud enam omal kohal. Ta kaotas segaduses ringi tuhnides väärtuslikke hetki.<br />Kusagilt ülevalt kostis karjeid, vandumist, metalli kõlksumist, jalgade müdinat ja rasket tümpsumist. Tahoma sai lõpuks oma vöö puusadele ja laia rihma üle pea ja õla. Ta tõmbas mõõga välja ja ronis nii kiiresti kui sai laevalaele viivast redelist üles.<br />Niipea kui ta luugi lahti lükkas, tabas seda tuhmide mütsatustega kaks jässakat, lühikest ammunoolt.<br />„Needus!” kirus ta ja lasi silmadel ringi käia.<br />Üks trepi juures maas vedelev kastikaas tundus olevat piisavaks kilbiks. Ta haaras sellest kinni ja tõstis varjeks luugist välja. Vihin ja tümpsuvad löögid kinnitasid selle mõtte õigsust. Ta ronis laevalaele ja sai mahti ringi vaadata. Etchemin tõrjus paari sammu kaugusel meeleheitlikult rünnakuid. Ahanu lebas siinsamas luugi lähedal, üks nool turritamas kõrist, teine roiete vahelt, klaasistunud silmad suunatud ei kuhugi, käsi lõdvalt harpuuni peal. Teisel pool paiskas Nootau oma vastase üle parda ja sai korraks hinge tõmmata.<br />Neid ramminud piraadilaev oli oluliselt suurem Etchemini kalalaevast. Piraadid olid tunginud mitmekesi pardale ja see oli ütlemata ebaaus võitlus. Suure laeva ninas olid kaks meest, kes läkitasid ambudest nooli võitlejate pihta. Parasjagu sel hetkel, kui Tahoma neid silmas, lasi üks neist noole tema suunas, mille ta tõrjus taas kastikaanega. Teine tabas aga kaitsetult lagedal kohal seisvat Nootaud otse keset rinda. Abitu karjatusega varises pikakasvuline meremees kokku. Tahoma röögatas ja haaras maast Ahanu kõrvalt harpuuni ning lennutas selle amburite suunas. Tal oli alati olnud kindel käsi ja too, kes oli just Nootau maha võtnud, jäi varjumisega hiljaks ning terasest harpuuniots läbistas poolviltu tema rindkere.<br />Etchemini vastased said temast jagu ja Tahoma taipas, et nüüd on järg tema käes. Segenamit, Etchemini poega ei näinud ta kusagil. Polnud välistatud, et paksmagu oli juba oma otsa leidnud või siis kükitas kabuhirmus kusagil laeva kaugeimas nurgas. Alles eelmisel õhtul oli Etchemin tulnud õhtuse vahikorra ajal Tahoma juurde laeva ahtrisse, kus noormees tüürihooba hoidis, ja kui nad mõnda aega olid vaikides tähti silmitsenud, ütles Etchemin, et ilmselt jätab ta oma laeva Tahoma hooleks, sest kardetavasti pole ta suutnud oma pojas parandada neid puudujääke, mis jumalad olid tema iseloomu nikerdades sinna jätnud.<br />Tahoma seisis nüüd üksi keset hävingut ja mõtles kibestunult, et jumalad, eriti ilmselt piraatide lemmik, Lõpetaja, armastavad ikka eriti eriskummalisi saatuse vingerpusse inimeste teele veeretada.<br />Piraadid nägid, et vastupanu on murtud, ja moodustasid irvitades Tahoma ümber ringi. Nüüd oli aega natuke lõbutseda.<br />„Jätke ta minule!” kamandas turske sell, kelle ülakeha kattis väikestest traatrõngastest särk.<br />Tahoma libistas pilgu kiirelt üle vastase kaitsevarustuse ja relva. Mehel oli lühike, natuke kõverduva teraga mõõk – selline, millega on mugav laeva kitsastes oludes lähivõitlust pidada. Tahomal endal oli sarnane, kuid kardetavasti mitte sama heast terasest. Vastase pead kattis nahast, pronksneetidega kaetud müts; sarnased nahast, neetidega kaetud kaitsmed olid tal ka randmete ümber. Tema tõmmu jumega pilusilmset nägu ilmestas pikk hele arm vasemal põsel ning ta vasem kõrv oli räsitud moega. Jõult oli mees kindlasti Tahomast üle. Võitluskogemuselt ka. Kuid Tahoma oli kiire. Ta pidi olema kiirem kui kalad, kellele ta jahti pidas. Ning mõni kala oli siin meres ikka neetult kiire.<br />Tõmmu mees tuli enesekindlal sammul ringi keskele ja tegi mõned torkeliigutused, kontrollimaks Tahoma reaktsiooni. Silmanurgast nägi Tahoma, kuidas ringiga liitus pikakasvuline naine ja vanem mees, kelle kogu olemus ütles: pealik!<br />Mehed ringis ergutasid hüüetega oma kaaslast. Kaua sa ikka pinget üles kruvid!? Too kargas ligi ja püüdis Tahomat tabada küllalt ilmselge liigutusega. Tahoma tõstis kaitseks ikka veel teises käes oleva kastikaane. See purunes raginal tükkideks ja hoop pani ta tagurpidi vaaruma. Tahoma lasi kaaneriismed käest ja tõmbas vöölt noa. Piraat võttis kohe hoogu järgmiseks hoobiks, mille Tahoma suutis libamisi mõõgaga kõrvale juhtis. (Muuda tema tugevus nõrkuseks! Etchemin oli õpetanud talle seda suurte ja kiirete kalade kohta.) See oligi tema hetk – turske mees püüdis tasakaalu säilitada ja samal ajal vaba käega Tahomale virutada. Tahoma pistis noa kiire liigutusega käepidemeni teisele kaenlaauku. Piraat röögatas, pillas mõõga käest ja vaarus eemale, hoides kätega oma läbitorgatud ihu kinni. Tundes oma käel teise kuuma verd, tõusis korraga Tahoma pähe raevulaine ja aega andmata virutas ta mõõgatera läbi tõmmu mehe kaitsetu kõri. Röögatus uppus mulinasse ja korinasse. Veri pritsis taaskord laiali ja tõmmu mees prantsatas tekilaudadele.<br />Järgmisel hetkel paiskas kellegi tugev hoop Tahoma pikali. Ta püüdis end kõrvale veeretada, kuid teiselt poolt tabas teda jalahoop ribidesse.<br />Kõik... mõtles ta ja järgmine löök paiskas silme ees laiali tuhanded tähed ja tulekaared.<br />Toibudes lamas ta kummuli laevalael. Kogu ta keha oli valu täis ja ta mõtles viivuks, kas polnuks siiski parem surra. See polnud enam Etchemini vana kalalaev, mille tekilauad olid talle olnud koduks mitu aastat. Ta proovis end liigutada, kuid selgus, et ta käed on kinni seotud. Ta oli tõmmatud kõveraks kui oinasarv: käed selja taga, randmed ühendatud ja jalad painutatud niipalju üles kui võimalik, pahkluud kokku seotud ning veel kord köis randmete ja pahkluude vahele veetud.<br />Tahoma silme ette tekkis kellegi saapanina. Toorelt lükati saabas talle näkku ja keerati ta pead niipalju, et ta sai otsa vaadata mehele, kes kükitas ta ees.<br />„Jõudu, meremees,” ütles piraadipealik rahulikult.<br />Tahoma proovis midagi vastu pomiseda, kuid tundis siis peapööritust ja hakkas öökima. Järgmine hetk läigatati talle pangetäis jahedat merevett peale. Puristades sai ta kuidagimoodi hinge tagasi tõmmatud.<br />„Nääh – ei põle ’ullu – küllap ta toibub...” kõlas valjuhäälse naerukoori sekka kommentaar. Naisterahva hääl.<br />Tahoma proovis end jälle keerata, kuid tulutult.<br />„P’si paigal, va sindrinahk sääne!” käratas naisehääl uuesti.<br />„Ah, jäta jama, Nadie!” kostis pealik laisalt. „Päästa poiss lahti, meid on ju rohkem kui teda. Pealegi – kus tal ikka minna?”<br />„Kaladele söödaks!” sisistas hääl Tahoma selja taga ja kellegi kondised sõrmed pusisid ta köidikute kallal; lõpuks harutati nöörid lahti ja ta sai võimaluse end sirutada.<br />Ta ajas end alustuseks käpuli. Enesetunne polnud just kiita. Külg torkis iga hingetõmbe juures nii, et tal kadus tahtmine hingata. Pea lõhkus valutada ja suus oli okse maitse.<br />„Mis te m’ust tah’te?” Ta pidi pingutama, et läbi kuivava suu häält teha. „P’lun vett!”<br />Ta vaatas üles ja vaksa kaugusel ta ninaotsast oli haljas päikese käes sinakalt läikiv mõõgatera. Ajades pilguga mööda tera järge, jõudis ta lihaselise käeni ja sealt edasi pikakasvulise meheni, kelle silmad pildusid tuld. „Sina, rott, e’tule siin midagi nõudma!” kähvas mõõga omanik, kui Tahoma ja tema pilgud kohtusid.<br />Pealik astus ligi ja surus oma käega rahulikult mõõga alla. „Võta rahulikult, Hanska,” ütles ta. „Keegi ei sundinud teid poisi kallal norima. Oleksid võinud talle noole keresse lasta ja kalasöödaks anda nagu teisedki.”<br />Tahoma ajas end jalule. Teised!<br />„Mis te, tõprad...” alustas ta häält tõstes.<br />Hanska-nimelise mõõk sähvas tagasi Tahoma rinnakõrgusele ja ta kuulis ümberringi veel relvade väljatõmbamise hääli. Pikakasvuline naisterahvas Hanska läheduses kõlgutas muigel ilmega oma sihvaka sääre kõrval laetud ambu. „Küsi vaid!” näis ta ilme Tahomale ütlevat. Tahoma raputas vaikides pead. Ei, aitäh – ma tõesti ei soovi...<br />Pealik langetas oma ülestõstetud käe ja vangutas pead. „Rahu, ainult rahu, meremees!”<br />Keegi tonksas Tahomale vastu õlga. Ta pöördus ja jäi suu ammuli tõtt vahtima nõiamooriga. Too naeratas laialt – koos mingist veidrast innukusest säravate silmade, kongus nina, kortsus naha ja kergelt küürus hoiakuga andis see eidele omapärase sõgeda ilme.<br />„Vesi!” kostis eit ja ulatas Tahomale savikruusi. Tahoma võttis selle oma värisevate pihkude vahele ja jõi ahnete sõõmudega. Vesi oli jahe ja kosutav.<br />„Tänud, vanaemake,” sõnas ta, tuletades meelde viisakaid kombeid.<br />Tahoma pöördus tagasi pealiku poole. See toetas end nüüd sundimatult vastu masti ja puhastas kõvera pistoda otsaga oma küünealuseid. Pealik tundus olema keskealine mees. Ta pea oli püüdliku hoolega paljaks aetud ja sama püüdliku hoolega oli ta omale kasvatanud pika habeme, mille oli pununud kaheks peeneks patsiks, mis ta lõua all turritasid. Peened triibud ääristasid ta lõuajoont ja keerasid üles ning lõppesid kõrvade ülemise joonega samal maal. Ei ühtegi kõrvarõngast, nina- ega kulmuneeti. Kuid ta sõrmi ehtisid kalliskividega sõrmused ja ta pistoda käepide oli ilustatud peene kuldniitidest mustriga ning terale olid graveeritud Lõpetaja sümbolid.<br />„Miks te mu ellu jätsite?” küsis Tahoma.<br />„Hea küsimus, kas pole?” küsis pealik vastu. Ta lükkas pistoda tuppe tagasi ja ristas käed rinnal. „Minu nimi on Austenaco. See siin –” ta laiutas kätega korra ümberringi ja ristas siis need taas rinnale „– on minu laev, „Kiirem Kui Tuul” ja selle meeskond... Koos mõne naisega...” lisas ta naeratades vanaeidele (kes Tahoma hinnangul oli siis järelikult Nadie) ja pikale sihvakale amburile.<br />„Mina olen Tahoma Ciqala saarelt,” kostis Tahoma, mõeldes samal ajal, et üldjuhul ju ei saa laevad olla kiiremad tuulest, mis neid tagant tõukab.<br />„No vot siis, härra Tahoma Ciqala saarelt.” Pealik Austenaco silmis vilksatas kerge pilketuluke. „Me nimelt siin revideerisime teie laeva. Juhtunu käigus läksid selle haisva kalakuudi kapten ja su meeskonnakaaslased kõige liha teed. Lõpetaja nimel – me arvasime, et oleme kinni püüdnud mõne rikka paksmao kaubapraami, millega nood tavatsevad Sambale ja tagasi loksuda. Kuid es’teks poln’d teil seal muud kui natuke süüa-juua ja kuhjade kaupa kalapüügivarustust, millega mul tõesti pole miskit mõistlikku peale hakata. Teiseks pole ma veel elades kohtunud ühtegi nõnda hullu kalameest nagu su kapten ja kogu teie kamp. Noh – too paksmagu välja arvata...”<br />Piraadilaeva pealik Austenaco sülitas maha ja astus sammu lähemale, tõmmates samal ajal uuesti välja pistoda. Ta asetas selle Tahoma kõrile ja vaatas talle silma. Tahoma tõmbas sügavalt hinge, surus lõuad kokku ja püüdis pealiku pilgule kindlalt vastata, ilma sammugi tagasi astumata.<br />„Tõesõna! See on üks raiskuläinud kepp, ütlen ma sulle, meremees Tahoma. Selle küna uputamine läks mulle maksma nelja mehe elu! Kujutad sa ette!? Ja kui ma siin Talutah’st õigesti aru sain, siis olid sina see, kes mu teise amburi piigiga läbi torkas?”<br />„Harpuuniga...” parandas Tahoma automaatselt.<br />„Mis sa ütlesid!?” tõstis Austenaco häält ja Tahoma tundis, kuidas teras tugevamini ta kõrile suruti ning midagi sooja voolas mööda kaela allapoole. Needus! käis mõte tema peast läbi ja ta pidi kogu oma järele jäänud jõu ja tahte kokku võtma, et paigal püsida. Mina ja mu suuvärk...<br />„Mida sa ütlesid selle piigivärgi kohta?” nõudis Austenaco.<br />„See oli harpuun, pealik,” pressis Tahoma läbi hammaste, püüdes end mitte ülearu liigutada.<br />Tera ta kõrilt kadus. Austenaco pöördus oma meeskonna poole ja laiutas käsi.<br />„Te kujutage ette!” hüüdis ta naerdes. „See polnudki piik, vaid hoopis harpuun!”<br />Mõni naeris kaasa, enamik mitte. Meeskond olid ilmselt segaduses, mida nende pealik teha kavatses, ega osanud sobilikult reageerida.<br />„Ja siis sa tapad mu parima kuradima mõõgavõitleja, raisk!” käratas Austenaco sihtides Tahomat oma pistodaga. „Vabanda mind, Hanska,” viskas ta üle õla pikakasvulisele piraadile, „aga Mika oli sinust väiksem ja seetõttu lahingus eesliinil tavaliselt kiirem.”<br />Hanska sülitas oma jalge ette ja heitis mürgise pilgu Tahomale.<br />„Me kaotasime neli meest ja kaks neist tänu sinule! Loomulikult oleks meie kõigi kättemaksuhimu rahuldatud, kui ma su kõhu lõhki lõikaksin, sind su oma soolikatega ära kägistaksin ja siis tüüri taha kaladele söödaks riputaksin. Aga mul on neli meest puudu! Ja sina oled piigimees – ei, vabandust! – harpuunimees, mõõgamees, noavõitleja ja meremees. Ning kui meile nälg kallale tuleb, siis äkki püüad kala kah?”<br />Kõlas paar naeruturtsatust. Austenaco silmitses teda pingsalt.<br />„Te tahate mind oma meeskonda?” küsis Tahoma uskumatult. Ta ei teadnudki, kas tunda kergendust selle üle, et surm on temast vist selleks korraks mööda läinud, või hoopis kahetseda seda, et talle ei langenud osaks sama saatus, mis vaesele Etcheminile ja teistele.<br />Pealik Austenaco kummardas pilkliku muigega. „Tere tulemast pardale, härra Tahoma Ciqalalt, siitpeale võite end lugeda Haiuime saare piraadiks.” Ta ajas end sirgu ja silmitses Tahomat. „Muidugist tuleb sul esiteks tagasihoidlikult alustada... Kõiksepealt kasid siin teki oma oksest ja verest puhtaks! Nadie annab sulle töö kätte.”<br />Ta vaatas korraks ringi ja käratas siis: „Noh, tõprad, mis passite siin niisama!? Ega see paat end iseenesest edasi ei vea mujale, kui vaid üle Serva! Iga mats oma kohale!!!”<br />Naerdes ja lõõpides lagunes seltskond laiali oma ülesannete juurde. Tahoma jäi nõutult laevalaele seisma ja sai mahti natuke ringi vaadata. „Kiirem Kui Tuul” oli sihvakas madala pardaga kolmemastiline laev: pikk pukspriit, kolmeosaline fokkmast, neljaosaline grootmast ja kaheosaline besaanmast. Suured kolmnurksed purjed, mis võimaldasid püüda edukalt nii päri- kui külgtuult ja ka mõõdukalt loovida, nende kohal väiksemad kolmnurgad. Ilmselt oli laeval lisaraskustega kiil, mis stabiliseeris seda suurt purjepinda. Parraste ääres haaras Tahoma pilk erinevaid noolte ja odade lennutamiseks mõeldud katapulte ja grootmasti taga nägi ta tekiplankude külge köidetud suuremat lingusüsteemiga katapulti, millega sai kuule lennutada ilmselt kaugemale kui sada meetrit. Laev õõtsus laisalt lainetega samas rütmis ja alles nüüd tajus ta, kuidas see soodsas tuules vilkalt üle veevälja lõikas.<br />„Säh, poisu!” kraaksatas Nadie ning asetas kolksatusega laevalaele ämbri ja viskas Tahomale harja.<br />۞<br />Saared oli Meres laiali pillutatud põhjapoolse kõrge Jäämüüri ning lõunas kaarduva hambulise Serva vahel. Tahoma polnud küll kunagi põhjas olevat Jäämüüri näinud, kuid mõnel külmemal talvel olid sealt pärit jäämäed isegi tema kodusaare randa jõudnud. Lõunas, nii kaugele kui Servalt paistis, oli paks valge pilvelaam. Merevesi langes kõrvulukustava mürinaga sinna alla. Tahoma ei teadnud kedagi, kes olnuks sinna vabatahtlikult läinud, ja nendest õnnetutest, kes juhtusid Servalt alla kukkuma, ei kuulnud keegi enam midagi.<br />Üldiselt hoidsid meremehed saarte vahet seilates Servast eemale, sest iga vale liigutus või näiteks ebaõnn tuulevaikse ilma näol võis lõppeda sellega, et vool viis laeva kaasa ning kogu meeskond läks Lõpetaja roaks, nagu selle kohta öeldi.<br />Pealik Austenaco seilas oma laevaga alustuseks läände, lähemal Servale kui Tahoma eales ise oleks söandanud. Nii vältisid piraadid ilmselt võimalikke kohtumisi sõjalaevadega. Nii mõnegi saare valitseja oli kulutanud oma raha sellele, et lasta ehitada kiireid laevu üksnes selleks otstarbeks, et piraate küttida.<br />Paari päeva möödudes aga keeras „Kiirem Kui Tuul” põhja, võttes kursi kardetud, kirutud ja samas ka imetletud Haiuime saarele – vabasadamale ja piraatide varjupaigale.<br />Nimi tulenes saare kujust, mis sarnanes hai mahalõigatud rinnauimele. Serva poole oli suunatud pikem kaar, terav tipp osutas kuhugi lõuna ja kagu vahepeale, väiksem nõgus kaar oli avatud kirdetuultele ja sakiline nii-öelda mahalõigatud külg jäi loodesse. Saar ise oli viljatu kaljudekogum: mõned kõrgemad tipud sirutusid välja peaaegu nagu lauaga siledaks löödud tolmuselt platoolt, kus siin-seal pragudes kiratsesid okkalised põõsad, millest toitusid saarel elutsevad kitsed. Alates sellest ammusest ajast, kui esimesed piraadid saarel endile koobastes varjupaigad leidsid, olid seda kasutanud kümned ja ilmselt sajad meeskonnad. Aja jooksul oli ühe kiitsaka, saare sisemuse poole tungiva fjordi musta kruusa- ja liivaseguse rannariba peale isegi mingi asum moodustunud. See oli niinimetatud Haiuime vabasadam, kus kõikvõimalikud tegelased, alustades muidugi röövlilaevade kaptenitest ja lõpetades niisama lindpriide ja salakaubitsejatega, hangeldasid oma kaupadega. Kus oli nõudlust, seal tekkis pakkumine. Kuna bandiitidel oli enamasti kulda ja muid väärisasju, mis süüa-juua ei sündinud, siis tulid saarele kaubitsejad peamiselt söögi, joogi ja muude esmatarbekaupadega.<br />Nii mõnigi pealik ja kuningas oli möödunud aegadel end teinekord välja vihastanud ja otsustanud Mere vabastada Haiuime piraatide nuhtlusest, kuid selle kantsi vallutamine ei olnud kellelegi jõukohane. Nii loksus kuidagi kooslus omasoodu tasakaalupunkti ümber, aeg-ajalt jäi röövleid vähemaks ja siis olid kergemad ajad korralikele inimestele; siis jälle läks mõni piraadikapten eriti ülbeks kätte ära ja rohkemate või vähemate saarte peale loodi laevastik, mis tuli nende tiibu kärpima.<br />Tahoma sai nendel päevadel, mis kulusid Haiuimele jõudmiseks, mingi ettekujutuse „Tuule” elukorraldusest. Algul hoidis ta pilgu maas ja täitis vaikides talle antud koristamiskohustust, kuid teise päeva õhtul tuli neil seilata läbi tormi, mis tähendas, et pealik Austenaco kamandas „kõik käed tekile” – ta ise seisis roolis ja Hanska, kes oli tema paremaks käeks, röökis meestele korraldusi. Tahoma leidis end koos ühe tüübiga, kelle pikad juuksed olid keerdunud paljudeks sõrmejämedusteks pulstunud patsikesteks, fokkmasti põikpuult purje kokku lappimas. Laine loopis laeva päris korralikult ja ühel hetkel oli ta kaaslane mitte enam köitel, vaid kuskil suvalises kohas õhus ja temast oleks ilmselgelt haisööt saanud, kui Tahoma poleks temast kinni haaranud ja meeletu jõupingutusega vastu nöörredelit lennutanud, kus piraat ise endale kinnihoidmiskoha leidis ja hingetuna sinna klammerdus.<br />Kui millalgi teispool keskööd laev lõpuks tormist läbi murdis ja meri rahunes, vihm lakkas ning tähedki uuesti nähtavale ilmusid, andis tüüp talle oma osa rummist, mille kapten oli laiali jaganud.<br />„Mina olen Nico,” ütles ta vaikselt ja sirutas Tahomale käe. „Mu hing kuulub nüüd sulle.”<br />Mis iganes ka selle mõte ei olnud (Tahoma arvas, et see oli lihtsalt Nico viis väljendada, et on talle tänu, võibolla vastuteene võlgu), igatahes oli tormi järel tulemus selline, et teda ei koheldud enam kui laevaorja.<br />„Ära sa arva, et oled täieõiguslik kamraad,” urises Hanska, kui möödus meeskonnaruumis tema rippasemest. „Selleks, et saaksid osa saagist, pead ikka tõendama, et sa pole mingi rott.”<br />Rott või mitte – ta oli elus, teda oli mingi piirini aktsepteeritud, talle anti süüa nagu teistele, teda ei mõnitatud, vähemalt mitte enam, kui mehed kõik üksteise kallal nokkisid. Ega ilmselt polnudki oodata siirast sõbrunemist, arvestades asjaoludega, mis olid temast Austenaco meeskonnaliikme teinud. See vajaks ikka oluliselt enamat kui mõni päev, üks torm ja pool toopi lisarummi tänuvõla tunnistamise kinnituseks.<br />۞<br />Hommikul pärast tormi voogas mere kohal paks udu. Nähtavus oli peaaegu olematu, laeva tagumises otsas seistes kadus nina juba valgesse hämusse. Nad liikusid edasi teosammul, paar meest kõõlusid pukspriidil, mõned istusid mastitippudes, kõigil olid kõrvad õieli, sest kuulmisest võis olla kasu rohkem kui silmadest.<br />Tahoma puuris pilguga udulaamasid laeva paremal küljel ja arvas siis, et nägi mingit heledat tükki vees hulpimas. See ei olnud puutükk. Ka ei tundunud see mõne surnud kala või linnu moodi olevat.<br />„Aappi-iii!” kostis kusagilt eest paremalt. „Siiapoole! Appi!”<br />„Inimene meres!” karjus Tahoma. Samal ajal temaga kõlasid ümberringi veel teistegi hüüded.<br />Laev muutis naginal kurssi ja vööris ning ahtris kolisesid ankruketid. Nende niigi aeglane liikumine asendus lainetel loksumisega.<br />„Paat vette!” kõlas Hanska hääl.<br />Tahoma puuris pilguga udu, tundus, et see oli hakanud hajuma. Paarikümne meetri kaugusel oli vees mingi asi, justkui suure looma korjus, kaardus hall läikiv pind natuke üle veepiiri. Ja selle asjanduse peal seisis naisterahvas, kes vehkis kätega ja hüüdis neid appi.<br />„Juba tuleme, kullakene!” hüüdis talle Nico ja teiste meeste suust kõlas naeru.<br />Tahoma silmitses merehädalist. See oli pikka kasvu naine. Mingis mõttes meenutas välimuselt Talutah’d. Kuid üldise kehakuju, kasvu ja nahatooniga sarnasused lõppesid. Võõras oli lühikeste juustega... Ja nagu sellest veidrusest veel vähe olnuks, siis tema riietus oli, noh – teistsugune oli parim iseloomustus, mida Tahoma oskas välja mõelda. Hea küll: saapad, püksid ja mingi kuub. Ega Talutah ja Nadie siin samuti õhtukleitide või lihtsamate naistele mõeldud rüüdega ringi ei lehvinud. Aga pigem tundusid merehädalise riietusesemed olema meestele mõeldud asjad.<br />Paat jõudis veel loksuva asjanduseni.<br />„Viska oma kott!” hüüdis Hanska.<br />Naine kõhkles hetke, kuid tegi siis, nagu talle öeldi.<br />Nico viskas talle paadiköie ja naine hoidis seda kinni, kuni kolm piraati Hanskaga eesotsas asjanduse peale ronisid. Edasist oli vahemaa tõttu natuke raske jälgida, kuid lühikese heitluse järel suruti naine maha, seoti kinni ja rabelemisele vaatamata õnnestus neil ta paati tõsta, ilma et keegi oleks vette kukkunud. Et asjad mugavamalt kulgeksid, siis virutas Nico talle vastu pead ja kustutas tema vastupanu mõneks ajaks täiesti.<br />„Mis asi see on?” küsis Orchard, turjakas habemetüükas piraat ja koputas sõrmenukkidega vastu asjanduse pinda, millel nad seisid.<br />„Pole õrna aimugi,” kehitas Hanska õlgu. „Ilmselgelt pole see mingi seninägematu mereelukas. Ma pakuksin, et pigem on see laev, paat.”<br />„Vaata tema riideid!” ütles Nico, kes seisis paadininas ja silmitses paadi põhjas veeloigus lamavat naist. „Ja see kott... Igal juhul ei ole ta siitkandist pärit, Hanska... Mingi kahtlane eit on!”<br />„Keegi ei palu, et ta sulle meeldiks!” irvitas Hanska ja läks asjanduse teisele küljele. „Hei, siin on mingi ava!” hüüatas ta.<br />Ettevaatlikult ronis ta nelinurksest sirgete servadega luugist sisse. Luugi servadel oli mingi huvitav pehme, kuid samas tugev materjal. Võõra laeva sisemus lõhnas võõralt. Seal puudus tõrvaga immutatud ja aastaid merevees ligunenud puidu lõhn. Puudus see mingi määratlematu asi, mis muutis kõik laevad mingis mõttes sarnaseks. See laev polnud puidust. Oli justkui metallist ja veel mingitest materjalidest, mida ta polnud elu sees näinud.<br />Hämaruses nägi ta erinevaid asju, mille otstarvet ta ei osanud öelda. Ta korjas paar väiksemat vidinat üles. Silmitses kummalise tegumoega toole, mis olid ruumi ühes otsas, kus oli tasapind, mida kattis terve müriaad nuppe ja kange, läikivaid tumedaid nelinurkasid ja kella moodi osutitega sihverplaate. Aga isegi suurte, rikaste kuningate heaks töötavate teadmameeste jaoks näis see kaadervärk siin liialt võõras, liialt keerukas.<br />Hirm hiilis selles kitsukese ruumi varjudes ja ootas oma hetke, et Hanskast haarata, temasse tungida ja ta mõistus halvata. Ta raputas selle tunde endast maha, ronis võibolla õige veidi kiirustades laevalaele tagasi ja andis meestele märku paati ronida.<br />„Viska mulle need pommid!” hõikas ta Nicole.<br />Nico tõstis Orchardi abiga kasti savist süütepommidega laevalaele ja lükkas Hanska juurde.<br />„Olge valmis sõudma!” kamandas Hanska. Ta pani sütikud paika, hiivas kasti avausest sisse ja asetas selle sinna veidra ilmega paneeli peale. Arvestanud süütenööri pikkuse välja, pani ta selle põlema ja ronis kärmelt uuesti välja.<br />„Sõudke! Sõudke!” karjus ja teistele, lükates paadi eemale ja hüppas ise pea ees vette ning ujus kõigest väest „Kiirema Kui Tuule” poole.<br />Piraadid surusid aerudele ja paat hakkas kiirenevas tempos liikuma. Nad tõmbasid poolel teel Hanska veest välja. Veel kaks hetke ja kõlas kõmakas. Poolenisti uppunud laevalt kerkis vee- ja suitsusammas ning kui see hajus, siis oli näha kuidas kogu kaadervärk mullitades põhja läks.<br /> </p>
</div></div></div>
Sat, 15 Aug 2020 10:09:00 +0000
ats
239 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/3_laevarott#comments
-
2. Pimedas sügavikus
