Sündmuste horisont

<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<?xml version="1.0" encoding="utf-8"?>
<rss version="2.0" xml:base="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu"  xmlns:dc="http://purl.org/dc/elements/1.1/">
<channel>
 <title>Sündmuste horisont - Tiit Tarlap</title>
 <link>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/autor/tiit_tarlap</link>
 <description></description>
 <language>en</language>
<item>
 <title>Sõnnik sõja põllult</title>
 <link>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/s_nnik_s_ja_p_llult</link>
 <description>&lt;div class=&quot;field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot; property=&quot;content:encoded&quot;&gt;&lt;h3 align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;&lt;strong&gt;1&lt;/strong&gt;&lt;/h3&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Ametlikult nimetati massiivset graniitehitist Langenud Kangelaste Kuulsuse Müüriks. Tegelikkuses kutsus rahvas seda hoopis Surmamüüriks. Algul tegid nii üksnes hukkunute ellujäänud relvavennad, omaksed, pruudid, peigmehed ja sõbrad. Ent väga kiiresti levis nimetus ka laiadesse massidesse – kohustuslikus korras ametlikku nimetust kasutavate infokanalite kiuste ja majandus-poliitilise ladviku meelehärmiks. Nemad oleksid soovinud heroilisemat ja patriootlikumat suhtumist.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Sein oli vähemalt sada meetrit pikk, kaks meetrit kõrge ja tervenisti täidetud nimedega, mis olid viie sentimeetri kõrguste tähtedega graniiti lõigatud. Need olid standardaasta tagasi lõppenud sõjas hukkunud meeste ja naiste nimed, kelle kehasid polnud õnnestunud siia, planeet Ornaxi pealinnas Silveris asuvale sõjaväekalmistule tuua.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Peamiselt ei saanud seda teha põhjusel, et polnudki enam midagi tuua. Kui ruumilaeva kaitsvad jõuväljad vastase ülekaalukatele torpeedolainetele ja energialöökidele enam vastu ei pidanud, võis laev koos kõigi seesolijatega algosadeks pihustuda.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;See ei pidanud alati nii minema, kuid taolisel juhul sõltus vigastatud ja abitu vraki saatus juba teistest – omade abist, mis takistas pihtasaanule lõplikult otsa peale tegemast, vastase laskemoonaseisust, mida too pidi hoidma edasise võitluse jaoks, või muudest lahingulistest olukordadest.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Teine põhjus oma nimi Surmamüürile saada oli kaotatud lahing mõnel elutul baasplaneedil või koguni asteroidil, kust langenud või kuhu mahajäänud kaaslasi polnud päästvatele laevadele taganedes võimalik enam kaasa võtta. Kui oli üldse kuhugi taganeda, kuna ka ümbritsev ruum võis olla juba vaenlase valduses.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Niisugustes kohtades Montlari ja Ornaxi sõda põhiliselt peetigi. Emaplaneedid ise olid kaitstud sedavõrd võimsate lahingsatelliitide võrguga – rääkimata planeetidelt endilt lastavate rakettide massist –, et taolisest kaitsevallist võis läbi murda üksnes väga tugev ründelaevastik, mida ei seganuks kaitsva poole oma, kuna see oli juba eelnevalt puruks löödud. Taolise ülemvõimu saavutamiseks kosmoses lahinguid peetigi.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Surmamüüri sai ehitama hakata alles pärast rahu sõlmimist, kui kolme kuu jooksul oli endiste vaenupoolte vahel toimunud täielik ja korrektne vangide vahetus. Muidu oleks võinud juhtuda, et mõni vastase poolt laevavrakkidelt või baasasteroididelt üles korjatu leidnuks oma nime juba graniiti söövitatuna langenute hulgast, kuigi ise oli veel täie tervise juures või vähemalt enam-vähem ühes tükis. Ja isegi praegu tekkis veel segadusi.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Teine – ja ilmselt palju määravam – põhjus, miks Langenud Kangelaste Kuulsuse Müüri rajamine lükati edasi rahuajale, seisis hoopis muus. Müüri enda ehitamine oli käkitegu ja ka kindla teadmisega sinna märgistatavaid jätkus enam kui küllalt ning tekkis massiliselt aina juurde. Rahvahulkadele võis aga meedia õhutatud patriotismihüsteeriast hoolimata niisugune surmasein halvasti mõjuda.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Nad ohverdasid sõjale oma poegi ja tütreid. Nad pingutasid püksirihma, et ülepaisutatud sõjatöösturite huvides rängalt kahanenud tarbe- ja toiduainete tootmise tingimustes vapralt vastu pidada, mõeldes neile samadele poegadele ja tütardele, kelle tingimused surmale silma vaadates olid veelgi raskemad. Niisugust Surmamüüri nähes võis tekkida tunne, et kogu seda kangelaslikkust on saanud kuidagi nagu &lt;em&gt;liiga palju&lt;/em&gt;. Mis aga veel hullem, võis tekkida ohtlik küsimus: miks kurat seda sõda üldse peetakse ja &lt;em&gt;kelle huvides õieti&lt;/em&gt;?&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Piisas juba paljudest mälestuskividest enam-vähem ühes või ka mitmes tükis (või millegi hoopis ebamäärasena) tagasi toodute tuhaurnide kohal, mille ümber tekkis alles hiljem Surmamüür. Neid muidugi aupaukude ja ülistavate kõnedeta matmata jätta ei saanud. Ja Silveri sõjaväekalmistul peale rahu saabumist rajatud Surmamüür polnud ju kaugeltki ainuke siin planeedil.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Kapten-leitnant Erik Martinsen astus nukraid mõtteid mõlgutades piki müüri. Ta lonkas pisut vasakut jalga. Praegu ainult &lt;em&gt;pisut&lt;/em&gt;. Kümme kuud tagasi ei saanud ta veel üldse käia. Sõja käigus oleks jalg kiiresti peale tulevate patsientide rohkuse tõttu lihtsalt amputeeritud. Kuid oma &lt;em&gt;selle&lt;/em&gt; haava sai ta ainult kaks standardpäeva enne vaherahu ja saadud ravi tuli parim, mida suudeti.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Tegelikult oli siin kahtlemata mängus ka tema auaste ja – nagu ta siiralt kahtlustas – tulevase äiapapa, härra Gordon Morsey mõjuvõim. Igal juhul võis loota, et kuigi taastusravi läks loodetust aeglasemalt, on ta nüüd kolme-nelja kuu pärast jälle täiesti normis.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Muret ei teinud talle praegu mitte jalg. See oli juba peaaegu mineviku küsimus. Morniks muutis eelseisev külaskäik Silveri baasi sõjainvaliidide kodusse, et külastada navigaator Ervin Renot. Nad olid haavata saanud samas lahingus, lebanud mitu kuud kõrvalkoikudes ja visanud sõdurlikku võllanalja.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Nimelt oli Reno saanud haavata paremasse jalga, Martinsen aga vasakusse ja nii nad siis leidsid mingit ürgaegset filmi meenutades, et jalatsite ostmine läheb neile tulevikus poole odavamaks. Martinsenil läheb koeratoiduks vasak jalg, Renol parem. Kuna jalanumber oli sama, võis kahe peale vaid ühe paari osta. Ainult et Martinseni jalg õnnestus meedikutel päästa, aga Reno oma mitte, nii et plaan läks luhta.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Tegelikult peeti neid mõlemaid sõduriõnne kehastusteks. Noorte, patriootlike ja samas ka hirmunud nooremleitnantidena sõtta minekust saadik oli kumbki pääsenud – või õigemini päästetud – kahelt pihtasaanud vrakilt. Juba see andis neile relvavendade hinnangu järgi ellujääjate staatuse. Kokku said nad alles kolmandal vastloodud lahingulaeval, nüüd juba kapten-leitnantidena. Reno oli laevakapteni abi navigeerimises, Martinsen aga tulejuhtumises, käsutades pardaandmete abil kanoniiride tegevust.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Ja kaks päeva enne sõja lõppu sai ka see laev korralikult pihta. Renot ja Martinseni tabasid purunevate laevaosade või laiali lendavate juhtimispultide killud. Lahinguolukorras just laeva võimalikule dehermetiseerumisele mõeldud kohustuslikud skafandrid sulgesid reite või õlavarte kohal rebendi automaatselt ja päästsid nad lämbumissurmast. Kuid laeva sisemusse tunginud kosmose absoluutne null oleks haavatud keha mööda paratamatult edasi tunginud ja nad külmunud seakeredeks muutnud.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Ainult terveksjäänud kaaslaste kiire plaastripanek skafandrirebenditele ja surnute vahel lebavate haavatute kiire toimetamine veel säilinud hermeetilisusega sektsiooni, kus sai skafandrid pihtasaanud jäsemete ümbert ära lõigata ning verejooksu peatada, jättis elulootuse alles. Gangreenioht muidugi jäi.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Seda nad tänu kiirele päästmisele ja kiirele ära vedamisele vältisidki, aga Renol läks halvemini. Martinsen kõikus kaua kahevahel, ent rabeles siiski välja.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Noh, sa oled ju viikingite järeltulija,” nöökas juba jalatu Reno kõrvalkoikust.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Kurat teab, kust ma selle nime pärisin,” urahtas Martinsen tujutult. „Kes seda nende paarikümne sajandi järel öelda oskaks?”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Tema tujutus tulenes teadmatusest. Reno oli oma portsu juba täiega kätte saanud ja seepärast palju rahulikum. Eks olnud vist tõsi too vana lugu, et surmamõistetu, kes teab, et ta hommikul hukatakse, võib oma viimasel ööl isegi rahulikult magada, teine aga, kel pole selgust, kas ta pannakse seina äärde või lastaks hoopis vabaks, ei saa sõbagi silmale.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Laatsaretis külastas neid sealt läbi marssiv kõrgemate staabiohvitseride delegatsioon ja kinnitas kummalegi otse haiglapidžaama rinnale vapruse medali. &lt;em&gt;Veel&lt;/em&gt; ühe. Kui staabiohvitserid au andsid ja lahkusid, porises Reno: „Mul oli kange tahtmine mõnele neist oma joogikruusiga vastu nägemist virutada.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Mul ka,” tunnistas Martinsen. „Eriti kui ma vaatasin nende tagalarottide rinnas rippuvaid medalikollektsioone. Ilmselt ülivapra teenistuse eest meie seljataga, igasuguste plahvatuste eest kaitstud Ornaxil.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Ma vist viskan enda ordeni siibrisse, mille õde poole tunni pärast toob,” arvas Reno. Aga muidugi ta ei teinud seda. Kes võis teada, kuidas võis üks lisamedal sõjasandile tulevases elus kasuks tulla.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Nad tegelikult mõistsid, et on natuke ebaõiglased. Inimesi läks vaja igal pool, nii eesliinil kui tagalas. Aga see, kuidas füüsilises ohutuses teenivaid tagalarotte autasudega üle külvati, oli lahinguvõitlejail alati kopsu üle maksa ajanud. Mõned isegi ei kandnud oma medaleid, öeldes, et muidu peetakse äkki neid kah nendeks „valedeks”.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Täna astus Martinsen invaliididekodu väravast sisse täies paraadmundris ja kõigi medalitega. See äratas tähelepanu. Tavaliselt külalised siin vormis ei käinud, välja arvatud mõni tagalaohvitseride delegatsioon, kellele avalikult näkku irvitati. Kandsid ju ka invaliidid haiglapidžaamasid või mingit erariiete ja halattide segu. Kuid Martinseni poole soolaseid pilkeid ei lennanud. Teda tunti siin hästi ja kui tal täna tuli tuju sel moel riietuda, siis oma asi.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Ta leidis Reno invakodu aiast ühe puude vahele paigutatud laua äärest kellegagi malet mängimas. Partneril puudus parem käsi, aga nuppude tõstmiseks piisas ka vasakust. Reno poolest reiest amputeeritud jalg, mida asendas peenike laia labaga metallprotees, ei seganud praegust tegevust loomulikult üldse. Ainult tooli najal proteesi kõrvale asetatud kark reetis, et mees polnud ikka veel päriselt aru saanud, kummaga on vähem ebamugav ennast ühest paigast teise liigutada.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Mis türastan’d paraadile sina ennast asutad?” küsis Reno, pilku üle Martinseni mundri ja medalite libistades. Ropendamine oli sõjaväes üldlevinud ja invaliididekodus see vähemalt kolmekordistus.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Aastapäev,” ühmas Martinsen kolmandale toolile istet võttes. „&lt;em&gt;Rahu&lt;/em&gt; aastapäev. Tulen siia otse Surmamüüri äärest.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Arusaadav, noogutasid mõlema mängu katkestanud maletajad.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Ainult et aastapäev peaks ju homme olema,” lisas Reno.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Sellepärast ma täna läksingi,” nentis Martinsen. „Pole mingit tahtmist neid õõnsaid kõnemulinaid kuulama hakata, mida seal homme peavad härrakesed ja prouakesed, kes tegelikest asjadest sittagi ei tea ja eksponeerivad ainult iseennast.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Oh, see on alles esimene aastapäev,” irvitas Reno. „Kujuta ette, mis nad kümnendal pasandavad.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Muide, sa Jan Ewingit ikka tunned?” viitas ta oma malepartnerile.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Muidugi, ma ei käi siin ju esimest korda. Oleme vist koos isegi paar pläru tõmmanud.” Mehed surusid kätt, Ewing oma ainukest ja vasakut.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Sa oled hea sõber ja relvavend,” noogutas ta Martinsenile. „Midagi muud peale vanade relvavendade meile jäänud enam polegi.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Martinsen teadis. Ewing külitas siin juba kolmandat aastat. Ta oli pihta saanud sõja teisel aastal. Lisaks käe kaotusele oli tal midagi lahti ka selgrooga, nii et ähmases tulevikus ähvardas ratastool – kui õnnestub seda osta. Ja leida koht, kus sellega elada. Esimesel aastal käis ikka sugulasi külas, kuigi nad pidid kaugelt tulema. Siis käis järjest vähem. Nüüd oli ta peaaegu unustatud. Eks ta omalt poolt andis ka natuke põhjust – peletas neid ise, et mitte oma tülika olemasoluga nende elujärge segada. Aga tema ettearvamatute tüsistustega ei ähvardanud vähemalt invaliididekodust väljatõstmine: et aeg oleks ise hakkama saada.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Nagu ma tean, on siin napsi võtmise suhtes „erilised” seadused,” märkis Martinsen.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Tead jah,” kinnitas Reno lootusrikkalt. „Üldiselt nagu ei tohi, aga kui just laamendama ei hakka, vaatavad hooldusõed läbi sõrmede. Milleks maha kantud meestele viimast rõõmu keelata?”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Siin on ju suisa nagu paradiisis,” arvas Ewing. „Esimesed kuud vedelesin alamväelaste invaliididekodus. Te, poisid, ei kujuta ettegi, mis tingimused &lt;em&gt;seal&lt;/em&gt; valitsesid. Põrgu, hullumeelsus ja enesetapud. Siis jõudis kusagilt kohale kellegi staabi-idioodi kuskil ringi rändav käskkiri, et mind on veel enne pihtasaamist nooremleitnandiks ülendatud. Niisiis pidid nad mu siia ohvitseridest santide laagrisse üle tooma.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Noh, need, kellel on rikkad perekonnad, pesitsevad muidugi niisugustes eriasutustes, mis on lihtsurelikele rahaliselt otsekui nähtamatud. Ega neist palju ei räägita. Aga sant on ikka sant, ole sa rikas või vaene.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Ilmaelu on üks sitane värk,” võttis Martinsen kokku ja tõmbas laiast põuetaskust niisama laia ja kitsa, kuid ometi kolmveerand liitrit mahutava metallplasku. „Vana hea valge.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Lepime täna viiki,” ütles Reno ja lükkas malenupud ümber. „Just niisamuti, nagu see tobe sõda jäi.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Viik,” nõustus Ewing. „Täpselt samal moel, nagu meie endi ja Montlari valitsused leidsid, et nüüd on juba piisavalt tapetud ja sandistatud, nii et selleks korraks ehk aitab. Meie olime tookord ise maleetturiteks.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Martinsenil oli sõja viikijäämise kohta eriarvamus, aga ta ei hakanud sellega praegu teiste tuju rikkuma. Nad tegid ühe krehvtise ringi ja panid suitsud ette. Martinsen märkas, et Ewing oli ka ühe käega lauale asetatud tikutopsist õppinud päris osavalt tuld rapsima. Ta ei hakanud küsima, miks invaliid välgumihklit ei kasuta. Küllap seisis asi mingis isiklikus kangekaelsuses. Eks neil kõigil olid pärast seda jama ju omad kiiksud küljes.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Selle asemel küsis ta: „Sa olid vist kanoniir, kui ma õigesti mäletan?”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Seda küll,” noogutas Ewing. „Kupatasin torpeedosid. Viimasel korral jäi vist liiga väheks. Tegelikult vedas, et vangi ei kukkunud. Meie omad raiusid meid välja.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Mis kuradi vahe seal oleks olnud,” urises Reno. „Vangist tulnud kutid räägivad, et ega neid nälga ei jäetud. Ja sõda oli nende jaoks igal juhul lõppenud.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Aga arstiabiga oli küll kehvem,” nentis Ewing. „Nende arstidel jätkus omadegagi tööd küllalt. Ega meie ka palju mööda ei kõmmutanud.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Võtame,” lasi Martinsen plasku uuele ringile ja silmitses Reno jäigalt välja sirutatud jalga peene proteesivarre ümber lontis püksisääre all. See nägi välja nagu pingul nöörile pikkupidi kuivama visatud käterätt.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Kas nad sulle painduva põlvega proteesi ei annagi? Ja sulle kunstliigestega kätt, Jan? Niisugused on ju olemas. Näevad välja nagu ehtsad, ainult iga paari päeva tagant tuleb akusid laadida.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Kus sa elanud oled?” imestas Ewing plaskut Renole edasi andes ja selle hoidmiseks tuhatoosi servale asetatud sigaretti oma ainsa käe sõrmede vahele võttes. „Sihukesed vidinad maksavad ju roppu raha.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Aga teie ohvitseripalk kõigi nende aastate eest?” imestas Martinsen omakorda.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Sina olid ainult laatsaretis,” seletas Reno. „See oli tõesti tasuta. Aga meiesugused &lt;em&gt;igaveseks lootusetud juhtumid&lt;/em&gt; peavad oma hoolduse ise kinni maksma. Sinna see palk lähebki. Tuleb niimoodi välja, et ise me neid invakodusid ülal peame. Palgast jääb veel puudugi, aga mõned heategevad organisatsioonid on sandikarjale pisut abiks ka. Tõsi, sellest abist läheb enamus alamväelaste invakodudele.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Neid on kordades rohkem ja sinna läheb seda kõige rohkem vaja,” nentis Ewing, kes oli neid tingimusi mõnda aega maitsnud, enne kui avastati, et ta on hoopis ohvitser ja tuleb üle viia. „Olud on nagu sigalas ja toit paneb röhkima ka nagu sea. Ma ju ütlesin, et siin on sellega võrreldes otse paradiis.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Millest ma paari kuu järel välja lendan,” irvitas Reno pärast toekat lonksu. „Mu seisund olevat nimelt juba täiesti stabiilne. Laevastikust arvatakse muidugi välja, nii et kurat teab, mis ma peale hakkan. Muidu oleks võinud loota arvuti- ja paberitööd mõnes vanade pükste laos, aga kogu laevastikus käib pärast sõda kõva koondamine ja neil on terveid mehigi vähemalt poole võrra ülearu.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Meil on nimelt õitsev äriühiskond,” irvitas Ewing uut sigaretti süüdates. „Ei midagi ülearust ja riigil pole raha. &lt;em&gt;Austatud&lt;/em&gt; kangelased on need, kes juba maetud või keda ei saanudki enam matta. Nendega pole mingit muret. Nimedega võib uut noorsugu uuteks kangelasteks vormida mõne uue sõja jaoks. Ega see tulemata ei jää, küll ärieliit juba hoolt kannab. Aga meiesugused on nüüd veel ainult risuks jalus.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Martinsen tõi kuuldavale kaks päris pikka lauset, millest peaaegu ainuski sõna ei oleks kannatanud trükimusta, võttis toeka lonksu ja ütles siis: „Pensioni nad ju pärast ometi maksavad.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Ikka,” muigas Reno. „Just niipalju, et elada ei saaks, aga ära ka ei sureks. Sina liigud kõrgemas seltskonnas ega pruugi neid tühiseid üksikasju, mida meie üliisamaaline valitsus kokku keerab, meie lihtsurelike kohta teada. Ega neid kusagil avalikult reklaamita ka.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Siin käis üks reporter meie olusid uurimas,” lisas Ewing. „Kaameramees kaasas ja puha. Eks me siis ütlesime, mida asjast arvame. Ja tema ütles päeva ja kellaaja, millal meid ekraanilt näha ja kuulda võib.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Näha ja kuulda polnud sittagi,” nentis Reno. „Käis hoopis kõva sõnamulin sõjajärgsest hoogsast majandustõusust. Seda reporterit pole ka rohkem ekraanil näha olnud. Hea, et ta veel alamväelaste invakodu ei külastanud. Muidu oleks teda ennast kuhugi sinna pandud.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Selge,” urises Martinsen ja lasi plasku järjekordsele ringile. Mõnedest asjaoludest teadis ta tõesti palju vähem kui siinse hädaoru asukad. Ent mitmest asjast omakorda palju rohkem. Need kaks poolt lubasid üldisest olukorrast pildi kokku panna – pildi, mis talle üldse ei meeldinud. Ta ei hakanud seda &lt;em&gt;siin&lt;/em&gt; välja ütlema. Relvavendade olukord ja meeleolu püsisid niigi negatiivsel lainel, kuigi nad seda eriti välja ei näidanud ja irvituse taha varjasid.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Selle asemel ütles ta: „Reno, sa rääkisid midagi mu liikumistest „kõrgemates sfäärides”. Sittagi ma seal liigun. Ja kui, siis ainult Helen Morsey tõttu. Tema papa ei pidanud mind iialgi eriti vääriliseks väimeespojaks. Muidu oleksime Heleniga abiellunud juba ühe mu puhkuse ajal. Siis oli vastuväide tütre liiga kiire võimalus leseks jääda.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Helen on fantastiline tüdruk, aga papale ikkagi kuulekas laps. Ja mina aktsepteerisin põhjendust samuti. See oli üsna õige ja olekski peaaegu tõeks läinud, nagu me Ewingiga kuradi hästi teame. Ehkki mina teadsin tol ajal ka seda, et vana Morsey põhjendus polnudki muud kui &lt;em&gt;ainult nutikalt&lt;/em&gt; valitud ettekääne.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Aga nüüd on sõda läbi, mina hakkan tervisega normi saama ja Gordon Morsey leidis äkitselt, et sõjakangelasest väimees teeb firmale head reklaami. Ainus tingimus on, et ma enam laevastikku tagasi ei lähe, vaid asun ta firmas tööle.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Ega mul laevastikku vist tõesti enam asja ei oleks, kui seal nüüd niisugune koosseisude koondamine käib. Ja kelle pihta ma peaksin praegu tuld juhtima? Ega mul õieti aimu pole, mis ma vana Morsey firmaski teha oskaks. Võib-olla palkab ta mu kontorites kärbseid tapma. Aga mis iganes – küllap ta juba oma tütre huvides selle eest korralikku palka maksab.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Mina panen nüüd jälle oma tingimuse vastu: kui mina, siis ka Reno. Sel puhul on papil juba &lt;em&gt;kaks&lt;/em&gt; sõjakangelast, kelle arvelt isiklikku rinda ette ajada.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Reno ei hakanudki kohe õnnest särama. „Mida kuradit &lt;em&gt;mina&lt;/em&gt; seal teha oskaks? Kas navigeerin töölaudade paigutust ühest kontorinurgast teise? Ise ma ju laadijaks nagunii ei kõlba.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Sul on &lt;em&gt;kaks&lt;/em&gt; tervet kätt,” arvas Martinsen. „Võid kompuutrit klõbistada küll, kui sa just tulekäsklusi sisse ei trüki. Ja närigu kurat ise mul kõri läbi, kui sa vähemalt poole aastaga parimat proteesi ei saa, mis Ornaxil üldse leida võib. Laevade jaoks, millega meid tapale saata, leidus raha küll, nüüd ei jätku poistele proteesideks.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Ole tänatud,” ühmas Reno ikka veel ilma suurema rõõmuta. „Küllap mu suguselts Irnaxis ka midagi kokku kombineeriks. Aga ma tõesti eelistaksin Silverisse jääda. Esiteks oleksin kodus paratamatult omaste kaela peal, aga ma kardan, et ma ei saaks nende mõtteviisist enam aru. Ja nemad minust.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Meile nad laevastikus kõiksugu kamarajura ajada ei saanud. Olime ise kohal, nägime, mis tegelikult toimus, ja oleksime lauspropaganda lihtsalt välja naernud. Aga kogu siinne rahvastik on sellest niivõrd mürgitatud, et kui sa püüad neile tõde rääkida, pistetakse sind mõnda hullumajja, mis on niigi puupüsti täis.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Ära mitte proovigi,” muigas Ewing mõrult ja võttis sigaretist ajutiselt vabaks tehtud käega uue lonksu. Martinsen teadis tema aastate jooksul peaaegu lakanud suhtlemisest oma perekonnaga ja pidas targu suu kinni. Reno samuti. Ta võttis plasku ja rüüpas. Kuna tal mõlemad käed alles olid, ei pidanud ta isegi sigaretti tuhatoosi servale toetama.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Paistab, et meie saame mingitmoodi hakkama, kui seda just õnneks nimetada,” avaldas ta arvamust. „Aga nemad?”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Ta viitas ebamääraselt teiste laudade ääres konutajatele koos nende proteesi- ja karguvarustusega.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Nemad saavad ka,” arvas Ewing. „Kõigil ohvitseridel on mingi eriala, mida annab ehk kuidagi rahuaja tingimustele ümber kohendada. Aga mis saab reakoosseisust? Nemad kuulusid põhiliselt dessanti. Suurepärased noored, keda oli õpetatud suurepäraselt tapma – aga ei midagi muud. Ja nüüd pole enam kedagi tappa. Enne vääris see värk autasu, nüüd oleks kuritegu. Ja ega nad selleks väljanägemise järgi vaadates ka enam kõlbagi.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Eks aeg näitab,” ühmas Martinsen.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Oma pühkimata perset,” lisas Reno.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Kuulge, me oleme ikkagi ju lobil, nii et peab larpima minema,” tuletas Ewing kella vaadates meelde.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Kurb küll, aga olemegi,” nõustus Reno.&lt;/p&gt;
&lt;h3 align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;&lt;strong&gt;2&lt;/strong&gt;&lt;/h3&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Nagu alati pärast invaliidide kodu külastamist viisid Martinseni jalad ta justkui iseenesest kõrtsi. Tegelikult aitasid mitte küll jalad, vaid ühistransport, ent eks olnud ümberpaiknemises oma osa ka jalgadel. Need olid tal vähemalt alles ja isegi vasak hakkas juba funktsioneerima.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Õhtusöögini Heleni juures jäi veel tunnike aega, nii et selle pidigi kusagil sirgeks lööma. Renot ja Ewingit külastades oli ta üpris tagasihoidlikult rüübanud, jättes ka pooltäis plasku neile. Nii et „kaubanduslikku välimust” kaotada polnud erilist ohtu.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Baar, kuhu ta end sihtis, kandis õndsalt unistavat nime „Sinilind”, aga seda kasutati vist küll ainult välissildil ja ametlikus dokumentatsioonis. Põhilised kliendid kasutasid nimetust „Sitavares”. Siin oli kõige kindlam koht oma endisi üksusekaaslasi kohata. See oli kuidagi nagu harjumuslikult kujunenud &lt;em&gt;nende&lt;/em&gt; kohaks, nagu paljud baarid olid saanud teiste üksuste omaks.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Laevastikubaasist lendas süstik kesklinna mõne minutiga. Linnatranspordiga edasi loksudes või lennates läks kauem aega ja tagasitulek... Nojah, see võis mõneti venida, kui mees leidis mõne tahtmist täis tüdruku või kui militaarpolitsei ta „täiesti süütu” löömingu keskelt kinni nabis. Aga seda juhtus harva, sest neid tagalarotte sallisid lahingumehed umbes sama palju kui mädamune. Mine üht võtma, saad kümme vastu.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Sitavareses” leidiski Martinsen paraja portsu vanu kaaslasi eest, osa veel mundrites ja need, kes demobiliseeritud – see tähendab, kus kurat saadetud –, erariietes, kuigi mundriõigus jäi neile alles. Tõsi, ega nad sellest väga ei hoolinud.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Ühes lauas istusid Sharon Wells, Joel Honner, Odin Boretsky, Kevin Glover ja veel kaks tuttava näoga tüüpi, kelle nimesid Martinsen täpselt ei mäletanud.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Sharon oli kena tüdruk ja Martinseni abi tulejuhtimise alal. Naiselikule ilule vaatamata oli ta puutumatu &lt;em&gt;semu&lt;/em&gt;, kui just ise kedagi korraks oma voodisse ei tahtnud. See oli laevastiku raudne reegel. Mõnikord läks selle murdmist vaja lohutuse pakkumiseks pärast mõnd eriti traumeerivat lahingut. Ei tea küll, kummale partnerile rohkem. Praegu esines Sharon, joogiklaas pihus, oma vana teooriaga sõja õige põhjuse kohta.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Lõppes see värk, nagu ta lõppes, aga lisaks muule jamale olid vastasteks moslemid. Kunagi ammu kutsuti neid kaltsupeadeks. No riietumiskombeid ei saa küll keegi ette heita. Eks need kujunesid välja Maa planetaarsest kliimast ja Montlaril nad turbaneid ei kandnudki. Aga kui naised muudetakse õigusetuteks koduloomadeks, pole mehed, kes seda teevad, rohkemat kui lambanikkujad. Nii et nende vastu me sõdisime ja asi seegi.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Braavo!” hüüdis Martinsen ja astus ligi. „Aga ära unusta, et nende naised sõdisid meie vastu niisama vapralt – nii laevades kui dessandis, nii et see elukorraldus neile vist meeldib.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Erik!” kiljatas Sharon, hüppas püsti ja langes talle kaela. Ta oli vist juba parajalt võtnud, aga see ei teinud Martinsenile muret. Mees oli varemgi näinud, kuidas Sharon Wells mõnel lahingute vahelisel puhkepausil kõik kaaslased laua alla jõi, neile sinna järele ronis ja jätkama ärgitas. Praegu oli ta sama tööga vist umbes poole peal.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Ülejäänud laudkond tõusis pisut vankudes püsti ja möirgas Martinsenile tervitusi. Neid kõlas ka kõrvallaudadest. Siin olid kõik omad – lahinguvelled ja -sõsarad, kes teadsid, mis on elu hind ja kustkohast piir täpselt läbi jookseb. See neid oma arust &lt;em&gt;mõistvast&lt;/em&gt; ja &lt;em&gt;kaastundlikust&lt;/em&gt; elanikkonnast eraldaski.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Martinsen lükkas tüdruku aeglaselt välja sirutatud käte kaugusele ja lasi pilgu ülalt alla. Kuigi Sharon teenis endiselt laevas, kasutas ta linnaloa õigust erariideid kanda ja meenutas nüüd oma küütlevas kleidis ja vallandatud juustega noort tudengineidu või algkooliõpetajat. Oli isegi raskevõitu kujutleda teda karmis leitnandivormis hirmust ja raevust kileda häälega röökimas: „Teine patarei, kogupauk 10,28 suunas!”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Mis sa vahid?” itsitas leitnant, taibates üsna täpselt oma endise komandöri vaadet.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Mulle paistab, et ma pole sind enne vist kleidis näinudki,” seletas Martinsen.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„No see on juba küll su oma viga,” lõkerdas Sharon. „Oleksid võinud näha ka ilma kleidita, kui sa poleks nii tobedalt truu oma rikkuripreilist pruudile.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Martinsenil tekkis mingi umbmäärane tunne, et ta peab selle tüdruku kuidagi ära päästma. Sõjas elati päevale, vahel isegi ainult hetkele, sest järgmist ei pruukinud tulla. Ent nüüd oli see hullus selleks korraks läbi. Juba terve aasta. Ja nii vähe, kui ta meeste ja naiste organismide erinevusest ka teadis, mõistis ta, et Sharon ei pea oma välisele värskusele vaatamata niimoodi enam kaua vastu, kui samal viisil jätkab.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Neljases lauas oli juba praegugi kaks lisatooli, aga Joel hankis kusagilt Martinseni jaoks veel ühe.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Mis puhul sa ennast nii üles löönud oled?” küsis Odin Boretsky samal ajal ja täitis nagu imeväel lauale tekkinud uut napsiklaasi. „Rahupüha on ju alles homme.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Just sedasama küsiti mult invakodus,” muigas Martinsen ja kummutas klaasi ühe hoobiga põhjani. „Sealt ma tulen. Renot vaatamast.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Ja sind ei loobitudki kividega?” imestas Sharon.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Mõnes teises sama sorti asutuses oleks ehk loobitud,” irvitas Martinsen. „Aga seal olen juba nagu oma kutt. No võib-olla ei olnud muru pealt kive ka kohe käepärast võtta.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Aga sa ei pannud oma mundrit selga ja plekipoodi rinda ometi sellepärast, et invakodusse minna?” ei saanud Boretsky aru.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Nojah,” tunnistas Martinsen. „Käisin just enne Surmamüüri ääres. Täna. Seal aetakse homme nii palju õõnsat jama, et isegi oksendamiseks jääb lähim välipeldik liiga kaugele.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Meie peame homme paraadvormis kohal olema,” nentis Sharon ilma erilise entusiasmita. „Eks me saa siis need kõned endale kaela.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Sa oled demopitud,” sõnas Glover Honneri poole. „Mis sa õieti teed?”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Klopin oma vanamehe töökojas liikuritest vanarauda justkui uueks ja katsun ostjaile selgitada, et need on kogu aeg niisugused olnud,” muigas Honner mõrult.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Ma ei teagi, mis ma ise peale hakkan,” tunnistas Glover. „Mul on ka järgmisest kuust laevalt sulg sabas. Koju farmi justkui ei tahaks minna. Kas ma peaksin seal naabritele granaate pilduma või? Esiteks pole granaate ja teiseks on nad päris toredad inimesed. Või abielluks, vorbiks portsu lapsi ja hakkaks neile riviõppusi korraldama? Persse kõik!”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Keegi valas klaasid täis ja nad jõid.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Käivad jutud, et fregatte hakatakse kasutama Gallanilt tooraine vedamiseks,” teadis Sharon. „See ruum, mis muidu oli dessantväge täis topitud, kõlbab tühjaks tehtult ka transpordiks. Osa alamväelasi saab seal laadimisrobotite juhtidena tööd.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Kogu see jama ju Gallani maagimaardlate pärast käiski,” nentis Boretsky.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Kas sa näe!” imestas Glover pilklikult.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Ja mina arvasin, et püha Ornaxi eest, nagu meile tuututati,” irvitas kutt, kelle nime Martinsen ei mäletanud. Nüüd naerdi igatahes juba laginal.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Võtku mind kurat, kui ma niisugusele laevale tööle lähen,” nentis dessantseersant Glover uuesti klaase täites. „Ma peaks siis iga minut mõtlema, et Frank Albey soolikad hõljusid külmunult asteroid BX-3 juures kaaluta olekus ainult selle nimel, et Ornaxi töösturid Gallani maagile ligi pääseks. Poiss oli alles kaheksateist, kurat võtaks!” Nad jõid. Martinsen mäletas ka seda.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Kõik vaikisid mõne hetke. Siis valas Martinsen klaasid uuesti täis. „Võtame!”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Nad võtsid uuesti. Frank Albey mälestuseks ja kõigi lugematute teiste mälestuseks, kuni Odin Boretsky lisas: „Ja ma võtan ka Montlari omade mälestuseks, keda me pidime tapma ja kes olid samasugused nagu meie – niisama petetud.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Kas teate, kes me olime?” küsis Honner.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Sõdalased ja joodikud,” irvitas Glover.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Seda muidugi ka,” nõustus Boretsky. „Aga tegelikult olime ainult sitt sõja põllul – väetis. Ainult et väetis ise saaki ei lõika. Saaki lõikavad need, kes põllu ette valmistavad. Meie puhul siis sõjatöösturid – algul – ja pärast seda muud magnaadid, kes juba lõikavadki tulemustest kasumit.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Tema Pühadus Kasum,” irvitas Glover. „Ja meie, kes me kogemata ellu jäime, ja isegi ühte tükki, saame nende kuulekateks teenriteks.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Keegi vandus ropult. Võib-olla mitte ainult üks.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Mis kuradi halinat sealt lavalt kostab?” küsis Martinsen, kes tundis käsivartes kummalist kihelust. Laval häälitses keegi pügatud ja „ülelakutud” väljanägemisega noormees õrna tenoriga midagi, mille sõnum kaptenleitnandile üsna ükskõikselt arusaamatuks jäi. Mitte küll päris ükskõikseks. Piisas üksnes hääletoonist, et närvidele käia.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Sa ei ole vist viimase aja muusikaga eriti kursis,” arvas Sharon.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Muusikaga?” imestas Martinsen. „Mina arvasin, et see on düstroofiku hale surmalalin. Tekkis just mõte küsima minna, kas meditsiinilist abi enam ei olegi.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Naistele see isegi meeldib,” nentis Sharon.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Kas lalin või laulja?” irvitas keegi.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„No kuulge,” protesteeris Sharon. „Te kõik jõllitate naislauljate puhul ise ka rohkem tüdrukute sääri, kui kuulate, mis nad laulavad.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Kui muusika ja laul on niisugused, ei jäägi ju midagi muud vaadata,” arvas Glover.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„See igatahes on viimase aja kuumim staar Hoyt Fuume,” seletas Sharon.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Kas sulle meeldib ka?” ajas Martinsen silmad pärani.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„No mina olen juba liiga rikutud,” muigas Sharon, „aga praegu tehakse mingit ülegalaktikalist lauluvõistlust, mida võib küll nimetada surnult sündinud laulude festivaliks.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Oh, ma tean!” kuulutas Honner. „Pidasin stereoviisori ees tervelt veerand tundi vastu, enne kui pildi kinni lõin ja kõrtsi läksin.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Mina kah,” nentis Boretsky. „Tundub, et kusagilt on tekkinud terve ports enam-vähem kenasid tüdrukuid, kel kõigil on üks ja seesama nägu ja kes laulavad ühte ja sedasama laulu, mille keegi on neile kirjutanud. Tähele paned siis, kui eetris algab mingi häälitsus ja siis jälle, kui vaikseks jääb. Et vist on lõppenud. Vahepeal lülitub aju automaatselt välja. Hääl on, viis on, aga &lt;em&gt;hinge&lt;/em&gt; pole. Või on see nii hädine, et ei paista välja.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Sa kuradi seksist!” käratas Sharon.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Ei-ei,” tõstis Odin mõlemad käed. „Ega ma seda neile tüdrukutele ette ei heida. Nad lillutavad lihtsalt seda, mida jobud neile ette annavad. On lihtsalt kuulekad lapsed endistest mudilaskooridest. Mis neile ette heita? Head lapsed, ja olgu nad edasi.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Aga kui mehed ka samamoodi halisevad, viskab küll üle,” arvas üks Martinseni jaoks nimetu dessantlane ja tegi liigutuse, nagu tahaks midagi lava peale visata.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Eks nad ole selle Maalt ikka ja jälle järelehiiliva kasvatuse viljad, mille tagajärjel naised meeste asemel ainult tilliga sõbrannasid soovivad,” arvas Honner. „Meil on parasjagu sõjajärgne aeg. Kõigil on karmusest kõrini. Kõik tahavad pehmud olla. Ainult et reaalse elu reaalses sõjas niisuguste „sõbrannadega” kaua välja ei vea.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Kas sa tahad öelda, et mina ei võidelnud nagu kord ja kohus?” vihastas Sharon.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Jäta jama,” vaidles Honner. „Sinust paremat eeltule juhtijat ma ei teagi. Ma räägin meestest, kes pole enam mehed – peale pisikeste kerade ja tilli. Ma räägin mehe välimusega olenditest, kes ei suuda enam surmale irvitades näkku sülitada ja kui vaja, siis ka vastu lõgemeid anda.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Ma mäletan oma esimest vabadusvõitlust,” tuletas Martinsen meelde. „Mind topiti kah nii umbes teises klassis mingisse mudilaskoori. Tegin seal nii palju pätti, kui suutsin – ainsa eesmärgiga, et mind välja visataks. Aga see läks nihu, kuna kõik teised tegid lusti pärast sedasama ja nõnda ei paistnud minu pätitegemine üldse välja. Vaene lauluõpetaja.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Aga kolmandas klassis olin ikkagi pääsenud. Ei mäleta täpselt, kuidas just. Igatahes käis klassijuhataja vanematega läbirääkimisi pidamas ja ma sain kodust õigustuse – kui laps ikka ei taha, siis ei maksa sundida. Ise laulsin kodus üksinda küll igasuguseid mürtsulaule, mitte mingisuguseid „Juba linnukesed...””&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Proosit!” kuulutas Glover, kes oli klaasid jälle täis valanud. „Mul läks värk samal moel. Ainult selle vahega, et ma kodus üksi ei laulnud, kuna nagunii eriti viisi ei pidanud. Meid püüti veel meelitada, et kui me hästi leelutame, siis pääseme mingile kuradima laulupeole. Ja mina küsisin täiesti siiralt ja täiesti konkreetselt, et &lt;em&gt;mille eest&lt;/em&gt;, nagu oleks mingi suuremat sorti karistusega ähvardatud. Sharon, kas see hädine kägin seal laval sulle tõesti meeldib?”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Vastuse asemel tõusis Sharon Wells püsti, napsiklaas käes, ja kummutas selle kurku. Siis hüppas ta kleidi lehvides toolile püsti ja alustas:&lt;/p&gt;
&lt;p style=&quot;margin-left:4.99mm;&quot; align=&quot;LEFT&quot;&gt;„&lt;em&gt;Me leegion lendab ja võimas on ta lend,&lt;/em&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p style=&quot;margin-left:4.99mm;&quot; align=&quot;LEFT&quot;&gt;&lt;em&gt;on kohustus püha meil täita. &lt;/em&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p style=&quot;margin-left:4.99mm;&quot; align=&quot;LEFT&quot;&gt;&lt;em&gt;Meie vabadus, see on me kõikide püüd, &lt;/em&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p style=&quot;margin-left:4.99mm;&quot; align=&quot;LEFT&quot;&gt;&lt;em&gt;mille eest tuleb surra või võita.”&lt;/em&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Sekund hiljem laulis nende eskaadri hümni püsti tõustes kogu laudkond ja viis sekundit hiljem juba terve kõrtsitäis relvavendi ja -õdesid, sest see oli nende suure võitluse laul, mille saatel oligi surma mindud. Nad ise ei pidanud seda võltsivõitu patriootlikkust enam ammu siiraks ja laulsid natuke irooniliselt, kuid niisugune oli nende minevik ja vähemalt &lt;em&gt;see&lt;/em&gt; oli siiras. Lavalt kostva Hoyt Fuume lapselalina lõpetas nende mürtsatus igatahes täielikult.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Aga asi ei jäänud hümni lõppedes veel pidama. Hoog oli nagu kätte saadud. Keegi poolpõlenud armilise näoga dessantlane kargas mitte ainult toolile, vaid kohe selle järel ka lauale ja möirgas:&lt;/p&gt;
&lt;p style=&quot;margin-left:4.99mm;&quot; align=&quot;LEFT&quot;&gt;„&lt;em&gt;Kord võitles NV kolmandal&lt;/em&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p style=&quot;margin-left:4.99mm;&quot; align=&quot;LEFT&quot;&gt;&lt;em&gt;meie vahva pataljon. &lt;/em&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p style=&quot;margin-left:4.99mm;&quot; align=&quot;LEFT&quot;&gt;&lt;em&gt;Ja põrgust läbi käinud me,&lt;/em&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p style=&quot;margin-left:4.99mm;&quot; align=&quot;LEFT&quot;&gt;&lt;em&gt;lauldes laulu kuradist.&lt;/em&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p style=&quot;margin-left:4.99mm;&quot; align=&quot;LEFT&quot;&gt;&lt;em&gt;Kord paisati ette, kord taha.&lt;/em&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p style=&quot;margin-left:4.99mm;&quot; align=&quot;LEFT&quot;&gt;&lt;em&gt;Me ikka seisime rindena ees&lt;/em&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p style=&quot;margin-left:4.99mm;&quot; align=&quot;LEFT&quot;&gt;&lt;em&gt;ja põrgu ja kuradi nimel,&lt;/em&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p style=&quot;margin-left:4.99mm;&quot; align=&quot;LEFT&quot;&gt;&lt;em&gt;mitte iial ei araks löön’d me...”&lt;/em&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p style=&quot;margin-left:4.99mm;&quot; align=&quot;LEFT&quot;&gt;„&lt;em&gt;Rünnakrelvade pöörases tules,” &lt;/em&gt;kisendas terve kõrts&lt;em&gt;,&lt;/em&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p style=&quot;margin-left:4.99mm;&quot; align=&quot;LEFT&quot;&gt;„&lt;em&gt;kostab leekidest Saatana naer – Ha-ha haa!&lt;/em&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p style=&quot;margin-left:4.99mm;&quot; align=&quot;LEFT&quot;&gt;&lt;em&gt;Võrsub vabadusidu, ei murta neid ridu, &lt;/em&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p style=&quot;margin-left:4.99mm;&quot; align=&quot;LEFT&quot;&gt;&lt;em&gt;kes Ornaxi eest andnud kõik.&lt;/em&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p style=&quot;margin-left:4.99mm;&quot; align=&quot;LEFT&quot;&gt;&lt;em&gt;Aeg sangarid kord unustab ja tandrid tasandab. &lt;/em&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p style=&quot;margin-left:4.99mm;&quot; align=&quot;LEFT&quot;&gt;&lt;em&gt;Ja surnupealuu sõdureist vaid kosmos jutustab.&lt;/em&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p style=&quot;margin-left:4.99mm;&quot; align=&quot;LEFT&quot;&gt;&lt;em&gt;Teed tagasi meile ei ole, ainult häving on silmade ees. &lt;/em&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p style=&quot;margin-left:4.99mm;&quot; align=&quot;LEFT&quot;&gt;&lt;em&gt;Vaba Ornaxi eest kahju pole,&lt;/em&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p style=&quot;margin-left:4.99mm;&quot; align=&quot;LEFT&quot;&gt;&lt;em&gt;kui langeks ka viimane mees.”&lt;/em&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Las käia!” hõiskasid kehvemad laulumehed takkajärele.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Ja edasi läks kogu värk samal moel. Järgmine ühislaul algas sõnadega:&lt;/p&gt;
&lt;p style=&quot;margin-left:4.99mm;&quot; align=&quot;LEFT&quot;&gt;„&lt;em&gt;Tripperisse oli jäänud palvevend&lt;/em&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p style=&quot;margin-left:4.99mm;&quot; align=&quot;LEFT&quot;&gt;&lt;em&gt;ja meie lasteaia kõige noorem lend.&lt;/em&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p style=&quot;margin-left:4.99mm;&quot; align=&quot;LEFT&quot;&gt;&lt;em&gt;Vaikselt veereb surnuvanker...” Jne.&lt;/em&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;See kõlas nende kibestunud südametest igatahes siiramalt kui esimesed kaks patriootilist, mis ometi olid ka neisse sisse kasvanud. Nad röökisid oma vanu laule ning langesid üksteisele kaela – mehed ja naised, veteranid, kes olid kulutanud oma nooruse kurat teab mille eest ja imelikul kombel veel ellu ka jäänud.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Lisaks sellele oli neil justnagu mälust pühitud tõsiasi, et tegelikult ründas Ornax Montlari esimesena. Kuid isegi taolise väitega väljatulnule olnuks vastused propagandistide usina töö järel valmis: ründasime esimesena vaid seetõttu, et Montlar ise enne sama teha ei jõuaks.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Lahkudes jäi Martinsenile meelde, et kogu välisele bravuurile vaatamata nad kõik tegelikult nutsid. Selle pärast, kes nad oleksid võinud olla, aga enam ei saanud. Mitte võimaluste puudumise tõttu, vaid taaga pärast, mida igavesti kaasas kandsid.&lt;/p&gt;
