Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29
Sündmuste horisont - Veiko Belials
en
-
Viimase sõja viimane sõdur
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/veiko_belials" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">Veiko Belials</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/Viimane%20sqda%20esikaas.jpg?itok=0y41YMaa" style="width: 338px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" />Koostanud ja vene keelest tõlkinud Veiko Belials © 2021<br />Toimetanud Eva Luts ja Leiger Luts<br />Kaanepildi autor Kait Kübar<br />Kirjastused Fantaasia ja Täheveski<br />ISBN 978-9916-648-25-4</p>
<p>Raamatu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital</p>
<h3>Tagakaanetekst</h3>
<p>Veiko Belials jätkab antoloogiaga „Viimase sõja viimane sõdur” vene ulme tutvustamist, seekord teemaks sõda, hädaoht, surm ja inimene selle kõige keskel. Kogumiku lugusid ühendab oht, millega inimkond ka tulevikus silmitsi seisab. Pole oluline, kas oma lollusest või lihtsalt läks nii, ja kas vastas on omad või võõrad – tuleb tõusta relvile. Ja mitte alati ei saada meid võidud. Ja kui isegi saadavad, ei pruugi see midagi head tähendada.</p>
<p>*</p>
<p>Me teadsime, et läheme surma. Noh, teiste suhtes pole ma kindel, aga mina teadsin selgelt. Taipasin seda kohe, kui selle neetud planetoidi fotosid nägin. Sellel polnud isegi nime, ainult number taevakehade üldises registris – F-4191. Ma ei tea, kas oleks olnud kergem ja meeldivam kärvata mingil Uuel Terral või Videvikusäral, aga sel hetkel säärased idiootlikud mõtted mulle pähe ronisid.</p>
<h3>Eessõna asemel</h3>
<p>Antoloogia „Viimase sõja viimane sõdur” arendab edasi varasemate minu koostatud antoloogiate temaatikat. Inimkond on jätkuvalt silmitsi ohuga väljast – olgu siis oma lollusest või juhuse tahtel. Ikka ja jälle tuleb seda kaitsta – küll võõraste, aga teinekord paraku ka omade eest.</p>
<p>Lootus ja lootusetus, süngus ja helgus on pea alati ühe mündi erinevatel külgedel ja eraldab neid vaid mündi serv. Nahahoidjast võib saada kangelane, kangelasest mõttetu ohver, kaitsjast despoot...</p>
<p>„Elu on selline – me kõik hoiame üksteist vee peal. Samamoodi, nagu me kõik üksteist uputame,” ütleb Julia Ostapenko selle kohta.</p>
<p>Ja mõnikord on neetult raske vahet teha, kus üks teiseks üle läheb.</p>
<p>Eesmärgid, mis on suuremad kui üksikisiku saatus; hingeline kasvamine; inimlikkus, mis ei kao isegi kõige muu inimliku kadudes – need on vaid mõned märksõnad, millega iseloomustada käesolevat valikut.</p>
<p><em>Veiko Belials<br />Koostaja</em></p>
<h3>Sisukord</h3>
<p>Eessõna asemel ____________________________ 4</p>
<p>1. osa — Kaitsjad<br />Julia Ostapenko. Pool tuubikest vedelat õnne _____ 5<br />Juri Nesterenko. Stamp _____________________ 22<br />Igor Ogai. Kiri Maalt ________________________ 42<br />Sergei Kazmenko. Pingutage kujutlusvõimet _____ 61<br />Sergei Kazmenko. Kaitsjad ___________________ 77<br />Maksim Horsun. Lahkudes „Marrakechilt” _______ 85<br />Aleksandr Zoritš. Kirved ja Lootosed __________ 109</p>
<p>2. osa — Viimase sõja viimane sõdur<br />Andrei Kokoulin. Elame veel _________________ 211<br />Mike Gelprin. Peaaegu nagu inimestel _________ 229<br />Mihhail Klikin. Reamees nr 73029 ____________ 245<br />Mihhail Klikin. Viimase sõja viimane sõdur _____ 254<br />Andrei Livadnõi. Kohtumine jumalaga _________ 271<br />K. A. Terina. Tinalendur ____________________ 300</p>
<p> </p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/Viimane%20sqda%20kaas.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/Viimane%20sqda%20kaas.jpg?itok=kh-0bQ_A" width="100" height="70" alt="" /></a></div></div></div>
Mon, 15 Nov 2021 21:21:33 +0000
ats
254 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/viimase_s_ja_viimane_s_dur#comments
-
Raevu päevad 2
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/veiko_belials" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">Veiko Belials</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><h2><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/Raevu_P2evad_2_esikaas.jpg?itok=6mVJFHI1" style="width: 334px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" />2: Sissetung pimedusest</h2>
<h3>Sisukord:</h3>
<h4>Aleksandr Batšilo. Maja künkal (5)</h4>
<p>Aleksandr Batšilo (12.08.1959 ) on pärit Novosibirski oblastist, elab Moskvas. Töötas pärast ülikooli lõpetamist Tuumafüüsika Instituudis programmeerijana. Stsenarist ja kirjanik, Venemaa kirjanike liidu liige (filmi „Öine Vahtkond” stsenaarium on, muide, Batšilo kirjutatud). Eesti keeles on ilmunud tema jutt „Mittevajalikud” (antoloogia „Raevu päevad”, Fantaasia 2019).<br />Antoloogia avajutt „Maja künkal” on mõtteline sild antoloogiani „Raevu päevad” – omamoodi mõtteline paariline seal ilmunud Lukjanenko loole „Rong Soojale Maale”.</p>
<h4>Vitali Abojan. Surmaja (21)</h4>
<p>Vitali Abojan (22.02.1975 ) sündis Doni-äärses Rostovis, kus elab praegugi. Lõpetanud kohaliku meditsiiniülikooli uroloogina, kellena teenib ka igapäevast leiba. Meditsiiniteaduste kandidaat. Lisaks kirjutamisele tegeleb ka fotograafiaga.<br />„Surmaja” peaks olema tema esimene tõlge eesti keelde.</p>