<div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p><em>Vahest ehk silmatorkavaim ja äraspidisel moel kõige kindlamalt tõendatav fakt Gulagi kohta on sellega seonduvate müütide paljusus. Populaarsemad neist on seotud tulnukatega – Antonovi režiim põrkus kusagil Linnutee sügavuses vaenulike tulnukatega ning eesmärgiga kaitsta inimkonda ülivõimsa tsivilisatsiooni invasiooni ja vältimatu hävingu eest, otsustasid nad endid kangelaslikult ohverdada, hävitades oma portaalid, lõhates ussiurgetes termotuumapommid ja kustutades ajaloomälust igasuguse teadmise, kus Gulag asus. [MURDOCH, H.S. 3076. „Antonovi režiimi ajalugu; III kd – Mütoloogia – Gulag.”<br />(Oxfordi Ülikool, Inglismaa)]</em><br /><br />Spotil, maailmas, mida harjumusest jätkuvalt oma kodumaailmaks pidasin, oli säilinud või mine tea – võibolla uuesti juurdunud komme surnuid matta. Niipalju kui ma aru olen saanud, siis paljudes koloniaalmaailmades on surnute matmine tavapärane.<br />Mingites aspektides on inimkond viimase tuhande kolmesaja aasta jooksul käinud maha pikema teekonna kui kogu oma eelneva ajaloo vältel kokku – ja ma pean silmas kultuurilist, tsivilisatsioonilist teekonda, mitte niivõrd tehnoloogilist arengut, ruumilisest distantsist rääkimata. Juba üksnes vahemaa Maalt Marsini on niivõrd üüratu, et inimlikust vaatepunktist me ei hooma seda. Portaalid ja ussiurked moonutavad ka meie distantsitaju valgusaastate osas, kui ikka on võimalik silmapilguga rännata kümnete valgusaastate kaugusel olevatesse tähesüsteemidesse ja halvimal juhul kulutada mõned nädalad ussiurke suudmest soovitud sihtkohani lennuks, siis pole suurt vahet, kas minna naaberlinna või Linnutee servale. Inimkond on ellu jäänud vaatamata tõsisele püüdele Maad sõdadesse ja keskkonnakatastroofi lämmatada, me oleme läinud tähtedele, me oleme suutnud teiste inimtsivilisatsioonidega (gewtakid ja veel paar aborigeenset hõimu) kontakte luua ja võrdlemisi rahumeelselt koos eksisteerida; kuid kõigele sellele vaatamata on üks fundamentaalsemaid kultuurilisi aspekte meie jaoks see, kuidas me kohtleme oma surnuid.<br />Surm ütleb üllatavalt palju elavate inimeste kohta.<br />Võibolla on matmise komme kolooniatesse kaasa tulnud suurtelt kolonisatsiooniüksustelt, orbitaalidelt ja elututelt planeetidelt nagu Marss ja Reese ja veel mõned, mida sealsed asukad imekspandava kangekaelsusega jätkuvalt püüavad maasarnastada, ja iga gramm orgaanilist ainet on arvel. Võibolla on Spoti puhul sellel mõndagi pistmist asjaoluga, et suur osa koloniste oli algselt siirad usuinimesed, kelle jaoks paljud Maa traditsioonid, sealhulgas surnute kremeerimine või külmkuivatamine ning jahvatamine, seondusid Maad hukutanud pahedega. Isegi kui järeltulevad põlved hülgavad oma vanemate usulised tõekspidamised, siis mingid traditsioonid jäävad. Traditsioonid on justkui ajaülesed lõimed, mis ühendavad põlvkondi, seovad meid tervikuks, moodustavad teistest selgelt eristuva kultuuri, annavad meile identiteedi. Isegi kui need on võõrad traditsioonid, traditsioonid, mida ma polnud emapiimaga kaasa saanud, vaid keegi kuskil laboris oli ühendanud mu aju mingi masina külge ja kirjutanud sinna, mida ise paremaks pidas.<br />Mul oli olnud emotsionaalne mõttevahetus Tony ja Buckheartiga välja minemise teemal. Stara Kopalnia kaevandusasulast välja minemine oli kohalike meelest tungivalt mittesoovitatav. Tony oli see soomlasest poologar insenerihakatis, kelle „peakorter” oli kaevanduse kunagises logistikakeskuses, kus oli töötava portaali abil peetud ühendust otechestvo’ga, mis tähendas siis Antonovi režiimi Maal. See oli kunagi olnud üks kolmest-neljast Maa suurvõimust ja Põhja-Ameerika ning Hiina kõrval suurimaid riiklikult organiseeritud koloniseerimisprojekti vedajaid. Arvestades kogu seda kaost, mis Maal valitses niinimetatud esimese kolonisatsioonilaine ajal, siis jäid venelaste kolooniad üllatavalt kauaks emamaa kontrolli alla. Ameeriklaste ja hiinlaste kolooniad lõid keskustest märksa kiiremini lahku ja korporatsioonide poolt hõivatud süsteemide ning erainitsiatiivil rajatud koloniseerimisprojektide kujunemine riiklikeks moodustisteks oli olnud võrdlemisi loogiline protsess.<br />Me olime Archipelagolt põgenema saanud portaali kaudu, mis meie õnneks ei olnud osaks Gildi võrgustikust. Portaalide käitamine oli tulus äri ja andis Gildi kuuluvatele korporatsioonidele tohutu võimu. Loomulikult ei sobinud see Maa suurvõimudele, aga kui sul ühel hetkel ei ole enam raha, et ülal pidada omaenda bürokraatiamasinat, kui selgub, et korporatsioonid, mis on kolinud tähtedele, suudavad ülal pidada turvateenistusi, mis on väärilised vastased igale Maa sõjaväele, siis on mängureeglid täiesti muutunud. Hiinlased ja ameeriklased kulutasid mitu sajandit omavaheliseks sõdimiseks ja seejärel kulus sajandeid Maa totaalselt laastatud keskkonnaseisundi taastamiseks. Venelased edendasid sellal vaikselt, kuid järjekindlalt oma kolooniate võrgustikku ja pakkusid küllaltki head alternatiivi Gildi võrgustikule ning kaitsesid ka Vabade Kaupmeeste Ühingu poolt hallatud ussiurkevõrgustiku kasutusvabadust.<br />Nagu ajaloos tihti juhtub, siis määravad pisiasjad lõpuks, millist rada toimub areng. Ilmselt on Mike Suoari nimelise laevakomandöri seiklustes 24. sajandi päikesesüsteemis rohkem väljamõeldisi ja liialdusi ja ilukirjandust kui tegelikke fakte, kuid vähemalt need on selged faktid – ta avastas juhuslikult Jupiteri ja Saturini vahelt esimese teadaoleva ussiurke, mis on siiani toimiv ühendus Pii-Orionisega (Orioni kuningriigis asub muide ka Suoari auks püstitatud monument), samuti oli Suoar see, kes paiskas oma avastuse andmed avalikult mööda võrku laiali, kõigile näha ja kasutada, millega andis vajaliku tõuke ussiurgete uurimisele, ning eeskätt tema konflikt logistikateenust pakkuvate korporatsioonide turvateenistusega ja hilisem koostöö Virgin Galacticuga pani alusele tänasele urkevõrgustiku vabavaralisele navigatsiooniandmebaasile. Samuti on fakt see, et ta töötas hiljem mõnda aega Spotil tugiteenuse osutajana, kuid tema hilisema elusaatuse kohta puuduvad usaldusväärsed andmed. Paljud spekuleerivad selle üle, et ta läks kaduma ühega paljudest kolonisatsioonilaevadest, mis kasutas sihtkohta jõudmiseks ebastabiilset ussiurget ja ei jõudnudki kunagi teiselt poolt välja. Või ei jõudnud välja samasse aega. Või ei jõudnud välja samasse universumisse. Nagu öeldud – legendid...<br />Lõpuks oli siinsamas Gulagil löönud Antonovi režiimile hingekell – nad olid kokku põrganud „tulnukatega” süvakosmosest, pidanud maha nendega pika ja kuluka sõja ning olid sunnitud oma koloonia hülgama. Juhtimisvigade tõttu nii siinsamas kui ka kodumaal kukkus nende süsteem lõpuks kokku.<br />Anatoli „Tony” Saarineni tegelikuks ülesandeks oli kaevanduse jõujaama käigus hoidmine. Portaalid nõudsid meeletult energiat ja seetõttu oli siinsamas termotuumareaktor, mis muidu varustas igapäevaselt tervet Stara Kopalniat ja väidetavalt ka üht veidi väiksemat naaberasundust paarisaja kilomeetri kaugusel lõunas, mis erinevalt sellest urkast oli keskendunud toidu tootmisele ja tasuks energia eest tarnis rohkem kui poole Stara Kopalnia elanikkonna toiduvajadusest. Aga möödaminnes nokitses ta ka vana portaali kallal ja kui me siis korraga selle teiselt poolt käivitasime, läbi tulime ning selle käigus mõned olulised komponendid läbi põletasime, oli Tony samavõrd üllatunud kui vihane, elevil ja ometi nördinud, sest selgus, et tagasi (tema vaatenurgast Gulagilt minema) pole võimalik pääseda.<br />Lein, kaotusevalu võib keerata midagi inimese hinges ja ajus niimoodi sõlme, et mingist normaalsest, loogilisest käitumisest pole enam jälgegi. Minu kinnisideeks oli soov Thessa surnukeha maha matta. Nii nagu kord ja kohus ja head kombed Spotil ette nägid. Isegi kui need polnud tegelikult minu traditsioonid. Selgus ju, et tegelikult ei olnud ma üldse Spotilt pärit, vaid (väidetavalt) olin ma mingi „kahtlane” Dassault Systemsi produkt, geneetiliselt muundatud ja varustatud ajusse siirdatud nanokiibistikuga ja kes-teab-mitusada-aastat-vana... Kui me ei mäleta oma elu mingit osa, siis subjektiivselt võttes pole seda justkui olnudki. Kui ma ei teadnud isikliku kogemuse, mälestuse baasil midagi muud kui oma elu Spotil, isegi kui osad nendest mälestustest polnud rangelt võttes päris mälestused, siis minu jaoks polnud seda muud asja justkui olnudki. Seega Spot ja sealsed traditsioonid.<br />Midagi paremat mul lihtsalt kuskilt võtta polnud.<br />Ma leidsin koha Stara Kopalnia väravast paari kilomeetri kaugusel. See oli väike astang, kuhu oli võimalik jõuda mööda käänulist ja järsku rada. Paar jändrikku okaspuud kinnitusid jonnakalt kaljuservale. Niipalju oli seal kiviklibu ja midagi pinnaselaadset, et mul õnnestus madal lohk tekitada, kuhu siis asetasin Thessa linasse mähitud keha. Katsin ta väljakaevatud pinnasega nii hästi, kui see võimalik oli, ning ladusin ümberringi ja tema peale lahtiselt kõikjal ümberringi külluses leiduvaid kive. Pea kohale ladusin kividest väikese „monumendi”, mille vastu toetasin ühe suurema leitud lapiku kivi hauaplaadiks. Laserlõikuriga kirjutasin sellele tema nime ja surmakuupäeva. Kuum häbitunne valdas mind, kui taipasin, et ma ei tea isegi tema sünnipäeva. Kuidagi kõige muu jama keskel polnud see jutuks tulnud või hullemgi veel – olin selle unustanud.<br />Istusin ühe puu kõrvale suure kivi peale ja vaatasin silmapiiri poole. Vaatepilt oli päikeseloojangu ajal tegelikult hunnitu.<br />Seljatagant kostsid lähenevad sammud. Pöördusin vaatama – tulijaks oli Carina. Üks kloonidest, kes olid Alexi abiga mind Archipelagol põgenema aidanud ja järgnenud mulle, Buckheartile ning Ryanile siia. Ta tuli rada mööda üles, peatus korraks Thessa haual, silmitses hauaplaati ning istus siis mu kõrvale. Ta ei öelnud midagi. Ja tegelikult oli see väga hea. Iseenesest polnud tema hooliv suhtumine enamat kui programmeeritud käitumine, kuid ometi oli teise inimese kohalolu leevenduseks ängistusele ja üksindusele.<br />Ja kui tahaks norida, siis võiks öelda, et tegelikult oleme me kõik rohkem või vähem programmeeritud. Meid programmeerivad meie vanemad, meie õpetajad, sõbrad, elukaaslased, meie harjumused, maailmavaade, väärtushinnangud, uskumused on kõik ju tegelikult „programm”, tarkvara, mille järgi me tegutseme. Tehismõistus Alexil polnud bioloogilist keha, kuid kas bioloogiline keha teeb meist inimesed? Kokkuvõttes oleme ka oma bioloogilises kehas sõltuvuses andmetest, mis on talletatud meie DNAsse, mida parema analoogia puudumisel võiks nimetada püsivaraks.<br />Nii kummaline kui see ka ei polnud, siis korraga tundsin ma Alexist suisa puudust. Kuivõrd kiiresti inimene harjub! Ta oli end mu ajust „maha kirjutanud” ja sellele järgnes kummaline vaikus. Ma täitsin seda ise ja tihtipeale ei meeldinud mulle iseenda seltskond seal oma sisemises vaikuses. Ja mis veel võis olla paremaks tunnistuseks inimlikust mõistmisest ja kontaktist kui Carina käsi minu käel, temast õhkuv soojus, mis oli vastukaaluks ligi kippuvale jahedusele.<br />Istusime ja jälgisime päikeseloojangut, kuni viimaks hakkas kaine mõistus mulle meelde tuletama, et pole kuigivõrd tark tegu siinkandis öö peale jääda.<br />۞<br />Tegin silmad lahti. See oli viga.<br />Valgus mõjus, justkui oleks keegi mulle piigid silmade kaudu läbi aju kolju tagakülge sisse löönud. Kui esmane šokk taandus, tuli asemele arusaamine, et ma olen väga ebaloomulikus asendis kinni aheldatud ja terve mu keha on valu täis. Proovisin end liigutada, sain vastuseks mingi asjaga roiete vahele ja kui ma olin selle hetkeni arvanud, et mul oli valus ja paha olla, siis kogu mu keha läbistavad närvikatkuri impulsid sundisid mind hinnangut muutma: enne polnud väga vigagi. Möödus mingi ebamäärane ajaühik ja ma taipasin, et see kõrvu kraapiv hirmus röökimine, mis ruumi täitis, tuli mu enda kõrist. Milline mu joobeaste ka polnud ja millest see joove lisaks odavale viinale ka ei koosnenud, oli see mu reaalsustaju kohati väga valesti paigast nihutanud.<br />Muutusin teadlikuks haisust ja mingitest kaugematest helidest – surinad, põrinad, sisinad, midagi nuuksumisele sarnanevat, oigeid ja summutatud, justkui läbi seina kostvaid karjeid. Jõle maitse mu suus viis mõtted sellele, et ma olin vist oksendanud. Haisu allikas olin seega peamiselt ma ise.<br />Proovisin kuidagi saada selgust valgusallika olemusest, mis mind alustuseks pimestanud oli. Selgus, et see oli tuhm lamp inetu kongi laes, massiivse ukse lähedal. Ma rippusin keti külge aheldatult lae all oleva konksu otsas. Kui ma hästi pingutasin, siis sain enam-vähem oma suured varbad vastu külma kivipõrandat suruda ja õige veidi leevendada koormust kätele ja õlgadele. Sümboolne võit.<br />Märkasin lühikesekasvulist, määrdunud, varrukateta T-särki kandvat mehenässi samal hetkel, kui too mu käed konksu küljest valla päästis. Varisesin pikali ja raske kett sadas mulle selga. Jalahoop kõhtu lõi mul hinge kinni ja selleks hetkeks, kui jälle piisavalt toibusin, et pöörata tähelepanu millelegi muule kui lämbumise ennetamiseks hingamise taastamisele, leidsin end ebamugavasse tooli kammitsetuna. Minu entusiastliku rabelemise vaigistas järjekordne intiimne kokkupuude närvikatkuriga.<br />„Saast küll!” pressisin läbi hammaste mingi ebamäärase aja möödudes, kui jõudsin sinnamaani, et suutsin rääkida. „Mida te tahate!?”<br />„Isiklikult mitte midagi,” kõkutas vanamehenäss Gulagile tüüpilise aktsendiga, milles segunesid slaavi ja ugrimugri mõjud. Tony sõnutsi olla siin palju soomlasi ja eestlasi ja veel mingeid tegelasi, keda ta nimetas koondnimetusega ugrimugrid. „Mulle täitsa meeldib see meie pisikene taidlus siin.”<br />Minu isiklik ettekujutus meelelahutusest ei sisalda piinatavaks olemist. Ja üldiselt nõudis ikka erilist asjaolude kokkusattumust, et mu enda tumedamad tungid end ilmutaksid ja kellelegi füüsilise valu tekitamine polnud kunagi lihtsalt omaks lõbuks asi. Või nii mulle meeldiks igatahes mõelda... Ilmselgelt kehtisid Stara Kopalnia miilitsate jaoks teistsugused standardid.<br />Põhilises osas jagunes minu järgmise igavikuna pikana näiva ajaperioodi mõttevahetus selle T-särgis nässiga järgmiste teemade vahel: see on see, mis juhtub võõramaalastega, kes topivad oma nina Stara Kopalnia väärikate kodanike tegemistesse ja solvavad nende meelest püha spordimängu (jäähoki) ning algatavad kõrtsikaklusi. Asjaolu, et ma omast arust polnud kõrtsikaklust algatanud, vaid üksnes reageerisin verbaalsele vägivallale järgnenud otsesele füüsilisele rünnakule, polnud vanamehenässi meelest oluline. Teise valdkonnana võtsime läbi võimaluse, et ma olen kas tsentorlaste spioon või naaberasula (mille nime olen unustanud) provokaator. Asjaolu, et ma ei suutnud ette kujutada, mida mul siin urkas niiväga provotseerida oleks, kirjutas vanamehenäss minu ilmselgelt puuduliku ettekujutusvõime või vastupidi suurepärase valetamisoskuse arvele. Ja kolmandaks tahtis ta väga kangesti teada, mis asju me (mina, Buckheart, Ryan ja Carina-kloonid) ajasime Anatoli Saarineniga. Võimalik, et mu mälus on küsimused ja vastused moonutatud kujul (piinamine ei soodusta selget mõtlemist mu meelest), aga lõpuks näis asi sedamoodi, et kõik eelpooltoodu oli omavahel kuidagi seotud ja vanamehenäss tahtis teada, mille jaoks olid tsentorlased mind siia läkitanud ja kuidas ma kavatsesin Saarineni abil mingeid räpaseid provokatsioone korraldada.<br />Igatahes oli selge, et temal ettekujutusvõimest puudust polnud.<br />Selleks hetkeks, kui ilmus välja mingi järgmine tüüp, kes võrreldes minu piinajaga nägi igati tipp-topp ja viisakas välja, olin ma ilma jäänud mõnest oma varbaküünest ja mu vasema käe sõrmeküünte all olid nõelad, närvikatkurit olin tunda saanud rohkem kordi, kui ma meeles pidada suutsin, ja põhimõtteliselt olin ma nõus millega iganes, peaasi, et see kõik läbi saaks. Suremine näiteks tundus täitsa meeldiva alternatiivina.<br />„Seltsimees Leathercord,” sõnas uustulnuk mind vaadates ja krimpsutas nina. Ta nähvas midagi vene keeles ja vanamehenäss kallas hetk hiljem mind üle jääkülma veega. Parasjagu selleks ajaks, kui ma lõpetasin läkastamise, sain kaela uue sahmaka vett. Ja niimoodi veel kolmandatki korda.<br />„Kas lõpetame ära?” küsis uustulnukas, kummardudes mu näo ette. „Rääkige mulle, mis asju te siin koos Anatoli Saarineniga ajate?”<br />Kui hamstrid ja lapsepõlve kiiksud välja arvata, siis pole ma mingi piinamise ekspert. Ma arvan... Nagu öeldud – kui te uuriksite Spoti kohtutoimikutest, siis leiaksite sealt, et ma väidetavalt piinasin oma naise surnuks ja olen eriti ohtliku jooksus oleva kurjategijana üle terve Võrgustiku tagaotsitav. Muidugi ei leiaks te sealt midagi selle kohta, et peale minu on üle Linnutee jooksus veel terve trobikond minu ja mu naise kloone, et Gildi kuuluv Dassault Systems on ilmselt leidnud mingi nipi inimese eluiga teadmata pikkuseni venitada, te ei leiaks mu kohtutoimikutest seda, et nad püüdsid mu Tierra Verdel kinni, aga ma pääsesin Archipelago-nimelisest maailmast põgenema. Te ei leiaks sealt ka seda, et lisaks geneetilistele manipulatsioonidele on mulle ajusse siiratud mingi nanokiibistik. Jeerum – ma ei tea isegi vististi suuremat osa endasse puutuvaid asju... Mida iganes!<br />Korraks, ainult õige lühikeseks viivuks tundsin midagi motivatsioonipuhangu laadset, mu rinnus tärkas ja suri tunne, et ma peaksin olema lojaalne oma kamraadidele, kellega olin siia merehädasse sattunud. Tonyl oli ju tõesti plaan, kuidas Gulagilt minema saada. Plaan, mis muutis mu täpselt nii entusiastlikuks, nagu võib välja lugeda faktist, et sellal, kui nemad üritasid kätte saada mingit lohacite valduses olevat vana arvutituuma, tegelesin mina odavas kõrtsiurkas enda pildituks joomisega.<br />Ma rääkisin miilitsale, mida ma teadsin. Peamiselt lootusest, et ehk võimaldab see vältida piinamise jätkumist. Milline naiivne soovmõtlemine! Need, raisad, teadsid justkui kriipsu pealt, millise piirini võib minna, et mul oleks ütlemata halb olla, kuid ma oleks sealjuures täpselt nii elus kui vajalik, et seda õudust maksimaalselt kogeda. Ma rääkisin, kardetavasti rohkemgi, kui nad minimaalselt teada tahtsid.<br />Ja siis piinasid nad mind veel. Värdjatel oli mingi iseomane arusaamine meelelahutusest.<br />۞<br />Avasin silmad. Tegelikult on inimesel tunnetatava heaolu tekkeks vaja võrdlemisi vähe. Minu jaoks oli tohutu samm paremuse suunas kõva, kuid kuiv küljealune puuris, mis polnud suurem Spotil kasvatatava karuslooma furrure farmides kasutatavatest. Terve mu keha oli valu täis. Aga piinakambri asemel olin ma lihtsalt vangis. Asja iroonia peitus muidugi selles, et tegelikult oli terve see maailm, kuhu me Archipelagolt iidse portaali kaudu põgenedes sattusime, üks suur vangilaager. Kõik peale nende teiste, keda Tony ja muu siinne rahvas tsentorlasteks kutsusid, olid siin põhimõtteliselt vangis.<br />„Leathercord!” kõlas nõudlik hääl ja ma nägin silmi kissitades trellide taga tumedat kuju. Järgnes kolin ja ragin, mis tungis mulle ajusse, justkui üritanuks keegi endale suruõhuvasaraga sinna teed rajada. „Aja end maast lahti! Ega’s see siin miski hotell ole. Noh – mis sa ootad!? Toateenindust vai? Maast lahti, jobukäkk!”<br />Mu puur oli parasjagu nii suur, et diagonaalis sain end enam-vähem rahuldavalt välja sirutada, kuid püsti tõusta polnud võimalik. Tagumisest seinast, mis oli ilmetu hall betoon, ulatus välja roostes kraan ja ühes nurgas olev auk pakkus võimalust end kergendada. Trellide taga koridoris põles tuhm lamp, mis heitis trööstitule sisekujundusele tontlikku kuma. Miljöö oli vaieldamatult depressiivne – korra juba siia sattunu võis rahulikult minetada kõik lootused.<br />Ma saan aru, et on olemas inimesi, kes on vanglaeluga kohastunud. Mis iseenesest polegi ehk imekspandav, sest inimene harjub üllatavalt paljuga. Mul endalgi oli olnud juhust veeta Spotil vangis õige mitu kuud. Mul oli olnud võimalus sellega harjuda. Aga ma ei ole kunagi aru saanud sellest, kuidas on võimalik vanglasse tagasi tahta, kuidas on võimalik, et leidub inimesi, kes sooritavad pärast vabanemist võimalikult kiiresti mõne uue kuriteo, et uuesti trellide taha saada. Võibolla on see kergendus, et ei pea ise oma eluga midagi peale hakkama, kõik on su eest otsustatud, katus on pea kohal ja kõht mööndustega täis. Hoolimata asjaolust, et Gulag tervikuna oli üks paras vangla, mõjus veel vanglasiseses vanglas puuri sattumine seda masendavamalt.<br />Kaebliku kääksatusega avati puuriuks ja ma ukerdasin sealt välja. Tume kogu asis mul natist kinni, sain hoobi ribide vahele. Sinna läks minu heaoluhetk – mõneks ajaks oli minu jaoks olemas üksnes valu. Kui jälle enam-vähem hingata ja midagi mõelda suutsin, leidsin end põlvili koridoripõrandaks olevalt metallsõrestikult. Mu käed olid väänatud selja taha ja kammitsetud millegi kitsa ja teravaga. Hoolimatult rebiti mind üles, keerati ringi, vilksamisi silmasin hämaras valguses habemetüükas nägu, heleda varrukateta särgi kaelusest välja kasvav „palk” oli külgedelt kaetud tätoveeringutega. Siis tõmmati mulle kott pähe ning keegi teine tõukas mind toorelt selga.<br />„Hakka astuma, jobukäkk!” käratas hääl mu kõrvalt. „Kuradi kuserott selline!”<br />Tõsi – ma lehkasin. Kõikvõimalikud jäägid ja kehavedelikud olid küll piinakambris külma veega mu pealt maha uhutud, kuid hügieenitingimused olid puuris täpselt sellised, et võrdlemisi lühikese ajaga moodustus rõlge aroomibukett.<br />Ma ilmselt ei liikunud rahuldava kiirusega ja nii sain paar nähvakat vastu õlga. Katsu sa pimedana mööda kitsaid koridore komberdada! Lisaks olin ma valusalt teadlik asjaolust, et muidu täiesti märkamatult oma kohal olevate varbaküünte puudumine annab igal sammul vastikult teravalt tunda. Ümberringi kõlasid hääled, nende hulgast võis eristada hõigatud solvanguid, irvitamist, midagi nuuksumise sarnast, oigeid. Suur osa sõnu olid võõrkeelsed. Võõramad kui venekeelsed. Enamik kohalikke räägivad tegelikult ka primitiivset inglise keelt, mis oli vene keele kõrval teiseks universaalseks keeleks rahvakildudele, kelle siia sundasumisele saatmine oli Antonovi režiimi meetod selle maailma koloniseerimiseks. Venelased, ukrainlased, soomlased, eestlased, lätlased, poolakad, sakslased ja kes kõik veel. Loomulikult lohacid, kes täitsid kriitilist rolli välitööjõuna ajal, mil planeedi atmosfäär oli veel hõre. Võimud ostsid neid geneetiliselt kohandatud inimesi ameeriklastelt – vihatud jänkidelt. Lihtne põhjus, miks kohalikud meid ei sallinud – me olime nende jaoks jänkid. Ja lisaks tsentorlastele, kes olid sajandite eest välja ilmunud ja kelle vastu võideldes Antonovi režiim blokeeris ainsa toimiva ussiurkeühenduse, olid lohacid kohalike jaoks pidevaks peavaluks. Ja noh – lohacid olid ju ometigi jänkide poolt aretatud. Ilmselgelt olid jänkid mingi võika triki nende geneetikasse programmeerinud, mis võimaldas neil Antonovi režiimi repressioonidele vaatamata rajada siin maailmas oma elujõulise kogukonna ja püsida alalises aktiivsemas või passiivsemas vastasseisus kolonistide järeltulijatega, kes hoidsid endi käes suurt osa planeedile rajatud kaevanduskompleksidest ja rikastustehastest.<br />Hääled muutusid ja isegi läbi musta kotiriide paistis valgust. Korraga uhkas mulle vastu „tänavaõhku”, mis tähendas, et me olime jaoskonnast väljunud tänavana kasutatavasse vanasse kaevanduskäiku. Mind tõugati jälle edasi, kaotasin tasakaalu ja kukkusin pikali. Nad korjasid mu üles ja viskasid kuhugi väiksesse ruumi, mis hakkas seejärel liikuma. Olin autokastis või kongis. Sõidule järgnes liftiga laskumine, siis veel vaheldumisi sõit ja laskumine, sõit ja laskumine, kuni viimaks kisti mind kongist välja ja talutati mööda palavaid koridore, läbi uste ning lükati siis mingi ruumi põrandale.<br />Tajusin ruumis liikumist, kostis läbisegi vestlust. Mul tõmmati kott peast ära ja ma jäin otsa vahtima Carinale. Ta vaatas mind kaks hetke sõnagi lausumata, tema pilk rändas mööda mu katmata kehaosasid, silmis üksainus küsimus. Noogutasin, jah nad piinasid mind!<br />Carina pöördus minust ära ja ma nägin silmanurgast vilksamisi kiireid liigutusi, mille peale kõlas räme röögatus ja üks suur kogu vajus minu kõrvale põlvili ja seejärel kummuli, hoides kätega oma hargivahet. Ma polnud kaua aega sellist võrratut rahulolu kogenud, kohe eriliselt soe tunne tuli südamesse. Oleksin ma saanud või suutnud, siis oleksin Carinat heameelest kasvõi kallistanud. Imekspandavalt vähe oli tarvis, et tasalülitada minus veel siiani säilinud mõningast võõristust tema ja ta kloonide vastu.<br />Carina seisis sellesama vibaliku kogu ees, kes oli minu piinamise juures ülevaatajaks olnud – mingi tähtis miilitsaametnik ilmselt –, ja sihtis teda püstoliga näkku. Vibaliku käed olid peatunud poolel teel, üks relva haaramas ja teine Carinat tõrjumas. Üleüldine röökimine ja relvadega vehkimine jõudis alles nüüd minuni.<br />„Värdjad!”, „Sina lits!”, „Paigal!”, „Relvad maha!” ja nii edasi. Lisandus hulganisti venekeelseid ühesilbilisi ja väga ühemõttelisi termineid.<br />Vibalik tõi kuuldavale terava vile. See saavutas piisava vaikushetke, et ta sai rääkida, nii et teda kuulati: „Aitab jamast, kurat võtaks! Anatoli – meie paneme nüüd relvad ära ja teie pange omad tukid kah peitu! Keegi ei pea siin täna surema, selge!?” Ta käratas vene keeles midagi oma saatjatele ja need panid relvad ära.<br />„Hea küll, seltsimees Briedis,” ütles Tony.<br />Briedis andis talle märku ja nad tõmbusid koos Buckheartiga kaugema seina äärde midagi arutama.