&lt;h3 align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;&lt;strong&gt;3&lt;/strong&gt;&lt;/h3&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Heleni juurde jõudis ta aerotaksoga kolmveerand kaheksa, nagu kokku lepitud. Müüriga ümbritsetud villa väravad olid juba püsivalt lahti ja õues seisis mitmeid maa- ja õhusõidukeid. Paistis, et kogunemine Rahupäeva-eelseks pidulikuks õhtusöögiks oli tasapisi juba pihta hakkamas. Homme, õige päeva õhtul, ei olnud mõistlik seda korraldada, kuna järgmine päev oli juba tööpäev ja kõik osalised pidid oma kontorites krapsilt äri ajama või poliitikat tegema, vähemalt mehed ja küllap ka osa naisi.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Noh, see polnud oluline. Martinsen saabus just sel kellaajal, millal pidi, ja Gordon Morsey sõbrad või „satelliidid” talle erilist huvi ei pakkunud. Ta lihtsalt &lt;em&gt;talus&lt;/em&gt; neid nagu nemad tedagi – viisaka ja tühja naeratusega.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Helen tuli kellahelina peale ise uksele vastu. Küllap oli mõni turvakaameraid jälgiv valvur talle ette kandnud, kes tulemas on, ja selleks oli Helen talle järelikult ilmselge korralduse andnud. Tüdruk kallistas ja suudles teda – kuna kedagi polnud lähikonnas nägemas – ja takseeris siis huvitatult paraadvormi koos kõigi lahingumedalitega.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Sa oled ennast täna ikka tõeliselt üles löönud,” leidis ta heakskiitvalt.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Jumala eest, täna küsitakse seda minult juba kolmandat korda,” naeris Martinsen ja surus näo korraks Heleni õblukese kaela vastu.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Eemal olles ja lahinguis imestas ta isegi, mis neil kahel õieti ühist on. Võimalik, et asi seisnes lihtsalt vastandite tõmbumises. Ta ei püüdnudki seda endale loogiliselt seletada. Armastust ei saagi. See lihtsalt on või ei ole. Aga just viimases hakkas Martinsen järjest rohkema kahtlema. Ja süüdistas selles iseennast. Tal oli lihtsalt tekkimas hirm. Et ei oskagi enam sõja järel kedagi tõeliselt armastada.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Nad olid tutvunud juba kolledži esimesel kursusel ja siis võttis Heleni nägemine Martinsenil vaat et põlved nõrgaks. Pärast seda ühtegi teist naist Martinseni jaoks olemas ei olnud. Välja arvatud „koorma” mahalaadimiseks mõeldud sõjaväebordellid, mis rahuldasid ainult surmaminejate füüsilisi vajadusi, kuid millel inimhingega mingit pistmist polnud.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Tule ometi edasi,” kutsus Helen. „Nad võtavad seal suure võidupäeva nimel juba esimesi kokteile. Ja nagu ma haistan, ei ole sina ka päris ilma olnud. Aga sulle annan andeks. Kellele siis veel, kui mitte ühele võidutoojatest.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Võidutoojatest? Kogu rahvas ja ametlik propaganda nimetas seda ometi Rahupäevaks ja luges sõda viikijäänuks. Mõlemad pooled tegid rahu sõlmimisel üksjagu järeleandmisi. Kuid Martinsen teadis, mille all siinne seltskond &lt;em&gt;võitu&lt;/em&gt; silmas pidas. Talle endale aga viirastusid endiselt kaaluta olekus hõljuvad surnukehad ja isegi väljarebitud soolikad, mis selle „võidu” kinni olid maksnud. Roppu vandesõna ei lasknud ta lendu ainult Heleni pärast.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Nad läksid salongi ja seal hõljuvast aromaatsete sigarite vinest kostis Martinseni ilmumisel äkki vali aplaus. Tõukutsu, keda patsutada, oli kohale jõudnud. Patsutamiseni asi siiski ei läinud – välja arvatud paar laksu õlale mõnelt samuti paraadmundris ilmselgelt tagalaohvitserilt oma medalikollektsioonidega –, aga lakkamatust kätesurumisest ja omalt poolt käesuudlustest daamidele tekkis Martinsenil tunne, et kui ta kohe ei saa kellelegi vastu hambaid anda, siis läheb ta veel segasemaks, kui juba on.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Heleni huvides hoidis ta end muidugi viisakalt tagasi. Kuid isegi ta pilgu külmusest põrkas mõni mees eemale, nagu olekski hoobi saanud. Kuid keegi ei solvunud, pidades seda vaid karmile sõdalasele külge jäänud terasvaateks. Praegu samuti mundris tagalaohvitseride puhul polnud nad midagi seesugust kohanud ja nii üks või teine hakkas alles nüüd taipama, mis vahe neil kahel &lt;em&gt;liigil&lt;/em&gt; oli.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Kusagilt ilmunud teener tõstis kaptenleitnandi ette kandiku kokteiliklaasidega.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Meie kasum on juba ainsa aastaga tõusnud 6,4 protsenti,” kuulutas Gordon Morsey võidukalt tõsiasja, mida siinviibijad nagunii hästi teadsid. „Ja see on alles algus. Aasta veel ja see kerkib üle kümne. Poole standardaasta eest moodustatud Ornaxi ja Montlari ühiskompanii võidutseb nüüd kogu Gallani põhjatute maagivarude üle, mida enne valitses Montlar üksi.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Kostis küllalt kuuldav, aga ikkagi väga kombekas käteplagin.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Ja siin on üks neist noortest kartmatutest sangaritest, kes oma võitlusega kindlustasid Ornaxi tulevase majandusliku edu. Lubage tutvustada mu tulevast väimeest ja üht firma tulevastest asepresidentidest, kaptenleitnant Erik Martinseni.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„&lt;em&gt;Kelle&lt;/em&gt; Ornaxi?” pidi Martinsen endalt mõttes küsima. „&lt;em&gt;Kelle&lt;/em&gt; edu?”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Ta seisis Heleniga käevangus, tundis end umbes nagu ülekuivatatud muumia ning noogutas just nagu tänulikult. Ja nägi vaimusilmas taas külmunud soolikaid. Ka naine tunnetas, et midagi on vale, ehkki ta ei mõistnud seda õigesti. Tal polnud lootustki.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Kuule, kas sul on halb,” küsis Helen osavõtlikult. „Sa pole ju veel päris terve ja alles taastumisravil.” Ju oli Martinseni näovärv viimase minutiga ohtlikult muutunud.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Ei midagi, mida sa ravida ei suudaks,” naeratas mees. „Õhtusöögini on veel ehk veerand tundi. Kas lähme „ravima”?” See oli parim võimalus siit kas või piskukski ajaks eemale saada.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Tule,” julgustas Helen silmade särades. „Vähemalt siin majas tean küll kohti, kus keegi meid ei sega.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Kas me sellest tudengipõlves palju hoolisime?” muigas Martinsen.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„No see oli ometi ühikaelu,” naeris Helen niisama lahedalt vastu. „Ma kardan, et oleme sellest juba välja kasvanud.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Seda nüüd küll,” möönis Martinsen ja mõtles jälle külmunud soolikatele kosmose vaakumis. Aga ta raputas pead ja sai nägemusest lahti.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Paraku ei õnnestunud neil salongist lahkuda – ei märkamatult ega märgatavalt. Kusagilt ilmus Gordon Morsey koos proua Morseyga ja palus tütrelt vabandust, et temalt korraks peigmehe „röövib”.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Morsey oli varastes viiekümnendates, kuid tundus veel üsna sitke. Proua Morsey oli samuti hästi säilinud või „hooldatud” ja nägi välja pigem nagu oma tütre vanem õde. Ainult tema pisut liialdatud üleslöödus ja rohkelt külge riputatud ehted tekitasid mulje mõnevõrra kauaks tuppa unustatud jõulupuust.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Me oleme nüüd sama hästi kui üks pere,” lisas Morsey Helenile, „nii et jõuate omavahel veel rääkida ja ka tülitseda küll ja küll.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Kõik naersid kombekalt. Võib-olla ei olnud Helen kahekümne kuue aastasena enam nii kuulekas laps kui vanasti, ent praeguses seltskondlikus miljöös ei jäänud tal loomulikult muud üle kui nõustuda. Nii jäi ta koos emaga ja nende juurde tulid kokteiliklaase käes hoides mõned inimesed.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Martinsen ja Morsey astusid kahekesi eemale – Morsey initsiatiivil isegi käevangus. See oli seltskondlikuks märgiks, et neil on erajutuajamine ning segamine pole soovitav. Morsey teises käes suitses aromaatne Artamaci sigar. Martinsen vaikis, oodates, et vanem mees ise algust teeks. Seda ta tegigi.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Sa just kuulsid, et tahan sinust Ornax-Montlar Company asepresidenti teha. Ma ise olen siinpoolse osa president, nii et asi ongi minu otsustada. Tegelikult pidi see küll üllatuseks jääma – nii-öelda ühe osana pulmakingist. Aga näe, libises selle seltskonna ees – ja eriti su mundrit nähes – kuidagi suust välja.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Martinsen hoidis hoolega muiet tagasi. Selle kogenud ärihai huulte vahelt ei &lt;em&gt;lipsanud mitte kunagi&lt;/em&gt; välja midagi &lt;em&gt;juhuslikku&lt;/em&gt;. Huvitav, mis tal siis seekord plaanis seisis?&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Ma olen muidugi väga tänulik,” ütles Martinsen viisakalt naeratades. „Aga mis ma firmas tegema hakkan? Mul jäi isegi viimane kolledžiaasta ära. Algas sõda ja siis mobiliseeriti pooleks aastaks väljaõppele. Pärast muidugi otse laevastikku. Tulejuhtimisega pole teil ju praegu mingit tegemist. Pealegi ei õppinud ma ka enne mitte juurat või majandust, vaid ajalugu nagu Helengi.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Tööd õpitakse töö käigus,” naeratas Morsey. „Seda peaksid sa ju sõja päevilt ise teadma. Ja sinu laevastikust saadud kogemused kuluvad kindlasti ära. Gallani maardlate ja Ornaxi vahel hakkab käima üsna tihe laevaliiklus. Mitte et sa ise mõnele laevale peaksid minema, aga sa tunneksid mõne ebakõla kohe ära. Ma ju ei eksi, kui arvan, et sa ei õppinud nende aasate jooksul mitte ainult tulejuhtimist, vaid ka muid alasid.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Meist püüti tõesti juba algusest peale universaale teha, et suudaksime vajadusel kedagi rivist välja langenut asendada,” nõustus Martinsen. „Ja tehti ka. Korraliku navigaatori abiga võin kas või ise laeva juhtida.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„No näed. Millal su taastusravi lõpeb?”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Ütlevad, et veel kolm või neli kuud, siis olen nagu uus. Aga võib-olla läheb rutem ka. Nüüd, rahuajal, püüavad meedikud ikka asju üle tähtsustada. Praegu ainult lonkan veel kergelt ja mul on tunne, et see läheks ka ise üle, kui vastavaid harjutusi teha.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„No vaat, siis ehk saad juba varem firmas pihta hakata. Aga taastusravi ära ikkagi unarusse jäta. Ega ma sulle esialgu nagunii mingit pressi peale ei pane, nii et saad arstide juures käia just niipalju kui vaja. Ja kui sa tõesti seda ajalookraadi kätte tahad saada – ma ei tea küll, milleks –, siis jääb töö kõrvalt selleks ka aega. Helen on juba ammu magister ja võib ka aidata. Ta ise ei tee selle haridusega küll mitte kui midagi, aga lõppude lõpuks pole kraad halb asi, ükskõik mis alal.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Jah, üldharidus ei tule kunagi kahjuks,” kinnitas ka Martinsen. „Ja ma ei armasta alustatud asju pooleli jätta.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Vaat see on küll õige suhtumine,” kiitis tulevane äiapapa. „Eriti kui see väljendub ka kõigis teistes töödes. Muuseas, mul on sulle üks palve. Homme toimub Langenud Kangelaste Müüri ääres rahvakogunemine. Ma tahaksin, et sa seal &lt;em&gt;meie firma nimel&lt;/em&gt; kõnega esineksid. Täismundris muidugi, nagu praegugi oled. Rääkida sa ju minu meelest oskad, nii et kidakeelsus ei tohiks probleem olla. Ja oma sõdurite peal oled laevas vist küllalt harjutanud. Kas teed ära?”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Siis &lt;em&gt;selles&lt;/em&gt; oli praegu asja uba. Nüüd sai Martinsen aru, miks Morseyl tema asepresidendiks kuulutamine „nii kogemata” üle huulte libises. Temal, kaptenleitnant Martinsenil, tuli kogunenud leinavale rahvahulgale ja kibestunud relvakaaslastele selgeks teha, et rünnak Montlari vastu oli vajalik, õiglane ja paratamatu ning toodud ohvrid teenisid nende &lt;em&gt;kõigi&lt;/em&gt; huve.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Oh, muidugi pean ma selle kõne ära, kui see ainult muude seal peetavate kõnede rodu sekka ära ei kao.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Ei ta kao,” naeratas Ornax-Montlar Company president. „Teiste omad võivad kaduda, aga &lt;em&gt;sinu&lt;/em&gt; oma ei kao. Ma annan sulle enne muidugi mõned suunised.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;&lt;em&gt;Ah suunised ka veel&lt;/em&gt;, ei imestanudki Martinsen eriti. No kuidas siis muidu. &lt;em&gt;Ikka suunised ka&lt;/em&gt;.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Mul on teile samuti üks palve,” ütles ta.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Lase aga tulla,” julgustas Morsey joviaalselt. „Ja jäta ometi lõpuks see „teietamine”, Erik, oleme nüüd ju omad inimesed. Mida sa vajad?”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Hea küll, Gordon,” nõustus Martinsen. „Ma siis ei „teieta”. Asi on selles, et mul on üks sõber. Oli meie viimases laevas kaptenleitnant nagu minagi. Talle oleks ka töökohta vaja. Jalaks on tal nüüd küll ainult protees, aga käed on terved ja kompuutriasjanduses on mees meister. Kas sa ei saaks tallegi firmas midagi organiseerida?”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Samal hetkel mõistis, et proteesi mainimine võis olla viga. Samas võis see hoopis kasuks tulla – veel üks sõjakangelane, pealegi silmnähtavate tunnustega. Ega mainimine või vaikimine poleks vist midagi muutnudki, kuna esimesel töövestlusel oleks tegelikkus nagunii välja tulnud. Ja nähtavasti poleks midagi muutnud ka see, kui Reno kõndinuks kahel tervel jalal. Sest Gordon Morsey suu tõmbus hetkeks kitsaks kriipsuks.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Anna andeks, Erik, aga meil ei ole praegu üldse vakantseid kohti ja arvutispetse on jalaga segada. Võib-olla hiljem, kui me tegevust laiendame.” See oli äraütlemine, kuigi viisakas vormis.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Martinsen hingas paar korda sügavalt sisse ja välja, et midagi krõbedat keelelt ei kukuks. &lt;em&gt;Siin&lt;/em&gt; ja &lt;em&gt;praegu&lt;/em&gt; ei olnud sel vähimatki mõtet.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Nojah,” nõustus ta välise rahuga. „Reno peabki veel natuke aega invakodus konutama, enne kui tänavale visatakse. Selleks ajaks ehk midagi tekib.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Morsey tegi, nagu poleks ta üldse midagi kuulnud. Igatahes ei vastanud ta midagi. Lasi selle asemel Martinsoni käevangust lahti, mis segamatu eravestluse üldsuse suunas lõppenuks kuulutas, surus kellegi ligi astunud ärimehe kätt, kelle oli võib-olla ise pilguga kohale kutsunud, ja naeratas Martinseni poole vabandavalt: „Annan sind nüüd Helenile tagasi. Meil on siin üks tööasi arutada.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Mida isegi firma tulevasel asepresidendil pole kuulda tarvis,” mõtles Martinsen sünge sisemise irvitusega. Ta otsis Heleni üles ja peaaegu kohe kutsus ülemteener kõiki söögisaali, teatades, et laud on kaetud. Nii et väga kaua Morsey ja tema äripartner tööasju arutada ei saanud. Kui oligi midagi arutada. See võis olla ka lihtsalt trikk Martinsenist ja tema ebamugavatest soovidest vabanemiseks.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Rahupäeva – või Võidupäeva, nagu seda siin nimetama kiputi – pidulik õhtusöök toimus villa teises suuremas saalis. Perekondlikud eined söödi palju väiksemas toas kohe köögi kõrval. Saal oleks vähestele inimestele tunde tekitanud, nagu istuksid nad mõnes võimlas. Siinne oligi mõeldud suuremate vastuvõttude jaoks nagu täna. Firma presidendi puhul võis neid muidugi päris tihti ette tulla.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Peale pika laua ja toolide ruumis muud sisustust praegu peaaegu polnud. Ainult seinte ääres seisid mõned seljatoega diivanid – juhuks, kui laua taha eraldi istuma sattunud külalistel tekkis vajadus midagi omavahel rääkida. Peo esimeses – nii-öelda ametlikus faasis – seda muidugi ei tehtud. Praegu maitsti külmi eelroogi, peeti kõnesid ja rüübati toostide puhul kombekalt ainult väike lonks hõrke Artamaci veine.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Võimla tunnet siin küll praegu ei tekkinud. Daamide briljandid sädelesid ja isegi härradel rippus pea igaühel tsiviilülikonna rinnal üks või kaks aumärki. Hea veel, et mitte lahingulise vapruse oma. Mundris tagalaohvitseridel oli igaühel kõigi muude kõrval küll vähemalt üks. Ei tea, mille eest õieti? Vahest olid nad mõnel rahulikumal perioodil varustuslaevadega korraks kaasa lennanud.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Peale Martinseni istus mundrikandjaid siin veel kolm, kõik temast kõrgemas auastmes. Kuid enne fuajees ringi liikudes jõllitasid nad Martinseni &lt;em&gt;kuut&lt;/em&gt; lahinguvapruse medalit ja andsid esimest korda vastakuti juhtudes peaaegu et esimesena au, kuigi Martinsen kiiruselt eriti alla ei jäänud. Õigupoolest tundus ka see auandmine mõneti koomilisena. Vaevalt need kolm üldse enam sõjaväes teenisid. Ega ta ise ka enam. Aga munder on munder ja sellele tuli au anda, ükskõik kes selle sees ka ei pesitseks.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Laua otsas istus loomulikult Gordon Morsey koos oma prouaga ja üsna lähedal neile Helen ja Martinsen. Kõnesid ja tooste ta eriti ei kuulanud, sõi ainult väikeste viisakate suutäite kaupa oma salatit ja mekkis toostide ajal pisikese lonksu veini.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Ainult kõnede vaheajal tõusva kõnesumina varjus küsis ta Helenilt: „Kes see mees on, kes seal peaaegu meie vastas su isa lähedal istub?” Tegemist oli tollesamaga, kellega eravestluse pidamiseks (justnagu?) Gordon Morsey oli temast vabanenud, kui Martinseni nõusolek Surmamüüri ääres kõnet pidada oli tal juba käes ja Martinseni enda palve Reno suhtes hakkas presidendihärrale ebamugavaks muutuma.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„See on Alan Gardner,” vastas Helen. „Ta on firma asepresident, nagu sinagi saad. Aga temal on vähemalt kümme protsenti firma aktsiaid ka veel.” Heleni hääl kõlas austavalt.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Ah nii,” oli ainus, mida Martinsen kosta oskas.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Küllap sina saad ka paari aastaga osanikuks,” naeris tüdruk, kes kartis vist ekslikult, et peigmehe häälest kostis kadedusenoot. „Kui papale endale meelde ei peaks tulema, siis küll &lt;em&gt;mina&lt;/em&gt; juba tuletan.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Rohkearvuline teenijaskond, kes üksikutele maja enda omadele vaid tänaseks appi oli palgatud, vahetas lauanõud välja ja tõi kohale pidusöögi teise käigu. Nüüd ilmus veini kõrvale juba ka konjakipudeleid. Loomulikult Artamacilt. Sealseid jooke peeti üldse parimateks. Martinsen oleks küll hoopis „vana valget” või viskit eelistanud, aga mitte tema ei olnud siin peokorraldaja. Ja ega ta selles seltskonnas õieti juua tahtnudki.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Kui klaasid olid täidetud, kõnetas teda ootamatult Gordon Morsey: „Ja nüüd palun ma mõned sõnad öelda oma tulevasel väimehel, sõjasangaril ja ordenitekandjal kaptenleitnant Erik Martinsenil.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Järgnes kombekalt vaoshoitud, kuid aupaklik aplaus.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Kurat! Ainult see veel puudus! Homseks oli ta juba nagunii hampelmanniks kaubeldud, nüüd hakka siin ka veel!&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Ta tõusis püsti, tegi ebamäärases suunas kummarduse ja sõnas: „Ma tänan selle ootamatu au eest, kuid ei saa seda vastu võtta. Siin on kolm minust kõrgemas auastmes ohvitseri. Tsiviilisikud seda nähtavasti ei tea, aga laevastiku reeglite järgi oleks minu praegune etteaste äärmiselt sobimatu.” Ja ta potsatas oma toolile tagasi.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Seltskonda valdas hetkeline hämmeldus, aga kolm tagalarotti heitsid talle heakskiitvaid pilke. Sõnaõiguse saigi tema asemel keegi kaptenmajor. Martinson ei viitsinud esialgu isegi kuulata, mis ta rääkis, ja vestles vaikselt Heleniga. Kuid siis hakkas mingi perifeerse taju tõttu kõrvu kikitama.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„...meie edu tagatis,” hakkas kaptenmajori hääl talle teadvusse jõudma. „Paljud arvavad, et see sõda jäi nii-öelda viiki. Ei, mu daamid ja härrad! Me &lt;em&gt;võitsime&lt;/em&gt; selle, kuna saavutasime oma peaeesmärgi. Me pääsesime võrdsetel alustel ligi Gallani maagimaardlatele, mis enne kuulusid ainult Montlarile. Tõsi, me ei suutnud Montlarit päriselt välja tõrjuda, selleks oleks tulnud &lt;em&gt;veel&lt;/em&gt; võimsamalt ja ohvrimeelsemalt võidelda. Kuid need maardlad on põhjatud ja nüüd saime moodustada ühisfirma Ornax-Montlar Company. Polegi tähtsust, kas me valdame maardlaid üksi või koos Montlariga. Varud on mitme põlvkonna vältel ammendamatud. Me võitsime, daamid ja härrad! Hiiglaslik majanduskasv on igal juhul tagatud.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Järgnes maruline aplaus ja seltskond jõi pitsid korraga põhjani. Isegi Helen, kes oli alkoholi tarvitamises muidu väga tagasihoidlik. Martinsen üksnes tõstis enda oma pisut ja pani puutumatult lauale tagasi.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Mis sinuga on, Erik?” imestas Helen. „Sa ei joonudki? &lt;em&gt;Nii&lt;/em&gt; tähtsa saavutuse auks jõin isegi mina.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Ma pean tualetti minema,” pomises Martinsen püsti tõustes. Kuna ta polnud esimene selle tee käija, ei äratanud minek tähelepanu.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Oh,” muutus Helen murelikuks. „Muidugi, sa pole ju veel päris terveks saanud.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Martinsen eemaldus ja leidis endamisi, et on juba nii kuradima terveks saanud, et lausa pulbitses tungivast vajadusest midagi õhku lasta. Eriti siin lähikonnas.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Kõik need, kes kaitstult kodus istusid – tagalarotid, poliitikud ja ärimehed, kunstnikud ja masse üles kütvad meediasolkijad – hõiskasid nüüd ülistuslaule ja tantsisid Frank Albey ning lugematu hulga temataoliste soolikatel. Ja lõikasid tulu, mille sõja põllule külvatud väetis oli neile toonud. Nad kõik. Ainult mitte võitlejad ise, kui nad kogemata ka eluga tagasi tulid. Invaliididele ei jätkunud selle juubeldava &lt;em&gt;edu&lt;/em&gt; juures isegi korralikke proteese.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Ja tervetest ei hoolitud samuti kuigi palju, välja arvatud üksikud temataolised juhuslikud erandid, kelle arvelt võis isiklikku rinda uhkelt ette ajada. Nad kõik olevat ju mõttetud ja lootusetud joodikud, keda Tema Pühaduse Kasumi kokkukraapimiseks kasutada ei olnud ka enam otstarbekas.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Martinsen tundis äkki põletavat häbi, et ta täna siin viibis. Et ta üldse siin viibis.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Ta lahkus aina juubeldavamaks muutuvalt õhtusöögilt väga varakult. Helen oli oma olemasoluga tal kunagi põlved nõrgaks võtnud, aga täna tahtis nõrgaks võtta hoopis selles seltskonnas valitsev õhkkond. Need olid &lt;em&gt;raipeõgijad&lt;/em&gt;. Ja Helen kuulus samuti nende kilda.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Tõenäoliselt polnud ta selles süüdi. Igaüks oli oma kasvatuse vili. Ja nüüd oli ta ise sõja vili. Martinsen tundis südamevaluga, et tüdruk ei olnud muutunud. Ta polnud süüdi. Kuidas ta kogu aeg siin viibides muutuda saigi? Aga tema, Martinsen, &lt;em&gt;oli&lt;/em&gt; muutunud. Sest kuidas oli tal pärast läbielatut, nähtut ja tehtut võimalik veel endine olla?&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Helen saatis ta ukseni. „Millega sa sõidad?”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Eks ma mõne takso ikka leian,” arvas Martinsen.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Otsekui ei millestki materialiseerus nende kõrvale Gordon Morsey. „Sa võid ka siia ööbima jääda,” tegi ta ettepaneku. „Ruumi on ometi küllalt.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;&lt;em&gt;Ja pärast pulmi samuti&lt;/em&gt;, mõtles Martinsen sapiselt. Et tütreke kodunt ei lahkukski. Ja Martinsen ise oleks nii tööl kui kodus äia – kodus veel ka ämma – valvsa ja &lt;em&gt;hoolitseva&lt;/em&gt; pilgu all. Kas nad pidasid teda lapseks, kellel peab silma peal hoidma? Ta võis ju Gordonist poole noorem olla, aga mõnes asjas oli ta hoopis poole vanem. Vähemalt.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Tänan, Gordon, aga mu tuba taastusravi keskuses on ikka veel alles ja esimene ravivõimlemine tehakse juba üsna varakult.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Nojah, sel juhul muidugi,” noogutas Morsey arusaavalt. „Homseni siis. Müüri juurde sa ju ikka tuled?”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Kas me siis kokku ei leppinud? Tulen ja räägin, kui sa soovid.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;&lt;em&gt;Ainult vaevalt see sulle ja teistele sinutaolistele väga meeldib&lt;/em&gt;, mõtles ta endamisi. Nad jätsid nägemiseni ja Martinsen lahkus. Millegipärast oli tal tunne, et pärast homset teda sellest uksest enam väga hea meelega sisse ei lasta. Kui üldse.&lt;/p&gt;
&lt;h3 align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;&lt;strong&gt;4&lt;/strong&gt;&lt;/h3&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Järgmisel päeval kell kolmveerand kaksteist oli Martinsen kohal. Kuigi ametlik talitus pidi algama täpselt keskpäeval, polnud kahtlust, mis siin sündima hakkab, ja et umbropsu paika pandud ajakava lendab kus kurat. Viimast mõistsid kindlasti ka mälestusteenistuse organiseerijad. Kuid sellest ei saanud tekkida probleemi. Mingi orienteeriv kellaaeg pidi ju paika pandud olema ja eks läheb siis nagu läheb.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Martinseni saabumine veerand tundi enne täpset kellaaega näitas talle ilmselget hilinemist. Mitte ametlikule osale, mis tõenäoliselt ka õigel ajal alata ei saanud. Vaatamata taevast langevale vastikule uduvihmale – mis polnud õieti ei vihm ega ka udu, vaid midagi vahepealset – oli sõjaväekalmistule kogunenud niisugune rahvahulk, mis poleks Surmamüüri äärde kuidagi ära mahtunud, tallamata seda ümbritsevat eraldi hauatahvlite merd – nende langenute omi, kelle kehadest kas või osa oli õnnestunud külmutatud kujul koduplaneedile tagasi tuua.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Rahvahulk voogas kitsa rongkäiguna Surmamüüri eest läbi ja asetas selle ette lilli. Kuhi kasvas terve müüri pikkuselt vaat et juba veerandini müüri kahemeetrisest kõrgusest. Esimesed tulijad olid saabunud juba vähemalt kell üksteist, kui mitte veelgi varem. Tagasitoodute hauaplaatide juures liikus samuti hulgaliselt inimesi, ehkki mitte rongkäigus. Nad olid ilmselt langenute lähisugulased.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Ka mundrikandjaid leidus rohkem kui palju. Enamik olid ilmselt demobiliseeritud mehed ja naised, kes neile alles jäänud mundrikandmise õigust kasutasid ainult täna, et austada oma langenud sõjakaaslasi.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;See pidi olema sulaselge ime, et Martinsen Surmamüürist juba mööda läinud ja kalmistu servale kogunenud rahvahulgast Joel Honneri ja Odin Boretskyga kokku sattus. Tõsi küll, mundrid mängisid ilmselt oma osa. Tsiviilriietuses inimeste seas torkasid nad paratamatult üksteisele rohkem silma ja mundrikandjad kogunesid sõjaväelise instinktiga nagu endastmõistetavalt gruppidesse. Ühest niisugusest Martinsen sõbrad leidiski.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Sa tulid siis ikka täna ka,” nentis Boretsky, meenutades eilset kohtumist „Sitavareses”, kus Martinsen oli seletanud, et käis päev varem ainult sellepärast, et mitte kuulata tänaseid õõnsaid kõnesid.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Hullem veel,” urises Martinsen. „Ma pean ise ka kõnet pidama.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Segaseks oled läinud või?” imestas Honner.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Te ei kujuta veel ettegi, &lt;em&gt;kui&lt;/em&gt; segaseks,” nentis Martinsen. „Teen seda oma pruudi isa palvel, kes kõigepealt söötis mulle ette pakkumise saada üheks tema firma asepresidentidest. Muidugi mitte minu, vaid oma tütre hüvanguks. Kahtlustan, et see ametikoht loodi spetsiaalselt minu jaoks, sest kui ma Renole töökohta küsisin, sain kuulda, et vakantse praegu ei ole. Arvake ära, mis nime see firma kannab.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Ega me selgeltnägijad ei ole,” porises Boretsky tusaselt.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Selle nimi on Ornax-Montlar Company,” seletas Martinsen mitte just rõõmsa häälega. „Mu armas äiapapa on siinpoolse otsa president.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Nojah,” nentis Honner. „Siis on sul ju vedanud. Ainult et veel eile lubas keegi „Sitavareses” endal pigem kõri läbi lõigata, kui selle gigantfirma teenistusse astuda.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Ega Erik ei astugi selle &lt;em&gt;teenistusse&lt;/em&gt;,” seletas Boretsky. „Ta asub seda &lt;em&gt;juhtima&lt;/em&gt;. Ja vean kihla, et pärast äiapapa erruminekut on ta ise president ja peaaktsionär ühes isikus. Kes suudaks sellele vastu panna? Endas ma küll kindel ei ole, kuigi teada saaks ainult siis, kui on võimalus järele proovida. Vaevalt, et niisugust võimalust tuleb. Kõik ei ole õnneseened.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;See ei olnud hukkamõist. Vähemalt sõnades mitte. Kuid temperatuur vanade sõprade vahel näis katastroofiliselt langevat.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Õnneseen?” irvitas Martinsen neile näkku, kuna silmsidet äkitselt enam polnud. „Õnneseen? Ma ju ütlesin, et teil pole aimugi, &lt;em&gt;kui&lt;/em&gt; segaseks ma olen läinud. Karta on, et pärast seda väljapressitud kõnet saab ka mu pruudi isa teada, kui segaseks. Tema jagatud &lt;em&gt;juhtnöörid&lt;/em&gt; kõne tarvis mulle miskipärast nagu ei sobi. Kurat teab, kas ta siis enam mu pruudi isa enam ongi, sest pole ka pruuti. Vastus seisab Heleni käes.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Nüüd tekkis silmside jälle. Ja „temperatuur” nende vahel tundus pisut umbusklikult, aga siiski soojenema hakkavat.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Mis sa teha kavatsed?”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Mis te ise antud olukorras teeksite?” küsis Martinsen vastu ja jutustas, mida oli Gordon Morsey villas eelmisel õhtul kuulnud ja näinud. Ta jäi oma aruandes üpris kuivaks ja objektiivseks, hoides emotsioone eelseisva kõne jaoks nagu paisu taga. Selle eest vandusid Honner ja Boretsky mitu korda üsna mahlakalt.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Kuule,” ütles Boretsky lõpuks. „Sul ei maksaks oma tulevikku siiski ära lõhkuda. Sa oled meie sõber ja relvavend. Ehk tõmbad veel meidki liikuri peale, kui ise kannad kindlalt maha saad.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Kes siis &lt;em&gt;nüüd&lt;/em&gt; omakasust unistab?” irvitas Martinsen sõpradele otsa vaadates. Seisud olid äkki nagu ümber pööratud ja silmside jälle olemas. Ainult oma plaanidest seoses kõnega ei öelnud Martinsen midagi. Asi pidi tulema eksprompt ja emotsiooni pealt. Pealegi laskusid parajasti alla kaks suurt liugurit Silveri raketodroomilt.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Neist tulid mööda trappi maha paraadmundris ohvitserid – mõned igast laevast. Lisaks veel üks seersant ja reamees – samuti igast laevast. Nemad olid kõik dessandist. Laeva juhtimiseks vajati vastava väljaõppega spetsialiste, mis üldiselt tähendas ohvitserikraadi saamist. Dessandis vajati noori ja niisama hästi välja õpetatud tapamasinaid, mis jäid väga erinevatesse auastmetesse. Kuid ega nad lahingute vaheaegadel auastmete erinevusele suurt tähelepanu ei pööranud. Kõik olid ju koos ühes ja sellessamas hakklihamasinas.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Sharon Wellsi ja veel mõnd oma laeva ohvitseri – nüüd juba teistest laevadest, kuna nende viimast ju polnud enam – märkasid Martinsen, Honner ja Boretsky ühekaupa trapist alla laskujate seast kohe. Nendega oli ka toosama poolpõlenud näoga dessantseersant, kes eile „Sitavareses” laual seistes laulu möirgas. Nüüd olid nad kõik muidugi kained ja paraadmundrites. Sõbrad tõttasid neile vastu.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Erik, sa oled täna jälle siin,” imestas Sharon. „Eile just ütlesid, et ei taha neid õõnsaid kõnesid kulata.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„No kiskus nagu siiapoole,” kehitas Martinsen õlgu. „Teadsin, et näen teid siin.” Ise pilgutas ta Honnerile ja Boretskyle silma: olge vait. Tal polnud praegu mingit tahtmist kogu lugu jälle üle rääkima hakata. Küll pärast jõuab. Kui veel saab. Ega aega ka ei olnud.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Me peame oma lilled ära panema,” ütles Sharon ja silmitses Surmamüüri eest lakkamatu vooluna mööda liikuvat lõputut rongkäiku. „See võtab vist üksjagu aega.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Teid lastaks vast ilma järjekorrata,” arvas Honner.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Kes me niisugused oleme, et vahele trügida,” protesteeris Sharon. „Ja nagunii ei alga pühade õõneskõnede paraad enne, kui kõik on müüri eest läbi käinud. Nii et me läheme ikka ilusasti järjekorra lõppu.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Ootame siin,” kinnitas Martinsen. „Eks pärast jõuab „Sitavareses” rääkida küll ja küll.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;&lt;em&gt;Kui ikka saab veel&lt;/em&gt;, mõtles ta endamisi uuesti.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Mida sa õieti plaanitsed?” küsis Odin Boretsky nüüd uuesti.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Kui ma isegi täpselt teaks,” tunnistas Martinsen. „Aga ühtki sõna valet ei kavatse ma rääkida, selle peale võite kas või Dacloni puskarit võtta.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Kõik kolm hakkasid mürinal naerma, sest Dacloni puskar oli küll kange kraam, aga samas ka kõige hullem solk, mida Universumis loodud. Ehkki ära ei öeldud ka sellest, kui muud polnud.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Kulus veel tubli pool tundi, enne kui lillepanijate rongkäik Surmamüüri ääres sedavõrd hõrenes, et ametlik osa alata saaks. Kalmistu kõrvale oli püstitatud väike tribüün ja viimase ette rahvahulk koguneski – nii Surmamüüri eest läbi käinud inimesed kui ka need, kes tagasitoodud omaste hauaplaatide vahelt tulid. Tribüün oli muidugi vajalik, muidu poleks ühtlasel tasapinnal seisjad peale esiridade kõnelejaid ju näinud.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Mundrikandjaid oli palju, kuigi üheksa kümnendikku neist olid demobiliseeritud ja vanad „kestad” ainult tänaseks selga ajanud. Kuid mingi sõjaväelise instinkti mõjul kogunesid nad ühte gruppi – nii need, kes teenisid veel laevadel, kui ka see enamik, kes enam mitte. Rivikorras nagunii ei seistud – siin polnud mingi paraad. Kuid niisama instinktiivselt, kui koguneti, seisti õlg õla kõrval.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Tribüünil kolletasid paar admirali, mõned poliitikud, Silveri linnapea ja – ennäe imet – ka Gordon Morsey koos Alan Garneriga. Vaevalt tema 10% Ornax-Montlar Company aktsiaid tal praegu taskus seisid, aga nende olemasolu ja tähtsus saatsid teda igal pool. Veel seisid tribüünil paar Martinsenile täiesti tundmatut tegelast, aga ju nad siis mingid tähtsamad „käbid” olid, et seal seisid.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Kõigepealt võttis sõna Silveri linnapea. Noh, sõjaväelased olid juba nii palju kõnesid kuulanud, et ei pööranud neid endid ja nende langenud relvakaaslasi ülistavale „siirupile” mingit tähelepanu. Martinson rääkis hoopis Sharoniga – või vastupidi.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Kas see seal tribüünil ongi su tulevane äiapapa?” küsis leitnant.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Seni justnagu jah,” oletas Martinsen napilt.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Mis sa sellega mõtled?” ei saanud Sharon aru. „Kas te ei ole enam ühel lainel? Ja kui, siis kummaga?”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Siiani oleme ikka veel ühel lainel – mõne arvates. Aga ma ei ole kindel, kas just väga kauaks.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„No nüüd ei saa ma küll enam midagi aru,” vangutas Sharon pead. „Sind koori nagu sibulat kiht kihi haaval.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;See naiselik uudishimu. Sharon võis olla muidugi eeskujulik tulesuunaja, aga ega ta sellepärast vähem naine ei olnud. Ja niisugustes asjades...&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Ära siis koorides pisaraid valama hakka,” naeris Martinsen. „Oota ära. Ma ise ootan kah. Varsti saab selgeks.” Seesmiselt ei olnud ta kaugeltki nii lõbus. Vähemalt olid Honner ja Boretsky suu pidanud, muidu oleks Sharoni küsimused praegu hoopis teist laadi.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Vahepeal oli sõna võtnud üks admiral, keda vanad sõdurid kuulasid niisama vähe kui linnapead. Aga tsiviilelanikkond aplodeeris. Siis ajas „kamarajura” mingi poliitik, kes püüdis endale lähenevate valimiste eel plusspunkte hankida. Martinsenil polnud aimugi, millal need valimised toimuvad, aga selles oli ta veendunud, et ise ta sinna küll ei lähe – või kui, siis ainult kõva konvoi saatel ja käeraudades. Karta võis, et varsti ta need ka saab. Siis see juhtuski.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Ja nüüd palun Ornax-Montlar Company nimel kõnelema üht meie sõjasangarit, kuue vapruse medaliga autasustatud kaptenleitnant Erik Martinseni,” kuulutas meer. Kõik peale Honneri ja Boretsky, kes asjast vähegi aimu olid saanud, ajasid üllatusest silmad pärani, Sharon Wellsil läksid need igatahes suureks nagu transportööri rattad.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Sa osaled selles õõnsuses, mida alles eile põlgasid?!”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Ma ju ütlesin, et oota ainult,” muigas Martinsen ja läks relvakaaslasest eraldudes poodiumi poole. Ta teadis, et see, mis ta nüüd teeb, on tema jaoks pöördumatu. Tegelikult oli asi niikaugel juba eilsest saadik. Pöördumatult. Nüüd tuli ainult tulemus fikseerida.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Kui ta poodiumile tõusis ja mikrofoni lähemale tõmbas, plaksutas rahvahulk käsi. Ainult relvakaaslased seisid vaikides ja mitte just sõbratundeid väljendavate nägudega. Sharoni poole Martinsen parem ei vaadanudki. Tüdrukul oli juba ta lahkumisel ilme, nagu kavatseks täiest jõust vastu hambaid anda.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Ornaxlased! Kaasplaneetlased!” alustas Martinsen esimeste sõnade juures erutusest kähiseva häälega. „Siin on juba palju kõneldud lahingulisest vaprusest ja patriotismist. Just siin, langenute haudadel. Aga millegipärast pole keegi lausunud sõnagi selle kohta, &lt;em&gt;miks&lt;/em&gt; seda sõda üldse peeti.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Meile öeldi, et me ründasime Montlarit ainult selleks, et Montlar ei jõuaks seda ise esimesena teha. See on &lt;em&gt;jama&lt;/em&gt;, mu daamid ja härrad. Montlaril ei olnud üldse mingit põhjust ega ka tahtmist meiega sõda pidada.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Milles oli siis asi? Te ei pea minu sõnu uskuma, aga vaadake tulemust. &lt;em&gt;See&lt;/em&gt; ehk paneb uskuma või vähemalt järele mõtlema. Te kõik teate, et sõja tagajärjel on moodustatud Ornaxi ja Montlari vaheline ühiskompanii Gallani maagimaardlate kasutamiseks. Enne valdas neid maavarasid ainult Montlar. Nüüd siis Ornax ka.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Seega tuleb välja, et me ei rünnanud Montlarit mitte Ornaxi kaitseks, vaid üksnes majanduspoliitilise eliidi ahnuse tõttu. Teie isad ja emad, õed ja vennad, pojad ja tütred surid ainult selle eest, et kamp korrumpeerunud poliitikuid ja neid nöörist tõmbavaid äritegelinskeid võiksid veel enam rikastuda. Ja kõik püha patriotismi nimel!&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Ametlikult tähistame me siin täna Rahupäeva. Aga eile viibisin korraks seltskonnas, mis nimetas seda Võidupäevaks. Ja neile see Võidupäev oligi. Vaat selle hinnaga!” Ta lasi laia viipe üle Surmamüüri ja seda ümbritsevat hauakivide mere. „Mõttes nimetasin neid eile raipeõgijateks. Täna ütlen selle arvamuse avalikult välja. &lt;em&gt;Raipeõgijad&lt;/em&gt;!&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Ja samal ajal ei leidu invaliidistunud, aga ikka veel eliidi jaoks nii &lt;em&gt;ebamugavalt&lt;/em&gt; elus sõjasantidele võimete kohaseid töökohti leiva teenimiseks ega isegi vahendeid normaalseteks proteesideks. Kas &lt;em&gt;see&lt;/em&gt; ei pane teid pisut mõtlema? Mis maa see ometi on? Minu poolt kõik. Tänan tähelepanu eest.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Ta laskus mööda astmeid alla. Relvakaaslaste näod särasid. Nüüd olid pikad näod hoopis poodiumile jäänute omad, nagu oleks igaühele tuubitäis sinepit vägisi kurku pitsitatud. Kahelt poolt tungis lähemale nii tsiviil- kui ka sõjaväepolitsei. Aga neil polnud lootustki, kuigi nad olid relvastatud. Veteranid – ehkki paljakäsi – seisid neil vastas nagu lahingurinne. Ja praeguses olukorras tuld avada politsei küll ei söandanud.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Nüüd läheb löömaks,” mõtles Martinsen. Aga seda ei olnud teps mitte vaja. Kuna ta „auditooriumi” endiselt pihus hoidis, tõstis ta käe ja hüüdis: „Ma ei tulnud siia rahvarahutusi tekitama. Tulin vaid tõde rääkima, kuigi see mõne arvates võib kuritegu olla. Las nad saavad mu. Eks näis, mida kaela määritakse.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Vanad relvakaaslased olid nagu imeväel tema ümber tekkinud.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Nad võivad sulle riigireetmise ka pähe kupatada,” hoiatas Odin Boretsky.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Eks näis, nagu öeldud,” muigas Martinsen süngelt.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Igal juhul, kui nad tahavad sind pikemalt sisse konserveerida,” teatas Sharon raevukalt, „siis me lihtsalt &lt;em&gt;vallutame&lt;/em&gt; selle vangimaja. Tahaks näha, kes neist õrnakestest tsivilistidest meile vastu saab.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Olge tänatud,” kostis Martinsen. „Ma usun, et nii kaugele see asi ei lähe. Ma esinesin ju Ornax-Montlar Company nimel. Minust võivad nad firmas muidugi lahti saada ja seda nad kindlasti teevad, aga omaenda &lt;em&gt;mainet&lt;/em&gt; peavad ka hoidma. Kui vabaks saan, kohtume homme „Sitavareses”.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Ja läbi ta enda soovil politsei jaoks avatud inimkoridori astus ta politseinikele vastu ning lasi käed raudu panna. Nad läksid läbi selle koridori kongauto juurde, saateks raevukas vihakisa politseinike suunas kahelt poolt. Mundris tüdrukud isegi sülitasid nende pihta. Militaarvõmme ei olnud keegi kunagi armastanud. Nad segasid nii sõdimist kui puhkamist.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Rahu, ainult rahu!” hüüdis kaptenleitnant Martinsen oma raudus käsi tõstes. Ega teda väga karmilt ei hoitud, kuna tuli ju nagunii ise. Ja ega pollaritele endile ka praegune ülesanne ei meeldinud. Ainult et käsk on alati vanem kui selle täitja.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Igatahes küsis vahistamist juhtiv seersant: „Suitsu sul ikka on? Võta igaks juhuks minu pakk ka.” Pakk ja tops tikke rändasid ühest taskust teise. Siis läks Martinsen kongautosse. Seal istus poolpõlenud näoga dessantseersant Chiklis juba ees.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Mida kuradit sina siin teed?” imestas Martinsen.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„No ma jõudsin enne ühele või kahele ära äsada, enne kui sa rahu välja kuulutasid,” seletas seersant. Eks ta oli ise ka pisut pihta saanud, nagu kiiresti kinni paistetav silm seda reetis. „Huvitav, mis nüüd edasi tuleb.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Kurat seda teab,” arvas Martinsen. „Minu lasevad nad ilmselt homme nelja tuule suunas lahti. Nagu öeldud, esinesin ma firma nimel ja niisugust reklaami nad küll ei vaja. Aga kui sina minu pärast sisse jääd... Meie kamraadid lubasid vajaduse korral vangla vallutada. Kui sa minu pärast kinni jääd, aga mina mitte, siis teen seda juba ise.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Proosit!” hõiskas seersant ja tõmbas taskust kolmveerandliitrise lapiku. „Hea, et nad ei viitsinud meid kohe läbi otsida. Ja pärast võmme joota mul küll päevaplaanis ei seisa.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Nii nad siis sõitsid politseikongis ja rüüpasid suurte ja kiirendatud lonksudega „vana head valget”, kuni jõudsid – &lt;em&gt;kainestusmajja&lt;/em&gt;. Nähtavasti oli firma jõudnud instruktsioone anda, et niisugust juttu rääkinud mees pidi olema purupurjus. Ja kes sõjaväepolitsei vastu kaasa lõi, see samuti. Kui nad kohale jõudsid, siis reetsid tühjaks kummutatud plaskust pärinevad lõhnad, et ega nad kained tõesti enam ei olnudki.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Nad riietati pesuväele, aga sigaretid ja tikud jäeti „pisut” määrusi rikkudes alles, ja paigutati kuuesesse kongi magama. Ega see polnudki paha mõte. Kusagil tuli ju tõesti üks korralik uni teha ja suuremad pinged oli kärakas ka maha võtnud. Ülejäänud neli kongikaaslast olid enesestki mõistetavalt parajas joobes. Mõni magas, mõni oksendas, aga üldiselt magasid nad kõik. Kui kellelgi pissihäda tekkis, põrutati rusikaga vastu ust. See avati kenasti ja kes ei maganud, marssis vetsu. Siis räägiti kongis veel ärkvel olles pisut lugusid, tehti suitsu ja magati veel. Ole sa purjus või kaine, aga tundus, et muredest ei saa iial küllalt. Ainult et mure üle oldi harjunud muretsema ikka alles siis, kui mure käes.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Hommikul kell kümme lasti nad hoopis vabaks. Kuna minna polnud õieti kuhugi ja taastusravi võimlemise aeg oli Martinseni jaoks ammu möödas, läksid nad esimesse ettejuhtunud kõrtsi ja tegid kõvad napsid pluss kerge hommikusöögi.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Kuule, mul on mõned asjad ajada,” ütles Martinsen välja tulles. „Aga laeku õhtul nii seitsme paiku „Sitavaresesse”. Siis peaks seal meie omi ka juba koos olema. Ehk võtame midagi ette.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Hästi, olen kohal,” nõustus seersant lahku minnes.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;Tegelikult ei olnud Martinsenil mitte &lt;em&gt;mõned&lt;/em&gt; asjad ajada, vaid ainult üks. Tagasisaadud kommunikaatoriga – imelugu, et pollarid seda pihta ei pannud – helistas ta Helenile. Tüdruk vastas juba kolmanda kutse järel.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Erik!?” Ta hääl oli nutune. „Miks sa pidid eile... niimoodi rääkima? Televisioon kandis üle ja...”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Väga hea,” nentis Martinsen. „Teisiti ju ei saanud. Keegi pidi lõpuks tõde ka ütlema.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Aga nüüd...” halises Helen. „Isa ütles, et ei taha sind enam silma nurgastki näha. Ta keelas sind isegi meile sisse lasta.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Mind ei huvita, mida su armas papa arvab. Mind huvitab, mida SINA arvad. Ega ma külla enam ei kipugi. Küsimus on selles, kas sa tuled minuga või mitte.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Kuidas ma saaks?” halises Helen nutuga pooleks.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Selge,” nentis Martinsen. Rikas neiuke kartis vaesust, kui oma perekonna vastu mässu tõstab. Pole enam raha, pole toatüdrukuid, pole enam varandusega teibitud kindlustunnet. Rahaline seis käis Heleni jaoks siis üle armastuse. Noh, oligi karta.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Head teed sulle siis,” lausus Martinsen, kuigi oleks tahtnud hoopis hambaid krigistada. „Meie suhe, nagu ma aru saan, on läbi. Palju õnne kellegagi, kellega su perekond sind paaritada otsustab.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Oh, Erik...” kuuldus kommunikaatorist. „Kuidas sa niimoodi saad?!”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;JUSTIFY&quot;&gt;„Kehvasti,” kinnitas Martinsen siiralt. „Aga loodetavasti tuleme mõlemad sellest välja. Head &lt;em&gt;partiid&lt;/em&gt; ja jumalaga.”&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;LEFT&quot;&gt;Ta lülitas kommunikaatori välja. Minna polnud tegelikult kuhugi. Ta ostis lähimast ajaleheputkast paar pakki sigarette, toosi tikke ja otsis endale ühe vaba pargipingi. Nüüd oli mõelda vaja. Süda valutas. Otse füüsiliselt, kuigi mitte eest vaid tagant poolt – seljast. Aga see oli tühiasi. Tähtis oli ainult seesama, mis alati: võidelda nii kaua, kui oled selleks veel võimeline. Martinsen ei teadnud, kui kaua ta selleks veel võimeline on, aga lõpuni minemata ei kavatsenud ta nüüd igatahes jätta.&lt;/p&gt;
&lt;p align=&quot;LEFT&quot;&gt; &lt;/p&gt;
&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;</description>
 <pubDate>Tue, 22 Nov 2016 05:32:37 +0000</pubDate>
 <dc:creator>ats</dc:creator>
 <guid isPermaLink="false">121 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu</guid>
 <comments>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/s_nnik_s_ja_p_llult#comments</comments>
</item>
<item>
 <title>Rajake tähetolmus</title>
 <link>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/rajake_t_hetolmus</link>
 <description>&lt;div class=&quot;field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix&quot;&gt;&lt;ul class=&quot;links&quot;&gt;&lt;li class=&quot;taxonomy-term-reference-0&quot;&gt;&lt;a href=&quot;/autor/tiit_tarlap&quot; typeof=&quot;skos:Concept&quot; property=&quot;rdfs:label skos:prefLabel&quot; datatype=&quot;&quot;&gt;Tiit Tarlap&lt;/a&gt;&lt;/li&gt;&lt;/ul&gt;&lt;/div&gt;&lt;div class=&quot;field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot; property=&quot;content:encoded&quot;&gt;&lt;p&gt;&lt;img alt=&quot;&quot; class=&quot;image-large&quot; src=&quot;/sites/default/files/styles/large/public/Rajake_esi.jpg?itok=hB_1kdXm&quot; style=&quot;width: 317px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;&quot; /&gt;Me võitleme, joome ja naerame,&lt;br /&gt;kuni lõpuks me haihtume põrmuks.&lt;br /&gt;Ei kellestki rohkem jää järele,&lt;br /&gt;kui rajake tähetolmus.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sel’ rajake silma ei hakkagi,&lt;br /&gt;kes vaadata täpselt ei oska.&lt;br /&gt;Nii näinud on seda vaid vähesed,&lt;br /&gt;kes ära ei lasknud end osta.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Need on need, kelle päid pole segaseks&lt;br /&gt;veel pasundan’d võltsoraaklid&lt;br /&gt;ja silmi täis pole valetan’d&lt;br /&gt;poliitikute spektaaklid.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Me põlgame mammona orjajaid,&lt;br /&gt;et täis saaksid nendegi kotid&lt;br /&gt;ja vendade verest tuln’d seeklitest&lt;br /&gt;nüüd lõua all rasvased lotid.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ei, ega me võita ei loodagi.&lt;br /&gt;Kuid uhkust saab sellestki olnust,&lt;br /&gt;et midagi lõpukski õigesti&lt;br /&gt;me tegime tähetolmus.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Me võitleme, joome ja naerame&lt;br /&gt;ja lõpuks me haihtume põrmuks.&lt;br /&gt;Ei kellestki rohkem jää järele,&lt;br /&gt;kui rajake tähetolmus.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;em&gt;Tundmatu autori laul XXVI sajandist. („Galaktika folkloori kogumik.“, 2. Trükk, IV köide, lk. 361)&lt;/em&gt;&lt;/p&gt;
&lt;hr /&gt;
&lt;p&gt; &lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Veteranid. Noores sellised, paljud alla 30.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Äsja lõppenud sõda, mille tulemusena ei muutunud suurt rohkemat, kui et kellegi kaubanduslepingud muutusid soodsamaks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kibestumine ja lootusetult vigane tunnustamata geenius laatsaretis.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Aga mis siis, kui peaks natuke oma sõda...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt; &lt;/p&gt;
&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;div class=&quot;field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-label&quot;&gt;Suur pilt:&amp;nbsp;&lt;/div&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot;&gt;&lt;a href=&quot;https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/Rajake-kaas.jpg&quot;&gt;&lt;img class=&quot;pure-img&quot; typeof=&quot;foaf:Image&quot; src=&quot;https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/Rajake-kaas.jpg?itok=VRIHt9tn&quot; width=&quot;100&quot; height=&quot;70&quot; alt=&quot;&quot; /&gt;&lt;/a&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;</description>
 <pubDate>Sat, 20 Aug 2016 10:56:23 +0000</pubDate>
 <dc:creator>admin</dc:creator>
 <guid isPermaLink="false">115 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu</guid>
 <comments>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/rajake_t_hetolmus#comments</comments>
</item>
<item>
 <title>6-8</title>
 <link>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/6_8</link>
 <description>&lt;div class=&quot;field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot; property=&quot;content:encoded&quot;&gt;&lt;div class=&quot;attribute-long&quot;&gt;