<h4>Tatjana Tomahh. Roosi süda (37)</h4>
<p>Tatjana Tomahh elab Peterburis, on õppinud nii kunsti kui matemaatikat, küberneetikat kui poeesiat. Elatist teenib navigatsiooniprogramme tootvas firmas testimisrühma juhina. Esimese jutu avaldas 2003. aastal. On Venemaa kirjanike liidu liige, kirjutab ka luulet ja muinasjutte. Ka tema jutte pole varem eesti keelde tõlgitud.</p>
<h4>Aleksandr ja Ljudmila Belaš. Lõõmav juuni (62)</h4>
<p>Aleksandr Belaš (4.01.1961) on sündinud Rjazanis, Ljudmila Belaš (28.03.1963) Brjanski oblastis. Mõlemad on hariduselt arstid, elavad Penzas. Kirjutamisega tegelesid ammu enne tutvumist, aga edu tuli alles koos kirjutama hakates. Viljakas autorite paar, kes on avaldanud üle 140 jutu ja artikli.<br />„Lõõmav juuni” on nende esimene tõlge eesti keelde.</p>
<h4>Maria Galina. Ja kõik puud aedades (133)</h4>
<p>Maria Galina (10.11.1958) sündis Tveris (tollal Kalinin). Elanud Kiievis ja Odessas, praegu elab Moskvas. Hariduselt bioloog (ihtüoloog), bioloogiateaduste kandidaat. Lõpetas teadusega tegelemise 1995. aastal, kui hakkas elukutseliseks kirjanikuks. Tegu on mitmekülgse loojaga, kes kirjutab ka luulet, luule- ja ulmekriitikat ja tõlgib. Moskva kirjanike liidu liige.<br />Eesti keeles on ilmunud jutud „Teejuht” (mis sai ka Stalkeri) ja „Lodusaared” („Kaaren”, Skarabeus 2013) ning jutustus „Pööripäev” („Maagia”, Skarabeus 2019). Tema loomingut on tõlgitud ka itaalia, inglise ja poola keelde.</p>
<h4>Andrei Lazartšuk. Pimedusest (156)</h4>
<p>Sündinud 1958. aastal Krasnojarskis, kuid elab juba pikemat aega Peterburis. Hariduselt arst, elukutselt traumatoloog, alates 1989. aastast kutseline kirjanik. Lõpetanud ka Moskva kirjandusinstituudi. Ise eelistab oma loomingut nimetada turborealismiks.<br />Eesti keeles on temalt ilmunud jutustus „Kõik on hästi” („Keskpäeva varjud”, Fantaasia 2015) ja jutud „Muumia” („Muumia”, Skarabeus 2006), „Nõid” ja „Kollane allveelaev „Komsomolets Mordovij”” („Munk maailma äärel”, Skarabeus 2009).</p>
<h4>Andrei Stoljarov. Uks teiselt poolt (175)</h4>
<p>Andrei Stoljarov (20.10.1950) elab Peterburis, hariduselt embrüoloog. Alustas ulmekirjanikuna, nüüd kirjutab pigem maagilist realismi. Stoljarovi loetakse koos Lazartšuki ja Peleviniga üheks turborealismi alusepanijaks, kus tegevustik toimub realismi ja fantaasia piiril. Venemaa kirjanike liidu liige, avaldanud 17 raamatut.<br />Eesti keeles on ilmunud tema „Saatana väljaajamine” („Munk maailma äärel”, Skarabeus 2009) ja „Kaaren” („Kaaren”, Skarabeus 2013).</p>
<h4>Aleksandr Matjuhhin. Kauge meloodia (194)</h4>
<p>Aleksandr Matjuhhin (24.12.1980) sündis kinnises linnas Murmansk-60, praegu Snežnogorsk, elab Peterburis. Õppinud kirjandusemänedžeri eriala. Loobus kirjutamisest vahemikus 2004–2008, kuid alustas uuesti ja on tuntud peamiselt õuduskirjanikuna.<br />„Kauge meloodia” on tema esmaavaldamine eesti keeles.</p>
<h4>Maksim Tihhomirov. Ад infinitum ehk Näha tähti ja surra (224)</h4>
<p>Maksim Tihhomirov (1975) töötab kiirabiarstina Krasnojarski krais, kus ta on ka Divnogorski linnas sündinud. Tihhomirov tunneb end võrdselt koduselt kõigis ulme alamžanrites. Tema kõige aktiivsem loomeperiood jääb ajajärku 2011–2012.<br />Eesti keeles pole tema loomingut varem avaldatud.</p>
<h4>Viktor Dubtšek. Mustad laevad (238)</h4>
<p>Viktor Dubtšek (12.01.1961) sündis Moskvas õpetajate peres ja on ka ise õpetaja. Haige lapsena luges palju ja hakkas peagi ka ise kirjutama. Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei peasekretäri Alexander Dubčekiga seost ei oma, väidetavalt pärineb tema perekonnanimi hoopis vigaselt kirjutatud valgevene Dubtšakist.<br />Eesti keeles ilmub tema looming esmakordselt.</p>
<h3>Tagakaanetekst</h3>
<p>Raevu päevade teise valiku siduv motiiv, nagu pealkirigi ütleb, on sissetung. See võib tulla kosmosest või hoopis lähemalt, teistsugusest dimensioonist või meie endi hulgast, aga igal juhul sunnib see inimesi tegema valikut, avab nende olemuse, sunnib seisma silmitsi raevu päevadega. Just seetõttu on selles valikus koos nii lootus kui lootusetus, traagika ja romantika, tillukesed kangelasteod ja suured pettumused, aga ka mõtestatud ja mõttetud eneseohverdused.</p>
<p>Ja jääb igaühe enda otsustada, kas me oleme „maailma parimad kiskjad”, nagu ütleb ajakirjanik Enguerrand „Lõõmavas juunis”, või „kõrgkultuurne rass, kellel puudub agressiivsus teistlaadi mõistusliku elu esindajate vastu, rahu ja headuse kandjad, tõrvikuleek pimeduses”, nagu väljendub minategelane Maksim Tihhomirovi jutus. Ja kas see viimane määratlus on tõsine või iroonilis-sarkastiline.</p>
<h3>Eessõna asemel</h3>
<p>Antoloogia „Raevu päevad” oli kohati sünkmustas tonaalsuses valik, kus inimene ei olnud teisele inimesele sõber, seltsimees ja vend, vaid paaria, kellest tasub eemale hoida nii liigikaaslastel kui tulnukatelgi. „Raevu päevad 2” jätkab mõnes mõttes seda temaatikat, aga nagu vihjab alapealkiri – „Sissetung pimedusest” – on seekord rõhuasetus natuke teistsugune. Jah, ka esimeses „Raevu päevade” antoloogias seisis inimkond tihtipeale vastamisi tundmatuga, kuid siiski sagedamini iseendaga. Seekord on aga sissetung tõepoolest siduv motiiv. See võib tulla kosmosest või hoopis lähemalt, teistsugusest dimensioonist või meie endi hulgast, aga igal juhul sunnib see inimesi tegema valikut, avab nende olemuse, sunnib seisma silmitsi raevu päevadega. Just seetõttu on selles valikus koos nii lootus kui lootusetus, traagika ja romantika, tillukesed kangelasteod ja suured pettumused, aga ka mõtestatud ja mõttetud eneseohverdused.</p>