<br />Carina kükitas taas minu juurde. „Oled sa tõsiselt vigastatud?” küsis ta. Ei, see ei olnud mingi emotsionaalne huvi, pigem küsis ta seda nii, nagu arst uurib oma patsienti. Või ei – pigem sarnanes see ostja huviga turul pakutava kauba suhtes. See jahutas oluliselt minus lõõmavaid tundeid.<br />Raputasin pead. „Ei midagi, mida aeg ja suurem kogus ravimeid ei parandaks,” sõnasin. „Kes need tüübid on?” küsisin Briedisele viidates.<br />„Kohalik miilitsapealik,” ütles Carina. „Ilmselt poleks sa saanud veel valemaid inimesi välja vihastada.”<br />Selles suhtes oli tal muidugi õigus. Joobes kaevurid olid Gulagi miilitsa kõrval tühiasi. Ja küsimus polnud lihtsalt kõrtsikakluses, vaid nagu mulle oli korduvalt selgitatud „selles jamas, mida me Buckhearti ja teistega üheskoos Saarineniga siin korraldasime.”<br />Põrnitsesin Briedist. Seda, et mingi asjapulk, võisin ju isegi oletada, aga et pealik lausa...<br />„Ta teab, mis asju me siin planeerime,” ütlesin vaikselt.<br />Carina pöördus nagu nõelatult minu poole.<br />„Ta teab,” kordasin. „Ma rääkisin... ma ei teagi, mida kõike. Ilmselt rohkem, kui ta teadagi tahtis või arvas, et võimalik teada oleks.”<br />Carina silmitses mind vaikides, kuid tema muidu rahulikul, peaaegu ilmetul näol mänglesid emotsioonid. Segu kaastundest ja põlgusest, vihast ja... Ei, ilmselgelt oli see minu väändunud fantaasia vili – mistahes positiivne tundmus minu suunal sai olla vaid platooniline, sõbralik. Või hullemgi veel – programmeeritud. Nii lihtne oli sündmuste keskel unustada, et tegelikult oli ta mingi veider segu inimesest ja robotist. Nii lihtne oli unustada, et minagi polnud Carina-kloonidest kuigivõrd erinev, sarnasused meie vahel olid kaugelt sügavamad kui minu ja „päris” inimeste vahel. Või mine sa võta kinni – mis see siis õigupoolest on, mis meie kõige sügavamas olemuses defineerib inimeseks olemist? Niivõrd palju lihtsam oli keskenduda hetkel toimuvale, nihutades eksistentsiaalset ängi aina kuhugi taustale.<br />„Mis nad teist tahavad?” küsisin. Asjaolu, et kõik nad polnud surnud või vangistatud või kuhugi kaevandusse või tehasesse sunnitööle aheldatud, tähendas, et Briedis tahtis midagi. „Mis te temaga kokku leppisite?”<br />„Me saime selle arvutituuma lohacitelt kätte,” ütles Carina vaikselt. „Ta nõudis seda vahetuskaubaks sinu eest.”<br />„Ja te olite nõus?” imestasin. „See on ju peamine asi, mida on vaja portaali käivitamiseks.” See ei tundunud loogiline. Mina olin peamine põhjus, miks me kõik üldse selles jamas olime. Thessa, kes oli neid veennud, et omasid ei jäeta maha, oli surnud. Ja ma polnud viimasel ajal just ülearu palju panustanud Buckhearti ja Ryaniga mingisugustegi tõsiseltvõetavate sõprussuhete üles ehitamisse. Ausalt öeldes kaldusin ma arvama, et nad ei kõhkle eriti mind siia maha jätmast, ja enamiku ajast ma täitsa nõustusin, et see olekski tegelikult hea mõte. Kuhu oleks mul minna? Leida mingi kolkamaailm, kus vaikselt põranda alla pugeda? Noh – Gulagist hullemat kolgast oli keeruline ette kujutada.<br />„Me ei kasuta portaali,” ütles Carina.<br />Mul võttis kaks hetke aega, et saada aru, mida ta ütles. „Mis mõttes!?” küsisin. „Kuidas te siit siis minema saate?”<br />„Meie, Teck,” ütles Carina rõhutatult ja vaatas mulle silma. „Meie tähendab ka sind! Tony ütleb, et ta teab teist varianti. Esiteks on portaalidega see häda, et ühendus tuleb kahepoolselt aktiveerida. Siinne portaal pole osa Gildi võrgustikust – ainus variant oleks kasutada hädakutsungit.”<br />„Nagu me tegime Rheanaryse’il,” tähendasin. Olime sealt maa-alusest labürindist pääsenud tänu töökorras portaali leidmisele, mille abil suutsime ühendust võtta Yellowstone’i jaamaga. Mu mõtted läksid rändama sellele, et omal äraspidisel moel meenutas Stara Kopalnia vanasse kaevandusse rajatud maa-alune asula seda tohutut kompleksi, kus me olime Alyanaga justkui ühes teises elus ekselnud.<br />„Buckheart ja Tony jõudsid järeldusele, et see ei ole turvaline,” ütles Carina. „Gild oleks kohe jaol. Me oleme kõik tagaotsitavad. Ja ühtegi teist portaali me ei tea. Hea küll – Archipelago portaal on samas süsteemist nagu see siin, aga seal on samuti Gild ees ootel. Või gewtakid...”<br />Jah, kui sa oled mingi kuradima kloon, kellel on vanust mitusada aastat ja kelle peakolusse on siirdatud mingi nanokiibistik, millel isegi täisfunktsionaalne „metsik” tehismõistus saab rahulikult ennast jooksutada, siis tõesti ei peaks olema mingi eriline üllatus, et erinevaid korporatsioone koondav konglomeraat nagu Gild soovib sind enda valdusesse saada ja sind koost lahti võtta, et näha, mismoodi sa töötad. Ja nagu oli selgunud Alyana näitel, siis polnud Gild sugugi ainuke. Ma olin pahaaimamatult sattunud mingi hoomamatu mõõduga võimuvõitluse keskele, millesse lisaks Gildile olid segatud gewtakid, üks tõsisemalt võetavamaid konkurente inimkonna domineerivale positsioonile, mida pidasid loomuõiguse alusel endale kuuluvaks nii Gild, ÜRO kui ka näiteks Orioni kuningriik. Piisavalt suur osa sellest kõigest oli mu jaoks seni täiesti arusaamatu ja polnud ka nagu väga kuskilt selgitust nõuda.<br />Veel enam põhjust, miks mind hüljata. Midagi oli Tony ja Buckhearti plaanide juures, mis jäi mulle arusaamatuks. Kuskil oli mingi konks.<br />Näis, et miilitsapealik Briedis, Tony ja Buckheart olid jõudnud mingi kokkuleppeni. Carina ulatas mulle käe ja aitas mu püsti. Mu jalad tundusid justkui millestki pehmest tehtud olevat, tunne oli, et kohe, kohe kukun kokku. Tajusin Carina kätt oma küünarnuki all, hetkeks olid kõik mu reservatsioonid, kogu mu kibestumus kadunud ja mul oli lihtsalt hea meel kontaktist kellegagi, kes näis hoolivat. Ma olin omadega nii läbi, et mu reaalsustaju kippus hakkima, keegi ütles midagi protseduuride kohta, mind talutati kõrvalruumi, kus Tony oli sisse seadnud oma töökoja medpunkti. Ma sain viimaks oma haisvad ürbid maha koorida ja end puhtaks kasida. Kuidagi eriliselt hea tunne oli, et vaatamata minu viimase aja igakülgsele pingutusele olla üks paras tõbras nad siiski hoolisid minust! Sooja vee õnnistav, lõõgastav tunne, kurnatus, võibolla ka juba manustatud valuvaigisti või rahusti – igatahes kustusin ma duši all ära.<br />Ja siis leidsin ma end laual lamamast. Ma sain vaevu pead liigutada, et näha Tonyt veeretamas mu kõrvale ratastel lauda, millel oli üldplaanis kuubikujuline, „krobelise” pinnaga lohacitelt varastatud arvutituum, millel põlesid siin-seal tuhmid rohelised, sinised ja punased tulukesed. Ma olen ausalt öeldes alati arvanud, et elektroonikal tähendavad punased tulukesed probleeme... Tony sehkendas keskendunud ilmel midagi arvutituuma kõrval laual lebavate asjandustega.<br />„Hei, mis toimub?” küsisin. Rääkimine nõudis pingutust.<br />Keegi võttis mul käest kinni ja keeras varruka üles. Kõõritasin sinnapoole ja nägin Carinat seal toimetamas: ta seadis mulle klambri parema käe biitsepsi ümber, rebis siis ühekordseks kasutuseks mõeldud desinfektsioonipadjakese pakendi puruks ja nühkis sellega küünarnuki juures üle käe sisekülje, kus veenid olid kuulekalt nähtavale ilmunud. See tegevus saatis külmavärinad laiali üle terve mu keha.<br />Püüdsin kätt ära tõmmata ja avastasin, et ma olen laua külge kinni seotud. Hakkasin kogu jõust rabelema, mis kukkus haledalt välja, sest olin omadega ikka suhteliselt läbi. Keegi laksas mulle kõrvakiilu ja ma tardusin paigale ning jõllitasin hingeldades näkku teisele Carina-kloonile – sel hetkel ma ei suutnud otsustada, oli see Carmen või Chrissy... Kõrvetav valu käsivarres koondas mu tähelepanu kanüülile, mille Carina mulle veeni lükkas. Paanika muutus kõikehõlmavaks.<br />„Mida te teete!?” hingeldasin.<br />„Püsi vagusi, Leathercord!” See oli Tony. Ta oli oma õiendamistega arvutituuma juures ühele poole saanud ja astus täpselt mu pea taha. Kuulsin surinat ja kiirete hooletute liigutustega ajas ta trimmeriga mu pea kiilaks. Mis iganes oli selles tilgutikotis ja mis nüüd kanüüli kaudu mulle soontesse voolas, see tegi mu loiuks. Ma ei kaotanud teadvust, aga kõik muutus justkui väga, väga aeglaseks ja tundus, nagu vaadanuks ma nüüd iseendaga toimuvat kõrvalseisjana pealt, justkui ei tehtaks neid protseduure minuga, vaid kellegi teisega.<br />Tony asetas mulle nüüd pähe mingi võru. Ta pingutas selle nii tihkelt pea ümber, nagu proovinuks ta mu koljut purustada. Mu särk nööbiti lahti, püksisääred keerati üles, kohad, kus karvad segasid, raseeriti siledaks ja nad kleepisid mind elektroode täis. Rütmiline piiksumine andis märku, et ma olen täitsa stabiilne. Saast küll – mismoodi saab olla stabiilne ja totaalse paanika veerel samaaegselt!?<br />Tony kummardus mu kohale ja naeratas oma iseloomulikku sõgedat naeratust.<br />„Kõik on kontrolli all, seltsimees Leathercord!” teatas ta. „Kohe saate tuttavaks Lenaga.”<br />Mul kulus kaks hetke aega, et taibata. Nii neetult pikad juhtmed olid mul.<br />„Ei!” pressisin läbi hammaste. Mu otsaesine kattus külma higiga, mis pani peavõru aluse meeletult kihelema. „Saast küll, Tony! Ära tee seda... Kuradi värdjad!”<br />Ta lülitas arvutituuma tööle ja klõpsas mingeid lüliteid peavõrul. Ma kaotasin igasuguse enesevalitsuse, mu silmad ujusid vees ja kui üldse on võimalik emotsioonide tulvas lõhki minna, siis mina olin igatahes sellele väga lähedal.<br />„Ei!!!” kähistasin ma meeleheitlikult. „Carina! Palun...”<br />Tunne oli nagu oleks ma veelaviini alla jäänud. Korraga ei suutnud ma enam rääkida. Peavõru, kanüül, laud, Tony, Carina, see väike ülevalgustatud ruum, terve neetud Gulag – mitte miski ei omanud enam tähtsust, kui mu teadvus keereldes-pööreldes mingisse massiivsesse musta sügavikku kokku kukkus. Ma mõtlesin Thessast ja tundsin kurbust, et see armastus, mida ma pärast Carina surma arvasin, et enam kunagi kogeda ei saa, oli jäänud niivõrd üürikeseks.<br />Nii hea tundus, et lõpuks ometi saan ma sellele kurbusele anduda, ma ei pea enam selle vastu võitlema, ei pea enam püüdma tugev olla. Võin lihtsalt minna lasta.<br />Ma nutsin.<br />Ühel hetkel jäi kõik väga vaikseks. See olnuks nagu mingi selguse hetk.<br />„Dr Leathercord,” kõlas hääl, mis oli sügaval mu sisemuses ja ometi kõikjal mu ümber. „Minu nimi on Lena.”<br />Tere, Lena, vastasin. Ma olin nii väsinud, et antud hetkel oli mul isegi täiesti sügavalt ükskõik, et need värdjad olid mu „nakatanud” kontrollimatu tehismõistusega.<br /> </p>
</div></div></div>
Sat, 15 Aug 2020 10:07:38 +0000
ats
238 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/2_pimedas_s_gavikus#comments
-
1. Isakeste võim
<div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p><em>Tuhandemiiline teekond algab sinu enda jalatalla alt. [LAOZI, filosoof, 6. saj e.Kr]</em><br /><br />Mulle ei meeldi kui minu pihta tulistatakse. Jah, ma saan aru küll selles väites peituvast irooniast. Ilmselt leiaks juba suhteliselt pinnapealse otsinguga avalikest andmetest üles info, mille kohaselt ma olen jooksus olev kurjategija – minu kodumaailmas Spotil on väljastatud Võrgustikuülene kohtumäärus, mille alusel võib mind vabalt vahistada igas maailmas, mis on liitunud ÜRO ja Interpoli aluslepingutega. Ja noh – kui mõelda piirimaailmade peale, mis peavad muu inimkonnaga ühendust üksnes ussiurgete vahendusel ja kus ÜRO-d ja Gildi, Interpolist rääkimata, au sees ei peeta, siis sellises kohas on mu kinni võtmine veelgi lihtsam – pole tarvidust ülearu protseduuride pärast muretseda.<br />Ühesõnaga, ma olen tagaotsitav kurjategija, süüdistatud oma naise eriti julmas mõrvas, mind seostatakse palgasõduritega ja kõige tõenäolisemalt võikski mind leida kusagilt piirimaailmadest, või mingitest poolseaduslikest või täiesti ebaseaduslikest asundustest asteroidivööndites, või muidu elukõlbmatutest süsteemidest, kaevandustest, tehastest, orbitaalidelt või mõnest muust taolisest kohast.<br />Loomulikult ei järeldu sellest, et mulle peaks meeldima tulevahetused. Kuigi võiks viimase aja läbielamiste järgi eeldada, et olen nendega harjunud. Erinevalt vaiksest teaduritööst Spoti põhjapoolse mandri Camp Reggeltoni ülikoolis terraformeerimisprojekti juures, pakkus Frhode Steinarssoni ja tema laeva „Tähetolmu” meeskonnaga ringi seiklemine võimalusi ka tulevahetusesse sattuda.<br />Ideaalses maailmas oleksin ma muidugi jätkuvalt elanud ja töötanud Spotil. Koos oma naise Carinaga. (Jah – sellesamaga, kelle ma väidetavalt mõrvasin...) Planeerinud perelisa, teinud mõttes ettevalmistusi ülikoolist erasektorisse liikumiseks, unistanud suvekodust mere ääres.<br />Aga me ei ela ideaalses maailmas...<br /><br />„Jänkiraisk, kurat, ma lasen sul aadrit!” lõrises punetava näoga hiiglasekasvu kaevur, tõmmates hõlma alt suure toruja asjanduse, mida ilmselt vastavalt vajadusele sai pruukida nii tulistamiseks kui malakana.<br />Ma viskusin laudade vahele samal hetkel, kui kärgatas pauk ja purunevast klaasseinast sadas mulle kaela klaasikildude rahe.<br />Odav urgas selline, kasutavad purunevat klaasi, vilksatas mõte mu ähmi täis ajus, millest adrenaliinitulv oli viinavine minema pühkinud. Olin selles ideaalist võrdlemisi kaugele jäävas olukorras Gulagi-nimelises pärapõrgumaailmas Stara Kopalnia kaevandusasula ühes madalamate korruste odavatest kõrtsidest, mille nime (eeldusel, et sel urkal üldse oli nimi) olen unustanud. Gulag on oma nimele sobilikult peaasjalikult kaevandusmaailm. Ammu-ammu aega tagasi, mitmesaja aasta eest, kasutas Antonovi režiim – Venemaad, suurt osa Euroopast ja Kesk-Aasiast valitsenud diktatuur – seda maailma ressursside hankimiseks. Siin kasutati ulatuslikult sunnitööd. Gulag oli kunagi Venemaal olnud sunnitöölaagrite ühisnimetaja või midagi sellist. Lisaks sunnitöölistele oli siin veel ka geneetiliselt kohaliku kliima tarbeks kohendatud inimesi – lohaceid. Ja nii nagu Venemaa ja tolle gulagi-süsteemiga, läksid ka siin asjad käest ära. Mitte et see oleks tinginud hiiglasekasvu kaevuri raevu minu aadressil. Selle olin ikka ise täiesti ausalt siin ja praegu välja teeninud.<br />Kärgatasid järgmised lasud, sekka kostsid karjatused ja purunevate nõude klirin ning puitpindade ragin. Siis korraga – suhteline vaikus. Hiivasin end üles, haarasin maast vedeleva tabureti ja läkitasin selle kaevuri pea suunas. „Ma sul teen jänkit!” karjusin. Mul oli õnne ja taburet tabas mõnusa krõmpsatusega vihast punetavat larhvi, lennutades hiiglase tagurpidi vastu baariletti. Mitte et mul olnuks midagi konkreetselt jänkide vastu või et ma üldse võtnuks kuidagi südamesse rahvusküsimusi, mis siinkandis näisid olevat vaat’ et olulisemadki kui peresidemed; lihtsalt kuidagi tasa-targu oli mullegi külge hakanud Ryani valulik reaktsioon sellele, kui teda jänkiks nimetati. Ja noh – mulle ei meeldi, kui mind sõimatakse.<br />Võtsin oma relva välja ja see taltsutas jalust maha niidetud kaevuri sõpru hetkeks. Kuid ainult hetkeks. Ilmselgelt tegid viin ja veri oma töö ning nad tormasid mulle peale. Suutsin maha võtta neist ühe, ülejäänud kaks jooksid mu lihtsalt pikali, umbes nii nagu siinkandis jäähokiks nimetatud mängus oli kombeks vastasvõistkonna liikmeid rammida. See neetud jäähoki ja minu mitte ülearu kõrge arvamus parasjagu ekraanidel üle kantavast jääl toimuvast möllust, mis sarnanes esmapilgul rohkem tapatalgutele kui sportlikule mõõduvõtule, oligi põhjuseks, miks möll siiapoole ekraane edasi kandus. Odava alkoholi korralik doos vähendas piisavalt taktitunnet, huumorimeelest ja eneseirooniast ning neuronitevahelisest ühendusest rääkimata. Rusikad algavad enam-vähem sealtmaalt, kus sõnad lõppevad.<br />Proovisin end nende löökide rahe alt eemale veeretada ja samal ajal oma nägu kaitsta. Adrenaliinitulva tänuväärne kõrvalmõju seisneb selles, et pole aega isegi oma võimalikke vigastusi tajuda, organism lülitab mingid aistingud välja ja eeldusel, et sul on mingisugunegi lihasmälu, siis tegutsed automaatselt, mõtlemata. Minu lihasmälu eest olid Jhed ja Thessa „Tähetolmul” toimunud treeningute käigus hästi hoolt kandnud.<br />Midagi sattus mulle käe alla – maha pudenenud pussnuga. Asisin selle pihku ja raiusin umbropsu enda ümber. Nuga jäi kuhugi kinni, üldise möllu sekka kostis läbilõikavat ulgumist ja käepide väänati mu sõrmede vahelt välja. Löögid lõppesid. Hingetuna taarusin jalule, sülitasin verd ja toetusin poolenisti letile. Seal seisis tohutute mõõtmetega pooltäis õllekann – mul puudub igasugune arusaamine, kuidas pealtnäha tavalised inimesed suudavad endisse sellises koguses õlut mahutada –, haarasin selle sangast ja istutasin kannu taas lähenevale viimasena püsti seisvale ambaalile küljelt vastu pead. Tema liikumiskurss muutus ja ta varises minust möödudes räpasele kõrtsipõrandale külili.<br />Istusin talle otsa ja tõmbasin taskust noa ning klõpsasin selle lahti. Ma teadsin võrdlemisi hästi, kuidas inimesed töötavad – nii et oli aeg praktikas kontrollida, kas sellel värdjal on ikka kõik osad ilusasti omal kohal! Korraga nägin maas lamava oimetu kaevuri asemel vaimusilmas enese ees lõhki lõigatud Carinat, oma naist, kelle mõrvas mind süüdistati ja mistõttu olin oma kodumaailmas Spotilt maapakku läinud. Ma peatusin, kõhklesin, adrenaliini lahtudes hakkasin tundma valutavaid kohti oma kehas. Carina. Thessa... Pime raev kerkis sügavaimast hingesopist tõusulainena ja tumestas mu mõistuse. Hetk veel ja ma oleksin oma noale tööd andnud, sest sealsamas, selles tunnete ja mõtete virvarris olin teinud otsuse. Elu ja surma vahel on mõtteline silmapilk.<br />Mind tabas küljelt löök, korraga oli kogu mu keha täis kõrvetavat piina ja hetk hiljem värisesin neurolaengu järellainetuses hiiglasekasvu kaevuri kõrval põrandal. Tundsin midagi sooja mööda jalakülge voolamas. Saast küll!<br />Kostsid haugatavad käsklused, rütmiliselt valjenev ja vaibuv helisignaal, mida tekitasid kohaliku miilitsa sõidukid, ning hambuni relvis sama raevuka olemisega tüübid, nagu mind äsja tümitanud kaevurid, lohistasid mu hoolimatult kõrtsist välja laia väliskoridori. Nad hiivasid mind püsti ja kui seepeale oigasin, sain niigi tuikava külje roiete vahele kostituseks närvikatkuriga järjekordse hoobi. Gulagi kaevandusasula Stara Kopalnia rikkamad ninamehed on endale palganud turvateenistuse, kes nime poolest on küll miilits, kuid olemuselt on lihtsalt teistest tugevam jõuk. Enamasti tugevam.<br />Gulag on just parasjagu täpselt nii perssekukkunud koht, kui nime järgi oletada võiks. Ja kui kellegi oletused polegi täpsed, siis pigemini on see veel hullem.<br />„Lõuad pidada, jobukäkk!” röökis miilits sülge pritsides mulle näkku.<br />„Nahhui, täis kust ennast, va litapoeg!” käristas teine.<br />Ma kerkisin otsekui imeväel maast lahti ja lendasin väikesesse puuri, mille tagasein tuli vastu enne, kui mu hoog otsa sai. Pimedus.<br />۞<br />Stara Kopalnia kaevandusasulal oli kaks suurt ja mitmeid väiksemaid väljapääse, kõik need olid tugevalt kindlustatud – lähenemisteede ja hõljukite maandumisväljakute üle valvasid ähvardava ilmega tornid, mäekülgedes olid tumedad avaused, milles võis aimata relvade suudmeid, lisandusid sihtimissüsteemide radarite kompleksid ja isegi jalaväelastele mõeldud terrassid. Kellelgi ei pidanud tekkima vähimatki kahtlust, et vaenulike kavatsustega pole siin mõtet niisama vehkima tulla – kes iganes selles mäemassiivis ka ei pesitseks, ta on valmis tülinorijale vastu vahtimist andma.<br />Kõik see oli mälestus möödunud aegadest, mil süsteemis möllas vihane sõjategevus. Sissetungijate eesmärk oli ainsa eluks vähegi kõlbuliku planeedi hõivamine, mistõttu ei kasutatud suure jõuga massihävitusrelvi. Ja nagu pahatihti juhtub, siis territooriumi okupeerimine ei pruugi osutuda võimalikuks, kui selle põlisasukate suhtes ei rakendata totaalset genotsiidi. Uues kujunenud normaalsuses olid Stara Kopalnia taolised kindlustatud ja valdavalt maa-alused asundused tavalised ning planeedi uued valitsejad piirdusid valitud väheste punktide kontrolliga ja lõikasid kasu üldisemast anarhiast, mis süsteemis valitses.<br />Lähenevas õhtuhämaruses „vänderdas” mägedevahelises läbipääsus maandumisplatvormi poole vigastatud mootori ja räsida saanud kerega hõljuk. Piloot nägi kurja vaeva selle vajalikul kõrgusel hoidmisega ja abipiloot nägi kurja vaeva, et sõimata vastutavat värvavavalve turvaametnikku, kes põikpäiselt ei tahtnud neile maandumisluba anda, ähvardades niigi kätte ära lagunema kippuva sõiduki sootuks ribadeks lasta, kui nad otsekohe orupõhjas mustavasse metsa ei suvatse kukkuda.<br />Viimaks sekkus reisijate ja lasti veoks mõeldud keskmisest sektsioonist kokpitti trüginud lühikest kasvu tüse insener Anatoli Saarinen, kes sõimas omakorda pikalt ja põhjalikult lennujuhti ja valvepealikku, kuni hõljuk lõpuks maandumisväljakule prantsatas. Saarinen jätkas oma tiraadi, tegemata välja abipiloodist, kes kohemaid turvarihmad valla päästis ja temast mööda trügis; ta sõimas igaks juhuks valvepealikku veel natuke, kuni viimaks heaks sõimuks vormitavad ideed otsa said.<br />Piloot vaatas Saarinenile otsa ja see kehitas õlgu, pühkis otsaesiselt higi ja keeras ringi, jättes piloodi juhtkonsooliga õiendama. Hõljuki sisemusest oli väljunud juba trobikond inimesi – abipiloot asus assisteerima väravast välja tormanud päästemeeskonda suitsevate mootorite ohutustamisel, kaks äravahetamiseni sarnast naisterahvast, riietatud sõjaväe välivormi laadsetesse riietesse, tõstsid samas kõrval hõljuki sisemusest varustust välja.<br />Saarinen väljus hõljukist ja jäi ringi vahtima. Temaga koos oli pardameeskonnas võõramaalane Cleavland Morrison Buckheart, kes oli täiesti ootamatult saabunud Saarineni töökojas seisva vana, kuid vähemalt ühe ülekande tarbeks kasutuskõlblikuks osutunud portaali kaudu, koos dr Leathercordi, Ryani-nimelise kosmosepiloodi ja nonde kloon-naistega, keda teised tihti ühiselt Carina-kloonideks nimetasid. Nad põgenesid mingi Gildiks nimetatud organisatsiooni käsilaste eest, kuid samas oli neil kange tahtmine tagasi oma maailma naasta ja Saarinen nägi võimalust nendega koos Gulagilt lahkumise plaan välja töötada. Temal nimelt polnud kosmosepilooti ja Buckheartil, Leathercordil ja Ryanil polnud käepärast kosmoselaeva.<br />Buckheart asis Tony Saarinenil kratist kinni, vedas üleliigse tseremoonitsemiseta ta paar sammu eemale ja lükkas selgapidi vastu maandumisala serval seisvat konteinerit.<br />„Mis sul õige arus oli!?” lõrises Buckheart.<br />Paar Tony kamraadi, kes olid hõljukist eemale astunud ja ükskõikse ilmega seal sigarette imesid, läksid korraga elevile. Välja ilmusid relvad, mispeale muidugi reageerisid kaks blondi naist samuti oma relvade välja toomisega.<br />„Mis sa lõugad!?” nõudis Tony. „Ise ju tahtsite...”<br />„Mulle ei meeldi, kui minu pihta tulistatakse!” nähvas Buckheart. „Ja meil polnud sõnakestki juttu lohacite pühamu rüvetamisest!”<br />„Noh, kokkulepe ju oli, et ma aitan teid, mis sa nüüd pirtsutad!?” Tony kõõritas oma turvameeste poole, kes närviliselt vaheldumisi tema ja blondiinide poole piidlesid, suutmata otsustada, milline oht hetkel tõsisem on. Seda ära kasutades nihkusid blondiinid parematele taktikalistele positsioonidele.<br />„Keerasime karvapallidele siga. Kah mul asi, mille pärast muretseda!” ütles Tony jätkuvalt teravalt. Ta lasi nüüd Buckhearti käed lahti ja viipas rahustavalt oma meestele. „Kõik on korras poisid! Me siin niisama, vahetame sõbralikult mõtteid!”<br />Relvad langetati. Pinevus säilis.<br />Buckheart lasi Tony lahti ja astus sammukese tagasi. „Jutt oli tehingust, mitte relvastatud röövist ja intensiivsest tulevahetusest!”<br />Tony näpp oli sedamaid Buckhearti nina all: „Te, jänkiraisad, ärge tulge mind õpetama!”<br />Relvad kerkisid jälle.<br />„Keegi ei käskinud teil siia ronida ja mu portaali läbi kärsatada!” ütles Tony vihaselt. „Küsisite abi, ma nõustusin aitama!”<br />„Niimoodi võid oma näppudest ilma jääda!” ütles Buckheart Tony näppu kõõritades sedapuhku väga rahulikult.<br />Tony tõmbas näpu tagasi. „Olgu, olgu... Jeerum! Jahtu maha, mees. Kõik on elus, eks? Miskit jama ju ei juhtunud!”<br />Kõik asjaosalised panid relvad ära.<br />Väravast ilmus välja blond naine, kes oli omakorda äravahetamiseni sarnane nende kahega, kes nüüd uuesti varustuse juurde asusid ning hakkasid seda madala põhjaga kuuerattalisele sõidukile tassima. Kolmas blondiin noogutas neile põgusalt tervituseks ja suundus Buckhearti juurde.<br />„Carina,” tervitas Buckheart blondiini ja seiras pilguga maandumisväljakut. „Kus Leathercord on?”<br />Nad kutsusid teda Carinaks, sest see oli olnud Leathercordi naise nimi. Buckheart polnud veel siiani jõudnud päriselt kohaneda mõttega, et see Carina polnudki tegelikult Carina, keda tema oli teadnud Spotil – tema ülemuse ja hea kolleegi, dr Leathercordi tore, ilus, hea huumorimeelega, tark, uhke naine. Naine, keda ta oli imetlenud ja aeg-ajalt mõttes Leathercordi peale kade olnud. Tema enda elukaaslane... Noh see ei olnud kuigivõrd hästi välja kukkunud ja ta oli Spotilt vaikselt minema hiilinud, mis oli lõppenud Frhode Steinarssoniga kohtumise ning tema meeskonnas tööle asumisega. Pakkumine, millest Buckheart kahe käega kinni haaras, sest see oli tema pääsetee surnud punktist, kuhu ta oli jõudnud oma lühikese kosmoseränduri karjääri jooksul pärast Spotilt lahkumist.