&lt;p&gt;&lt;b&gt;6&lt;/b&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Gosnelli kutse üle ei tasu imestada,” arvas Darr mõistvalt, kui nad – Elly jälle roolis – toimetusse sõitma hakkasid.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma ei imestagi,” möönis Horler. „Ainult kipun tagantjärele kahtlema, kas nii järsk äraütlemine oli ikka kõige targem tegu. Oleks tahtnud teda pärast eilset ekstsessi korraks näha ja kuulda. Aga too ülelakutud sell, erasekretär, oli just sihukest sorti tüüp, kellele lihtsalt ei saanud nina pihta andmata jätta.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Enamik siin linnas nii ei arva,” muigas Darr mõnevõrra sapiselt. „Katki pole sellegipoolest midagi. Küllap näed Gosnelli veel enne, kui oodatagi oskad. Ta ei saa ju oma ettepanekut tegemata jätta.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Oskate selles suhtes midagi soovitada?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vana advokaat vaatas Horlerile otsa. Ta kõhn teravajooneline nägu jättis ühtaegu kuidagi õilsa ja samas ka range mulje. Helesinised silmad olid selged nagu kahekümneaastasel ja nende pilgu eest ei paistnud just palju varjule jäävat. Kas ta kahtlustas, et Horler kavatseb ajalehe siiski Gosnellile müüa, kui hind on soodus? Võimalusi leidus ju ikka. Või huvitas teda hoopis noorema mehe sisu? On too segaduses ega tea, &lt;i&gt;kuidas&lt;/i&gt; suure Gosnelliga just kõnelda?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Küllap see küsimus nii mõeldud oligi. Ja Horler lasi endale alati hea meelega nõu anda, kuigi ei pruukinud seda niisama sageli kuulda võtta. Soovitustest võis tihti välja lugeda üht-teist hoopis soovitaja enda kohta.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Klauslist testamendis peaks ju piisama,” ütles Darr. „Gosnell teeb sellest kuulda saades muidugi ettepaneku müüa ajaleht kellelegi süütule variisikule, kes tal pihu pealt sööb nagu pool linna. Seda ei piira ükski klausel. Sina rõhud pojalikule kuulekusele pärandaja ilmselge soovi suhtes ja keeldud. Ei midagi isiklikku. Inimlikult täiesti mõistetav. Kui tahad, võin juures olla. Aga sa võid ka Gosnelli kõigi ärialaste ettepanekutega otseteed minu juurde saata ja ise kõrvale jääda.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta tegi väikese, vaevumärgatava pausi, enne kui lisas: „Ei, see viimane pole siiski kõige parem mõte. Kui meie senine hoolduskomitee ajalehe ise omandab, ei näeks niisugune asi kõige korrektsem välja. Võin sulle soovitada kellegi teise usaldusväärse.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kummaline,” mõtles Horler. Millal ta oli kinnitanud, et kavatseb „Trackhilli Teatajat” &lt;i&gt;üldse&lt;/i&gt; müüa? Jah, ta rääkis &lt;i&gt;maja&lt;/i&gt; müügist ja sedagi veel siis, kui polnud testamendi sisu ja vanaisa majandusliku seisuga üldse tuttav. Nüüd aga näis Darr võtvat ka ajalehe müüki ja tema lahkumist kui otsustatud asja.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Oh, ma arvan, et vestlen härra Gosnelliga meelsasti ise,” arvas ta. „Käia Trackhillis ja mitte näha selle värvikaimat asukat! Kuidas siis niisugune asi kõlbaks? Muide, kui see juba jutuks tuli, siis miks pani vanaisa testamenti üldse klausli, millest nii kergesti mööda pääseb?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mida muud ta veel teha oleks saanud?” kehitas Darr õlgu. „Küllap leidis, et oma tahte selgeks väljaütlemiseks on seda piisavalt. Sa ei ole ju tema vaenlane.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;See oli tõsi. Ja muidugi lootis taat, et tema, Hank, ikkagi &lt;i&gt;jääb&lt;/i&gt;. Mõnd rängemat klauslit lisades oleks ta otsekui mõista andnud, et ta sellega enam üldse ei arvesta, ja kartis just niimoodi pojapoja otsust lõplikult lahkumise suunas kallutada.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Aga teisalt... Ta ju ikkagi lisas lahkumist arvestava klausli, kuna ei saanud seda tegemata jätta. Ja sellisel kujul oli see väga poolik samm. Midagi lonkas... Miks ei lisanud ta siis, et ainuvõimalik ostja saaks sel juhul olla ainult tema sõber Darr ja tolle hoolduskomitee? Jah, alternatiivita ostja määramine oleks hinna paratamatult alla löönud, aga taat, keda ei piiranud ükski klausel, võinuks ju summas juba eelnevalt kokku leppida ja testamendis ära tuua. Ent Darr, kes oli ometi advokaat ja pidanuks seda väga hästi teadma, ütles praegu ainult, et mida Alil siis muud üle jäi...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Äkki ei näinudki taat Darri ja tema hoolduskomiteed ainsa alternatiivina lootusele, et Hank ikkagi paigale jääb ja ettevõtte enda kätte võtab? Äkki tegi ta Gosnelli puudutava klausli ainult vastutuleva žestina Darrile, jättes selle &lt;i&gt;meelega&lt;/i&gt; poolikuks, ja see oli ka kõik, mida Darr isegi vana sõbrana saavutada suutis, kuigi oleks soovinud rohkemat?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ja muidugi oli tema, Hank, võib-olla üksnes haiglaselt kõike ja kõiki kahtlustav tüüp, nagu see talle juba aastaid oli tundunud. Tõsistes olukordades võis see vahel naha päästa, kuid väikestes asjades, millest elu põhiliselt koosnes, oli paraku muutumas juba normaalseid inimsuhteid rikkuvaks taagaks. See kippus nägema halbu tagamõtteid kõikjal – nii seal, kus neid olla võis, kui ka seal, kus neid ei saanudki olla või kus need tähtsust ei omanud. See kippus jätma teda iseenda loodud isolatsiooni. Ellujäämise hind...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas sa oma Käopesa üle vaatasid?” küsis Darr vaid mõne sekundi pärast, mille jooksul need mõtted jõudsid ilma sõnadeks valamata, ainult ahistava tundena Horleri peast läbi lennata.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Pole veel aega saanud,” valetas ta vaistlikult – ja oleks iseenda peale pahandades peaaegu huulde hammustanud. See taak oli juba tugevam kui ta teadlik tahe. Ta oli lihtsalt endalegi aru andmata leidnud, et Darril pole mingit põhjust teada Käopesa asupaika. Isegi mitte seda, et see asub majas või selle lähedal, kui Al talle ise ei öelnud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Käes! Horler taipas nüüd, et sellest kõik algaski. Taat &lt;i&gt;ei olnud&lt;/i&gt; oma sõbrale Darrile öelnud, ehkki Käopesa äramärkimine ametliku dokumendi juurde jäetud kirjas pidi kahtlemata küsimust tekitama. Kas või sõnatut. Aga Al &lt;i&gt;ei&lt;/i&gt; öelnud. Jättis isegi ainult Horleritele mõistetava väljendiga „&lt;i&gt;ratsuta&lt;/i&gt; Käopessa” eksliku mulje, et see &lt;i&gt;pole&lt;/i&gt; käeulatuses. &lt;i&gt;Kui&lt;/i&gt; suured sõbrad nad Darriga siis ikkagi olid?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Käopesa suhtes oli parem vanaviisi talitada, see tähendab vaikida. Kuid muidugi leidus asju, millest võis ja isegi pidi Darriga rääkima.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kuulsin, et meie aia taha on Stetsonite asemel asunud mingid Jorgensenid,” ütles ta ning jutustas leitud jalajälgedest ja koerast, kes täna oli valmis iga sissetungijat kas või lõhki rebima, kuid eile vaikis, nagu poleks teda olemaski.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Huvitav tähelepanek,” nentis Darr. „Koer võis muidugi toas olla või kusagil ära. Aga... võis ka mitte. Ja siis...”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Te ehk teate neist Jorgensenidest midagi lähemalt?” küsis Horler, korrates meelega tehtud eksitust nimega uuesti. „Nägin vanu Starke. Nemad pidasid neid uuteks ja mitte eriti seltsivateks.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Darr naeratas. „Ma kardan, et pigem ei seltsita suuremat hoopis Jorensitega – sul jäi nimi valesti meelde. Kes pole Trackhillis sündinud, jääb igavesti uueks, vähemalt siin linnaosas. Hea, kui teine põlv juba omaks võetakse. Jorens ostis maja... oot-oot... kuue ja poole aasta eest, kui Stet-sonid selle pankroti tõttu poolmuidu maha müüsid. Ta on mingi tähtsam asjapulk Gosnelli vabrikus, tema vasall, nagu me neid nimetame, see on tõsi. Aga Jorens ja sissemurdmine? Ei, sedamoodi ta küll välja ei näe. Ja majas pole rohkem kedagi, kes isegi pimedas mehe mõõdu välja annaks, ainult naine ja neli last, lisaks vist üks naisteenija. Iseasi, kui kusagilt tuli talle &lt;i&gt;korraldus&lt;/i&gt; keegi oma krundilt läbi lasta. Ainult et Gosnell ei ole kohe kindlasti mees, kes mingeid lihtlabaseid sissemurdmisi korraldaks.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Noh, see ei pruukinudki olla mingi labane sissemurdmine. Horleril oli juba eile kahtlus tekkinud, mida need kaks tundmatut tema tagahoovis tegid. Võib-olla pidid hoopis &lt;i&gt;nemad&lt;/i&gt; ta maha laskma ja kaduma, et anda oodatavale marssalile selge versiooniga selge sündmus – tapmine tundmatute murdvaraste käe läbi. Ja &lt;i&gt;tema&lt;/i&gt; juhatusel läbiviidud uurimine ei oleks kohe kindlasti mingeid konkreetsetele isikutele viitavaid jälgi leidnud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kuna aga Darr ei paistnud nii drastilistesse meetoditesse juba eile uskuvat, ei hakanud Horler advokaadi ümberveenmisega aega viitma. Pealegi köitis ta tähelepanu hoopis teine asjaolu.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Et Starkide vanapaar küllalt lähedase naabri kohta midagi teadis, oli normaalne. See aga, et Darr, kes elas tükk maad eemal, oskas pikemalt mõtlemata öelda palju rohkem, tundus tähelepanuväärne. Näis, nagu peetaks siin linnas nähtamatut sõda iga tänava ja maja pärast ja hoitaks hoolikalt silm peal vastase igal liikumisel, iga uue tugipunkti tekkel. Ning sel juhul oli üks selle sõja pidajatest kahtlemata Robert Darr. Ega ta seda eile õhtul põhimõtteliselt varjanudki, ehkki olukord ei paistnud siis veel nii drastiline.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tõsi küll, praegusele juhtumile leidus ka palju lihtsam seletus: advokaadi andmed võisid pärineda ta oma vanaisalt, kelle uudishimu uue naabri vastu oli täiesti loomulik.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nad jõudsid toimetuse ette. See oli vana, kuid hiljuti uue laudvooderdise saanud puumaja, mis jättis unelevalt soliidse mulje. Kutsar, kes istus maja ees tühja tagaistmega vedruvankri pukis, näis jagavat sama ellusuhtumist. Välisukselt tulijaile vastu kihutav veel poisiohtu nooruk ei olnud seevastu kuigi unelev ega soliidne.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mis lahti, Walt?” pidas Darr ta peaaegu hõlmapidi kinni. „Kuhu nüüd?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Trükikotta, härra Darr!” hingeldas poiss, nagu oleks ta juba oma teekonna lõpus, mitte alles alguses. „Ma pean neid hoiatama, et materjal saabub ladumisse tund aega hiljem. Ja proua Butler on siin.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Anna minna,” lasi Darr mehehakatise lahti. „See on käskjalg,” seletas ta Horlerile. „Midagi näikse olevat jälle kinni jooksnud.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nad läksid sisse. Avar mitme kirjutuslauaga tuba kõlas häältest nagu konverentsisaal. Uute tulijate saabudes vaikisid need ühe hetkega ja siis selgus, et käratsejaid polnudki rohkem kui neli – kui mitte arvestada noort naist kõige esimese laua taga, kes näis kõrvale jäävat ja harjutas ilmselt nähtamatuks muutumist.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tülitseva neliku – sest millest ka jutt ei käinud, polnud tegu juba näoilmete järgi otsustades viisakuste vahetamisega – moodustasid ühelt poolt aknaaluse laua taga pooleldi istuv, pooleldi seisev turd mees, varrukakaitsetega käed lauale toetatud ja ümmargused öökulliprillid ees, kulunud ülikonna ning punetava näoga noormees laua kõrval ja pisut küljetsi seisev nooremas keskeas tegelane, kelle tumedas habemetüükas nägu ilmestas küünilisevõitu naeratus. Vastaspoole moodustas ainuisikuliselt selle naeratuse objekt, ebamäärases vanuses pikk kuivetu daam, kelle selg püsis oma asendis nähtavasti äsja allaneelatud harjavarre tõttu. Paistis, et ta on kõigist segamiskatsetest hoolimata just lõpetanud pika loetelu asjadest, mis ta toimetuserahvast arvab – kõigist koos ja igaühest eraldi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Robert!” hüüatas naisolevus Darri märgates. „Jumal tänatud, et sa tulid! Ehk on vähemalt sinul rohkem aru peas, kui neil... hmh... härradel siin. Vaata ise, mis nad on teinud!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Tere päevast, armas Daisy!” sõnas Darr väärika leebusega, mis oli kui väljaütlemata etteheiteks siin valitsenud ebasoliidselt kõrgendatud toonidele. „Luba endale tutvustada „Trackhilli Teataja” verivärsket omanikku, härra Horlerit. Härra Horler. Proua Butler, meie linna üks tähelepanuväärsemaid daame, noortehariduse eestseisuse üks teokamaid liikmeid, Heategevate Daamide Komitee esinaine, Kristliku Kasvatuse Nõukogu inspektriss ja...”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;Ja pind terve linna perses juba veeuputusest saadik&lt;/i&gt;, näis habemetüükas mehe pilk tahtvat juurde lisada, mida keel targu siiski kuuldavale ei toonud. Polnud vajagi. Nüüd mäletas Horler isegi agarat prouat, kelle visiidi eel tervet kooli alati paanika tabas, õpetajaid veel enam kui kasvandikke. See oleks päris naljakas paistnud, kui nende ülipüüdlikkus mitte õpilaste turjale poleks maandunud. Jeesus Kristuse uus ilmumine olnuks selle kõrval naljaasi. Tundus, et daam ei olnud sellest ajast karvavõrragi muutunud, nagu oleks ta leiutanud igavese nooruse – või õigemini igavese eatuse – eliksiiri.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Noor Horler?” küsis proua Butler silmnähtava huviga. „Ali pojapoeg? Tunnen teile kaotuse puhul kaasa! Al oli tõeliselt tubli ja võimekas mees. Vahel küll isepäine, aga tubli. Loodan, et tulete niisama hästi toime.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler pomises midagi tänusõnade sarnast ja daam sirutas talle raugelt käe. Selle selg oli ülespoole pööratud ega jätnud suuremat kahtlust, millist tervitust omanik silmas pidas. Antud asendis kätt suruda oleks üsna imelikult välja kukkunud ja sõrmi lihtsalt pihku võttes jätnuks Horler kohmakalt kohtlase mulje. Niisiis suudles ta pakutud käe soonilist selga ja sai proua Butleri heakskiitva pilgu osaliseks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See leht siin vajab tugevat kätt, eriti praegusel alpusele ja moraalilõtvusele kalduval ajal.” jätkas too. „Ma loodan, et teil jätkub seda. Ali pole ainult mõnda aega olnud ja vaadake nüüd...”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta ulatas Horlerile dramaatilise žestiga lahtivolditud ajalehe. Teise, kahe kuldsõrmusega ehitud käe nimetissõrm osutas laia punase sõõriga piiratud alale nagu kulli küüs. Horler ei taibanud muud, kui et hukkamõistu pälvinud lehekülg ei sisaldanud midagi peale kuulutuste, ja andis numbri Darrile edasi, saates seda vabandusega: „Ma saabusin alles eile õhtul ja pole veel millegagi kursis.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mitte et ma sinu hoolduskomiteed halvustada tahaksin, Robert,” jätkas proua Butler. „Ma saan ju aru, et olete omaenda tegemistega hõivatud inimesed ja hoidsite ajalehte töös vaid ligimesekohusest ja ajutiste inimestena kuni härra Horleri saabumiseni. Aga loomulikult vajab niisugune ettevõte alalist peremeest. Vaadake nüüd, mis ilma juhtuda võib! See, nagu ma siin juba ütlesin, on tõesti liig!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Praegu oli ta hääl siiski juba hoopis leplikum kui ennist toimetuserahvale nende tõelisi ja eeldatavaid hingeurkaid üles lugedes.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler küünitas Darri kõrvalt uurima ja hakkas mõne hetke möödudes umbmääraselt aru saama, milles asi. Keskel ilutses kenade vinjettidega kuulutus pühapäeval toimuvast Kristlike Noorte sügispiknikust, selle all asetses teade karskusühingu korraldatavast heategevast oksjonist orbudekodu heaks, millest kõiki lahkeid kodanikke paluti aktiivselt osa võtma. Pisut ebaõnnestunud paigutuse tõttu võis siit väga hea – või õigemini halva – tahtmise korral välja lugeda, nagu läheksid oksjonihaamri alla hoopis Kristlikud Noored. Skandaali põhjusena näis see aps siiski rohkem kui otsitud. Kohe selgus, et antud seost oligi märganud ainult Horler üksi ja pahanduse tõeline allikas seisis hoopis mujal.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Proua Butleri kulliküünis osutas nagu verdikti välja kuulutades esmalt paremale, siis vasakule ja pärast väikest kõhklust, kuid seda otsustavamalt ka alla. Esimesena näidatu osutus hoogsalt sõnastatud ja piknik-oksjonist oma kaks korda suuremaks ja kolm korda ligitõmbavamaks rändtsirkuse reklaamiks, mille esimese, päevase etenduse algusaeg – paraku, paraku – piknik-oksjoni omaga peaaegu täpselt kokku langes, edestades viimast veerand tunni võrra. Kuid mis siin siis valesti oli? Pikniku aega andis kindlasti muuta või tsirkusega mingis ajamuutuses kokku leppida. Midagi reklaamida oli õigus ometi kõigil. Teine rantlahter kuulutas laupäevaõhtust sügishooaja algust Lugeni varietees ja &lt;i&gt;seda&lt;/i&gt; mäletas Horler ise juba vanast ajast räägitavat, et põhilised atraktsioonid toimusid seal pahatihti teise korruse numbritubades. Aga see oli ju ometi laupäeval ega kattunud ei proua Butleri silmateraks oleva kuulutuse ega päris kindlasti ka osaliste kontingendi poolest!&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kolmas reklaam kuulus kellelegi ilmsüütule seafarmerile, kes pakkus saabuval suurlaadal müügiks põrsaid – „odavid, rõemsaid, tervid, ja roosaid nigu pupesid” (autoritekst oli ilmselgelt muutmata). Selle „süüst” oli üldse raske aru saada, kui kirjakeel maha arvata. Kuid vahel kuulutajad ehk nõudsid, et ükski toimetaja nende vaimusünnitist, mille eest nad ise ka maksid, ära ei „vusserdaks”.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kuid proua Butler ei jaganud seda mõttekäiku. Tema süüdistus seisis hoopis muus, mille peale Horler reklaamilehekülge uurides isegi unes poleks tulla osanud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See on &lt;i&gt;skandaalne&lt;/i&gt;!” hakkas ta hääl jälle ohtlikult valjenema. „Asetada kõlbeline puhtus ja kõrgemad hingeväärtused nagu meelega kõrvuti tsirkusega, sigadega ja – antagu mulle andeks – samahästi kui pordumajaga, sest kõik teavad hästi, mida see Lugeni asutus endast õigupoolest kujutab!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nüüd oli valik, kas naerda või vanduda, päriselt raske. Proua Butleril pidi olema &lt;i&gt;tõeliselt õrn&lt;/i&gt; hing. Ainult seda arvestades suutis Horler hoiduda nii ühest kui teisest, kuigi see talle kergelt ei tulnud. Moraalivalvurist daam oleks teda päris kindlasti vääralt mõistnud, oletades, et rünnatakse tema pühasid põhimõtteid. Väiksemas osas poleks ta ehk eksinudki, kuid see väiksemgi osa olnuks suunatud vaid nende põhimõtete ülepaisutatud iseloomule. Suurem pidanuks silmas, et keegi on üldse suuteline nägema midagi moraaliteotavat siin – tavalisel, kõigile avatud reklaamileheküljel.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tabanud silmanurgast habemetüükas lehemehe irvitava pilgu, sai ta aru, et polnud ainus selle vaatenurga omanik. Ometi ei jaganud seda kõik siin ruumis, vähemalt näiliselt ja vähemalt proua Butleri vaimset seisundit arvestades.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Tõesti pisut piinlik,” tunnistas Darr vaoshoitult. „Ma pean selle pärast vabandama. Tänases numbris me kindlasti muudame paigutust.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Pisut piinlik!” ei jäänud proua Butler hoopiski rahule. „Ma juba ütlesin, et see on &lt;i&gt;skandaalne&lt;/i&gt;! Me ei anna seda juhtumit kohtusse ainult arvestades, et ajalehel puudus seda numbrit välja andes tegelik omanik. Jaa-jaa, ma tean, sa oled ise advokaat ja ütled nüüd, et me kaotaksime. Aga ka meid esindaks advokaat, eks ole? Siin leheküljel on ka küllalt sündsamaid kuulutusi, mida meie oma kõrvale panna.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas just protsess ei võimendaks veelgi ebameeldivamalt antud kahetsusväärset näpuviga?” söandas varrukakaitsetega prillipapa vahele poetada. „Praegusel juhul seda kindlasti ei märganudki keegi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Proua Butler heitis talle kõrgi pilgu, mille juurde oleks ilmtingimata pidanud kuuluma lornjett.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Võimendaks, härra toimetaja, just nimelt et võimendaks,” sõnas ta mürgiselt. „Võimendaks isegi sel määral, et maksaks teile võib-olla teie töö, ükskõik kas me võidame või kaotame kohtus. Sest iga siin linnas vähegi midagi tähendav inimene esitaks endale selle võimenduse järel küsimuse: kes vastutab Trackhilli trükisõna moraalse laitmatuse eest?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Oh, jäta, Daisy, sa ju tead isegi, et see oli ainult rumal kokkusattumus,” rahustas Darr.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Juhuse tahtel heitis Horler sel hetkel taas silmanurgast pilgu habemetüükas mehe poole ega olnud kokkusattumuses enam nii veendunud. Ajakirjanikul polnud ehk midagi Kristlike Noorte või heategevate daamide vastu, proua Butleri vastu aga küll. Mõned vooruseapostlid võisid olla üsna tülikad, eriti kui neil jätkus liiga palju arutut agarust koos raha ja võimuga seljataga. Ja proua Butleril ilmselt oli seda – nagu Horler koolipõlvest ise mäletas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Olgu, Robert,” hakkas proua Butler lõpuks sulama. „Muidugi ma usun, et see oli juhus, kuigi lubamatu. Sellepärast ma ütlesingi – „&lt;i&gt;nagu&lt;/i&gt; meelega”. Aga ma kardan, et seesugune juhus viitab siinsete töötajate pealiskaudsusele, et mitte öelda taipamatusele. Ja ma &lt;i&gt;väga&lt;/i&gt; loodan, et see ei kordu. Neil peab silma peal pidama. &lt;i&gt;Kogu aeg&lt;/i&gt;. Näete, härra Horler, kui raske tööpõld teil ees seisab.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Viimase lause juures nimetatu otsa vaadates manas ta näole ähvardavalt mesimagusa naeratuse, mis tahtnuks nagu öelda, et kõik siin heidetud rasked sõnad ei puuduta üldsegi veel uut, noort ja lootustandvat omanikku. &lt;i&gt;Veel&lt;/i&gt; ei puuduta.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Te olete alles &lt;i&gt;nii&lt;/i&gt; noor,” lisas ta hoolitsevalt. „Kindlasti vajate te aeg-ajalt head nõu. Te võite minuga alati arvestada.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Pärast seda luges proua Butler oma missiooni toimetuses täidetuks ja suundus puhevil purjedega mõne järjekorras seisva kallale, unustamata siiski enne meenutamast nii Darrile kui Ellyle laupäeva õhtul raekojas toimuvat Teokate Kodanike Vastuvõttu.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma usun, et sinu perel, Robert, on kutsed juba käes. Aga teie tulekust, härra Horler, ei saanud me muidugi ette teada, nii et võite end samuti kutsutuks lugeda. Eestseisuse liikmena on mul see õigus. Ja see on teile otse hädavajalik, noormees!” sädistas ta entusiastlikult, nagu poleks kogu eelnenud väävlihõngulist stseeni üldse aset leidnud. „Te olete ometi meie linna ainsa ajalehe omanik. Sinna tulevad kõik Trackhilli tähtsamad inimesed. Peate end nüüd linnaeluga kiiresti kurssi viima. Te pole vist enam mitu aastat kodus olnud. Ärge mõelgegi tulemata jääda. Ja sina, Elly, leiad kindlasti head materjali seltskonnakroonikale.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ülejäänud toimetusele ei pööratud enam tähelepanu, nagu poleks neid üldse kohal. Nemad olid oma „jao” juba saanud. Ellyle osaks langenud erikohtlemine ei jäänud Horleril märkamata. Tüdruk kuulus &lt;i&gt;seltskonda&lt;/i&gt;...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kurat mind võtku,” mõtles Horler viisakusest tingitud tänusõnu pomisedes. „Kui siin linnas ähvardatakse ajalehte kohtuga juba olematute probleemide korral, mis toimub siis veel tegelike puhul?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Alles pärast proua lahkumist leidis Darr lõpuks võimaluse tutvustada Horlerile ka ülejäänud kohalviibivat rahvast, keda varem &lt;i&gt;justnagu&lt;/i&gt; ei sobinud esitleda koos ja &lt;i&gt;otsekui&lt;/i&gt; ühel pulgal proua Butleriga. Ega viimane selleks ka aega andnud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Käisekaitseid ja ümmargusi prille kandev isand oli toimetaja Reah, karepõsk Voight ja kulunud ülikonnas noorsand Glauser reporterid, „raju” vaibudes kusagilt välja ilmunud musta sokuhabemega Polley samuti, aga tema oli lisaks veel ka fotograaf, nähtamatust harjutanud preili Huber täitis peale sekretäriameti veel hulgalisi väiksemaid kohustusi, Ellyt Horler juba tundis. See oligi kogu toimetus, kui mitte arvestada jooksupoiss Walti ja varahommikuti lapi ja harjaga üle ruumide käivat koristajat, keda polnud kohal.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kuidas see siis niimoodi välja kukkus?” küsis Darr leebelt. „Al vaatas omal ajal kõik muidugi ise üle, aga mina lootsin ajutise inimesena teie kogemustele...”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ainus kogemus, mis proua Butleri puhul avitada võib, on ehk teispoolsus,” irvitas Voight ja libistas peopesaga üle habemeorase. Ta oli neljakümnele lähenev sitkelt kõhn mees läbitungivate hallide silmadega ja iroonilise suujoonega, mis jätsid mulje, et ei leidunud palju asju, mis teda verest välja lööksid. Mis omakorda vihjas „asendamatu” positsioonile oma töökohas. Sedasorti silmi tundis Horler ka teistest aegadest ja teistest oludest. Sõltus ainult konkreetsetest olukordadest, kas ta liigitas need pluss- või miinuspoolele. Talle tundus, et ta võib seda meest ähmaselt mäletada, kuigi too teda seitsme või kaheksa aastase vanusevahe tõttu vist mitte. Toimetajat ta varasemast ei teadnud ja nooremreporter jäi omakorda talle endale liiga nooreks, nagu ka sekretär. Fotograaf oli kindlasti tundmatu.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma ei tea, kuidas see juhtus,” pomises kulunud ülikonnas Glauser troostitult, mis viitas, kelle käsi oli õnnetu lehekülje kokku pannud. „Niisuguse seose peale ei tule ju ükski hing.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Peale proua Butleri,” lisas Voight sapiselt.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja ta tuligi,” märkis Darr kuivalt. „Seega pole tarvis niisuguste seoste tegemiseks põhjust anda.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Pärast Dii lahkumist on kõigil tööd rohkem ja oht midagi kahe silma vahele jätta suurem,” ütles toimetaja kuidagi ebalevalt. Ta lõpetas „sissetungi” järel vist ikka veel higistavate prillide kuivatamise ja laiutas käsi, prillid ühes ja taskurätt teises käes. Siis tõmbas ta rätikuga ka üle lauba. Näis, et ta ei tunne end siin ruumis just nii kindlalt, kui tähtsaim mees pärast omanikku tundma peaks. Või oligi asi selles, et ta pidas end juhtunu eest vastutavaks?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See oli vist õigustatud kivi sinu kapsaaeda, Elly?” pöördus Darr ranget nägu tehes tütretütre poole. „Sa peaksid enda peale võtma &lt;i&gt;kõik&lt;/i&gt; vana töötaja ülesanded.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Aga selle eest on nüüd naistelehekülg ja seltskonnakroonika palju uudsemad,” kaitses Elly end enesekindlalt nagu inimene, kelle positsioon pole ohus ja kes nagunii ei tegele siin mitte leiva, vaid üksnes lisataskuraha teenimisega.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma ei mõelnudki preili Granti süüdistada,” kinnitas toimetaja kiiresti ja peaaegu kohkunult. „Ta teeb tõesti head tööd. Meil on lihtsalt ajaga kaasas käimiseks veel vähemalt üht inimest juurde vaja.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Eelistatavalt hiromanti,” lisas Voight. „Keegi peab ju ennustama, mis järjekordse numbri puhul pikse kärkima lööb.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horleril tekkis küsimus, kas Darr oli äkki kellegi Dii kulul Ellyle siia „mängukoha” teinud, aga praegu polnud küll õige aeg seda esitada. See pidi jääma pärastiseks. Pealegi ei olnud ta veel kindel, kellelt küsida. Ja lõppude lõpuks: kas tal endal oligi siin toimuvaga erilist pistmist?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sama mõte näis liikuvat ka Darri peas, kui ta ütles: „Kellegi palgale või hoopis palgalt &lt;i&gt;maha&lt;/i&gt; võtmisest saab rääkida alles siis, kui on teada, &lt;i&gt;kellega&lt;/i&gt; sellest rääkida. Võib-olla härra Horler ei tahagi seda lehte. Lähme tahapoole, Hank.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Teistele ruumisolijaile kõlas see muidugi naljana, kuid mitte Horlerile. Juba teist korda sel pärastlõunal mainis Darr kaudselt müüki, millest Horler ise talle õigupoolest selget sõnagi polnud öelnud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Advokaat hakkas ees minema, kuid peatus siis hetkeks, nagu midagi meenutades, heitis pilgu uurile ja sõnas pooleldi üle õla: „Rod Bulloc peaks kohe tulema. Juhatage ta siis meile järele. Ja muide, Reah, vanasti tegid kogu töö ära ainult kaks inimest.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nad läksid edasi, kõrvus kellegi – ilmselt Voighti – üsna kuuldav porisemine: „See oli veel enne veeuputust ja siis anti nädalas ka ainult üks number välja.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Omaniku kabinet, kuhu pääses lühikesest otsaaknaga koridorist, oli lukus. Palgalistel polnud siia omapead ilmselt asja või oli neil varuvõti. Darr keeras luku lahti ja ulatas võtme peaaegu pidulikult Horlerile.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See kuulub nüüd sulle. Eks sa ise otsustad, kui kauaks.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler kippus isegi selles vihjet tajuvat: &lt;i&gt;loodetavasti mitte kauaks&lt;/i&gt;.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sisustus oli lihtne: kirjutuslaud, mõned ilustusteta toolid, suur puhvetkapp seina ääres ja ürgvana terasseif nurgas, mille vanaisa oli nähtavasti ruume üürides pealekauba saanud. Aknaeesriided olid luitunud ja vist juba kaua vahetamata. Al polnud luksusest kunagi suuremat hoolinud. Ainsaks mitte päris otstarbekaks asjaks jäi kulunud katteriidega diivan puhvetist vastasseinas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Seifi võti on siin,” ulatas Darr talle nimetatu.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler tundis, et peaks nüüd käituma peremehe kombel, ja pakkus advokaadile istet. Mõlemad taipasid žesti tahtmatut sümboolsust ja muigasid kergelt. Ka Horler võttis istet, kuid mitte veel lauatagusele omanikutoolile. See jäi tühjaks. Kui juba diplomaatiline korrektsus, siis lõpuni. Omand polnud veel päriselt üle antud. Tuli Bulloc ära oodata.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas niisugused sissetungid on sagedased?” küsis Horler.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Sa mõtled: nagu täna Daisy puhul?” hakkas Darr naerma. „Oh, neid on alatasa. Ja see polnud veel midagi. Lihtsalt liiga palju võimukust, liiga palju teenijaid ja liiga palju vaba aega ülearenenud aktiivsuseks. Aga ta &lt;i&gt;esindab&lt;/i&gt; siin linnas midagi. Ja seda &lt;i&gt;miskit&lt;/i&gt; ei soovitaks ma kellelgi ignoreerida, kes siin tsipakegi kaalu tahab omada. Staatust määravad muidugi teised tegurid, kuid ka avalik arvamus, ja armas Daisy on omakorda üks &lt;i&gt;selle&lt;/i&gt; määrajaist. Ma soovitan sul siiralt tema kutse vastu võtta, teenid plusspunkte. Üldiselt ta soosib noori arukaid mehi, kui neil jätkub arukust temaga mitte vastamisi minna.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See on vist üsna raske ülesanne,” irvitas Horler, „sest kui olla &lt;i&gt;seesuguse&lt;/i&gt; avaliku arvamuse meele järgi, ei tohi sul oma arvamust nähtavasti üldse olla.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas sa Voighti panid tähele?” muigas Darr.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kuidas siis,” noogutas noorem mees huviga kuulates. „Tal näib olevat terav keel.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Lisaks ka oma arvamus,” kinnitas Darr. „Ta on olnud selle lehe juures oma kümme aastat. Pärast seda, kui Al hakkas liiga vanaks jääma, sai just temast „Trackhilli Teataja” kandetala ja ta on seda siiamaani. Ilma Voightita vajuks see leht vist uinakule, igaüks saab sellest aru. Aga isegi Al kogu oma põlisasuka ja isikliku autoriteediga ei saanud Voightist ametlikult toimetajat teha, kuna nii mõnedki tema väljaütlemised läksid liiga suurde vastuollu selle niinimetatud &lt;i&gt;miskiga&lt;/i&gt;, õigemini hea tooniga – asjad, mida too &lt;i&gt;miski&lt;/i&gt; ei pea sündsaks otse välja öelda.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Aga Al ise?” küsis Horler.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Noh, vanema kooli meestel on teatud puutumatus,” muheles Darr. „Eks meie ju olegi selle &lt;i&gt;miski&lt;/i&gt; teinud või õigemini veel vanematelt põlvedelt praeguseni kandnud. Halvimal juhul nimetatakse meid vanadeks veidrikeks ja vaadatakse läbi sõrmede. Mitte et just Ali puhul seda vaja oleks läinud, seda mitte.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja ikkagi ei saanud ta omaenda ajalehes toimetajaks panna meest, keda tahtnud oleks?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See puutumatus on igaühel ainult isiklik ega laiene kaugemale. Sellepärast Al ei saanudki Voightist toimetajat teha, kuigi Reah ei pääse kõigi oma märkimisväärsete võimete juures tollele lähedalegi. Nojah, omand on muidugi kah puutumatu, aga see pole veel kõik. Lihtne näide. Ajaleht on ettevõte. Ja igal ettevõttel võib tulla ajutisi raskusi. Mida ta siis vajab? Ajutist toetust, et raskustest üle saada. Aga panganõukogu esimehe toolil istub proua Butleri abikaasa. Selge?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;See on muidugi väga otsene näide. Tavaliselt toimib kõik palju kaudsemaid ja paljusid erinevaid teid mööda. Aga see &lt;i&gt;toimib&lt;/i&gt;. Otsekui mingi &lt;i&gt;soovitute&lt;/i&gt; ja &lt;i&gt;soovimatute&lt;/i&gt; selekteerimise süsteem. Kes oskab end soovimatuks teha, see praeb. Sest nais- ja meessoost proua butleritest pole kuskil puudust ja nad seisavad ühtselt nagu müür. Lausa võistlevad, kes on suurem ja kõvem kivi selles vooruse ja eksimatuse müüris. Kes neist ise vääratab, langeb niisama kindlalt põlu alla. Aga seda juhtub õige harva ja see peab siis ka midagi tõeliselt suurt olema.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja Voight?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Tema rabab tööd ja irvitab endistviisi edasi. Aunimetustest ta ei hooli ja palka saab ta nagunii töö, mitte nimetuse eest. Aga tõusta pole tal kuhugi. Ei ajalehe sees ega ammugi mitte mõnel muul alal. Ainult et tema on sedasorti sell, kes nagu ei hooligi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vanem mees jälgis kerge muigega, kuni Horler selle üle pisut järele mõtles. Ega küll temagi olnud päris eile sündinud, nii et mingiks ilmutuseks praegu avaldatud elutõde ei saanud. Ta kaalus pigem küsimust, tahab ta ikka tõesti endale kaela kogu seda mõttetutest pisinääklustest koosnevat eluviisi, mille ehedat näidet ta just eesruumis näinud oli – väikelinlikku jama, mille niidid ulatusid kõikjale nagu kleepuv ämblikuvõrk –, ja kaldus arvama, et ega ei taha küll. Ning ajalehetööst ei teadnud ta nagunii midagi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Müügiotsus hakkas ta peas sündima. Tal polnud vaja isegi taas hulkuriks hakata. Farmi rendileping pidi varsti uuendamist nõudma ja sel juhul võis ta vabalt ise lambafarmeriks hakata. Selleks kõlbas ta kindlasti rohkem kui ajalehega tegelema. Valikuid jätkus.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ainus, mis teda otsusest kohe rääkimast peatas, oli tõdemus, et Darri himu lehte omandada oli juba varem läbi kumanud. Ja praegu, nagu ta mõningase jahmatusega taipas, oli ta müügiotsust tegemas taas ei muu kui &lt;i&gt;Darri enda räägitud jutu mõjul&lt;/i&gt;. Ei, otsus pidi pisut ootama, kuni ta olukorda lähemalt uurib.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas too Dii, kes siit ära läks, sattus samuti avaliku arvamuse ebasoosingusse?” küsis ta otsekui jutujätkuks, pidades teise ilmet seejuures vargsi, aga teraselt silmas. Paraku oli vana advokaat harjunud tundeid varjama ja ta nägu ei väljendanud midagi märkimisväärset. Võis ju ka olla, et polnudki midagi väljendada.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See noor daam ei olnud nii tähelepanuväärne isik, et avalik arvamus oleks hakanud tema peale püssirohtu raiskama,” ütles Darr ükskõikselt. „Kuigi, seda peab muidugi märkima, et neidu, kes eelistab ratsapükse seelikutele ka ratsutama minemata, eriti heaks ei kiideta – muidugi kui teda märgataks. Sa ju tead,” hakkas ta naerma, „et avalikku arvamust võivad ignoreerida ainult kuningad ja kerjused, mõlemad poolused muidugi laiendatud tähenduses. Noh, kuningate poolele ta ei kuulunud. Tema Hiilgus Avalik Arvamus vaatab Dii taolistest üle, kuni nad taipavad pead mitte kergitada.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Nojah, see jutt praegu tulenes proua Butleri visiidist, aga on siis veel muidki probleeme?” uuris Horler edasi, oodates, mida – ja mis valguses – vana advokaat lisaks esile toob. „Mulle nagu meenuks, et te nimetasite seda sissetungi veel väikeseks asjaks.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Oh, jutt läks sellega seoses lihtsalt liiga pikale. Aga tõsi, avalik arvamus, mille eest armas Daisy siin emalõvina võitles, on ainult üks asi. Ette tuleb muidki, kuidas seda nüüd öelda, lahinguolukordi. Alles läinud nädalal ähvardas meid tõepoolest kohtuprotsess mõnevõrra ebamugava trükivea pärast. Ebamugav oli see tegelikult küll ainult ühele härrale, muutes ainsa sõnaga üsna mõjuvalt tema kohta käiva väite iseloomu. Teised said ainult kõvasti nalja. Õnneks ei suutnud ta välja selgitada, kelle kuri tahe selle kahemõttelisuse küll paberile lasi – kas toimetuse või trükiladujate. See meid päästiski.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Siis oli veel pahandus vahetusse läinud tekstidega fotode all. Ja kõik vaid paari nädala jooksul. Elu on siin nagu rindejoonel.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Seda Horler kuulda tahtiski. Sõnades ei paistnud Darr märkavat ajalehe omamisel ainsatki head külge. Nagu hobuseparisnik, kes ei leia farmereilt kokku ostetavates hobustes mitte midagi meeldivat ja võtab nad vastu otsekui ainult heast südamest – kusjuures ka odavaim hind oleks müüjale nagu armuand.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Teisalt: Horler polnud oma „hobust” veel pakkunudki. Ja siis võis see olla märguanne, et parem müüa täna, kuna homme võib „loomake” juba lõpnud olla. Või vähemalt püüe ees ootavaid raskusi ja tüütust kirjeldades müüma &lt;i&gt;hirmutada&lt;/i&gt;. Vaid hetk tagasi oligi Horler peaaegu niikaugel olnud. Üksnes imeveidi üle pakutud püüdlikkus Darri eeltöös, mida vaid Horleri kõnnumaadel omakorda üle arenenud kahtlustavus märgata lasi, ei olnud sel juba juhtuda lasknud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kuidas küll taat selle kõigega toime tuli?” ei suutnud ta näiliselt ära imestada.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ali ajal oli teine lugu. Temaga olid kõik algusest peale harjunud. Eks ütlemist tuli muidugi ka siis ette, aga nüüd kõik &lt;i&gt;teavad&lt;/i&gt;, et vana kindlat kätt enam pole. Uuel omanikul ei saa nii kerge olema. Juba meie hoolduskomitee ajal läks lahti, sest meie olime ajutised – kas sinu tulekuni või aasta ja üks päev avaliku oksjonini.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Gosnelli käsi?” söötis Horler ette.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ka võimalik,” nõustus Darr. „Vägagi võimalik. Ta ei teadnud küll, millal sa tuled ja kas üldse tuled, aga arvestama pidi sellega kindlasti. Ja alustas töötlemist juba ette. See sobib tema puhaste käte, &lt;i&gt;isiklikult&lt;/i&gt; puhaste käte poliitikaga küll.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja ajalehe omamine tähendaks talle kindlat linnapeaks tõusmist?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See oleks üsnagi tähtsaks kaalukeeleks.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Siis peab ta seda ikka tõepoolest väga tahtma. Miks küll? Tal läheb ju niigi hästi?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma ütlesin, et selle taga paistab midagi suuremat. Võib-olla oleks see ta esimeseks sammuks palju suuremasse poliitikasse.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Selle kolkalinna meeri amet?” ei suutnud Horler uskuda.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kes teab, võib-olla on tal tõsiseid toetajaid ka mujal. Seal, kust ta siia tuli. Seal, kust ta raha tuli.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Siis pidi neil küll pikk kannatus olema,” nentis Horler ja mõtles, et kõik, mis ta Gosnelli kohta teab, pärineb tegelikult ju ainuüksi Darrilt eneselt. Siiski! Gosnelli kiiret ja järelikult suurt huvi tema vastu oli äsja tõestanud viimase erasekretär. Aga mida Darr praegu ikkagi tahtis? Kas teda tõesti eemale hirmutada, või ainult hoiatas siirast hoolitsusest, kuidas asjad kohapeal tõeliselt käivad? Kas oli tema, Horler, jälle ainult ülemäära kahtlustav või nägi ta &lt;i&gt;just&lt;/i&gt; seda, mida arvas nägevat?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ühtäkki turgatas talle pähe veel üks mõte: too agressiivne „armas Daisy”, nagu advokaat teda nii &lt;i&gt;omaselt&lt;/i&gt; kutsus... Oli väga suur juhus, et auväärt daam ilmus platsi täpselt tema, Horleri, saabumise ajaks – just nagu vastuvõtule kutsutult. Gosnell ei võinud seda aega kuidagi teada. Isegi tema ise, Horler, ei teadnud seda päris täpselt. Aga Darr teadis, sest Horleri saabumine sõltus sellest, millal advokaat talle autoga järele tuleb. Darr teadis aega minuti pealt...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Too armas proua Daisy,” alustas Horler mõtlikult. „Kas tema käigus ei ole midagi imelikku?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Seejuures pidas ta advokaadi ilmet teraselt silmas. See ei andnud kõige vähematki. Ega ta polnud veel lootnudki.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Imelikku?” kergitas Darr üksnes kulme.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Nojah,” kinnitas Horler täis siirast avameelsust. „Number oli ju müügis juba eile hommikul. Miks ta alles täna kohale tormas?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kuid ka see ei kandnud loodetud vilja. Darr kehitas ainult õlgu: „See armas Daisy on nagu Jumala veski. Jahvatab aeglaselt, aga kindlalt.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kindlus ei tekitanud tõesti kahtlusi. Aeglus aga küll. Horlerile oli ta Jumala veski asemel paistnud rohkem Jumala piksena, mis lööb sisse veel enne, kui patutegu on lõpulegi viidud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Võib-olla luges ta alles täna,” lisas Darr ükskõikselt. „Või ei märganud ise üldse nende kuulutuste... hm... mõningast sobimatust – see nõuab ka tõeliselt pingutatud kujutlusvõimet – ja talle ütles keegi teine.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vastus oli täiesti rahuldav. Kuid &lt;i&gt;ainult&lt;/i&gt; rahuldav. Horler ei teadnud küll esialgu, kuidas ta seda kontrollib, küll aga hakkas otsusele jõudma, mida ta &lt;i&gt;nüüd&lt;/i&gt; teeb.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;b&gt;7&lt;/b&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sammud koridoris ja järgnev koputus uksele lõpetasid nende näiliselt sundimatu keskustelu. Rod Bulloc oli kuuekümnele lähenev vatsakas mees, punetava näoga, mis näis reetvat teatud liiki kalduvusi, ent selge ja terase pilguga, mis omakorda välistas neist kalduvustest harilikult tulenevat mõttenüriduse. Imelikul kombel meenutas vaade Robert Darri enda nooruslikke silmi ja see omapärane sarnasus kahe väliselt nii erineva mehe vahel tekitas naljaka tunde, nagu kuuluksid mõlemad mingisse tundmatusse, aga ühte ja samasse ordusse.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler mäletas seda meest ähmaselt vanast ajast, kuigi nad polnud vist kordagi suhelnud; Bulloc toonast noorukit küll vaevalt ära tundis, aga kätt surus nüüd, nagu oleksid nad alles eile õhtul suurte sõpradena hüvasti jätnud. Käepigistus oli tugev ja soe. Kodulinn näis Horlerit üldse soojalt tervitavat – kui ei üritanud just parasjagu otsa peale teha.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tulijal oli kaasas kahe ülejäänud hoolduskomitee liikme poolt juba allkirjastatud üleandmisakt. Kui nad olid tutvunud üsnagi lihtsa raamatupidamisega ja veendunud, et kõik klappis – milles Horler ei olnud kahelnudki –, kirjutasid nii Darr kui Bulloc ka alla ja Horler lisas kõigile kolmele eksemplarile enda nime, kinnitades omandi vastuvõttu.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Nüüd on tõepoolest kõik,” naeratas Darr otsekui julgustavalt. „Vahest ainult üks pisitilluke detail,” lisas ta jätkuvalt naeratades ja suundus puhvetkapi juurde. „Sinu lahkel loal, Hank, sa ei tea ju veel, kus miski asub, aga uus olukord tuleb ometi nagu kord ja kohus fikseerida. Vanu kombeid ei tohi ära põlata.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta avas ülemise kapiukse ja tõi sealt pooliku pudeli koos kolme klaasiga.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ütle mulle „sina”, Hank,” sõnas ta, kui kõik kolm need täidetuna kätte võtsid. „Sa pole ju võõras ega ka ammu enam laps. Sinu terviseks!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Hea küll, Robert,” naeratas Horler ja tänas. „Olgu muld taadile kerge!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nad jõid kokku ja „fikseerisid” olukorra.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Nii, pärand on nüüd sinu valduses, nagu kord ette näeb,” ütles Darr. „Kui sul peaks olema tahtmine edasi rännata, nagu ma eile aru sain, siis võime kas või hommepäev siinsamas ja samast pudelist ka seda tehingut tähistada. Ainult et siis peavad Bergin ja Storti ka kohal olema. Esialgsed arvestused omandi müügiväärtusest on mul olemas. Sa pead need muidugi raamatupidamise põhjal ise üle kontrollima. Usu, liiga teha me sulle ei kavatse. Mis majasse puutub, siis sellega jääb, nagu sa eile ise välja pakkusid. Ma leian sobiva ostja. Ja farm...”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Üks hetk, Robert,” tõstis Horler naeratades käe, et peatada tiraadi, mis lõppeda ei tahtnud ja mille ainus eesmärk näis olevat &lt;i&gt;selle&lt;/i&gt; lõpetatuks kinnitamine, mida veel alustatudki polnud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Alles tunni aja eest soovitasid sa mul proua Butleri kutset mitte ignoreerida,” ütles ta, kui oli vaikuse saavutanud. „Paistab, et ma kavatsen seda nõu kuulda võtta. Kuid mis mõte sel siis oleks, kui ma nagunii siia ei jää? Ma sain ometi õigesti aru, et lõbu pärast ei käi neil riviülevaatustel ükski hing?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta oleks sel hetkel tahtnud jälgida Bulloci näoilmet, sest Darri enesevalitsust ta juba tundis. Kuid esimene ei pruukinud öeldu tagamõttest päriselt aru saada – ta lihtsalt polnud näinud, mis siin enne toimus. Pealegi istusid mehed temast erinevate nurkade all ja nii sai ta ennast reetmata keskenduda vaid advokaadile, kellele sõnad olidki ju suunatud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sel korral näis Darri näost siiski mingi vari üle libisevat – ainult hetkeks ehk ja võib-olla vaid üllatusevari, aga see &lt;i&gt;oli&lt;/i&gt; olemas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Tahad sa öelda, et mõtled siiski Ali jälgedes ise ajalehte juhtida?” küsis advokaat. Kui see ka &lt;i&gt;oli&lt;/i&gt; vanale mehele pettumuseks, tuli talle au anda. Hääletoon ei olnud kübetki muutunud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Näib, et sünnilinn on mu tõepoolest ära võlunud,” tunnistas Horler endiselt naeratades. „Miks mitte siin õnne proovida, kas või mõnda aega?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sel korral libistas ta vaate otsekui viisakusest ka üle Bulloci, kuigi arvas, et on ammu hiljaks jäänud. Aga ei olnud. Punetava ja kogu aeg peaaegu vaikiva mehe näoilme püsis küll endine, ent silmadest hiilgas vastu varjamatu vaen. Varjamatu küll üksnes Horlerile, Armageddonile, kes oli harjunud silmadest lugema ja tunnetama nende sügavuses peituvaid impulsse – just seda hetke murdosa, mil vastas seisva vaenlase käed revolvrite järele viskusid. Ja seda ennetama. Kes hakkama ei saanud, oli surnud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Niisiis polnud ta eksinud. Darr ja Ko tõepoolest &lt;i&gt;tahtsid&lt;/i&gt; seda ajalehte. Ja tahtsid nii väga, et neid ei rahuldanud isegi ebamäärane lubadus proovida õnne ainult mõnda aega. Nad tahtsid seda &lt;i&gt;kohe&lt;/i&gt;.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Siin pidi peituma midagi sügavamat. Horleril polnud aimugi, millal on lähimad valimised või mõni muu kaalukas sündmus, mille eel ei tohtinud kohalik häälekandja vastaste kätte langeda. Kuid mis tähtsust sel olla sai? Tema, Horler, ei olnud ju &lt;i&gt;vaenlane&lt;/i&gt;. Kõigi eelduste järgi pidanuks nad Darriga hoopis sõbrad olema! Loomulikult ei hakkaks ajaleht tema kätes töötama Darri – ja järelikult ka viimase sõprade vastu. Aga paistis, et sellest jäi ikka veel väheks...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Sel juhul jääb üle sulle vaid edu soovida,” ütles samal ajal Darr – ja kõrvalt tundus, et täiesti siiralt. Temaga ühines ka napisõnaline Bulloc. Isegi vihaleegi oli ta oma silmis summutanud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler – ei, Armageddon – taipas, et need vanad mehed, ükskõik mida nad ka ei plaanitsenud, võisid vaenlastena ohtlikud olla. Kas või juba selle järgi otsustades, kui hästi nad end valitsesid. Niisugust asja sai ära tunda ainult teine samasugune. Ent tema oli – tõenäoliselt ainult peale relvade käsitsemise – palju kogenematum.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Värske paberimajandus asub seifis,” rääkis Darr edasi. „Vanem kraam on kummuti alumises osas – aasta aastalt, algusest peale. Kui sul selle juures küsimusi peaks tekkima...”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vana mees tegi žesti, mis näitas, et võib kas või kohe abiks jääda. Horler ütles viisakalt ära. „Ma ei tea, kas ma täna selle kallale jõuangi. Ja eks mul ole terve eesruum abilisi täis – paistab, et kõik nüüd minu palgal. Aga siiski, tänan juba ette, et tean, kust abi otsida.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Hüva,” naeratas Darr tõustes. „Me jätame tegevusvälja nüüd sulle. Küllap sa tahad algatuseks oma personalile mõne innustava sõna öelda.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nad surusid hüvasti jättes käsi nagu parimad sõbrad. Bullociga samuti.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ah jaa,” meenus Darrile. „Ma loodan, et sa ei pahanda, kui laenan tööajale vaatamata veel kord Ellyt, et ta mu koju sõidutaks. Rodil pole kaugele minna, nii et ta on jalgsi, aga mina ei taipa jõuvankri pedaalidest ja roolidest mitte kui midagi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mina samuti, Robert, mina samuti,” kinnitas Horler südamlikult. „Muidugi viib Elly su ära.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ükskõik mis probleemidega võid alati minu poole pöörduda,” kinnitas Darr, enne kui uks minejate järel sulgus. „Ma olen küll laiast praksisest tagasi tõmbunud, aga veel mitte nüriks kulunud. Sinu mured võtan meelsasti ette, nagu tegin ka Ali puhul.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Üksi jäänud, tuli Horleril tahtmine endale veel üks klaas kallata, kuid ta surus selle maha. Polnud tema viis niimoodi asju ajada. Kuid pudeli jättis ta lauale. Seda võis veel vaja minna. Tal endal oli aga tõesti tarvis suures ruumis paar sõna öelda. Sosistanuks vaid keegi kõrva, mis need olema pidid.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horleril polnud ajalehetööst aimugi. Nii ta siis läks ja ütleski just seda. Viimane polnud kuigi suur enesepaljastus. Esimese kümne minutiga oleks ta nagunii end reetnud ja pole suuremat lolli kui see, kes ajab nina püsti ja püüab tarka mängida. Pealegi oli ta kindel, et ka Darr ja Ko ei olnud erilised eksperdid.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma saan loota ainult teie vilumusele ja sellele ma ka loodan,” lisas ta. „Samas võite kindlad olla, et kes mind alt ei vea, seda ei vea minagi alt. Kõik senised töötajad jäävad loomulikult tööle ja sama palgaga, mis siiamaani. Edaspidine sõltub igaühe tulemustest.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ma jõudsin siin juba kuulda vajadusest lisapersonali järele. Hetkel ei suuda ma veel otsustada, kui suur on see vajadus ja mil määral on meie finantsolukord võimeline seda täitma, veel vähem, kust lisatööjõudu otsida. Loodan ka selles teie abile. Mida kiiremini ma olukorda sisse elan, seda kiiremini leiame lahendusi. Praegu vist ongi kõik. Kui teil midagi küsida on, laske aga tulla, ainult arvestage, et tõenäoliselt ei oska ma hetkel veel midagi mõistlikku vastata.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Paar ikkagi järgnenud küsimust ei puudutanud midagi paikapanevat ja Horler võis end lollikstegemisega riskimata vastata, et esialgu jääb kõik vanaviisi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jätkake siis omasoodu,” noogutas ta, olles rahul, et „ametlik” osa sellega õnnelikult mööda sai. „Mina lähen topin nüüd nina paberitesse ja hakkan taevataadi abil end olukorraga kurssi viima.