<p>Ja jääb igaühe enda otsustada, kas me oleme „maailma parimad kiskjad”, nagu ütleb ajakirjanik Enguerrand „Lõõmavas juunis”, või „kõrgkultuurne rass, kellel puudub agressiivsus teistlaadi mõistusliku elu esindajate vastu, rahu ja headuse kandjad, tõrvikuleek pimeduses”, nagu väljendub minategelane Maksim Tihhomirovi jutus. Ja kas see viimane määratlus on tõsine või iroonilis-sarkastiline.</p>
<p><em>Veiko Belials<br />koostaja</em></p>
<h3>Katkend jutust „Lõõmav juuni”</h3>
<p>Enguerrand ei oodanud, et hämaruse saabumine ta nii ärevusse ajab.<br />Vari kanali kohal tihenes. Valged kaatrid all muutusid halliks, läiked veepinnal kustusid, õhk valgus sinetust täis ja majad kanali ääres tõmbusid tumedaks. Viimasena kustus loojangu leegis lõõmanud rist San Laurence kirikul. Öö. Juuni. Seitsmes korrus.<br />Jälitajaid Enguerrand maja juures ei märganud, kuigi kripo oskab end jälitatavate eest hoolikalt varjata. Ta õngitses mobiilist aku välja. Milleks kripole tasuta teeneid pakkuda? Las positsioneerivad käsitsi ja silmadega, ilma lokaatorita.<br />Ta uuris tavalist ja helilukku koridori uksel. Korras. Lift on väljaspool kahtlust. Korteris otsis ta läbiotsimise jälgi. Asjad olid oma kohtadel. Vaatas aknast välja, mõõtis pilguga kõrgust. Vana maja, sile sein, oma kakskümmend meetrit. Kanal... kanal oli petlikult vaikne, aga sellele ei tohi loota. Salvestis sillalt tõestas, et veepinna alla võivad peituda väga kummalised olendid.<br />Nüüd relvad. Kööginoad. Panna lauale, käepidemed enda poole. Haamer. Kruvikeeraja. Plastmassist kingalusikas ei kõlba. Hiina köögikirves! Mugav, raske ja terav! Ja lõpuks peamine trump – püstol!<br />Aknad korralikult kinni katta. Valgus minimaalseks, et väljast poleks märgata. Kuvar tuleb teistpidi keerata ja eredust vähendada.<br />Ettevalmistused välise rünnaku tarbeks tehtud, istus Enguerrand lõpuks arvuti taha ja mõistis, et pole suuteline ridagi kirjutama. Teel koju kobrutas artikkel ajus, kogus raevu, formuleerus täpseteks sõnastusteks, nüüd aga närtsis, muutus kohatute sõnade hunnikusse kuhjunud prügimäeks. Enguerrand tundis end üksiku kõrbesse eksinud inimesena, keda pole kellelegi tarvis.<br />Kõik, kes debarkaadri „Sentina” saladusega otse kokku olid puutunud, kadusid jäljetult. Teised, kes teadsid asjast kaudselt, on ära hirmutatud ja kardavad kõike. Crier ei usu põhimõtteliselt, keeldub igast vestlusest veealuse mõistuse üle – on nõus rääkima ainult suurtest odasabadest tavabioloogia raamides. Julgeolekuagentuur, kellel on meeles vaid sõna „salakaup”, oskab ainult ühte – peilida välja eriti ohtlike kaupade eksporti või transiiti.<br />Ja ainus terves linnas – või maailmas? – kellele oli antud näha ilmutust ookeani põhjas liikuvatest lülijalgsete ähvardavatest hordidest, istub vana maja seitsmendal korrusel ja kuulatab krabinaid.<br />Kääksatus.<br />Kahin.<br />Miski naksatas.<br />Haaranud püstoli ja võtnud kaitseriivi maha, kustutas Enguerrand lambi ja ekraani. Vastu seina hoides hiilis ta kikivarvul akna juurde. Siis teise juurde. Läks kuuldamatult teise tuppa.<br />Ptüi, laadida unustasin! Padrunit pole pesas.<br />Käed oli harjunud automaadiga, sõduri kombel, püstol oli siiski ohvitseride relv...<br />Metall kõlksatas nii, et tundus – seda kuuldi isegi viiendal korrusel.<br />Nihutanud sõrmega kardina eemale, piilus Enguerrand tekkinud pilusse. Maja teisel pool kanalit oli rahumeelselt tuledes. All lasus pimedus. Tume, põhjatu vesi.<br />Öö on nende aeg. Kui guhyaka´del pole lauge, et silmi sulgeda, peavad nad päikest vihkama. See-eest pimeduses näevad nad suurepäraselt, meist kordi paremini. Pilkases pimeduses süütavad sinakad tulukesed. Mis veel? Kõndida on neil raske, aga nad on tugevad. Palju osavaid jäsemeid. Lõpused? Ilmselt keha sees, kilprüü all, mingites veega kottides. Nagu Crier ütleski: „suurepärane kohastumisvõime”. Kui keegi juba evolutsiooni ette on võtnud, siis areneb täisprogrammi järgi – aju, käed, kõndimine kuival maal... Seejärel tulevad maa peale. Skorpionid olid esmalt meres, aga kolisid siia ümber. Huvitav, kaua me neile vastu peame? Mina teiste hulgas...?<br />Seejärel tuli uus, originaalne mõte:<br />Skisofreenia. Ei pannud tähelegi, kuidas ligi hiilis. Siin nägemus, seal avastus – ja mina olengi juba barrikadeerinud, ootan jumal-teab-keda ja olen valmis tulistama. Kõik see küpses minu kupli all. Ma olen hulluks läinud. Ei suuda oma käitumist kriitiliselt hinnata...<br />Ta oli valmis laginal naerma puhkema.<br />Aga hoidis hoopis hinge kinni.</p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/Raevu_P2evad_k22s-02.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/Raevu_P2evad_k22s-02.jpg?itok=MWqLRlT_" width="100" height="71" alt="" /></a></div></div></div>
Tue, 06 Oct 2020 11:43:17 +0000