<br />Enne kui Carinaks nimetatu midagi öelda jõudis, paiskus väravast välja töötavate vilkuritega miilitsa eraldusmärkidega sõiduk, millest pudenes välja viis hambuni relvis tegelast, kes võtsid hõljuki juures toimetavad inimesed sihikule. Sõiduk peatus kriginal paari meetri kaugusel Buckheartist, Tonyst ja Carinast ning juhi kõrval istunud suurekasvuline tegelane hiivas end välja ja tuli rahuliku sammuga lähemale.<br />„Ta on nende käes,” ütles Carina poolihääli ja tegi kerge peanoogutuse miilitsate poole.<br />„Persse!” pressis Buckheart läbi hammaste. Ta tundis, kuidas viha tema sisikonnas justkui mingi kuuma klombi moodustas.<br />Mingis mõttes oli see Buckhearti süü, et Leathercord oli samuti Steinarssoni meeskonda sattunud. Kuid polnud tema süü, et Leathercord oli oma naise tapnud. Olgu pealegi – väidetavalt tapnud. Ja siinkohal läksidki asjad segaseks, sest Leathercordi enda minevik ja Carina-kloonide teema ja Dassault Systemsi nimelise Gildi kuuluva korporatsiooni illegaalsed biotehnoloogiad ja tehismõistuste arendamine ja... Lihtsam oli sellele mitte liiga palju mõelda, lihtsam oli keskenduda plaanile, kuidas Gulagilt minema saada. Selleks polnud Leathercordi ilmtingimata vaja, kuid viimasel ajal tundus, et tal tuleb silma peal hoida, et ta mingit täiendavat käkki kokku ei keeraks.<br />„Seltsimees Tretyak...” pöördus Tony Saarinen rõõmsameelselt käsi laiutades saabujat tervitama.<br />Turjakas miilits, kes tundus nüüd kontrastina lüheldase Tony kõrval kohe eriliselt suur ja lai, rapsas seni paremas käes peitunud nuia umbes poole meetri pikkuseks ja virutas sellega ilma mingi hoiatuseta Tonyle vastu vasemat külge. Tony röögatas valust ja varises põlvili maha, teise käega haiget saanud kohta kinni hoides.<br />Jätkuvalt midagi ütlemata pöördus seltsimees Tretyak Buckhearti poole, kuid tema löögiks tõusnud käsi peatus, sest Carina virutas talle igasuguse tseremooniata jalaga hargivahesse. Nui pudenes Tretyaki käest ja miilits langes kubemest haarates põlvili, pungitas silmi ja pressis hammaste vahelt võõrkeelseid vandesõnu. Enne kui keegi õieti üllatusest toibuda jõudis, asetas Carina oma püstolitoru Tretyakile silme vahele. Olid need Carina-kloonid, mis nad olid, kuid juba Archipelagol olid nad tõestanud oma surmavat tõhusust. Nad polnud robotid, kuid seesama tehismõistus, mis oli end Terra Vierdel laadinud Leathercordi ajus olevasse nanokiibistikku, oli nad häälestanud sõdurifunktsioonidele ja Leathercordi kaitsjateks. Nad polnud robotid. Buckheart oli raskustes sobiva definitsiooni leidmisega ja nii eelistas ta enamasti mõelda neist kui väheke teistsugustest palgasõduritest. Oluline oli, et nad olid nendepoolel.<br />„Mis teile muret valmistab, seltsimees?” küsis Carina jäisel toonil.<br />Nüüd tuli korraga teistele ka elu sisse. Vastastikku ähvardusi röökides vehkisid nii Carina teisikud kui Tony turvamehed kui ülejäänud miilitsad relvadega ja asi nägi vägisi sedamoodi välja, et kohe puhkeb kapitaalne verevalamine.<br />„Ütle oma meestele, et nad relvad ära paneksid!” nõudis Buckheart Tretyakilt.<br />Üle kõige selle kajas läbilõikav vile. Järgnes jahmunud vaikus. Miilitsamasina juht oli püsti tõusnud ja vaikushetke kasutades käratas: „Toppige oma riistad püksi tagasi, kurat võtaks! Jobukäkid sellised!”<br />Buckhearti üllatuseks kuuletusid miilitsad sellele korraldusele vastuvaidlematult. Isegi kolakas löömamees, kes oli Tony jalust niitnud, taltus nähtavalt ja tõmbus Carinast eemale ning hiivas end püsti. Carina langetas relva seda päriselt ära panemata ja Tony ajas end nägu krimpsutades jalule.<br />„Seltsimees Briedis,” ütles Tony imestunult. „Teie isiklik kohale saabumine on küll üks paras üllatus.”<br />Briediseks nimetatu tuli nüüd rahulikult lähemale ja ulatas Tonyle käe, kes seda tervituseks pigistas. Seejärel pöördus Briedis Buckhearti poole.<br />„Meie jänkidest külalised peavad paraku selgitusi jagama,” teatas ta.<br />„Me pole jä...” alustas Buckheart, kuid Briedis jätkas tema protestist välja tegemata: „Vaadake, meil on siin ikkagi oma reeglitega asula, mitte mingi metsik lääs või värk, millega teie seal kuskil harjunud olete. Kõrtsikakluse ja tulevahetuse organiseerimine ei ole vastuvõetav, seltsimees Buckheart.”<br />Buckheart tõmbas sügavalt hinge ja seadis mõttes sõnu ritta. Ühtegi ilusat ta ei leidnud. Kuradi neetud Leathercord... Raisk!<br /> </p>
</div></div></div>
Sat, 15 Aug 2020 10:05:52 +0000
ats
237 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/1_isakeste_v_im#comments
-
Gildi võrgustik (maailma kirjeldus)
<div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p>21. sajandil avastasid meie päikesesüsteemi end gewtakideks nimetavad inimesed tsivilisatsioonist, mis asub Maast umbes 150 valgusaasta kaugusel. Esimene sõbralik kontakt, teadmiste ja tehnoloogia vahetus lõppes katastroofiliselt nii maalastele kui gewtakidele, sest kontakti tagajärjel aset leidnud viiruste kohtumisel tekkis uus superviirus. Maa elas selle üle kergemini, gewtakid rängemalt. Sellest kohtumisest ja selle vahetutest järelmõjudest räägib jutustus „Pimesi hüpates”.</p>
<p>Maalased, kes said oma käsutusse uued tehnoloogiad ja teadmised, hakkasid innukalt uurima ja koloniseerima nii päikesesüsteemi kui lähimaid tähesüsteeme. Samal ajal halvenes jätkuvalt Maa keskkonnaseisund; ülerahvastatus ning sotsiaal-majanduslikud pinged põhjustasid ulatuslikke sõdasid, mille eest paljud inimesed põgenesid kosmosesse, muutudes seal kergeks saagiks alalises tööjõunäljas korporatsioonidele, kes kosmoseliikluse ja -kaubanduse kontrollimiseks moodustasid Gildi nimelise katusorganisatsiooni. Sellele metsikule perioodile heidavad valgust lood „Nurgatagune reisibüroo”, „Kui udu hajub”, „Lõpp ei tule enne kui Paks Daam laulab”, „Igal pool on parem kui kusagil mujal” ja „Kasutusvalmis”.</p>
<p>Intensiivne koloniseerimine, Gildi monopol transpordiportaalide opereerimisel ja ussiurkevõrgustiku militaarsel otstarbel kasutamise keerukus vältis sõdasid iseseisvunud kolooniate vahel. Aga inimkond oli killustunud, mis muutis ka teadussaavutuste laialdasema kasutuselevõtu raskemaks.</p>
<p>Neljanda aastatuhande alguseks on olukord Maal rahunenud ja suurel määral on suudetud keskkonnaseisundit renoveerida. Romaani „Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist” sündmuste asetleidmise ajaks on gewtakid, Gild ja ÜRO muutunud uuteks võimukeskusteks, kes soovivad oma mõjukust taastada või kindlustada ja laiendada. Segastest ja ka teinekord läbi kukkunud koloniseerimisprojektidest on erinevatesse tähesüsteemidesse maha jäänud nii töökorras portaale, terveid linnasid kui ka muid objekte.</p>
<p>Liiguvad legendid, et keegi on geneetiliste manipulatsioonidega, kasutades Yellowstone’i nimelise maailma mikroobe (loe lisa „Vihma seitse nime”) suutnud muuta inimese genoomi selliselt, et ta on surematu. Samuti räägitakse, et Antonovi režiimi teadlased on kusagil kauges tähesüsteemis tegutsenud koloonias ehitanud eksperimentaalse tähelaeva, mis suudab läbida tohutuid vahemaid silmapilguga, selle asemel, et liikuda traditsioonilise Alcubierre’i varpajamiga, mis tihtipeale eeldab krüosäilitust, millel omakorda on drastilised kõrvalmõjud. (Kui just pole tegemist geneetiliselt muundatud inimestega...) Vargsi on alanud otsingud nende lugude tõeväärtuse välja selgitamiseks ja võimalusel tehnoloogiate omandamiseks, et saada paremad positsioonid uutes nüüd juba tähtedevahelistes võimumängudes.</p>
<p>Dr Teckland Leathercord rebitakse välja oma harjumuspärasest ontlikust kolkamaailma ülikooli teadlaseelust, kui teda süüdistatakse oma naise mõrvas. Vangla asemel sattub ta hoopis palgasõdurite kosmoselaevale ning peadpööritavatesse seiklustesse, millesse on segatud nii gewtakidena tuntud naabertsivilisatsioon, tähtedevahelist liiklust kontrolliv Gild kui ÜRO. Ajades kadumaläinud innovaatilise kvantajamiga eksperimentaalse kosmoselaeva jälgi inimkonnale tuntud universumi piirimaailmades, leiab dr Leathercord kildhaaval olulist informatsiooni nii iseenda mineviku kohta kui ka uue armastuse – Thessa.<br />Kuid saatusel on tema jaoks varuks tagasilöögid: kokkupõrkes vaenlastega saab Thessa surma. Oma elu päästmiseks peab dr Leathercord vana ja vaevu töökorras portaali kaudu pagema Gulagi-nimelisse endisesse koloniaalmaailma, kust pealtnäha puudub tagasitee.</p>
<p>Romaan „Meeleheite valem” võtab loo järje üles samast kohast, kus „Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist” lõppes: dr Leathercord on koos kaaslastega Gulagil lõksus. Ta peab toime tulema nii oma kaotusvalu kui kohaliku turvateenistuse ebaterve huviga tema isiku suhtes. Ja peamine – Gulagilt tuleb minema saada.<br />Mitte ükski lahinguplaan ei ela üle kontakti vastasega, aga kord juba teele asunud, ei ole dr Leathercordil ja tema kaaslastel tagasipöördumiseks võimalust.</p>
<p>Kas meeleheitlik risk tasub ennast ära ja millised üllatused ootavad neid ees teekonnal ning selle lõpus?</p>
<p> </p>
<p>HW<br /> </p>
</div></div></div>
Sat, 15 Aug 2020 10:04:11 +0000
ats
236 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/gildi_v_rgustik_maailma_kirjeldus#comments
-
Meeleheite valem
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/heinrich_weinberg" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">Heinrich Weinberg</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/Meeleheite%20valem%20esikaas.jpg?itok=EKy_0YYG" style="width: 308px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" />Kaanepilt © 2020 Meelis Krošetskin<br />Toimetanud Eva Luts © 2020<br />ISBN 978-9949-661-69-5<br />Raamatu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital</p>
<h3>Tagakaanetekst</h3>
<p>21. sajandil avastasid meie päikesesüsteemi end gewtakideks nimetavad inimesed. Esimene sõbralik kontakt lõppes katastroofiliselt nii maalastele kui gewtakidele. Maalased said aga enda käsutusse uued tehnoloogiad ja teadmised ja hakkasid innukalt uurima ja koloniseerima nii päikesesüsteemi kui lähimaid tähesüsteeme. Maa keskkonnaseisund halvenes, puhkesid sõjad ja paljud inimesed põgenesid kosmosesse.</p>
<p>Neljanda aastatuhande alguseks on olukord Maal rahunenud. Ent kosmos on lisaks kõigele muule täis igasugust veidrat inimeste unustatud kola.</p>
<p>„Meeleheite valem” võtab loo üles kohast, kus „Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist” lõppes. Dr Leathercord rebiti välja kolkamaailma ülikooli teadlaseelust, kui teda süüdistati oma naise mõrvas. Vangla asemel sattus ta hoopis palgasõdurite kosmoselaevale ning peadpööritavatesse seiklustesse, millesse on segatud nii gewtakid, tähtedevahelist liiklust kontrolliv Gild kui ÜRO. Ta leidis ja kaotas uue armastuse ja sattus lõpuks koos kaaslastega lõksu Gulagi-nimelisel planeedil.</p>
<p>Sealt tuleb iga hinna eest minema saada...</p>
<p> </p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/Meeleheite%20valem%20kaas.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/Meeleheite%20valem%20kaas.jpg?itok=H1lb75Hi" width="100" height="72" alt="" /></a></div></div></div>
Sat, 15 Aug 2020 09:53:35 +0000
ats
234 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/meeleheite_valem#comments
-
Tõrkeotsing
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/heinrich_weinberg" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">Heinrich Weinberg</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p class="western"><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/Tqrkeotsing_esikaas.jpg?itok=7GkumZGT" style="width: 321px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" />„Tõrkeotsing“, 2018</p>
<p class="western">Kaanepilt: Meelis Krošetskin</p>
<h3 class="western">Tagakaanetekst:</h3>
<p class="western">„Tõrkeotsingu“ tegevus leiab aset alternatiivajaloolises Eestis. See on maailm, kus Venemaa on killustunud, Eesti Föderatsioon ulatub Riiast Jaanilinna ja Kärdlast Pihkvani, ning kuna ei toimunud Liivi ega Põhjasõda, elab siin 10 miljonit inimest: eestlased, liivlased, lätlased ja venelased. Kaevandatakse fosforiiti ja uraani, jõudsalt edeneb geenitehnoloogia ning korporatsioonid ajavad nii seaduslikku kui illegaalset äri.</p>
<p class="western">Ma jooksin. Nemad tulistasid. Minu liikumine, sihitult ringi ekslevad valgusvihud ja need paar tükki, mis mind enam-vähem järgisid, segasid tegelikult valvuritel sihtimist. Mõni laeng möödus siiski nii lähedalt, et tundsin selle kuumust. Kõige kriitilisem hetk oli siis, kui pidin läbi traataeda lõigatud augu pugema. („Kes sul keelas suuremat teha!?“) Paar sekundit ühel kohal pusimist võrdub igavikuga, kui su pihta tulistatakse. Selja tagant kostis hüüdeid ja koerte lärmi. Tugev löök vastu külge ja terav valu roietes – kuulivest säästis õnneks hullemast – hing kinni, adrenaliin soontes tormamas, ukerdasin edasi ja pääsesin viimaks aiast läbi ning kiirendasin metsa suunas. Peatusin, vaatasin seljataha ja kuulasin. Hingamine tegi haiget, kuid valu võib olla liitlane.</p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/Tqrkeotsing.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/Tqrkeotsing.jpg?itok=ZhvrluNd" width="100" height="71" alt="" /></a></div></div></div>
Wed, 28 Mar 2018 16:41:33 +0000
ats
140 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/t_rkeotsing#comments
-
Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/heinrich_weinberg" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">Heinrich Weinberg</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><h3><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/Enesev22rikus_esikaas.jpg?itok=t13K1icH" style="width: 304px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" /></h3>
<p>Tagakaaneteksti pole eraldi mõtet siia panna, sest see on võetud ühest lisatud stseenist.</p>
<p>Raamatule on teksti lisatud Hanna Liisa Rüütli tehtud illustratsioonid ja kaks neist on ka siin ära toodud.<img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/001-thessa.jpg?itok=atVdssX3" style="width: 197px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: left;" /> <img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/006-viies-ratas.jpg?itok=uBQR5cqx" style="width: 480px; height: 320px; margin: 10px 20px; float: left;" /></p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/Enesev22rikus_kaas-01.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/Enesev22rikus_kaas-01.jpg?itok=SUNb98F5" width="100" height="71" alt="" /></a></div></div></div>
Sat, 20 Aug 2016 10:59:29 +0000
admin
116 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/enesev_rikusel_pole_sellega_mingit_pistmist#comments
-
Raamatu algus
<div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p><strong>Pimesi hüpates</strong></p>
<p><em>Ära hüppa vette tundmatus kohas. (Vanasõna)</em></p>
<p><strong>1. Arvamused</strong></p>
<p>„<em>Hei! Mis mind kõige enam hämmastab, on see, et me tegelikult ikkagi ei olnud valmis... Saate aru, mis ma mõtlen!? Aastaid... heh – misasja! – aastakümneid on meile näidatud filme ja kirjutatud sellest tonnide kaupa raamatuid, kuidas tulnukad tulevad või kuidas me ise läheme või mida tahes... Kohtumine sõbralike tulnukatega või mingite kosmiliste õudelukate invasioon. On õnneliku lõpuga patriotismi sisendavaid lugusid ja ka päris mornsüngeid visioone sellest, mis võiks juhtuda. Ja ikkagi ei olnud me valmis! Mõtle ise, mees! Kui nad tõesti ühel suvalisel päeval saabusid, siis me lihtsalt ei olnud valmis! Ah et miks ma nii arvan? Vaadake, mis ümberringi toimub!? Rahutused, sõjaseisukorrad, viimsepäeva religioosne hullus...” </em><em><strong>(Daniel Macenzie; New Jersey; 34-aastane autoremonditöökoja omanik)</strong></em></p>
<p> </p>
<p>„<em>Tõsiselt, ma ütlen teile, see on märk sellest, et maailma lõpp on ligidal! Kindel see – lõpuaja märk...” </em><em><strong>(Rachel Allen; Kentucky; 56-aastane raamatupidaja)</strong></em></p>
<p> </p>
<p>„<em>Valitsuse vandenõu! Vot mis see on. Kindla peale on see valitsuse vandenõu. *** ma ütlen teile – ma näen sealt tagant *** CIA ja *** NASA kõrvu paistmas.” </em><em><strong>(Billy Connely; Boston; 29-aastane elektroonikatehase liinioperaator)</strong></em></p>
<p> </p>
<p>„<em>Tulnukad? Siin, New Yorgis!? Poja, mida sa suitsetanud oled...?” (</em><em><strong>vana mees Brooklyni silla juures, New York)</strong></em></p>
<p> </p>
<p>„<em>Kõigepealt neegrid, siis homod, nüüd siis varsti hakatakse rääkima tulnukate õigustest! Näita mulle mõnda halli lõusta, siis ma tean, mille pihta oma tukki tühjendada! Hei, Mary! Too mulle veel üks õlu...” </em><em><strong>(keskealine valge mees Mississippis)</strong></em></p>
<p> </p>
<p>„<em>Võtke mind kaasa! Jep, mina oleks kohe käpp minema. Valitsus peaks neile survet avaldama, et nad inimkonna esindajad ka oma missioonile kaasaksid. Diplomaatiline esindus või nii. Kui NASA hakkaks värbama vabatahtlikke, kes lendaksid koos nendega Alfa Centaurile, siis minu küsimus oleks üksnes: kus ma saan end kirja panna!” </em><em><strong>(Roger Emmanuel; Los Angeles; 27-aastane äsja erru läinud merejalaväelane, seersant)</strong></em></p>
<p><strong>1. Ärkamine</strong></p>
<p>Kuidas kirjeldada seda õõva, mis kaasneb kosmoselaevas külmaunest ärkamisega? Mul puuduvad selleks sobivad sõnad. Paanika? Hirm. Meeletu hirm, mis tundub täitvat kogu mu olemust, mis röövib mõistuse. Arulage õudus, suurem kui maailm. Karjuda tahaks, sest tunne on selline, nagu ma oleks määratud igavesele hukule.</p>
<p>Tõmbusin lamamisasemel kokku, veeretasin end põrandale ja jäin sinna kägardunult lamama, hing kinni, silme eest must. Et mul oli ruumi seda teha, olin järelikult „riiulist” väljas. Riiuliks nimetasime tähelaeva „magamistuba” täitvat... noh, riiulit. See oligi riiul. Meetrite kaupa riiuleid, kuhu olid üksteise kõrvale mahutatud külmaune kapslid. Enamik meie missiooni liikmetest lebasid seal nagu sardiinid karbis, sest polnud ju mõtet nii paljudele meist lihtsalt rohkem kui neljaks aastaks tegevust leiutada. „Magamistuba” oli see osa Santa Mariast, mis mahutas riiuleid: ametlik nimetus oli <em>elutoetussüsteemidega krüosektsioon.</em></p>
<p>Põrandale maandumine oli valus. See aitas mõistusel natuke koju tagasi tulla. Valu on sõber, eks ole!? Taastuva ümbrusetunnetuse, iseendast ja oma asukohast arusaamisega (<em>Ah soo, õige jah, ma olen kuskil kosmilises tühjuses, tulnukatelt saadud tehnoloogia abil ehitatud laevas, suundumas teise tähesüsteemi...</em>) tulid ka muud impulsid. Tundsin, et pean püsti saama, mis iganes hinnaga. Ajasin end jalule, hingemattev õudus taandus natuke, andes ruumi vahetust ümbrusest peale suruvatele muljetele.</p>
<p>Ärkamisruumis mu ümber valitses korralagedus. Inimesed jooksid siia-sinna. Kusagilt eemalt – jeerum, see oli mööda ringjoone kaart õige mitu kraadi minu suhtes nurga all (riiuliesine ärkamisruum oli niivõrd pikk, et laeva peamiste elusektsioonide sõõrikukujuline arhitektuur oli selgelt nähtav, tajutav) – kandus mu kõrvu hüsteeriline nutt. Vasakul, samasuguse aluse ees nagu see, millelt olin end maha veeretanud, oli naisterahvas käpuli põrandal ja öökis oma sisikonda välja. Tema kehalt tilkus unekapsli geeli ja ta suust väljusid otsekui aegluubis punakasroosad klombid. (<em>Ta tõepoolest oksendab oma sisikonda põrandale!</em> rabas mind selge mõte. <em>Saast... Oi saast! </em>Keerasin pilgu enda ette tagasi.) Mu ees ärkamisruumi seina ääres sehkendasid kaks naist elustamisaparaatidega paari inimese ümber, kelle organism samuti streikis. Üht limast keha (mees) nühiti rätikutega kuivaks, teine vappus juba südamestimulaatori elektroodide vahel (<em>„Teine katse... Laetud! Eemale...”</em> Kummaline undamine ja tuhmid matsatused, kui elutud liikmed põrandat tabasid).</p>
<p>Tundsin sisikonnas jõnksatust. <em>Oh, saast!</em> Haarasin väikeselt laualt ärkamisaseme kõrval veepudeli ja jõin. Vesi oli leige ja tundus kuidagi lääge maitsega. Aga mu suu kuivas, spetsiifiline maitse vajas välja loputamist ja oi-oi-oi kui mõnus oli tunda vedelikku mööda suud ja kurku alla voolamas! (<em>Loodetavasti sisikonda, mis erinevalt sellest naisest seal on veel ühes tükis.</em>) Mul oli tõsine vedelikupuudus.</p>
<p>Pöörasin uuesti tähelepanu vasakule, kus oli oksendav naine. Ta ei öökinud enam, vaid lebas nüüd liikumatult selle olluse sees, mida oli hetk tagasi väljutanud. Instinktiivselt püüdsin end püsti ajada, et minna appi (<em>Kuigi ta on juba ilmselt surnud ja teha pole midagi! </em>torkas mõte mind justkui kuskilt tagantpoolt), aga niipea kui jalad alla sain ja asemest lahti lasin, haaras mind peapööritus ning kõrvu täitis kohin. Et mitte põrandale kokku kukkuda, toetasin end tagasi istuma.</p>
<p>See ajas lausa vihaseks: vaevalt mõni minut (tegelikult polnud mul ajataju ollagi) ärkvel ja ma tundsin end juba kohutavalt nõrgana! Jäin põrnitsema aseme peatsis olevaid seadmeid. Juhtmed ja tilgutid olid lahti ühendatud. Sirutasin käe ja tõmbasin enda juurde ekraani. Sellel ilutses minu pilt. Emotsioonitu dokumendikaader allkirjaga „Timothy Reese, keskkonnatehnoloog; prioriteet nr 5”. Viis tähendas, et ma olin kõigest veidi parema positsiooniga laevakoristajast; puhastusteeninduse juhtivinsener oli selle ametikoha täpne nimetus. Pildi kõrval oli inimese skeem, värvitud ühtlastes toonides kollase-rohelise kirjuks. Kollane oli peaosa. Peenes kirjas oli sealt näha hinnang: mõõdukas paanikahoog, desorientatsioon, vedelikupuudus. Kokkuvõtlik hinnang Timothy Reese’i tervislikule seisundile oli väga hea.</p>
<p><em>Mis mõttes!?</em> Kui see oli väga hea, siis mida nad pidasid rahuldavaks või kehvaks? Ei kujuta küll ette, kuidas keegi võiks end pärast taolist „talveund” suurepäraselt tunda. <em>Ja „palju õnne” neile, keda peaks tabama midagi tõsisemat kui „mõõdukas paanikahoog”...</em></p>
<p>Vaatlesin oma käsi ja jalgu. Need olid kahvatud. Tundusid kuidagi peenemad, kulunud. Proovisin meenutada. Kui kõik oli vahepeal läinud kavakohaselt, pidanuks me käesolevaks hetkeks olema läbinud pisut üle 4,3 valgusaasta. Väiksem osa meeskonnast viibis külmaunes vahetustega graafiku alusel, et laeval silma peal hoida. Automaatsüsteeme ei usaldatud 100%, sest olime ju ikkagi täiesti tundmatus kohas. See kaos siin oli ülejäänud missiooniliikmete etteplaneeritud äratamine külmaunest.</p>
<p><em>Kui see on </em>plaan<em>, siis mida nad veel kaoseks nimetavad!?</em></p>
<p>Veider pöörlemistunne sisikonnas andis märku laeva tehisgravitatsioonist, mis polnud muud kui suurte sõõrikute keerlemise tekitatud tsentrifugaaljõud. Mul olid randmete ümber elastsed käevõrud, millel ühes kohas oli surve avaldamiseks plastikust punkt. Nahk selle punkti all oli valus. Seal ilutsesid sinikad.</p>
<p><em>Minu voodoo-rõngad...</em> Nii ma neid nimetasin.</p>
<p>Need vidinad olid mõeldud mu lolli tasakaalumeelt petma, et see arvaks kõik korras olevat ega saadaks ajusse signaale, mille tagajärg olnuks merehaigus kõige selle juurde kuuluvaga. Külmutamine ja äratamine olid treeningu ajal olnud kukepea, võrreldes alaliselt keerleva laeva poolt tekitatud tehisgravitatsiooniga. Sellega harjus, vähemalt lõpuks. Inimene harjub kõigega, eksole. Ja isegi suhteliselt kiiresti. Kuid senikaua oli lihtsalt süda paha.</p>
<p>Jõin veel vett. See maandus leigena sisikonna põhja, tegi seal keeru ja leidis tee tagasi välja. Öökisin käpuli põrandal, nii et hing kinni. (<em>Jeesus! Palun... ainult mitte mu sisikond! </em>kisendasin mõttes, kui mu keha läbistasid võimatult valusad krambid.) Kellegi käed haarasid minust hooletult ja sikutasid tagasi põlvili. Lõikavalt terav lõhn kargas ninna ja tundus lausa noana sõõrmeisse tungivat, lüües pildi selgemaks. Millegipärast oli eriliselt valus, kui mind hoiti kinni ja liigutati.</p>
<p>„Külm vesi kuluks ära,” pressisin kähinal.</p>
<p>Üks meedikutest surus mulle plastpudeli külma mineraalveega („Joo, sul on vedelikupuudus!” <em>Ja-jah, kui mitte muud, siis vähemalt on, mida oksendada sisikonna tükkide asemel...</em>) ja suundus edasi olulisemate asjatoimetuste juurde. Ma jõin. Istusin ärkamiskapsli serval ja jõin. Kuidagi õnnestus mul isegi pilk jalge ees ilutsevast venivast loigust lahti kangutada.</p>
<p></p>
><em>Pühade vägi, ma olen puha paljas! </em>jõudis kohale teadmine, et mu seisund ei ole põrmugi parem teistest, kes mu ümber ärkamisvaevasid läbi tegid. Kas see pidigi nii olema? Mis ometi toimus? Keegi polnud meid teavitanud, et külmast ärkamisega võiksid kaasneda sellised jamad. Neetud – keegi polnud varem <em>sedasi</em> külmaunes olnudki. Oli üks asi kopitada katsekambris kuskil orbiidil tiirlevas konservikarbis ja hoopis teine teema liikuda peaaegu valguse kiirusel läbi tähtedevahelise süvakosmose, ümbritsetuna laeva generaatorite poolt tekitatud väljadest, taludes kiirendust. Treeningul oli külmast ärkamisele järgnenud lihtsalt pohmakataoline enesetunne. Samas need, kes polnud kogu teekonda külmas mööda saatnud, olid täiesti teovõimelised.