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta jättis ühisruumi seljataha ja sulges kolksudes koridoriukse, kuid tegi seda nii, et viimane justkui iseendast tagasi põrkudes pisut irvakile jäi, astus mõne raske sammuga kabineti ukse juurde ja kolksutas ka seda. Siis hiilis vaikselt tagasi. &lt;i&gt;Salaja pealt kuulata on väga inetu&lt;/i&gt;, ütles ta endale. Horler kahtles sügavalt, kas ta vanaisa ainsalgi korral midagi säärast teinud oli – järelikult poleks töötajad tohtinud ka seda karta.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tal oli õigus. Kõigepealt kuulis ta ära mõned arvamusavaldused iseenda kohta, mis ta üldiselt külmaks jätsid, seda enam, et need kaldusid olema heatahtlikud: lihtne, otsekohese jutuga, ei aja nina püsti jne. Kahtlusi muidugi oli: kas sihuke saab hakkama jne.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Aga ta on mehiselt kena ka,” lisas preili Huber oma kaaluka otsuse, mis teiste sookaaslaste puudumisel oli konkurentsitu. „Just mehiselt,” lisas ta väljakutsuva rõhuga, mis ilmselgelt ei pidanud silmas enam niivõrd Horleri iseloomustust, kui oli torkeks kellelegi ta oma mees-töökaaslastest.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma olen ennegi ingli näoga kuradeid näinud,” arvas seepeale Voighti skeptiline bariton. „Oota ainult, kuni ta on natuke meie kõikvõimsate arvamusliidritega lävinud. Siis hakkad seda lihtsat meest igal hommikul juba ukse kõrval ootama – valveseisangus ja kohvitass kandikul.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler muigas, tundes ära omaenda kahtlustava loomuse. Usu kõigist halvimat – ja sa ei pettu iial. Kui aga eksid, on see vaid rõõmsaks üllatuseks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Tal pole mingit inglinägu,” pahandas preili Huber, leides ehtnaiseliku loogikaga kogu „paketist” tema arvates olulisima.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ei tea, kas ta Dii võtaks tagasi, kui seda soovitada?” küsis keegi, vist nooruke Glauser. „Pärast teda pole toimetus enam endine. See saab iga päevaga järjest selgemaks.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nüüd teritas Horler juba kõrvu. Jutu järgi otsustades oli too salapärane Dii lahkunud &lt;i&gt;pärast&lt;/i&gt; vanaisa surma, niisiis Darri valitsusajal, kuna hoolduskomitees mängis Darr kahtlemata esimest viiulit. Bulloc, keda Horler vähemalt näinud oli, põhiliselt vaikis ja ülejäänud kaht esindasid üldse ainult vaikivad allkirjad. Ning kui siin räägiti &lt;i&gt;tagasi&lt;/i&gt; võtmisest, oli selge, et Dii, kelle järele ilmselget puudust tunti, pidi lahkuma vastu tahtmist, seega Darri tahtel või teisisõnu – sulg sabas. Kohe järgnes kinnitus.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Tagasi võtaks,” osatas fotograaf Polley. „Kas sa siis ei näinud, kui suured semud nad paistsid Darriga olevat?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mis sellest, vanem Horler paistis ju ka, aga just tema Dii tööle võttiski.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mis sa arvad, kellelt noorem hakkab nõu küsima, kas sinult või Darrilt?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ega Elly sellepärast veel ära ei pea minema. Vähemalt ühte inimest ongi ju juurde vaja. Kust neid siin võtta, kes kohe oskaksid?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Oligi nii, nagu Horleril algul peast läbi välgatas. Darr &lt;i&gt;tegi&lt;/i&gt; lapselapsele koha.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Elly näiteks saab naistekülje ja kroonikaga suurepäraselt hakkama,” ütles toimetaja Reah nii kaalukal toonil, et see isegi Horlerile ukse taha ära kostis kui pugemine – kusjuures pugemine selle või nende ees, keda kohalgi ei olnud. „Miski” ees, nagu Darr oleks öelnud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah,” irvitas Voight. „See on ka ainus rubriik, mille iga kena nukuke võib pimesi valmis vorpida. Kõige muu jaoks, mis Dii ära tegi, on vilumust vaja ja see võtab igatahes aega. Aga siin peab vajadusel igaüks igaüht asendada suutma.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas te arvate, et Dii seisab praegu nuttes ukse taga ja ootab?” sekkus preili Huberi hääleke. „Küsimus on, kas ta üldse tahabki enam tagasi tulla, kui ka kutsutakse?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Sinu teraseim mõte täna, Molly!” toetas Voight. „Dii ei olnud lihtsalt nukuke. Teab üldse keegi, kus ta praegu on, kui vaja peaks minema? Saaks vähemalt küsima minna.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Minu teada ütles ta oma toa siin üles ja läks jõe taha farmi,” oli Glauser informeeritud. „Vanemate juurde. Ma nägin teda möödunud nädalal linnas. Koolipreiliks, kust Al ta leidis, oli sel aastal juba hilja kohta saada.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja mine tea, kelle juurde nad peavad seal koolis enne luba küsima jooksma, kui kellegi tööle tohivad võtta,” irvitas Voight.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Nüüd aitab,” lõpetas toimetaja Reah oma alluvate mokalaada. „Ma tahaks selle numbri ikkagi täna valmis saada ja trükikoda on veel kärsitum.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Jäi pisut selgusetuks, kas oli tööga tõesti äkitselt kiire hakanud või põhjustas viimase repliigi Voighti ilmselgelt „vale” hoiak, mille isegi Horler nüüd tänu Darri koolitusele ära tundis. Mis kurat siin linnas õieti toimus? Või oli see ka vanasti nii, ainult ta ise liiga noor, et sellest aru saada? Jah, kui ta nüüd uuesti proua Butleri koolivisiitidele mõtles, võis kõik ennegi samaviisi olla...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler astus vaikselt kabineti ukse juurde ja püüdis sellega sisenedes mitte kolistada. Mõtlemisainet oli talle nüüd aina juurde tulnud. Darr ja Ko tahtsid hirmsasti ajalehte endale. Gosnell samuti, siin võis ta Darri sõnu usaldada, sest muud põhjust kokkusaamist soovida Gosnellil olla ei tohtinuks. Sellest kõigest sai Horler aru. Siin käis poliitiline võitlus kohalikus konnatiigis ja ainus ajaleht oli ükskõik kumma poole käes raskekahuriks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kuid ta ei mõistnud Bulloci silmist välgatanud ja terve mõistuse järgi põhjendamatut viha tema enda, Horleri vastu. Ja lisaks veel üht asja.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kui Darr tahtis Ellyle ajalehe juurde kohta teha, oli kõige õigem aeg muidugi siis, kui ta ise seda juhatas. Aga miks pidi ta selleks üldse kellegi vallandama? Leht näis heal järjel olevat ja võis ühe lisapalgalise võtta küll – seda enam, et tööjõust paistis nappus olevat. Ja miks ei võtnud Ellyt tööle juba Al, kui tüdruk nii väga tahtis – sõbrad, nagu Al ja Darr olid? Või polnudki see sõprus just &lt;i&gt;nii&lt;/i&gt; suur, nagu Darr esimestest hetkedest peale näidata tahtis? Horlerile oli see hetkeks pähe turgatanud juba Käopesa küsimuse puhul. Darr ei olnud asjast vaikides mööda läinud. Ta &lt;i&gt;tundis&lt;/i&gt; huvi, vargsi küll, aga ikka veel. Muidu poleks ta Horlerilt siia sõites otsekui möödaminnes järele küsinud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Arusaadavalt pidi arvestama, et tegu oli perekonnasaladusega ja neid ei räägita naljalt ka sõpradele. Aga saladus oli Käopesa &lt;i&gt;sees&lt;/i&gt;, mitte Käopesa ise. Kas taat varjas seda kartusest, et Darr tema surma ja Hanki tuleku vahel käe salapaika sirutab?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ja Dii? Mis nimi see niisugune oli? Ilmselgelt lühend. Dianast, näiteks, või Dinast või Delilast või Dilarast... Ta võinuks ju eesruumi minna ja lihtsalt küsida, aga miks pidi keegi üldse teadma, et ta juba esimesel päeval kõige muu ja tähtsama asemel niisuguse asja vastu huvi tunneb. Lisaks oli Elly selle aja peale, mil tema oma kabinetti siniseks suitsetas, kindlasti tagasi ja vähe sellest, et asi kisuks enneaegu ebamugavaks – juba õhtul kuuleks ta uurimisest ka Darr. Aga temale teavet anda polnud praegustes arusaamatutes oludes kohe kindlasti vaja. Mitte millestki, mida ta teeb.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler avas seifi ja lappas kaustu, kuni leidis otsitava, mis sisaldas andmeid viimasel aastal makstud palkade kohta. Elly Granti nimi hakkas seal figureerima kahe nädala eest. Palk, mis talle igal laupäeval välja maksti, oli väike ja jäi kõvasti alla ka noorukesele Glauserile. Noh, küllap see kogemuste kasvades tõusma pidi ja nagunii jäi siinne raha majanduslikult kindlustatud Ellyle ainult taskurahaks – õigemini lisa-taskurahaks. Tüdruk pidi töötama ainult entusiasmist. Mis iseenesest oli muidugi kiiduväärt.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Aga Horler ei otsinud mitte seda. Ta otsis Elly eelkäijat ning kausta tagant ettepoole lapates hakkas see kohe ka silma. Kuid nimi, mis pärast Elly oma ilmumist palgalehtedelt kadus, ei olnud mitte Diana. Ega ka Dina või Delila või Dilora. Selleks nimeks oli Daniela – Daniela Silver, naise nimi, kelle käekäigu taat oli oma kirjas talle südamele pannud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Siis sellepärast ta ei lisanudki, kust teda leida! Ali teada pidi Hank kohtama teda kohe, kui toimetusse ilmub. Ainult &lt;i&gt;ei kohanud&lt;/i&gt;. Darr oli selle eest hoolt kandnud. Kas juhuslikult? Kõige muu imeliku kõrval oli seda raske uskuda. Iga episood eraldi võinuks leida lihtsa ja loomuliku seletuse. Kõik koos muutus liiga paljuks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Aga taadi kiri oli ju öelnud, et Dorala Giguerel ja tema samuti põletatud tütrel Danal oli ainult üks kaasajal Trackhillis elav kindel järeltulija – seesama Daniela Silver. Ometi oli tema, Horler, just äsja läbi ausa ukseprao pealt kuulanud, et Dii sõitis teisele poole jõge, farmi oma &lt;i&gt;vanemate&lt;/i&gt; juurde. Kui kaugel see farm siis asus?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kiri märkis, et vastutusvanne kehtis ainult linna ja maakonna piires, aga kui Daniela vanemad veel elasid, pidi üks neist ju samast vereliinist pärinema ja taat oleks seda kindlasti nimetanud, isegi kui ta elanuks mujal. &lt;i&gt;Kus&lt;/i&gt; asus see farm?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Mitte et Horler oleks otsinud põhjust end tema jaoks veidralt arhailisena tundunud kohusest vabaks lugeda. Asi oli suisa vastupidi. Jättes kõrvale asjaolu, et liiga tehtud oli siin – tõenäoliselt – Danielale ja vanne kehtis seega endiselt, oli see kummalise vereliiniga naine juba &lt;i&gt;seotud&lt;/i&gt; &lt;i&gt;millegagi siin&lt;/i&gt;. Millegagi, milles Horler pidi selgusele jõudma. Miks ta muidu nii kiiresti enne Horleri tulekut kaduma pidi? Kuidas kellelegi, aga vähemalt Darrile polnud küll üllatuseks, et pärija on tulekul. Ta oma kiri oli selle tuleku põhjuseks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Hästi: Glauser oli teadnud, et naine farmi läks. Ehk teadis ka, kus see asus. Kuna aga Glauser kuhugi ei kadunud, ei põletanud antud küsimus ka enam näppe nagu Horleri viimane sigaret. Nagunii tuli küsimiseks leida kas parem moment kui kõigi kuuldes – või mõni üldmõistetav põhjus. Esialgu jätkus muid muresid. Ta kraamis laua pabereid täis ja hakkas tegelema sellega, millega kõik loomulikuks pidasid: üritas aru saada, mida ühe ajalehe omamine õieti tähendab.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Poolteist tundi hiljem koristas ta enamiku neist jälle kokku ja tegi selja sirutamiseks mõned muud toimetused, sealhulgas saatis jooksupoiss Waltiga linnamarssali kontorisse väikese nimelise paki. Viimane sisaldas natuke viga saanud revolvrit. Ta oli lubanud selle tagastada ja tegigi seda, vaikselt ja diskreetselt. Hetkeks oli Horleril kiusatus kasutada ka sekretäri abi, et hankida paki sidumiseks kena roosat lindikest, sleif armsalt peal, aga ta loobus muiates. Tuliseid süsi näis olevat pea kohal juba piisavalt, teadnuks ta ometi – miks?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Siis läks ta uuesti ühisruumi ja viipas just sel hetkel sinisesse suitsupilve mattuva Voighti endaga kaasa. „Sul pole nagunii midagi teha,” naljatas ta. „Mul pole kah. Lähme ja lööme minu pool koos aega surnuks.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kuidas aga käsite, boss,” irvitas Voight vastu. „Palgatšekid on ju teie poolt.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ära kustuta,” viipas Horler käega, kui reporter tahtis äsja süüdatud sigaretti tuhatoosi suruda. „Vaevalt saab õhk seal paksemaks minna kui siin. Võib-olla õnnestub meil kahe peale aken lahti murda, kui see pole just naeltega kinni löödud. Ah jaa,” lisas ta häält tõstes üle terve ruumi. „Tundub, et olete siin kõik sõbralikult „sina” peal. Praegusest hetkest kehtib see ka minu kohta, jooksupoiss vahest välja arvatud. Aga teda kavatsen ma ise hoolega „teietada”.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta ei vaadanud taha, et näha, missuguste ilmetega see teade vastu võeti. Nad läksid Voightiga kabinetti, kus väike õhuaken siiski juba ammu lahti seisis. Horler viipas tooli poole ja istus ise laua taha.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jood?” viipas ta pudeli poole, mis seisis seal ajast, kui Darr selle välja tõi. Ainult klaasid olid uued.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Võib,” nõustus teine, „kui ei pea seda üksi tegema.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta ilme oli alluvalikult mittemidagiütlev, ainult hallid silmad vaatasid valvsalt ja teraselt, otsekui kordaksid uuesti: &lt;i&gt;palgatšekid on ju sinu poolt, nii et mängime siis pealegi sinu moodi. Ainult ära loodagi mind oma võltsi semulikkusega ära petta&lt;/i&gt;.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Just sellepärast istuski sellel toolil praegu Voight ja mitte Reah, kes võis olla küll tänuväärt töötaja, kuid paistis Horlerile sedasorti isikuna, kes vastab igaühele, keda endast „ülemaks” peab, toonil, millega head lapsed ütleksid: „Jah, papa.” Voighti silmades peitus isegi rohkem alistumatust kui ta hääles irooniat. Horler soovis, et see mees seisaks tema arvestustes algusest peale plusspoolel. Vabatahtlikult, sest teisiti niisuguseid ei saanudki. Samm sammult, mitte ühe päevaga. Ta teadis seda iseenda järgi. Voight näis olevat samast sordist. Nad rüüpasid.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Siis näitas Horler talle üht ja teist lõiku paberitest, mille kohta ta suuremat arusaamist vajas, ja laskis reporteril neid lahti seletada. Esialgu paari kohta, mis polnud talle tegelikult üldse arusaamatuks jäänud – lihtsalt et teist kontrollida. Juba teisel korral tabas ta ära iroonilise pilgusähvatuse. Ta oli läbi nähtud. Noh, polnudki paha.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Järgmised pool tundi kulusid juba pärisprobleemidele. Selgitusi Horler muidugi vajas, selles polnud kahtlust, ehkki mitte nii väga pakiliselt. Omaniku asi polnudki igast peensusest kohe aru saada. Tema ülesanne oli lasta oskajatel oma tööd teha ja finantside eest hea seista. Ning vajadusel neid juurde leida. Tegelikult oli ka praegune ainult ettevalmistus hoopis tähtsamaks. Sest kohe küsimustega lagedale tulla olnuks kindlasti ennatlik. Kõik pidi sujuma loomulikult.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Lõpuks hingas ta pahinal välja, ajas selja sirgu ja arvas: „Tänaseks vist aitab. Kui liiga palju korraga saab, läheb muist üle ääre. Vala endale veel, kui tahad.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kuna Horler ise pudeli vastu huvi üles ei näidanud, ütles ka Voight ära. Nad süütasid uued sigaretid. Nüüd, linnas, eelistas ka Horler mugavuse mõttes poest ostetuid plotskitele.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas sellest neljasest hoolduskomiteest peale Darri keegi siia üldse nägu näitas?” küsis ta nagu jutujätkuks. Ta teadis, et vastused, mida saab, ei pruugi olla päris täiuslikud, kuid kõik kuuldavale toodav on õige. Voightil tuli arvestada, et ka teised räägivad. Teada võis aga saada just niipalju, kuipalju ja kuidas ta küsida oskas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Rod Bulloc paar korda käis – nagu tänagi. Aga siis ka ainult koos Darriga. Teised kaks mitte. Darr ütleski, et komitee on olemas, aga asju ajab tema.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja mis asju ta siis ajas?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Suurt ei midagi,” kehitas Voight õlgu. „Mis tal teha oligi? Kandis hoolt, et müügitulu laekuks, kontrollis reklaamirahasid, ajas trükikojaga asju ja hoolitses, et me laupäeviti oma palga kätte saaks. Vahel viskas veergudele pilgu peale ja mängis tsensorit, aga rohkem moe pärast. Elu on meil ju tasane ja konkurentsi ka pole.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma nägin pabereid uurides, et midagi pisut kaalukamat tegi ta siiski,” sõnas Horler väliselt üsna rahulikult. „Vallandas kellegi Daniela Silveri, kes oli mu vanaisa ajal töötanud siin üle kolme aasta. Miks?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta ei küsinud meelega: „&lt;i&gt;Kas&lt;/i&gt; vallandas?” Ta nentis fakti, nagu oleks kõik muu peale selle „miksi” juba niigi väljaspool kahtlust. Ja ta kasutas meelega sõnu „mu vanaisa ajal”, eristades seda nimme Darri lühikesest valitsusajast. Peaaegu vastandas neid. Andes Voightile otsekui tahtmatult sõnumi, et ta ei jaga seni veel üldse kellegi arvamusi, vaid kujundab enda omi, aga kui kuhugi kaldub, siis pigem oma vanaisa poole. Sõnum võis pääseda mõjule ainult siis, kui see paistiski nii juhuslikuna, nagu Horler välja näidata püüdis. Voight läks õnge – või mängis kaasa. Kuid tema terashallides silmades liigahtas miski ja silmist lugeda Horler oskas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Keegi ei tea täpselt,” ütles reporter nii neutraalselt, et Horler temas iseennast ära tundnuna vaistlikult ebasiirust haistis. „Nad rääkisid nelja silma all. Siis pani Dii oma asjad kokku ja läks ära.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja kõik? „Head päeva” ei öelnudki?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Siin polnud kedagi peale Molly,” seletas Voight. Nagu Horler mäletas, oli see sekretäri eesnimi. „Talle ütles Dii ainult – arvatavasti pilkamisi –, et uuele peremehele ei meeldinud tema riietumiskombed. Ja meile palus muidugi tervitused edasi öelda.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas ta armastas alasti käia?” irvitas Horler sundimatult, andes reporterile võimaluse.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Oleks vaid!” õhkas viimane pakkumist vastu võttes. Nüüd oli mängu nimeks „poisid omavahel”. „Tõsi ju on, et ta käis tööl ja linnas vahel ratsutamisriietuses. Aga tal tuligi tihti ringi ratsutada.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Naistelehekülge tehes?” imestas Horler.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Dii kirjutas juba ammu kõigest, mis vaja. Ta sai universaaliks üsna ruttu.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Veider põhjus kogenud reporterit välja vahetada, kas pole?” pani Horler imeks. Ta ütles seda usutlevalt.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Nadivõitu jah,” nõustus teine. Ja muud ei midagi. Oli selge, et ta ei räägi kaugeltki kõike, mida teab või arvab, aga sügavamale kaevata Horler praegu ei riskinud. See võinuks allika hoopiski sulgeda. Suhted olid liiga uued. Ja Voightis tundis Horler omaenda usaldamatust.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Aga Darri tütretütar, kes asemele tuli, kuidas tema on?” küsis ta ise. Sellega oli rohkem lisamatagi nii mõndagi ära öeldud. Kuid Voight jäi endiselt napisõnaliseks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Normaalne – algaja kohta,” arvas ta ohutut neutraalsust hoides. „Aastaga saaks temast ehk asja, kui vahepeal himu otsa ei lõpe.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Voighti silmadest paistis pinget. Nähtavasti ei saanud ta päriselt aru, kas uuritakse Dii juhtumit või hoopis tema enda suhtumist sellesse.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Aga meil on siin samal ajal kogemustega tegijaist nappus käes,” nentis Horler talle vastu tulles ja ühtlasi küsimus hääles.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kui mina tulin, olime veel nädalaleht,” ütles Voight. „Nüüd peame kolm numbrit nädalas välja andma. Muidugi oleks inimesi hoopis juurde, mitte vähemaks vaja.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja kust neid leida?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas või iga murumätta alt,” irvitas Voight. „Aga siis peab nad enne välja õpetama nagu ka preili Ellyt. Kevadel ei kuku ühegi puu otsast küpseid õunu.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Siis tuleb see Daniela Silver – või Dii, nagu te ütlete – tagasi saada,” otsustas Horler. „Minu pärast käigu pükstes või hoopis püksata, peaasi, et tööd teeb. (Nüüd oli ta rolli nimeks &lt;i&gt;puhtsüdamlik leheomanik&lt;/i&gt;.) Kust me ta leiame?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Glauser vist kohtas teda hiljem. Pidavat vanemate farmis elama. Ma ei tea täpselt, kus see asub.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Eks siis küsime poisi käest,” oli Horler nüüd saavutanud võimaluse täiesti arusaadavatel ja asjalikel põhjustel järelepärimisi teha, mida keegi imeks ei saanud panna. Ja andnud sama lausega Voightile ühtlasi vihje, keda ta siin &lt;i&gt;meheks&lt;/i&gt; ja keda &lt;i&gt;poisiks&lt;/i&gt; peab.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Vanu kombeid ei tohi unustusse jätta,” lisas ta Darri sõnu meenutades ja valas klaasid täis. „See on ikkagi mu esimene otsus siin majas.” &lt;i&gt;Kui selle koha ülevõtmine maha arvata&lt;/i&gt;, lisas ta mõttes juurde.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Klaasi lauale pannes küsis ta juba otse: „Mis mees Reah õieti on?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Miks sa minu käest küsid, boss?” muutus Voighti pilk uuesti umbusklikuks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Näed sa siin veel kedagi, kellelt küsida?” imestas Horler.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ta on hea mees,” nentis Voight. „Nelja lapse isa, muide. Tööd rabab ka nelja eest.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja mitme isa sina oled?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Loodetavasti ei ühegi,” muigas reporter süngelt, „muidu oleksid need puha vallaslapsed. Mu naine suri sünnitusel kaheksa aastat tagasi. Laps samuti.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Minu kaastunne,” langetas Horler hetkeks pea ja hakkas teise sapist iseloomu pisut paremini mõistma. Aga see oli ikkagi vaid &lt;i&gt;ajend&lt;/i&gt;. Alged pidid mehes varasemast sees olema. Ta valas klaasid kolmandat korda täis. Juba enne teda avatud pudel hakkas tühjaks saama.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma ei joo tavaliselt kuigi palju,” ütles ta. „Aga täna on üks kuradima eriline päev – ja kuradima kummaline. Ma lubasin enne, et kõigile jäävad töökohad alles. Aga ma ei öelnud, millised just. Ka sa toimetaja tahad olla?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Miks mina?” üllatus Voight.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Sest mul on luureandmeid, et juba igiammu oled sina selle leheräbala kandetala.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Aga Reah?” küsis Voight. „Ma vist ütlesin, et tal on neli last.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ta ei kaotaks palgas, kui on nii hea, nagu arvatakse.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Voight mõtles viivu ja raputas irvitades pead. „Ma ei sobi. Ma olen liiga riiaka iseloomuga.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Niisugused mulle meeldivadki,” nentis Horler. „Juhul muidugi, kui nad mu endaga riiakad ei ole.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Seda oli kuulda,” noogutas teine.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mida nimelt?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Et panid eile Rasche ja veel paar selli striptiisi tegema.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Siin ei jää ka ainuke asigi vaka alla,” vangutas Horler pead.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Reporteri nina. Ja väikelinna värk. Kahju, et seda lehte panna ei kõlba.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Rõõmustaks see siis nii paljusid?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Keda jah ja keda ei. Aga kena nupp oleks see igal juhul.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Noh, me peame vist ametivõimude prestiiži ikkagi lojaalselt ülal hoidma,” muigas Horler. „Mis mees see Rasche õieti on?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Eks sa näinud ju ise paremini, boss.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Aga sinu arvamus?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Päris normaalne tõbras,” arvas Voight.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas on siis ka ebanormaalseid?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Loomulikult,” kinnitas reporter rõõmsameelselt. „Need on need tõprad, kelle käitumist ei oska ette arvata.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Hea küll,” ütles Horler klaasi tõstes. „Mu pakkumine jääb jõusse, nii et mõtle selle üle järele. Mina ei maini seda, kuni sa otsustanud pole. Aga kui järgmine proua Butler uksest sisse peaks vuhisema, eelistaksin toimetajalaua taga näha kedagi riiakamat kui Reah.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Sa ei tea üldse, millega riskid,” irvitas Voight tühja klaasi lauale pannes. „Mõne arvates siin linnas ei kõlba ma isegi reporteriks.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mind hoiatati kaudselt,” kehitas Horler õlgu. „Minu arust ei ole keegi neist arvajatest „Trackhilli Teataja” aktsionär.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kui nad koos tööruumi läksid, teadis ta kaht asja. Esiteks: kindlasti polnud nad veel sõbrad, aga tõenäoliselt oli tekkinud teatav vastastikune tunnetus. Ja teiseks: kui ta siin midagi välja tahtis selgitada, pidi lained liikuma panema. Umbekasvanud tiigis kerkisid asjad liiga aeglaselt pinnale. Väike algatus vee loksutamiseks oli selle ajalehe ülevõtmise abil nüüd tehtud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ülejäänud aja veetis ta põhiliselt üldruumis, püüdes taibata, mida seal üldse tehakse, ja hoides suu koomal. Arusaadavalt tekitas eranõupidamine Voightiga tähelepanu ja sõnatuid küsimusi – eeskätt Reah’lt –, kuid Horleri eelis seisis selles, et ta polnud kohustatud seletusi jagama. Kui mees oli värisema loodud, ei saanud keegi keelata tal seda tegemast.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Alles enne toimetuse sulgemist kutsus ta noore Glauseri kõrvale. Polnud just hädatarvilik, et Elly – aga võib-olla ka Reah – pealt kuulaksid ja Darr asjade arengust Dii suhtes juba samal õhtul kuulda saaks. Las jutud levida alles homme. Poiss teadiski, kust Danielat otsida.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See on seal teisel pool jõge allavoolu,” kõlas Horleri nii kiire huvi üle pisut imestav vastus. „Oma kolm-neli tundi ratsutamist. Kutsutakse Kolme Tamme farmiks.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler jättis ta omapead ja astus seletusi jagamata kõrvale. Ta oleks praegu neid ise vajanud. Tegelikult oli ta üllatusest lausa tumm. Kolme Tamme farm oli maa, mille vanaisa kord maha müüs, siis tagasi ostis ja mis kuulus nüüd – tõsi küll, välja rendituna – talle endale...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;b&gt;8&lt;/b&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Elly pakutud autoküüdi vastuvõtmine – ehkki ka jalgsi polnuks kodutee rohkem kui väike jalutuskäik – võimaldas Horleril &lt;i&gt;süütut&lt;/i&gt; huvi tunda, millest küll tekkis noorel jõuka taustaga daamil nii äkiline soov ajakirjandusega tegelda.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Minul endal ei oleks see pähegi tulnud, kui mitte ajaleht ise poleks mulle sellesama pealae otsa kukkunud,” tunnistas ta.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Minule ka ei tulnud,” nõustus Elly muretult. „Tahtsin lihtsalt millegi vaimsemaga tegelda kui algul hea laps ja pärast eeskujulik kodukana olla. Aga mis siin kolkas muud üle jäi? Kriidiste näppudega koolipreili amet, kes noorte väänkaeltega vägikaigast veab, mind tõesti ei veetle. Ja matta end kas või poole kohaga mõnda kontorisse – päh, selles poleks küll midagi vaimset. Nii geniaalne ma ka polnud, et lütseumi jääda.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Sa käisid lütseumis?” küsis Horler huvitatult.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ongi käes,” pahandas Elly naerdes. „Igaüks ajab kulmud pealaele, kui kuuleb, et üks maatüdruk on kusagil õppinud. Kolm aastat Ryssis. Ime, et nad mu üldse nii kaugele &lt;i&gt;patuurkasse&lt;/i&gt; ära lasid – ma mõtlen oma perekonda. See juhtus ainult tänu mu Ryssi tädile, kelle juures ma pidin elama ja kes mulle bonnet mängis. Ise oleksin tegelikult hoopis Burbahani eelistanud.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja pärast?” küsis Horler, mõeldes endamisi, et suurlinnast siis ka need naisõiguslikud impulsid.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Õieti ei midagi. Elasin aastakese kodus, see tähendab farmis, siis oli selge, et veel natuke ja sinna ma lämbungi. Lisaks oli seal veel üks tüüp teisest suurfarmist, kes arvas, et peaksin vaimustusest lakke hüppama, kui saan tema nime kanda, talle kuus last ilmale tuua ja ülejäänud elupäevad jagada nende kasimise ja majapidamise vahel. Ise ei teinud ta sõnade „ortograafia” ja „kartograafia” vahel vahet. Paistab, et meie papad olid omal ajal kokku leppinud meid paaritada.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta ajas selle äärmiselt ebadaamilikku väljendi puhul nina bravuurselt püsti, mis pidi tervele maailmale mõista andma, et mingit konventsio-naal-set tuvikest võis otsida kust iganes, aga mitte siit. Küllap oli see nüüd-ses tudengkonnas tekkinud omavaheline maneer. Vanema põlvkonna pilgu all, nagu Horler tähele oli pannud, polnud Elly just samavõrd hoogne.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Aga minus on Darri rohkem kui Granti.” turtsatas tüdruk rahulolevalt. „Enda papa veensin ma igatahes kähku ümber. Ikkagi oli see nagu ootamatu päästerõngas, kui vanaisa mu Trachilli ajalehe juurde kutsus. Eks ta vist aimas, et ma kodust ära tahan.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Millal see juhtus?” küsis Horler viisakalt ükskõikse häälega.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kuskil kuu aega tagasi. Ütles, et kohe on üks koht vabanemas. See oli hea põhjus maalt ära pääseda. Isa kippus tõrkuma, aga ema oli minu poolt nagu Ryssigi mineku puhul ja siin ma olen. Trackhill on muidugi samuti paras kolgas, aga asi seegi. Kaugemale poleks nad mind omapäi nagunii lasknud. Polevat &lt;i&gt;sünnis&lt;/i&gt;. Ja mis minutaolisel majanduslikult sõltuval tüdrukul üle jäi,” lõpetas ta maailma ülekohtu tõttu kurvalt.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nii et veel &lt;i&gt;enne&lt;/i&gt; Ali surma, mõtles Horler. Muidugi, taat oli siis juba suremas ega teadnud asjadest enam midagi. Neid ajas Darr. Aga päriselt toimus Dii ja Elly väljavahetamine ikkagi alles &lt;i&gt;pärast&lt;/i&gt; Ali surma. Kui asi oli &lt;i&gt;kindel&lt;/i&gt;. Kui seda näiliselt naiivset juttu nüüd uskuda, tuligi idee hoopis Darrilt. Tüdruk ise ei paistnud oma ajalehekarjääri üle teab mis vaimustust tundvat. See oli talle vaid parim võimalus halbadest. Põhjendus maalt pääsemiseks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Hüva, Darr &lt;i&gt;võis&lt;/i&gt; sel kombel lapselapse eest ka omal algatusel hoolt kanda, kuigi taoline mõistvus noore tujuka tüdruku suhtes tundus range vana kooli mehe puhul suuresti mõtlemapanev. Kuid &lt;i&gt;igal juhul&lt;/i&gt; ei olnud tal vaja selleks Daniela Silverit vallandada, asendades väärtusliku tegija isegi mitte väga innuka algajaga. Vägisi tahtis niimoodi välja paista, et peamine &lt;i&gt;oligi&lt;/i&gt; just Danielast vabanemine. Ja Elly sattus siia vaid seetõttu, et kedagi tuli kas või näiliselt asemele võtta...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nad vurasid vaikselt Horleri maja ette ja peatusid.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas see „sina” peale minek käib ainult tööülesannete hulka või kehtib muidu ka?” küsis Elly lahkudes kelmi naeratusega.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See on sinu – või teie – otsustada,” vastas Horler samal viisil. „Julgeksin ainult märkida, et taoline lakkamatu stiilimuutus tunduks ehk pisut imelik ja läheks kindlasti segamini.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jagan su arvamust, Hank,” naeris Elly, kellel näis naer alati kergelt tulevat – võib-olla seepärast, et see tal üsna võluvalt välja kukkus. „Kergesti võib segamini minna. Millal me autoasjandusega algust teeme? Nagunii muretsed endale varsti ka ühe.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Raske öelda, millal aega saan,” jäi Horler vastuse võlgu. „Esimesed päevad kipuvad niigi tihedaks minema.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Aga pühapäev?!” protesteeris tüdruk.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Omanikel ei ole pühapäevi,” naeris Horler. „Head õhtut!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ah jaa,” meenus Ellyle. „Seoses liikumisvahenditega: vanaisa ütles koju minnes, et kui sul hobuse eest hoolitsemine tülikaks läheb, võid ta meie talli tuua.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Auto startis uuesti ja mees jäi mõtlikult järele vaatama. Ellyl ei paistnud tema seltskonna vastu ilmselgelt midagi olevat. Istus tal toimetuses nüüd spioon? Tuli arvestada, et jah. Teda vaadates ja kuulates oli seda küll raskevõitu uskuda. Tüdruk oli kas hea näitleja või ei teadnudki oma tegelikust missioonist – nagunii polnud vanaisal raske temalt kõike välja pumbata. Isegi nii, et aval neiu ei pruukinud seda tähelegi panna. Kas see oli Darri varuplaan juhuks, kui Horler teeb just seda, mida ta täna teinud oli? Kas selleks oli tüdrukut nii kiiresti kohale vaja?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horlerit ennast ei kavatsenud Darr ka kaugele lasta. Siit see äkiline lahkus Octa puhul. Just &lt;i&gt;nüüd&lt;/i&gt;, mil asjad võtsid selge pöörde, mitte enne. Kas poleks tal siis Horleri sõitudest alati ülevaade?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ellyt kohe vallandada ei tulnud kõne allagi. See oleks sõjakirve avalik väljakaevamine. Enne tahtis Horler teada, milles sõda ise seisis. Ja mingeid salaplaane ei kavatsenud ta toimetuses pidada. Kuidas saigi, kui polnud teada, kelle või mille vastu. Aga et midagi toimus, ta lausa haistis.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kõigepealt käis ta laterna valgel Octa eest hoolitsemas. Tubli loom tervitas teda vaikse hirnatusega. Horler patsutas talle kaelale ja pistis suhu suhkrutüki.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Nad tahavad su maha kanda, vana semu,” sosistas ta ratsule kõrva, „ja mingi suitseva rauakolaka asemele pakkuda. Noh, nii kergesti see küll ei käi. Kuhugi ei lase ma sind enda juurest. Ja üht tublit jooksutamist luban sulle ka. Pühapäeval sõidame Kolme Tamme vaatama.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta läks tagasi majja ning tegi mõlema korruse ahju tule. Külmad olid veel kaugel, kuid see maja vajas alustuseks pisut eluhõngu. Nagunii läks esimene kütmine tavaliselt ahjude endi ülessoojendamiseks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Õhtust söönud, pidi ta jälle laterna süütama. Ilma ei olnud pööningul praegu midagi teha, kuid taadi jäetud ja veel avamata paki oli ta päeval enne toimetusse minekut vaistlikust ettevaatusest vanasse kohta peitnud. Kui Al oli neid pabereid kord juba nii kiivalt varjul hoidnud, ei maksnud temalgi seda ära põlata – eriti kui ta ei teadnudki veel, mis neis täpselt kirjas seisis. Maja ei valvanud ju tema äraolekul ükski hing.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Astmeid mööda üles tõustes mõtles Horler nüüdki ettevaatusele. See oli temasse sisse kasvanud, saanud ta lahutamatuks koostisosaks. Kuid täna ikkagi alt vedanud. Alles ennelõunal oli ta Darri nõuandel teinud testamendi. Hetkel paistis see hea mõte olevat. Gosnellil polnud põhjust teda enam kimbutada, kui isegi ta surma korral ei jäänud ajaleht avalikku oksjonit ja Gosnelli võitmatut rahakotti ootama. Kui temal, Horleril, leidus pärija. Darr lubas seda uudist veel samal päeval raekojas lekitada, nii et Gosnell kindlasti kohe teada saaks. Ent kes võis see pärija olla? Ei keegi muu, kui &lt;i&gt;Darr ise ja tema hoolduskomitee...&lt;/i&gt; Aga mis kaitseks teda nüüd nende endi eest? Tõesti osavalt tehtud!&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ei, raputas Horler end justkui painaja käest üles virgutades pead. Ta pidi oma kahtlustamismaaniaga olema suisa haige inimene. See siin oli Trackhill, kurat võtaks, mitte mõni keskaegne Veneetsia! Inimesed seisid oma vastasseise ja ihaldasid ajalehte kui relva vastaspartei ohjeldamiseks ja... kõik.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sellegipoolest tuli tal väga kiiresti leida teine pärija, tehku Darr seejuures ükskõik missugune nägu pähe. Tegelikult polnud tal küll vähimatki ettekujutust, kes see teine olla võiks. Kust leida isik, kes ei satuks ise kohe Gosnelli või siis Darri ja kompanii käpa alla? Ja keda ta siin veel õieti tundiski? Lugema seadis ta end mitte elutuppa, vaid ühte kahest teise korruse omast, relvavöö rahustavalt käeulatuses. Siin ei saadud teda vähemalt otse läbi akna tulistada nagu all. Horler ei uskunud seda võimalust eriti, kuid oli ammu harjunud kõigega arvestama.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta kontrollis lambi õlivarusid, süütas selle ja kui valgust sai tahti juurde keerates juba piisavalt, lõikas pakki siduva nööri läbi ning harutas katte ümbert.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Pärast seda ööd ei olnud ta enam kunagi endine.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kõigi nende aastate jooksul oli ta vaid ühe korra tõsisemalt palavikku põdenud, kui mõned haavapalavikud maha arvata. Tunne, millega haigus algas, püsis veel meeles. Nüüd tundis ta jälle sedasama. Ent tarvitses vaid paberitelt üles vaadata, kui aisting nõrgenes. Ta hakkas uuesti lugema – ja tunne oli tagasi. Tuli see neist pabereist? Oli ehk targem need rahule jätta?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mida kuradit!” vandus ta kuuldavalt. Ükski paberileht ega ka mitte sada tükki kuhjas ei saanud normaalset inimest niimoodi mõjutada. Põhjus pidi olema vaid möödaläinud päevas, mis kubises salapärast ja mõistatustest. Pealegi ta &lt;i&gt;tahtis&lt;/i&gt; seda teksti lugeda. Ta &lt;i&gt;tundis&lt;/i&gt;, et tahab. Teda ühtäkki lausa &lt;i&gt;tõmbas&lt;/i&gt; nüüdseks igiammu pruunikaks luitunud tindiga veetud sõnade poole. Või veel täpsemalt – need read oleksid nagu &lt;i&gt;ise&lt;/i&gt; tõmmanud hoopis teda. &lt;i&gt;Nimelt teda&lt;/i&gt;. Ja ometi, nagu ta oli juba veenduda jõudnud, polnud see midagi salapärasemat kui üksnes vana ülekuulamisprotokoll – või kuidas neid tol ajal ka ei nimetatud. See oli ülestähendus Dana Giguere ülekuulamisest.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tegelikult oli ta tõsiselt üllatunud, et neil kaugetel aegadel midagi niisugust &lt;i&gt;üldse&lt;/i&gt; üles märgiti. Ja veel nii üksikasjaliselt. Tegemist ei olnud ometi Giordano Brunoga. Teisalt pidi taoline protsess olema vähemalt Trackhilli mastaapides midagi õige erakordset. Kes teadis, mida muudki imelikku sel puhul veel ette ei võetud. Küllap nõudis keegi, kel piisavalt võimu, ülekuulamistest ettekannet ja see tehtigi – iseasi, kui täpselt.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ometi tekkis tal sõna sõnalt ning rida realt teksti mööda edasi nihkudes tunne, nagu ei loeks ta mitte vaimupimeda ajastu sünget sõnumit, vaid lükkaks enda ees lahti ust kuhugi &lt;i&gt;mujale&lt;/i&gt;. Krigisevat ja väga rasket ust kuhugi, mida &lt;i&gt;pole olemas&lt;/i&gt;. Või &lt;i&gt;enam&lt;/i&gt; pole olemas. Aga kummalisel kombel see ikkagi ka &lt;i&gt;oli&lt;/i&gt; – ja otse siinsamas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kuna tuhmunud kirjamärke oli raske lugeda, näis ka ukse nihutamine käivat peaaegu üle jõu. Ta läks alla ja tõi elutoast teise lambi siinsele abiks. Kahekordses valguses oli silmadel kergem. Ning uks &lt;i&gt;hakkas&lt;/i&gt; avanema, võttes ta oma taga peituvasse iidsesse, süngesse lumma.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler ei teadnud, milles see õigupoolest seisnes. Ta ei mõelnud sellele. Muldvanad rabedad leheküljed olid ta lihtsalt oma võimusse haaranud. Näis juba, et mitte tema ei loe mitte pabereid, vaid &lt;i&gt;paberid teda ennast&lt;/i&gt;. Kindlasti polnud põhjus olukorra selgesti aimatavas vägivaldsuses. Viimane ei olnud talle võõras ega tundmatu nähtus, kuigi mitte just käsikirjas võidutseval vaimselt ahistaval ja füüsiliselt lömastaval kujul. Siin pidi peituma midagi muud. Ta ei saanud vaid aru, mis nimelt. &lt;i&gt;Veel&lt;/i&gt; ei saanud. Kuid ta tundis, et jõuab lähemale.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ehkki ülestähendused järgnesid küsimuste ja vastuste loogilises järgnevuses, ei saanud see olla Dana Giguere esimene ülekuulamine. Selleks oli olukord juba ilmselgelt liiga pingestatud. Kes teab, mida ja mitu korda oli ülekuulatav selleks ajaks juba läbi elanud. Peagi leidus ka sõnalist kinnitust.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;K&lt;/i&gt; (nähtavasti tähendas see küsitlejat või küsimust)&lt;i&gt;: Dana Giguere, sa juba tunnistasid, kuidas sa loitsimise teel allutasid oma võimule heast perekonnast noormehe – Jacob Falke. Sa tunnistasid, et ammutasid loitsimiseks jõudu krutsifiksi rüvetamisest ja sabatitest koos teiste nõidadega, kuhu lendasid öösiti luuavarrel. &lt;/i&gt;(Liiga kunstlikud laused, et olla ehtsad, mõtles Horler.) &lt;i&gt;Kuid sa pole oma kangekaelsuses tunnistanud veel peamist. Millal sa ütlesid lahti pühast ristiusust ja sõlmisid lepingu Saatanaga?&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;DG&lt;/i&gt; (ilmselgelt Dana Giguere)&lt;i&gt;: Ma ei ole seda teinud! Ma ei ole seda kunagi teinud! Ei ole! Miks te mind ei usu!&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;K: &lt;i&gt;Vale. Su jõud on liiga suur, et see saaks tulla vaid krutsifiksist ja sabatitelt. Meil on neli tunnistajat selle kohta, kuidas sa kaetasid ainsa pilguga ära naabrite kokapoisi.&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;DG: &lt;i&gt;Ma ei kaetanud! Ma ainult vaatasin! Ta pildus mind kividega ja sõimas mind mu ema pärast ja mul oli valus ja ma olin vihane. Ja siis ma ainult vaatasin tema poole, et näeks, millal ta uuesti viskab.&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;K: &lt;i&gt;Aga ta suri selle kätte.&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;DG:&lt;i&gt; Ma ei tea, mille kätte ta suri. Ma ei kaetanud seda last. Ma ainult vaatasin tema poole, enne kui ma tuppa põgenesin. Tema polnud ainuke, kes mind kiusas, ja neid pidin ma ju ka vaatama. Aga nendega ei juhtunud midagi. Kas teie ei oleks vaadanud, kui teid loobitakse ja sõimatakse?&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;K: &lt;i&gt;Minu vaate järel ei oleks &lt;/i&gt;&lt;i&gt;&lt;b&gt;keegi&lt;/b&gt;&lt;/i&gt;&lt;i&gt; &lt;/i&gt;&lt;i&gt;surnud. Millal said sa Saatanalt oma kurja jõu?&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;DG: &lt;i&gt;Ma ei ole seda teinud! Ei ole!&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;K: &lt;i&gt;Mu laps, kas sa ei mõista siis, et me tahame sind ainult aidata? Tunnista, ja sul läheb kergemaks.&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;DG: &lt;i&gt;Ei saaks ju aidata, kui ma oleks oma hinge ära müünud. Keegi ei saaks. Aga ma ei teinud seda!&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;K: &lt;i&gt;Päris kindlasti ei saa aidata ainult siis, kui sa maises elus üles ei tunnista ja Saatanast lahti ei ütle. Sul on temaga küll leping, aga kui tunnistad ja lahti ütled, võib Neitsi Maarja su eest meie Lunastajale ikka veel kosta ka siis, kui meie, tühised surelikud, maises elus enam aidata ei saa. Aga kahetsus ja lahtiütlemine peavad olema siirad.&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;DG: &lt;i&gt;Ma ei teinud seda!&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;Dana hakkas nutma.&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;Venitus&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Viimane üksik sõna täitis ainsana tühja rea keskosa, andes mõista pausist küsitluses, mis paberil tähendas vaid kitsast pragu tekstis, piinatavale aga võib-olla tervet igavikku.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tekst oli eelnenud stseeni kohta liiga korrektne ja süvendas juba algul tekkinud kahtlust, kas see ikka andis küsitlust edasi sõna-sõnalt või oli mälu ja märkmete varal koostatud hoopis hiljem. Ettekandeks kellelegi, kel oli vajadust ja võimu seda nõuda. Kuid mitte see polnud peamine. Horler märkas jahmatades, et sõnu Dana nutmapuhkemisest, mille olemasolu üle ta niisuguses „lihvitud” protokollis juba imestada jõudis, polnud paberil &lt;i&gt;üldse olemas&lt;/i&gt;. Lihtsalt polnud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nüüd lõpuks taipas ta selle „millegi muu” tähendust, millele oli end algusest peale tundnud lähenevat. Need paberid tekitasid temas &lt;i&gt;lumma&lt;/i&gt;. Lumma, mille mõjul ta suutis neist välja lugeda ka seda, &lt;i&gt;mida poldudki kirja pandud&lt;/i&gt;, ja nii segunesid loetud sõnad ta peas teistega, mida ta ainult &lt;i&gt;arvas&lt;/i&gt; lugenud olevat.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kuid ta ei suutnud – ja mis veel tähtsam –, ei tahtnudki peatuda. Hullem veel, paistis, et ta &lt;i&gt;ei saanudki.&lt;/i&gt; Mida lehekülg edasi, seda enam näisid need teda sõna otseses mõttes endale lähemale, endasse, koguni endast &lt;i&gt;läbi&lt;/i&gt; imevat. Talle tundus, et ta tajub oma sõõrmeis suitsu, higi ja hirmu lõhna ja isegi jäigalt ning &lt;i&gt;õelalt kohusetruude&lt;/i&gt; piinajate mõttevooge, millega ülekuulamisruum oli täidetud. Ta oli ise nagu &lt;i&gt;üks neist&lt;/i&gt;. Aga samal ajal ka nagu &lt;i&gt;piinatu&lt;/i&gt;.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ja siis ta äkki &lt;i&gt;oligi läbi. Oli teisel pool&lt;/i&gt;. Silmad lugesid ikka veel enam kui kahe ja poole sajandi eest kirjutatud tähti, ta ise nägi samal ajal otsekui teise paariga selgesti seintel põlevate tõrvikute heidetud tontlikke varje, lahtises koldes hõõguvaid süsi ning isegi pärlendavaid higitilku timuka tule poole pööratud näos. Ja muidugi nägi ta poolalasti Dana valust ja õudusest halli nägu salkudena rippuvate mustade juuste vahel ning määratuid, hullunult ahastavaid silmi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tüdruku käed olid seljataha seotud ja nende küljest tõusis köis mitte kuigi kõrge lae all paikneva ploki juurde. Üle ploki langeva nööri teist otsa hoidis alt üks timukasulastest. Mõte oli selge: vähimalgi kergitamisel kiskus köis seotud käed tagantpoolt üles, veel enam tõstes aga langes neile kogu keha raskus ja hakkas piinarikkalt õlgu välja väänama. See oligi venitusvõllas, mille kasutamise kohta seisis kirjas vaid lakooniline ja asjalik märge: venitus.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Hetkel seisis ohver veel kikivarvul, keha ettepoole kummargil ja piinad mõõdukad, kuid tõelisest valust lahutas teda üksainus vaks. Tema ees seisid kaks seljale langenud kapuutsidega meest, üks tõrvikute valgel läikiva kiilaspea ja teine pikkade halliseguste juustega. Kiilaspea hoidis ohvri pead, et tolle nägu mitte maha, vaid neile otsa vaataks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas sa kaetasid selle poisi, Saatana lirva?” nõudis ta kähisevalt. Kui vastust ei järgnenud, laskis Kiilas Dana lahti ja nõksatas timukasulasele märku andes peaga. Ruumi ei täinud karjed, vaid üksainus pikk veniv kiljatus, mille valu õnnetu tüdruku suust välja kiskus. Hallisegune juus andis märku köis alla lasta.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ta peab meelemõistusele jääma,” tuletas ta külmalt meelde. Horler nägi üksnes ta selga, kuid hääl tundus kummaliselt tuttavana.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ta on visa nagu siug,” protesteeris Kiilas. „Ma ei tegele temaga esimest korda. Saatana jõudu üleni täis.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Aga minul on ainult tänane kord,” lõikas hallisegune karmilt. „On juba niigi halb, et ma ise siia pidin tulema. Teist korda ei saa ma seda enam teha. Võib küsimusi tekkida. Ega ta pinnimisel küll palju tähtsust ei ole. Tema ema ei öelnud midagi ja ilmselt tal siis polnudki midagi. Aga kui oli, peab see olema tütre käes, ilma et tüdruk üldse teaks, millega tegu. Teisi ju pole. Ma tahan ainult veenduda.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kuid ta ema ju...” alustas Kiilas lauset pooleli jättes.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„...jäi Püha Ameti kätte ainult nende kahe lolli habemeajajast eskulaabi intriigide tõttu?” oli Halliseguse hääl muigav. „Aga kes selle mõtte &lt;i&gt;neile&lt;/i&gt; pähe istutas?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kiilas langetas otsekui suurema autoriteedi ees märkamatut kummardust tehes vaikides silmalaud. Mõlemad mehed olid rääkinud nii tasa, et neid ei võinud kuulda isegi köit hoidev timukasulane, teistest ruumisolijatest rääkimata. Ometi Horler kuulis. Tema ei olnud ruumisolija. &lt;i&gt;Teda polnud ju kohalgi&lt;/i&gt;.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Dana oli vahepeal pisut kosunud ja ta vaevaudus silmad hakkasid taas selginema. Kiilas kordas oma viimast küsimust.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah,” sosistas piinatav nüüd jõuetult ja ka tahtetult. „Ma kaetasin ta ära.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tüdruku vastupanujõud oli otsas. Tal oli ükspuha. Ta oli juba nõus tunnistama, mida tahes.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Issanda kiituseks, ta tunnistas üles!” kuulutas Kiilas võidukalt. „Pane see paberile,” lisas ta nurgas küünlaga laua taga kössitavale kirjutajale. Selle sulg hakkas käsu peale kiiresti krabisema. Jahmunult taipas Horler, et seal valmis parajasti sellesama manuskripti algvariant, mida ta just praegu kodus luges. Ja milles ei olnud kogu eelnenud stseeni kohta sõnagi kirjas. Nagu ka järgneva.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Millal sa esimest korda Saatanaga magasid?” jätkas Kiilas ülekuulamist, kuid Hallisegune pani talle käe peatavalt õlale. „Minu kord,” ütles ta tasa. „Mul on kiire. Kui sa oma Saatanaga ta jälle paanikasse ja tõrkuma ajad...”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ta on nüüd küps ja räägib, mida iganes,” protesteeris Kiilas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Just nimelt, et mida iganes,” sõnas Hallisegune mornilt. „Aga erinevalt sinust peab ta mulle rääkima seda, mida ta &lt;i&gt;tõepoolest&lt;/i&gt; teab. Eemaldu!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Hetkeks näis Kiilas tõrkuda tahtvat. Siis langetas ta ilmselgelt suurema mõjuvõimu ees pea ja läks kirjutaja juurde, otsekui tahaks viimase tööd üle vaadata. Horler oletas, et nüüd saadab Hallisegune ära ka köieotsa hoidva timukasulase, kui juba keegi edasist kuulda ei tohtinud, aga seda ei sündinud ja ühtäkki teadis ta niisama selgelt, nagu oleks keegi öelnud, et too timukasulane on kurt.