ats
241 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/raevu_p_evad_2#comments
-
Raevu päevad
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/veiko_belials" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">Veiko Belials</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/Raevu_P2evad_esikaas.jpg?itok=d_MED4jf" style="width: 305px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" />Kogumiku autorid ja lood:</p>
<p>Север Гансовский, „День гнева“ ©1964</p>
<p>Сергей Лукьяненко, „Поезд в Тёплый Край“ ©1993</p>
<p>Тим Скоренко, „Реванш“ © 2008</p>
<p>Андрей Тепляков, „Соседи“ © 2010</p>
<p>Кирилл Бенедиктов, „Чудовище“ © 2012</p>
<p>Андрей Ливадный, „Повторная колонизация“ © 2000</p>
<p>Александр Бачило, „Не нужны“ © 2012</p>
<p>Aлександр Бушков, „И ловили там зверей...“ © 1986</p>
<p>Юлия Остапенко, „Королевская охота“ © 2006</p>
<p>Юрий Погуляй, „Экоцентр“ © 2005</p>
<p>Published by permission of the Authors via Alexander Korzhenevski Agency (Russia).</p>
<p>Tõlkinud ja koostanud Veiko Belials, © 2019</p>
<p>Toimetanud Eva Luts ja Leiger Luts</p>
<p>Kirjastused Fantaasia ja Täheveski</p>
<p>ISBN 978-9949-661-39-8</p>
<p>Raamatu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital</p>
<h3>Tagakaanetekst:</h3>
<p>„...inimesed – koletislikud, geniaalsed, julmad looduse loodud olevused, kes olid sellesama looduse üle võimu saanud, kuid ei kasuta seda võimu mitte kõige elava hüvanguks...”</p>
<p>Selline võiks olla selle kogumiku moto, mis koondab enamasti sel sajandil kirjutatud Vene ulmekirjanike lühijutte ja jutustusi. Vastavalt sellele, kuidas on muutunud üldine meeleolu (antud kontekstis pole oluline, kui „ametlik” või „päris” see kunagi oli või on), on ka läbi varasemate kogumike („Keskpäeva varjud”, „Me armastame Maad” :1 & :2) toon aina süngemaks läinud. Või nagu koostaja eessõnas märgib, suudavad vene keeles kirjutavad autorid imeusutavalt luua masendavaid maailmu.</p>
<p> </p>
<h2>Tutvustuseks</h2>
<p>Söestunud kännu taha kaevunult jälgis ta Zarubinit, kes lamas, näost kaame. Silmad pingsalt ühte punkti naelutatud, liigutas too hääletult huuli, sõrmed automaati pigistamas…</p>
<p>Pavel jälgis tahtmatult ta pilku ja nägi lõpuks seda, mis juba ammu ta kogenumate kaaslaste tähelepanu äratas – sadakond meetrit laugel nõlval ülespoole lamas midagi tumedat ja vormitut.</p>
<p>Gnedõšev, kellele meenus, et ka tal on binokkel, avas sõnakuulmatute sõrmedega vutlari ja tõstis taas vastikult värisema hakanud kätega binokli.</p>
<p>Nõlv sööstis lähemale ja selle detailid kasvasid hetkega mõõtmeteni, mis välistas igasuguse orientatsiooni. Binoklit liigutades nägi Gnedõšev tillukesi söestunud ogapõõsaid, põlenud mullakamarat, siis vilksatas puutüvi, koor kollakaid haavu täis, allpool aga…</p>
<p>Allpool istus jõuetult tüvele nõjatudes inimene. Tema pea oli kuklasse vajunud, valu- ja üllatusgrimassist moonutatud näos polnud verekübetki.</p>
<p>Laip, taipas Gnedõšev õudusega, tundes ära ühe kriminaalidest, kes oli moodulist lahkunud ajal, kui enamus meeskonnast vedeles maandumise järel teadvuseta olekus. Tal polnud plaanis seda vaadata, kuid binoklit hoidev käsi vääratas, fookus liikus pisut allapoole ning ta nägi võpatades, et surnul on kõhu asemel tohutu kõrbenud servadega auk, millest paistab krobeline puutüvi.</p>
<p>Tal hakkas halb. Gnedõšev viskas binokli maha, surus käed suule ja hakkas tõmblema. Oleg pööras müra kuuldes järsult pead, aga teha ei saanud midagi, näitas vaid silmadega Zarubinile – hoia tal silm peal – ning pööras pilgu taas nõlva poole, kus John Selinsky ettevaatlikult roomas.</p>
<p>„Ära kiirusta, John…“ vormisid Olegi kahvatud huuled hääletult. „Sinust paremal, kakskümmend meetrit kõrgemal… Ära ainult eksi, palun sind…“</p>
<p>Ta ei saanud midagi muuta. Lepetov võis ainult jälgida. Ilmselt märkas John laipa liiga hilja ja tal tuli näoli maha prantsatada, kui laseri turell kõrbenud kamarast servomootorite vingudes välja kerkis. Nüüd keerutas see ohvrit otsides kiskja kombel oma radariantenni. Oleg hammustas masinlikult huult. Kui John oleks tagasi roomanud ja ei oleks praegu nii lähedal, võiks lask plasmapüssist olukorra lahendada… nüüd aga…</p>
<p>Kurat, jäi üle ainult oodata, jäised eelaimdused südant pitsitamas.</p>
<p>Selinsky külmaverelisust jäi vaid kadestada. Ta oli laseri turellist juba viie meetri kaugusel. John roomas, kasutades osavalt ära maastiku kurdusid, mahalangenud puutüve, igat tähelepandamatut mügarikku, teades, et on juba radari „pimedas“ tsoonis ning karta tuleb nüüd vaid laseriga ühendatud jälgimissüsteemi kaameraid.</p>
<p>Turell pööras põlendikku läbi tuhlates pikkamisi siia-sinna.</p>
<p>Oleg jälgis seda aina kasvava rahutusega, tajudes, et relva sihtimissüsteemis peitub mingi viga, rike, vastasel korral oleks see sadakond meetrit allpool peitu pugenud inimesed ammu tuhaks põletanud.</p>
<p>Küllap on infrapunaoptika viga saanud, arutles ta.</p>
<p>Selinsky oli juba turellist mööda saanud ja lähenes sellele nüüd tagant. Arvestus oli õige, niivõrd kui see inimpsüühika ja ükskõikse, hävitamiseks loodud masina vastasseisus üldse võimalik on.</p>