<p>Miskit pidi olema ikka väga valesti läinud.</p>
<p>Leidsin lamamisaseme jalutsist rätiku ja riided. Värisevate kätega harutasin rätiku lahti ja hakkasin maha nühkima venivat ollust, mis kattis suuremat osa mu kehast. Õudusega avastasin, et see koorub maha koos naha pindmiste kihtidega, paljastades sealt alt õrnroosa ihu, mis oli puudutades rämedalt valus.</p>
<p>Paanikasööst läbistas mu teadvuse ja ma röökisin oma hirmu välja, kuni pilt silme ees kustus.</p>
<p>۞</p>
<p>Nad ei olnud selleks ette valmistatud. Neil polnud piisavalt inimesi, polnud piisavalt vahendeid, polnud piisavalt oskusi.</p>
<p><em>Neetud! See polnud küll osa kokkuleppest...</em> kirus Alice Maxwell endamisi. Surnud alasti mehekeha tema ja ta paarilise ees põrandal oli kuidagimoodi külmageelist puhastatud, ta oli tühjendanud süstlatäie elustussegu tema südamelihasesse, nad olid ettevaatlikult proovinud südamemassaaži ja suust suhu hingamist (plastikust toruke vedeles sealsamas põrandal). Viimase abinõuna läksid käiku elektrišoki vahendid. Stimulaator ei andnud mingit tulemust. Kui elektrilöök oli sulatanud (Alice polnud kindel, et see oli õige sõna, kuid nii talle tundus) surnud nahakoed metallplaadi külge ja ta oli selle mehe rinnalt latakatena lahti rebinud, asetas Angelina Rojas käe tema käele ja ütles rahulikult: „Kullake, nüüd on küllalt!”</p>
<p>Alice punnis vastu. „Jäta, Max!” ütles Angelina. Ta hääl oli vankumatu. „Me ei saa tema heaks enam midagi teha, kuid vaata, siin on jama silmini. Meid on vaja...”</p>
<p>Ta ajas end jalule. Kuidagi lõi sel hetkel laeva tehisgravitatsioon tema tasakaalumeele segi ja ta pidi seinalt tuge otsima.</p>
<p>„Kõik korras?”</p>
<p><em>Loomulikult mitte! Neetud, neetud, neetud! </em>Ta tundis, kuidas klomp tõusis kurku. „Jah,” vastas ta. „Minuga on normis. Lihtsalt see hais...”</p>
<p>Ärkamisruumi täitis külmageeli, okse, väljaheidete, higi ja kes teab mille veel segunenud lehk. Tema vastas istus ärkamisalusel mees (<em>See on Reese! Heldene aeg...</em>), kes proovis rätikuga endalt maha pühkida külmageeli, kuid tegi seda hooletult ja tõmbas maha oma surnud naha. Üleüldisesse häälte kakofooniasse lisandus tema võigas röökimine.</p>
<p>Angelinal oli juba süstal käes. „Tule!” kamandas ta.</p>
<p>Alice liikus edasi automaatselt, suutmata pöörata silmi kisendava mehe ripnevate naharibade vahelt paistvalt roosalt ihult. Oli see liha? Verd ei paistnud... Vennike rabeles, kui nad ta kahekesi alusele surusid, kuid oli liialt nõrk, et tõsisemat vastupanu osutuda. Alice hoidis teda paigal ja Angelina suskas talle annuse rahustit, mispeale mees jäi vait ja lõtvus.</p>
<p>„Järgmine!”</p>
<p>Nad liikusid vasemale. Seal oli põrandal okseloigu keskel maas naisterahvas. Alice keeras ta ettevaatlikult ringi. Silmad, mis talle vastu vaatasid, olid elutud. Pulssi polnud tunda. Ta asetas surnukeha põrandale, vajutas ta silmad kinni ja tõmbas lamamisaseme jalutsist rätiku, et sellega alasti keha kinni katta.</p>
<p>Järgmine.</p>
<p>Nad liikusid ühe ärkaja juurest teise juurde. Abistades veepudelite, rahustite, elustuspüüete ja surnute katmisega. Kui kaua see kestis? Tundus, et terve igaviku. Korraga jäi ärkamisruum vaikseks. Ta tõusis püsti ja vaatas ringi. Tema ja veel seitse tehnikut-meedikut seisid ruumis justkui lahinguväljal.</p>
<p>„Kas keegi ütleks mulle, mis siin juhtus!?” See oli Mario Conzales, laevaarsti abi.</p>
<p>Ärkamisruumi uks avanes ja sisse astus komandör Frank H. Donaghue. Murepilved lasusid ta näol, kui ta vaatas ruumis valitsevat olukorda. Donaghue oli vana kooli mees, kasvanud välja NASA teise generatsiooni korduvkasutusega kosmoselaevade pilootide põlvkonnast. Tema ja ta kaaslased olid osalenud inimeste Kuule tagasiviimise, Marsile lendamise ja Jupiteri kuude uurimise projektides. Ta oli valitud UNRS Santa Maria komandöriks kümne kandidaadi hulgast. Parimatest parim.</p>
<p>„Situatsiooni kokkuvõte!?” ütles ta napilt Conzales’i poole pöördudes.</p>
<p>Laevaarsti abi pühkis otsaesiselt higi ja vaatas hetke ringi. Tal oli vaja mõtteid koguda. Põrandalt leidis ta tahvli ja sealt äratatavate nimekirja. Pilguga loendas ta inimesed üle. <em>Täitsa...</em> ta hammustas omale huulde.</p>
<p>Komandör Donaghue ootas kannatlikult sõjaväelase vabaseisakus ukse ees.</p>
<p>„Esimeses grupis pidime äratama viiekümnest külmas viibivast missiooniliikmest pooled,” ütles Conzales. „Kahekümne viiest inimesest on meil siin kuusteist surnut, kaks koomas, seitsmele andsime rahustit ja neil on ilmnenud tõsiseid tüsistusi, alustades desorientatsioonist, lõpetades... ee... naha koorumisega, ainevahetushäiretega ja võimalike ajukahjustustega. Kõik ellujäänud vajavad põhjalikku meditsiinilist läbivaatust ja järelravi. Aga...” ta jäi vait ja vaatas ebalevalt komandörile otsa.</p>
<p>„Mis?” küsis Donaghue.</p>
<p>„Seda, et söör, meie laevaarst, dr Aldricht, on üks meie kahest koomapatsiendist...” Conzales osutas käega lamamisalusele endast paremal, millel oli keskealise naisterahva pealtnäha elutu keha, mida ühendasid elutagamisseadmetega erinevad juhtmed ja voolikud.</p>
<p>Komandör seedis hetkeks kuuldut.</p>
<p><em>Jah, mis perssekukkunud riskianalüüs see oli, mille kohaselt arst, keda me nüüd vajame, pandi külma? </em>mõtles Alice kibestunult. Ta surus hambad kokku ja tõmbas sügavalt nina kaudu haisvat õhku kopsudesse, et pisaraid tagasi hoida.</p>
<p>„Olgu pealegi, rahvas!” ütles Donaghue natuke häält tõstes. „Hoolitsege nende eest, kes on elus, koristage siit see laga kokku! Kui olete lõpetanud, siis Conzales ja Rojas – tulge operatsioonikeskusesse, et panna paika järgmised sammud.”</p>
<p>Conzales vaatas kaks hetke komandörile vaikides otsa. Ta sundis end meenutama, et see siin oli lõppkokkuvõttes ikkagi sõjaväeline missioon (<em>Lõuad pidada ja edasi teenida!</em>), koos kõigi selle juurde kuuluvate käsuahelatega. „Saab tehtud... söör!” vastas ta.</p>
<p>Neli ja pool tundi hiljem lahkus Maxwell ruumist pigem end lohistades kui kõndides. Ta läks kajutisse; see kaks korda kaks-ja-pool meetrit kast, mis sisaldas kitsast voodit, väikest riiulit, lauda ja kappi, oli tema privaatne kohake. Nelja ühetaolise ruumi omavahelises kokkupuutenurgas oli duširuum, kuhu ta end nüüd lukustas. Ta kooris räpased tööriided seljast, jättes need sinnasamma põrandale, ja lasi kuumal veel mööda keha alla valguda. Aeglaselt vajus ta kitsa ruumi põrandale, võttis põlvede ümbert kätega kinni ja nuttis. Ta nuttis, kuni vesi sai otsa dušisüsteemist, nuttis, kuni ta pisarad otsa said ja terve mõistus, ilma milleta teda poleks kosmoselaeva lähedalegi lastud (või mine sa tea – mille <em>olemasolu</em> korral oleks ta ehk ise taibanud selle lähedale mitte sattuda), sundis teda end kokku võtma ja tagasi kajutisse minema.</p>
<p>۞</p>
<p><em><strong>[Timothy Reese’i missioonilogi; sissekanne 2028-07-31; kell 18:57; T-miinus 761 päeva, 14 tundi, 3 minutit...]</strong></em></p>
<p><em>Ilmselt kõige lähedasem asi blogimisele, mida ma teinud olen, on oma töökalendri rutiinne täitmine. Seega saaksin ma tagasi vaadata ilmselt </em>ca<em> 20 aastat ja enam-vähem öelda, millega ma tegelesin. Kui veel fotod ja koduvideod ka juurde liita, siis saan üsna hea ülevaate oma elust sel perioodil...</em></p>
<p><em>Meile öeldi, et isiklike märkmete võimalikult regulaarne (loe:</em> igapäevane!<em>) tegemine on äärmiselt oluline taolise missiooni puhul. See aitab luua „põhjalikku mudelit” sellise ettevõtmise jaoks. Mis iganes stsenaariumeid ka läbi ei jooksutata, mis iganes simulatsioone, reaalseid katseid ei korraldata, suuresti on meie ekspeditsioon Santa Mariaga ikka tundmatus kohas vette hüppamine ja me peame õppima ujuma allavoolu minnes.</em></p>
<p><em>Viibin hetkel NASA väljaõppebaasis [asukoha viited peidetud – avamiseks vajalik 7. taseme turvapääse] oma toas. Meile eraldatud eluruumid on väidetavalt täpne koopia sellest, mis ootab meid ees kosmoselaeval. Ei teagi, kas see on hea või halb. Mingis mõttes võimaldab see mul harjuda sellega, mis ootab ees, teisalt tundub natuke hirmutav mõte, et mine sa tea, võibolla tüdinen ma sellest niivõrd, et lihtsalt juba see fakt, et puudub igasugune keskkonnavaheldus, ajab hulluks. Hea küll – tõsi on see, et suurema osa asjast peame veetma külmaunes. Mis ühest küljest saab olema kergendus, sest säästab meid nürivast ajakulust ja sellega kaasnevatest kõikvõimalikest erinevatest probleemidest (loe – üksteisel kõri läbi närimisest), kuid teisest küljest tekitab mõte olla uue tehnoloogia juurutamisel inimkatsejäneseks kusagil kuklas ja alakõhus imelikult õõnsa tunde...</em></p>
<p><em>[sissekande<br />
osa peidetud – avamiseks vajalik 7. taseme turvapääse]</em></p>
<p><em>...Ei taha küll esimeses postituses jätta kõlama negatiivseid noote, sest kuulge ometi – ma saan osaleda inimkonna esimesel tähtedevahelisel ekspeditsioonil, aga... Alati on mingi aga. Minu aga on see, et hirm närib hinge. Noh, kui ma ei kardaks, siis ma ilmselt oleks loll. Ja ma ju ometi pole loll. :)</em></p>
<p><strong>2. Maailm lõppes maikuus</strong></p>
<p>Gewtakid<em> – </em>nii nad endid nimetasid, tõlkes oleks selle vaste loomulikult inimesed, rahvas – sattusid Maale juhuslikult. Umbes nagu Columbus mõtles minna Indiasse, kuid „komistas” hoopis Ameerikale. Mastaabid on tõepoolest veidi erinevad: Gewtak asub Maast 153,7 valgusaasta kaugusel; ja nemad olid teekonnal Alfa Centaurile. Valikute tegemise asi. Sama hästi oleksid nad võinud otsustada Maa kasuks, kuid valisid hoopis naabertähe. Riivamisi päikesesüsteemi äärealast möödudes „komistasid” nad 1977. a teele saadetud Voyagerile. Ma kujutan ette, et kusagil asustamata ürgmetsade sügavuses, kilomeetrite kaugusel igasugusest inimasustusest, võib matkaja üllatus olla samasugune, kui satutakse maas vedelevale konservikarbile. Nende laeva aju peatas lennu, äratas üles meeskonna, kosmosesond korjati pardale ja – ennäe imet! – leidsimegi end silm-silma vastas tulnukatega.</p>
<p>Ilmselt ootas kogu maailm hinge kinni pidades, et kosmoselaevast väljuvad mingid „Roswelli” või „X-Filesi” vaimus väikesed rohekashallid, ülemõõduliste peade, tohutute tumedate silmade ja vibalike kolmesõrmeliste kätega mehikesed. Või hoopis mitmejalgsed, putukate, limukate või millegi veel hullema sarnased peletised. Noh, paranoia, mis lahvatas, kui saabujad osutusid häbematult inimlikeks, ületas kõik ootuspärased piirid. Kindlasti on nad kujumuutjad! Inimsarnasus varjab mingeid sootuks hirmsamaid olevusi. Niikuinii on nende eesmärk võita meie usaldus ja sellele järgneb halastamatu invasioon.</p>
<p>Ei tundu ju kuigivõrd tõenäoline, et tulnukad kosmosest on lihtsalt suurt kasvu inimesed. Gewtaki gravitatsioon on 1,23 Maa gravitatsioonist, mis selgitab gewtakide massiivsemat luu- ja lihassüsteemi, nende keskmist kasvu 198 cm ja seda, et pikimad neist küündivad isegi kuni kolme meetrini. Neil on rassitunnustena valdav pronksjas nahatoon, ulatuslik tedretähnilisus (mitte üksnes ninaümbruses ja põsesarnadel nagu tihti inimestel, vaid üle keha ja sageli lausa suurte laikudena, meenutades isegi natuke kamuflaaži) ja tumepruun kuni süsimust juuksevärv, kusjuures esineb ka loomulikku juuste mitmevärvilisust. Sellistena mõjuvadki nad tahes-tahtmata sõdalasrahvana.</p>
<p>Paranoialainele ja vandenõuteooriatele ei suudetud muud moodi piiri panna, kuni gewtakid pakkusid välja mõne avaliku, neutraalse, rahvusvaheliselt usaldatava riigi teadusinstituudi poolt teostatud uuringu. Valik langes Stockholmi Kuninglikule Meditsiiniinstituudile; seal mängisid kaasa rootslaste Nobeli traditsioon ja muud sellised kaalutlused.</p>
<p>Tulemused: inimeste ja gewtakide füsioloogilised ja geneetilised erinevused on kõigest murdosa võrra suuremad kui Maal erinevate põhirasside europiidse, negriidse ja mongoliidse erinevused. Sisuliselt võiks öelda, et kui kunagi oli rassipiiriks kontinent või maailmajagu, siis antud juhul lahutas inimkonda neljandast, gewtaki põhirassist 153,7 valgusaastat. Tegelikult olid inimesed liigina <em>homo sapiens</em> gewtakidele geneetiliselt lähemal kui näiteks neandertallastele, keda ometi oleme harjunud endi eellasteks pidama.</p>
<p>Kuidas on see võimalik? Sellele küsimusele ei ole olnud seni võimalik <em>teaduslikult</em> vastata. Me saame teha vaid loogilisi oletusi. On tegelikult saatuse iroonia, et kosmosetsivilisatsiooniga kontakti sattumine ei andnud ammendavaid vastuseid mõningate inimkonna põhiküsimuste kohta.</p>
<p>Oma uurimisrännakutel olid gewtakid leidnud veel kaks Maa-laadset enklaavi, kus elasid erinevad inimese alamliigid: ühel planeedil tegutsesid varase raua-aja tasemel nomaadid, kes olid planeedi külmale kliimale sobilikult üle keha kaetud tiheda karvkattega ning kelle keskmine pikkus küündis 130 sentimeetrini. Neid hakati meedias kiirelt kutsuma väikesteks lumeinimesteks. Teise planeedi asukad olid parema analoogia puudumisel vaste meie polüneeslastele: nad elasid sisuliselt veemaailmas, sest kogu nende planeedi elamiskõlblik maa oli kas põhja- ja lõunamandri rannikul või nende vahele jäävatel arhipelaagidel. Peamised energiaallikad olid tuul, vesi ja päike; olemas olid esimesed elektriseadmed, sidet peeti raadio teel.</p>
<p>Kogu muu elusloodus, mida gewtakid olid leidnud ja mis oli kõrgem mikroobide tasemest, ei erinenud olemuselt Maa elusloodusest. Jah, vormid, toitumisahelad ja muu varieerus, kuid elu keemia – süsinik, vesinik, hapnik, lämmastik, fosfor – olid ikkagi põhilised. Palju spekuleeritud ränipõhist elu ei esinenud kusagil, kuhu nad seni jala olid tõstnud. Sellest sai üks peamisi teaduslikke küsimusi, mille kallal järgnevatel aastatel pead murti.</p>
<p>Meil on sel teemal välja kujunenud mõned peamised müüdid, mis on tänaseks päevaks elujõuliseks jäänud. Nimetan neid müütideks, sest viisil, kuidas tavaline rahvatarkus neid esitab, ei pretendeeri neid teooriad enamaks kui loomis- või saamislugudeks. Ja loomulikult heidavad ühe loo uskujad teistele ette mida tahes, alates religioossest ignorantsusest kuni teaduse müstifitseerimise ja faktide eitamiseni. Rääkimata muidugi sellest, et kogu asi on üldse valitsuse vandenõu...</p>
<p>See osa religioossest kogukonnast, kes ei olnud mõtlemisvõimet päriselt kaotanud, tõttas elu universaalsuse fenomeni nimetama selgeks märgiks Jumala olemasolust. Mis veel võis olla ilmsem, kui et Jumal on igal pool elu loonud üht mudelit järgides? Loomulik ju, et „loonud inimese oma näo järgi”, ei saa me eeldada, et Jumala loodud intelligentsed olendid mujal universumis võiksid välja näha nagu hiidkalmaari ja prussaka ristandid.</p>
<p>Katoliku kirik, mis paljude jaoks üllatuslikult oli teiste universumist pärit rassidega kohtumise võimalikkuse (ja selle järelmõjude) üle arutlenud juba alates 20. sajandi viimastest aastakümnetest, tõttas pärast Rio de Janeiro kirikukogu teatama, et loomulikult on kiriku perspektiiv laiem kui üksnes üks maailm. Paavst isiklikult kutsus gewtake üles alustama religioosseid, filosoofilisi ja eetika-alaseid dialooge.</p>
<p>Oli ka väike vähemus, kes leidis, et nüüd lõpuks on saatana võim ilmseks saanud ja gewtakid pole muud kui lihast ja luust deemonid, kes püüavad eksitada pühasid väljavalituid. Sellise mõtteviisi pinnalt kasvas välja ka paar äärmusrühmitust, kes püüdsid algatada vastupanuliikumist gewtakidele. Terrorismivastase sõja käigus omandatud kogemused aitasid küll õnneks vältida tõsiseid intsidente.</p>
<p>Suur osa populaarteaduslikust mõttetööst tegeles versioonidega, mille kohaselt elu siinses Galaktika nurgas pidi olema mingi kunagise ülitsivilisatsiooni biotehnoloogiline eksperiment, mis mõnes maailmas vilja kandis. Lennukatest fantaasiatest kantud mõtlejad kujutlesid inimkonda, gewtake ja viimaste poolt avastatud intelligentseid rasse iidsetel aegadel eksisteerinud tähtedevahelise tsivilisatsiooni mandunud riismetena, mis on kaotanud oma tehnoloogilise taseme ja paraku ilmselt ka ajalooteadmised. Gewtakid on nüüd viimaks suutnud „Pimedast ajastust” läbi murda, käsutades taaskord tehnoloogiat tähtedevaheliste ühendusteede rajamiseks. Muidugi ei olnud kuskilt võtta (teaduslikke) tõendeid, mis kasvõi kaudselt kinnitanuks ülitsivilisatsiooni olemasolu.</p>
<p>Ega gewtakidel endil targemaid selgitusi anda olnud. Nende jaoks oli see Suur Küsimus. Inimkonna avastamise ajaks olid neil valgusest kiiremini liikuvad tähelaevad, nad suutsid ehitada portaale (kunstlikud ussiurked), mille läbilaskevõime oli meie mõistes veoautosuurune. Lisaks põhisüsteemile Gewtakil olid nad rajanud kolooniate võrgustiku, mis ulatus ligikaudu viiekümne valgusaasta kaugusele koduplaneedist, hõlmates kokku kümmet maailma. Nende tähelaevad olid laiendamas läbiuuritud kosmilist ruumi suurusjärgus 150 – 200 valgusaastat. Eeskätt pakkus neile huvi Gewtaki ja Linnutee keskme vahele jääv ruum. Perifeeriat, kus tähti oli järjest hõredamalt, loeti vähem prioriteetseks, sest selle uurimine oli ressursimahukam. Kuid nad ei olnud leidnud oma Suurele Küsimusele selgitust. Mitte kusagil ei olnud jälgi muistsetest tsivilisatsioonidest, olgu siis inimeste või mistahes teiste olevuste omast.</p>
<p>Gewtakide kolooniad sidus emamaaga terviklikuks ruumiks nimetatud portaalide võrgustik. Nad liigutasid ühest punktist teise inimesi ja nende esmaseks ellujäämiseks ning edasiseks sidepidamiseks vajalikku varustust. Kõik muu tuli ehitada kohapeal. Seega näiteks ei olnud mõeldav, et lisaks Maale saabunud tähelaevale olnuks vaja karta terve vaenuliku laevastiku ilmumist või kasvõi immigrantide lainet. Lähim gewtaki koloonia oli rohkem kui 50 valgusaasta kaugusel, mis tähendas seda, et otselennul kuluks siiajõudmiseks igal juhul mitukümmend aastat. Portaalindus oli alles lapsekingades ja niivõrd kallis tehnoloogia, et nad poleks vaevunud seda ressurssi niimoodi raiskama. Mis huvi pidanuks neil olema meid rünnata või massidena siia trügida, kui mujal oli ruumi küllaga?</p>
<p>Kui rahumeelsed diplomaatilised suhted inimkonnaga olid sisse seatud, jätkas nende tähelaev (ühelt poolt hea tahte märgina, teisalt tulenevalt nende algsest missioonist) oma teekonda Alfa Centaurile. Nad jätsid Maale esinduse: kokku kakskümmend viis gewtakit<em>.</em> Teadlased ja diplomaadid ning neid teenindav personal (julgeolek). Koostöös ÜRO-ga hakati ehitama Maa esimest portaali. Nad võtsid riski jagada meiega oma tehnoloogiat.</p>
<p></p>
>Ebameeldiv üllatus tabas aga inimkonda ja gewtake sootuks teise nurga alt, kui meie mõnevõrra heidutav komme endid hambuni relvastada või nende võimalik soov allutada tehnoloogiliselt madalama arengutasemega maailma. Enne kui nemad ja meie jõudsime piisavalt kaugele endi immuniseerimisega, suutis meie kohalik kuri gripp koostöös nende organismis leiduvate viirustega muteeruda millekski sootuks uueks. Kahest võistlevast teooriast võõrast maailmast pärit haigustekitajate suhtes osutus tõeks halvem variant. Nimelt arvas päris suur hulk teadlasi, et teistel planeetidel elutsevad bakterid, viirused ja nende vasted ei ole suutelised inimesi ja teisi Maa elusorganisme mõjutama, sest nad ei oska meid nii-öelda lugeda – me oleme liialt erinevad. Õigus oli aga neil, kes meenutasid Kolumbuse aegu ning seda, kuidas rõuged ja süüfilis edasi-tagasi üle Atlandi purjetasid. Erinevused ei olnud piisavad ja pisikud olid vägagi „kirjaoskajad”.