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Hallisegune kummardus peaaegu tüdruku kõrva juurde, muutis seejuures asendit ja nüüd nägi Horler lõpuks ta nägu. See oli &lt;i&gt;Darr&lt;/i&gt;. Mitte küll Robert Darr, keda tundis tema – viimasest oli ta noorem – ega ka kumbki Roberti poegadest. Kuid see oli vaieldamatult Darr, XVII sajandi Darr – kes küll teadis, mis nime all.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Dana,” ütles mees tüdrukule peaaegu sosinal kõrva. „Mul on võimu sinu piinamine kohe lõpetada. Sa pead mulle ainult üht asja ütlema ja Saatanaga ei ole sel midagi pistmist. Kas mõistad?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Dana vaatas mehele otsa. Kas ükski mõtestatud kõnetus enam üldse temani jõudis, oli võimatu aru saada. Isegi Horleril, kes oskas peaaegu üleloomulikul viisil silmadest lugeda.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Nüüd vasta mulle!” sosistas XVII sajandi Darr nõudlikult. „Kus on Sincleari kapsel? Või medaljon? Ema jättis selle sinule. &lt;i&gt;Kus see on?&lt;/i&gt; Kas kuuled? Kapsel või medaljon!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Paistis, et ta ei teadnud ka ise päris täpselt, kumb just, kui see üks ja seesama polnud, või ta ei püüdnudki end vaevatud tüdrukule paremini arusaadavaks teha. Palju halvem, et seda ei teadnud ka Dana. Või – mis veel tõenäolisem – talle ei jõudnud küsimus enam kohale.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Karta võis, et piinatav oligi juba „üle küpsetatud”. Ikka ja jälle korratud küsimustest, mis olid nagu tulise rauaga tema ajju põletatud, suutis ta veel aru saada ning oli nüüd valmis ka ükskõik mida valimatult jaatama. Kuid vastata midagi keerulisemale jutule, isegi kui õnnetu kunagi mäletas, mida selle all mõelda võidi, käis juba vaimselt üle jõu.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Darr keelitas teda, veenis, meelitas pääsemisega. Kõik asjata. Horler ei osanuks pärast öeldagi, kui kaua see kestis. Ajataju oli kadunud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ta vajab äratust,” ütles Darr kulmu kortsutades põletusrauda kuumadel sütel hoidvale timukale ja lisas kirjutaja suunas: „Minu küsitlust sa ei kuule ja üles ei tähenda. Seda pole olnud. Ka mind ei ole siin olnud. Selge?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kirjutaja noogutas vaikides. Tal olid veel eelnevagi paberile saamisega käed tööd täis. Timukas võttis samal ajal paksude kinnaste abil põletusraua ning tuli sellega Dana ja Darri juurde. Tüdruk ei paistnud teda nägevatki, kuid Horler &lt;i&gt;tundis&lt;/i&gt; kuidagi, et ta ikkagi näeb, ainult on hirmust otsekui halvatud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Teravalt, aga ruttu,” õpetas Darr vähimagi emotsioonita hääles. „Et talle elu sisse tuleks, aga mitte seegi vähene oid ära kaoks.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kui Kiila kõnest oli varem tunda kogu aeg vaevu allasurutud vaenu ülekuulatava suhtes, siis tema puhul ei tajunud Horler üldse mingeid tundeid, võib-olla ehk ainult kiretut huvi. Ometi valitses just tema tahe piinaruumi, selles polnud kahtlust.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Timukas noogutas ega lausunud ühtegi sõna nagu kirjutajagi. Siin olid kõik asjalikud töömehed, igaühel oma amet. Ta lasi abilisel pisut köit pingutada, et käed veel enam taha tõmbuksid ja paljad roided küljelt katteta jääksid, siis puudutas neid põgusalt kuuma rauaga. Kostis läbilõikavalt kõrgetooniline kiljatus, mida Horleri kõrvus summutas ta enda kume oigamine. Ta &lt;i&gt;tundis&lt;/i&gt; seda valu oma küljel, nagu oleks just praegu põletatud &lt;i&gt;teda&lt;/i&gt;, mitte Dana Gigueret terve ajameri aastaid tagasi. Hetkeks nägi ta timukat otsekui kahe inimese silmadega – Dana omadega kohe kõrval ja enda omadega endiselt tagantvaates, kusjuures ta kolmas silmapaar luges samal ajal käsikirjast sõnu, mida seal tõenäoliselt üldse ei olnud –, ninna aga tungis põletatud ihu kõrbelehk.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Valu paiskas Horleri nägemusest välja. Ümberringi olid taas tuttav tuba ja harjumuspärased esemed, ees laud kahe lambiga ning sellele laotatud käsikiri. Ahi andis juba sooja ning kui Horler kella vaatas, olid kaks tundi nagu pimedasse auku kadunud. Laup ja rind nõretasid higist nagu kõige palavamal rännupäeval, kuid see ei tulnud ahjusoojast.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Valu küljes polnud enam, ainult mälestus sellest püsis värskena alles. Aga see hakkas kohe tagasi tulema, kui Horler pilgu uuesti käsikirjale suunas ja nüüd juba ilma raskusteta taas „läbi ridade” läks. Läbi ridade, mis sõnades kirjeldasid hoopis muud kui stseeni, kuhu ta sisenes ainult mõni hetk hilisemasse aega, kui oli sellest väljunud – just parasjagu, et valusähvatusest pimedaks löödud silmad jälle nägema hakkaksid.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta teadis nüüd, et võib loobuda, tarvitseb ainult pilk käsikirjalt eemale viia. Kuid ta ei &lt;i&gt;tahtnud&lt;/i&gt;, kuni veel taluda suutis. Sünge lummus oli ta tervikuna endasse haaranud ega lubanud lahkuda enne õiget aega, millal see ka polnud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Sincleari kapsel,” tuletas Darr nüüdseks kindlasti „äratatud” Danale sosinal meelde. „Või medaljon. Või veel mõni väike &lt;i&gt;vana&lt;/i&gt; ese, mille ema sulle jättis. Mõtle! Me võime muidu veel kaua jätkata. Su ema jättis selle sulle. Kus see on?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Dana hakkaski rääkima, kuid valjult, nii et kõik võisid kuulda. Ta piinatud hääl kõlas äkki tugevasti ning tundus seintelt kajavat, nagu oleks siia moodustunud veel mingi neljas mõõde, mida keegi ei näe. Ent ta tühi pilk vaatas kuhugi mujale, Darrist mööda, kaugusse, mida keegi muu piinakambri paksude seinte tõttu näha ei saanud, ja sõnad, mida ta ütles – pigem hoopis &lt;i&gt;kuulutas&lt;/i&gt; – ei olnud need, mida küsija ootas. Ega ka keegi teine. Need ei puutunud üldse siin kestvasse ülekuulamisse.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Lohe!” hüüdis ta täiesti võõra, madala rinnahäälega, nii et viimane kui üks juuresolija ootamatusest võpatas. „Tuld sähviv lohe! Tuli käib tema ees ja surnud lebavad seljataga. Tuld sülitav lohe! Ta kätel on ainult neli sõrme ja ta silmad paiskavad tagasi igaühe, kes julgeb neisse vaadata. Ta &lt;i&gt;ärkab&lt;/i&gt;! Ja &lt;i&gt;tuleb&lt;/i&gt;! Sellest &lt;i&gt;ei ole&lt;/i&gt; pääsu!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas sa julged meid, tõelisi kristlasi, Saatanaga ähvardada!?” käratas Kiilas omaenda kohkumuse varjamiseks. Ta oli selles ruumis mõndagi kuulnud ja näinud ning teda oli raske niisama lihtsalt reast välja lüüa. „Saatan sulle juba appi ei tule! &lt;i&gt;Tema&lt;/i&gt; ei aita kedagi. Tema ainult &lt;i&gt;võtab&lt;/i&gt;! Ja sinu ta ka &lt;i&gt;saab&lt;/i&gt;!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Lohe!” jätkas Dana, kes vist ei kuulnudki, segamatult. „Tuli käib tema ees ja vetevood tulevad taga. See tõuseb ja matab kõik, &lt;i&gt;kõik&lt;/i&gt;. Ainult kirikutorn jääb paistma, ja seegi variseb kokku. Ja siis on ainult vesi. Ja vaikus ja rahu... Seda teeb tema, ärganud lohe, &lt;i&gt;Armageddon&lt;/i&gt;!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Viimase sõna tüdruku hääl, mis aegamisi jõudu oli kaotanud, peaaegu sosistas. Siis varises Dana nõrkenult kokku. Ainult timukasulase hoitav köis ei lasknud tal põrandale vajuda ning jättis taha venitatud käsi pidi piinarikkalt poolrippu, jalad põlvili. Kuid valu ta enam ei tundnud. Darr andis märku keha vaikselt alla lasta.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ega ma päriselt uskunudki, et ta midagi teab,” pomises ta tusaselt. „See oli ainult hädavajalik järelekatsumine.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja minul tuleb nüüd teine kord jätkata,” vastas Kiilas veel tusasemalt. „Niiviisi kiirustades ei saa midagi. Aga ta peab veel ka suhted Saatanaga üles tunnistama.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma lähen nüüd,” ei pööranud Darr ta jutule üldse tähelepanu. „Vend Theodor Pühast Ametist on varsti tagasi. Ma kahtlustan, et ta on jesuiit. On parem, kui ta mind siin ei näe, muidu veel taipab, kes ta ärakutsumise korraldas.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Pilt Horleri silme ees hakkas hägustuma, kuni jäid üksnes koltunud lehed laual oma luitunud kirjaridadega. Kuid praegu ei vaadanud ta isegi neid. Kujutluses nägi ta ikka veel Dana Giguere tühje silmi, mis olid suunatud otse talle, kui tüdruk sosistas oma viimase sõna – Armageddon. Tema, Horleri, hüüdnime kõnnumaadelt.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta oli rampväsinud ja tal oli kõhe. Kui see nimi päeval taadi kirjast esimest korda üles kerkis, märkides mõlema hukatud Giguere viimast sõna tuleriidal, siis oli ta üksnes üllatunud kokkusattumuse üle. Mõiste polnud ju uus ega spetsiaalselt tema tarvis välja mõeldud. Nüüd, pärast ise pealt kuulmist ja nägemist tundus asi hoopis teisiti. See oli midagi muud. Ainult &lt;i&gt;mis&lt;/i&gt;? Mis see kõik &lt;i&gt;üldse&lt;/i&gt; oli?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vähemalt täiskasvanuna oli Horler kogu aeg olnud materialist. Mõnest tegi sõda veel sügavama uskliku kui varem, teistest aga hoopis paadunud jumalasalgajad. Nüüdsama siin temaga juhtunu ei mahtunud talle ateistina lihtsalt pähe. Niisugust asja &lt;i&gt;ei saanud olla&lt;/i&gt;. Teadvus keeldus seda vastu võtmast. Kuid ei võinud ka vastu &lt;i&gt;võtmata&lt;/i&gt; jätta. Kõik oli olnud liiga realistlik, liiga kombatav, liiga &lt;i&gt;tuntav&lt;/i&gt;. Ja ta polnud ei purjus, palavikus ega suitsetanud midagi peale ausa tubaka...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler püüdis uuesti „ridade taha” pääseda, nüüd juba kontrolli mõttes, kas ta pole mitte peast segi läinud ja kas „minek” on ikka tõepoolest võimalik. &lt;i&gt;See ei olnud&lt;/i&gt;. Vähemalt praegu mitte. Nüüd jäid read vaid ridadeks, täis tuimalt julma pimedust ja nõmedust – &lt;i&gt;kohusetruult&lt;/i&gt; ning &lt;i&gt;jumalavagalt&lt;/i&gt; julma. Ainult et sedapuhku Horler juba teadis, mis nende korrektselt esitatud küsimuste ja vastuste taga peitus. Ta oli &lt;i&gt;näinud&lt;/i&gt;.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Oli ta praegu juba liiga väsinud, et uuesti näha? Liiga erutatud? See ei tohtinuks paika pidada. Tema arusaamist mööda pididki just väsimus ja erutusseisund igasuguseid nägemusi soodustama ja praegu oli ta kohe kindlasti rohkem erutatud kui manuskripti avades. Nii et need siis ei olnud nägemused...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta proovis uuesti algusest peale lugema hakata, mäletades hästi, mis tunded teda siis järk-järgult ja järjekorras olid vallanud. Kui ta jõudis kohani, kus ta oli sisenenud minevikku ja isegi kaugemale, sai selgeks, et see ei kordu enam. Hetkel igatahes mitte. Võib-olla läks selleks vaja esmalugemise ehedaid tundeid või... Või oligi sõnum ainult ühekordne ja see oli nüüd käes. Ainult &lt;i&gt;milles&lt;/i&gt; see siis õieti seisnes?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kasutu arutlus! Missugune loogika sai üldse kehtida nii ebaloogilise, tegelikult võimatu olukorra puhul?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Üht oleks Horler küll teada tahtnud. Kas &lt;i&gt;selle&lt;/i&gt; – mis iganes ta endast ei kujutanud – olid läbi teinud ka kõik eelnevad Horlerid, kelle kaudu käsikiri temani jõudis? Kui nii, siis oli see küll &lt;i&gt;tõeliselt mõjuv põhjus&lt;/i&gt;, miks kohtunik Horleri vande järgimine põlvkondade jooksul välja ei surnud. &lt;i&gt;Mured&lt;/i&gt; ja &lt;i&gt;võlad&lt;/i&gt;... Jaa, need olid olemas. Ta hakkas taadist nüüd aru saama. Kui muresid ja võlgu hoiti alal niisugusel viisil, ei saanud need mitte kuidagi meelest ära minna.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Praegu Horler rohkem lugeda ei tahtnud. Tavalised sõnad, mis paberil seisid, oleksid hetkel liiga vähe öelda suutnud. Materjali läbi lapates leidis ta ka kohtunik Horleri ja mõnede vahepealsete Horlerite kaaskirjad, võib-olla samasugused, nagu vanaisa oli jätnud tema testamendi juurde. Need jäid samuti homseks. Või öö ülejäänud osa jaoks, kui und ei tule. Ta polnud kunagi unetuse all kannatanud, aga täna ei saanuks seda küll imeks panna. Mõne viimase tunniga olid mõranenud kõik ta lausmaterialistlikud arusaamad maailmast ning võimaliku ja võimatu piiridest.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta oli laagrilõkete ääres küllalt tolmunud ja läbihigistatud rõivastes maganud, kuid nüüd, kodus, linade vahel, ei sobinud see kuidagi. Ta läks alla ja valas endale kõigepealt suure napsi. See kulus praegu hädasti ära. Neetud lugu! Trackhillil oli kalduvus joomist soodustada. Enne toimetuses, nüüd siin, esimesel õhtul Darri pool. Ja kõik puha mõjuva põhjusega. Eriti sel hetkel. Horler vangutas pead.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Igatahes on mu kätel viis sõrme, jalgadel viis varvast, tuld ma ei purska ja vetevoogusid ei kamanda,” mõtles ta XVII sajandi Dana ennustust meenutades. „Ei, Armageddon või mitte, aga vähemalt loheks ma ei kõlba. Hea seegi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta võttis ülakeha köögis paljaks, valas pesukaussi külma vett ja hakkas mõnuga pesema. Jahe kümblus kasvatas kindlusetunnet. &lt;i&gt;Teadmine&lt;/i&gt; ebareaalsusest ei kadunud küll kuhugi, aga nüüd oli sel millegi kainestava ja reaalse näol ka vastaspool, mille küljes end kinni hoida, et tuul maamunalt ära ei puhuks. Kuni midagi... selgub...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kettakujulist Maad ma ka veel ei usu,” ütles ta endale lohutuseks ja pladistas veega, üritades kogu paljastatud nahka üle käia.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Selle tegevuse juures tabas teda aga järgmine hoop. Vasaku külje roietel, rinnalihasest pisut allpool leidis ta uue armi, mida teadis seal kindlalt mitte olla tohtivat – just niisuguse, nagu oleks võinud tekitada tulikuuma põletusraua kõverdatud ots.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vapustus oli nii tugev, et ta pidi hetkeks istuma, ja &lt;i&gt;tema&lt;/i&gt; närvide puhul see juba tähendas midagi. Siis kargas ta uuesti jalule, tõi kummutilt käsipeegli ja keeras lambitahi lõpuni välja.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Uus arm ei olnud vahepeal kuhugi kadunud. Seal see seisis, viis kuni kuus sentimeetrit pikk ja poolteist lai põletusjälg, mida ükski arst ei oleks väljanägemise järgi värskete kilda liigitanud. Arm paistis nii vana, nagu oleks taevataat ise selle noorpõlvevallatusest sinna läkitanud. Vana? Pidigi olema! Ta oli saanud selle märgi alles täna öösel ja see oli palju kordi vanem kui ta ise. Kas see oligi mingi &lt;i&gt;äramärgistus&lt;/i&gt; läbi sajandite? Ja mida see siis tähendas?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vähemalt üks küsimus oli nüüd vastuse leidnud, kuigi see tekitas vaid teisi. Ta oli näinud nii taati kui oma isa küllalt palju pesemas, et teada: nende küljed ei olnud märgitud ühegi põletusarmiga. Isa võis kõrvale jätta, tema ei saanudki Horlerite pärandust. Ta ei elanud nii kaua. Kuid taadi puhul tähendas see, et tema &lt;i&gt;ei olnud&lt;/i&gt; läbi elanud XVII sajandi ülekuulamist.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ühtäkki teadis Horler ebamugava selgusega, et kõiki ta esivanemaid vahele jättes oli taoline &lt;i&gt;elus&lt;/i&gt; nägemus osaks saanud üksnes talle. Ning et see võimatu ebareaalsus osutus hoopis realistlikumaks, kui ta isegi oli nähtu järel arvanud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ja et üle kõikide Horlerite põlvkondade oli äramärgistatu just &lt;i&gt;tema&lt;/i&gt;.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt; &lt;/p&gt;
&lt;/div&gt;
&lt;p&gt; &lt;/p&gt;
&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;</description>
 <pubDate>Thu, 18 Aug 2016 14:06:06 +0000</pubDate>
 <dc:creator>admin</dc:creator>
 <guid isPermaLink="false">98 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu</guid>
 <comments>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/6_8#comments</comments>
</item>
<item>
 <title>3-5</title>
 <link>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/3_5</link>
 <description>&lt;div class=&quot;field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot; property=&quot;content:encoded&quot;&gt;&lt;div class=&quot;attribute-long&quot;&gt;
&lt;p&gt;&lt;b&gt;3&lt;/b&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Darride maja aknad olid valged. Siin ei olnud kindlasti keegi veel magama heitnud. Avaral eesõuel seisid puude külge seotud hobused. Sadulad olid ära võetud, mis näitas, et kes iganes ka kohale ei ratsutanud, ei tulnud ta viieks minutiks. Ja ühtlasi ka seda, et majatagune tall pidi olema juba täis. Võib-olla neid hobuseid, kes vedasid kaht uhke välistrepi ees seisvat vedrukaarikut ja koguni üht tõlda. Lisaks võis näha veel paari autot.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler pingutas mälu ja tuli järeldusele, et tegu võis olla Robert Darri sünnipäevaga. Või proua Darri omaga, ta polnud päris kindel. Või oli see hoopis nende vanem poeg Herbert, kes oli vanaisa kirjade põhjal Darride perekonnaäri mõne aasta eest üle oli võtnud. Noorem ei saanud see olla, kuna elas juba Hanki ajal kesklinnas ja pidas seal pudupoodi ja trahterit. Ja suurfarmeriga abielludes linnast välja kolinud tütar samuti mitte.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler mäletas, et veel isa eluajal oli nendegi väike pere sellel pidustusel osalenud ja paar korda ta isegi – kui ei õnnestunud õigeaegselt plehku pista. Need peod olid talle surmigavaks piinapingiks. Täiskasvanute hulka ta veel ei kõlvanud, vana Darri poegade ja tütre järelpõlv aga olid alles lootusetud titad. Pluss need pidulikud ja ebamugavad riided, mis ta puiseks muutsid ja mida ei tohtinud ära määrida.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Täna oli piduõhtu igatahes teretulnud. Mida rohkem Trackhilli auväärseid kodanikke ta ära tundsid ja omaks tunnistasid, seda vähem jäi marssalikrantsile võimalust edasi haukuda. Ja siis ei saanud ta enam niisama lihtsalt kaotsi minna, nagu poleks iial linna jõudnudki.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Pollarikolmik tuli värava ees kuulekalt autost välja, nagu Horler oma maja juures oli käskinud. Ilmselt mõtlesid nad lubadusele neid vastasel korral ebameeldivustega tagant tiivustada ja eelistasid ilma läbi ajada. Isegi nende näod olid leplikuks manatud – millist jõupingutust see küll nõudma pidi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja nüüd?” küsis marssal ilmse rahutusega.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Nüüd koputame viisakalt ja läheme sisse,” imestas Horler teise taipamatust, vähemalt näiliselt. „Värav on ju lahti ja siinmail tähendas see vanasti, et kõik on teretulnud.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tegelikult taipas ta marssali muret päris hästi. Selle põhjuseks olid tühjad revolvritohlud, mis sõjakatele padrunivöödele mõnevõrra haledat kontrasti pakkusid.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Te peate meile enne relvad tagasi andma, härra Horler,” pigistas marssal vaevaliselt läbi hammaste. „Saate ju isegi aru, et niimoodi ei kõlba ja...”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Selle võimaluse rikkusite siis ära, kui püüdsite mind mu oma hoovil maha lasta,” lõikas Horler ta jutu läbi. „Ma ei taha, et üritaksite seda nüüd advokaat Darri hoovil. Ta ei ole seda millegagi ära teeninud.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See on ju absurdne!” püüdis pollar teda ümber veenda, ilme näol, nagu oleks teda keset peosaali tabanud vastupandamatu kõhulahtisus. „Enne ma pidasin teid ainult libeda suuga sissemurdjaks, kes tahab meil hobuse seljas käest lipsata. Arvasin veel siia sõiteski, et kaote esimesse pimedasse põiktänavasse. Et te nüüd tõesti siin olete, paneb juba üsna hästi uskuma, et oletegi see, kelleks end nimetate.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Rahumeelne lahendus polnud ka Horlerile vastumeelt. Häda oli selles, et Horler ei saanud linnamarssalit kriipsu võrragi usaldada. Nii tobe ei võinud keegi olla, et usuks sissemurdmist valgustatud esiuksest, kui leidus pime majatagune, kus pealegi oli juba sõrgkangi kasutatud. Marssal valetas algusest peale, see oli ilmselge.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Uus kallaletung valjude paukude saatel polnud siin tõesti tõenäoline, aga neid oli ikkagi kolm. Võib-olla lootsid nad ikka veel teda kuhugi vaiksemasse paika toimetada, kuni tema linnasaabumise kohta veel tunnistajaid polnud. Plaani nuputamiseks oli neil autos küllalt aega jätkunud. Pollareid taasrelvastades oleks Horler pidanud sisenema advokaadi juurde vist selg ees ja pilk ahistajatel, aga see olnuks nüüd kindlasti liiga dramaatiline.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jätke oma padrunivööd koos tohludega autosse,” soovitas ta. „Siis ei tundu asi nii veider.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Marssali nägu paistis momendil päris hästi väravalaterna valguses ja Horler nägi raevukat pilgusähvatust, mis ütles, et see mees ei andesta talle surmatunnini. Noh, polnud lugu. Selle oli ta välja teeninud juba vanaisa maja juures, nii et hullemaks minna polnud nagunii enam kuhugi. Ja ta ei kavatsenud Trackhilli kauaks jääda. Maja võis müüki panna ka Darri kaudu.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kui eelistate oma laskemoonaga uhkeldada, on see teie eneste valik,” sõnas ta kõhklevaile pollaritele otsustavalt.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Marssalil oli oma ettepanek. „Minge üksi ja jätke relvad õuele. Me ootame siin ja võtame need alles siis, kui te juba majas olete.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja te ei tahagi enam veenduda, kes ma niisugune olen?” imestas Horler pilklikult. See ei sobinud talle kuidagi. Vaja polnud mitte ainult tema isiku õigekstunnistamist ja seda, et linnamarssal antud tegevust pealt näeks. Kui Horleri kahtlustel põhi all oli, teadis marssal juba varem liigagi hästi, kes ta on. Kõige rohkem läks vaja usaldusväärseid tunnistajaid, kes teadsid, et just marssal &lt;i&gt;ise&lt;/i&gt; on õigekstunnistamist pealt näinud. Mida rohkem, seda parem. See vähendas tunduvalt võimalusi edaspidisteks tahtlikeks segadusteks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma ei või kuidagi lubada, et teie hinge kas või pisutki kahtlust jääks,” lisas ta võltsi paatosega.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Valjusti nohisedes võtsid pollarid relvavööd ära ja viskasid autoistmetele. Olukord oli neile nii harjumatu, et nad näisid selles jätkuvalt otsekui omaenda jalgade otsa komistavat. Siin ei pidanud nad kartma enam Horleri revolvreid. Kuuletuma sundis hirm, et häbistav lugu laiemalt teatavaks saab. Kaks ratsanikku, kes nägid neid Horlerite hoovil relvituna ja sokkide väel üheleainsale vastasele alistumas, kuulusid nagunii juba päästmatult miinuspoolele. Ja kes need olid, nägi ainult Horler, nad jäid marssali meeste selja taha. Kuid sealt võis siiski tulla ainult kinnitamata kuulujutte. Siin seevastu...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler kamandas nad minekule ja järgnes ise valvsalt paar-kolm sammu tagapool. Liikumise saba moodustas tasasele kutsele järgnenud Octa. Kui nad välistrepini jõudsid, jagas Horler mõned juhtnöörid ning jäi ise trepijalamile seisma, sellal kui kolmik paraadukse mademele tõusis.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Siinne trepp oli midagi hoopis muud kui Horlerite kaheastmeline etik. Sel oli kaheksa kiviastet ja kõrgust täiskasvanud mehe kaelani. Maja ise omas lisaks pooleldi maasse ulatuvale keldrikorrusele veel kaht korrust ja ärklit. Erinevalt Horlerite niigi kaheldavast ja ka sel juhul juba põlvkondade eest loojunud hiilgusest olid Darrid rikkad. Niipalju kui Horler mäletas, oli neil alati mitut teenijat peetud, mitte nagu tema kodus, kus pärast ema surma käis üksik vana naine ülepäeviti süüa tegemas ja vahel ka koristamas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler oli endamisi ikka imestanud, mis nii erinevaid suguvõsasid üldse sõbrustama liitis. See sai olla ainult esmaasukate võrdselt austatud seisund, mis avas siin linnas kõik uksed, ükskõik kas su taskud olid pungil või puhus neis tuul. Seisund, mis oli võimaldanud ta isal väärikalt kanda ka linna ja maakonna politseimarssali ameti raskust. Siis oli veel mõeldamatu, et sellel kohal töötaks mõni uustulnuk nagu praegu.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Marssal tõmbas kellanööri ja pärast lühikest ooteaega avanes laia tammepuust ukse parem pool.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Härra marssal!” tegi lävele ilmunud hallipäine mees imestunud näo, kui nägi enda vastas seisvat politseiniketriot. „Ma kohe teatan teist.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler tundis vana Jenkinsi kohe ära. Too polnud peaaegu üldse muutunud, vahest ehk ainult pisut rohkem kühmu vajunud. Vana teener teda muidugi ära ei tundnud, võib-olla isegi ei märganud teistest tükk maad allpool.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Darride snobism ei läinud niikaugele, et teenijaid livreedesse riietada. Trackhillis ei tehtud seda juba vähemalt pool sajandit. Nii kandis truu Jenkins endiselt tumesinist sabakuube ja Horler kahtlustas siiralt, et sedasama, mis neliteist aastat tagasi. Või vähemalt selle täpset koopiat. Mõned asjad siin linnas polnud kõigele vaatamata siiski muutunud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Oodake,” peatas marssal teda pisut kähedalt. „Ma näen, et teil käib siin pidu. Me ei tahaks segada. Kas pole võimalik, et härra advokaat räägiks meiega siinsamas, ilma et peaksime sisse tulema?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas te mõtlete isa või poega?” ei saanud Jenkins aru.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Miks mitte mõlemaid?” tegi Horler trepijalamilt häält.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nüüd pidi vanamees teda kindlasti nägema, kuid kindel, mis kindel – ära ei tundnud. Heitnud pilgu marssalile ja nähes, et kommentaare ei tule, Jenkins noogutas ja kadus taas sulgunud ukse taha.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See ei paistnud küll teie tuttav olevat,” tähendas marssal luuravalt. „Mis siis, kui teistega on sama lugu?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jätke see minu mureks,” soovitas Horler ükskõikselt. Oma käekirja pidi Darr igatahes tundma ja paistis ülimalt tõenäoline, et ta oli näinud ka paari fotot, mis Horler oli aegade jooksul vanaisale saatnud. Ja ega näojooned kuhugi kadunud. &lt;i&gt;Tahtlikul&lt;/i&gt; uurimisel oleks teda ära tundud igaüks, kes veidigi mäletas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Uks avanes vähem kui minuti pärast. Lävel seisis Robert Darr, ikka seesama, ainult juuksed olid täiesti halliks läinud. Roberti taga kõrgus Herbert, pool pead isast pikem ja vanuselt viiekümne ligi. Nad polnud üksi. Tagantpoolt piilusid veel keegi noormees ja neiu, kelle nimesid polnud Horleril aega mõistatama hakata. Nemad olid vist juhuslikult uksele sattunud. See polnud üldse paha. Mida rohkem tunnistajaid, seda parem. Kõik kandsid pidurõivaid, seega polnud oletused kellegi sünnipäevast ekslikud. Kohe selgus ka, kelle oma see oli. Marssal teadis ja soovis Robertile õnne ja tervist. „Seitsekümmend ei ole teiesugusele mehele veel mingi vanus.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Seejuures teisenes ta muidu tahtlikult kare hääl nagu võlujõul peaaegu siirupiseks. Paistis, et too nadikael teadis hästi, kelle ees siin linnas ei maksnud suud liiga täis võtta.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mis teil mureks on, marssal?” küsis Herbert isa varjust ettepoole astudes. Ta toon oli laitmatult viisakas, kuid Horleri niisugustes asjades terav kõrv ei registreerinud selles ka ainsatki rõõmunooti ootamatute külaliste puhul. Ja Robert ei kutsunud linnamarssalit ega ta mehi sisse, kas või üht kiiret napsi võtma, nagu taolistel juhtudel tavaliselt tehti.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Marssal avas just suu, et Herbertile vastata, ent Robert tegi äkki paar sammu, mis ta pollarite vahelt läbi viisid, ja tõi kuuldavale kolm sõna: „Hank! Hank Horler!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta laskus mööda kaheksat kiviastet alla, peatus Horleri ees, kes veidi enne seda oli äratuntavuse huvides kaabu rihmapidi seljale lükanud, ja pani siis mõlemad käed talle õlgadele. Seekord registreeris Horleri kõrv hääles ainult heameelt. Sedasama tundis endalegi ootamatult ka Horler ise – lisaks kahjurõõmule, mis valdas teda üle Roberti õla marssalile otsa vaadates. Arusaadavalt olid kõigi ukse juures seisjate pilgud nüüd alla neile kahele suunatud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Tere, onu Robert.” ütles ta vaikselt, surudes tolle vanad, kuid veel sitked õlad omakorda pihkude vahele. „Ühinen õnnesoovidega. Andke andeks, et ma kõigi nende aastate järel ei kaelusta, kuid koosnen praegu põhiliselt teetolmust.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Sa ikka tulid,” sõnas vana mees. „Ma hakkasin juba kahtlema.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Asusin kohe teele, kui kirja sain. Siis oli see paraku juba kuu aega oodanud.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kahju, et mina pean su õnnitlustele vastama hoopis kaastunnet avaldades. Al oli veel viimaseid vana kooli mehi. Aga mis parata.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mis parata,” nõustus Horler nagu kaja.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Aga kuidas sa endale kohe nii võimsa eskordi said?” küsis Robert pooleldi ümber pöörates ja linnamarssalit ning tema mehi vaadates.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Marssalil näis olevat midagi kurku läinud ja kuni ta seda puhtaks köhis, jõudis Horler vastata: „Nad leidsid mu meie välisukselt laudu maha võtmast ja tahtsid, et keegi neile ütleks, kas ma ikka olen õige mees seda tegema.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma arvan, et nad veendusid selles just praegu täielikult,” ütles Robert Darr. Horler märkis mõttes ära, et ta rääkis kolmandas isikus, nagu poleks kõnealused ise üldse siin, millest tekkis jalamaid &lt;i&gt;meie&lt;/i&gt; ja &lt;i&gt;nemad&lt;/i&gt; tunne. Kuid seejuures uuris advokaat hoolikalt trepist pisut kohmakalt alla laskuvaid seadusesilmi, kellel siin nüüd enam midagi teha polnud, ja pilk – nagu Horler mäletas – oli tal alati terav olnud. Võis vägagi kergesti olla, et ta nende demilitariseeritust imeks pani.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tegelikult laskus kõige ees Herbert ja surus tervituseks Horleri kätt. Tema puhul viimane ülevoolavat rõõmu ei täheldanud, kuid Herbert oli ka alati olnud kinnine ja endassetõmbunud mees. Nii juhtus vahel poegadega, kes isa firmas tööle hakkasid ja keda tunti kuni keskeani mitte oma nime all, vaid üksnes selle või tolle pojana. Herberti jaoks oli see vist liiga kaua kestnud ja ta polnud enam muutunud ka nüüd, mil isa juba erru oli tõmbunud ja klientuuri talle jätnud. Isegi see ei teinud meest tundelisemaks, et ta oli silma järgi hinnates märgatavalt rohkem klaasi tõstnud kui sünnipäevalapsest isa, kes nägi praegugi välja, nagu oleks teel mõnele oma kohtuprotsessile.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Tule ometi sisse!” meenus Robert Darrile äkitselt. „Ma olen vanas eas vist oma viisakuse riismedki kaotanud, et seda varem ei öelnud. Mitte mingit vastupunnimist! Sa tuled teelt ja oled näljane ja kodus ei ole sul praegu toidu lõhnagi. Siin on kõik oma inimesed, kes sind hea meelega lõpuks jälle näha tahaksid. Ja rääkida on meil nagunii vaja. See on sinu hobune, eks ole? Jenkins hoolitseb.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler ei punninudki vastu. Robertil oli igas punktis õigus, ta ise oli aga liiga kaua üksi ratsutanud, et soojusest, valgusest ja rõõmsast seltskonnast ära öelda. Üksteisest trepil mööduvate kehade tekitatud väikeses segaduses kohtas ta linnamarssali pilku ja jõudis sosistada: „Oota hetk.” Ta pidi majalised enne sisse tagasi saama, kui relvi üle andma hakkab. Saanud uksel tutvustatud veel noormehele ja noorele daamile – kelle järeltulijatega õieti tegemist, ei jäänudki meelde –, olid nad kõik äkki eeskojas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mantel maha ja relvad ka,” kamandas Robert Darr. „Siin sa neid ei vaja. Oled sõprade seas.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Siis näis Horlerile äkitselt midagi meenuvat. „Ah jaa, olen kohe tagasi. Mu hobune on veidike iseäralik ja ma pean talle sõnad peale lugema. Muidu võib-olla läheb Jenkinsil temaga raskeks.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vastust ootamata lipsas ta välja tagasi, tõmbas ukse enda järel kinni ja jõudis mõne hetkega trepi ning värava vahelisel alal nukralt uitavate pollariteni. Nüüd võis ta relvad südamerahuga tagasi anda. Siin ei julgenud need tegelased teda praegu isegi selga tulistada, kuigi edaspidi oli parem silmad lahti hoida.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Üks revolver on puudu,” seletas ta marssalile. „Kardan, et see läks lendu. Kui homme valges leian, saadan ära. Aga kui &lt;i&gt;ei leia&lt;/i&gt;, pean paratamatult järeldama, et olete loata võõrale krundile tunginud, ja siis saab linn kuulda, mis aardeid te sealt otsisite.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Marssal ei öelnud midagi, ent pilk, millega ta Horlerit õnnistas, ei jätnud mingit kahtlust, et eelnenud mõtet lahtistest silmadest ei tohtinud unustada.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Siis oli ta juba mõne sammuga Octa juures, patsutas looma kaelale ja rääkis temaga, kuni Jenkins tuli ja hobuse oma hoolde võttis.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Uudis temast oli majas juba laiemalt levinud ja eeskoda uudishimulikest tulvil. Ta mantel, kaabu ja kindad võeti ära, relvavöö riputas ta pärast mõningast kõhklust – harjumusi oli raske võita – ise nagisse ja kannatas stoiliselt välja tutvustamisprotseduuri. Palju see küll ei andnud, sest keda ta vanast ajast mäletas, seda juba tundis, keda aga mitte, ei jäänud nagunii meelde. Kuid ta naeratas kõigile, lastes end paista sellena, kes ta teistel asjaoludel olekski olla võinud – rõõmsameelse ilmahulkurina, kes on lõpuks ometi koju jõudnud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Siiski! Kohal oli ka linnapea Kutschera, keda Horler küll samuti mäletas, kuid hoopis postiülemana. Halli sokuhabemega mehike oli silmnähtavalt karjääri teinud ja niisugune tutvus juba esimesel õhtul võis kindlasti kasuks tulla.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Siis järgnes pidulaud, kuhu istudes ta sündsalt oma väljanägemise pärast vabandas. Muidugi oli see vaid kombetäide. Igaüks mõistis isegi, et pikka teekonda ei ratsutata smokingis. Horler ei hakanud ainult mainima, et peenemat rõivastust polnud tal juba aastaid olnudki, kuna ta ei lävinud kohtades, kus seda tarvis võis minna.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Peoõhtu oli vist juba sellises staadiumis, kus algsed istekohad enam palju ei tähendanud, noored tantsisid kõrvalruumis grammofoni saatel, vanemad mehed suitsetasid koos sigareid ja püüdsid maailma asju paika seletada, naised aga peksid paari-kolmekaupa põnevil nägudega keelt. Horleri saabumine kogus nad nüüd uuesti laua äärde. Nii kaugelt tulnud rändur oli vaieldamatu suursündmus ja Robert Darr pidi korduvalt manitsema, et teelisel ometi suud ka söögi jaoks kasutada lastaks. Abi oli teretulnud, kuna Horlerist vasakul istuv kena noor blondiin kuhjas protestidele vaatamata ta taldrikule seesuguse kuhja hõrgutisi, nagu kahtlustaks ta Horlerit juba sellest ajast näljas olevat, kui too Trackhillist lahkus.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mulle meeldib, kui mehed tublisti söövad,” kuulutas ta vaidlemist välistaval toonil resoluutselt. „Teie mind ilmselt ei mäletagi, aga mina teid küll. Endast suuremaid mäletavad lapsed alati paremini. Ja ma nägin teie vanaisa juures üht teie fotot. Ma olen Elly Grant, Roberti tütretütar. Ükskord oli teil mu venna Ericuga midagi plaanis ja te ei saanud minust muul moel lahti, kui toppisite mulle vist kogu õuelt niidetud muru krae vahele. Kuidas ma teid mõlemaid siis vihkasin!” naeris Elly helinal, andes kogu oma vaatega mõista, et praegu ta seda küll ei tee.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Aga muidugi mäletan ma teid,” luiskas Horler silmagi pilgutamata. „Ainult see ei tule meelde, mis meil tookord arus oli – ma mõtlen selle rohu suhtes –, nii et ma väga vabandan, olgu või liiga hilja.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Oh, küllap ma olin selle ära teeninud,” naeris Elly uuesti. Kui Horler nüüd järele mõtles, selgus, et võib-olla ta mäletamist väites nii väga ei luisanudki. Kurikuulus rohutoppimine küll meelde ei tulnud, aga vaimusilma ette kerkis tõepoolest pisike trullakas tirts, kes oli tüütu nagu takjas ning kellel polnud midagi ühist praegu tema kõrval istuva graatsiaga. Kuidas aeg inimese välimust küll muuta võis! Tüütuse suhtes ei olnud Horler nii väga kindel.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Õnnekombel polnud ta lauakommetest veel päästmatult võõrdunud. Vähemalt selles suhtes läksid kunagised kuus aastat suurlinnades nüüd asja ette. Ta suutis rääkida oma naabritariga, vastata kõigile üle laua esitatud küsimustele, jäädes tähelepanu väärivalt viisakaks, kuid ütlemata iseenda kohta peaaegu mitte midagi – ning seejuures veel ka taldriku tühjaks süüa, neelatavat paari napsiga alla aidates.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Mingil ajahetkel hakkas Horler tajuma endal Robert Darri ainitist pilku. Muidugi, ta oli tähelepanu keskmes, kõik vaatasid teda küsimusi esitades ja vastuseid kuulates. Kuid vana Darr ei küsinud midagi. Ta ainult vaatas. Või õigemini – &lt;i&gt;vaatles&lt;/i&gt;. Uurivalt. Hindavalt. Olgu, mõtles Horler, küllap ka tema ükskord rääkima hakkab.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta ei eksinud. Kui Horler puhtsüdamlikult kinnitas, et kas või üksainus suutäis veel võib vallandada katastroofi, tõusis Robert püsti ja viipas ta endaga kaasa.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Andestage, et röövin teie huviobjekti,” pöördus ta kerge naeratusega ülejäänute poole, „kuid ärge unustage, et Hank sai alles veidi aja ees Ali surmast teada. Võib-olla ei ole tal praegu peotuju. Ja minul on vana Ali ees ta pojapoja vastu kohus täita.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;b&gt;4&lt;/b&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nad läksid otse hallist tõusvast raske vaibaga kaetud keerdtrepist teisele korrusele ja seal Darri kabinetti. Korrusel oli Horler kunagi käinud, kabinetis mitte. See oli koht, kuhu lastel asja ei olnud. Pealegi hoidis Darr oma äraolekul ust alati lukus. Tegi seda veel praegugi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See on mu ainus rahupaik,” ütles ta taskust võtmekimpu võttes. „Siin luban end ainult siis häirida, kui tuli lahti on. Igaüks vajab üht niisugust kohta.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta süütas kohe ukse kõrval seinalühtris paiknevad kolm küünalt, kutsus Horleri sisse ja sulges ukse. „Võta istet!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Külaline laskus küünalde kumas nähtavale ilmunud massiivsesse tugitooli – seal oli aegade jooksul istunud nii mõnigi Darri klient, keda too konfidentsiaalsuse huvides mitte kontoris, vaid kodus jutule võttis – niisama massiivse kirjutuslaua vastas. Paigutust hoiti muutumatuna nähtavasti endiste aegade mälestuseks, ehkki Darr oli aktiivsest praktikast loobunud. Võis arvata, et siin püsis kõik samamoodi nagu kümme ja ka nelikümmend aastat tagasi, kuna Robert ei oleks end teisiti enam koduselt tundnud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Samal ajal süütas advokaat kirjutuslaual suure valge kupliga õlilambi ja kui see tahti juurde keerates küünlad varju jättis, läks ja puhus viimased ära. Horler jälgis, kuidas lambivalgus aegamisi üle toa roomas ja tõi esile tervet seina katva osalt klaasustega kappriiuli. Klaaside taga paistsid raamatute seljad. Ka Horlerite kodus leidus raamatuid, aga mitte niisugusel hulgal. See siin oli ju terve väike raamatukogu. Mis peitus puidust uste taga, ei osanud ta arvata. Vastasseinas, mille ülaosa kaunistas Horlerile tundmatu autori maal, kindlasti originaal, paiknes kõrge seljatoega diivan. Sellel piinliku täpsusega kokkuvolditud ning padja alla asetatud tekk kõneles, et ruumi valdaja võis veeta siin ka öid või lõunapuhkusi. Kabinet oli vaikuse ja rahu saareke, mida jõhkravõitu ja nurgelises kolkalinnas pididki varjama paksud kiviseinad.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Juua soovid?” küsis Darr.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler tänas ja ütles ära. „Ma juba jõin lauas. Sellest piisab täiesti.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta ei hakanud lisama, et elu, mida ta oli elanud, ei soosinud neid, kes end liiga lõdvaks lasksid – ei jäänud neisse pahatihti kauaks püsima. Jälle tajus ta endal Darri samasugust pilku nagu lauas istudes – mitte vaatavat vaid uurivat, peaaegu &lt;i&gt;usutlevat&lt;/i&gt; pilku. &lt;i&gt;Mis mees on sinust saanud, Hank Horler&lt;/i&gt;, näis see küsivat. Ja ise ka vastuseid otsivat.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mina loobun samuti,” ütles vana advokaat samal ajal. „Olen oma kolm klaasikest juba ära võtnud. Kõik, mis üle selle, tuleb minu vanuses ainult kahjuks.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta astus kindlal, hoopiski mitte raugalikul sammul teisele poole lauda ja istus peremehetooli.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Enne kui põhilise osa juurde läheme... Mis sul selle Raschega õieti juhtus?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Raschega?” kordas Horler täpsuse mõttes, kuigi taipas juba, keda teine silmas pidas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Linnamarssal Raschega,” kordas Darr. „Kas ta siis ei tutvustanud ennast?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ta tutvustaski end kui linnamarssalit,” muigas Horler. „Miks meil midagi juhtuma pidi?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma ei ole enam noor, aga kaugeltki mitte veel pime,” ütles Darr kuivalt. „Kaks revolvrit puusal nagu sinul on ka teelise jaoks küll pisut ebaharilik, aga mitte haruldane, kui osatakse nendega ümber käia. Ja ma tean, et sa oskad, su isa õpetas sind juba noorelt – Horlerite traditsioon. Aga kaks &lt;i&gt;püssi&lt;/i&gt; on juba tõesti pisut palju. Herbert oli oma silmad ehk uduseks joonud ja ei pannud tähele, aga mina nägin su sadula küljes ka teist vinti.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ja miks peaks keegi linnas püssi üldse &lt;i&gt;õlal&lt;/i&gt; kandma, kui see tal ka ainuke oleks? Uuesti sisse tulles sul seda enam polnud, aga mul on tunne, et järele vaadates ei leiaks me seda ka sinu pakkide seast. On ju nii? Lisaks ei kandnud Rasche ja tema mehed üldse relvi ja see on juba midagi päris erilist. Rasche on nimelt sedasorti tegelane, kes ilma revolvrivööta vist isegi vanni ei lähe.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta jäi vait ja vaatas Horlerile ainiti otsa.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas ma pean vastama?” küsis too, keda seesugune uurimine sõbralikele suhetele vaatamata pisut ärritas. Vanamees kujutas vist ette, et räägib tollesama verisulis tuisupeaga, kes siit neliteist aastat tagasi plehku pani. Või täitis ta oma sõbrale Alile antud lubadust pojapoja eest hoolitseda, mille taat surivoodil kergesti välja võis nõutada?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ei,” naeratas Darr, „sa ei pea. Kuidas ma sind sundida saaksin? Aga sa &lt;i&gt;võid&lt;/i&gt; rääkida. Siis oskan ehk minagi selle põhjal sulle midagi vastu öelda. Kui ma ei tea, mis täpselt juhtus, oleks see palju raskem.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler otsustas kiiresti. Darr oli ainus mees linnas, kellega ta päris kindlasti ei tulnud vägikaigast vedama.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Olgu,” nõustus ta. „Ainult et ma pean siis rääkima teiega mitte lihtsalt kui Robert Darriga, vaid kui meie perekonnaadvokaadiga, kes ei või talle antud teavet levitada. Ma nimelt lubasin, noh, õieti küll rohkem nagu &lt;i&gt;jätsin mulje&lt;/i&gt;, et kui kõik kenasti laabub, siis jääb see lugu ainult osavõtjate teada. Ma eelistan sellest kinni pidada. Kardan siiski, et paar meest nägi meid mingil hetkel veel pealt.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta jutustas Darrile üksikasjalikult kõigest, mis Horlerite maja juures oli juhtunud, nii sissemurdjatest kui linnamarssalist. Ta piirdus sündinud faktidega. Oma hämarad kahtlused jättis ta enda teada. Kuid Darr ilmselt ei uskunud, et tal neid pole. Ilma ei oleks lugu nii lepitamatuks vastasseisuks minnagi saanud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja mida sa sellest arvad?” küsis ta, kui oli noorema mehe ära kuulanud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kui jätta kõrvale linnamarssal Rasche väga halvad maneerid,” arvas Horler, „siis paistab, et Trackhillis leidub inimesi, keda mu äkiline kojutulek üldse ei rõõmusta. Kes ja miks, loodan nüüd teie käest kuulda. Rasche endaga ei tohtinuks mul mingit kanakitkumist olla. Niisiis jääb üle ainult võimalus, et ta täidab kellegi käske. Teine ja vähem usutav oleks, et ta põeb marutõbe.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Sa oled kiire taibuga,” noogutas Darr heakskiitvalt. „Mees, kes Raschele näpunäiteid jagab, on Martin Gosnell. Sa ei tunne ka teda, ta tuli Trackhilli alles üheksa aasta eest. Tal oli raha ja ta puhus linnale uue elu sisse, ehitas jõe äärde vabriku, andis paljudele tööd ja viis lambakasvatuse õitsengule mitte ainult ühes maakonnas. Trackhill hakkas üle pikkade sajandite äkki jõudsalt kasvama, nagu sa ehk läbi sõites märkasid. Ta tegi ja teeb annetusi – kirikule, munitsipaliteedile, ühingutele. Talle tekkis igal pool toetajaid, aga eeskätt – tänuvõlglasi. Väga suur hulk inimesi peab teda siiralt heategijaks ja teist sama palju ei julge mitte pidada.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Milles siis mure, kui kõik nii kena on?” küsis Horler, kui Darr pausi tegi. Too mõtles veidi, enne kui jätkas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Gosnell on üsna jõhkrat sorti pühamees. Kes teda segab, ei pea siin kaua vastu. Väikeärid sööb ta välja ja ostab odavalt üles. Meetodid on mitmesugused. Kes küllalt kiiresti pankrotti ei lähe või odavalt ei müü, seda hakkavad jälitama &lt;i&gt;õnnetused&lt;/i&gt;. Kuni ta aru saab, mis kasulik. Juba sellega üksi on Gosnell arvatavasti oma kaks korda rohkem raha kokku kühveldanud, kui tal siia tulles üldse oli. Ta on linna mõlema panga peaaktsionär ja nende ühendamine on kuude, kui mitte nädalate küsimus. Võid ise arvata, kelle pank see siis olema saab. Ja kelle oma on terve Trackhill täies tükis.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta tahab seda linna taskusse toppida. Võib-olla ongi juba toppinud. Veel viis aastat tagasi polnud igatahes mõeldav, et linnamarssaliks saab keegi, kelle esivanemad pole vähemalt kolm põlve Trackhillis elanud. Aga Rasche ja tema kamba tõi ta idast sisse ja upitas ametisse. Politsei ja linnarahva seotus juurte kaudu raiuti ühe ropsuga läbi. Ja otse loomulikult sööb see linnamarssal Gosnelli peo pealt ja on &lt;i&gt;tema&lt;/i&gt;, mitte Trackhilli linnamarssal. Seega on kõik, mis Gosnell teeb, hästi tehtud ja uurimise alla ei kuulu.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vana Darri pahameel muutuste üle oli mõistetav, kuid jättis Horleri külmaks. Muutused toimusid igal pool. Ta oli seda näinud. Ainult paadunud kolkalinlane võis hellitada naiivset lootust, et siin jääb kõik vanaviisi. Ja mis meetodite jõhkrusse puutus, siis oli ta üsna kindel, et Burbahani, Ryssi või Dageri meetodite kõrval meenutasid siinsed ainult salmilugemist pühapäevakoolis. Vägagi võimalik, et ka too Gosnell oli vaid mõnest suurlinnast välja tõrjutud jõuetum kuju, kes üritas nüüd kolkas saksa mängida.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Muidugi ei hakanud ta seda kõike vanale mehele nina peale viskama. Antud hetkel huvitas teda hoopis muu.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma ei suuda aru saada, mis huvi võiks nii suur tegija minutaolise sitika vastu tunda. Ta ei tohiks minust kuulnudki olla.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Darr hakkas tasa naerma. „Sinust ta ei olegi. Aga sellest küll, et vanal Alil võib kusagil pärija leiduda. Ja seda pärijat ta siia linna ei taha.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horleri hämmastus üha kasvas. „Mis mul pärida on? Üks vana maja. Selle müün talle suurima rõõmuga maha, kui ta mingil põhjusel seda himustab, ja pikalt tingima ei hakka. See plaan mul tulles oligi. Mu elu ei ole enam ammu Trackhillis. Kavatsesin müügi teie hoolde jätta ja edasi ratsutada, kui siin on asjad Aliga niimoodi, nagu nad nüüd ongi. Milles on tegelik probleem?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Põhjus ei olegi majas,” ütles Darr, „kuigi ma tahaksin paluda seda Gosnellile mitte müüa. See on põlisasukate rajoon ja meie siin ei soovi, et Gosnell veel mõne oma vasalli meie hulka sokutaks. Küllap ma ostja leian, koht on hea. Äärmisel juhul ostan ise, kui sa tõesti siia jääda ei kavatse. Kaela see mulle ei jää. Pikemas perspektiivis võin kindlasti sobiva tahtja leida, kellele edasi müüa, sina aga saad oma kohe kätte.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler tänas. See oli tänuväärt vastutulek ja tegi asjad tõesti kergemaks. &lt;i&gt;Samal ajal turgatas talle kummalise paralleelina pähe, et ka Darri abivalmidus teenis sama eesmärki, mida vanamees omistas Gosnellile – soodustas tema võimalikult kiiret siit kadumist.&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Aga tegelik probleem, nagu sa seda nimetasid, ei ole mitte majas, vaid ajalehes,” jätkas Darr.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ajalehes!” läksid Horleri silmad pärani. Ta ei suutnud ikka veel uskuda, et taadi vanaduspäevade ajaviiteks asutatud ettevõttel mingit tähtsust võis olla.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Just nimelt,” noogutas advokaat. „„Trackhilli Teataja”. Oli see alguses, kuidas oli, kuid ajapikku töötas Al lehe üles ja rahvas võttis asja omaks. Su taat oli nupukas mees. Kas või see, kuidas ta taipas lehelisasse järgnevad armastusromaanid naistele ja seiklusromaanid noortele sisse panna. Noored noorteks, aga kui naised üksmeelselt sekka lõid, oli asi otsustatud. Pereisad, kes veel ei olnud tellijad, seisid karmi valiku ees: olgu leht kohe olla või muidu...” Darr kõhistas uuesti naerda. „Äri, poliitika ja kohalikud uudised huvitasid mehi endidki.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler vangutas veel kord pead. Mida kuradit ta seal ülikoolis aega raiskas, kui taat ka ilma gümnaasiumita nii hästi hakkama sai.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Gosnell tahab ajalehte endale,” ütles Darr järsult ja mälestustest näole siginenud naer oli nagu pühitud. „Niikaua kui tal seda pole, ei ole Gosnellil lootust Trackhilli lõplikult alla neelata ja tagatipuks selle linnapeaks saada. See oleks veel mitu korda võimatum uperpall kui sisserändajast politseimarssal. Aga ajalehe abil läheks see vist läbi. Inimesed ju usuvad, et kõik, mis on paberile trükitud, on vähemalt niisama kindel tõde kui see, mida kirikuõpetaja pühapäeviti kantslist kuulutab.