<p>Oleg jälgis Selinsky liigutusi, pigistades plasmapüssi fiiberkiust kaba, nii et sõrmed valusad. Selle kaitseriiv oli maha võetud, plasmageneraator laetud, indikaatori rohekas aken kuvas numbrit viis – täisvõimsust, mida see relv võimaldas.</p>
<p>Põlengu nuheldud taimestikust kerkis pikkamisi granaadiga käsi…</p>
<p>Khakivärvi kera kõlksatas vastu relva alust, põrkas eemale ja…</p>
<p>Seal, kus hetk tagasi oli kõrgunud turell, paiskus tule ja suitsu oranžikasmustas sambas õhku mullapilv, tihke mürin vasardas kuulmekilesid, killud kiunusid vastikult, lähima puu ladvas murdus miski raginaga ja plahvatusega õhku paisatud liiv hakkas sahinal maha sadama…</p>
<p>Oleg ei katkestanud jälgimist ja nägi seetõttu, kuidas üle nende peade lendas aeglaselt keereldes jupp relva servomootorite süsteemist ning järgmisel silmapilgul tulistasid künkalt korraga mitu seadeldist. Laserkiirtest lehvik ioniseeris sisinal õhku inimeste peade kohal, tuhmilt, tigedalt ja ühtlaselt hakkas prõmmima lähimaa-impulssrelv, taevasse tekkis terav bassihäälne undamine, mis moondus äkki ulguvateks nootideks ja maad hakkasid vasardama niitva tule plahvatused, mis olid mõeldud maastiku süstemaatiliseks hävitamiseks…</p>
<p>Kui planeedikaitsesüsteemid oleksid olnud töökorras, möllanuks siin tehnogeenne põrgu, praegune aga oli vaid selle nõrk peegeldus, kaja.</p>
<p>Oleg ei kergitanud kulmugi – las laamendavad, neil kama, aga vaat Gnedõšev…</p>
<p>Endist laevakaplanit võis mõista – tema jaoks oli sõda abstraktsioon nagu sihikumonitoridel süttivad ja kustuvad täpikesedki, ta oli küll kogenud ahtaid sektsioone, mustavat lõputut tühjust ja arvutult hingehädasid, aga tõeline sõda vere ja higiga, silm-silma vastu halastamatu ja ükskõikse vaenlasega – see oli Paveli jaoks kättesaamatu kogemus…</p>
<p>„Paša!“ röögatas Zarubin metsikult, märgates silmanurgast, et Gnedõšev ei pidanud turmtulele vastu – ta hüppas püsti ja viskus ühele poole, teisele poole, nagu otsiks pääsu ümberringi kerkivate mullasammaste eest, leides kõikjalt vaid mürinat ja ulguvat surma…</p>
<p>Ka Zarubin kargas üles ja tormas Gnedõševi juurde, aga jõudis märgata vaid tema silmi – niiskeid, ehmunuid, nõutuid… Laserkiirte võrk, mis oli lõpuks sihtmärgi leidnud, laskus järsult alla…</p>
<p>Paveli jalad jooksid ikka veel, aga keha ülemine osa oli neist juba eraldunud ja kukkus tahapoole…</p>
<p>„Paša…“ Zarubin kukkus põlvili ja pures huuli, et mitte röökida: „Värdjad…värdjad…“</p>
<p>Siis tõusis ta tormakalt ja sööstis nõlvast üles.</p>
<p>Oleg taipas, et veel hetk ja ta kaotab nad kõik. Piisab vaid ühest, kes paanikasse satub, kui surmade halastamatu karusell nende ümber keerlema lööb…</p>
<p>Ta tõstis pea ja leidis pilguga lähima silmipimestavate lasersähvatuste allika, sihtis ja vajutas hinge kinni hoides päästikule.</p>
<p>Relv vastas pehme, vaevumärgatava tõuke, selgelt eristatava sumina ja nägu paitava kuumusega.</p>
<p>Tehislik sinakas keravälk tuiskas nõlvaga paralleelselt üles, et lahvatada künkaharja kroonival platsil tuumasünteesi raevukaks leegiks…</p>
<p>Olnuks laeng pisut suurem, oleks tulle mattunud terve küngas, nüüd aga olid reaktsioonist haaratud vaid mõned kuupmeetrid soomust ja terasplasti kohas, kuhu plasmalaeng tabas.</p>
<p>Plasmapüssist lähidistantsile tulistamine oli enesetapjalik tegevus, aga Oleg ei mõelnud enam kalgi kiirguse doosidele, mis klaasist põhjaga kolmemeetrisest lehtrist levivad – ümberringi möllavas põrgus oli kõik tähtsuse kaotanud ning alludes pigem sõduri instinktidele kui mõistusele, vahetas ta järsult toru pöörates veel neli korda sihtmärki ja vajutas sama palju kordi päästikule.</p>
<p>Kogu nõlv alates kunstlikult tasandatud tipust kuni keskpaigani oli muutunud keevaks laavavooluks – pinnas lõõmas, puud, mis sõjaliste rajatiste ehitamise käigus tulevaseks maskeeringuks kasvama olid jäetud, lahvatasid leekidesse ja varisesid tuhaks otse silme all, mõne sekundiga… kuumalaine levis kõigis suundades, süüdates rohujäänuseid, hõõguvas õhus keerles tuhka ja…</p>
<p>Ootamatult saabus ebaloomulik surmvaikus…</p>
<p> </p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/Raevu_P2evad_kaas.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/Raevu_P2evad_kaas.jpg?itok=zFVZW9qg" width="100" height="71" alt="" /></a></div></div></div>
Sun, 25 Aug 2019 07:50:33 +0000
ats
197 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/raevu_p_evad#comments
-
Me armastame Maad 2
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/veiko_belials" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">Veiko Belials</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><h2><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/MeArmastameMaad2_esikaas.jpg?itok=p5oTGE6U" style="width: 316px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" />Viimane laev</h2>
<p class="western" style="margin-bottom:0cm" lang="ru-RU" align="left" xml:lang="ru-RU"><span style="line-height:150%"><span style="orphans:2"><span style="widows:2">Koostanud ja vene keelest tõlkinud Veiko Belials</span></span></span></p>
<h3>Sisukord</h3>
<p>Eessõna</p>
<p>Georgi Gurevitš. Lohe Infra (1958)</p>
<p>Valentina Žuravljova. Astronaut (1960)</p>
<p>Valentina Žuravljova. „Kotkapoeg“ ei naase (1961)</p>
<p>Ilja Varšavski. Otsusta ometi, piloot! (1965)</p>
<p>Dmitri Bilenkin. Tema Marss (1971)</p>
<p>Olga Larionova. Päike jõuab Veevalajasse (1981)</p>
<p>Sergei Kazmenko. Viimane laev (1982, avaldatud võrgus 2014)</p>
<p>Kir Bulõtšov. Kolmteist aastat teel (1984)</p>
<p>Mihhail Puhhov. Üles visatud (1990)</p>
<p>Boriss Rudenko. Limaan (2005)</p>
<p>Vladimir Iljin. Kaugkosmose seadus (2007)</p>
<p>Aleksandr Zolotko. Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika (2012)</p>
<p> </p>
<p> </p>
<p> </p>
<h1> </h1>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/MeArmastameMaad2_kaas-02.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/MeArmastameMaad2_kaas-02.jpg?itok=ECMPFsJ2" width="100" height="70" alt="" /></a></div></div></div>
Mon, 07 Aug 2017 18:05:08 +0000
ats
130 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/me_armastame_maad_2#comments
-
Kõige tähtsam on Maal
<div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p>Kõige tähtsam on Maal. Peamine jääb alati Maale, ja ka mina jään Maale. Otsustatud, mõtles ta. Otsustatud. Kõige tähtsam on Maal...</p>
<p>Nii mõtleb Žilin vendade Strugatskite seni eesti keelde tõlkimata romaani „Praktikandid” lõpuridadel (Стажёры, 1962). See kuulus tsitaat on ütlemata palju suutnud mõjutada kogu venekeelset ulmekirjandust. Kõige tähtsam on inimene, kõige tähtsam on see, mis jääb Maale – need lähtekohad on tänu Strugatskite mõjule venekeelses ulmes tihti palju selgemini välja joonistunud kui ingliskeelses ulmes. Loomulikult aitas nõukogude võim seda rõhuasetust võimendada ja nii leiab ohtralt näiteid ka ideoloogilise ulme vallast (siia sobivad nii ennastohverdavad kangelasteod kui lähisuhete ohvrikstoomine ühiskonna õitsengu nimel). Aga seesama tsitaat on inspireerinud paljusid autoreid kirjutama psühholoogilisemaid ja sotsiaalsemaid teoseid, sügavamaid ja haaravamaid, kui pinnapealne tehniline või seikluslik ulme.</p>
<p>Idee koostada selle teemaga haakuv antoloogia sündis aga alles pärast Viktor Kolupajevi jutu „Me armastame Maad” lugemist (millest sai ka antoloogia nimilugu). Kogumiku kontseptsioon jälgib motoga haakuvaid venekeelse ulme tendentse läbi 70 aasta – alates Strugatskite endi 50. aastatel ilmunud juttudest läbi kõigi kümnendite kuni selle sajandini välja. Valitud lugusid seob lahkumiste ja saabumiste temaatika, hüvastijätud ja kohtumised, valusad otsused, inimeseks olemine ning armastus Maa vastu. Lood on valitud nii, et iga kümnend oleks esindatud kronoloogilises järjekorras.</p>
<p>Loomulikult ei saa sellise teema puhul üle ega ümber kahest valdkonna verstapostist – Lemi romaanist „Tagasitulek tähtede juurest” (1961) ja Strugatskite kollaažromaanist „Tagasitulek. Keskpäev, 22. sajand” (originaalis erinevates sisuversioonides 1961 kuni 1967). Kõige rohkem näib neist olevat mõjutatud Rõbakovi lühiromaan „Vesi ja laevukesed”, mis on klassikaline tagasipöördumise ja kohanemise lugu.</p>
<p>Loomulikult ei ole valik ammendav, mis annab võimaluse koostada antoloogiale ka järg. Seni aga soovitan huvilistel lugeda antoloogiale lisaks kahte temaatikaga haakuvat ingliskeelset juttu: Fredric Browni „Something Green” (1951) ja William F. Nolani „And Miles to Go Before I Sleep” (1958).</p>
<p><em>Veiko Belials<br />Koostaja ja tõlkija</em></p>
<p> </p>
</div></div></div>
Tue, 11 Oct 2016 07:36:10 +0000
ats
120 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/k_ige_t_htsam_on_maal#comments
-
Järelsõna
<div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><p align="JUSTIFY">Kui romaani „Must kaardivägi” on nimetatud Lew. R. Bergi luigelauluks ja peamiseks õnnestumiseks, siis palgasõdur Willard jääb siiski tema tuntuimaks tegelaseks. Just seetõttu sündis otsus kõik Willardi lood kokku korjata ja ühtede kaante vahel välja anda. Pole ju paljud omal ajal lehesabades järjejuttudena ilmunud lood enam kättesaadavadki. Tänu Lew lese Irene käest saadud materjalidele selgus kohe, et Willardi seiklusi oli autoril plaanis rohkem, kahjuks olid need jäänud lõpetamata.</p>
<p align="JUSTIFY">Nagu Siim Veskimees Täheaja 12. kogumikus Bergi loo „Musta roosi vennaskond” eessõnas kirjutab: <em>„Seda teksti </em>(Musta roosi vennaskond)<em> töötles põhiliselt Siim Veskimees, /…/ Järgmisena on plaanis raamatuna avaldada palgasõdur Willardi kogumik ja seal tekib sama probleem Veiko Belialsiga – kõrvuti varemavaldatud ja juba enam-vähem toimetatud tekstidega on lood, mis nõuavad tugevat ümber- ja juurdekirjutamist.” </em>Järgnevalt katsungi ma veidi avada, mida, millest lähtudes, kui palju ja kuidas ma seda tegin. Aga meie suhtumist neisse tekstidesse peaks ilmestama järgmine lõbusavõitu vahejuhtum: ühel järjekordsel igakuisel kokkusaamisel Tartus küsis üks siinkohal täpsustamata jääv ulmehuviline minult: „Kuule, kui „Musta roosi” kirjutas peamiselt Veskimees, siis kumma oma Willard on – sinu või tema?” Seepeale vaatasin ma talle pisut hämmastunult otsa ja vastasin: „Tead, Willard on ikka Bergi oma.”</p>
<p align="JUSTIFY">Niisiis – mida, miks ja kuidas? Tuleb tunnistada, et materjal oli kõikuva kvaliteediga – osa Willardi seiklustest on kirjutatud Bergi loometee alguses ja kandis selget viimistlematuse pitserit. Nii et esimene ülesanne oli kõik pisut sujuvamaks toimetada, isegi üle kirjutada, et lugemine ladusamalt läheks (näiteks kummalist sõna <em>kopiloot</em> tekstis enam ei ole. On kaaspiloot). Lisaks asjaolu, et lood ilmusid trükis ühekaupa ja taustade selgitamist oli seetõttu enam tarvis. Nii et järgmine lähtekoht oli see, et liigne selgitamine koormab ainult asjata lugejat. No ei pea igas jutus uuesti olema kirjeldatud, milline Jacks oma sulgedega välja näeb, või et Olafsen on blond hiiglane. Või miks Willard ainsana püstolkuulipildujat Star eelistab. See oli õigustatud erinevates väljaannetes ilmuvate üksikjuttude puhul, mitte aga tervikkogumikus. Nii saigi tegelaste kirjeldusi kärbitud ja pisut ümber tõstetud, et põhimeeskonda iseloomustavad detailid jaotuksid mitme jutu peale (ja olgem ausad – mõnele tegelasele (Hartmann, Leclerc) tuli tausta hoopis veidi juurdegi luua).</p>
<p align="JUSTIFY">Järgmine probleem oli juttude järjekord. Kui esmapilgul tundus, et Berg on kõik korralikult läbi mõelnud ja lood on kronoloogilises järjekorras, siis lõpupoole on tal ilmselt järg käest ära läinud. Nii ma avastasingi, et vähemalt kolmes jutus oli otse öeldud, et see missioon toimub vahetult pärast „Tempel selvas” kirjeldatud sündmusi, mis ei ole loogiline, sest kõigis neis osales ju Willard isiklikult. Nii tuli eneselegi ootamatult kogu käsikiri uuesti üle vaadata, ka juba valmis tekstid, et tekitada mingi uus loogiline järjestus. Kuna kaks lugu tuli varasemaks tõsta, kaasnes paratamatult hulk segadust, ja mõni tegelane tuli lausa ümber nimetada, sest äkki selgus, et uue järjestuse saanud lugudes oli ta juba eelnevalt surma saanud.</p>
<p align="JUSTIFY">Päris palju rookisin välja palgasõdurite süüdimatult poisikeselikku <em>macho</em> mängimist. Minu arust kehtib looduslik valik ka palgasõdurite hulgas ja elukutselised, kes eluohtlikul missioonil kogu aeg õlut larbivad ja varbavaheplätudes ringi kooserdavad, on järgmise missiooni ajaks ammu surnud. Nii ma siis katsusingi seda eelteismelise süüdimatust vähemaks võtta ja natuke professionaalsemat suhtumist lisada, et veidi usutavam oleks.</p>
<p align="JUSTIFY">Veel üks huvitav detail jäi silma kõiki lugusid järjest lugedes. Kui Willardil tekkis vajadus millegi üle järele mõelda, siis süütas ta alati suitsu. Ma saan aru, et selline sõltuvus võib tõesti olemas olla, aga kui minul lugejana tekkis mulje, et tal on veel eelminegi suits lõpuni tõmbamata, ja juba tuleb uus mõttekoht koos uue suitsu süütamisega, siis kiskus asi kentsakaks. Nii et ka suitsu teeb Willard seekord vist veidi vähem kui tavaliselt.</p>
<p align="JUSTIFY">Nagu näha, tuli kõik jutud tegelikult ümber kirjutada. Ja ümber kirjutada just selle loogika järgi, et portsust eraldiseisvatest juttudest moodustuks tervik. Kõik loogikaapsud ja vasturääkivused tuli nii-öelda sirgeks kirjutada ja lõpuks ka uutele lugudele koht leida.</p>
<p align="JUSTIFY">Nüüd siis need kaks täiesti uut juttu. Nagu juba öeldud, oli Bergist järele jäänud materjalide hulgas kaks lõpetamata Willardi-lugu. „Operatsioon „Hades”” oli suures osas olemas, puudu oli ainult lõpp. Muutsin ära pealkirja ja tõmbasin lihtsalt otsad loogiliselt kokku. See oli suhteliselt lihtne. Keerulisem oli lõpulooga – „Hüljatud saar”. Lool oli olemas ainult algus ja veel paar lõiku (praeguse numeratsiooni järgi kuni viienda peatükini ja üksikuid juppe 6., 7. ja 8. peatükist). Polnud päris selge, kuhu lugu tüürib ja millega lõpeb. Peaaegu pool tuli juurde kirjutada ja otsustada, mis üldse toimub. Just selle loo osas pidasime Veskimehega pikki kirjavahetusi ja arutasime võimalikke ideid, üritades aimata Bergi loomingulist loogikat, kõrvaldada vastuolusid ja luua seoseid varasemate juttudega.</p>
<p align="JUSTIFY">Relv, mida saarel kasutatakse, oli juba Bergilgi olemas, kuigi selle mõju oli kirjeldatud veidi teistsugusena. Ka oranž veri oli Bergil kirjeldatud, mis viis minu mõtte automaatselt jutule „Polaarjaam”. Kas see ka Bergil endal nii oli plaanitud, ei tea. Aga see oli üks pidepunkt, millest sai saarel toimuvat edasi arendama hakata ja sündmustikku ka eelnevaga siduda.</p>
<p align="JUSTIFY">Kuna Berg ise oli autorina arenenud (esimesed Willardi lood pole „Musta kaardiväega” võrreldavadki), võtsime julguse teha sama ka tema lemmiktegelasega ja otsustasime, et ka Willard ei jää muutumatuks. Mingi aluse sellele andis Willardi käitumine loos „Vaimudejõe viirastused”, kus on esimesed märgid, et tuim käsutäitja hakkab oma peaga mõtlema ja tal on tunded, seisukohad… Täiendavaks tõukeks on kindlasti ka paljude meeste surm lõpuloos (see põhitegelaste lõputu kuulikindlus ei ole ju ka usutav, eks ole). Erinevalt Bergist, kellele meeldis lõpuks kõik üksipulgi lahti seletada, otsustasime veidi lahtisema lõpu kasuks (no vähemasti selles osas, mis puudutab palgasõdurite tulevikku).</p>
<p align="JUSTIFY">Loodetavasti sai kogumikust kokku tervik, kus tugevale töötlusele vaatamata algne hoog ja põnevus alles on. Ja loodetavasti on tekstis jätkuvalt rohkem Bergi kui Belialsi ning Lew ei pea kusagil sõdalaste Valhallas seda tulemust häbenema.</p>
<p align="JUSTIFY"> </p>
<p align="JUSTIFY">Veiko Belials</p>
<p align="JUSTIFY">Koostaja ja toimetaja</p>
<p align="JUSTIFY"> </p>
</div></div></div>
Thu, 18 Aug 2016 16:38:04 +0000
admin
112 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/j_rels_na_2#comments
-
Me armastame Maad
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/veiko_belials" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">Veiko Belials</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><h2><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/MeArmastameMaad_esikaas.jpg?itok=-QNZTg3L" style="font-size: 13.008px; font-weight: normal; width: 319px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" />Vene ulme antoloogia</h2>
<h4>Sisukord</h4>
<p>Koostaja eessõna (Veiko Belials)</p>
<p>Arkadi ja Boriss Strugatski. Otsustav katse (1959)</p>
<p>Arkadi ja Boriss Strugatski. Üksikud oletused (1959)</p>
<p>Vladimir Mihhailov. Oja Iapetusel (1968)</p>
<p>Andrei Balabuhha. Hauakaevaja (1975)</p>
<p>Viktor Kolupajev. Me armastame Maad (1975)</p>
<p>Vjatšeslav Rõbakov. Koduhoidjad (1987)</p>
<p>Vjatšeslav Rõbakov. Vesi ja laevukesed (1992)</p>
<p>Juri Nesterenko. Maa helesinine taevas (2006)</p>
<p>Nik Sredin. Niña (2010)</p>
<p> </p>
<h4>[Tagakaanetekst on sisuliselt lühikokkuvõte eessõnast]</h4>
<p>"Kõige tähtsam on Maal. Peamine jääb alati Maale, ja ka mina jään Maale. Otsustatud, kõige tähtsam on Maal..."</p>
<p>Nii mõtleb Žilin vendade Strugatskite seni eesti keelde tõlkimata romaani "Praktikandid" lõpuridadel. See kuulus tsitaat on ütlemata palju suutnud mõjutada kogu venekeelset ulmekirjandust. Kõige tähtsma on inimene, kõige tähtsam on see, mis jääb Maale - need lähtekohad on tänu Strugatskite mõjule venekeelses ulmes tihti palju selgemine välja joonistatud kui ingliskeelses ulmes.</p>
<p>Kogumikus on motoga haakuvat venekeelset ulmet läbi 70. aasta - alates Strugatskite endi 50. aastatel ilmunud juttudest kuni selle sajandini välja; need on valitud nii, et iga kümnend oleks esindatud kronoloogilises järjekorras. Valitud lugusid seob lahkumiste ja saabumiste temaatika, hüvasti jätud ja kohtumised, valusad otsused, inimeseks olemine ning armastus Maa vastu.</p>
<p> </p>
<p> </p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/MeArmastameMaad_kaas-01.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/MeArmastameMaad_kaas-01.jpg?itok=IsRF3Vjm" width="100" height="71" alt="" /></a></div></div></div>
Thu, 18 Aug 2016 11:11:05 +0000
admin
84 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/me_armastame_maad#comments
-
Kogu maailma valgus
<div class="field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix"><ul class="links"><li class="taxonomy-term-reference-0"><a href="/autor/veiko_belials" typeof="skos:Concept" property="rdfs:label skos:prefLabel" datatype="">Veiko Belials</a></li></ul></div><div class="field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even" property="content:encoded"><h4><img alt="" class="image-large" src="/sites/default/files/styles/large/public/Belials_esikaas.jpg?itok=qWzfWTXs" style="width: 309px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;" />Tagakaanetekst</h4>
<p>Veiko Belialsi nimi ei vaja Eesti lugejale tutvustamist, ulmet on ta avaldanud muljetavaldavad 20 aastat. Kummatigi on viimasest raamatust möödas 7 aastat ja seda tühikut täidabki käesolev kogu, kuhu koondatud uusi jutte võib üldiselt liigitada SF-iks.</p>
<p>Kogumiku lood on väga eripalgelised, Belials mängib vormi ja sisuga − kõrvuti Ray Bradbury stiilis hõllandustega on nii küber- kui tuumapunki; viimast saab lugeda vaid muigega suunurgas. On suurepäraselt teostatud kummardusi suurtele meistritele ja tuttavate narratiivide omanäolist läbikirjutust.</p>
<p>Belials on arvatavasti Eestis kõige rohkem teiste ulmeautoritega koos kirjutanud ja nii on ka selles raamatus J. J. Metsavanaga kahasse kirjutatud kosmoseseiklused, kus tabatud külma sõja aegset nõukogudepoolset meeleolu.</p>
<p>Veiko Belials on lubanud, et ta järgmine kogu sisaldab fantaasia- ja ülejärgmine õudusjutte.</p>
</div></div></div><div class="field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above"><div class="field-label">Suur pilt: </div><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/BelialsSFkaas.jpg"><img class="pure-img" typeof="foaf:Image" src="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/BelialsSFkaas.jpg?itok=oTMtvhLl" width="100" height="70" alt="" /></a></div></div></div><div class="field field-name-field-linke field-type-link-field field-label-hidden"><div class="field-items"><div class="field-item even"><a href="http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=83798" target="_blank" rel="nofollow">Raamatu arvustused Ulmekirjanduse Baasis</a></div></div></div>
Wed, 17 Aug 2016 21:13:25 +0000
admin
63 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu
https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/kogu_maailma_valgus#comments
Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29 Deprecated : Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in /data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc on line 29