<p>Tulemuseks oli pandeemia, mille rahvasuu ristis g-viiruseks. Siinkohal on avalikult kättesaadavates andmetes mõnevõrra tühi maa. Teada on, et suurem osa gewtaki diplomaatilise esinduse liikmeid suri g-viirusesse, mis mõjus neile tõsisemalt kui inimestele. Vaatamata ränkadele kaotustele, suutsid nad lõpule viia portaali ehitamise. Selle käivitamine oli suur sündmus inimkonnale. Ilmselt veelgi suurem oli šokk, kui portaalist tungis meie poolele gewtaki eriüksus, mis viis endaga kaasa ellujäänud diplomaadid ja laskis seejärel portaali õhku, põhjustades Staten Islandil tõsiseid purustusi ja inimkaotusi.</p>
<p>Kuna puudusid teise poole sidekoodid, siis ei võimaldanud uue portaali ehitamine gewtakidega ühendust võtta. Nad vaikisid, vältisid kontakti. See oli kriisihetk. Mis saab edasi? Kas nad on siiski mingil põhjusel otsustanud meid rünnata? Maal võttis nii mõnigi valitsus (sealhulgas USA president) seda intsidenti otsese sõjakuulutamisena. Rahumeelsemad mõtlejad ja arvamusliidrid spekuleerisid valdavalt teemadel nagu gewtaki ühiskonna enese sisemine kriis või siis näiteks g-viiruse järelmõjud, kuigi ei ole teada, kuidas võinuks haigus jõuda nende emaplaneedi ja kolooniateni, enne kui Maa portaal valmis sai. Järeldusena tulnuks käsitleda portaali hävitamist ennetava rünnakuna. Vandenõuteoreetikud jällegi arendasid ideid stiilis maalaste püüdlus imbuda gewtaki ühiskonda selle vallutamise eesmärgil.</p>
<p>Inimestele on kombeks tugev sisemine konkurents. Kui ÜRO hakkas koostöös EL-i, Venemaa, India ja Brasiiliaga ette valmistama grandioosset projekti, mille tulemusena pidi saadetama inimkonna esimesed tähelaevad Gewtakile, siis USA ja Hiina alustasid oma tähelaevastiku ehitamise programmidega. Eesmärgiks oli valduste hõivamine lähimates tähesüsteemides. Alanud oli võidujooks uute kolooniate ja nendes leiduda võivate ressursside nimel.</p>
<p>Räsitud maailma jaoks oli sellest vähemalt niigipalju kasu, et omavaheliseks kaklemiseks ei jagunud enam niipalju aega.</p>
<p>۞</p>
<p><em><strong>[Alice „Max” Maxwelli missioonilogi; sissekanne 2028-08-14; kell 19:44; T-miinus 747 päeva, 13 tundi, 14 minutit...]</strong></em></p>
<p><em>Nate Hague [missiooni psühholoog // tsensori märkus] – see siin on kummardus sinu tagasihoidliku isiku ees! Et sul oleks rõõmu, lisaks kõigi meie napakuste ja sisemiste umbsõlmede ärakuulamisele, ka seda lugeda, kuni oskad peast tsiteerida. Kuigi ilmselt on sul õigus – rääkimine ja kirjutamine aitab asju enda jaoks läbi mõelda. Ja isegi kui ma sellest aru ei saa, siis teadlane minus käsib usaldada teadlast sinus... </em></p>
<p><em>Kus ma olin siis, kui toimus esimene kontakt? Jumal, kuidas ma vihkan seda küsimust! Hinge vaakuv Facebook, siis veel Twitter, Google+ ja kõik need teised virtuaalsed seinad on kaetud ilmselt eksabaitideni küündivates kogustes selleteemaliste repliikidega.</em></p>
<p><em>Mina niisiis istusin ehtsa nohiku kombel, kummikindad käes, kittel seljas ja prillid ees, tõmbekapi juures ning nägin kurja vaeva, et sünteesida hapnikku klorofülli sisaldava tehismuru, UV-lambi, veeauru ja rohke süsihappegaasi abil. Biokeemia magistrantuuri projekt. California Ülikool. Ma ei teadnud üldse, mis toimumas oli.</em></p>
<p><em>Õhtupimeduses sõitsin oma autoloksuga koju ja leidsin Craigi (poiss, kellega tollal koos elasin) majatrepil istumas ja kitarri tinistamas ja ümisemas Beatlesi laulukest</em> „Eile veel muretu ja meeldiv maailm näis<em>...” Kui kummardusin teda tervituseks suudlema, siis lõi tema hingeõhust vastu pahvakas ebamäärast lehka – stiilis 1 osa viskit, 2 osa kanepit ja muud sellist, mis kedagi kainemaks ei tee.</em></p>
<p>„<em>... täna siis...” jõmises ta edasi, kui ajasin end sirgu ja tõmbasin juba kopsud õhku täis, et midagi sapist öelda – kurat küll! Mina raban nii, et perse lohkus, ja tema on siin täis kui tinavile ja selle asemel et kasvõi kuskil all linnas mõnes kõrtsis paar dollaritki teenida, kulutab oma viimase, et saaks korraks end pilve tõmmata! „...varjud, need me ümber kokku lõid...”</em></p>
<p><em>Aga midagi oli nagu teisiti. Temas oli kuidagi mingi süngus, lootusetu ahastus, kui ta mulle seal uimase pilguga otsa vaatas, kitarriplõnnimise lõpetas ja küsis: „Sa uudiseid p’le vaadan’d või?” Läksin sisse, võtsin laualt puldi ja lülitasin teleka sisse. Ja seal see oli: tulnukate laev New Yorgis. Ja suur tähelaev orbiidil. See sürreaalsuse tunne sarnanes ilmselt sellega, mis valdas inimesi 11. septembri</em> <em>rünnakute ajal kaksiktornide kokkukukkumist reaalajas vaadates. Et kas see on mingi film või päris asi? Ja siis kui keegi nägi inimest kuskil n-korruselt kukkumas ja taipas, et persse – ta just nüüdsama seal mu oma silme all kukubki surnuks – siis saabus šokk. </em></p>
<p>„<em>Mis meist saab?” küsis Craig mu selja tagant. Seisin ikka veel keset elutuba ja jõllitasin ekraani, nagu oleksin puuga pähe saanud.</em></p>
<p><em>Pühade vägi! Tulnukad on saabunud New Yorki ja ta küsib minu käest, mis nüüd edasi saama hakkab!? Kas polnuks mitte tema asi tõeliselt tubli ja mõistva mehena mul ümbert kinni võtta ja ütelda midagi stiilis: ära muretse, kallis, kõik saab korda...? Teravamalt kui eales varem tajusin seal ja sel hetkel, et sellest – rahu tema hingele – luuserist ei tule kunagi sellist meest, kellega koos mul võiks tulevikku olla...</em></p>
<p><em>Muidugi. Tagantjärgi tarkus olla täppisteadus. See oli ju ikkagi maailma lõpp. Ma tahaks näha seda tegelast, kes tol hetkel teadis, mis järgmiseks juhtub. </em></p>
<p><em>Tol mõnusalt sumedal maiõhtul, kui maailma senine pale otsa lõppes, asutasin end magama, jättes pilves Craigi juurdlema selle üle, mis edasi saab. Omas mõttes olin juba „meie-osa” sellest võrrandist välja taandanud. </em>Meist<em> ei saa küll midagi, kullake! </em></p>
<p><em>Ärkasin vastu hommikut. Vaatasin kella. Kolm läbi nelikümmend kolm minutit. Midagi oli valesti. Minu sisemine alarm andis häiret. Midagi oli väga valesti. Tõusin üles, tõmbasin hommikumantli selga ja läksin elutuppa. Laual oli see, mis tema kokaiinist järele oli jäänud, krediitkaart, juhiluba, rahakott, kaks tühja klaasi. Pudel vedeles diivani ees kummuli põrandal. Ninna lõi vänge hais: väljaheited, okse, mis iganes...</em></p>
<p><em>Keerasin ta enam-vähem istuma. Ta oli külm ja elutu. Otsisin ta kaelal pulssi, seda ei olnud. </em></p>
<p><em>Olin telefoni õhtul jätnud kööki lauale laadima. Hüppasin püsti ja tormasin läbi koridori. Seal, köögi laual oli tühi tabletipurk. Mu enda unerohud... Mõnikord oli mul raskusi unega. Palju ta neid neelanud oli? Piisavalt.</em></p>
<p><em>Võtsin telefoni ja valisin 911.</em></p>
<p><strong>3. Loomulik kadu</strong></p>
<p><em><strong>[Alice „Mac” Maxwelli missioonilogi; sissekanne 2035-03-13; kell 23:07; 1654. missioonipäev]</strong></em></p>
<p><em>Tegelikult peaksin ma magama. </em>Aga persse kõik!<em> vot mis ma selle kohta ütlen. On olnud hetki, kus olen jäänud eriarvamusele Vana [komandör Donaghue // tsensori märkus] lähenemisele laeva sisekorrareeglitele alkoholi suhtes. Täna on mul aga tõsiselt hea meel, et Remy [Hallowe – peakokk // tsensori märkus] seadis juba esimestel päevadel kööginurka väikse pruulikoja üles. Vana mõõtis meile täna korralikud ratsioonid Tulist Jutti, öeldes, et vajame hingelist tuge (Nate! ära võta isiklikult, kuid tõesti-tõesti, seekord näikse Remy pruul olema paremaks tasakaalustajaks kui südamlikud vestlused sinuga...) ja kui kellelgi peaks järgmisel päeval pohmakas olema, siis pigistab ta ses suhtes silma kinni. A’ kui keegi meist peaks seepi ja nööri tarbima, siis äratab ta meid isiklikult surnuist üles üksnes selleks, et meid oma käega maha lüüa...</em></p>
<p><em>... kui ma panen silmad kinni ja püüan magama jääda, siis näen ja kuulen ma ikka veel seda, mis ärkamisruumis toimus... Tunne on, justkui oleks see hais ja need hääled minusse imbunud.</em></p>
<p>۞</p>
<p>Mismoodi ma kujutasin ette sihtpunktini jõudmist? Pigem sellise rõõmsameelse sündmusena: juubeldused, kallistused, õlalepatsutused, õnnesoovid. Juhtide motivatsioonikõned. Inimestel hing teotahtest pakitsemas. Kui vaid oleks šampanjat!</p>
<p>Missiooni ettevalmistusperiood kestis kokku kaks aastat. Üks osa füsioloogilistest testidest oli olnud poole aasta pikkune külmaune tsükkel NASA uues kosmosejaamas. Ärkamist oskan võrrelda vahest ehk üldnarkoosiga: tunne on selline tühi, nagu kistaks sind kuskilt pimedusest välja ja samas toimuks kõik justkui aegluubis. Vastuoluline, seda küll. Pärast oli õige mitu päeva selline külm tunne.<br />
Mis kõige kummalisem – külmkapp tekitas tõsist vastumeelsust. Teine paralleel on sel seisundil loomulikult pohmakaga. Rahvasuu nimetab seda kassiahastuseks. Minu meelest peaks rõhk olema sõnal <em>’ahastus’.</em></p>
<p>Nagu juba korra mainitud, siis jaotati kogu missioonimeeskond kaheks grupiks: väiksem osa meeskonnast jagati vahetusteks, mis roteeruvas järjekorras pidid laeva käigus hoidma. See väiksem seltskond hõlmas komandöri, piloodi ja kaht abipilooti, laevaarsti abi, käputäie insenere, füsioterapeute ja psühholoogi, kokku kaheksateist meest-naist; minimaalselt vajaliku hulga inimesi laeva käigus hoidmiseks. Tundsin külmavärinaid, mõeldes sellele, mismoodi need 18 inimest olid üle nelja aasta (1654 päeva, kui täpne olla, ja täpsus on laeva pardal üks peamisi väärtusi) sooritanud oma igapäevast rutiini – teinud tööd, et laeva käigus hoida. Mõni ime, et meil oli selle hulga peale olnud vaja tööle rakendada täiskohaga psühholoog. Me kõik olime teatud hindamiskriteeriumi alusel peast põrunud, et midagi niisugust ette võtsime.</p>
<p>Suurem osa meeskonnast – enamik teadusmissiooni liikmeid ja mõned insenertehnilise personali „varumängijad” – laoti kohe laeva pardale jõudmise järgselt kapslitesse ja külmutati.</p>
<p>Mu esimene kokkupuude krüokapsliga oli väljaõppe ajal. Kapsli pind tundus selja all kõva, aga samas mugav ja ei olnud külm. See oli <em>minu </em>kapsel, täpselt minu keha kuju järgi tehtud. Mu keha kleebiti andureid täis, veenidesse viidi toitelahuste voolikute jaoks kanüülid, teadsin, et uinutamise järgselt topivad nad mulle ka hingamisvooliku kurku. Külmauni tähendab, et ainevahetuse protsessid aeglustatakse miinimumini. Kuni raku tasemeni välja. 99,9% peatub ka vananemine, mis on protseduuri peamine võlu. Kuid see vähene, mis toimib, vajab ikkagi hapnikku, toitaineid ja võimalust jääke väljutada.</p>
<p>Unenäod oli see kõige jaburam osa. Tegelikult ei oska me ju ärgates öelda, millise osa ööst me und näeme. Millal unenägu algab ja millal lõppeb. Treeningul ei olnud mul unenägudega probleemi. Aga kuskilt läheb see ajajoon, mille ületamisel tekkisid kõrvalekalded. Kui tavaliselt öeldakse, et unenäod on justkui maandusjuhe, mida aju kasutab puhkamiseks, (defragmenteerimiseks, kui soovite arvutiterminoloogiat kasutada), siis unenäod, mis kestavad aastaid, ilma et sul oleks puhtfüüsiliselt võimalik ärgata, mõjuvad kardetavasti teistmoodi. Kogu tehnoloogia oli üks ühele gewtakidelt üle võetud. Me oskasime seda järele teha, kuid meil puudus kogu taustaks olev teadmiste ja uuringute kontekst.</p>
<p>Niipaljukest siis helge meeleolu saatel sihtpunkti jõudmisest.</p>
<p>Esimene ärkamisjärgne üldkogunemine operatsioonikeskuses oli süngevõitu. Komandör Donaghue näoilme oli murelik, kulm kortsus ja väsimus õhkumas kogu tema olemusest. Inimesed istusid toolidel, need meist, kes olid ärkamise käigus ellu jäänud ja vähegi suutsid meditsiinitiivast lahkuda, olid samuti kohal. Me olime justkui muumiad vanadest multifilmidest – rohkemal või vähemal määral sidemetes.</p>
<p>„Me oleme kaotanud oma 75-liikmelisest meeskonnast 46 inimest,” ütles komandör Donaghue. Ta hääl oli rahulik ja selge. Faktidel põhinev juhtimine.</p>
<p>Nahk mu sidemete all sügeles nii, et ilma rahustiteta oleksin end arvatavasti puruks kraapinud. Kuid need olid tüsistused, millega võisin end veel õnneseeneks lugeda. Proovisin mõttes tõrjuda pilte äratusest. Paanikahoog, desorientatsioon, vedelikupuudus, kontrollimatu oksendamine, naha koorumine, siseorganite lagunemine...</p>
<p>Ma olin elus! 46 meie hulgast ei elanud pooleteise tuhande päeva pikkust külmaund üle. Oli see nüüd loomulik kadu? Risk, millega missiooni planeerijad olid arvestanud, kuid millest meile polnud räägitud. Või oli see lihtsalt halb üllatus? Nagu keegi sõjaväelane oli öelnud, et kõik lahinguplaanid on väga head ja paikapidavad kuni esimese lasuni. <em>Saast! Me pole ju lahingus!</em></p>
<p>„Ma saan aru, et olukord võib tekitada igasuguseid mõtteid ja emotsioone,” jätkas komandör, „kuid meil on missioon, mis on meie kätte usaldatud!” Siin see siis oligi: ikkagi sõjaline operatsioon.</p>
<p>Donaghue’l oli kasutada elukutselise sõjaväelase eelis: harjumus juhtida kriisisituatsioonis, harjumus kaotada enda alluvuses teenivaid inimesi. Oskus sealjuures jääda olukorra peremeheks, suutlikkus säilitada terve mõistus. Ma ei ütle, et see sõjaväelasi kuidagi vähem mõjutaks. Nad on ju ka ikkagi lihast ja luust inimesed, tunnetega ja puha. Lihtsalt see väike erinevus, et mingis võtmes oled selleks ikkagi paremini valmis.</p>
<p>Mida inimesed tõeliselt vajavad? Me vajame lootust; kui sa ei saa seda inimestele anda, siis anna neile armastust. Kui sa seda ka anda ei saa, siis anna neile lihtsalt tegevust. Donaghue koondas meie mõtteid eesmärgile, tegevusele, põhjusele, miks me üldse siin olime ja mis ei sõltunud sellest, keda me kaotasime või kui palju.</p>
<p>„Tuletan teile meelde, meie missioonil on kolm peamist eesmärki. Esiteks: leida gewtaki uurimislaev, millega kaotati kontakt,” jätkas Donaghue. „Teiseks: võimalusel tuua selgust, miks gewtakid meiega suhted katkestasid, ja kolmandaks: kaardistada Maale lähim tähesüsteem Alfa Centauri ja tema kaaslane Proxima Centauri. Eriline huvi on keskendunud koloniseerimiskõlblike planeetide leidmisele. Nende missioonieesmärkide suhtes ei ole mitte midagi muutunud.”</p>
<p>Teine piloot Goodwill Chijioke andis käega märku, et tal on küsimusi.</p>
<p>Donaghue noogutas. „Ma kuulan, C.J.”</p>
<p>„Söör, kas poleks siiski mõistlik pöörduda kohe koju tagasi?” küsis C.J. „Ma mõtlen, panna meid mingile orbiidile tiirlema, lükata kaasas olev portaal kokku ja selle kaudu saaksime tagasi minna, ja siis võiks Houston saata siia juba portaali kaudu uue missiooni, varustust...”</p>
<p>Mustanahaline Chijioke oli sarnaselt minuga sidemetesse mähitud. Tema tume nahk, mis siin-seal sidemete vahelt paistis, oli veidra roosakaslilla alatooniga.</p>
<p>„Nagu ma alustuseks ütlesin, oleme me kaotanud 46 kaaslast,” katkestas Donaghue piloodi jutu. Ta oli endiselt rahulik, ei tõstnud häält ega midagi. Ometi tundus, et tema olekusse sigines mingit sorti külmust. „Täna on meil puudu tegelikult valdav enamik teaduspersonalist. Seega ei ole meil tõesti võimalik teostada suuremat osa meie missiooni jaoks planeeritud teadustööst.” Ta vaatas otsa mulle. „Ma ei taha paista lugupidamatu meie langenud kaaslaste suhtes, kuid Santa Maria on endiselt manööverdusvõimeline. Laeva toimimise seisukohalt oleme täiesti operatsioonivalmis...”</p>
<p>„Komandör, kogu lugupidamise juures, me oleme...” segas Chijioke komandörile omakorda vahele, kuid tema sõnakus kustus, kui Donaghue talle vaikides otsa vaatama jäi. Ruumis võttis maad ebamugav vaikus.</p>
<p><em>Huvitav, paljud meist tegelikult C.J-ga nõus on? </em>käis mõte läbi mu pea.</p>
<p>„Meeldetuletuseks, hr Goodwill,” tähendas Donaghue vaikselt. „See siin ei ole mingi külademokraatia. Selge?”</p>
<p>C.J. noogutas sõnatult.</p>
<p>„Meie võimuses on otsida gewtakide laeva!” Donaghue puuris pilguga koosviibijaid. „Me saame vähemalt 99% kindlusega määrata selle viibimist siinses tähesüsteemis. Meie teine ülesanne on otseses seoses sellega, kuidas laheneb esimene. Niipalju kui me saame, peame gewtakide laeval infot hankima.”</p>
<p>Ta tegi käega ebamäärase žesti. „Ja kui me oleme juba nii pika maa maha sõitnud, siis vähim, mida sellele lisada, oleks natuke ringi vaadata. Ma ei taha paista lugupidamatu meie langenud kaaslaste suhtes, kuid on lihtne fakt, et me ei saa nende heaks enam midagi teha.” Ta lasi sellel mõttel paar hetke meie mõtetes settida. „Hetkel pole ühtegi objektiivset põhjust missiooni katkestamiseks. Ei muud peale meie mutta pekstud emotsioonide. Ja <em>see </em>ei ole mingi põhjus!” Ta osutas C.J. poole: „Iseenesestmõistetavalt peame me üles seadma portaali, mille kaudu on meil võimalik pöörduda tagasi Maale. Samuti on portaali kaudu võimalik tuua siia tagasi vajalik tehnoloogia ja inimesed, et asuda ehitama vahejaama. Sellest peaks saama kui mitte just koloonia, siis vähemalt eelpost... Kuid mitte mingil juhul ei tee me seda siin ja praegu! Me ei jäta missiooni pooleli, me ei anna alla!</p>
<p>Daamid ja härrad, ilma liigse dramaatikata, me oleme juba teinud ajalugu! Nüüd tuleb sellele üksnes lisada.”</p>
<p>Alalhoidlikkuse ja uudishimu konflikt, vot mis see oli. Mingis mõttes oli see üllatav, et selline mees nagu piloot tegi ettepaneku tagasi pöörduda. Võisin vaid oletusi teha, kui heidutav pidi ärkamiskogemus olema Chijioke’i jaoks. Südame põhjas tundsin ma õige väikest poolehoidu tema suhtes. Nii tore olnuks tagasi koju, turvalisse keskkonda tervenema pääseda, et siis tagasi tulla. Loomulikult tagasi tulla! Ei juhtu ju ometi iga päev, et saad teise tähesüsteemi minna...</p>
<p>„Kas me korraldame vähemalt mingisuguse tseremoonia... ee... kaotatud kaaslaste mälestuseks?” küsis Mario Conzales. Tundus, et komandöri motivatsioonikõne ei langenud just kuigivõrd viljakale pinnasele.</p>
<p>Rahva seast kostis reaktsioonina heakskiitvaid mõminaid ja repliike. Toimus pingelangus. Vaid C.J. istus ülejäänud aja vaikselt mornil ilmel enese ette põrnitsedes.</p>
<p>Komandör ootas natuke, et jutuvada vaibuks. „Jah, ma usun, et see on hea mõte,” ütles ta. Laeva aja järgi oli varajane ennelõuna. Kaosega lõppenud äratusest oli möödunud natuke rohkem kui 48 tundi. „Täna, enne õhtusööki, mis on tavalisel ajal, see tähendab kell 1800, koguneme vahedekil, et öelda hüvasti langenud kaaslastele.”</p>
<p>Infotunni<br />
ülejäänud osa kulus selleks, et arutada edasisi tegevusi. Alfa Centauri süsteemini jõudmiseni oli hinnanguliselt aega veel 63 päeva. Paar teekonna jooksul laevalt välja lastud sondi olid kogunud ja edastanud piisaval hulgal vaatlusandmeid, millele tuginedes oli suudetud tähesüsteemi kaardistada.</p>
<p>Panin enda jaoks tallele teadmise, et laeva andmebaasides on hunnikute viisi informatsiooni, mida on vaja läbi töötada. Olin lõpuks üks kahest ellu jäänud teadusmissiooni liikmest. Bioloog Thomas LeQuinn istus siinsamas kõrval, sama sandis (või pigem siiski heas) seisus nagu minagi. Kogu missiooni teadusprogramm tuli ümber hinnata ja kohandada muutunud oludele.</p>
<p>Enne nõupidamise lõppu tutvustas Mario Conzales meile laeva füsioteraapia rutiine. „Loomulikult peame me alustuseks keskenduma sellele, et aidata teid kõiki üle ärkamisjärgsetest tüsistustest ja šokist,” rõhutas ta. „Kuid nagu me ülejäänud oleme siin lennu jooksul selgeks saanud, on äärmiselt oluline pidada kinni treeningukavast. Lisaks on end igati õigustanud meie psühholoogiline tugi,” ta viipas Nate Hague’i poole, kes seepeale end kergitas ja ärkajatele kummarduse tegi. „Nate’i... ee... dr. Hague’i regulaarne külastamine on äärmiselt oluline meie kõigi jaoks... Ja et kellelgi ei tekiks teisiti arvamusi, siis see on kohustuslik.”</p>
<p>„Arvestades olukorda, on meil vaja kõigil üheskoos tublisti vaeva näha, et missiooni programm ümber korraldada,” ütles komandör Donaghue uuesti jutujärge enda kätte haarates. „Me koostame töögrupid, mis tegelevad uute tegevusplaanide väljatöötamisega ja seejärel ka elluviimisega. Seega kõigi eelduste kohaselt ei tohiks meil järgmise paari kuu jooksul igav küll hakata.”</p>
<p>Miks küll tundus sel hetkel, et <em>igav</em> kosmosereis võrdunuks <em>hea </em>kosmosereisiga?</p>
<p><strong>4. Olgu vaakum teile kerge</strong></p>
<p><em><strong>[Timothy Reese’i missioonilogi; sissekanne 2035-03-16; kell 22:38; 1657. missioonipäev]</strong></em></p>
<p><em>Väga suur osa inimkonnast on end pühendanud surnutekultusele. Isegi kui me ei pane enam surnutele hauda kaasa „manuseid” toidu, tarbeesemete, ehete ja isegi teenijate näol, mida kunagi arvati lahkunul teises ilmas vaja minevat, siis on ikkagi surnuaed olnud see „koht”, kuhu minna, kus mälestada, meenutada, mille juurde ikka ja jälle tagasi tulla. Hindud on heitnud sadu aastaid surnute tuhka pühasse Gangese jõkke, hiinlastel on ujuvate laternate traditsioon, Põhja-Ameerika indiaanlased sidusid surnuid tekkidesse ja tõstsid neid puude latva, vanad kreeklased ja roomlased pidasid auväärseks tulematust...</em></p>
<p><em>Tihti on juhtunud, et teisest kultuurist pärit rahvaste matusekombed tunduvad meile kummastavad, olgu siis müstifitseeritud või hoopiski barbaarsed, hoolimatud, justkui ei peetakski lahkunutest lugu. Huvitav, kuidas muudab meie suhtumist surnutega hüvasti jätmise viisidesse täherännakute muutumine igapäevaseks loomulikuks inimtegevuse osaks? Kas saab olema nii, nagu kunagi meremeestel oli kombeks surnud veevoogudesse saata – ma mõtlen, et kas me hakkame ühel hetkel tundma, et surnukeha õhulüüsist välja laskmine ei olegi külm, hoolimatu sigadus, vaid täiesti auväärne „matuse” viis?</em></p>
<p>۞</p>
<p>Mida öelda matustel, mida peetakse avakosmoses? „Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama” ei kõla justkui kohaselt. Pole ju mulda... Olgu vaakum sulle kerge? „Puhka rahus” kõlab samuti mõnitusena inimesele, kes suri üle nelja aasta kestnud (külma)une tüsistustesse. Hea küll – kedagi neist 46-st ei lasknud me õhulüüsist välja. Võib-olla need ajad veel tulevad, kui leitakse, et see on täiesti sobiv viis lahkunutel minna lasta. Kui ollakse valgusaastate kaugusel igast objektist, millel oleks vähimatki sarnasust maapinnaga, millesse on võimalik kaevata auk surnukeha matmiseks. Nii nagu ajastuid tagasi oli tekkinud arusaam, et purjeriidest kott ja natuke raskust lisaks on täiesti sünnis viis meremehe lähetamiseks märga hauda.</p>
<p>Ma tean, et see ei tee minust just kuigivõrd populaarset tegelast, kuid vaadates neid vahetekile rittalaotud tugevast riidest laibakotte (keegi ettenägelik inimene oli laeva varustuse hulka arvestanud neid piisava varuga) oli minu peamine emotsioon tänulikkus, et ma olen elus. Kuskil teadvuse taganurgas kollitas teadmine, et tegelikult on minu jaoks ju ka laoriiulil olemas taoline tumedat värvi tõmblukuga kott.</p>
<p>Alice Maxwell oli pakkunud end vabatahtlikult tseremooniat juhatama. Komandör ütles mõne sõna, mille kokkuvõtlik mõte oli julgustuses keskenduda olevikule ja tulevikule, mitte jääda kinni juhtunud tragöödiasse. Max luges ette surnute nimed ja kirjeldas lühidalt nende planeeritud rolli missioonil.</p>
<p>Matused pole just päris minu rida. Halvad mälestused...</p>
<p>„Kõik korras?” sosistas LeQuinn, kes istus minust vasemal.</p>
<p>Hingasin sügavalt sisse, hoidsin hinge kinni ja sulgesin silmad. Kaks hetke hiljem hingasin vaikselt välja ja noogutasin. „Pole hullu.”</p>
<p>„Sa ei taha midagi öelda?” küsis LeQuinn</p>
<p>Raputasin pead. „Ei tunne küll sedamoodi...”</p>
<p>„Miks mitte?”</p>
<p>„Matused pole päris minu rida.”</p>
<p>Vaatasin ringi. Inimeste ilmed olid tõsised. Oli pisaraid, oli kurbust. Võib-olla vähem, kui võinuks oodata. Mis meid hetkel ühendas, oli lihtsalt sündmusejärgne šokk. Vaja oli kuidagi lihtinimlikult juhtunule joon alla tõmmata ja edasi liikuda. Ärasaatmisteenistus andis võimaluse väljendada inimlikkust. Saime üksteisele kinnitada, et me pole kaotanud seda olulist osa iseendist – võimet hoolida kaasinimesest.</p>
<p>„Sa olid ju ometi kunagi jutlustaja?” LeQuinn tundus olevat siiralt üllatunud.</p>
<p>Sedan’d küll. Surnutega – või kui hoolikalt järele mõelda, siis pigem leinajatega – tegelemine oli aga minu nimekirjas viimane valik. Mu naine Maria töötas meie kodulinnas arstina, kui gewtakid saabusid. Selleks ajaks, kui g-viirus kontrolli alla saadi, olin matnud linnas 98 inimest: 57 last vanuses mõni kuu kuni kaheksateist aastat, 21 pensionäri, 19 täies elujõus olnud inimest ja omaenda naise...</p>
<p>Kui tema haud oli kinni aetud, läksin koju ja kirjutasin kiriku vanematekogule avalduse, milles teatasin, et ärgu nad minuga enam arvestagu.</p>
<p>„See ei tähenda, et mulle matused meeldima peaksid,” vastasin.</p>
<p>Kõik surnukehad pakiti kokku ja paigutati laeva lastiruumi.</p>
<p>۞</p>
<p>Kolm päeva pärast äratust tabas Santa Maria meeskonda uus kaotus. Nigel Bauer, krüosüsteemide insener ja parameedik, poos ennast oma väikeses kajutis üles.</p>
<p>Alice Maxwell pidi assisteerima laevaarstiks ülendatud Mario Conzalest meditsiinilisel läbivaatusel. Ta pidi vaikimisi endale tunnistama, et mingi tuimus hakkas tema üle võimust võtma. Ta sulges emotsioonid kuhugi enda sisse, paksu seinaga kapslisse. Õnneks ei võtnud protseduur kaua aega. Nad pakkisid lõpuks õnnetu Baueri surnukeha samasugusesse musta kotti, komandör korraldas lühida teenistuse, millele ka seekord kogunesid kõik, kel vähegi jalg kandis ja töökohustused võimaldasid.</p>
<p>Õhtul istus Alice koos teise krüotehnikuga, Angelina Rojasiga köögi kõrval söögiruumi nurgas laua taga. Peakokk Remy oli neile kummalegi kallanud plasttopsi topeltkoguse oma kuulsat pruuli, mida meeskond kutsus Tuliseks Jutiks, sest see maandus neelamise järel sisikonda nagu tulejuga.</p>
<p>„Kuidagi eriliselt imelik tunne on olla laevas ainuke krüosüsteemide tehnoloog.” Rojas silmitses Maxwelli ja naeratas siis, kuid see oli pigem selline morn naeratus. „Sinul on vähemalt see ökoloog-planetoloog, Reese.”</p>
<p>„Mis mõttes?” küsis Maxwell.</p>
<p>„Noh, teil oli hea klapp juba ettevalmistuses ja teie mõlema teema on ökoloogia, mis siis, et sinul laeva elutagamissüsteemid ja temal planetoloogia...”</p>
<p><em>Eks ole,</em> mõtles Maxwell topsipõhjas järel olevat kollaka tooniga Tulise Juti lonksu silmitsedes. <em>Siin me oleme, kodust miljardite kilomeetrite kaugusel, inimkonna esimesel tähtedevahelisel missioonil ja kogu see laibarida ja... ja... See siin mängib kosjamoori!?</em></p>
<p>Ta tühjendas topsi ja tõmbas kõrvetuse peale hinge. „Kas ma kuulen sinu hääles kadeduse noote, <em>chiquita</em>?” <em>Võib-olla peaksingi minema ja Reese’i üles otsima... </em>Selle mõtte juures tundis ta õhetust näole kerkimas.</p>
<p>Rojas tõstis topsi otsekui toostiks ja ütles naerdes: „Sul pole õrna aimugi, kullake!”</p>
<p><em>Saast! </em>Maxwell tõusis, ütles teisele head ööd ja läks oma punkrisse.</p>
<p>۞</p>
<p><em><strong>[Alice „Max” Maxwelli missioonilogi; sissekanne 2035-03-16; kell 21:04; 1657. missioonipäev]</strong></em></p>
<p><em>Ma pole kunagi pidanud matuseteenistust. Kuni tänaseni. Kusjuures meil on ju pardal endine jutlustaja. Ilmselt oleks Vana [komandör Frank H. Donaghue // tsensori märkus] palunud Reese’il [Timothy Reese – keskkonnatehnoloog, terraformeerimise insener // tsensori märkus] teenistus läbi viia, kuid ta on omadega suht sandis seisus. Conzales [Mario Conzales – laevaarsti abi // tsensori märkus] ütleb, et need, kellel olid nahakahjustused, kurdavad hetkel kõige enam kiheluse ja sügelemise üle. Rahusteid ja valuvaigisteid pidi kuluma sellise tempoga, et varsti on meie ladu tühi...</em></p>
<p><em>Ega ma tegelikult teagi, kuidas üks korralik matusetalituse korraldamine välja peaks nägema. Loomulikult olen ma matustel osalenud. Enamasti on kohal kirikuõpetaja, kes loeb<br />
midagi Piiblist, lauldakse, kodusel kogunemisel süüakse, juuakse, räägitakse midagi lahkunu kohta. Aga 46 inimest! Mida sa oskad nende kohta öelda? Heakene küll, me oleme treeningute ajal kõik üksteisega rohkem või vähem tuttavaks saanud. Mõnega lähemalt tuttavaks, teisega isegi sõbraks... Ja siiski on see niivõrd suur seltskond, et parimal juhul on nad head kolleegid, tuttavad. Kõigi kohta ei jõua kõnesid pidada. </em></p>
<p><em>...nimede lugemine ja igaühe kohta mingigi asja ütlemine tundus olema õige asi, mida teha. Et mitte keskenduda niivõrd sellele numbrile – 46 surnut! Vaid pigem tuua mõtteid sellele, et nendes surnukottides on meie kaaslased, inimesed nagu sina ja mina...</em></p>
<p><strong>5. Amet ei riku meest</strong></p>
<p><em><strong>[Timothy Reese’i missioonilogi; sissekanne 2028-08-14; kell 20:03; T-miinus 747 päeva, 12 tundi, 57 minutit...]</strong></em></p>
<p><em>Nate [Hague; missiooni psühholoog // tsensori märkus] andis täna kõigil missiooni liikmetele kohustusliku „koduse ülesande” – panna isiklikku missioonilogisse kirja väike jutt nimega „Kus ma olin siis, kui toimus esimene kontakt?” Jälgides rahva reaktsiooni sellele, kujutan ette, et tal saab olema kas väga põnev või äärmiselt masendav lugemiskogemus...</em></p>
<p><em>...võin siira silmavaatega kinnitada kõigile, et mitte miski ei suuda jutlust rohkem rikkuda, kui uudistevõrkudesse prahvatanud teade sellest, et New Yorki, nii silma järgi hinnates ÜRO peahoone kohale, on ilmunud UFO. Me nägime kogudusena tublisti vaeva, sättides jumalateenistuse aega sedasi, et see sobiks võimalikult paljudele inimestele; ma tegin nädalast nädalasse kannatlikult tööd, valmistades ette oma sõnumit kokku tulnud mõnekümnele inimesele. </em></p>
<p><em>Tõsiselt: mõnikord pead ajud pahupidi keerama, et leida midagigi tähendusrikast, mis võiks inimeste eludesse jätta positiivse jälje. Kuidas see lugu oligi: prostituudilt küsiti, kas ta on kunagi mõelnud kirikust abi otsida, ja tema oli segaduses: „Mis mõttes? Ma tunnen end niigi sitasti!” Kui inimene ei saa jumalateenistusel positiivse, innustava kogemuse osaliseks, siis kus veel? Ja-jah – see oli tegelikult retooriline küsimus...</em></p>
<p><em>Ja siis keerab üks kusagilt galaktika avarusest meie planeedile seilanud kosmoselaev kogu minu ponnistuse, töö ja vaeva tuksi!</em></p>
<p><em>Oli imeilus maiõhtu. Kevadlilled lõhnasid, rohi ja puulehed olid esimeses roheluses. Lähedal võpsikus laulis ööbik; ilmselt nii kuis kõrist tuli ja kops kandis. Veel ei olnud sääski. Vaatasin, kuidas inimesed rahutult vesteldes end koduteele asutasid. Parkimisplats jäi autodest tühjaks. Majahoidja, südamlik vanatädi, patsutas mulle õlale ja ütles midagi mõttetut, ning lahkus siis, jättes mind üksi kiriku ette; Maria, mu abikaasa, pidi tol pühapäeval linnakese medpunktis 24-tunnises vahetuses valvearstiks olema. </em></p>
<p><em>Vaatasin üles sügavsinisesse taevasse, mööda kirikutorni ehtivast lihtsast puuristist. Justkui lootes seal näha lähemale laveerivaid kettakujulisi tähelaevu. Neid muidugi ei olnud.</em></p>
<p>۞</p>
<p>Kuidas koostada esimese tähtedevahelise missiooni meeskond? Meetodeid selleks on ilmselt seinast seina. NASA lahendas asja lihtsalt: neil oli oma seltskond, kelle hulgast valida missiooni juhid, laeva piloodid-navigaatorid, samuti insenertehniline personal. Ja siis olid neil seal mõned kohad, mis täideti avaliku konkursi korras. Pole just kõige tüüpilisem töö, aga lõppude lõpuks on meil vaba maa ja vaba rahvas ning tegelikult ju nii mõnestki poisist ja tüdrukust, kes väiksena unistas astronaudiks saamisest, saigi astronaut. Kui eeldused on täidetud, võimalused olemas ja inimene ise ka soovib, siis võib ta kosmosesse lennata küll.</p>
<p>Erinevate ametitega on ikka nii, et kuni pole turgu, seni pole ka selle valdkonna ameteid. Veel sajand tagasi polnud ühtegi IT-inseneri ega programmeerijat, poole sajandi eest polnud meil neid väga palju. Ja siis korraga olid kõik kohad neid täis. Noh, poole sajandi eest ei olnud meil ühtegi keskkonnatehnoloogi, kelle erialaks oleks olnud maasarnastamine. Täna pole meil neid eriti palju. Varsti – kui läheb hästi – võib juhtuda, et neid on kõik kohad täis... Mina olin piisavalt hull ja leidsin Wisconsini Ülikoolist professori, kes ei kohkunud mõtte juurest tagasi ja nii sai alguse UWTI. Kui MIT keskendus gewtakide poolt maha jäetud portaalitehnoloogiale ning NASA ja CALTECH koostöös sõjatööstusega (Boeing ja NGC) hakkasid arendama energiaallikaid, laevamootoreid, kaitseväljasid, kerekonstruktsioonide materjale ja loomulikult relvastust, siis Wisconsinis keskendusime sellele, mida ja kuidas peale hakata nendes kohtades, kuhu me lõpuks peaksime välja jõudma: elukeskkonna loomisele teistel planeetidel.</p>
<p>Me alustasime eeldusest, et kosmoses puutume kokku peamiselt kaht tüüpi maailmadega: liiga külmad ja liiga kuumad. Paremate analoogiate puudumise tõttu nimetame esimesi marsilaadseteks ja teisi veenuselaadseteks. Marsil on elutagamise süsteemide osas peamisteks puudusteks oluliselt väiksem gravitatsioon – raskused atmosfääri „kinnihoidmisel” –, samuti pole seal magnetväljasid, mis tekitaksid loomuliku kaitse kosmilise kiirguse vastu. Veenuse probleem on ilmselge: kui sa just pole hüljatud rauakaevanduse reovees elutsev termofiilne bakter, mis kannatab pH-tasemeid alla nulli (sellised on muide päriselt ka olemas!), siis suuremates kogustes CO<sub>2</sub> ja väävelhapet sisaldav atmosfäär ja temperatuurid üle 700K on tõsiseks väljakutseks. Ehk siis kaks põhilist probleemi: kuidas luua atmosfääri ja vee keskkonda planeedil, kus need puuduvad, ning kuidas „konditsioneerida” üle võlli aetud kasvuhooneefektiga atmosfääri?</p>
<p>Keskendusin doktoritöös esimesele probleemile.</p>
<p>Minu käest on korduvalt küsitud, kuidas endisest jutlustajast sai terraformer. Kuidas ma üldse Wisconsini Ülikooli sattusin? Tegelikult olin ma selle kasvandik juba niikuinii. Magistrikraad keskkonnatehnoloogias, spetsialiseerumine ökosüsteemide taastamisele. Seega on vastus küsimusele pigem selgitus, mismoodi minust jutlustaja sai.</p>
<p>Esiteks tuleb võtta arvesse, et Põhja-Ameerika kultuurilugu on suuresti religiooniga läbi põimunud. Kirikul ja kirikuõpetajal on olnud kogukonnas sajandeid keskne ja lugupidamist vääriv koht. Religiooni ja teaduse konflikt pole siin kunagi olnud nii terav kui Euroopas. Ja tihti on pigem teadlased sellest tagasi tõmbunud. Suurem enamik teaduskogukonnast ei väida küll omavat „isiklikku jumalasuhet”, kuid kalduvad pigem siiski tunnustama maailmavaadet, mida võiks nimetada teistlikuks, kui mitte otseselt kristlikuks.</p>
<p>Mu isa ja vanaisa olid olnud erinevates paikades jutlustajateks. Vanem vend läks nende jälgedes ja ma ise õppisin ameti nii-öelda põlveotsas meistrite kõrvalt selgeks. See oli niisugune nädalavahetuse tegevus. Hobi pole just õige sõna, kuid mõte on selles, et inimestena soovime me elule ka mingit sotsiaalset väljundit. Minu ja mu abikaasa jaoks tekitas sotsiaalse sidususe kogukonnaga, mille liikmed me olime, kohaliku väikese kiriku tegevuses osalemine. Ja nagu ikka teinekord juhtub, kui vanad olijad eest maha surevad, siis kukub niimoodi välja, et mõni noorem ja kogemata natuke aktiivsem (suurema suuga) kodanik tundub olevat nii loogiline valik tühjaks jäänud ametipostile.</p>
<p>Noh, kui loed loomislugu ja kui sulle pakutakse võimalus ise olla see, kes ütleb „tühja ja palja maa kohal hõljudes”, et siia tulgu vesi ja seal saagu kihama elu, siis mina igatahes kaks korda ei mõtle. NASA-l ei olnud ka vaja pikalt mõelda. Me olime UWTI-s loonud piisavalt palju simulatsioone ja reaalseid mudeleid, olime saanud patendid esialgsetele tehnoloogilistele lahendustele ja kui NASA jõudis sinnamaale, et Marsile baas rajati, siis lisaks portaalide, energiaallikate, kaitseväljade ja muude lahedate kellade-vilede katsetamisele saime meie hea võimaluse rajada kümneaakrine haljasala, mille eesmärgiks oli kujuneda neto hapnikutootjaks. Sellest kasvas välja pilootprojekt Marsi maasarnastamiseks.</p>
<p>Santa Maria missiooni nimekirjade koostamise ajal esitasin taotluse ning mind kutsuti katsetele. Olin tegelikult alles teine või isegi kolmas valik. Ega meil ametlikke pingeridasid olnud. Aga – vanus 49 pole just enam esimene noorus, et asuda esimest korda kosmosereisile. (Marsil käis meie töörühm portaali kaudu – päris sürreaalne kogemus, mida soovitan soojalt kõigile, kui võimalust on.) Füüsilistelt näitajatelt, mis on paraku äärmiselt olulised taolise ettevõtmise käigus, olin tagasihoidlik. Samuti ei lahterdu ma kategooriasse „noored ja vihased teaduse tegijad”. Kuid juhtus nii, et üks kandidaatidest sattus autoõnnetusse (tal endal polnud häda, kuid naine sai surma ja lapsed jäid tema hooldada) ja teine ei sobinud psühholoogilise profiili alusel, mida peeti õige veidi kaalukamaks teguriks kui mõningaid füüsilise vormi vajakajäämisi. Ja nii saigi minust astronaut.</p>
<p>۞</p>
<p><em><strong>[Timothy Reese’i missioonilogi; sissekanne 2030-08-31; kell 20:03; T-miinus 0 päeva, 12 tundi, 57 minutit...]</strong></em></p>
<p><em>Ma heidan magama viimast korda enne starti. Viimane normaalne, loomulik uni enne pikka mälestusteta (mälu)auku. Mind on alati uni kui niisugune natuke nagu heas mõttes häirinud. Ma ei väsi imestamast selle üle, millise nihke see tekitab<br />
ajatajus, kui sulgen õhtul silmad ja siis avan need hommikul ja vahepeal on möödunud mitmeid tunde. Kunagi ei jää mälusse jälge isegi sellest päris une-eelsest seisundist. Mõnikord juhtub küll, et mõtled ja mõtled ja mõtled millegi üle ning siis korraga, kui mõtted eriti jaburaks lähevad, ärkad arusaamisega, et tegelikult olid magama jäänud...</em></p>
<p><em>Homme hommikul kell 9:00 on süstiku väljalend. 12 tundi hiljem laekume NASA Space Port One’i, mille külge haagituna ootab „väljalendu” Santa Maria. Seal mahutatakse meid kapslitesse, külmutatakse ja laotakse siis „riiulitesse”, kus oleme enamiku teekonnast. (Huvitav, milline oleks õigem termin: teekond, lend, „hüpe” läbi tähtedevahelise ruumi või midagi veelgi omapärasemat?)</em></p>
<p><em>Äratus on planeeritud selliselt, et meil jääb enne Alfa Centaurini jõudmist piisavalt aega viia end kurssi sellega, mida oleme selleks hetkeks süsteemi kohta suutnud välja selgitada. Jääb aega, et taastuda. Ilmselt me seda siiski vajame. Mis määral? Ei oska öelda. Igatahes oli proovikülmutamise järgne ärkamine seotud ebameeldiva enesetundega, mille NASA laborivennad kiirelt ristisid krüomelliks (tuletis sõnadest krüogeeniline pohmell)...</em></p>
<p><em>Kõik mu isiklikud asjad, millega soovisin kajutit sisustada, on juba saadetud Santa Mariale. Homme pole mul teha muud kui kaks kätt taskus (siiski-siiski – skafander seljas) jalutada süstikule ning ongi kõik. Kuidagi eriliselt jube tunne: mis siis, kui ma midagi maha unustan?</em></p>
<p><strong>6. Kosmosereisi ABC</strong></p>
<p>NASA väljaõppebaasi saabusin ma ühena viimastest missiooni liikmetest. Varumees. See ma olin. Mitte just kõige meeldivamal talvisel päeval, pikast teekonnast väsinud, külmast ilmast väntsutatud, jõudsin kohale parasjagu õhtusöögi ajaks. Mulle näidati mu tuba kätte, panin koti voodi kõrvale maha, vahtisin ruumis ringi mõttega, et kas see ongi tõepoolest selline punker, ning suundusin siis koos saatjaga mitu korrust allpool ja kuskil teises üüratu hoone servas olevasse sööklasse. Toiduletilt sain kandiku, kuhjasin sellele õhtusöögi ja asusin pilguga otsima kohta suminat täis ruumis. Mõni tõstis pilgu taldrikult ja vaatas mind korraks uudishimulikult, kuid kusagilt ei paistnud kutset.</p>
<p>Üks seltskond istus kuueses lauas viiekesi: kaks naist, kolm meest. Läksin nende juurde.</p>
<p>„... St. Mary on tegel’t suht’ väike laev...” seletas üks meestest, sportliku olekuga tõmmu, hallikirjude lühikeste juustega mees, kelle tasku kohal oli nimesilt HALLER. „Muidugist – võta näiteks <em>ISS </em>või hiinakate jaam... <em>mis-ta’s-nüüd-oligi?</em> Või eelmise põlvkonna süstikud... Siis nojah – meie oma on kui hiiglane sipelgate hulgas.”</p>
<p>„Jõudu!” ütlesin. „Tohib teie seltskonnaga liituda?” Toetasin kandiku lauale, ilma et oleksin oodanud kellegi poolt- või vastuväiteid. Lõpuks oli see <em>ainus</em> vaba koht, mida nägin ja ma olin liialt väsinud viisakusega üle pingutamiseks.</p>
<p>„Olgu jõud sinugagi,” vastas Haller tõsisel ilmel, mille peale naised (siltide kohaselt MAXWELL „Max” ja MCCONNELY) rõõmsalt muigasid.</p>
<p>Tõmbasin tooli eemale ja istusin.</p>
<p>„Reese,” sõnasin enese tutvustuseks. „Mina olen Timothy Reese.”</p>
<p>„Oot’ – sina oled see jutlustajast ökovend või?” pahvatas LEQUINN i sildiga vibalik sell mu vasemal käel.</p>
<p>Haller pani kahvli taldrikule ja pühkis sõrmed salvrätikusse puhtaks ja sirutas mulle käe. „Joel, lukkseppade brigaadi ülem.”</p>
<p>Kulmukergituse peale lisas ta: „Peatehnoloog, noh!”</p>
<p>„Kuule, varumees!” Teises lauaotsas istus ROBBINSON-i nimesildiga mees. „Missuguste palvetega sa kavatsed seal planeeti reformeerima asuda?”</p>
<p>Statistilise tõenäosuse kohaselt on igas vähegi suuremas <em>tavapärases</em> inimkoosluses ikka mõni jobu. Nate Hague selgitas meile ühes loengus, et kosmoselendude ajastu algusest alates oli tehtud kõige erinevamaid katseid, et õppida selgeks, kuidas koostada täiuslikku missioonimeeskonda. Üllatavat oli nende uuringute tulemustes niipaljukest, et igas võrdluskatses toimisid nii-öelda normaalsed kontrollgrupid paremini kui (teoreetiliselt) ideaalsete näitajatega meeskonnad.</p>
<p>Seal sel hetkel aga mõtlesin korraks juhmilt, mida sellise asja peale kosta. „Veed kogunegu taeva all ühte paika, et kuiva näha oleks, ja maast tärgaku haljas rohi... Need vist peaks asja ära ajama?”</p>
<p>„Aamen selle peale!” laksatas Haller käega vastu lauda, pälvides naeru ja ümberringi peade pööramist.</p>
<p>Robbinson põrnitses mind korraks pahuralt ja pööras siis tähelepanu oma söögi viimastele raasudele.</p>
<p>Maxwell lehvitas mulle LeQuinni kõrvalt: „Mina olen Alice Maxwell, sõpradele Max.” Ta naeratas rõõmsalt ja loomulikult ei tundunud seepeale mulle kõik enam nii tume ja masendav.</p>
<p>Järgmine kohtumine Alice Maxwelli ja Thomas LeQuinniga toimus mul juba hommikul. Alustasin orientatsiooni ja leidsin oma rõõmuks, et Alice oli minuga ühes töörühmas. Lisaks muidugi veel LeQuinn ja trobikond keemikuid, biolooge, geneetikuid, klimatolooge, geolooge, astronoome, kokku kaksteist teadusmissiooni inimest. Alustasime tutvumisest, õppekavade läbi käimisest, füüsiliste treeningute plaani selgeks tegemisest. Lõppude lõpuks ei saa üle ega ümber sellest, et meile kõigile tambiti tundide kaupa pähe teooriat, kuidas on Santa Maria konstrueeritud, kuidas selle erinevad sõlmed töötavad, kuni sinnamaani, et pidime virtuaalsuses isegi proovima laeva ja süstikutega lendamist, elutagamissüsteemide töös hoidmist, reaktorite käivitamist ja seiskamist; rääkimata kinnisilmi ja pimedas laevas orienteerumisest, tulekahjuõppustest ja tuhandetest muudest pisiasjadest.</p>
<p>Haller oli see, kes pidas meile loenguid laeva ehitusest. Sellest, kuidas tegelikult oli Santa Maria ju pisike paat võrreldes gewtakide uurimislaevaga, kuidas isegi juba samuti töös olevad UNRS Infinity ja UNRS Endeavour, laevad, mida planeeriti läkitada Gewtakile enesele, olid suuremad ja kiiremad.</p>
<p>„Ma tean küll, et ega see teil olemist paremaks ei tee, kuid olgem ausad – Santa Maria on väike ja armas prototüüp,” sõnas ta särasilmi meile laeva skeeme presenteerides ja sinna juurde selgitusi andes.</p>
<p>„Tegelikult ma <em>ei </em>tahtnud seda teada!” sosistasin Alice’ile, kellega istusime (muidugi <em>juhuslikult</em>) loengusaalis kõrvuti.</p>
<p>„Nagu te näete, siis on laeva kandvateks osadeks mootorid, väljageneraatorid, lasti, kütuse ja elukeskkonna moodulid, relvatornid – jajah, me oleme tõepoolest relvastatud – ja loomulikult termotuumareaktor,” seletas Haller, osutades skeemidel erinevatele elementidele. „Meie selge tänuvõlg austet gewtaki rahvale, kes asendasid meie kivikirved ja aurumootorid natuke kaasaegsema tehnoloogiaga...”</p>
<p>Tegelikult ei olnud Haller kuigivõrd hea loengupidaja.</p>
<p>„<em>Alcubierre</em>’i mootor, lühidalt <em>alcub</em>-mootor. Ei midagi ülearu uut siin päikese all – see käis kontseptsioonina NASA töölaualt läbi juba millalgi 1990. aastatel, kuid jäi pidama paari tehnilise „pisiasja” taha: negatiivne mass ja loomulikult selle tekitamiseks vajalik energiakogus...” Ta vaatas loengusaalis ringi justkui lootuses, et keegi midagi vahele ütleb. „Nii et olemegi tagasi reaktori juures...”</p>
<p>„Kuidas me oleme kaitstud tähtedevahelise vesiniku radiatsiooni eest?” esitas üks geneetikutest küsimuse.</p>
<p>Haller oli silmaga nähtavalt õnnelik auditooriumi panuse üle.</p>
<p>„Kaitseväljad – tänu reaktorile on meil piisavalt energiat, et tekitada magnetväljad ja hoida need üksikud vesiniku aatomid ohutus kauguses. Või kui täpsem olla, me oleme läinud sammukese edasi,” ta aktiveeris skeemil mingid laeva osad. „Need on vesinikukollektorid. Sedasi saame liikumise ajal kütust ammutada. Ei, see ei tee laevast igiliikurit, kuid vähendab oluliselt kütusepaakide mahtu.”</p>
<p>„Ma saan aru, et me liigume ligikaudu valguse kiirusel...” ütles keegi teine.</p>
<p>„0,98 LS’iga, kui täpne olla...” pistis Haller vahele.</p>
<p>„... kuidas on lahendatud erirelatiivsuse teema? Me peaksime ju valguse kiirusele lähenedes muutuma lõpmatult raskeks ja aeg liigub hoopis teisiti...?”</p>
<p>„Noh... See konks peitub jällegi <em>alcub-</em>mootoris ja energiaallikas,” seletas Haller. „Gewtakid näiteks käitavad oma laevu isegi 1,35 LS’iga. Lihtsalt – suurem on parem, eks ole... Vaadake, mida <em>alcub-</em>mootor tegelikult teeb, on see, et ta „surub kokku” laeva ees olevat ruumi ja „venitab välja” laeva taga olevat ruumi. Selliselt oleme me justkui „mullis”, mille tõttu liigume tavaruumist sõltumatult ja kiiremini kui valgus teoreetiliselt ja ei ole ka konfliktis vana hea Einsteiniga...”</p>
<p>„Ausõna, kui teoreetilise füüsika koolkond suu lahti teeb, siis ilmselt juba Max Plancki ja Niels Bohri ajast peale kõlab nende jutt nagu mingi erilisemat sorti posimine,” sosistasin Alice’ile. „Sama hästi võiksime panna nõia luua selga lendama ning püüda seda inimestele müüa teaduse pähe.”</p>
<p>„Sa oota, kuni ta portaalideni jõuab!” vastas Alice vaikselt naerdes. „Mu noorem vend ilmselt arvaks, et ta on surnud ja sattunud ulmekirjanike paradiisi...”</p>
<p>Portaalid. Jah... Kunstlikud ussiaugud toimisid hästi – oli<br />
võimalik liikuda silmapilkselt ühest punktist teise –, aga olid üüratult kulukad. Energiakogused, mida need vajasid tööks, olid astronoomilistes suurusjärkudes. Seetõttu liigutatigi väikeseid masse. Santa Maria pardale oli portaal kaasa antud. Juppidena, sest niimoodi võttis see vähem ruumi. Idee oli selles, et lähme kohale, paneme portaali püsti ja selle kaudu saame ilusti tagasi „hüpata” ning järgmiste tulijate jaoks on loodud sillapea. Ainus oluline viga seisnes selles, et portaaliseanss, mis taganuks meile kõigile kojupääsu, jätnuks laeva sisuliselt minimaalse avariiressursi peal kuhugi orbiidile tiirlema.</p>
<p>Lõpuks – kas ongi nii tähtis sellest aru saada, kuidas see töötab? Ma mõtlen minul, keskkonnatehnoloogil? Peaasi, et see toimib ja et meil on mõni teoreetiline füüsik miljardi inimese kohta, kes sellest aru saab, ning trobikond insenere iga miljoni inimese kohta, kes oskavad teooria baasil töötava masina ehitada ning seda käitada ja vajadusel hooldada. Et meie ülejäänud võiksime õndsa naeratusega lennata.</p>
<p>۞</p>
<p>Süstikureis Cape Canaverali kosmodroomilt üles Space Port One’i dokki ei olnud üldse lõbus. Lennukiga lendamine on ilmselt maksimum, mida ma heal meelel üle elan. Kuidagi eriliselt tobeõnnelik tunne tekkib iga kord, kui lennuk hoovõturajal „gaasi põhja” paneb ning mootorite üürgamise saatel sind vastu seljatuge vajutab. Sel hetkel saab igaüks olla justkui natuke kiire ja vihane. Kosmoselendudega tegelevatel kodanikel on kombeks nimetada gravitatsiooni õelaks eideks. Selle eest pole pääsu ning kui kanderakett lasti ja inimesed sisikonda pahupidi pöörava rappumise, pöörlemise ja su keha laiaks vajutava ülekoormuse saatel taevasse lennutab, siis mina küll imestan, kuidas on olnud niivõrd vähe õnnetusi. Ilmselt seetõttu, et kõike seda kontrollitakse üle, kontrollitakse üle ja vaadatakse siis veel mitu korda üle, enne kui nupule vajutatakse.</p>
<p>Ja siis on korraga surve möödas, kaadervärk mu ümber ei rappu enam ning on vastupidiselt kõigile mu hirmudele ikka veel ühes tükis. Inimesed juubeldavad (mis sest, et nad on kõik pidanud juba treeningute ajal seda korduvalt üle elama), mõned lahti päästetud esemed hõljuvad mu ümber ning veider tunne kuklas annab märku, et süstik on vabalangemises. Kaaluta olekus ei ole mõistlik oksendada. See tasub endale meelde jätta. Kahelda pole tarvis. Kuid ikka leidub keegi, kel pidamist pole. Näiteks mina või Nate Hague.</p>
<p>Üksteise järel, ohutut vahet hoides väljusime pärast dokkimist süstikust ja liikusime sadamatehniku juhendamisel ootava tähelaeva poole. Meid oli kokku kümme inimest, viimane grupp, kes enne väljumist laevale jõudis.</p>