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ajalehel on Trackhillis tõe monopol. Loomulikult ei saa Gosnell leppida, et see ei kuulu talle. Ta püüdis mitu korda lehte ära osta, aga Al ei müünud. „Trackhilli Teataja” oli talle nagu oma laps ja lapsi ei müüda. Oma pistodapoliitikat Gosnell Ali puhul kasutada ei saanud. Al oli liiga tuntud inimene ja lehe abil seisis ka sõna jõud tema kätes. Gosnell oleks kaotanud inimeste meelsuses palju rohkem kui kõrvalt võitnud. Aga massi armastust ta vajab, &lt;i&gt;sellest&lt;/i&gt; ei saa talle iialgi küllalt.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Miks ta oma ajalehte ei asutanud, kui kord juba raha sees suples?” küsis Horler.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nüüd naeris Darr pikalt ja mõnuga. „Ta püüdiski! Jumal näeb, et ta püüdis. Ta tahtis Ali turult välja süüa ja müüs oma väljaannet nii odavalt, et pidi igale numbrile ilmselgelt kõvasti peale maksma – aga kukkus ikkagi läbi. Mõnes asjas on Trackhilli rahvas vaimustavalt vanamoodne. Kui nad on midagi omaks võtnud, siis paari veeringu pärast seda välja vahetama ei hakata. Uus ja odav, mida lisaks peaaegu muidu ja vaata et väevõimuga taskusse topitakse, paneb nad pigem kahtlema, kas tegu ei ole mitte petukaubaga. Suurlinnade strateegiad meil veel läbi ei lähe; selle otsa Gosnell komistaski. Ja mujalt sisse rännanud vabrikurahvas ja muud juurteta uustulnukad, kes Gosnellil nagunii pihus sitsivad, ei ole suuremad lehetellijad. Tal tuli alla anda.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler naeris kaasa. Probleem ei läinud talle küll suuremat korda, kuid ta rõõmustas vana Ali sitkuse ja trackhillikate jäärapäisuse üle, nagu oleks ise kaasa löönud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Gosnell leppis Aliga,” jätkas Darr. „Tal oli aega oodata. Nagunii vajas ta linna krõbedamaks küpsetamiseks veel mõnd aastat. Ta oli poole noorem, aga Al juba kaheksakümne kandis ja hakkas põduraks jääma. Lehele see ei mõjunud. Ega Al ise palju ei kirjutanud. Selleks olid palgalised. Tema hoidis ainult suunda, &lt;i&gt;millest&lt;/i&gt; lehes kirjutada ja millest &lt;i&gt;mitte&lt;/i&gt;.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Gosnelli ta rünnata ei saanud. See oleks lehele omakorda kehvalt mõjunud ja ühes sellega ka levitatava sõna jõudu vähendanud. Ma ju rääkisin, et linnas on paljud Gosnelli tänuvõlglased või lihtsalt ära ostetud. Gosnelli ajalehte see neid ostma ei pannud, aga otserünnak Gosnelli enda vastu oleks sundinud neid poolt valima ja valikuvabadusest olid nad juba ilma. Kuid ka kiidulaule Gosnelli kohta võis Ali ajal „Trackhilli Teatajast” leida niisama hästi kui põrgust lumepalli. Nõnda oli seis patis ja asi seegi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Gosnell ootas. Ja ootaski ära. Al on nüüd juba pea kolm nädalat maetud, rahu ta põrmule. Oma vara pärandas ta sulle. Rohkem polnud tal ju kedagi. Ja meie seadusi sa tunned: kui pärija aasta ja ühe päeva jooksul välja ei ilmu ja järgmise ringi pärijad puuduvad, läheb vara linnale – see tähendab enampakkumisele linnakassa heaks. Gosnellil tuli ainult oodata, kuni ajaleht kukub talle sülle nagu küps õun. Enampakkumisel ei saaks talle keegi vastu.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kes praegu lehte käigus hoiab?” küsi Horler. „Kui üldse hoiab?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Leht käib,” kinnitas Darr. „Al määras aegsasti neljaliikmelise hoolduskomitee selle eest hoolt kandma, kuni sa tuled – mina sealhulgas. Meie ju teadsime, et sa tulemata ei jää. Aga kuulutama me seda ei hakanud. Paistis parem, kui Gosnell edasi oma teadmatusse jääb. Linn on su peaaegu unustanud ja need, kes mäletavad, ei tea, kas sa veel eluski oled.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Aga Gosnell teadis ometi ja saatis oma hagijad kohe kallale.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See on tõesti imelik,” möönis Darr mõtlikult. „Sa ütlesid, et ratsutasid aegamisi läbi linna. Keegi pidi su ikkagi ära tundma ja kohe Gosnelli juurde jooksma. Nii muutunud sa nüüd ka ei ole, et hoolikalt uurides ei tunneks. Või lasi Gosnell teie majal pidevalt silma peal hoida. Ta ei võinud teada, kas, millal ja mis suunast sa tuled, aga &lt;i&gt;kuhu&lt;/i&gt; sa sel juhul tuled – kui tuled – oli igatahes selge. Ja ta ei taha enam midagi saatuse hooleks jätta. Vana Horleriga võis Gosnell leppida, sest teda ei saanud kauaks olla. Uut ja temast endastki nooremat Horlerit ta enam lubada ei või.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja teile ei tulnud pähe mind hoiatada, mis võib mind siin ees oodata?” küsis Horler pisut puudutatult.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Darr raputas süüdlaslikult pead. „Täna õhtul juhtunu oleks pidanud täiesti võimatu olema. Ma olen siiamaani hämmingus. Seda lihtsalt &lt;i&gt;ei saanud&lt;/i&gt; olla. Gosnell püüab oma mainet kristallpuhtana hoida. Kõik valgustkartev, mis ta linna hõivamisel korda on saatnud, ei ole temaga seostatav – eriti sellest ajast, kui seadust esindab tema &lt;i&gt;isiklik&lt;/i&gt; linnamarssal. Ka see „puhtusesoov” on üsna mõtlemapanev.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vaata, Hank, Trackhilli pistaks Martin Gosnell nahka ka üksnes raha ja jõuvõtetega. Et ta aga oma mainet nii väga hoiab, paneb mind arvama, et see ei olegi Trackhill, mis teda huvitab. Et see on midagi palju suuremat, mille tarvis Trackhill kõlbab ainult stardiplatsiks. Väga võimalik, et tal on poliitiline karjäär sihikul. See selgitaks maine hoidmist.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sinu, linna ühe tuntuima kodaniku pärija ja järeltulija ründamine ei läheks sellega mitte kuidagi kokku. Ta ei võinud teada, kas sa pole selleks ajaks juba kellegagi kohtunud, kes sind tunneks. Siis oleks see ründamine – tapmisest ma ei räägigi – kujunenud niisuguseks skandaaliks, et solgipritsmed lennanuks isegi kaudselt tema peale, ükskõik kui süütuks ta ametlikult ka ei jääks. Kõik ju teavad, kui väga Gosnell seda lehte tahab. Rasche vabandused – tundmatu sissemurdja, vastuhakk ja muu seesugune jura – poleks aidanud. Gosnell lihtsalt ei saanud seda niimoodi planeerida.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Midagi ta igatahes planeeris,” urises Horler.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma arvan, et ta käskis Raschel järele uurida, mis mees sa oled, sind hirmutada ja enda juurde tuua. Seal oleks ta sulle kiiresti selgeks teinud, miks sa pead ajalehe otsekohe talle müüma, ja tõenäoliselt isegi head hinda pakkunud – ise vaikselt ähvardades. Tehing oleks sõlmitud veel enne, kui meie vastasleerist – ja ta teab, et mitte kõik Trackhillis pole veel temast ära võlutud – sinuga poolt sõnagi rääkida jõuaksime.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kuidas ma oleksin müüa saanud? Ma pole ju veel pärijakski kinnitatud.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Alati saab nõuda allkirju garantiidele, mis pärastise müügist loobumise võimatuks teevad. Seadus on lünki täis. Mõnede arvates õnneks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ainult et Rasche rikkus asja ära. Küllap sai hirmutamisest natuke liiga omal viisil aru. Need sellid ida suurlinnadest ei ole üldse harjunud, et keegi julgeb neile vastu hakata. Relvigi kannavad linnas ainult Rasche mehed, vähemalt seaduse järgi. Mis näitab, kuidas mõistlik ja hea seadus vahel iseendale vastu pöörab. Seda nad ka ei tea, missuguseid mehi rohtlates veel kohata võib. Nad peavad neid müütideks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nii juhtuski ettearvamatu. Rasche pidi su teelt kaduma nagu peksasaanud koer või relva haarama. Ta peab ennast kiireks ja kindla käega tulistajaks ja nii ta siis haaraski. Ma ei usu, et ta tappa kavatses. Gosnell oleks tal naha nülginud. Ta tahtis sind ainult võitlusvõimetuks haavata ja pidas end selle jaoks küllalt osavaks. Asi oleks arusaamatusena läbi läinud ja Gosnell sulle veel valuraha pakkunud – suur filantroop, nagu ta meil on.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Võib-olla,” nõustus Horler mõtlikult. Seesmiselt ei olnud ta sugugi nii kindel. Ta oli näinud lambaid hundinahas ja hunte lambanahas ning kui Darri jutt Gosnelli kohta paika pidas, pidi too tegelane olema see teine. Aga siis jäi ainult aja küsimuseks, millal kihvad paljastuvad. Saak pidi lihtsalt kihvu väärt olema. Praeguse hetke suhtes ei saanud Horler, tõsi küll, palju arvata. Kui kaalul oli midagi Trackhillist suuremat, polnud kihvade reetmine võib-olla tõesti veel ajakohane, tema aga ei teadnud isegi seda, mida teine tegelikult tahtis.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Aga need kaks sissemurdjat maja taga?” lähenes ta juhtunule teisest küljest. „Nemad sattusid ka kuidagi väga täpse ajastusega platsi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Seda ma tõesti seletada ei oska,” vangutas Darr pead. „See pidi küll juhus olema.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„&lt;i&gt;Võis&lt;/i&gt; muidugi olla,” noogutas Horler, ent miski ta hääles reetis, et ta ei usu juhuseid. Mis siis, kui maha laskma pidid ta hoopis need kaks? Asi näinuks välja nii, et ootamatult saabunud pärija sattus murdvaraste peale ja need hakkasid ehmatusest kõmmutama. Linnamarssal tüüris kohale ainult selleks, et juhtunu just niimoodi ka ära fikseerida. Siis pidi see olema ammu valmis plaanitsetud operatsioon, kus igaüks oma osa teadis. Tarvis läks ainult märguannet.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ainult miks need kaks sel juhul ei varitsenud ja hoopis tobedalt tagaukse laudade kallal krigistasid? Üks seletus leidus – ajapuudus. Võib-olla ei hinnanud need asjamehed õigesti nende käsutuses olevat aega. Sissemurdmiskatsele viitavad jäljed pidid olema nähtavad ja et pärast laske kohe tulistjalu kaduda, oli kasulikum need jäljed enne valmis teha. Või minna hoopis majja ja oodata Horlerit juba sees. Aga tema jõudis kohale varem kui arvestatud ja kõik läks nurja. Rasche ehmus, kui avastas, et töö, mis pidi olema tehtud, on alles tegemata, ja tal tuli kiiruga improviseerima hakata. Ning ta hakkas hoopis rabistama.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;See oli võimalik. Aga võis täiesti olla ka üksnes fantaasialend.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Darr oli vahepeal tõusnud, avanud ühe kappriiuli puitukse ja selle taga peituva terasseifi ning tuli nüüd tagasi, paksud pappkaaned käes. Ta võttis uuesti istet ja ulatas need üle laua Horlerile.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See on Ali testament. Vaata ise, meil pole siin ametlik ettelugemine.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler avas kaaned. Nende vahel leidus ainult kaks paberilehte. Ta võttis pealmise, mis oli peaaegu täis trükitud, ja hakkas kiirustamata lugema. Alguses ta üksnes üllatus, lõpus aga lausa imestas. Pagan võtaks, vanaisa oli ju jõukas mees, et mitte öelda rikas!&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kunagi kuulusid Horlerite perekonna nüüd kadunud põhiharule teisel pool jõge päris laialdased maa-alad. Viimane jäänuk sellest oli säilinud ka Hanki eluajal ja andis veel päris korraliku farmi mõõdu välja. Maa polnud küll suurem asi, nagu siinsed alad üldse, ega olnud majanduslikus mõttes eriti väärtuslik. Pärast linnamarssalist poja surma oli Al selle maha müünud, kuna pidas ennast farmi pidamiseks liiga vanaks, Hank oli aga liiga noor ega ilmutanud vähimatki huvi ka tulevikus maaga midagi peale hakata. Polnud jõukohane ega mõtetki maksta makse millegi eest, mida sa sissetuleku saamiseks ei kasutanud ega kavatsenud ka hiljem kasutama hakata. Horler oli kogu aeg arvanud, et põhiliselt sellest taat elatuski. Nüüd selgus, et tal oli Trackhilli olude kohta päris kopsakas pangaarve, tulutoov ajaleht ja...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler tõstis pilgu Darrile. „Ta ostis selle maa tagasi?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Juba kaheksa-üheksa aasta eest,” kinnitas advokaat. „Uusomanikust ei olnud asja või tal ei vedanud, igatahes oli ta püsti hädas ja võttis tagasimüügi vastu nagu päästenööri. Hind oli nüüd muidugi palju odavam. Aga Al teadis juba vabrikuehitusest ja sellest, missugust mõju see farmidele avaldama hakkab. Jõeharude läheduse tõttu oli koht lambakarjadele nagu loodud. See muutis endise tühermaa äkitselt tulutoovaks karjamaaks.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mulle ei kirjutanud ta sõnagi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ta kartis.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler ajas silmad pärani. „Kartis?!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ta kartis sind ära peletada. Miks pidi vana mees, kel enam kaua elada ei jäänud, nägema vaeva seesuguse arendustegevusega, kui ta ei tahtnud, et sa ühel päeval tagasi tuled ja kõik üle võtad? Sa oleksid selle kohe ära tabanud. Al arvas, et see võib sulle ahistavalt mõjuda ja sind veel kauem eemal hoida. Al nägi sinus noort iseennast ja leidis, et sa pole veel küps.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler tundis end hetke vältel ebamugavalt. Vaimusilma ette kerkis ammune stseen jõel, kui vanaisa teda suurt kala välja tõmbama õpetas. &lt;i&gt;Mitte liiga kärsitult. Ujuta teda nööri otsas, aga ära veel sikuta. Väsita. Ta peab olema küps&lt;/i&gt;. Kas sel korral oli kalaks ta ise?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Olen ma nüüd siis küps?” küsis ta Darri otsa vaadates.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Seda võid küll ainult sina öelda,” muigas advokaat. „Nüüd on asjad lihtsalt niikaugel, kui nad on, Al maetud ja otsused on sinu ja ei kellegi teise käes. Al võis ju soovida, mida vanemad lastest ikka soovivad, aga ta oli ka alati seda meelt, et igaüks peab elama nii, nagu ta tahab, ja &lt;i&gt;seal&lt;/i&gt;, kus ta tahab. Kellegi teise tahtmiste järgi elades ei saa keegi rahul olla.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Paistis, et Darr jagas sama arvamust. Ning et talle ei tule pähegi Horlerile etteheiteid teha, kui too päranduse rahaks teeb ja seal õnne katsub, kust ta tuli. Nii eaka mehe puhul oli see &lt;i&gt;tähelepanuväärne&lt;/i&gt;. Tavaliselt kippusid inimesed selles eas üritama kogu maailmale oma äranägemise järgi aru pähe panna.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Noh, farmeriks sa ilmselt ei hakka, aga renditulud, kui sa müüa ei taha, saab ju panga kaudu kuhu iganes üle kanda,” arvas Darr, kinnitades Horleri tunnet, et vana advokaat tema lahkumismõtteid küll ei halvusta.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Äkitselt läbis Horlerit kahetsusesööst. Ta mõtles vanale üksildasele Alile, kes oli teda armastanud ja keda ta ise oli armastanud, Alile, kes oli kaotanud poja ja kelle pojapoeg maailma tuuli tallas, mehele, kes oli küll edukas, aga tuleviku ja lootuseta. Muidugi pidi ta teda, Hanki, koju tagasi tahtma. Al ei osanud tegutsemata elada. Paraku oli pojapoja tagasitulek ainus, mis sellele tegevusele veel mõtte andis. Ja tema ei saanud tulla...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kuidas ta lambafarmiga hakkama sai?” küsis Horler omaenda süütunde tagasihoidmiseks ükskõikse tooniga.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas see siis hinnaväärtusest välja ei paistnud? Ta oli juba vana ja tal oli linnas liiga palju tegemist, nii et alguses palkas ta ülevaataja. Aga see ei õigustanud ennast. Palgateenija ei kõlba farmi juhtima. Siis leidis ta sobiva mehe ja rentis farmi välja. Nüüd oli juba rentnik ise huvitatud farmi käigus hoidmisest. Sissetulek oli piisav. Gosnelli vabrik muutis siinkandis palju, seda ei saa eitada.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kuidas see sell ilma raudteeta hakkama saab?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Seni veoautodega. Kuid ka raudteeharu tuleb peagi, selles pole kahtlust.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Nii et ei ole halba ilma heata – ma pean silmas Gosnelli.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ükskõik kui hea asi võib valedes kätes halba teha,” jäi Darr oma arvamuse juurde. „Ma olen püüdnud Gosnelli tagapõhja uurida. Rada viib Burbahani, aga seal muutub lugu segaseks. Keegi ei tea ega mäleta õieti midagi. Või ei taha või ei julge mäletada. Ei õnnestunud isegi seda välja selgitada, millega ta oma raha kokku ajas või kust see muul moel tuli. Või kas see üldse ongi tema raha.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mis te sellega mõtlete?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Majandamises on ikka paremaid ja halvemaid aegu, aga Gosnelli ei paista ükski tagasilöök justkui puudutavatki. Ta lõikab tulu nii tõusult kui languselt. Niisugune asi nõuab kas väga suuri reserve või tugevat seljatagust. Äkki ta ei ole üksi? Või ei tegutse üldse oma rahaga?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kõik võib olla,” kehitas Horler õlgu. „Niisuguseid asju on ette tulnud. Aga vahest on ta lihtsalt geniaalne tegija?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mis ajas geniaalse tegija suurlinnast kolkasse?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kes teab,” kehitas Horler uuesti õlgu. Ta ise teadis päris täpselt, mis teda ennast suurlinnadest kõnnumaale ajas. Gosnelli salapära teda eriti ei huvitanud. Ta ei kavatsenud endiselt Trackhilli probleeme oma südameasjaks teha.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Üks klausel testamendis pani ta muigama. „Siin on kirjas, et ma võin ajalehega teha, mida tahan, kuid ainult tingimusel, et ma ei müü seda Gosnellile. Kui viimast üritan, kaotan omandiõiguse, mis läheb praegu lehte käigus hoidvale hoolduskomiteele.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Loomulikult Al usaldas sind,” ütles Darr. „Aga selles ühes asjas pidi ta täiesti kindel olema, et rahus surra.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja Gosnell ei tea seda?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Keegi ei tea. See oleks olnud liiga avalik vaenukinnas. Ma ju rääkisin, et linnas on palju Gosnelli pooldajaid või ärahirmutatuid. Kui me praegust vaikivat patiseisu rikume ja sunnime inimesi pooli valima, kaotab ka „Trackhilli Teataja” suure osa oma mõjujõust. Neutraalsusel on oma eelised.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas siin leidub kedagi peale Gosnelli, kes selle ära ostaks?” küsis Horler. „Kedagi, kes üldse &lt;i&gt;julgeks&lt;/i&gt; ära osta?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kui sa ei taha siia jääda, nagu paistab, siis võiks meie komitee seda teha. Ma olen sellele mõelnud. Mitmest inimesest koosnev omanike-rühm oleks isegi parem. Nii ei muuda kellegagi juhtuda võiv &lt;i&gt;õnnetus&lt;/i&gt; mitte midagi. Kui midagi peakski &lt;i&gt;juhtuma&lt;/i&gt;, võivad järelejäänud uusi täisvolilisi liikmeid juurde võtta – kas päriluse või aktsiate müügi läbi. Tõenäoliselt hoiaks see igasugused &lt;i&gt;õnnetused&lt;/i&gt; hoopis ära kui mõttetud. Gosnelli vastas seisaks siis nagu mitme peaga lohe. Ja mingit demonstratiivset vaenulikkust selline sinupoolne ost-müük Gosnelli vastu ka üles ei näita. Sa lihtsalt eelistad oma ammuseid tuttavaid ja tuntud inimesi tundmatule, see tähendab Gosnellile. Täiesti harilik teguviis.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler noogutas. „See näib klappivat küll.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta võttis teise paberilehe, mille olemasolule viidati ka testamendi lõpus. Niisiis pidi see vanaisale tähtis olema. Kas nii tähtis, et ta kandis hoolt, et see teine kiri kogemata &lt;i&gt;kaotsi&lt;/i&gt; ei läheks? Sinna oli kirjutatud ainult mõni rida ja needki käsitsi. Kuid see oli kindlasti vanaisa käekiri – &lt;i&gt;selge&lt;/i&gt; käekiri, mis näitas, et kirjutaja püsis sulge hoides veel tervise juures.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler otsis alt kuupäeva, kuid seda polnud. Ta vaatas, millal oli dateeritud testament. Tuli välja, et alles õige hiljuti. Darr tabas ta pilgu ja seletas ilma küsimata: „Al uuendas testamenti igal aastal. Tekst jäi samaks, ainult varalised andmed muutusid – põhiliselt paremaks.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nad mõlemad teadsid, mida see tähendas. &lt;i&gt;Vaene mees&lt;/i&gt;, mõtles Horler valulikult. &lt;i&gt;Vaene vana mees. Ta tahtis mind juba alguses pahviks lüüa. Kuidas ta küll lootma pidi, et ma siia jään&lt;/i&gt;.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Paberileht oli kergelt koltunud. &lt;i&gt;Seda&lt;/i&gt; ei olnud taadil vaja igal aastal ümber teha.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„&lt;i&gt;Meil kõigil on oma mured ja oma võlad,&lt;/i&gt;” luges ta. „&lt;i&gt;Mõnikord ei oska aimatagi, kui kaugele need võivad ajas tagasi ulatuda. Sa pead osutama mulle ühe teene, Hank. Ratsuta veel üks kord Käopessa ja vaata järele, mis ma Sulle sinna jätsin. Osuta mulle see viimane teene, et tutvud sellega hoolikalt. Ma tean, Hank, et Sa ei vea mind alt. Al.&lt;/i&gt;”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Oskate ehk öelda, mida see võiks tähendada?” küsis Horler.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Minu teada käod pesasid ei punu,” sõnas Darr. „Järelikult on tegu mingi sellenimelise kohaga. Kus see asub, pead nähtavasti sina teadma.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma teangi,” noogutas Horler. „Tean isegi täpset paika selles kohas, mida taat silmas pidas. Kuid mida see tähendab, ei ole mul aimugi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Siis pead homme minema ja järele vaatama,” arvas Darr. „Seda Al sult ju paluski.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Homme?” küsis Horler.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Täna on juba öö, kui sa ehk märganud pole,” naeratas vana advokaat. „Sa oled teelt tulnud ja väsinud. Maga täna siin. Kodus ei pruugi sa pimedas isegi lampi üles leida. Ma võin küll õlilaterna kaasa anda, aga tühi ja rõske on seal ikkagi. Eluõhu sissekütmine võtab aega ja laagrilõket ei saa sa ju põrandale teha. Homme valges sead end sisse.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma ei tahaks tüli teha,” pomises Horler, kuigi sai aru, et mõte oli mõistlik. Ja seda hoopis teisel põhjusel kui Darr välja tõi. Kohe jõudiski vanem mees selleni.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Siin ei ole sul ka kutsumata külalisi oodata, kui mõnel selline kibelus peaks tekkima. Kes neid teab. Homme hommikul hakkame kohe tegutsema, et neil poleks enam mõtet tulla.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ettepanek paistis aina mõistlikum. Horler tänas ja nõustus.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas tuled nüüd alla tagasi või juhatan sulle kohe magamistoa kätte?” küsis Darr. „See istung söögitoas lõpeb küll nagunii varsti ära.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tõtt öeldes oleks Horler magamistuba eelistanud, kuid talle tundus ebaviisakana näidata, et hoolib Darri pere ja ta enda seltskonnast nii vähe. Pealegi rippusid revolvrid all ja ta ei teadnud, kas tal ilma nende läheduseta üldse und peale tuleb. Siin polnud nendega küll midagi peale hakata, kuid aastatepikkuse harjumuse jõud oli suur. Ta ütles, et ühineb heal meelel teistega.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kui nad trepist alla laskusid, kummitas Horleri peas küsimus: mida taat talle &lt;i&gt;veel&lt;/i&gt; oli pärandanud? Millised &lt;i&gt;mured&lt;/i&gt; ja &lt;i&gt;võlad&lt;/i&gt;?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;b&gt;5&lt;/b&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Päike tõusis juba lõunasse, kui Horler teist korda koju jõudis. Vähemalt väliselt ei olnud siin midagi muutunud. Isegi värav seisis endiselt pärani, nagu see eile õhtust oli jäänud, ja sõrgkang vedeles etiku kõrval rohus. Ainsa muudatuse oli läbi teinud Horler ise. Ta polnud nüüd enam tundmatu tüüp, keda igaüks võis kas või kiusu pärast sissemurdmises süüdistada, ega isegi mitte pärija, vaid isik, kes oli oma vanaisa vara juba &lt;i&gt;pärinud&lt;/i&gt;. Selle koha peremees.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Esimese käigu varahommikul tegi ta surnuaeda. See polnud Darri majast kaugemal kui viis minutit jalgsi astuda. Siin, iidsete tammede, pöökide, vahtrate ja kuuskede vilus, puhkas mitu põlvkonda Horlereid. Ka Hanki vanemad. Nende kiviristide ees seisatas ta kõigepealt. Seejärel astus vanaisa veel värskele kalmule.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Hauataguse elu, olgu siis paradiisi või põrgu suhtes polnud tal illusioone. Kuid &lt;i&gt;mälestused&lt;/i&gt; olid reaalselt olemas ja ühega neist ta siin kõneleski. Ta seisis mitu minutit, vabandades taadi ees, et kõik oli läinud just nii, nagu see oli läinud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma ei tea veel isegi päris kindlalt, mida teen,” ütles ta enne lahkumist mõttes. „Aga ma tasun su võlad ja lõpetan mured, kui see minu võimuses on.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Siis olid nad Darriga kohe pärast peojärgselt hilisevõitu hommikusööki kõigepealt Herbert Darri kontoris, seejärel aga raekojas kiirendatud korras asjad joonde ajanud. Darri autoriteet ja vanad sidemed muutsid muidu venida võiva protsessi küllalt ladusaks, et see ainsa hommikupoolikuga mööda saaks. Sel korral ei tulnud Horleril ta nagunii olematu lubadus mitte iial autoks nimetatavasse põrguvankrisse istuda meeldegi. Darr ei pidanud oma selga ratsutamise jaoks enam küllalt heaks, kuid auto juhtimisest ei hoolinud ta vana kooli mehena samuti, nii et kolmandana saatis neid Elly rooli taga. Tüdruk oli jätkuvalt jutukas ega jätnud enne jonni, kuni Horler oli lubanud talt mõned autojuhtimise õppetunnid võtta.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Vanaisa on muidugi lootusetu konservatiiv,” seletas Elly naerdes, „aga teie küll ilma läbi ei saa. Autod on tulevik.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler ei hakanud Elly tuju rikkuma omapoolsete arvamustega sellest tulevikust üldiselt ja autodest eraldi. Oma üsnagi võimalikust kavatsusest Trackhill lõplikult maha jätta ei rääkinud ta samuti.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kui mul jätkub mahti teie juurde farmi põigata,” jättis ta endale targu viisaka taganemistee.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Aga ma elan ju linnas,” andis Elly võidukalt tasuta informatsiooni. „Mida mul maal peale oleks hakata? Kuigi nad nõudsid, et vanaisa juurde jääksin. See oli ainus tingimus, mida mul seni veel murda pole õnnestunud. Kujutage ette, nende kõigi arvates ei olevat sünnis, kui kahekümne kolme aastane täiskasvanud naine endale üksi korteri üürib.” Ta kirtsutas võluvalt nina.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ole viisakas, laps,” muheles vana Darr. „Minule võid muidugi pähe istuda, aga ära unusta, et räägid praegu oma tööandjaga.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler kergitas arusaamatuses kulme.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ta teeb „Trackhilli Teatajale” naistelehekülge,” selgitas Darr. „Need praeguse aja tüdrukud... Vanasti hoolitsesid nad majapidamise eest, aga nüüd on kodu viimane koht, mis veidigi koolitust saanud tüdrukule meelde tuleb. Mõni ime, et maa on varsti naisõiguslastest vanatüdrukuid täis.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Meil on oma õigused ja me ei lepi enne, kui neid tunnustatakse,” lõõpis Elly sõjakalt lõuga ette ajades.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vaatamata auto suletud akendele tundis Horler nagu õrna jahedat tuuleiili. Õige kerget küll, aga siiski. Äkitselt näis talle, et Darrid ümbritsevad teda kuidagi &lt;i&gt;liiga&lt;/i&gt; tihedalt.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Vaat kus lugu,” naljatas ta samal ajal sundimatult. „Sel juhul peaksin vist kahtlustava bossina küsima, miks sa ametipostil ei ole.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Näib, et sõidutan just praegu oma tööandjat mööda hädavajalikke asjaajamisi,” naeris Elly, „kusjuures ei küsi seejuures isegi autojuhi palka juurde. Ja mu lehekülg on juba kokku pandud. Peateemaks on julged tuuled Pariisi moodides. See pakub teile muidugi pöörast huvi ja te saate sellega tutvuda, kui õhtupoolikul toimetusse tulete.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Õhtupoolik on tõesti parim aeg,” ütles Darr vahele. „Praegu ei leiaks sealt vist kedagi peale sekretäri, kes kuulutusi vastu võtab, aga hiljem pannakse homne number kokku, sest homme on laupäev – ilmumispäev. Teisipäev ja neljapäev ka. Järgmine juhus kõiki koos tabada tuleks alles esmaspäeval.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Homme on palgapäev,” parandas Elly. „Siis ikka ka. Siis kohe kindlasti.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nad leppisid õhtupooliku suhtes kokku. Horler võttis Darri juurest taas oma hobuse ja muu kraami ning ratsutas koju. Nüüd oli ta lõpuks jälle üksi ning jätkas sealt, kus linnamarssal Rasche oli teda eelmisel õhtul katkestanud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kõigepealt hoolitses ta Octa eest, leidis hobusele peavarju, võttis sadula ja suitsed maha ning otsis pisut ninaesist. Muid protseduure polnud tarvis, advokaadi juures oli looma eest hästi hoolt kantud. Ta ainult rääkis teda kaelale patsutades pisut ratsuga, nagu tal kombeks oli. Siis kontrollis ta tagaust ja veendus, et seda sulgevad lauad olid samasuguses seisukorras, nagu nad eile jäid. Sissemurdjad olid oma plaanist kas loobunud või siis kuulusidki nad Gosnelli ja Rasche sedasorti „sissemurdjate” hulka, nagu ta kahtlustas – tõsi küll, ainult ühe võimaliku, aga tõestamata variandina.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kuiv rohune maapind ei olnud mingeid jälgi säilitanud, kuid järgides umbmääraselt õhtuste põgenike pagemissuunda, saatis Horlerit mõningane edu. Kaevule viival liivasel teerajal leidis ta saapajälje, mis ei saanud olla kuigi vana. Horler ei teadnud, kui kaua oli möödas viimasest vihmast, aga just see oli rajalt kõik eelneva kustutanud ja nüüd andis inimtegevusest märku vaid see ainus jalaast. Servad püsisid veel liiga teravad, et jätta tuulest ja tolmust vaevatud muljet. Lisaks paiknes jälje suund jalgrajaga risti.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Leid ei andnud küll palju. Jälg kuulus tavalisele ratsasaapale, mida kandis vähemalt pool linna mehi. Kuid Horler talletas ise selle üle järele mõtlemata mällu kõveravõitu moodustise, mis viitas sügavale praole tallas. Omanik ei võinud olla just väga jõukas, kui ta kandis seesuguses lagunemisastmes jalavarje. Vahest olid need siiski vaid saaki otsivad tavasulid?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Õnn ei jätnud Horlerit ka edaspidi. Vaid veidi enne tagaaeda oli ühe põgeneja jalg tabanud mutimullahunnikut. Jälg oli muidugi segamini varisenud ega võimaldanud isegi sellest aru saada, kas ta kuulus samale saapale mis jalgrajal, ent siin tuli ilmsiks teine iseärasus – väga sügav kontsaauk. See konts oli ilmselgelt rohkem kõrgendatud kui ratsanikel tavaliselt. Niisuguseid nagu see siin kandsid vahel lühikasvulised mehed, et pikemad välja paista.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kaugemalt polnud mõtet uurida. Horlerite krunti piirav tara asus siinsamas. Et see ei koosnenud teravatipulistest raudvarbadest nagu tänavapoolsel fassaadküljel, vaid lihtsatest puulippidest, võinuks seda ületada kus tahes, kuid võõrasse aeda tungimisel ei paistnud praegu mõtet olevat. Lisaks selgus kohe, et see polegi nii lihtne.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler pidi juba tagasi pöörduma, kui teda üllatas raevukas haukumine naabri aiast ja tihedate marjapõõsaste vahelt sööstis lähemale suur kollakas lambakoer, tehes oma valduste piirile ilmunud tundmatu vaenlase suunas häält, nagu lõuad võtsid. Kohale jõudes peatus ta tarast vaevalt sammu kaugusel ja jätkas hinge tõmbamata lärmilöömist.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler ei mõelnudki tagasi põrkuda, kuigi tara ei olnud loomale kindlasti ületamatuks takistuseks. Normaalses olukorras ei ründa ka kõige tigedam peni kedagi väljaspool oma valdusi ja selle piire tundsid nad täpselt. Praegune oli vaid jõuline hoiatus.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kus sa, kullake, küll eile õhtul põõnasid?” küsis Horler koera vaadates mõtlikult. Põgenike kadudes ei olnud igatahes ainsatki haugatust kuulda olnud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta teadis, kes elasid aia taga neliteist aastat tagasi. Kas naabrid olid ikka veel samad? Ükskõik. Kellele maja ka ei kuulunud, oli Horleril neile esitada vähemalt üks küsimus. Edaspidi – sest praegu ei paistnud siin ringi liikuvat ainsatki inimhinge. Asju tuli ajada järjekorras.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta läks uuesti maja ette ja lõpetas eile katkestatud töö ukse kallal. Siis käis üle ka tagaukse ja aknad, vabastas luugid ristlaudadest ja avas need. Mõte siseneda eredast päevast pimedasse majja oli vastumeelne. Ees ootav tühjus tundus nii veel mahajäetum. Kontrast mälestustega kohast, mis oli kunagi olnud terveks ta maailmaks, saanuks liiga terav.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Lukksepaoskusi” ei läinud seekord tarvis. Darr oli talle võtme andnud. Horler torkas seda just lukuauku, kui hääl seljatagant teda peatas: „Hank Horler? See oled sina... teie?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Hakkas vist juba reegliks kujunema, et teda sellest uksest segamata sisse ei lastud. Kuid seekord ei olnud kõnetaja toon jõhker nagu eile, pealegi oli nimetatud ta nime ja hääl kuulus vaieldamatult naisele. Horler pöördus ümber ja naeratas, tundes ära Starkide vanapaari, kes elas vaid kaks maja edasi. Mõlemad olid peaaegu muutumata, ainult pisut rohkem kühmu jäänud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja ongi,” sõnas mees omalt poolt, otsekui imeks pannes, et niisugune asi tõsi võiks olla.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See olen tõepoolest mina,” kinnitas Horler, jättis võtme lukuauku ja läks vanapaari juurde väravale. „Tädi Alice! Onu Jacob! Kui lubate end veel vanal lapse kombel kutsuda.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kutsu, kuidas aga tahad,” naeratas vanapaar rõõmsalt, otsekui oleks nendegi ellu päikest juurde tulnud. Vanade inimeste monotoonses elus võis juba kellegi ammulahkunu naasmine suur sündmus olla. Horleril oli hea meel, et ta hommikul habemenoaga üle näo käis ja end kergemini tuntavaks tegi. Nad surusid käsi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Et mu silmad sind veel ära nägid,” korrutas vana naine neidsamu silmi pühkides. „Nii palju aastaid...”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Palju,” noogutas Horler. „Maailm on suur.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jääd nüüd lõpuks koju?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Veidikeseks küll.” Kui pikk aeg on „veidike”, ta ei täpsustanud. Rääkida oma udusest tulevikust polnud ka siin õige koht ega aeg. Parem oli meelde tuletada mõnd seika minevikust.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ega te ei tea, kas meie naabrid vastu tagaaeda on endiselt Stetsonid?” oskas ta selle vahele küsimuse poetada.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Oh e-ei!” venitas Alice Stark heleda häälega nagu midagi ilmvõimatut eitades. „Nende tislerituba läks juba oma kuue või seitsme aasta eest pankrotti. Siis nad müüsid maja maha, et võlgu tasuda, ja rändasid järelejäänud rahaga kuhugi välja.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Puha selle Gosnelli süü,” lisas Jacob hukkamõistvalt. „Ta avas uue suure töökoja, vaata et vabriku, ja kauba müügiks esinduspoe kesklinnas. Vanadel väikestel tegijatel oligi lõpp peal.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Aga maja?” pöördus Horler teda rohkem huvitava küsimuse juurde tagasi. „Kellele see sai?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Oh, need on mingid Jorensid,” sõnas Alice halvakspaneva hooletusega. „Keegi ei teadnud neist enne suurt midagi. Ja ega praegu ka suurt rohkem ei tea. Nad on linnas uued.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Jah, ainult seitse aastat, siinkandis tähendas see veel selget uustulnukat, mõtles Horler.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kui sul esiotsa midagi tarvis läheb, siis sa ju tead, kus me elame,” ütles Jacob hüvastijätuks. „Ja kui vaja, tuleme Beniga appi.” See oli üks nende ammu täiskasvanud poegadest.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vanakesed rõõmustasid nagu inimesed, kes on leidnud midagi ammu kaotsiläinut, aga omast. Taoline siiras, täiesti isetu rõõm võttis Horleril tahtmatult seest soojaks, kuigi ta tegelikult enam ammu siia ei kuulunud. See soojatunne saatis teda ka siis, kui vanapaar oma teed läks ja ta ise koduukse ükskord ometi lahti keeras.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler tõstis oma pambud eeskotta ja läks pisut kõheldes edasi. Ta ei taibanudki päriselt, millest see kõhklus tuli, enne kui täies valguses elutuba nägi. Siis näisid üheaegselt elustuvad nii paljud mälestused, et need moodustasid vastastikku neutraliseeriva voo, millest õieti ainuski üksikdetail esile ei suutnud kerkida ja mis mõjus vaid oma nimetus terviklikkuses. Kuid see voog oli tugev. Ta oleks nagu ainsa sammuga astunud üle aja piiri. Ainult et minevik, kuhu ta sisenes, ei olnud enam elus, vaid mõjus pigem iseenda muuseumina. Tolmunud muuseumina, nagu ta täheldas. Viimased kolm nädalat olid jätnud juba oma pitseri.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta käis ühe joonega läbi ka alumise korruse teised kaks tuba ja köögi – ülemine korrus võis oodata – ja tuli siis elutuppa tagasi. Kamina kõrval vedelesid mõned halud ja hakatist (pärast pidi juurde tooma) ning ta süütas tule. Väljast saabudes ei tajunud ta küll jahedust, aga ükski koht ei tundu päris kodune, kuni sa pole seal tuld teinud. Ja tibakese rüübanud. Ja suitsetanud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler avas aegadega tumedaks tõmbunud kummutiukse ja täheldas, et vanad harjumused olid siin majas lõpuni muutumatuks jäänud. Viski seisis samas kohas kus alati. Klaasid samuti. Ta valas endale sortsu, istus tugitooli ja keeras plotski. Puud kaminas olid kuivad ja praksusid.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;See näis kummaline. Ta oli kodus – ja ei olnud ka. Esiteks polnud ta ise enam see, kes kunagi lahutamatu osana siia kuulus. Ja see koht... Inimesteta, isata, vanaisata, &lt;i&gt;õige&lt;/i&gt; tema endata jäi kohtki tühipaljaks dekoratsiooniks. Mõnd paika pidi enne nägema, seal viibima, et taibata: seda ei ole enam. Mis ta tegema pidi?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler üllatus, et ta seda üldse endalt küsis. Kõik oli ju selge. Ta oli siin vaid läbisõidul, ei enamat, nagu ta eile Darrile mõista andiski. Aga praegu, siin toas istudes ei olnud ta selles enam nii väga kindel. Ühtaegu meenus, et ta jättis ka Ellyle ütlemata, et lahkub juba päeva või paari pärast, kui lõõpis tüdrukuga autojuhtimise teemadel. Kas ta kahtles oma sisimas juba siis?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kas oli asi selles, et taat osutus jõukaks meheks ja see kõik kuulus nüüd talle, nagu Al oli tahtnudki? Aga mida ta oleks siia jäädes tegema hakanud? Ajalehte välja andma? Lambaid kasvatama? Naeruväärt!&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ainult et mis tal mujalgi leida oli? Peale tuuleliku vabaduse. See oli väärtus. Vaieldamatult. Ent ainult niikaua, kuni see pakkus midagi &lt;i&gt;uut&lt;/i&gt;. Kas polnud talle ammu tundunud – kuigi ta seda endale kinnitada ei tihanud –, et vabadus tunni aja jooksul oma koli pakkida ja ratsutada jäädavalt kuhugi &lt;i&gt;mujale&lt;/i&gt; hakkas devalveeruma, kui ees ei oodanudki enam midagi uut, vaid ikka ainult seesama juba nähtu, vahest ehk üksnes pisut teises variatsioonis?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Või oli tema isiklik uudishimumahuti lõpuks täis saanud? Sest nooremaid seltsilisi ei paistnud probleem veel puudutavat, nagu teda ennastki aastate eest. Ja vanemad – niipalju kui neid järel oli... Nemad näisid moodustavat üha enam kalestuva kaardiväe, kel polnudki kuhugi tagasi pöörduda või kes olid juba kõigest muust liiga võõrdunud ja elasid veel ainult inertsist. Ehk seisis ka tema nüüd piiril, kust üksainus retk vanas suunas oleks kustutanud kõik seljataha jäänu olematuks ja muutnud naasmise võimatuks. Kas niisuguseid kahtlusi oligi vana Al omaenese kogemustest ette näinud? Kas hakkas tema, Hank, nüüd omakorda vanaks jääma?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horlerile meenus miski ja ta tõusis, et välja minna. See oli pagemine. Eemale oma mõtetest! Need jäid tahaplaanile, kui sai midagi lihtsat ja mõtestatut teha. Välisukse ees otsis ta üles koha, kus oli eile tulistanud, ja kaalus võimalusi. Siis hakkas otsima. Rasche käest lennanud revolvri leidis ta tihedast sirelivõsast, nagu arvaski. Järelikult ei olnud marssal hoiatust kuulda võttes siin rohkem käinud. Tõsi, ega relva kaotus ise Raschele nii väga muret ju ei teinud, kui muu sellega seonduv – täpsemalt laiema kõlapinnaga ilmsikstulek, kuidas ta tööriist õieti kaotsi läks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Revolvri trummel oli kannatada saanud ja Horler ei osanud arvata, kas seda veel parandada tasus. Pani isegi imestama, et padrun polnud saadud löögist trumlis ise plahvatanud. Noh, see polnud tema mure. Ta oli lubanud Raschele tolle mänguasja tagasi anda – selle marssal ka saab ja võib siis kas või sõnnikuhunniku alla matta. Horleri mure seisnes pigem selles, et kui ta linna jääb (kuigi loomulikult ei jää, püüdis ta end veenda), on tal siin paugupealt üsna mõjukaid vaenlasi. Kummalisel kombel muutis see jäämise isegi ahvatlevamaks. Kangekaelsuses võis ta vajadusel igale eeslile silmad ette anda ja Trackhill, kui ta tõesti leiab enda jaoks piisavaid põhjendusi koju jäämiseks, polnud koht, kust ta laseks end mõnel uustulnukal niisama lihtsalt välja pukseerida.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kui Horler, üleskorjatud vigane revolver käes, uuesti majja läks, ei olnud esimese korra ebalusest enam jälgegi. Ta oli uude olukorda sisenenud, ennast selles taas liikuma saanud ja tundis tarvidust tegutseda. Käopesa! Nüüd oli aeg selle käes. &lt;i&gt;Mured&lt;/i&gt; ja &lt;i&gt;võlad&lt;/i&gt;. Ei saanud langetada ühtki otsust,enne, kui ta ei teadnud, mida Al oli nende all mõelnud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tegelikult ei olnud Käopessa vaja &lt;i&gt;ratsutada&lt;/i&gt;. See asus majas eneses. Keegi ei mäletanud täpselt, kuidas pööning niisuguse nime sai või kes selle pani. Ali arvates oli ristiisaks Hank ise ja see võiski tõsi olla. Põhjus seevastu ei tekitanud kahtlusi. Niikaua, kui ta mäletas, ja küllap juba hulk aega enne seda, vedeles muu pööningule heidetud tarbetu, aga alalhoidlikkusest ikka veel säilitatava koli hulgas vana päästmatult rikkis käokell.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Väikesena oli Horler täpselt teadnud, et enne jõule käivad Käopesas öösiti päkapikud ja jätavad just nimelt kellakasti tema jaoks maiustusi. Hommikused käigud sinna olid täis ootuspõnevust ja tasusid ennast ära. Hiljem, kui ta vanemaks sai ning muinaslood koost pudenesid, jäi mälestus neist käikudest ikka veel südant soojendama. Seda kohta taat nüüd mõtleski – vana kellakasti. Väike poiss aga, keda vaimustasid hobused ja kes isegi vanaisa põlvel istumist ratsutamiseks nimetas, kutsus samal viisil ka oma maiuseretki. Kuni ka isa ja vanaisa selle omaks võtsid.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;Aeg on niikaugel, et võib-olla tasuks sul juba Käopessa ratsutada&lt;/i&gt;, ütles üks või teine neist salapäraselt, kui jõulud jälle lähenema hakkasid.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta võttis igaks juhuks laterna, seda küll veel enneaegu süütamata, ja ronis mööda nagisevat treppi esiteks ülakorrusele ja siis pööningule. Uks oli lukus, aga suur pisut roostekarva võti rippus sealsamas palgitaguses õnaruses naela otsas kus alati. Luku lahti saanud, asetas ta laterna ukse kõrvale ja jättis maha. Seda ei läinud tarvis. Päikeselisel päeval andsid ka tillukesed otsaaknad piisavalt kuma, et otsitavast mitte mööda minna.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Pööning oli samasugune, nagu ta mäletas – hämar, koli täis tuubitud ja lapse jaoks kahtlemata kummituslik paik. Midagi võis olla ära võetud, juurde lisatud või ümber tõstetud, ja kindlasti oligi, kuid Horler ei mäletanud üksikasju enam nii täpselt, et need oleksid meelespeetuga vastuollu läinud. Nüüd oli tal tunne, et kõnnib mööda aegade surnuaeda, kus iga ese oleks võinud jutustada värvika loo, ainult et vaikis.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kellakast oli samal kohal, kus pidigi – katkisel kummuliasetatud laual, mille kolm allesjäänud jalga üles katuseviilu poole sirutusid. Ainult kuhi vanu rõivaid, mis seda esimese pilgu eest varjasid, tõid Horleri laubale hetkeks murekortsu, enne kui ta taipas need kõrvale tõsta.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta avas käoluugi, kust oli igiammu maiustusi otsinud. Seal ei olnud midagi üleliigset. Horler keerutas kasti ja õngitses lahti tagakülje. See ei tulnud kergelt. Ta pidi noa tupest tõmbama ja tera appi võtma. Käes! Mehhanism polnud enam paigas ja nüüd peitus õõnsuses pruuni paber-ümbrisesse seotud lame pakk. See viitas kas õhukesele raamatule või paberilehtede kimbule. &lt;i&gt;Mured&lt;/i&gt; ja &lt;i&gt;võlad&lt;/i&gt;...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler läks, pakk käes, alla tagasi. Tänu kaminale oli tuppa tekkinud juba pisut eluaseme hõngu. Ta pani paki lauale ja viskas veel paar halgu juurde. Tegelikult ei teinud paha kütta ka suurt ahju, et hoolitseda kogu maja eest, aga see pidi õhtuks jääma. Ta tõi praegu, valges, ainult puud valmis – nii ahju kui kamina jaoks. Pakk seisis niikaua laual.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta ei tahtnud endalegi tunnistada, et see mõjus talle pisut pelutavalt. Mitte &lt;i&gt;mured&lt;/i&gt; ja &lt;i&gt;võlad&lt;/i&gt;, nagu Al oli neid nimetanud. Pigem võimalus, et ta ei ole pärast lugemist oma otsustes enam nii vaba kui enne. Et miski võib teda siduda – tugevamini, kui talle meeldiks. Mis pakis ka ei peitunud, pidi see &lt;i&gt;olema&lt;/i&gt; &lt;i&gt;tähtis&lt;/i&gt;, vähemalt Ali arvates. Muidu ei oleks taat selle edasi toimetamiseks nii eriskummalist viisi valinud. Ta ei jätnud pakki lihtsalt Darri kätte üle andmiseks nagu testamenti. Mis tähendas, et ta &lt;i&gt;ei tahtnud&lt;/i&gt;, et advokaat sellega tutvuks. Et keegi &lt;i&gt;üldse&lt;/i&gt; seda näeks. Ja samal ajal kinnitas viide ikka ja jälle uuendatud testamendis kogu aeg samaks jäänud lühikesele kaaskirjale, et too kaaskiri &lt;i&gt;on&lt;/i&gt; olemas. See näis pisut mõtlemapanev.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Viite pidi ta jätma, muidu poleks pakk tema, Hanki kätte jõudnud, kuid see oli viide, mida ei mõistnud ainuski inimene peale kahe järelejäänud Horleri – ning nüüd üksnes Hanki. Ja peidik vana seinakella kastis oli tehtud nüüd ja nimme selle paki jaoks. Mehhanismi eemaldamata poleks see ära mahtunud, Hank aga arvas mäletavat, et vähemalt temast ei olnud kellakast küll seest tühjaks jäänud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Veel üks asi viitas ebasoovitavale. Taat ei olnud neis pabereis peituvast kunagi kirjutanud. Ehk kartis niigi kodu vältivat pojapoega veel enam eemale peletada.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler tõi tagaukse kaudu kaevust kaks pange vett kööki, läitis pliidi alla tule ja pani kohvivee üles. Rohkem vabandusi asja edasilükkamiseks ta enam ei leidnud. Ta lõikas pakki siduva ristpaela läbi ja harutas pakendi lahti. Selle alt tuli nähtavale uus pakk, mässitud peaaegu samasugusesse kattesse, ainult silmnähtavalt vanemasse. Kuid sellest väljaspool asetsesid paar kokkumurtud paberilehte, mille mõlemaid külgi täitis tihe käekiri. Horler tundis ainsa hetkega ära vanaisa oma, seda enam, et kellegi muule see ei saanudki kuuluda.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„&lt;i&gt;Andesta, Hank&lt;/i&gt;,” luges ta, „&lt;i&gt;et ma Sind juba ette murelikuks tegin – ma mõtlen seda kirja, mis Darr Sulle edasi andis ja mille tõttu Sa praegust üldse loed. Mul tuli olla pisut salapärane, et Sulle muljet avaldada ja Sind ikka päris kindlasti Su ees olevaid materjale lugema panna. Olud on nüüd muidugi teised ja kui palju Sa end sellest vanast loost üldse puudutatuna tunned – kui üldse tunned –, jäägu Su enda otsustada.&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;18. märtsil Issanda aastal 1638 põletati alles väga noores Trackhillis üks nõid – Dorala Giguere. Nüüd meenutatakse neid aegu üsna häbelikult ja kui võimalik, ei tehta üldse juttu, eriti mis puutub kirikuisadesse.&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;Julm tõde on selles, et inimesed &lt;/i&gt;&lt;i&gt;&lt;b&gt;vajasid&lt;/b&gt;&lt;/i&gt;&lt;i&gt;ohvreid&lt;/i&gt;. &lt;i&gt;Keegi ju&lt;/i&gt;&lt;i&gt;&lt;b&gt;pidi&lt;/b&gt;&lt;/i&gt;&lt;i&gt;nende hädades ja ebaõnnes süüdi olema ja nõiajaht andis neile süüdlasi. Valdav enamik oli liialt pimedusega löödud, et tunnistada toimuvat selleks, mis see tegelikult oli – patuoinaste otsimiseks. Ja kes oli küllalt nutikas, et seda teha, pidas suu, et mitte ise järgmine olla. Karjaga kaasa uluda oli ohutum.&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;Alati läheb kellegi midagi halvasti. Kuid mitte alati ei leita selle põhjenduseks nii käepäraseid süüdlasi. Ohvriteks sattusid muidugi kaitsetumad, eraklikumad, teistest erinevamad, vahel andekamad ja suures enamuses naised, eriti üksikud, kuna ka nii oli ohutum.&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;Kirik võttis selle kiiresti omaks ja kasutas ära, isegi õhutades hüsteeriat. Vaenlase kuju loomisega kinnitasid nõiaprotsessid vankuma kippuvat usku kirikudogmadesse ja hirmutasid eemale kirikuhierarhiale ohtlikust isemõtlemisest. Iga võim – sealhulgas kirikuvõim – vajab massidele arusaadavat ja vastuvõetavat vaenlast, sobivat vaenlast, et „leiged” selle vastu nii usu kui hirmu abil ühinedes oma võimutruudusele uut kinnitust saaksid. Kes oskaks öeldagi, kui suures osas inspireeris nõiajaht Kirikut ja kui palju Kirik nõiajahti. Nii läks ka Trackhillis.&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;Paraku ei olnud Dorala Giguere põletamine veel sünge loo lõpp, vaid alles algus. Temast jäi maha tütar Dana. Laps kasvas üles linna orbudekodus. Võid ise arvata, kuidas tal seal nõia tütrena läks. Tihti vajavad just viletsamad veel viletsamaid, et neid piinates iseennast ülendatuna tunda. See on kahjuks igapäevane inimlik tõpralisus kõigil aegadel.&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;Kuueteistkümneseks saades pidi Dana orbudekodu ukse enda järel kinni panema. Nende auks peab ütlema, et tänavale ei visatud kedagi. Ka Danale leidus teenijatüdruku koht jõukas Falkede majas – meie ajal neid Trackhillis enam pole, nii et ära asjata mälu pinguta. Kahjuks – sedapuhku on see sõna vist tõesti omal kohal – oli Dana pärinud oma ema Dorala hea välimuse. See ei jäänud pere nooremale pojale, kes tast vahest paar aastat vanem oli, märkamata. Ja läks, nagu läks.&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;Olgu pealegi: teenijatüdrukutele oli ennegi kõhtusid ette tehtud ja tehti ka pärast. Dana puhul polnud see kindlasti raske, eriti kui ta pärast kõiki neid aastaid ootamatult avastas, et maailmas leidub siiski vähemalt üks inimene, kes temast hoolib. Ja noh, omal moel poiss ju hooliski.&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;Tegelikult oligi häda selles, et ta hoolis rohkem kui niisugustel juhtudel tavaks. Ta oli Dana järele nagu hull ja tahtis tüdrukut naiseks kosida. Aga see oli vanale Falkele juba liig. Tüdruku oli jumalakartlik majaisand juba pattulangemise ilmsiks tulekul tänavale visanud. Poiss andis talle salamisi elatusvahendeid, ehkki palju tal anda polnud, Falkede rahakott ei asunud mitte tema käes. Seda avastades võttis isa poisil kõrvad pihku. Ja et too oli ikkagi alles poiss, mitte mees, laskis ta sellel ka sündida, kuigi mitte päris ilma mässuta.&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;Nüüd sai papa Falki mõõt tõsiselt täis ja ta võttis pähe ning kuulutas, et poeg on ära kaetatud. Pinnas oli viljakas. Nõia tütre kuulsus ei olnud Danast kuhugi maha jäänud ja kui sellest ka ajutiselt numbrit ei tehtud, siis ainult jõuka maja kaitse tõttu. Tarvitses sel majal temast ainult ära pöörata, kui kõik vahelejäänu ühekorraga tasa tehti. Kõik vagad kristlased leidsid oma aukohuse olevat Saatana sigitise vastu leppimatult üles astuda.&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;Leidus küllalt tunnistajaid milles iganes, lapse isa, noor Falke ise kaasa arvatud. Pärast kahe või kolme eksortsisti käest läbi käimist uskus poiss nõidust vist isegi. Või leidis, et see variant on jõukast kodust väljaviskamisest parem. Või mõlemat. Igal juhul oli ta läbi teinud juba seesuguse „vaimse ärkamise”, et sai uuel nõiaprotsessil süüdistuse peatunnistajaks. Ja peab ütlema, et tõhusaks. Dana tuleriit lõõmas 19. septembril 1647. Üllatav kokkusattumus, kuid nagu tema põletatud emal, olid ka Danal viimasteks sõnadeks: „Armageddon! Viimnepäev!” Tõsi, ta võis olla sellest kuulnud.”&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler mühatas üllatunult. Ta polnud usklik ja ka mitte eriti ebausklik, aga kahe „nõia” viimaste sõnade ning tema enda hüüdnime ühtelangemine pani tõepoolest pead vangutama. Noh, olgu peale. Sõna oli üldlevinud ja mitte kellelgi polnud selle tarvitamise monopoli.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta teritas kõrvu, otsustas lahtisest köögiuksest kostva kahina järgi, et vesi pliidil on keema läinud, läks ning raputas kohvipulbrit katlasse. Siis tuli tagasi ja võttis kirja uuesti kätte.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„&lt;i&gt;Kirik ja kogukond,&lt;/i&gt;” luges ta, „&lt;i&gt;võisid jälle Saatana kurjuse üle suurt võitu pühitseda. Trackhilli orbudekodu sai Dana juba sündinud lapse näol taas uue hoolealuse.&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;Aga järgmisel pühapäeval pärast tuleriita põlvitas kirikutrepil austatud ja lugupeetud kirurg-habemeajaja Zwick, patukahetsejasärk seljas, köis kaelas ja küünal käes. Tal ei olnud viimasel ajal hästi läinud. Pisut vanem konkurent Perquin oli laimavaid kuulujutte levitades ta peaaegu klientideta jätnud. Nüüd tunnistas Zwick kõigile, kuidas tema ja Perquin olid just viimase eestvedamisel põhjustanud selle loo eelmise nõiaprotsessi – Dana ema vastu. Samal õhtul, veel enne, kui keegi keset püha hingamispäeva otsusele jõudis, mida niisuguse ülestunnistuse puhul peale hakata, võttis Zwick sisse mürgiannuse, mis oleks tapnud isegi elevandi. Perquin põgenes linnast ja tema juba mitme käealusega ettevõte lagunes põrmuks.&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;Sa tahad vist ammu küsida, Hank, mis see vana ja sünge lugu meisse puutub. Asi seisab selles, et teine neist kahest nõiaprotsessist – Dana oma – peeti ilmalikus kohtus, ehkki Püha Ameti valvsa pilgu all, mida jätkus kõikjale. Põhjuseks oli, et Danat ei süüdistatud algselt mitte ketserluses, mis oleks uurimise kohe Püha Ameti kätte andnud, vaid üksnes nõidumises. Ja kohtunikuks oli sellel protsessil Hank Horler, sinu nimekaim ja meie mõlema esiisa.&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;Ta oli oma aja laps, ei saanudki teisiti olla, ja uskus siiralt nii Jumalasse kui oma kohusesse Kõigevägevama ja ligimeste ees. Nagu Sa tema ülestähenduste järgi, mis Su käes olevas pakis ära on toodud, näha võid, ei olnud ta otsust langetades päris kindel. Nõiaprotsesside aeg oli ümber saamas. Need muutusid ajapikku pimedalegi absurdseks ja Kiriku tekitatud hirmuhüsteeria muutus juba naeruväärseks – kui sõna „naer” nii julma mängu juures kasutada kõlbab – ega mõjunud enam soovitud viisil. Ainult niisuguste kolgastes nagu Trackhill olid need veel endises jõus.&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;Hank Horler oli oma ametis alles noor ja pigem allus ühiskondlikule survele, kui otsustas südametunnistuse järgi. Zwicki ülestunnistus pani teda mõistma kohutavat valet, milles ka tema oli osalenud, ja murdis ta. Võib-olla ongi see põhjuseks, et tollest ajast peale pole Horlerid enam kunagi erilise jumalakartlikkusega silma paistnud.&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;Sellestsamast kurvast sündmusest saadik on aga Hank Horleri järeltulijad salamisi toetanud Dorala ja Dana Giguere järeltulijaid, nii nagu Hank ise abistas Dana last. See oli võlg, mida ta tõotas maksta, ja mida pärandati põlvest põlve.&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;Loomulikult ei saanud Hank ega ta lähimad järeltulijad teha seda avalikult. Julmalt vagatsev avalik arvamus püsis ikka veel samasugune. Nüüd veel meeleheitlikuma kindlusega kui enne. Mõlemad „nõiad” olid ju (piinamisel kui kõigiti kohasel ülekuulamismeetodil) oma kuriteod üles tunnistanud. Selles kahtlemine oleks tekitanud liiga palju koletuid probleeme ja kes neid ikka tahtis, eks ole? Nii pidi Horlerite abi jääma nähtamatuks – otsekui õnnelike juhuste tasemele. Neidki kasutati ainult siis, kui mõni kriisiolukord otseselt nõudis, mitte esimese äralöödud varba või läbitilkuva katuse korral. Ja loomulikult kehtis see vaid nende järeltulijate puhul, kes olid jäänud Trackhilli.&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;Hilisematel sajanditel sai varjatusest lihtsalt traditsioon. Tõotus on tõotus, aga nii pika aja tagant oleks see maailma silmis paistnud ehk juba veidrusena. Kes teab, kuidas abistatavad isegi oleksid sellesse suhtunud, kui nad oleksid teadnud.&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;Praegu leidub Dorala ja Dana Giguere teadaolevaid järeltulijaid Trackhillis ainult üks – Daniela Silver. (Kas ei tundu veider, et taas elavad siin üheaegselt Hank Horler ja Dana? Just nii kõlab lühend Danielast.) Temaga ei ole Sul muret. Ta saab hästi hakkama ja ajad on ammu hoopis teised. Vaevalt et keegi järge oskaks ajada, kellest ta pärineb. Kahtlane, kas ta isegi seda aimab.&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;Ma ei tea, missugused on Su edasised plaanid, Hank, ja ei ole vist mõtet püüda Su tegemisi hauast suunata, kui ma sellega maa pealtki hakkama ei saanud. Tahan ainult meelde tuletada, et kui Sa tunned end veel natukegi Trackhilli Horlerina, ei saa esivanemate tõotus Sulle päris ükskõik olla, ehkki see võib praegusel uuel ajal paista iganenud narrusena. Ehk leiad ka siis, kui Sa tõesti Trackhilli ei jää, võimaluse kas või ajuti Daniela Silveri käekäigu kohta järele kuulata, et täita vajadusel – võimalus, et seda vaja läheb, on küll väga väike – kohustust, mida su esivanemad on täitnud kaks ja pool sajandit. See ongi mure ja võlg, millest ma testamendi juurde jäetud kirjas rääkisin. Ela hästi, mu poiss!&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;Al Horler&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;P.S. Ilma et ma Su plaane vähimalgi määral muuta katsuksin: kas Sa ei ole oma isa surma Trackhillile ikka veel andeks andnud? Seda, et Trackhill kõigele vaatamata edasi elas, nagu poleks midagi juhtunud, mis Sulle käis üle jõu? Ma ju ei eksi, kui arvan, et just see valu oli põhjuseks, miks Sa siit ära jooksid. Lapsele, noorukile võis see ju niimoodi mõjuda küll. Aga nüüd, palju aastaid hiljem? Vaata endasse. Mujalt Sa vastust ei leia.”&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler lasi viimase lehe lauale langeda ja muigas nukralt. Ka selle oli taat täpselt ära tabanud. Ta ei võinud vaid teada, et toonane lapselik raev kalgi ja ükskõiksena näiva linna vastu, kus ei leidunud enam isegi kedagi, kellele kätte maksta, oli juba paljude aastate eest lahtunud. Ja et põhjused, mis teda Trackhillist eemal hoidsid, olid ammugi hoopis teised.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta jõi kohvi ja praadis Darride kaasa pandud lihalõike, haugates neid püstijalu noatera otsast kohe pannilt ja hammustades laualt värsket leiba peale. Nii jäi pärast vähem nõusid pesta. Välioludes tegi see elu lihtsamaks ja Horler eelistas ka praegu kergemini läbi ajada. Siis valas ta endale veel ühe tassi kohvi ja mõnules sellega elutoa tugitoolis, plotski sõrmede vahel ning jalad laual.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Taadi pärandatud „mure” ja „võlg” tegid ta pisut nõutuks. Juhtunuks niisugune asi veel saja aasta eest, oleks ta arvatavasti aru saanud. Ent &lt;i&gt;praegu&lt;/i&gt;, mil maailm näis iga aastaga uuenevat vähemalt viie võrra ja isegi ta enda lahkumine neljateistkümne aasta eest näis kuuluvat otsekui teise ajastusse... Siis veel need nimelised kokkulangevused...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler oli äärepealt valmis uskuma, et taat kogu loo lihtsalt välja mõtles – eesmärgiga teda mingilgi moel ikkagi Trackhilli külge siduda. Al rõhutas küll korduvalt, et ei kavatse tema arvamusi kuhugi kallutada. Ometi üritas ta seda ju iga sõnaga. Võib-olla isegi taadi enda tähele panemata. Kuid väljamõeldis – ei seda ei saanud lugu ikkagi olla. Taat poleks niisuguse asja peale iialgi välja läinud ja teisalt oli kõik ju nii lihtsalt kontrollitav.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Või kas ikka oli? Kontrollida võis väheseid ajaloolisi fakte, aga mitte Horlerite osa hiljem. Tõsi, põhimaterjaliga polnud ta veel tutvunudki. Aga kui nüüd taat tegi lihtsa käigu ja söötis talle hoolealusena ette kellegi kena tüdruku – lootuses, et viimane teda paigale aheldab... Ei, see mõte oli nüüd liig mis liig.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ikkagi tundus lugu äärmiselt kummaline. Ent teisalt... Polnud just väga uskumatu, et vanad, sajandeid ühed ja needsamad püsinud väikelinnad olid uue ajastuga küll tormiliselt muutuma hakanud, kuid säilitasid kaasaegse pealispinna all ikka veel oma endise pale, vanad hirmud ja sünged saladused.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Õhtupoolik hakkas juba kätte jõudma. Siis oli Darr lubanud talle järele sõita, et ta saaks toimetuse üle vaadata. Seni võis uurida pakis olevaid pabereid, õigemini sellega algust teha, sest paki mahtu hinnates selleks tunnist-kahest vaevalt piisas. Põhilise oli Al küll vist juba kirjas ära öelnud, kuid Hankil ei tulnud pähegi taadi viimast soovi täht-tähelt täitmata jätta, ükskõik kui mitu korda ta selle juures ka õlgu ei pidanud kehitama.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta ei jõudnud veel ümbrispaberit kinnitavat paelagi lahti sõlmida, kui majavaikuses kostis vali koputus välisuksele. Kas juba Darr? Varavõitu... Või mõni naabritest, kes oli noore Horleri saabumisest kuulnud ega suutnud uudishimu talitseda? Aga see võis olla ka vanaisal maja pidada aidanud passijanaine, kellele Darr oli lubanud sõna saata, et too võib jälle endisesse ametisse naasta.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Heitnud pilgu läbi fassaadiakna, nägi ta värava ees peatunud jõuvankrit. Passijanaine sellega nüüd küll ei saabunud, niipalju oli selge, ja mõni naaber samuti. Kuid auto ei kuulunud ka Darrile. Näha polnud kedagi peale sohvri esiistmel ja ukseesine etik aknast ära ei paistnud, kui ei tahtnud seda just lahti lükata ja pead välja pista.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Alati kahtlustama harjunud Horler piidles hetkeks laual vedelevat revolvrivööd, kuid jättis selle muiates rahule. Ehkki tal oli omas kodus õigus kanda kas või suurtükki, oli aeg ümber harjuda. Trackhillis ei tapetud kedagi keset selget päeva omaenda uksel. Pealegi oli see tema puhul juba üsna mõttetu, selle eest olid nad Darriga samuti hoolt kandnud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Etikul seisis võõras nooremas keskeas mees, kelle kõhnavõitu keha järgi õmmeldud rätsepaülikond istus laitmatult, must vurrutriip ülahuulel oli hoolikalt pügatud ning seitel otsekui viie minuti eest pügatud juustes võistles nõelteravuses püksiviikidega. Horler ei tundnud veel eriti Trackhilli uusi kombeid, aga vanade olijate arvates oleks taolist tegelast pidanud tarvitamisest vabal ajal hoidma klaaskupli all. Mehe suul püsis juba eelnevalt sinna manatud meeldiv naeratus, mis näis arvavat, et omanik toob ainuüksi oma ukse taha ilmumisega õnne igasse kodusse. Terashallid silmad kaasa ei naeratanud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Härra Horler?” küsis ilmutus Hanki vaikiva kulmukergituse peale. Ka hääl vastas küsija välisele korrektsusele, nagu oleks seda tükk aega peene liivapaberiga parajaks nühitud. Et see sobiks tegema mõnd fantastiliselt soodsat pakkumist – ainult siin, ainult kohe ja ainult kõnetatavale, keda on kümne tuhande kandidaadi seast hoolika sõelumise abil selle au vääriliseks valitud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mina neh,” vastas Horler meelega karuselt, et maailma tasakaal kreeni ei kisuks. Sellele võinuks vabalt juurde mõelda sõnad: „Ja mida kuradit sina siit tahad?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Väga, &lt;i&gt;väga&lt;/i&gt; rõõmustav,” kinnitas külaline entusiastlikult. „Minu nimi on Brandt ja mul on au olla härra Gosnelli erasekretär. Ta teeb teile ettepaneku täna koos lõunat süüa. Kell pool neli „Colosseumis”, kui sobib. Te ju teate, kus see asub?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Tegelikult ei tea,” tunnistas Horler. „Juhtumisi pole ma siin neliteist aastat enam käinud. Minu ajal niisuguse nimega asutust veel polnud. Kas seal peetakse gladiaatorite võitlusi?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Oo, te tunnete ajalugu!” naeratas Brandt heakskiitvalt, nagu valmistaks nimetatud tõdemus talle suurt isiklikku rõõmu. „Gladiaatorite suhtes pean kahjuks pettumuse valmistama. Vahel küll juhtub, et mõned külastajad püüavad neid asendada, kuid niisugusteks puhkudeks on seal tõhusad väljaviskajad. „Colosseum” on viisakas lokaal. Me saadame teile auto järele kümme minutit enne poolt nelja.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mul on kahju,” sõnas Horler, „aga ma lõpetasin just lõunastamise. Pealegi on mul pärastlõuna kohta juba kellegagi kokku lepitud, kui lisada see pisiasjale, et ma ei tunne ühtki härra Gosnelli.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sekretäri jätkuv ametinaeratus oli nüüd juba leebelt etteheitev. Jäi veidi arusaamatuks, kas see väljendas kahetsust kinnise päevaplaani üle või hoopis imestust, et kellegi päevaplaan võis härra Gosnelli ahvatleva kutse peale muutumatuks jääda ning et üldse leidus keegi, kes ei tundnud härra Gosnelli.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Härra Gosnell nägi ette, et teil võib olla edasilükkamatuid asjatoimetusi,” möönis Brandt, „ja palus sel juhul esitada kutse õhtusöögiks, näiteks kell kaheksa kolmkümmend. Asi on pakiline ja ma ei reeda suurt saladust, kui ütlen, et tal on teile mõned väga kasulikud ettepanekud.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler tundis kiusatust küsida, &lt;i&gt;kellele&lt;/i&gt; need ettepanekud kasulikud on, ja ühtlasi vaevas teda uudishimu, kas Brandti naeratus ei kao näolt isegi siis, kui tal kästakse teatud kohta külastada, kus päike ei paista, kuid otse endastmõistetavalt nõudis viisakas pöördumine ka viisakat vastust.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mul on veel rohkem kahju,” sõnas ta kurblikult, „aga see kõik on nii ootamatu ja ma ei kujuta ettegi, millal ma vabanen. Oleks vastutustundetu jagada täitmatuid lubadusi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tegelikult tal oligi kahju. Uudishimu oleks väga teada soovinud, missuguse ilmega Gosnell teda pärast eilset tervitab ja mida – õigemini mis vormis – üldse rääkima hakkab. Kuna aga initsiatiiv püsis Gosnelli käes, ei olnud mõistlik jätta talle ka eelist territooriumi valikus. Ega illusiooni, et tema ainsa viipe peale kohale sörgitakse. Niisugused asjad, nagu Horler tähele oli pannud, mõjusid ärile halvasti.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Võin teile juba ette kinnitada, et härra Gosnellil on selle üle väga, &lt;i&gt;väga&lt;/i&gt; kahju,” jäi Brandti naeratus küll alles, aga muutus jäigalt kurblikuks, andes mõista, et kui härra Gosnellil juhtub olema kahju, on paljudel teistel tavaliselt veel rohkem. Võib-olla muutis niisugustel juhtudel jõgi voolusängi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Homse kohta ei oska ma veel midagi öelda,” ennetas Horler sekretäri juba taas avanevast suust tulevat uut võimalikku ajapakkumist. „Homne päev sõltub sageli tänasest ja ülehomne homsest. Aga kui härra Gosnell mind tõepoolest möödapääsmatult vajab, siis olen õhtupoolikuti tõenäoliselt „Trackhilli Teataja” toimetuses või vähemalt teatakse seal ehk öelda, millal ma tulen. Ja hilisõhtuti olen arvatavasti kodus, kuigi see pole päris kindel. Majas põleva valguse järgi võib ära arvata. Kui see tüli ei tee, siis kas te ei tõmbaks lahkudes väravat uuesti koomale, nagu see enne oli?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt; &lt;/p&gt;
&lt;/div&gt;
&lt;p&gt; &lt;/p&gt;
&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;</description>
 <pubDate>Thu, 18 Aug 2016 14:04:42 +0000</pubDate>
 <dc:creator>admin</dc:creator>
 <guid isPermaLink="false">97 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu</guid>
 <comments>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/3_5#comments</comments>
</item>
<item>
 <title>Proloog, 1-2</title>
 <link>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/proloog_1_2</link>
 <description>&lt;div class=&quot;field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot; property=&quot;content:encoded&quot;&gt;&lt;div class=&quot;attribute-long&quot;&gt;
&lt;p&gt;&lt;b&gt;PROLOOG&lt;/b&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Linn oli alles noor ja liiga väike, et avar keskväljak inimesi pilgeni täis saaks. Ruumi oli siin veel küllalt. Päris kindlasti leidus ka praegu neid, kes polnud platsil tunglemas. Kaugeltki kõik lugupeetud linlased ei austanud täna toimuvat oma kohalolekuga. Ometi sai neid vähemalt Trackhilli kohta muljetavaldavalt palju.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kusagil polnud kuulutatud selgesõnalist käsku nõia põletamist pealt vaadata. Aga kuidas, armas Jumal, sai mõjuva vabanduseta puududa sündmuselt, mis pidi ometi kord kõrvaldama kõigi viimase aja hädade, haiguste ja muude koleduste põhjuse? Põhjuse, mille varem aimamatu ligiolekki oli määrinud ja ohustanud nende jumalakartlikke surematuid hingi. Tänu kogukondlaste valvsalt kahtlustavale silmale ja Püha Ameti otsustavusele – Issand olgu kiidetud, et ta neile seesuguse õilsa vahisalga kinkis – pidi hädadele nüüd ometi lõpp tulema.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Eriti häälekalt kuulutasid seda need, kes ühel või teisel põhjusel end kogukonnas eriti kindlalt ei tundnud. Või olid siis lihtsalt nõrgemad, abitumad ja vähem austatud. Nüüd oli &lt;i&gt;nende&lt;/i&gt; aeg näidata, et nad seisavad hingepuhtuse ja kristluse eest sama vääramatult kui iga teinegi. Et neis ei leidu kaastunde raasugi usu rüvetajale, Saatana käsilasele, inimnahka pugenud jälgile elukale, kes oli end Lunastajast lahti öelnud ja Kurjusele müünud. Ja et veel vähem võib &lt;i&gt;neid&lt;/i&gt; – hoidku Jumal! – kahtlustada samasuguste mõtete haudumises või koguni kuritegelikes &lt;i&gt;sidemetes&lt;/i&gt; nende keskel elanud nõiaga.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Räägitakse, et ta tunnistas ka Lepingut,” poetas kõhukas hallis kuues mees poolihääli oma naabrile, piitskõhnale rätsepale. „Timukasell olla Heracile ise öelnud.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kõnetatu vangutas ainult silmi pööritades pead. Kõik teadsid, et Saatan võis seestuda inimesse ka vastu tema tahtmist, aga Leping Saatanaga sai olla ainult vabatahtlik. See oli jälkuse tipp. Siis oli patustaja hing igaveseks kadunud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Piinapingil tunnistaksid sa ise sedasama,” heitis kõrvalt sekka punetava näoga turske sepasell. Teda tabasid hukkamõistvad pilgud. Sepasell kippus ülemäära jooma ja ka muidu... Kas ei olnud ta kirikus viimasel jumalateenistusel mitte samba najal tukkuma jäänud?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Loomulikult oli ta süüdi,” pistis pagariemand käredalt vahele. „Muidu poleks Issand teda üldse piinapingile tõmmatagi lasknud. Ta oleks tingimata vahele seganud. Agathe Lynn ise kuulis, kuidas kohtunikuhärra sellest linnapeaga rääkis.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ilma piinapingita ei saa,” kinnitas rätsepmeister veendunult. „Ainult see käib Saatana võimust üle ja paneb süüdlase lõpuks tõtt tunnistama. Muidu Saatan ei laseks ja siis läheks patustaja hing pärast ikkagi põrgusse. Üles tunnistades annab Issand ehk Neitsi Maarja eeskostel veel andeks.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mitte Doralale,” tuletas pottsepp meelde. „Kui see Lepingu asi ikka tõsi on, siis ei päästa teda enam ka tuleriit.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma ei saa ainult sellest aru, miks ta Saatanat teenides haigusi ravitses,” poetas keegi harjusk siiralt imestades. „Minul võttis ta jooksva maarohtudega kõvasti vähemaks. Kummastki habemeajajast polnud mingit kasu.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Harjusk oli vist natuke kohtlane. Niisuguseid asju poleks ta praegu küll ütlema pidanud. Kõik jõllitasid meest, kes oli end Saatana väel arstida lasknud, ehkki salamisi meenutas mõnigi, et oli sedasama teinud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See oli ta salakavalus,” lõi poemees sekka. „Kuidas ta oleks muidu saanud ämmaemand olla ja vastsündinutele ligi pääseda. Muidu igavene erak niisugune. Nina püsti ja omaette. Ja veel kiriku tiiva alla teenijaks pugenud!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Tõsi mis tõsi,” kinnitas aus pagariemand. „Saatan tahab lapsed veel enne ristimist kätte saada. Näe, kõrtsmikuemandal hõõrus Dorala vastsündinu mürgise salviga kokku ja läinud ta oligi. Ja kes teab, kui palju neid veel on olnud.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ju jäi rahe loitsimisest ja loomade kaetamisest väheks,” nõustus rätsep. „Saatan ei jäänud rahule. Hinged on ikka üle kõige.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Aga sina katsu pärast põletamist tuhaasemest mõni luukild leida,” soovitas pagariemand harjuskile. „See aitab jooksva vastu kõige paremini.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Selleks ma tulingi,” kinnitas too. Vaata siis – võib-olla polnudki ta nii kohtlane.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nende peade kohal siras pilvitu taevas, otsekui oleks Kõigevägevam ise lavaeesriide kõrvale lükanud, et kõrgustest paremini näha, kuidas tema truud lambukesed Looja igavese hiilguse eest armutut ja väsimatut võitlust peavad. Ta ei pidanud oma hoolealustes pettuma.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Tuuakse! Tuuakse!” kostsid vangla poolt tänava otsast hõiked. Rahvas lõi kihama ja tungles rüsinal sinnapoole. Sidumistulba ning seda ümbritseva haokuhjaga oli aega. Enne seda pidi hukatav kirikutrepil avalikult oma süüd tunnistama ja seda kahetsema.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Pisilinnakese puhul oli mugav, et kõik vajalik asus siinsamas käe-jala juures. Ka kirik kerkis kohe väljaku lõunaservas, otse põhjaservas seisva raekoja vastas. Uudishimulike tihedus selle juures kasvas võimalikkuse piirile.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Teda toodi tõepoolest. Kõigi hädade allikas, Dorala Giguere, istus puuvarbadest kõrgendatud äärisega taluvankris õlgedel, selg vastu varbu ja pikad mustad juuksed salkudena sassis ning pulstunud. Nõid mis nõid. Ausatel linlastel oli isegi raske ära tunda endist jumekat leske, kellele mõnigi mees pilke järele heitis. Või siis niisugune oli metsalise tegelik pale, mis nüüd paljastus!&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vankri eesotsas juhtis timukas seda vedavat ainsat hobust, taga kükitas liikumatu, kortsulise näo ning karmilt tõstetud lõuaga inkvisiitor. Too oleks võinud ka teiste isandate kombel taga ratsutada ja loovutada koha linnakese enda vaimulikule, kuid tahtis ilmselt näidata ühtaegu nii oma vagadust kui ka seda, et võtab talle usaldatud tööd äärmise kohusetruudusega. See oli muidugi eeskuju järgimist väärivalt kiiduväärne. Ülimalt kiiduväärne – ja teisiti ei saanudki Püha Ameti puhul olla.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kirikutrepi ees jäi veok seisma, kaks linnapatrulli sõduritest valvurit aitasid karistusaluse vankrist välja ning talutasid astmete juurde. Kõigi kolme järgu piinamised olid naise niikaugele viinud, et ta ei pruukinud sellega omal jõul enam toime tulla. Nõid astus paljajalu üle jääkirmes loikude, ainsaks kehakatteks krobe patukahetsejasärk ning jäme köis kaelas. Need, kes nägid näole langenud juuksesalkude vahelt ta silmi, oleksid võinud vanduda, et viimased ei seletanud enam midagi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Inkvisiitor luges apaatselt põlvitavale ohvrile ette ta süütegude nimestiku. See algas sugulisest vahekorrast Saatanaga, viimasega vabatahtliku Lepingu sõlmimisest ja kohustuslikust lahtiütlemisest kristlusest. Edasi tulid armulaua ja krutsifiksi rüvetamine, öised lennud luuavarrel nõidade orgiale, kariloomade kaetamine ja rahetormide tõstmine. Lõppakordiks lisandus Saatanale lapsohvrite toomine ja inimsöömine.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Sa oled nimetatud süüteod juba omaks võtnud, Dorala Giguere,” ütles inkvisiitor rangelt. „Kas sa kordad seda nüüd ka oma endiste kaaskogukondlaste ees?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Rahvahulk pidas hinge kinni. Pimedale võinuks tunduda, et väljak on inimtühi. Asjas ei olnud küll enam mingit kahtlust, aga massile omase kollektiivse vaistuga tajus rahvasumm, et neid on praegusel hetkel protsessis osalisteks kutsutud – seega kohtunikeks ülendatud – ja see hetk pidi väärikas olema. Väärikas ja hukkamõistev. Äkitselt tundsid nad oma tähtsust ja ühtekuuluvust iidses vastasseisus Kurjusega, kus nad seisid ühiselt kõik koos &lt;i&gt;õigel&lt;/i&gt; pool piiri. See täitis nad harda uhkusega iseenda üle.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Paraku ei öelnud süüdimõistetu midagi. Lähemal seisjatele jäi mulje, et ta ei saa enam üldse aru, kus ta viibib või mis siin toimub. Püha Ameti esindaja kordas oma küsimust, seekord juba pisut kärsitumalt.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Sa pead nüüd „jah” ütlema,” puudutas süüdimõistetu kõrval seisev kohalik vaimulik põlvitaja õlga.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah,” ütles Dorala apaatselt, ilma et ta pilk vähimalgi määral oleks selginenud ja sellega mõista andnud, et ta aru sai, mille peale „jah” ütles. Kuid oma „ülendust” ja vagadust nautiv mass lõi kihama. Nõid oli oma kuriteod ka neile, nii-öelda „suurele kohtule” üles tunnistanud. Inkvisiitor tõstis käe ja saavutas uuesti vaikuse. Protseduur ei olnud veel läbi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Dorala Giguere, kas sa kahetsed siin ja praegu meie Issanda ja oma kogukonna ees kõiki oma kuritegusid? Kui see on nii, siis kinnita seda.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sel korral ei pidanud keegi põlvitajat enam ergutama. Teine „jah” tuli kuulekalt kohe, mis sellest et niisama apaatselt kui esimene. Nüüd oli talitus läbi viidud ja mass lõi juba täie õigusega kihama.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ta kahetseb, kindel see, et kahetseb!” kriiskas keegi pürjeliemand, kelle mehest oli teada, et too veel hiljaaegu Dorala võlude vastu ükskõikseks ei jäänud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Varsti kahetseb veel rohkem!” irvitas keegi üle teiste.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ootamatult ajas hukkamõistetu end vähimagi kõrvalise abita jalule ja vaatas trepil seistes kuhugi üle rahvahulga peade. Äkki ei olnud ta silmad enam elutud. Neis sädeles nüüd palavikuline, hullunud läige.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma &lt;i&gt;näen&lt;/i&gt;!” hüüdis ta oma vaevatud keha kohta uskumatu jõuga. „See on &lt;i&gt;tulemas&lt;/i&gt;! Ma näen tuld sülitavat lohet! Tema nimi on Armageddon! Viimnepäev! Siis kaalutakse igaüht! Siis otsustatakse, kes on tõesti &lt;i&gt;õige&lt;/i&gt;! Ma näen veevooge. Need vahutavad ja uputavad &lt;i&gt;kõik&lt;/i&gt;. See on &lt;i&gt;tulemas&lt;/i&gt;!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tuul keerutas ta peaaegu vööni ulatuvaid pulstunud juukseid, kõhnunud ja räpased käed sirutusid ette ja silmad näisid õgivat midagi, mis jäi kõigile teistele varjatuks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Rahvahulk jahmatas vaikseks. Peaaegu luukereks piinatud salkus naine äratas neis äkitselt õudu nii iseenda kui siintoimuva ees, mille osalised nad olid. Paar esimest rida püüdsid vaistlikult taganeda, aga polnud, kuhu. Isegi vahisõdurid ja kohalik preester paistsid olevat vapustatud. Ei öeldud ju asjata, et surijad näevad tulevikku. Ainult mitmete tuleriitade kõrval kõike kogenud Püha Ameti esindaja säilitas rahu. Ta andis vahtidele märku ja need, sundides end sõduriharjumusest kuuletuma, tirisid nõia uuesti vankrile – sedapuhku enam mitte nii säästvalt kui enne sealt välja tuues.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Mass juba toibus ehmatusest. Võttis ainult mõne hetke, et nad taas taipaksid, kelle käes siin jäme ots õigupoolest on. Varakevadine taevas püsis endiselt kirgas ja sinine. Päike säras. Välgunooli ei sähvinud kusagilt. Nad pidid olema narrid, et lasid sel hullumeelsel end niiviisi ehmatada!&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Et nad &lt;i&gt;olid&lt;/i&gt; aga ikkagi kartma hakanud, seda nad nõiale ei andestanud. Arad ei andesta kunagi. Too ebard oli söandanud &lt;i&gt;neid&lt;/i&gt; hirmutada! Hullem veel – isegi ähvardada! Tema! Neid, kuulekaid, ausaid, jumalakartlikke kristlasi! Milline jultumus! See nõiaeit ei kahetsenud ju midagi! Tulle ta, ja kohe!&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kui vanker uuesti liikuma läks, hakkas selle pihta lendama igasugust prügi. Pärast hetkelist plahvatust uuesti apaatiasse vajunud hukatav ei teinud väljagi, kui talle üht-teist läbi vankri küljevarbade pihta tuli. Paraku ei olnud tagumised viskajad lähemalolijatega võrdselt täpsed, nii et osa loobitavast tabas ka timukat, inkvisiitorit ja vahisõdureid. Viimased vihastasid ja kuna rahva vastu ei tohtinud relvi kasutada, lahmisid nad nuutidega täiest jõust vasakule ja paremale, et läbipääsu laiendada ja kiiremini kohale jõuda. Minna ei olnud õnneks kaugele. Valmis tuleriit seisis siinsamas keset väljakut.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Timukas ja tema kaks abilist vedasid ohvri mööda redelit haokuhja otsa, kust jäme tulp välja turritas, ja sidusid naise selle külge. Siis laskusid nad üksteise järel alla, jättes seotu kõigile nähtavasse üksindusse. Preester palvetas, kuid teda polnud kuulda. Rahvas oli ikka veel vihane ja kiirustas hukkajaid tagant. Need, kes said äsja valvurite nuute maitsta, olid kõige vihasemad. Ja loomulikult hoopis nõia peale. Kelle peale siis veel?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mis te ootate! Ega päike üksi teda ära ei prae! Tunglad hagudesse, timukas! Halge loobime pärast ise juurde. Sina võid vaba päeva võtta.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Timukas andis käealustele märku ja tuleriit süüdati üheaegselt neljast küljest. Kuivad oksad, mille hulka oli heidetud ka ohtralt tõhusamat kraami, lõid leegitsema – esialgu peaaegu et arglikult, aga varsti üha valjemalt praksudes ja kasvava jõuga. Rahvamass röökis peaaegu ekstaasis.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nii! Ainult nii pidi see olema! Saatan &lt;i&gt;ei tohtinud&lt;/i&gt; maa peal võidule pääseda, isegi kui selleks tuli ära põletada kas või viimane kui üks neist endist. Keegi poleks osanud vastata, kas viimase – kui asi tõesti nii hulluks peaks minema – oleks pidanud põletama too viimane ise. Kuid nõnda kaugele – helde Taevas – ei saanud see ju ikkagi minna! Nad olid ju &lt;i&gt;nii&lt;/i&gt; kindlad oma usus, nii vankumatud ja nii raevukalt ning halastamatult alandlikud. Ja tasuks ootas neid Lunastaja heakskiit ja igavene õndsus Taevariigis.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ühe väljakuäärse maja ärklikorrusel, kriiskava massi eest varjatuna, seisid kaks meest akna juures. Mõlemad kandsid musti valge rinnaesisega ülekuubesid ja sama värvi pükse, mis viitasid sarnasele seisundile ümbritseva eluga suhtlemises, võib-olla isegi ametivendlusele. Seda nad olidki – kaks kirurgi-habemeajajat ja ühtlasi Trackhilli ainsat ravitsejat ka kõigi teiste tõbede puhul.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Õieti poleks nad hoopiski pidanud niiviisi ühel nõul ja ühes ruumis viibima, kuna olid konkurendid. Ainult jultunud vaenlane oli sundinud neid ajutiselt jõude ühendama. Seesama, kes seisis praegu väljakul kõigi pilkude ning vastsüüdatud lõkkehakatuste keskpunktis. Too neetud naine, kelle vaist ja teadmised maarohtudest ähvardasid neid, kaht õppinud ravitsejat, häbisse jätta. Noh, nüüd oli sellega lõpp. Paraku ei näinud kumbki meestest praeguse õnneliku lahenduse juures nii rõõmus välja, kui oleks võinud oodata.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Te olete ikka kindel, ametivend Perquin, et meie nimed selle asjaga seoses üles ei kerki?” küsis noorem murelikult.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mis te nüüd, ametivend Xwick,” rahustas teine. „Meie ise ei ole ju mitte kellegi peale kaevanud. Too lollpea Hubolt ei saanud ilmselt arugi, kuidas ma talle selle mõtte pähe istutasin. Ja ma usun, et teie ei olnud oma hoolealusega vähem osav.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta püüdis panna häälde veendumust, mida ta sel hetkel tegelikult ei tundnud. Üks asi oli haududa plaani ja see käima lükata. Kuid praegu siin seista ja jõudu koguvat tuleriita vaadata tundus hoopis midagi muud. Selles oli pöördumatuse ja tühjuse õõvastavat hõngu.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Noorem mees ei lasknudki end oma äkilises kõheduses veenda. „Iga mõtlev inimene peaks pisutki kaaludes taipama, kes sellest protsessist tegelikult kasu sai.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;See ebakindlus ajas vanema vihale ja nagu selgus, oli just viha see, mida ta ise kindlustunde taastumiseks praegu vajas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mõtlev?” küsis ta end irvitama sundides. „Kuula ainult, kuidas see kriiskav mass seal mõtleb. Ja naine tunnistas ju ise üles, kuhu ta pääses. Püha Amet juba asju hooletusse ei jäta. Aga Hubold ja sinu pealekaebaja saavad nõia varandusest tükikese endale ja on rahul.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ah, mis varandust tal oli,” heitis noorem mees käega.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Noh, eks majahurtsik maksa mõne veeringu ja neile tobujussidele on ka katkise servaga pott varandus.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kujutluspilt pani teise tahtmatult muigama. „Hea, et põrgut ei ole, muidu põleksime seal kõrvuti.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Veel parem, et rahvarämpsu arvates see ikkagi &lt;i&gt;on&lt;/i&gt;. Sellel hirmul kogu võim püsibki.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Üks asi häirib mind,” tunnistas noorem ravitseja huuli närides. „Tal on laps – kaheksa- või üheksa-aastane plika. Kas me ei peaks tolle heaks...”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Hull!” põrutas teine. „See on küll kõige kindlam tee kahtlusi õhutada. Eks kogukond hoolitseb. Sina mõtle parem oma lastele, nagu mina mõtlen omadele. Püha Amet ei hakka praegusel ajal ilma tõesti mõjuva põhjuseta valekaebust kahtlustama. Nad on ammu aru saanud, et süüdistatagu kõigis hädades parem nõidu kui Jumalat. Või maiseid valitsejaid. Mul on veini kaasas. Joome peekrikese, see tõstab enesetunnet. Paistab, et praegu läheb seda vaja.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nad eemaldusid aknast. Isegi paigale jäämine ei oleks neil võimaldanud üle vahemaa ja seda täitva inimhulga kuulda, kuidas üleni suitsu ja juba tõusvatesse leekidesse mattuv Dorala Giguere oma häälejõu veel kord tagasi sai nagu ennist kirikutrepil. Õudse ning meeletuna kostis see üle pragiseva tuleriida ümber seisjate nagu loits. Või needus.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Armageddon! Viimnepäev! See ei jää tulemata! Siis kaalutakse kõiki, iga viimast kui üht! Ma näen tuld! Ma näen vett! Ma näen &lt;i&gt;lohet&lt;/i&gt;! ARMAGEDDON!!!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;b&gt;1&lt;/b&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kui Trackhill põuast kõrvetatud puisrohtla tagant Horleri nägemisulatusse kerkis, valdasid teda segased tunded. Õigemini tekitas hämmeldust see, et enda arvates oleks ta pidanud midagi tundma – aga ei tundnud. Ta lasi väsinult traaviva võigu vaikselt sammuma, keeras endale mehhaaniliselt plotski ja süütas selle. Kissis silmad tuulest ja päikesest pargitud näos vaatasid peaaegu pilkumata all laotuvat linna.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Laiaääreline kaabu oli tolmust algse värvi kaotanud – nagu ka pikk mantel, mis kattis nahkvesti ja ruudulist särki selle all. Kaelarätist, mille ratsanik halvimates paikades hingamise kaitseks näo ette sidus, ja tumekollastest saabastest, mille kontsad olid kõrgendatud, et paremini jalustes püsiksid, polnud tolm päriselt jagu saanud. Rätiku värvid olid liiga erksad, nahk aga ei sõlminud tolmuga nii kindlat sõprust kui riie. Piisas vaid millegagi üle äigamisest ja ta oli läinud. Mis tugevatesse, aga kulunud põlvedega pükstesse puutus, siis nende värvist polnud nagunii enam võimalik arugi saada.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tolm. See oli teda saatnud palju päevi. Ja kui ta nüüd järele mõtles, siis peaaegu kõik need neliteist aastat, mis ta oli võõrsil viibinud, olgu see siis suurlinnade või kõnnumaa oma. &lt;i&gt;Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama,&lt;/i&gt; öeldi haudadel. Kui tema järjekord kätte jõuab, oleks sõna „muld” asemel palju sobivam ütelda „tolm”.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„No nii, Octa, oleme pärale jõudnud,” patsutas Horler võigu kaelale ja loom vastas optimistliku korskega. Ka tema taipas, et puhkus on lähedal. Tegelikult oli Octa üksnes lühend Octavianusest, sest Horlerile tundus, et tervet nime on hobusel raske meelde jätta. Octale reageeris loom truult nagu kutsikas ja tuli kutse peale alati. Mõnes olukorras võis sellest lähedusest palju abi olla. Oligi olnud. Ja mitte üks kord.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Mõtlikult suitsetades ratsutas Horler aeglaselt linna poole. Juba suureks ja punaseks laskunud päike andis veel piisavalt valgust ega sundinud kiirustama. Ta oli õigel ajal kohale jõudnud, et mitte öö peale jääda. Väga tähtis see küll polnud. Kuu oli varsti omakorda tõusmas ja siinseid künkaid tundis Horler nagunii otsekui oma taskuid. Mälunõtruse all ta veel ei kannatanud. See siin oli ta kodulinn. Või vähemalt oli olnud. Kunagi väga ammu.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta oli neil tänavatel üles kasvanud, sõpradega mänginud ja vaenlastega kakelnud, koolis käinud, isa ning vanaisa manitsusi ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasknud, mõnikord nahutada saanud. Nagu poisid ikka. Siin oli ta esimest korda tüdrukut suudelnud ja kustumatut armastust vandunud. Horler muigas nukralt – lapsed.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Veel palju varem oli ta nende majas tihti istunud vanaisa põlvel, kujutledes, et see on sadul, ja kuulanud jutte muistsetest aegadest. Üht sellist korda mäletas ta eriti selgesti. Ta oli siis viiene ja läks uurima, mis küdeva ahju ukse taga tegelikult ikkagi toimub. Heli, mis ta suust kuuldavale tuli, kui õrnad lapsesõrmed tulikuuma ukselõkatsit puudutasid, püsis veel siiani kõrvus. See hääl oli vali, kuid nii peenike, et õigupoolest poleks inimkõrv seda üldse kuulda tohtinud. Ka siis lõpetas ta vanaisa põlvel pärast tavapärast põletusvillide ravi – külma vee ja seebiga. Horler muigas uuesti, aga seekord juba lõbusamalt.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Oma ema mäletas ta väga ähmaselt kui midagi sooja ja head – välja arvatud, kui too tal pead pesi ja seep silma läks – ning vanaema polnud ta näinudki. Paistis, et Horlerite naised surid noorelt. Vahel ka mehed. Aga siis oli põhjuseks tavaliselt „parimate soovidega” saadetud kuul. Mõnikord selja tagant, nagu ta isa, linnakese ja maakonna politseimarssali puhul.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tapja saadi kätte ja poodi vähem kui kahekümne nelja tunni pärast üles – haavadest hoolimata. Harilikult nii ei tehtud. Armas kristlik komme nõudis, et inimene peab esmalt terveks saama ja alles siis võib talle otsa peale teha. Kuid seekord oli seadusesilmade viha liiga suur. Mees kõlkus teistele hoiatuseks kaks päeva võllas, enne kui koguduse vagamate liikmete nõudel ära koristati. Horler oli siis viisteist.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Niiviisi ei saanud ta meheks sirgudes isegi kättemaksu haududa, sest polnud enam, kellele. Selle asemel põgenes ta kaks aastat hiljem, seitsmeteistkümneselt sõtta. Ennast aasta vanemaks valetades jõudis isegi pärale – tõsi küll, alles viimasteks lahinguteks, kuna väljaõppeta võitlusväljale ei lastud ja riikide tüli osutus lühikeseks. Kuid neis viimastes võitlustes ta ikkagi osales ja veteranistaatuse sai – koos kuuliarmiga õlas. Hiljem lisandus sellele armile veel teisigi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Veteranistaatus andis aga ootamatu võimaluse. Tal oli nüüd õigus riigi kulul haridust saada ja nii suundus ta Trackhilli asemel hoopis teisele poole – Burbahani. Isa sunnil oli ta – erinevalt enamikust oma eakaaslastest – õppinud Trackhillis selle pikima õppeajaga koolis, mida patuga pooleks võis võrdsustada gümnaasiumiga. Nüüd oli tee ootamatult lahti Burbahani ülikooli. Suurlinn, ahvatlused, esimesed automobiilid, mida ta nägi, päevased loengud ja õhtused pummelungid, teine käik pordumajja (esimene oli olnud enne rindeleminekut), uus ja üllatusterohke elu.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Paraku oli asjal veel teine pool. Riik vabastas küll õppemaksust. See oli kena žest, aga üsna riskivaba, kuna puudutas tegelikult õige väheseid. Enamik sõdureid oskas hädavaevalt lugeda ja kirjutada ja mõtted haridusest ei tulnud neile pähegi. Kuid riik ei andnud vaskpennigi elatiseks. &lt;i&gt;See&lt;/i&gt; pidi olema oma mure. Paari kuu pärast lõppes sõduripalk ja tuli tööd otsida.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Muidugi, võis ju vanaisale kirjutada, aga see ei olnud Horleri arvates hea mõte. Mitte et vanaisa puuduses oleks elanud, kuid rügemendist oli Horler oma asukoha juba teada andnud, et taat asjata ei muretseks – ja saanud vastuseks seesuguse peapesu plehkupaneku ja lauslollilt sõttakippumise eest, et eelistas esialgu tagaplaanile hoida. Taat küll armastas teda, eks ta selle pärast sõimanudki, kuid ta armastas ka korda ja sõnakuulamist. Kuulutada vaid mõni kuu hiljem, et ta koju ei tulegi, ja nõuda veel raha? Ei, see ei olnud tõesti hea mõte.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Peagi selgus teine tõde: kaksteist tundi päevas restorani nõusid pestes, samuti kaubajaamas vaguneid laadides või sadamas prahilaevu lossides ei olnud kuidagi võimalik koolis käia. Ja mis mõte sel rügamisel siis ilma oli? Pealegi ihkas Horleri hing hoopis muud. Ainult tööst, söögist ja unest koosnev elu oli sama palju väärt kui hobuse oma. Trackhillis saadud haridus võimaldanuks muidugi mõnd nooremametniku kohta kusagil kontoris, aga see neelanuks samuti kõik päevad. Auditooriumi polnud sel juhul asja. Matta end aga igaveseks kuhugi suitsuse suurlinna kontorisse – aitäh, kerige kuradile!&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Juhus tuli appi. Relvavendluse tunne kestis sõjaskäinute vahel veel edasi ja varsti ajas ta koos jõugu noorte veteranidega tänavatel äri. See võttis palju vähem aega ja tõi mitu korda rohkem sisse kui niinimetatud aus töö, mis inimese tuimaks veohobuseks muutis. Nad mehkeldasid kõigega, nii lubatu kui keelatuga, ja see kestis peaaegu poolteist aastat, nii et Horler oleks äärepealt kolmanda semestriga mäele saanud. Siis tuli krahh ja Burbahani tolmu kiire mahapühkimine jalgadelt. Sedavõrd hullusti nad sees ei olnud, et üleriigiliselt tagaotsitavaks kuulutada, kuid oma haridustee võis Horler nüüd lõppenuks lugeda. Ega see teda küll eriliselt ei kurvastanud. Ta oli niigi rohkem koolipinke nühkinud kui absoluutne enamik teisi. Ülikool oli olnud lihtsalt üks mõte, mille juhus oli talle pähe pannud, ei enamat.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ainult et tee Trackhilli seisis nüüd suisa püsti ees. Vanaisaga oli ta küll ammu ära leppinud ja sõjajärgne postiteenistus oli jälle parimas korras, aga ta võis kihla vedada, et taat pärast tema „ringiaelemiste” aktsepteerimist oma haritud pojapojaga nüüd hoopis uhkustas. Praegune tagasitulek oleks selle muidugi põrmu paisanud. Ja mida tal Trackhillis teha oligi?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta läks teise suurlinna, Ryssi, ja sedapuhku mitte enam tühjale kohale. Burbahanis tegutsemise ajast olid mõned tuttavad seal juba ees. Kolm aastat hiljem tuli ka Ryssi tolm kibekiiresti jalgadelt pühkida. Dageris läks veel kiiremini ja sedapuhku mitte oma nina võõrastesse asjadesse toppivate ametivõimude tõttu. Ta oli alati balansseerinud seaduse piiril, võtmata selle sätteid küll ülearu täpselt, kuid minemata ka pöördumatult &lt;i&gt;üle&lt;/i&gt; piiri. Nüüd oli tal tekkinud juba teatav kuulsus ning ühes sellega ka vääramatu dilemma: kas ületada piir või veel õigel ajal varvast visata.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta eelistas viimast. Ja jälle ei kahetsenud ta oma lahkumist. Ta oli kakskümmend kolm aastat vana, kuus aastat ringi hulkunud, kuid polnud sattunud veel ainsassegi kohta, kuhu oleks tagasi igatsenud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Suurlinnadest oli tal nüüd igatahes villand. Need värdjalikud monstrumid näisid kasvavat mitte päevade, vaid tundidega, neelates endasse igast küljest saabuvaid uustulnukaid ja muutes nad kiiresti kellekski – või millekski –, millel oli Horleri arust inimestega ainult väga väike sarnasus. Tema oli poiss väikelinnast, maapoiss, ja lõpuks hakkas talle koitma, et ainus, mida ta veel igatseda oskab, on suitsuvineta taevas pea kohal ja värske tuul näkku puhumas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kõnnumaad oli laialt ja salakaubandus lokkas piirialadel enneolematu haardega. Seal oli ta paikkondi vahetades mööda saatnud kaheksa viimast aastat. Kambamehi ja semusid jätkus tal jalaga segada, ka niisuguseid, kes eales alt ei vedanud ja kellele ta samaga tasus. Ent sõpru? Neid oli vaid kaks. Need olid temaga nii ööl kui päeval ning kui ta oma käed vabalt rippuma langetas, ei lasknud üksnes puusadest palju laiemad õlad pihkudel nende jahedatele päradele langeda – ülalt lahtistes tohludes, poole reie kõrgusel, kus oligi 45-ste Colti revolvrite väljamõõdetult õige koht. Need olid ühtaegu nii tema elushoidjad kui ka needus.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horlerile hakkas üha enam paistma, et ta oskab ainult üht asja tõepoolest laitmatult. Seda oli kadunud isa, politsei linnamarssal, talle juba noores eas õpetama hakanud. Pärast isa surma jätkas ta harjutamist vanaisa pilgu all ja hiljem omapäi. Ainult treenimisega poleks ta nii kaugele jõudnud, kui mitme põlvkonna relvakandjate veri poleks liitunud temas erakordseks andeks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Oskuseks oli revolvri välkkiire pihkuhaaramine ja momentaanne tulistamine. Tippvormi jõudes võis Horler vähem kui poole sekundi jooksul kummassegi kätte relva saada ja veel sellesama ajavahemiku jooksul nii ühest kui teisest kaks korda tulistada, aastate jooksul juba sentimeetrise täpsusega nelja-viie sammu pealt. Kukkesid vinnastavad pöidlad ja päästikusõrmed töötasid kiiremini kui õhus lendlevale prügile reageerivad silmalaud. Kõik neli lasku sulasid üheks pauguks ja kõrvalt võis väljatulistatud kuulide arvu määrata ainult kahe suudmeleegi hetkeliste kurjade välgatuste järgi kummastki torust.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nii koolis, rügemendis kui suurlinnades saatis teda hüüdnimi Ha-Haa. See tulenes nimest: Hank Horler. Või õigemini initsiaalidest: H. H. Ja naerda armastas ta tõepoolest. Vähemalt oli kunagi armastanud. Kunagi väga ammu. Kõnnumaadel teati teda aga peagi vaid ühe nime all – Armageddon. Viimnepäev.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;See kuulsus ei teinud teda uhkeks. Isegi ei rõõmustanud. Tegelikult oli just &lt;i&gt;see&lt;/i&gt; tema needuseks. Ikka ja jälle leidus tüüpe, kes norisid tüli ühelainsal põhjusel – soovist sundida teda relva haarama ja saada omakorda tuntuks, olles temast kiiremad. Polnud Horleri süü, et nad sellega toime ei tulnud. Ja Armageddoni kuulsus ainult kasvas. Tavalisi vastaseid halvas juba nimi üksi ja neid püüdis Horler säästa, kui nad ise teda vastupidiseks ei sundinud. See oli tahtmatu, absoluutselt soovimatu kuulsus, kuigi tegi vahel ka elu kergemaks. Mitte niisugust tulevikku ei planeerinud talle linnamarssal Stephen Horler poja relvaandekust märgates.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;See oli veel üks – ja võib-olla peamine – põhjus, mis teda kodulinnast nii kaugel hoidis kui vähegi võimalik. Ta ei tahtnud, et tema neetud „kuulsus” talle sinnagi järele jõuaks. Vähemalt mitte niikaua, kui vanaisa veel elas. Trackhillis ei tohtinuks teda esialgu õnneks keegi Armageddoniga seostada, kui siin üldse keegi seda hüüdnime kuulnud oli. Kodulinnas mäletati teda ikka vaid Hank Horleri või Ha-Haa-na. Kui üldse veel mäletati, mis oli üsna kahtlane.