<p>„Jälgige ümbrust!” kamandas tehnik valjul häälel. „Pole meil siin vaja nädal aega teie verepiiskadele jahti pidada, kui te kuskile vastu end lõhkuma peaksite...”</p>
<p>Santa Marial võttis meid lüüsi juures vastu Alice Maxwell. Vahetasime tervitusi ja ta suunas meid esimese sõõriku kodarate sõlmpunkti.</p>
<p>„Väärib meelde tuletamist, et mõistlik on kodarates liikuda nii, et su pea on laeva kesktelje suunas!” hõikas ta esimestele, kes temast juba möödas olid.</p>
<p>„Rattad pöörlevad?” esitasin tarbetu küsimuse. Sõõrikud olid kaks viiekümnemeetrise raadiusega ratast, mis pööreldes kiirusel kolm tiiru minutis tekitasid kunstlikku raskusjõudu 0,5 g.</p>
<p>Max naeratas ja noogutas. „Jep, bioloogilised materjalid ja külmutatud reisikaaslased vajavad gravitatsiooni. Kõik elutagamissüsteemid on juba kolm nädalat töös olnud. Ilma vähimagi tõrketa, muide,” lisas ta ja pilgutas silma. Me olime olnud koos lugematutes rühmatöödes (tegelikult oli neid ühisülesandeid väljaõppeperioodil kokku 217), sest kuulusime mõlemad niinimetatud ökokampa, mille liikmete roll oli vastutada elutagamissüsteemide ja hilisemate terraformimise alaste eksperimentide eest. Ütleme nii, et mul oli kolleegiga vedanud.</p>
<p>Tõukasin end mööda käiku edasi kuni kodarani, mis osutas noole ja kirjaga ühisruumidele elusektsioonis. Keerasin jalad ette ja pusisin allapoole liikuda. Alguses pidin seinale kinnitatud redelil käte jõul liikuma, kuid siis hakkas raskusjõud tunda andma ning ühel hetkel tuli juba end korralikult kinni hoida. Tunnel mu ümber näis liikuvat, kui tasakaalumeel defineeris uuesti kategooriad „all” ja „üleval” ning taaskord pidin pingutama, et mitte oksele hakata. Allpool olijad poleks minu suhtes erilist tänulikkust ilmutanud.</p>
<p>Ligemale viiskümmend meetrit laskumist... Üldiselt võiks ju nüüd arutleda teemal, et lift leiutati rohkem kui sada aastat tagasi. Lift oli teises kodaras täiesti olemas. Kuid nelja põhikodara peale kokku oli kaks lifti ja kaks <em>manuaalse läbimise</em> käiku. Topeltsüsteemid, seda esiteks. Teiseks: igasugune liikumine avardab silmaringi ja võitleb lampjalgsuse vastu. See on tuntud rahvatõde. Kui sinu saatuseks on olla kosmoses, siis igasugune tegevus ja koormus, kui seda on mõistlik rakendada, on ainult kasuks. Seega me ronisime.</p>
<p>Ühisruumi seinal võttis meid vastu suur ekraan, mis näitas paigalpüsivat pilti kosmosest lõigukese Maaga ühes servas.</p>
<p>„Vaadake hoolega, daamid ja härrad!” tervitas meid komandör Donaghue ekraani kõrvalt. „See on viimane, mis me kodust näeme võrdlemisi pika aja jooksul.”</p>
<p>Santa Maria liigutamiseks kosmosedokist (kus see oli muide suurem kui „sadam” ise, sest ka sadamat ja orbitaaltehast ehitati koos esimeste tähelaevadega) stardipositsioonile kasutati puksiiri – kosmoselaeva, mille peamiseks komponendiks olid kütusepaagid ja mootor. See lohistas suure masinavärgi dokist ohutusse kaugusesse, et oleks võimalik käivitada laeva enda kiirendusmootorid ilma ümbritsevat õhku laskmata. Kui reaktor oli saavutanud töövõimsuse, olime Maast juba 1 AÜ kaugusel ja tegelikult ammu külmutatud. Siis käivitati <em>alcub</em>-mootorid ja Santa Maria hakkas sirges joones „lõikama” läbi kosmose Alfa Centauri suunas.</p>
<p>Mina ise olin selleks hetkeks, kui laev liikuma hakkas, suundunud magalasse, koorinud end paljaks, lasknud tehnikul ühendada juhtmed, voolikud ja seadistada masina. Surusin alla kerge paanikaimpulsi, kui magamiskapsel mu ümber sulgus. Loendasin numbreid tagurpidi, nagu hääl mu kõrvus käskis: 10...9...8...7...6... Pimedus.</p>
<p>Ja siis tulid unenäod...</p>
<p><em>Saast! </em>mõtlesin (või nägin unes mõtet sellest), aga ei suutnud ärgata.</p>
<p>۞</p>
<p><em><strong>[Timothy Reese’i missioonilogi; sissekanne 2035-03-23; kell 18:04; 1664. missioonipäev]</strong></em></p>
<p><em>Piin, nuhtlus, häda ja viletsus, totaalne ikaldus... Vera [Kpowsky, füsioterapeut // tsensori märkus] jätkas täna taastusraviga. Ma pole kunagi olnud eriline spordifanaatik, ei rajal ega tugitoolis. Kui missiooni ettevalmistuse ajal olid treeningud mu jaoks need kõige raskemad asjad ja nii mõnigi kord tundus, et ma tõesti katken nende otsa, siis ausõna – poolgravitatsioonis taastusravi, taevas halasta...! Isegi mu väike varvas on treenimisest haige. Keegi võiks välja mõelda sellised tabletid, et võtad ühe, ja nahk kasvab tagasi, võtad teise ja oled midagi Tony Starki ja Clark Kenti vahepealset. Või vähemasti oled jälle seesama sina ise, kellega oled ilusasti harjunud, eks ole...</em></p>
<p><em>... Mul ei lastud laatsaretis kaua mõnuleda. Juba järgmisel päeval pärast matusetalitust kupatas Vera mind koikust välja, pistis tahvli pihku ja näitas harjutustekava ette. Mitte et mul pr. Kpowsky vastu midagi personaalselt oleks (rahu tema ja kõigi tema poolataridest esiemadega), kuid meie vahel on mingi lihtsalt </em>seal olev <em>antipaatia. Minu õnnetund seisnes selles, et Max [Alice Maxwell // tsensori märkus] määrati mulle personaalseks juhendajaks...</em></p>
<p><em>... Võiks ju mõelda, et kosmoselaevas on ainult „kellad-ja-viled” – kõik käib käeviipe, liikumissensorite, kavalate lülitite, naha alla siirdatud kiipide, AI-tasemel über-arvutite ja muu taolise saatel. Ei, kus sa sellega!? Ma pidin end seaks vihastama, kui tahtsin laatsaretist välja saada ning pidin selleks pusima lükandukse avamisega. Käsitsi! Proovige ise, kui olete oma nahast enamiku kaotanud ja seetõttu pealaest jalatallani sidemetes, kui te olete ikka veel poolenisti krüomellis ja koordinatsioon on võrdlemisi häiritud ja kõige tipuks peate veel jagelema poolgravitatsiooniga, mida tekitab hiigelsõõrik, mille sisemine pind on teile jalgealuseks; proovige sellistes tingimustes käsitsi avada lükandust...</em></p>
<p><em>... Rada on meil elusektsiooni keskel olev koridor, mida kasutatakse jalutamiseks ja jooksmiseks. Nagu vanad head mitmerealised kiirteed: äärmised read on lonkijatele, sisemised kiirkõndijatele ja päris sisemine on jooksjatele. Kas poleks lihtsam sisustada mingi ruumikene jõusaalile omaste seadmetega, sh kõndimis-jooksmis-masinaga? St Mary pardal on võimla ka olemas. Aga siin pole midagi, mis poleks läbi mõeldud, mäletate! See va jooksurada on meie vaimsele tervisele äärmiselt vajalik. Õnneks pole see niisugune nagu Space Port One’i treeningmoodulis, mis oli pöörlev silinder, mille sisepinnal käis elutegevus. Seal sa nägid kodanikke, kes olid 180 kraadi sinu kohal, ja neid, kes olid 90 kraadi eespool või selja taga. Ma nägin ikka ja jälle und sellest, kuidas ma kõnnin või jooksen seal ringil ja siis korraga on all ja üleval omadega sassis ja ma kukun ja kukun ja kukun...</em></p>
<p><strong>7. Hommikused uudised</strong></p>
<p>Alice Maxwell ärkas missiooni 1670. päeval hommikuse rutiini kohaselt kell 0615. Ta tõusis, pesi silmist une ja loputas suud. Järgmised<br />
minutid, kuni kell näitas 0625, kulutas ta võimlemisharjutustele oma punkri vabal pinnal: venitused, painutused, kätekõverdused, kõhu- ja seljalihaste harjutused. Saanud sedasi pulsi natuke kiiremini lööma ja luud-liikmed-lihased soojaks, tõmbas ta selga lühikesed spordiriided, kinnitas kella käele, pistis kuularid kõrva ja suundus kõrvu paitava muusika saatel kergel sörgil läbi koridori jooksurajale.</p>
<p>Nagu enam-vähem kõigil hommikutel iga varasema 1669 päeva jooksul, leidis ta eest tuumafüüsik Inga McConnely, Alexander Mayham Connori, Marina Martinezi ja Joel Halleri, kes igaüks endale sobivas tempos mööda rada liikusid. Tavapärasest rutiinist erines üksnes see, et McConnely ja Haller sörkisid teisel rajal kõrvuti ja vestlesid.</p>
<p>Rada oli 312 m pikk. Terve sõõriku sisemise pinna ümbermõõt. Maxwell alustas kiire kõnniga, läbides sedasi ühe ringi, ja läks seejärel üle sörgile, veel kolm tiiru hiljem tõstis ta tempot ja läbis järgmised kolm ringi päris kiiresti, misjärel sörkis kaks ja kõndis viimase. Kokku 3120 meetrit. Ta oli selleks hetkeks läbinud rajal 5 207 280 meetrit, üle viie tuhande kilomeetri. Ikka 3,12 kilomeetrit korraga... Nigel Cavanaugh, matemaatik-navigaator, kelle teeneid ei vajatud, enne kui nad jõuavad Alfa Centauri süsteemi, oli treeninguperioodi ajal arutlenud võimaluse üle töötada välja 312-ndik-süsteem.</p>
<p>Kell 0800 oli tema valitud hommikusöögiaeg. Talle meeldisid hommikud, mil ta ei pidanud kiirustama. Hetked köögis, kui sai lihtsalt olla. Tema „tööpäev” algas kell 0900 ja kestis kuni 1800. Kui midagi ei juhtunud, oli tal seejärel aega rahulikult missioonilogi täiendada, lugeda või vaadata midagi, tüüpiliselt käis ta õhtuti ka jõusaalis. Une jaoks tuli temal kasutada vähemalt 8 tundi (personaalne norm), mis tähendas, et enamasti oli ta voodis ja püüdis uinuda kell 2200. Mõnikord ei olnud see nii lihtne.</p>
<p>Ökoloog Reese, kes oli laatsaretist välja lastud, istus seinaäärse laua taga ja nokitses toidu kallal. Alice kõhkles hetke ja manööverdas siis kandikuga, millel oli taldrik muna, peekoni ja salatiga ning klaas mahla ja tass kohvi, Reese’i juurde ja istus teisele poole lauda.</p>
<p>„Hommik!” ütles ta. „Ma nagu ei näinud sind jooksurajal...”</p>
<p>Reese kergitas pilgu taldrikult ja naeratas naisele natuke virilalt. „Ma olen pigem selline õhtune trennitegija tüüp.”</p>
<p>„Niipalju kui mina aru saanud olen, siis sa pigem pole üldse trennitegija tüüp.”</p>
<p>Mees lõikas poolenisti söödud peekoni küljest killu ja noogutas. „Vastab tõele.”</p>
<p>„Kuidas enesetunne on?” uuris Alice. Ökoloog oli olnud tema hoole all. Viimastel päevadel pidid kõik, kel oli vähegi mingeid meditsiinilisi oskusi, tegelema külmast äratatutega, abistama neid taastusravis, hoidma neil silma peal, pakkuma emotsionaalset tuge. Alice oli pidanud vähendama igapäevatööd elutagamissüsteemidega miinimumini, et leida aega nendeks lisategevusteks. Omajagu nöökimist oli tulnud Angelina Rojasi poolt, kui selgus, et Reese määrati tema hoolealuseks. Mehe enda varjamatu heameel oli ilmselt näha kõigile, kes temaga kokku puutusid. Alice oli lõpuks mõttes õlgu kehitanud ja kõik pikalt saatnud. Tegelikult ju ökoloog meeldis talle.</p>
<p>„Käib kah, kui paremat ei ole,” vastas Reese. Ta jättis lõigatud peekonikillu suhu pistmata. Asetas hoopis kahvli taldrikule ja lükkas poolenisti söömata toidu natuke kõrvale. „Kuidas sa seda süüa suudad?” küsis ta, vaadates naist, kes hävitas isukalt toitu.</p>
<p>Alice kehitas õlgu. „P’le see nii ’ull midagi,” ütles ta täis suuga. „Küll sa harjud...” Ta võttis toeka lonksu mahla. „Selle kohta võiks öelda: parem elu tänu kemikaalidele. Sel toidul on võrdlemisi vähe ühist tegelike munade, sealiha või aedviljadega. Valgud, süsivesikud, rasvad, kiudained, vitamiinid. Värvi, lõhna ja maitset ka näpuotsaga juurde. Eks ole – lõpuks helendame kõik pimedas, a’ kui sul ikka on kõht tõsiselt tühi, siis hakkab hernesupp ka hästi maitsema.”</p>
<p>„Mis mõttes?” Reese kergitas kulmu.</p>
<p>Nende laua juurde jõudis kandiku ja toidulaadungiga peainsener Haller. Ta maandus laua otsa.</p>
<p>„Hei-hei!” „Hommikust!” „Mis siis uudist laias ilmas?”</p>
<p>Haller määris krõbuskile väikesest kuubikust urgitsetud margariinikillu ja asetas sellele vorstimaitselise proteiinilaastu. Krõmpsatuse saatel haukas ta sellest suutäie, saates puruvalangu kandikule.</p>
<p>„Mida Max sulle hernesupiga öelda tahtis,” teatas insener Reese’ile, „on see, et isegi kui miski su jaoks jälk tundub, siis teeb tühi kõht imesi’. Nimelt tõeliselt tühi kõht.”</p>
<p>„Aga hernesupp?” Reese’i nägu väljendas mõistmatust. „Miks peaks keegi hernestest suppi keetma?”</p>
<p>„See on niisugune vanamoodne traditsioon: võtad hernest, sibulat, porgandit ja soovitavalt suitsutatud sealiha, keedad seni, kuni moodustub enam-vähem selline ühtlane roheline löga, ja siis sööd ja tunned ennast hästi.” Alice muigas kõveralt.</p>
<p>„Ilmselt pole ma piisavalt kaua söömata olnud,” pomises Reese. Teised naersid tema näol olevat vastikuseilmet.</p>
<p>„Noh – kui nüüd päris aus olla, siis ilmselt on isutus ja vastumeelsus meie meeldivalt tehisliku toidu suhtes pigem psühholoogiline reaktsioon ja jätkuv krüomelli kõrvalmõju...” ütles Alice.</p>
<p>„...ei midagi niisugust, millest lahke Max sind tapva koormuse ja füsioteraapia-nimelise piinamismaratoniga vabastada ei suudaks...” pistis Haller vahele.</p>
<p>„... millest me... Nojah. Just see, mis Joel ütles.” Alice tegi meestele grimassi ja jõi tassist viimase lonksu kohvi. Ta tõusis ja läks lisa tooma.</p>
<p>„Mis siis üldiselt toimunud on?” küsis Reese insenerilt.</p>
<p>„Viimase 24 tunni jooksul või alates Maalt lahkumisest?” küsis Haller.</p>
<p>„Sinu vabal valikul nende kahe äärmuse vahel,” vastas Reese.</p>
<p>„Hmmm. Las ma mõtlen. Me oleme lennanud Centauri suunas. Üsna sirges joones. Söönud palju „võltstoitu”, teinud loendamatuid teaduslikke katseid. Nokitsenud masinate kallal. Vahepeal maganud. Lennanud, söönud, nokitsenud, katsetanud, maganud, lennanud, söönud, nokitsenud, katsetanud, maganud. Nii omajagu päevi järjepanu... Üldiselt oli meil võrdlemisi igav kuni selle õnnetu äratuse päevani.” Haller tõsines ja pööras pilgu Reese’ilt oma taldrikusse.</p>
<p><em>Igav võrdub hea...</em> mõtles Reese.</p>
<p>„Mis viimastesse päevadesse puutub, siis kulgeb kõik suht’ rutiinselt,” ütles Haller. „Komandör juhib kõike raudse käe ja tahtega, inimesed paranevad, meeleolu... Noh, ma ei tea – C.J. toriseb jätkuvalt teemal, et peaks tagasi minema. On neid, kes temaga nõustuvad, kuid enamik arvab siiski, et komandöril on õigus.”</p>
<p>Maxwell tuli kohviga tagasi.</p>
<p>„Kas kodust ka midagi kuulda on? See on palju põnevam laevasisesest klatšist. Idee kohaselt oleks pidanud öösel toimuma sideseanss...” Ta kühveldas kohvi sisse suhkrut ja segas tassi sisu energiliselt.</p>
<p>„Jaa, loomulikult!” vastas Haller entusiastlikult. „Me saime infopaki kätte. Sõnumeid kõigile. Pärast hommikusööki peaks toimuma isiklike sõnumite laiali jaotamine... Ja lisaks tuli ka uuenduste komplekt St Mary tarbeks.”</p>
<p>Nähes Reese’i nõutut pilku, tegi ta käega žesti enda ümber, justkui püüdes kogu laeva haarata. „See siin, vennas, on hunnik rauda ja polümeere, lisaks tarkvara ja trobikond inimesi. Ei taha sinu kasvuhooneid ja laudasektsiooni kuidagi solvata, Maxie, kuid ütleme, et põhiosas on see nii... Mõtle nüüd ajas tagasi – mis juhtus tehnikaga vahemikus 1900–2000? Mis juhtus tehnoloogiaga ajavahemikus 1990–2010? Heldeke! Kui me ei saaks regulaarselt iga paari kuu tagant uuendusi, siis oleks St Mary tänaseks juba sama hea kui termotuumareaktori najal ringi hulpiv muuseumieksponaat. Sisuliselt oli laev juba Maalt lahkumise hetkel vananenud... Ee... Hmmm... Seda te vist jälle <em>ei </em>tahtnud teada?</p>
<p>Noh... Igatahes on meil lastiruumis mõned tonnid materjale ja töötoas igast’ vahvaid mänguasju. Niikui vähegi saame, uuendame laeva pidevalt. Tarkvara on see kõige lihtsam asi, seni kuni suudame arvutitele komponente ise toota. Aga me kõpitseme ka seadmete kallal, parendame väljageneraatoreid, timmime reaktoreid ja mootoreid, navigatsiooniseadmeid.”</p>
<p>„Kuidas see info meieni jõuab?” küsis Reese. „Ma mõtlen, et me oleme ju nelja valgusaasta kaugusel Maast...?”</p>
<p>„Kuidas Hans ja Grete koju said?” küsis Haller.</p>
<p>„Eh...? Mingi leivaraasukeste jama oli. Aga minu meelest sõid linnud selle kraami ära ja nad ei jõudnudki ju koju, vaid hoopis sügaval metsas elava nõiamoori juurde, kes neist ahjupraadi teha tahtis.”</p>
<p>Maxwell ja Haller naersid mõlemad. Insener vangutas pead. „Sul ikka on tõeliselt sünge maailmapilt, Reese!” ütles ta. Pühkinud kandikult krõbuskipudi peopesasse, võttis ta Reese’i kohvitassi ja oma tühjaks joodud mahlaklaasi, asetas need teineteisest paarikümne sentimeetri kaugusele ja puistas siis krõbuskiraasud kahe vahele ritta, sättis paar laiali veerenud tükikest paremini ja osutas sellele: „Näed sa: Maa ja meie. Staatiline mudel, eks ole, proportsioonid pole õiged ja mis kõik veel. Vahemaad on räme-suured. Me poetame sabast välja<br />
mõned majakad, mis on olemuselt nanoportaalid: suur kolakas reaktor, et tekitada nõelaaugu suurune ühendustee. Midagi materiaalset sealt läbi pressida ei õnnestu või kui, siis ehk aatomeid, pole tegelikult proovinud... Aga elektromagnetlaineid edastab ta küll. Kokkuvõttes on see niisugune väikest viisi nagu lahti keritud telegraafikaabel meie ja kodu vahel. Viskad siitpoolt sõnumi sisse ja <em>voil</em>à<em>!,</em> tuleb teiselt poolt hetkel ligi 10-minutilise viibega välja. Sedasi on isegi veel võimalik suhelda. Suurte andmemassiivide teisaldamine võtab muidugi kauem aega – protsessorite läbilaskevõime ja nii.”</p>
<p>Reese silmitses installatsiooni laual. <em>Nõiad ja luuad.</em></p>
<p>„Ja mis siis viimase uudistepakiga meile laekus?” küsis Alice. Ta teadis hästi, et kui Haller endale kuulaja leidis, siis võis ta vaimustusega rääkida igasugustest asjadest, mis tema töövaldkonda puutusid, alustades tähtedevahelise vesiniku kontsentratsioonist ja sellest, kuidas prognoosidega puusse panek 0,1% võrra võis mõjutada nende missiooni õnnestumise tõenäosust ja võimalusi koju tagasi jõuda; jätkates uute nanoprotsessorite süsinik-struktuuri ja termotuuma reaktorite mõõtmete vähendamisvõimaluste teemal (<em>Kui vaid õnnestuks mõistlikul moel suurendada nende töös hoidmiseks vajaliku magnetvälja tihedust üle senise kriitilise piiri!</em>) ning lõpetades näiteks antud vestlusteema juures aruteluga, mida oleks ikkagi vaja teha, et <em>raasukesterea </em>asemel reaalajas portaalside <em>alcub</em>-liikumises tähelaeval tööle hakkaks. Maxwell ei olnud Halleri jaoks hea kuulaja.</p>
<p>„Ah? Mis seal ikka, sama vana jama...” lõi Haller käega.</p>
<p>۞</p>
<p>„Kuidas enesetunne on?”</p>
<p>See tundus olevat viimastel päevadel Alice Maxwelli lemmikküsimus. Me istusime koos tema <em>farmis</em>, nagu ta oma töötuba-laboratooriumit nimetas. Kummalisel kombel oli see ka ainuke ruum terve laeva peale, kus minu seniste kogemuste kohaselt ei olnud õhus seda iseloomulikku steriilsuse hõngu. Põhjustatud oli see asjaolust, et Max kasvatas laboris orgaanilist toitu. Seda polnud seal küll palju, kuid laeva jäätmete ja heitvee puhastus- ja regenereerimissüsteemi kaasabil toodetud väetiste, stabiilse valgus-, temperatuuri- ja niiskusrežiimiga suutis ta tänu tihedale külvitsüklile üsna püsivalt iga nädal natuke värskeid aedvilju ja maitseaineid kööki suunata. Lisaks oli tal seal kohalik kanala. Nädala aja munavaru pluss iga kuu natuke värsket päris liha. Ta oli proovinud ka tõuke kasvatada, need olla head proteiiniallikad, kuid ei osutunud meeskonna seas populaarseks. Raske arvata miks, eks ole...</p>
<p>Oli üks teine hommik. Enamik mu sidemetest olid maha võetud, roosakas nahk muutus tasapisi normaalsemaks, ei sügelenud enam nii hullusti ja ohtra salviga määrimise tulemusena ei kestendanud ka eriti. Hakkasin harjuma söögiga, millest koosnes laeva menüü, lihastesse oli jõud tagasi tulemas, mis tähendas, et taastusravi polnud enam selline hiina piin nagu esimestel päevadel. Ettevalmistused, mida tegime Alfa Centaurile jõudmiseks (meil oli veel ligikaudu kolmkümmend päeva teekonda jäänud) tähendasid seda, et mind määrati Alice Maxwelli ja Thomas LeQuinniga ühte töörühma, mille ülesandeks oli läbi töötada stsenaariumid võimalikel avastatavatel planeetidel elu olemasolu ja elusobivuse (inimeste jaoks) analüüside läbiviimiseks.</p>
<p>Kuid hoolimata progressist tervise taastumise rindel polnud mu enesetunne suurem asi midagi. Nii ma talle ütlesingi.</p>
<p>Ta keeras pilgu viiekümnetolliselt seinale kinnitatud ekraanilt, mis oli jaotatud kümneteks väiksemateks pildikesteks, ja silmitses mind natuke imestunult.</p>
<p>„Mis siis viga?” küsis ta.</p>
<p>Kuidas seletada seda sisemist ängi, mida ma tundsin? Kehitasin õlgu.</p>
<p>„Mis sul seal õigupoolest toimub?” küsisin ekraanile osutades, et teemat endalt kõrvale juhtida.</p>
<p>Alice mängis kaasa (kiitus talle, et oskas õiges kohas urgitsemise pooleli jätta) ja kraamis kuskilt sahtlist lagedale plastkarbi, mis oli täis metallist ja plastikust mutukaid, mitte suuremad kui harilikud prussakad või keskmist mõõtu koduämblikud. Nende mõte oli teostada rutiinseid vaatlusi sellistes laeva osades, kuhu inimesed mingi valemiga ligi ei pääsenud. Samas oli äärmiselt oluline, et hallitus ei vohaks vales kohas või et tõesti kuskil prussakad või sipelgad endile pesa ei ehitaks. Teoorias peaks muidugi sellised asjad olema välistatud, kuid niisugustes süsteemides nagu Santa Maria pidi keegi (antud juhul mina ja Alice) tegelema ka sisuliselt võimatute asjade toimumise ennetamisega.</p>
<p>Vaatasin neid tillukesi, keeruka programmiga juhitavaid masinaid ja juurdlesin oma halva enesetunde üle. Ma arvan, et see oli koduigatsus.</p>
<p>۞</p>
<p><em><strong>[Timothy Reese’i missioonilogi; sissekanne 2035-03-29; kell 20:17; 1670. missioonipäev]</strong></em></p>
<p><em>Sõnumid kodust. Loen neid ja tekkib selline veider nihestatud tunne, et kustmaalt läheb reaalsuse ja fiktsiooni piir ja kummal pool piiri olen mina. Hullem veel – kumb on „päris” ja kumb „väljamõeldis”. Siin on kuskil mõnekümne sentimeetri kaugusel seina taga külm ja elutu vaakum, sealt tuleb uudistevoos infot sellest, kuidas tänu termotuumareaktorite rakendamisega energeetikasektoris muutub kogu majanduse struktuur, alustades toidu hindadest ja lõpetades kontinentidevahelise transpordiga, kuidas lõpuks ometi on inimkond relvastatud reaalsete vahenditega, millega saab pöörata globaalseid kliimamuutusi ümber...</em></p>
<p><em>... Kodus ei ole tegelikult kõik mitte ilmtingimata hästi: loen kohalikke uudiseid, siis näen, et Sheboygan, Manitowoc, Two Rivers ja teised väikelinnad Michigani järve kaldal püsivad veel võrdlemisi elusad tänu Milwaukee ja Madisoni jõukale keskklassile, kes tahavad ikka jätkuvalt suveks kuhugi ära, metsa, jõe või järve äärde, loodusesse, kuid üldjuhul tõmbavad suured tehnoloogiaarenduskeskused nagu Chicago ja tuhast tõusev Detroit inimesi aina suurema jõuga...</em></p>
<p><em>... Jäänud on veel paar nädalat, siis oleme Alfa Centauri süsteemis. Täna alustasime pidurdusega. Peaksin olema elevil, põnevil. Ilmselt on mu pea paks kõigist nendest andmetest, mis sondide kaudu kogu aeg peale jooksevad, et lisaks mõtlemisele on raske midagi tunda...</em></p>
</div></div></div>
Thu, 18 Aug 2016 08:31:22 +0000
admin
78 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/raamatu_algus_16#comments
-
Pimesi hüpates
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/heinrich_weinberg" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">Heinrich Weinberg</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/Pimesi_hypates_esikaas.jpg?itok=fGIS-Prj" style="width: 310px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" /></p>
<style type="text/css">
<!--/*--><![CDATA[/* ><!--*/
P { margin-bottom: 2.12mm; }
/*--><!]]>*/
</style>
<p class="western" style="margin-bottom: 0mm">Tegemist on tegelikult jutukoguga, mis käsitlevad üht võimalikku tulevikumaailma. Inimesed tegelevad jõudumööda tähelendudega ja proovivad ka Maal hakkama saada, lisaks on mängus veidrad, olemuselt õnneks mitte pahatahtlikud, kuigi kohati üsna ohtlikud tulnukad.</p>
<h4 class="western" style="margin-bottom: 0mm;">Tagakaanetekst</h4>
<p class="western" style="margin-bottom: 0mm">„ ...küll aga leidsime lisaks „kaevandusele” siiani töötava reaktori, mis tervet seda jääkooriku all laiuvat ookeani soojendas... Kujutad sa ette? Kes iganes seda tegi, omab võimekust läbida tähtedevahelist distantsi, ehitada reaktor, mis soojendab terve maailmamere jagu vett, ja viimaks on nad võimelised selle siit minema tassima. Kas me oleme valmis sellise tsivilisatsiooniga kohtuma? Nemad meiega kohtuda ei tahtnud...”</p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/Pimesi_hypates_kaas2-01.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/Pimesi_hypates_kaas2-01.jpg?itok=OnMeNO9B" width="100" height="70" alt="" /></a></div></div></div><div class="field field-name-field-linke field-type-link-field field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=86202" target="_blank" rel="nofollow">Raamatu arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a></div></div></div>
Wed, 17 Aug 2016 21:34:58 +0000
admin
73 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/pimesi_h_pates#comments
Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29