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nüüd oli ta lõpuks ikkagi siin. Et see üle neljateistkümne aasta jälle juhtus, oli süüdi postiteenistus. Horler ei olnud suhteid vanaisaga katkestanud. Neil kummalgi polnud rohkem ühtki veresugulast. Paar korda aastas vahetasid nad kirju. Tema saatis enda omad vanal aadressil ja taat vastas nõudmiseni paika, mida Hank viimases kirjas nimetas. Kirjas, kus tal järjekordselt tuli oma elu kohta valetada, nii et suu suitses. Mis tal muud üle jäi? Muidugi külastas ta postkontoreid harva ja kiri võis vahel nädalaid, mõnikord kuid oodata, enne kui ta selle kätte sai. Kuid side oli seegi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Juba ta asukoha lakkamatu muutumine pidi kahtlusi tekitama, kas asjad on ikka päris nii, nagu ta sõnades välja lasi paista, ja napivõitu haridusele vaatamata oli vanataat tark mees. Kuid ta oli ka vana kooli mees, kes leidis, et igaühel tuleb käia omaenda rada – nii kuidas keegi õigeks peab ja kuidas õnnestub. Pojapoega ei pidanud ta enam ammu poisikeseks ega tüüdanud epistlitega, mida teadis nagunii mitte kuulda võetavat. Kutsus vaid aeg-ajalt külla, kas või natukeseks. Silmini piinlikkust täis, vabandas Hank end iga kord millegi edasilükkamatuga. Kuni kutsed lakkasid. Jah, taat oli päris kindlasti tark mees.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kuid viimane kiri oli erinev ja see sundis Horlerit oma hobuse sõõrmed Trackhilli poole suunama. Tegelikult oli pool kirjast taadi sõbra, samuti juba eaka Trackhilli advokaadi sulest. Too kirjutas asjade seisust ja vanaisa haigusest, ning kuigi ta seda otseselt välja ei öelnud, kumas ridade vahelt selgesti läbi, et seekord taat enam jalule ei tõuse.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Veel rohkem veenis vanaisa omapoolne kirjalisa. Kõrgele eale vaatamata – Hanki rehkenduse järgi pidi ta nüüd olema juba kaheksakümmend neli – oli taadi käekiri viimase teateni püsinud selge ja kindel. Seekord seisid paberil üksnes vaevuloetavad varesejalad, mis näitasid sõnadest paremini, kuidas kirjutajaga lood on.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„&lt;i&gt;Ma näen küll,&lt;/i&gt;” kirjutas vanaisa, „&lt;i&gt;et Sul on Trackhilli suhtes mingi arusaamatu vastumeelsus. Võib-olla on see Sulle nüüd lihtsalt liiga väike. Aga seekord pead tulema. Kas või päranduse järele. Peale Sinu ei ole mul seda kellelegi jätta. Eks siis ise vaatad, mida edasi teed. Sul on nüüd ikkagi aeg kusagil paikseks jääda. Oled juba aasta üle kolme-kümne. Naist ega lapsi Sul ilmselt pole, muidu oleksid kuulda andnud. Mõtle selle peale, kui Sa mind enam elusana eest ei leia. Oled viimane Horler. Kahju, kui meie kunagi nii suur suguvõsa päriselt välja sureb. Nojah, ega täismeest ei kõlba enam õpetada. Niikuinii teed oma arvamise järgi. Mäletan omast käest. Aga niipalju oidu mul ikka jätkus, et Su isa ja seeläbi ka Sina ilmavalgust nägite. Nii et teed, mis Sa teed, aga praegu pead tulema. Kui Sa mind enam eest ei leia, mine Roberti juurde. Tal on paberid, volitused ja juhtnöörid. Käopesa tahab ka veel üks kord üle vaatamist. See kohe kindlasti.&lt;/i&gt;”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Järgnes allkiri: Al Horler. Taat polnud kunagi kasutanud oma ristinime – Alfred. Ka mitte Fred ega Freddie. Ta oli alati olnud Al. Ja nüüd vist Ali nime all ka surnud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Viimane soovitus pani Horleri vaid mühatama. Mitte külaskäik Robert Darri, vana advokaadi juurde, kes oligi sõnumi esimese poole kirjutanud, samuti mitte vihje Käopesale, millel oli omaenda tähendusrikas ajalugu. Mühatus puudutas perekonda. Raske oli maailmast leida midagi veel vähem kokku sobivat kui revolvrimees ja perekond. Ja selles, et tema, Hank, oli revolvrimees, võis kahelda üksnes imik. Ta ei pidanud end bandiidiks, kuid vähegi uhke olla võis ta vaid kolme asja üle.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Esiteks ei norinud ta kunagi esimesena tüli – liiga palju tülisid leidis teda ilma otsimatagi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Teiseks: ta oli tapnud ja mitte vähe, aga mitte iial polnud ta kedagi mõrvanud, nagu tehti kord tema isaga. Armageddon tappis vaid siis, kui seda, relv käes, küsima tuldi. Neid, keda vastus siis tabas, maailm vaevalt et taga nuttis.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ja kolmandaks: ta polnud oma relvi ega annet iial kellegi teenistusse müünud, sest &lt;i&gt;käsualusest&lt;/i&gt; revolvrimehest mõrvarini jäi üksnes pool paratamatut sammu. Kõik ta ärisuhted, olgu nii valgustkartvad kui tahes, põhinesid võrdsel partnerlusel. Ta leppis ise kokku, kuidas, kellega, mil määral ja milles ta kaasa lööb. Tänu oma kuulsale nimele võis ta seda endale lubada, sest oli partnerina nõutud. Võrdsus ja koos sellega vabadus. Ainult vendlusest jäi puudu, kui kahtlase väärtusega kambavendlus maha arvata.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta ei pidanud end ka petturiks. Kui ta kedagi raha teenimiseks väljaspool pokkerilauda üle mängis, oli see vaid riik ja viimase tolliametnikud, mitte konkreetsed kaasinimesed, kelle pügamisega tegelesid &lt;i&gt;ausad&lt;/i&gt; ärimehed. Ja riiki pidas ta nagunii oma võlglaseks. Ta oli selle kuulsuseks palja „aitäh” eest verd valanud ja leidis, et väike vaheltkasu on nüüd üsna aus kaup.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Mida taat oma pärandijutuga mõtles, jäi Horlerile arusaamatuks. Nojah, maja muidugi. Ja raha võis ju ka pisut olla. Puudust Al igatahes ei kannatanud, sest kui Hank pärast üht edukamat kaubaretke poole tulust talle saatis, vastas vanem Horler järgmises kirjas, et pani selle Hanki nimele panka ja palus edaspidi oma sissetulekuid tema peale mitte raisata: „Sa oled noor ja sul kulub rohkem.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nojah, vanaisa oli veel Hanki sealoleku ajal Trackhilli esimese ajalehe käima pannud, mis tol ajal ei paistnud mingi erilise tuluallikana. Pigem tegi taat seda igavusest ja oma vananevas kehas ikka veel pakitsevast ettevõtlikkusest. Hiljem ta küll kirjutas, et läheb päris hästi ja tuleb abijõudu palgata. Kuid Hankil polnud aimugi, mida „hästi” Ali arvates tähendas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tõsi ju oli, et ajad muutusid. Viimasel ajal tegid nad seda vaat et hirmuäratava kiirusega. Võib-olla oli Trackhilli ja maakonna rahval tõesti pähe tulnud lehti lugema hakata.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler tõmbas mõtlikult oma plotski lõpuni, silmitsedes ikka veel ees lösutavat päikeseloojangus linna. Juba eesmiste siluettide järgi otsustades oli see vahepeal otse uskumatult laienenud. Taat oli juba aastate eest kirjutanud midagi jõe äärde ehitatud villavabrikust ja tulevikus loodetavast raudteeharust. Raudteed ei olnud veel kusagil märgata, kuid lambakarju oli ta läbi maakonna ratsutades ja isegi kaugemal näinud enneolematul hulgal. Ühtäkki oli nende kasvatamine äratasuvaks muutunud ja kiratsevale farmerlusele üleöö elu sisse löönud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ükspuha. Ta polnud varem selle vastu erilist huvi tundnud ja ka praegu polnud tal sellega asja. Ta lihtsalt müüb maha, mis müüa on, kui on ja kui ostjaid leidub, ja kaob siit. Kuhu täpselt, ei teadnud ta veel isegi. Mis tähtsust sel oli? Ainult üks mis kindel: siia ta küll ei jää. Oma „kuulsuse” järelejõudmise pärast ei pidanud nüüd õigupoolest muretsema. Pärast taati ei saanud see enam kellelegi haiget teha ja rohkem polnud Trackhillis ühtegi hinge, kelle arvamus talle korda läinuks. Ainult mida kuradit pidi ta siin peale hakkama?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Mis vanaisa seisundisse puutus, siis ei maksnud endale illusioone teha. Kiri oli tulnud terve nädala ja tema selle postkontorist välja nõutanud peaaegu kuu aega hiljem. Lisaks ratsutamisele kulunud päevad. Taat oli juba kas maetud või mingi ime läbi ikkagi jalule tõusnud, vintske vanamees nagu ta oli. Selgust ei pidanud enam kaua ootama.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Võik oli ratsaniku ilmset hajameelsust kasutades hoopis seisma jäänud. Horler kustutas koni hoolikalt vastu sadulanuppu ja viskas alles siis ära. Ratsutada linna, põlev rohtla seljataga, polnud koju saabumiseks just parim viis. Kuigi, jah, Armageddoni, Viimsepäeva vääriline oleks see muidugi olnud. Mõte pani Horleri kõveralt muigama. Siis ajas ta hobuse uuesti liikuma: „Edasi, Octa! Veel viimane jooks!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta ei kasutanud võigu puhul kunagi piitsa ega kannuseid, viimaseid ei kinnitanud isegi saabaste külge. Häälest, patsutamisest ning jalgade survest mõistis Octa suurepäraselt, mida temalt oodati. Nüüd galopeeris veidi puhkust saanud loom nagu tuuleiil üle neid esimestest majadest lahutava lagendiku.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;b&gt;2&lt;/b&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Linnaserval pidurdas Horler võigu jälle aeglasesse traavi ning varsti isegi sammu sõitma, et ringi vaadata. Helde taevas! Ta ju ei tundnudki enam seda linna! Vähe sellest, et see algas tunduvalt varem kui ta mälestustes – sealt, kus tema ajal oli tühjunud veel lagendik –, ka hooned kahel pool laia, kõvaks tambitud, kuid põuast ikkagi tolmavat peatänavat olid uued. Alguses oli see muidugi arusaadav, kuna ehitatud oli ju pärast ta minekut. Ent jõudnud edasi &lt;i&gt;vana&lt;/i&gt; Trackhilli alale, läks tal ka seal orienteerumine raskeks. Hooneid oli ümber ehitatud, mõni põiktänav suisa kadunud ja teisal, kus oleks pidanud seisma maja, haigutas uue tänava suue.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Üht-teist oli siiski ka alles. Tsentrumi kandis hakkas Horler kohti juba päris hästi ära tundma. Ennäe, seal konutas endiselt vana Lugeni trahter, kuigi Horler võinuks ainult selgeltnägijana öelda, kes seda nüüd pidas. Ja pisut edasi oli uks Halleti kommipoodi, kus nad olid poisikestena papile küttepuid tehes endale magusat välja teeninud. Kuid isegi süvenev hämarus ei suutnud varjata muutunud silti ja paar uksel passivat ülemäära värvitud tüdrukut reetsid tõsiasja, et nüüd kaubeldi selles majas hoopis teist laadi kommikestega.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Veel üks asi oli muutunud. Vanasti oleks koos loojanguga sisse ratsutav võõras tähelepanu äratanud. Nüüd riivas teda vaid mõni juhuslik ja üldsegi mitte uudishimulik pilk. Nähtavasti oli linn ületanud kriitilise piiri. Inimesi oli saanud juba liiga palju, et nad võõraste vastu veel huvi tunneksid. Võõraid elas piisavalt ka siinsamas. Kas või kõrvaltänavas. See suhtumine hakkas meenutama juba suuri linnu.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Üks nähtus meenutas neid veel. Kuigi tee oli kaetud lugematute kabjajälgedega, kõrtside lasipuude külge olid kinnitatud külg-külje kõrval seisvad hobused, heinamärsid ees, ning mõlemas suunas ratsutas aegamööda või kiirustades mõni ratsanik ja logises hobuvanker, oli näha ka autojälgi. Ja autosid endid. Veel endises kohas kõrguva Butleri pangahoone ees seisis neid koguni mitu. Automobiilid olid jõudnud ka Trackhilli.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Noh, eks seda võiski arvata. Autotööstus ja selle toodetud jõuvankrid levisid vaid poole põlvkonna vältel üle terve maailma nagu plahvatus. Kuhu siis Trackhillgi jääma pidi. Progress. Varsti on siin ka elektrijaam püsti ja seda võis ainult tervitada. Aga autod...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Parajasti siis, kui Horler oli oma mõtetega niikaugele jõudnud, pööras läbilõikavalt tuututades ümber nurga must jõuvanker ja kihutas piki tänavat otse tema suunas, nii et jalakäijad, ratsanikud ja hobuvankrid kahte lehte lõid. Üks hobune ajas end ehmunult tagajalgadele ja oleks nähtavasti mitte eriti kogenud ratsaniku äärepealt seljast visanud. Ka Horleril oli Octaga tegemist. Revolvrilaskude peale ei liigutanud tubli loom enam õieti kõrvugi, aga see monstrum oli ka temale liig.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler vandus. Muidugi tõmbas ta võigu tänavaserva. Ruumi oli laialt ja kumb on tugevam, ei tekitanud kahtlusi. Kuid see pidi olema ikka päris eriline tüüp, kes roolis istus – küllap silmini täis.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Et mõni müür sind tervitaks!” kirus Horler teed jätkates. Progressi vastu polnud tal midagi, kuid autode vastu küll – vähemalt väljaspool suurlinnu, mida ta ammu elukõlbmatuteks solgiaukudeks pidas ja seetõttu neile käega lõi. Maal tundusid autod mõttetu alpusena. Väljaspool suurlinnu polnud neil hobuste vastu midagi välja panna.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nad vajasid maanteid. Ja isegi kui viimaseid oli, piiras vajadus teedel püsida liikumisvabaduse peaaegu olematuks. Heina, rohu ja kaeraga nad läbi ei ajanud. Nad vajasid bensiini ja tanklaid. Ja nendega ei saanud &lt;i&gt;rääkida&lt;/i&gt;, nagu Horler pikkadel üksildastel teekondadel Octaga rääkis. Nad ei olnud &lt;i&gt;elus&lt;/i&gt;. Neile ei saanud nimesid panna. Muidugi, kui mees tahtis, võis ta kas või oma peldikule nime panna. Aga vaevalt sai ta loota, et see peldik esimese kutsumise peale omil jalul kohale tõttaks, nagu truu loom tegi. Autodega oli sama lugu. Auto ei olnud &lt;i&gt;keegi&lt;/i&gt;. Auto oli &lt;i&gt;miski&lt;/i&gt;. Ja mis Horlerisse puutus, siis pigem &lt;i&gt;eimiski&lt;/i&gt;. Nagu praegugi. Ka silmini purjus või haavadest pimestatud meest võis sihile viia tema hobune. Milline auto seda suutis?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta ratsutas aegamisi edasi, ületas õhtuselt juba mitte eriti rahvarohke keskväljaku – raekoda ja kirik polnud veel kuhugi kadunud, isegi mitte ümber ehitatud – ja pööras tuttavatesse kodukvartalitesse jõe pool väljakut. Siin põlesid juba õlilaternad – neid oli endiselt vähevõitu, aga siiski.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nüüd liigutas Horleris end lõpuks ometi äratundmine. Võib-olla, mõtles ta, oli linna teispoolne osa mälus sedavõrd tuhmunud, et tundus hoopis sellepärast nii võõras. Muidugi, kui ta siit nüüd pikalt edasi ratsutaks, näeks ta kindlasti muutusi ka linna selles servas. Kuid ta ei sõitnud kaugemale kui vaja. Ta polnud siin vaatamisväärsustega tutvumas. Trackhill ei pakkunud talle mitte mingisugust huvi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Hooned ta ümber olid suhteliselt väikesed – põhiliselt kahe- ja isegi vaid pooleteise korruselised –, kuid soliidsed. Erinevalt teistest linnajagudest, uutest pilpalobudikest koosnevatest üürikvartalitest rääkimata, ei seisnud need otse teeservas, vaid peitusid väikestes aedades, kus tuul puude ja iluhekkide lehti sahistas. Iga värava ees põles tänavalaternatele lisaks veel väike maja juurde kuuluv valgusti, mille süütamine ja kustutamine kuulus samuti linnateenistuse kohuste hulka. Ainult kütus oli maja poolt.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;See linnajagu andis selgesti mõista, kes – või õigemini kelle järeltulijad – siin elasid. Ka Horlerite vanem – nüüdseks juba kadunud – perekonnaharu oli peaaegu kolme sajandi eest kuulunud Trackhilli asutajate hulka.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler imestas jätkuvalt, et ta kedagi ära ei tunne. Saabuvale ööle vaatamata inimesi veel liikus, ent mitte ainsatki tuttavat nägu. Ta enda noorpõlvekaaslased võisid olla tundmatuseni muutunud, kuid toonased täiskasvanud pidanuks ju enam-vähem samaks jääma. Et teda ennast ära ei tuntud, polnud midagi imestada. Kes olekski võinud selles tumedasse habemetüükasse kasvanud ratsanikus näha kõhna hilisteismelist, kes kunagi ammu sõtta põgenes ja rohkem nägugi ei näidanud – laiaäärse kaabu varjus ja tuhmis laternakumas veel pealegi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kui ta vana, roostetanud raudvarbadest tara ja sireliheki taga peituva maja ette jõudis, tegi ta kõrisõlm tahtmatu neelatuse. Mitte sellepärast, et ta oli siin kord üles kasvanud. Põhjus peitus kahe poolega värava taga katkevas hekis ja pilgus, mida sellest tühikust sai majale heita. Ehk kui täpsem olla, siis ristlaudades, millega olid kinni naelutatud nii fassaadi suletud aknaluugid kui ka välisuks. Väravapooli ühendas tabaga suletud kett. Mõlemad olid varbadega võrreldes kokkusobimatult &lt;i&gt;uued&lt;/i&gt;.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta oli ju teadnud! Oli teadnud kogu tee. Aga siis võis veel kahelda. Nüüd enam mitte. Taat oli läinud. Või õigemini viidud. Homme tuli temal, Hankil, Horlerite hauaplatsile minna. Kui oligi sündinud mingeid muudatusi matmiskorras, mida ta ei uskunud, siis küllap Robert Darr juhatab. Tema ilmselt matuse korraldaski.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler ei teadnud lukksepatööst kuigi palju, kuid selle mõningaid tahke valdas ehk paremini kui lukksepad ise. Taba lahtisaamine võttis ainult mõne sekundi. Väravapooled avanesid peaaegu hääletult – väljast küll roostekarva, kuid hinged õlitatud. Horler talutas hobuse maja ette ega vaevunud isegi sissepääsu sulgema. Kas ta pidi siis oma saabumist varjama? Ta oli koju tulnud. Ja Octa polnud loom, kes tema juurest plehku pistaks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler takseeris tänava ja majalaterna kumas laudadesse löödud naelapäid ja leidis need nii jämedad olevat, nagu pidanuks veeuputuseni vastu pidama. Tal oli ühes pambus küll väike kirves lõkkematerjali tükeldamiseks, kuid selle pehkinud vars oli teel katki läinud ja uue voolimiseks polnud tal siis mahti. Niisama väike labidas oli ka, aga selle mänguasja oleks siin ainult puruks murdnud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Polnud hullu. Rohmakamaid tööriistu hoiti maja taga kuuris kogu ta Trackhillis elatud ajal ning taevas teab kui kaua enne seda. Küllap olid need praegugi seal. Sara teine pool oli mõeldud hobustele. Hea tahtmise korral võinuks neid sinna kas või neli ära mahutada. Siiski pidi Octa ootama. Enne pampude ja sadula mahavõtmist tahtis Horler maja seestpoolt üle vaadata. Kes teab, võib-olla tuli tal veel täna Darri juurde ratsutada. Tee polnud pikk ka jala minna, kuid kõnnumaa harjumustest niisama lihtsalt ei vabanenud. Ta tundis end ainult siis hästi, kui Octa alati käepärast oli.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler jalutas vaikselt maja taha pimedusse. See polnud veel pilkane, kuid andis öö mõõdu juba välja. Isegi ta väljas ööbimisega harjunud silmad ei seletanud suurt midagi. Kuid kõrvad &lt;i&gt;kuulsid&lt;/i&gt;. Hoone tagaküljelt kostis kriiksatus. Just niisugune, nagu tekitab sõrgkang naelu puust välja kiskudes.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler kiikas ettevaatlikult ümber nurga ja ootas, kuni silmad pimedusega veel rohkem harjuvad. Siis ta juba ka nägi. Tagaukse juures sehkendasid kaks tumedat kogu. Kostis uus kriiksatus. Peale nende kahe ei paistnud kedagi. Asi tundus selge olevat: peremees läinud, raisakullid kohal. Ka aeg polnud rumalasti valitud. Hiljem oleks paar võinud tühjadel tänavatel kellelegi silma jääda. Praegu liikus veel teisigi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler astus kuulmatult paar sammu lähemale ja soovis valju häälega jõudu, et nad oma silmad vaistlikult tema poole pööraksid. Revolvrid olid tal juba käes, nagu oleksid need otse pihkudest välja kasvanud. Samal hetkel ta tulistas, otse sissemurdjate ette maasse – ja sulges ise lasumomendil silmad. Kohe olid need jälle lahti ja nägid niisama hästi kui enne, mõlema tüübi omad pidid aga olema suudmeleekide sähvatustest sekundiks-kaheks pimestatud. Igaks juhuks viskus ta paar sammu kõrvale, et hetkel nähtamatuna asukohta muuta. Sissemurdjad ei püüdnudki vastupanu osutada. Nad pistsid kõigest jõust jooksu. Horler ei kavatsenud neile järele tulistada ja laskis segamatult aia sügavusse kaduda. Küllap oli neil seal oma läbipääs. Alustada kojujõudmist kahe laibaga olnuks neetult halb algus, isegi kui tal siinse maja omanikuna oli täielik õigus seda teha. Trackhill oli viimane koht, kus ta oma revolvrivõimekust demonstreerida tahtis.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kena lugu küll,” pomises ta põgenike kadumissuunda vaadates. Koos autodega olid siia saabunud muudki suurlinnakombed. Veel neliteist aastat tagasi võis surnud mehe paljaksvarastamist küll ette tulla, kuid see oleks kindlasti kuulunud aasta sensatsioonide hulka.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Niipalju oli selge, et oma sõrgkangi need tegelased kaasa ei võtnud. Horler astus kohta, kus nadikaelad olid seisnud, ja hakkas kobama – algul jalgadega, siis juba ka kätega. Tikku ta ei tõmmanud. See teinuks ta märklauaks. Tunne ütles küll sada protsenti, et aias ei peitu enam kedagi, kuid just &lt;i&gt;võimaliku&lt;/i&gt;, isegi ainult teoreetilise ohu pidev arvestamine oli põhjus, miks ta tänaseni veel omal jalal kõndis.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Siin see oligi. Tore! Niigi palju sellest kasu. Saak kuulus võitjale. Ta korjas kangi üles ja läks uuesti maja ette. Octa tervitas teda lühikese hirnatusega. Ta oli revolvripauke küllalt kuulnud ja ka sellega harjunud, et peremees pärast neid ikka tagasi tuleb.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nüüd läks lihtsalt. Horler eemaldas sõrgkangiga esimese ust sulgeva lauajupi ja hakkas eemaldama just teist, kui kuulis värava ees teel üht automootorit välja surevat. Siis pööras ta ümber ja jälgis, kuidas kolm padrunivööde ja revolvritohludega asjameest sellest välja ronisid. Kõigi kolme rinda ehtisid sakilised ametimärgid. Alateadlikult pani Horler kõrva taha, et autosse ei jäänud enam kedagi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja mida kuradit sina enda arvates teed?” küsis kõige vanem ja jässakam paar sammu väravajoonest seespool peatudes rämedalt.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Oma teada tulin koju ja üritan nüüd lõpuks ka sisse saada,” vasta Horler rahumeelselt, kuigi taipas, et nii lihtsast seletusest vaevalt et piisab. Aga algus seegi. Küsijat – nagu ka viimase kaaslasi – ta ei tundnud. Kaks vaikivat pollarit olid Horlerist üksjagu nooremad ja pidid tema lahkumisajal päris lapsed olema, kui nad üldse olidki Trackhillis sündinud. Ent eesrääkija paistis vähemalt nelikümmend. Oma linnamarssalist isa tõttu teadis Horler kõiki toonaseid seadusesilmi, niisiis pidi see mees kuuluma hiljem sisserännanute hulka.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta oli keskmist kasvu jändrik mees turske keha, aga luise hobusenäoga, mis reetis, et ta kogukus ei tulenenud mitte rasvast. Jalad olid põlise ratsaniku kombel pisut rangis, puusade kohal keerdus pilgeni täis padrunivöö ja sellest allpool rippus kummalgi küljel revolvritohl. Kaks revolvrit! Siin, linnas! Mees pidi olema kas edev lollpea või olid Trackhillis asjad õige halvad. Kui mitte nii üks kui ka teine.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Revolvrimeisterlikkuse seisukohalt liigitas Horler ta hoolikalt harjutanud keskmike hulka. Pollar oli kogukas, tõelised meistrid seevastu painduvad ja sitked nagu terasvedrud. Nagu ta isegi. Kehaehitus üksi polnud küll päris kindel määraja, kuid pisut liiga kõrgel paiknevad revolvritohlud kinnitasid esmamuljet. Nii kandsid relvi need, kelle ranne ei olnud paigal tegutsemiseks küllalt painduv. Nad haarasid revolvripärast kätt pisut tõstes – ja kaotasid sellega sekundikümnendiku. Võib-olla otsustava.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See maja kuulub Al Horlerile – või õigemini kuulus, kuna ta on surnud,” ütles hobusenägu. „Kui keegi aasta jooksul seda pärima ei saabu, läheb see linnale.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Siis on teie mured murtud,” nentis Horler. „Olen Hank Horler, Ali pojapoeg.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Tõendid,” ütles hobusenägu üheainsa sõna, kuid see kõlas jäigalt. Et mitte öelda – jäiselt.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Võib-olla oleksite nii lahked ja tutvustaksite ennast ka,” pani Horler ette. „Nagu näete, olen kodulinnas peaaegu võõramaalaseks muutunud.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;See mees meeldis talle iga hetkega üha vähem. Horler ei osanudki täpselt öelda, miks just. Võib-olla oli asi pilgus, hääletoonis, kehahoiakus, neis kõigis kokku või veel milleski, kuid oma vaistu Horler usaldas. Muidugi ei saanud keegi teda vaid sõnast uskuda. Tõendid olid ilmtingimata tarvilikud ja neid tuli küsida. Kuid hobusenägu tegi rohkem. Ta oli juba ette vaenulik, nagu oleks petise peale sattunud. Ja kas mitte ka õige upsakas? Nii oligi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Küsimusi esitan siin mina,” lausus hobusenägu järsult. „Aga teadmiseks: olen Trackhilli linna ja maakonna marssal. Nüüd isikutunnistus.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Probleem number üks. Kõnnumaadel ja eriti piirialadel oli tähtsamatki teha kui ontlike linnakodanike kombel oma dokumentide eest hoolitseda. Seal passe ei küsitud. Isegi nime küsiti pahatihti alles pärast tulistamist. Kui oli veel, kellelt küsida. Ka marssal pidi seda hästi teadma, et kaugelt enam kui pooled inimesed väljaspool suurlinnu ei omanud kogu elu jooksul mingeid dokumente. Kas ta &lt;i&gt;lootiski&lt;/i&gt;, et Horleril neid pole? Ja kuidas ta üldse oskas nii täpselt kohale ilmuda? Nagu kellakägu täistunnil. Horler ei teadnud, mis just, aga midagi veidrat oli siin küll. See-eest teadis ta abinõu oma isiku tõendamiseks. Isegi kaht abinõu, kui esimesest väheks jääb.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Siin,” ütles ta kätt põue pistes. Liigutus vedas lahtised mantlihõlmad laiali ja paljastas vähemalt ühe Horleri revolvritest. Sellest polnud lugu. Padrunivöö paistis nagunii juba enne avatud mantlihõlmade vahelt ja kes seda ilma relvata kannaks. Lisaks oli Horler märganud, kuidas linnamarssali pilk varem üle ta hobuse libises, kus muude pakkide hulgas paistis silma tolmu eest puldaniräbalasse mässitud, aga selgesti äratuntav vint. Ning seejärel oli uuritud ta käsi – täpsemalt kindaid. Need olid väga õhukesest mustast nahast ja näisid koosnevat peaasjalikult aukudest. Korralikult katsid need ainult peopesi ja sõrmenukke. Sõrmed ja pöial ise jäid vabaks. Revolvrimehe kindad. Ja mehe omad, kelle sõrmenukid aeg-ajalt millegi kõva vastu põrkusid.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kuramus! Need oleks linna saabudes tulnud ära võtta. See oli juba lohakus.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Aeglaselt,” nõudis marssal ohtlikult laulva häälega, enne kui Horleri käsi uuesti välja ilmus.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas arvate, et mul on kahur põues?” küsis too muiet varjamata, aga tegi, nagu nõutud. Ta laskus vaid kaheastmelisest trepikesest alla, oli paari sammuga võimuesindaja juures ja ulatas talle juba lahtivolditud kirja. „Alguse kirjutas advokaat Robert Darr, keda te kahtlemata tunnete, ja lõpu mu vanaisa. Ta oli siis juba haige, nagu ka käekirjast näha. Selle kirja peale ma tulingi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja ma peaksin seda uskuma?” küsis marssal peaaegu mõnitavalt. „Niisuguse võisid sa ise ükskõik missuguses kõrtsis valmis sehkendada ja siin on nagunii liiga pime, et seda lugeda. Pealegi ei tunne ma ei Al Horleri ega Robert Darri käekirju.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mis me siis teeme?” irvitas Horler vastu. Tal hakkas sellest mehest tõepoolest kõrini saama. Vestlused ametivõimudega oli asi, millest ta alati hoolega hoidus, nii et tal polnud nende maneeridest ülisuuri kogemusi, ent ta ei kujutanud ette, et isa oleks kunagi sama ametit pidades kasutanud niisugust tooni võõra suhtes, kes polnud midagi halba teinud. Kas teda taheti lihtsalt provotseerida ja maha lasta? Miks? Et see majaloks linnale jääks? Jama! Aga miski tõesti ei klappinud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mis me siis teeme?” küsis marssal vastu. „Ma arvan, et me läheme nüüd kõik koos kenasti minu kontorisse ja arutame pisut seda asja.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mina jälle arvan, et me läheme kõik koos ja kenasti hoopis advokaat Darri juurde ja laseme tal minu isikut tõendada,” ütles Horler. „Siis ongi asi arutatud. Ta ei ela kaugel. Ma võin teed juhatada, kui te ei peaks oma linna tundma.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ettepanekus peitus väike oht, et Robert Darr ei elagi enam seal, kus varem, kuid vanad inimesed vahetasid väga harva elupaiku ja esmaasukate piirkonna elanikud praktiliselt ei kunagi. Siia kuulumine oli auasi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Marssal näis hapu ja umbuskliku ilmega seda mõtet kaaluvat.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Hüva,” ütles ta siis. „Aga on veel üks asi, mis teadmiseks tuleb võtta. &lt;i&gt;Minu&lt;/i&gt; linna piirides kannavad tulirelvi ainult need mehed, kes mu palgalehel seisavad. Teised mitte. Kõige vähem veel tundmatud hulgused. Nii et üht seadust oled sa juba rikkunud. Hoia, et ei tuleks veel mõnd rikkumist, kuna siis me ei hakkagi su nime enam välja uurima. Anna relv ära!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mis alusel?” küsis Horler rahulikult. Ta oli alati rahulik, kui seda vaja läks. „Ma tulen väljast ja seal ei reisi keegi relvata. Kas ma pidin oma vara linnapiiril ära viskama?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Marssali jutt oli sulaselge jamps. Mitte kedagi isegi ei trahvitud anonüümselt, kui võimalus tema isikut kindlaks teha oli nii kerge. Jälle vilksatas läbi Horleri pea mõte provokatsioonist. Kuid miks, pagan võtaks!? Miks see võmmikrants talle, täiesti võõrale mehele, äkitselt nii kangesti pinna peale käis?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Linna piiril oleks tulnud revolvrivöö maha võtta,” kuulutas marssal tähtsalt. „Su pika müristaja kohta ei ütle ma ju midagi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma pole siin neliteist aastat käinud,” sõnas Horler endise rahuga. „Seda uuendust ei saanud mulle keegi teatada.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Seaduse mittetundmine ei vabanda kedagi,” irvitas marssal. „Pealegi paistis mulle, et kuulsin siinkandis alles äsja üht lasku. Ma tahan su revolvri üle vaadata. Kas niisugusest alusest piisab?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Seda pole tarvis,” arvas Horler. „Mina tulistasin. Laske oli kaks, muide, lihtsalt kahest torust korraga. Aga oma relvi eelistan ma ise puhastada.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta nihutas mantlihõlmad taha, nii et kõik kolm võisid mõlemat relva näha ja – jättiski nii. Mantliriie langes kahelt poolt vastu allasirutatud käsi, kuid Colte enam ei katnud. Ja nende haaramist ei seganud. See oleks võinud kolmikule üht-teist öelda, kuid nad olid oma ametimärkides ja arvulises ülekaalus nii kindlad, et ei märganud seda või ei teinud välja.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Nii!” kuulutas marssal samal ajal võidukalt kaaslaste poole. „Mees ütleb kolme tunnistaja juuresolekul ise, et tulistas. Ja miks, kui ma küsida tohin?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Andsin kojujõudmise puhul saluudi,” seletas Horler süütult.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Aitab!” röögatas marssal, meenutades nüüd juba ise paukuvat revolvrit. „Miks ja keda?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Olgu,” tunnistas Horler. „Läksin just kuuri tööriistu otsima, et oma ust lahti saada, kui leidsin maja tagant kaks tüüpi, kes seal tagaukse kallal askeldasid. Nemad polnud teie linnareeglitest vist kuulnudki või hoolisid neist sama palju kui kärbsesitast või jätavad need reeglid murdvarastele lihtsalt vabad käed.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja said pihta?” urises marssal ohtliku uudishimuga.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma tulistasin ainult maasse. Sellest piisas. Nad panid jooksu.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Nii et täpsuskütt, eh?” irvitas vanem mees mõnitavalt. „Wilde, võta autost latern ja vaata üle! Ja kui sa sealt juhuslikult mõne laiba leiad või ka ainult verd maas, siis on see linnuke meil puuris.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Käealune tõttas käsku täitma, oli peagi laternaga tagasi ja kiirustas maja taha.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Heida tagauksele ka pilk peale,” soovitas Horler. „Krigina järgi otsustades nihkus seal üht-teist juba paigast.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Oma mehi kamandan ma ise,” hammustas marssal. Horler ei vastanud. Sel sõnavahul polnud mõtet. Mees kadus pimedusse, teised kaks jäid üsna ühemõtteliselt Horlerit valvama. Näis, et teda peeti juba vahialuseks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kui Wilde tagasi tuli, noogutas ta peaaegu süüdlaslikult marssali poole. „Laipu ega verd pole. Uksele löödud laudu on kangutatud, aga kätte veel ei saadud.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Sul vist vedas, poju,” heitis marssal ilmse kahetsusega Horleri poole. „Hea küll, anna relvad ära, poe autosse ja sõidame Darri juurde.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;Või relvad ära ja autosse&lt;/i&gt;, mõtles Horler. Kui mugav! Kõige eelneva taustal tekkis tal kahtlus, kas see ikka oleks Robert Darr, kelle juurde nad sõidavad. Kui üldse kellegi juurde. Võib-olla hoopis linnast välja tühermaale. Ja sealt tuleksid neljast ainult kolm tagasi. See oli täiesti jabur, aga tundus millegipärast väga ebameeldivalt reaalne. Motiivide üle pikalt ajusid ragistada polnud aega. Horler tundis, kuidas ta sisemus mässama lõi. Lasta neil tüüpidel end relvituks teha, oli viimane asi, mida ta endale lubada võis.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kurb küll,” sõnas ta irvitusega hääles, „aga jumalakartliku inimesena andsin taevaisale tõotuse, et ei istu mitte iial ühessegi neist hobuveota põrguvankritest. Mis relvadesse puutub, siis ei ole ma oma koju veel sisse saanud ja viibin järelikult alles reisil. Seega relvakeeld mind ei puuduta. Pealegi seisan ma praegu omaenda krundil ja siin ei käi minu kohta mingi relvakeeld. Endise linnamarssali Stephen Horleri pojana tean seda täpselt. Tema ajal see seadus kehtestatigi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta ei näinud, kas marssalile veri näkku tõusis või mitte, selleks oli liiga hämar, kuid hääle järgi otsustades pidi tõusma küll: „Sa teed nüüd &lt;i&gt;kohe&lt;/i&gt;, mis kästud, või me võtame seda kui vastuhakku ametivõimudele. &lt;i&gt;Relvastatud vastuhakku.&lt;/i&gt;”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nüüd irvitas Horler juba avalikult. „Ma arvan, et sel juhul ei ole te oma elus niisugust asja nagu relvastatud vastuhakk üldse näinudki.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Väliselt oli ta täiesti rahulik ja liikumatu, sisimas aga möllasid juba tuhat kuradit. Ta teadis, milleni see lõpuks nii või teistmoodi välja viib, ja järelikult polnud mõtet end enam tagasi hoida. Kui tal veab, lõpetab ta selle loo veretult, kui mitte, on hobune siinsamas. Trackhill jääb temast igaveseks maha koos homsete kolmikmatustega linnavalitsuse kulul. Siin polnud nähtavasti lootustki enesekaitsele apelleerida. Keegi ei usuks teda, kuna ei tahaks uskuda.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Me võime ju peakorterisse ka üksnes su laiba viia,” sisistas marssal, nagu oleks ta selguse mõttes madude keelele üle läinud. „&lt;i&gt;Relvad maha!&lt;/i&gt;” Taevas küll, mõtles Horler. Marssal ei tahtnud ikka veel aru saada. Võinuks arvata, et ta on seni kokku puutunud üksnes alaealistega. Aja jooksul, mida too tüüp jätkuvalt mokalaadale kulutas, oleks ta kõnnumaadel mitte ainult maha lastud, vaid ka juba maetud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Eks tule ja võta,” ütles ta peaaegu tüdinud häälega.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;See, mis nüüd juhtus, käis ainsa hetke jooksul. Marssali käed jõnksatasid ülespoole ja kiskusid mõlemad revolvrid tohludest. Horleri käed ei jõnksatanud kuhugi, vaid tegid veel kiiremat randmetööd ja sealt need paar vajalikku sekundikümnendikku tulid. Marssali relvad alles tõusid, kui Horleri omad juba tuld sülgasid, ja samal silmapilgul olid marssali mõlemad käed küll terved, aga tühjad, võib-olla pisut põrutatud. Tema mehed aga, kes ootamatu alguse tõttu oma tuleraudade järele alles haarasid, nägid kumbki üht Horleri Colti endale suunatuna. Ja tardusid – nagu ka šokini jahmunud marssal. Võis kihla vedada, et midagi niisugust polnud nad eales isegi kuulnud, rääkimata nägemisest.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Laske aga edasi!” soovitas Horler pehmelt. „Tõmmake need siis ükskord ometi välja.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kumbki meestest isegi ei liigutanud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Võtke aeglaselt välja,” õpetas Horler tungiva tooniga. „Kui tahate, et ma ei tulistaks. Pära ilusti pöidla ja päästikusõrme vahel, toru sõbralikult alla rippumas. Täpselt nii. Tubli! Ja nüüd laske lahti.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Mõlemad kuuletusid nagu hüpnotiseeritud küülikud ning relvad potsatasid maha. Erinevalt ülemusest kummalgi ainult üks oligi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Vaat kui kenasti sujub,” kiitis Horler. „Nüüd kõik neli sammu tagasi. Neli päris pikka sammu ja jääge ühele joonele. Üks, kaks, kolm, neli, seis! Käsi ma teil üleval hoida ei palu, see oleks ju ebamugav. Aga ma pean teid silmas.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ja seda ta tegi. Järgnenud kolmikule kuni mahakukkunud revolvriteni, torkas ta ühe enda omadest tohlu ning kükitas, keha endiselt püstasendis ja allesjäänud Colt laskevalmis. Vaba käega korjas ta ühe relva üles, ajas jalad jälle sirgu ja torkas ülesvõetu vöö vahele. Siis nihkus kõrvale ja tegi sedasama teise ja kohe ka kolmandaga. Viimane kuulus marssalile, kuid oli käest lennates vastu teist meest põrganud ja sinnasamasse jäänud. Neljas tuleraud pidi kusagil kaugemal olema ja kõige tõenäolisemalt varbaia ääres kasvavas sirelihekis. Sealt praegu küll otsida ei saanud. Aga polnud lugu. Teised ei saanud samuti.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Hetkeks tõstke siiski käed,” sõnas Horler. „Ma tänan. Nüüd pöörake aeglaselt seljad. Aeglasemalt! Nii. Tehke ring peale ja jääge selg minu poole seisma.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ikka veel juhmistunud seltskond täitis kuulekalt käsud. Keegi neist ei kandnud mantlit ja Horler sai päris hea ülevaate. Rohkem tulirelvi ei paistnud kusagilt. Nuge samuti mitte. Kuid üks võimalus oli veel alles.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Võite käed alla lasta ja võtke sama soojaga saapad jalast.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nüüd ilmnesid esimesed tõrksuse tundemärgid.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas sa, hoorapoeg, oled peast segamini,” pruuskas keegi summutatult, tõenäoliselt marssal ise. Vastuseks kärgatas uus topeltpauk. Kuulid lendasid seljaga seisvate meeste vahelt läbi ja lõid sammujagu neist eespool tolmu üles. Pollarid peaaegu hüppasid võpatusest. Rääkima hakkas Horler alles siis.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma olen täna juba tüdinud tühja tulistamast. Kui te kohe ei tee, mis tarvis, saate &lt;i&gt;tõepoolest&lt;/i&gt; näha, mida üks relvastatud vastuhakk õieti tähendab. Näoga minu poole ja saapad jalast! Ja ei istu!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ühel jalal turnivad ja tasakaalu hoides vahetevahel kekslevad pollarid pakkusid halenaljakat vaatepilti, kuid Horleril polnud enam ammu naerutuju. Need persevestid olid ta niigi vastumeelse kojutuleku kapitaalselt tuksi keeranud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Võtke saapad kontsapidi kätte ja laske sääred alla!” käsutas ta. Käsk täideti ja Wilde omast kukkuski puss välja. Mees oli seda isegi saabast jalast võttes sääres pidada suutnud. Oskaja kätes võis niisugune riist kiiremini lendu minna kui mõne mehe kuul, ehkki nende tobujusside käes vist mitte. Aga parem karta kui kahetseda.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Nüüd vasakult alates püksisääred põlvini üles! Kas te ei tea, kumb pool on vasak? Sina kõigepealt! Nüüd sina, marssalihärra. Ja sina. Võite alla lasta.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Just siis peatusid lahtise värava kohal kaks ratsanikku ja jäid uudishimulikult toimuvat jõllitama. Kurat! Kuid nende käed olid relvitud ja polnud ka näha, et see olukord muutuda saaks, sest nad ei kandnud revolvrivööd. Nähtavasti olid nad seaduskuulekad linnakodanikud. Ka neid ei tundnud Horler ära. Kas siis selles linnas ei olnud enam ühtegi tuttavat nägu järel? Isegi mitte naabruses? Uudishimulikud seevastu tundsid ära vähemalt kolm stseenis osalejat – sokkides pollarid – ja nende uudishimu muutus ilmselgelt hämmastuseks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ratsutage edasi, härrased!” soovitas Horler. „Etendus ei ole veel küps. See on alles peaproov. Seda ei tohi vaadata.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ratsanikud said vihjest aru ja kadusid vaateväljast, kuid Horlerile tundus, et vähemalt üks neist seejuures hääletult irvitas. Paistis, et härra linnamarssal ei olnud vähemalt siinkandis just väga populaarne. Kui ta kõigi vastu samasugust tümikat mängis, ei saanud seda muidugi imeks panna.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Nüüd võite jälle saapad jalga ajada.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kui see tehtud sai, käskis ta laterna maha jätta, kamandas hoolealused tänavale ja käskis viiskümmend sammu edasi jalutada. „Kui te oma autot veel ühes tükis tagasi tahate, siis tulete kohe, kui ma kutsun.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nüüd juba esimesest ehmatusest üle saanud ja raevu koguvad mehed kuuletusid ikka veel, sest mis neil relvituina üle jäi. Horler aga võttis omakorda laterna ja läks kahele poole pilke heites jõuvankri juurde. Tänav oli jälle õhtuselt inimtühi. Siinkandis heideti vist endiselt vara magama, mõned paugud aga ei pälvinud kellegi tähelepanu, kui just päris kanonaadiks ei kiskunud. Oma koduõues võis igaüks märki kõmmutada, millal aga tahtis.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Horler ei uskunud, et autos leidub veel revolvreid. Milleks need, kui igaühel oli oma juba puusal. Kuid raskemat kraami võis küll leida. Ta lisas kõigepealt oma poolenisti tühjakstulistatud relvadele uued padrunid, viskas tühjad kestad tänavatolmu poisikeste leida ja vaatas siis istmeid kergitades auto esipoole üle, põrand kaasa arvatud. Ei midagi. Seejärel võttis tagapoole käsile. Ennäe! Pika tagaistme all peituski lühike ratsaväekarabiin. Kena, kui inimene pole asjata vaeva näinud. Kes otsib, see leiab, kes ei otsi, see leitakse. Nüüd oli ka sõiduk demilitariseeritud. Horler ei tahtnud, et &lt;i&gt;teda&lt;/i&gt; leitaks. Ta eelistas olla otsija.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Tulge!” kutsus ta eemal ootavat morni kolmikut, endal Coltid uuesti peos ja trofeekarabiin rihmapidi õlal. Padrunisalve oli ta sellest juba taskusse pistnud. „Tulge, tulge. Meil on ju üks käik teha.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kui pollarid kohale jõudsid, ise raevust ja alandusest peaaegu sinised, küsis Horler: „Kas teate, kus advokaat Darr elab?” Marssal noogutas sõnatult.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Siis ronige peale ja hakake vaikselt sõitma. Maja ees jääge seisma ja tulge ise välja, et ma ei peaks teid ebameeldivustega tagant tiivustama. Ah jaa, keegi ei takista teid muidugi oma teed sõitmast, aga kui te oma ametikohustused hooletusse jätate ega tahagi enam mu isikut kindlaks teha, siis panen teie relvad homme keskturul vabamüüki ja kuulutan kõigile, kuidas ma need sain. Kardan, et siis tuleb teil hiljemalt pärast järgmisi valimisi uus amet leida, aga võib-olla juba palju varem.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Auto poolt kuuldus midagi, mis meenutas kahtlustäratavalt hammaste kriginat. Siis ronis kolmik sisse, mootor käivitus ja sõiduk hakkas aeglaselt liikuma.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Octa!” hüüdis Horler, kui auto oli juba veidi eemale veninud. Aiast kostis rõõmus hirnatus ja võik traavis kapjade tuhmi müdinaga peremehe juurde. Tulistamine ei hirmutanud teda enam üldse. Ta oli nii paljude Horleri laskeharjutuste juures viibinud, et võis paukude saatel vist isegi tukkuda.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt; &lt;/p&gt;
&lt;/div&gt;
&lt;p&gt; &lt;/p&gt;
&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;</description>
 <pubDate>Thu, 18 Aug 2016 14:03:56 +0000</pubDate>
 <dc:creator>admin</dc:creator>
 <guid isPermaLink="false">96 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu</guid>
 <comments>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/proloog_1_2#comments</comments>
</item>
<item>
 <title>Haldjatants</title>
 <link>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/haldjatants</link>
 <description>&lt;div class=&quot;field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix&quot;&gt;&lt;ul class=&quot;links&quot;&gt;&lt;li class=&quot;taxonomy-term-reference-0&quot;&gt;&lt;a href=&quot;/autor/tiit_tarlap&quot; typeof=&quot;skos:Concept&quot; property=&quot;rdfs:label skos:prefLabel&quot; datatype=&quot;&quot;&gt;Tiit Tarlap&lt;/a&gt;&lt;/li&gt;&lt;/ul&gt;&lt;/div&gt;&lt;div class=&quot;field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot; property=&quot;content:encoded&quot;&gt;&lt;h4&gt;Tagakaanetekst&lt;/h4&gt;
&lt;p&gt;&lt;img alt=&quot;&quot; class=&quot;image-large&quot; src=&quot;/sites/default/files/styles/large/public/Haldjatants_esikaas.jpg?itok=TyPh4MF5&quot; style=&quot;width: 304px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;&quot; /&gt;„Soovidega peab ettevaatlik olema,” arvas keegi. „Nendega on see häda, et vahel nad lähevadki täide.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Seda sai omal nahal tunda noormees, kes haldjatega pidutsema läks...&lt;/p&gt;
&lt;p class=&quot;western&quot; style=&quot;margin-bottom: 0mm&quot;&gt;Tiit Tarlap on lugejale tundud peamiselt militaarse kallakuga ulmeliste seiklusromaanidega, lisaks aga on ta kirjutanud mitmetesse žanritesse (peamiselt ikkagi ulmesse) kuuluvaid lühemaid lugusid. Neid on avaldatud erinevates kogumikes ja antoloogiates, kuid paljud on ilmunud vaid piiratud levikuga maakonnalehtedes. Igatahes on häid ja väga häid lugusid aastatega kogunenud piisavalt, et need ühtede kaante vahel välja anda.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Lisaks kosmoseseiklustele on kogumikus ka muinasjutu- ja müüditöötlust ning lihtsalt pisut ebatavalises võtmes mõtisklusi inimelu üle.&lt;/p&gt;
&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;div class=&quot;field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-label&quot;&gt;Suur pilt:&amp;nbsp;&lt;/div&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot;&gt;&lt;a href=&quot;https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/HT_comp.jpg&quot;&gt;&lt;img class=&quot;pure-img&quot; typeof=&quot;foaf:Image&quot; src=&quot;https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/HT_comp.jpg?itok=b05c-hsM&quot; width=&quot;100&quot; height=&quot;74&quot; alt=&quot;&quot; /&gt;&lt;/a&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;div class=&quot;field field-name-field-linke field-type-link-field field-label-hidden&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot;&gt;&lt;a href=&quot;http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=84252&quot; target=&quot;_blank&quot; rel=&quot;nofollow&quot;&gt;Raamatu arvustused Ulmekirjanduse Baasis&lt;/a&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;</description>
 <pubDate>Wed, 17 Aug 2016 21:25:19 +0000</pubDate>
 <dc:creator>admin</dc:creator>
 <guid isPermaLink="false">66 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu</guid>
 <comments>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/haldjatants#comments</comments>
</item>
<item>
 <title>Tuleriitade öö</title>
 <link>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/tuleriitade</link>
 <description>&lt;div class=&quot;field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix&quot;&gt;&lt;ul class=&quot;links&quot;&gt;&lt;li class=&quot;taxonomy-term-reference-0&quot;&gt;&lt;a href=&quot;/autor/tiit_tarlap&quot; typeof=&quot;skos:Concept&quot; property=&quot;rdfs:label skos:prefLabel&quot; datatype=&quot;&quot;&gt;Tiit Tarlap&lt;/a&gt;&lt;/li&gt;&lt;/ul&gt;&lt;/div&gt;&lt;div class=&quot;field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot; property=&quot;content:encoded&quot;&gt;&lt;p&gt;&lt;img alt=&quot;&quot; class=&quot;image-large&quot; src=&quot;/sites/default/files/styles/large/public/Tuleriitade66_esikaas_v.jpg?itok=ufzeGhW5&quot; style=&quot;width: 308px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;&quot; /&gt;Ühes linnakeses põletatakse nõida. Noh teate ju isegi, olid inimestel kunagi sellised toreda kombed... Nõid karjub, et ühel päeval tuleb Armageddon.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Mööduvad sajandid. Vanaisa surmateade toob linna tagasi mehe, kes sealt palju aastaid tagasi lahkus. Juba esimesel õhtul suudab ta relvituks teha 3 politseinikku, kes miskipärast ta maja juures passisid. Üldse tundub, et ega teda väga tagasi ei oodatud. Tegelikult oodati nii vähe, et elu läheb tal kohe üsna kirjuks ja arusaamatuks. Õnneks aga – nagu juba esimesel õhtul selgus – teab mees, mispidi revolver pihus käib. Ja veel – neil aastatel, mis mees kõnnumaal veetis, sai ta hüüdnimeks Armageddon...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Muidugi, kõik ei ole üldse nii, nagu esimesel hetkel paistab. Esialgu lihtsalt rivaliteedi ja linnakese üle võimu saavutamise mängu tagant hakkavad aimuma sünged saladused, mis viivad otsapidi lausa kristluse juurteni.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Tuleriitade öö” ei ole kindlasti danbraunilik raamat, kuigi võib ju teatud irooniaga öelda, et nüüd on meilgi oma Merovinge ja Templirüütleid täis põnevuslugu. Esiteks ei ole selles raamatus tobedat telemängu meenutavat, sisuliselt mõttetut tormamist ühelt ajalooliselt objektilt teisele mingite „vihjete” otsingul, ja teiseks ei ole Tiit Tarlapi tegelased lootusetud klounid. Võiks öelda, et „Tuleriitade öö” on mõnes osas ehk ausam ja jõhkram raamat, mis kisub halastamatult alasti selliste sajanditega iseenda karikatuuriks muutunud salajaste „missioonide” olemuse.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt; &lt;/p&gt;
&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;div class=&quot;field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-label&quot;&gt;Suur pilt:&amp;nbsp;&lt;/div&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot;&gt;&lt;a href=&quot;https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/tuleriitade66_kaas.jpg&quot;&gt;&lt;img class=&quot;pure-img&quot; typeof=&quot;foaf:Image&quot; src=&quot;https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/tuleriitade66_kaas.jpg?itok=F1Gamyz-&quot; width=&quot;100&quot; height=&quot;67&quot; alt=&quot;&quot; /&gt;&lt;/a&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;div class=&quot;field field-name-field-linke field-type-link-field field-label-hidden&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot;&gt;&lt;a href=&quot;http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=79752&quot; target=&quot;_blank&quot; rel=&quot;nofollow&quot;&gt;Raamatu arvustused Ulmekirjanduse Baasis&lt;/a&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;</description>
 <pubDate>Wed, 17 Aug 2016 17:20:40 +0000</pubDate>
 <dc:creator>admin</dc:creator>
 <guid isPermaLink="false">41 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu</guid>
 <comments>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/tuleriitade#comments</comments>
</item>
</channel>
</rss>
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />