Sündmuste horisont

<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<?xml version="1.0" encoding="utf-8"?>
<rss version="2.0" xml:base="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu"  xmlns:dc="http://purl.org/dc/elements/1.1/">
<channel>
 <title>Sündmuste horisont - Vernor Vinge</title>
 <link>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/autor/vernor_vinge</link>
 <description></description>
 <language>en</language>
<item>
 <title>ja veel natuke</title>
 <link>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/ja_veel_natuke</link>
 <description>&lt;div class=&quot;field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot; property=&quot;content:encoded&quot;&gt;&lt;p&gt;Neli&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;On valus klišee, et maailm on kõige meeldivam Kahaneva Päikese aastatel. Tõsi, ilm ei ole nii raevukas, kõikjal on tunda aeglustumist ja suurem jagu paiku kogeb paari aastat, kus suved ei lõõska ja talved pole veel liiga karmid. See on klassikaline aeg armastuseks. See on aeg, mis ahvatlevalt võrgutab kõrgemaid olendeid lõõgastuma, edasi lükkama. See on viimane võimalus valmistuda maailmalõpuks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sula vedamise läbi valis Sherkaner Altmäe Kahanemisaastate kauneimad päevad oma esimeseks reisiks Ülemvaldusse. Ta taipas peagi, et tema vedamine on kahekordne: looklevad rannikuteed ei olnud kavandatud automobiilide jaoks ja Sherkaner polnud ligilähedaltki nii osav automobilist, kui ta arvas. Rohkem kui kord kihutas ta järsku kurvi, ülekanderihm valesti paigas, ning ainult rool ja pidurid hoidsid teda lendamast Suurmere udusesse sinasse (kuigi kahtlemata kukuks ta lähemale, alla metsa, aga ikkagi surmavalt).&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sherkaner armastas seda. Paari tunniga oli ta masina juhtimisele pihta saanud. Kui ta nüüd kahele rattale kaldus, toimus see peaaegu meelega. Sõit oli kaunis. Kohalikud kutsusid seda teed Üksmeele Uhkuseks ja kuninglik perekond polnud kunagi söandanud kaevata. Oli suve kõrghetk. Mets oli juba kolmkümmend aastat vana, umbes nii vana, kui puud üldse olla said. Nad kõrgusid sirgete ja pikkade ja rohelistena ning kasvasid otse maanteeservani välja. Lillede ja metsavaigu lõhn hõljus jahedana tema autoõrrest mööda.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Miilid möödusid. Kuigi keha ja meeled nautisid sõitu, arvutas Sherkaner mõtete sopis: ülikool, kuidas Ülemvaldusele oma kava maha müüa, tõeliselt arvukad võimalused seda automobiili paremaks teha. Esimese õhtupooliku lõpul jõudis ta väiksesse metsalinna. SÜGAVIKULIGI, teatas iidne silt; Sherkaner polnud kindel, kas see on kohanimi või lihtsalt kirjeldus.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta peatus kohaliku sepa juures. Sepal oli samasugune imelik naeratus nagu mõnel tüübil maanteel. „Kena automobiil sul, härra.” Tegelikult oligi see väga kena ja kallis automobiil, uhiuus Relmeitch. See oli keskmisele üliõpilasele absoluutselt kättesaamatu. Sherkaner oli selle võitnud kahe päeva eest ülikoolilinnakust eemal paiknevas kasiinos. See oli vedamise asi. Sherkaneri välimust tunti Princetoni kandi hasartmänguasutustes hästi. Omanike gild oli talle teatanud, et nad murravad kõik tema käsivarred, kui nad veel kunagi teda linnas mängimast tabavad. Aga niikuinii oli ta valmis Princetonist lahkuma – ja ta tahtis tõesti automobiilidega eksperimenteerida. Sepp nihkus ümber automobiili, teeseldes, et imetleb hõbekaunistusi ja kolme pöörlevat jõusilindrit. „Nii. Kuidagi kodust kaugel, kas pole? Mis sa teed, kui see enam ei sõida?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ostan bensiini?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ahhaa, seda meil on. Mõned põllumasinad vajavad seda. Ei, ma mõtlen, mis siis, kui su riistapuu katki läheb? Nad kõik lähevad, kas tead. Nad on kuidagi haprad, mitte nagu koormaloomad.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sherkaner muigas. Ta nägi sepikoja taga metsas mitme auto kesti. Siin oli õige koht. „See võib muret teha. Aga vaata, mul on paar ideed. Sind võiks naha- ja metallitöö huvitada.” Ta visandas kaks mõtet, mis olid teda sel pärastlõunal tabanud, asjad, mille tegemine pidanuks olema lihtne. Sepp oli nõus, alati valmis hulludega äri tegema. Aga Sherkaner pidi talle ette maksma. Õnneks oli Princetoni panga valuuta vastuvõetav.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Pärast sõitis Altmäe läbi linnakese, otsides kõrtsi. Esmapilgul oli see rahulik, ajatu elukoht. Siin oli traditsionalistlik pimedusekirik, lihtne ja kulunud, nagu neil aastatel sobilik. Postkontori juures müüdavad ajalehed olid kolm päeva vanad. Pealkirjad võisid olla suured ja punased, karjuda sõda ja sissetungi, aga isegi siis, kui Ülemvalduse konvoi läbi mürises, ei pööratud sellele erilist tähelepanu.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Osutus, et Sügavikuligi on kõrtside jaoks liiga väike. Postkontori omanik juhatas talle teed paari öömaja ning hommikusööki pakkuvasse kodusse. Kui päike ookeani poole vajus, roolis Sherkaner mööda maakohti ringi, eksinud ja uudistav. Mets oli ilus, aga ei jätnud palju ruumi põldudele. Kohalikud said osalt elatist välisilmaga kauplemisest, aga nad töötasid oma mägises aias hoolega... ja neil oli kõige rohkem kolm aastat häid kasvuaegu enne, kui külmad tapvaks muutuvad. Siinsed saagiaiad paistsid olevat täis ja küngaste vahet seeris pidev vankriterodu. Kihelkonna sügavik oli seal üleval umbes viieteist miili kaugusel. See polnud suur sügavik, aga teenis enamikku maakohtade rahvast. Kui siinsed elanikud praegu piisavalt kõrvale ei pane, jäävad nad kindlasti nälga Suure Pimeduse esimestel rasketel aastatel; isegi moodsas tsivilisatsioonis jätkus haruldaselt vähe halastust terve ihuga isikutele, kes nendeks aastateks varusid ei kogunud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Päikeseloojang leidis ta ookeanile vaatavalt neemelt. Maapind langes kolmes kaares, lõunas pisikesse puudega kaetud orgu. Künkaharjal oru taga oli maja, mis nägi välja nagu üks postimehe kirjeldatuist. Aga Sherk ei kiirustanud veel. See oli päeva kauneim vaade. Ta jälgis, kuidas triipude vahelduvad värvivarjundid tuhmusid, kui päikese jälg kaugel silmapiiril kustus.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Siis pööras ta automobiili ringi ja suundus mööda järsku sillutamata teed orgu. Tema kohal sulgus metsa lehestik... ja ta sattus päeva keerukaimasse olukorda, kuigi ta liikus aeglasemalt, kui koblakas kõnnib. Auto jõnksus ja libises jalasügavustes roobastes. Gravitatsioon ja õnn olid peamised asjad, mis hoidsid teda kinni jäämast. Selleks ajaks, kui Sherkaner alla ojakaldale jõudis, arutles ta tõsiselt, kas ta jätab oma särava uue masina siia. Ta põrnitses ette ja külgedele. Tee polnud mahajäetud; nood vankriroopad olid värsked.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Aeglane õhtutuul tõi sõnniku ja mädaneva prahi lõhna. Prügimägi? Imelik mõelda, et selline paik on metsikus looduses. Paistsid määratlematu sodi hunnikud. Aga samuti oli puude varjus lagunev maja. Seinad olid kaardus, nagu poleks puitu üldse töödeldud. Katus vajus. Augud olid kinni topitud põimpõõsaga. Taimestik tee ja maja vahel oli madalaks näritud. Võib-olla oli see sõnniku põhjus: oja kaldal, majast natuke ülesvoolu, seisis kammitsas paar osprehhi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sherkaner peatus. Teeroopad kadusid juba kakskümmend jalga eespool ojja. Hetke vahtis ta niisama mõttesse süvenenuna. Siin pidi elama ehtne kolkarahvas, võõramad kui miski, mida linnas kasvanud Sherkaner Altmäe eluski oli näinud. Ta hakkas autost välja tulema. Milliseid vaateid neil võis olla! Mida kõike ta võiks teada saada. Siis tuli talle pähe, et kui nende vaated on piisavalt võõrad, võivad need tundmatud tema kohalviibimise üle üldse mitte rõõmustada.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Lisaks... Sherkaner seadis end õrrele tagasi ja võttis roolist, käigukangist ja pidurist hoolikalt kinni. Teda ei jälginud ainult osprehhid. Ta vaatas kõigisse suundadesse, silmad hämarusega täiesti kohanenud. Neid oli kaks. Nad luurasid varjudes tema mõlemal küljel. Mitte loomad, mitte koblakad. Lapsed? Võib-olla viie- ja kümneaastane. Väiksemal olid veel titesilmad. Ometi oli nende pilk loomalik, kiskjalik. Nad nihkusid autole lähemale.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sherkaner pani mootori käima ja sööstis edasi. Otse enne ojakeseni jõudmist märkas ta vee kohal puudes peituvat kolmandat – suuremat – kuju. Need võisid olla lapsed, aga see varitsemis- ja kargamismäng oli tõsine. Sherkaner rebis rooli kaugele paremale, põrus roobastest välja. Ta oli teelt välja sõitnud – või polnud? Ees paistsid ähmased, mahakraabitud jäljed: tegelik koolmekoht!&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta sõitis ojja, nii et vesi mõlemal pool kõrgele pritsis. Suur olend puude otsas hüppas. Üks pikk käsi kriipis auto külge, aga olend maandus Sherkaneri tee kõrval. Ja siis oli Altmäe jõudnud vastaskaldani ja sööstis ülesmäge. Tegelik varitsus lõppenuks siin ummikus. Aga tee jätkus ja kuidagi ei kandnud kiirustav liikumine teda kursist kõrvale. Viimane hirmus hetk tuli siis, kui ta metsa lehtede alt väljus. Maantee muutus järsemaks ja Relmeitch vajus sekundiks tagasi, pööreldes tagumistel ratastel. Sherkaner surus end õrrelt ettepoole ja auto lajatas maha ning tuhises üle künkaharja.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta jõudis välja tähtede ja hämara taeva alla ja parkis elamu kõrvale, mida oli näinud oru vastasnõlvalt.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta peatas mootori ja istus hetke hingeldades ning rinnus tuikavat verd kuulates. Oli nii vaikne. Ta vaatas selja taha; jälitajaid polnud. Ja tagasi mõeldes... see oli imelik. Viimane, mida ta nägi, oli suur ründaja aeglaselt ojast välja ronimas. Ülejäänud kaks olid ära pöördunud, otsekui ei tunneks huvigi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta viibis maja juures, mida oli teiselt poolt näinud. Eesuksel süttisid tuled. Avanes uks ja verandale tuli üks vanadaam. „Kes seal on?” Hääl oli jõuline.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Emand Enclearre?” Sherki hääl kõlas kuidagi kääksatusena. „Postimees andis mulle sinu aadressi. Ta ütles, et sa rendid ööks tuba.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Naine tuli ringiga juhipoolele ja vaatas Sherki üle. „Seda küll. Aga õhtusöögile oled sa hiljaks jäänud. Pead külmade imemistega leppima.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ah. Sellest pole midagi, mitte kui midagi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Olgu. Too aga ennast sisse.” Naine muheles ja viipas väikese käega oru poole, kust Sherkaner äsja pääses. „Sa tulid tõesti pikka teed, pojake.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Oma sõnade kiuste andis emand Enclearre Sherkanerile korraliku eine. Pärast istusid nad elutoas ja lobisesid. Maja oli puhas, aga kulunud. Lohkus põrand oli parandamata, siin-seal koorus värv. See oli oma aja ära elanud maja. Ent kahvatud kumalambid paljastasid ribikardinatega akende vahele seatud raamaturiiuli. Raamatuid oli sadakond, peamiselt laste lugemikud. Vana daam (ja ta oli tõeliselt vana, sündinud kaks põlvkonda enne Sherki) oli pensionil kihelkonnakooli õpetaja. Tema abikaasa ei elanud üle viimast Pimedust, aga tema täiskasvanud lapsed – nüüd ise vanad koblakad – elasid kõikjal siin mägedes.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Emand Enclearre polnud linnaõpetajate moodi. „Oh, ma olen ringi liikunud. Kui ma olin sinust noorem, purjetasin ma Läänemerel.” Meresõitja! Sherkaner kuulas varjamatu aukartusega lugusid orkaanidest ja jubetormidest ja purskavatest jäämägedest. Polnud palju&lt;br /&gt;
 rahvast, kes olnuks küllalt hullud, et merele minna, isegi mitte Kahanemisaastatel. Emand Enclearrel vedas, et ta elas küllalt vanaks, et lapsi saada. Võib-olla seepärast jäigi ta järgmise generatsiooni ajal paikseks, õpetas koolis ja aitas oma abikaasal koblikuid kasvatada. Igal aastal õppis ta järgmise klassi tekste, püsides ühe aasta võrra kihelkonna lastest ees, kuni täiskasvanueani välja.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Selle Ereduse ajal õpetas ta uut põlvkonda. Kui nood olid täiskasvanud, hakkas ta tõesti vanaks jääma. Paljud koblakad jõuavad kolmandasse põlvkonda; vähesed elavad selle lõpuni. Emand Enclearre oli tõesti liiga nõrk, et ise valmistuda saabuvaks Pimeduseks. Aga tal oli kirik ja laste abi; tal oli võimalus näha neljandatki Ereduseaega. Seni püsis ta kursis kuulujuttudega ja luges. Teda huvitas isegi sõda – aga nagu innukat pealtvaatajat. „Toppige neile neetud tieflastele tunnel tagumikku, ma ütlen. Mul on kaks nõbulapselast rindel ja ma olen nende üle väga uhke.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kuulates vahtis Sherkaner välja emand Enclearre avaratest, peente võrkudega akendest. Siin üleval mägedes olid tähed nii heledad, tuhat erinevat värvi, valgustades ähmaselt metsa laiu lehti ja kaugeid künkaid. Metshaldjad tikitasid lakkamatult vastu võrke ja kõikjalt ümbritsevatest puudest kostis nende tirtsuvat laulu.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Järsku hakkas lööma trumm. See oli vali, võnked liikusid läbi jalaotste ja rinna samavõrd kui läbi kõrvade. Kerkis teinegi kõmin, ulpides esimesega sünkrooni ja jälle hajali.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Emand Enclearre jättis jutustamise. Ta kuulas tusasena seda lärmi. „See võib kesta tunde, ma kardan.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Sinu naabrid?” Sherkaner viipas põhja, väikese oru poole. Oli huvitav, et kui välja arvata üks märkus „pikka teed tulemise” kohta, polnud vanadaam öelnud sõnagi neist imelikest tegelastest all orus.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;... Ja võib-olla ei ütle nüüdki. Emand Enclearre vajus oma õrrel kössi, vaikis esimest korda pärast Sherki saabumist tähendusliku aja. Siis: „Laiskade metshaldjate lugu tead?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ikka.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma tegin sellest õpetuses tähtsa punkti, eriti viie- ja kuueaastastele. Nad tunnevad atterkoppidega sugulust, sest nood näevad välja nagu pisikene rahvas. Me uurisime, kuidas neile tiivad kasvavad, ja ma rääkisin lastele nendest, kes ei valmistu Pimeduseks, nendest, kes muudkui mängivad, kuni on liiga hilja. Ma oskasin sellest täitsa jubejutu teha.” Ta sisistas pahaselt söögikäte varjus. „Siinkandis oleme me puruvaesed. Sellepärast ma merele läksingi ja sellepärast tulin ma ka lõpuks tagasi, et püüda abiks olla. Mõnel aastal sain ma õpetamise eest tasuks ainult talunikeühistu võlatähti. Aga ma tahan, et sa teaksid, noormees, me oleme tubli rahvas... Ainult et siin ja seal leidub koblakaid, kes otsustavad olla parasiidid. Õige vähe, ja peamiselt kõrgemal mägedes.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sherkaner kirjeldas varitsust orupõhjas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Emand Enclearre noogutas. „Ma eeldasin, et midagi sellist oli. Sa sõitsid siia üles, nagu oleks su taguots leekides. Sul vedas, et oma autoga läbi said, aga sa polnud suures ohus. Saad aru, kui sa nende heaks paigal püsiksid, võiksid nad su surnuks klobida, aga põhiliselt on nad liiga laisad, et endast mingit ohtu kujutada.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Oi. Tõelised perverdid. Sherkaner püüdis mitte huvi välja näidata. „Nii et see lärm on...?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Enclearre lõi käega. „Muusika, võib-olla. Ma oletan, et nad said mõnd aega tagasi koorma kanget süljesirinat. Aga see on ainult sümptom – ehkki see ei lase mul öösiti magada. Ei. Sa tead, mis neist tegelikult parasiidid teeb? Nad ei tee Pimeda jaoks plaane... ja nad hukutavad omaenda lapsed. See paar seal orus, nad on mägilased, kes ei saanud põllupidamisega hakkama. Juhuotstena on nad teinud sepatöid, käies talust tallu ja töötades ainult siis, kui varastamine ei õnnestunud. Päikese keskmistel aastatel on elu kerge. Ja kogu selle aja nad muudkui hooravad, tehes aga ridamisi pisikesi...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sa oled noor, härra Altmäe, võib-olla veidi eluvõõras. Ma ei tea, kas sa mõistad, kui vaevaline on naist enne Kahanemisaastaid rasestada. Üks või kaks väikest viirgu, rohkem ei tulegi – ja iga korralik daam näpistab need ära. Aga nood parasiidid all orus, nemad on alailma teineteises kinni. Kutt kannab kogu aeg üht või kaht viirgu seljal. Tänu maapõuele, need surevad peaaegu alati. Aga vahetevahel kasvavad need beebiikka. Mõned elavad lapsepõlveni, aga selleks ajaks on neid aastaid koheldud nagu loomi. Suurem jagu on sünged kretiinid.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sherkaner meenutas kiskjapilke. Nood pisikesed olid nii erinevad sellest, mida ta lapsepõlvest mäletas. „Aga mõned ometi pääsevad? Mõned kasvavad täiskasvanuteks?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Väga vähesed. Need on ohtlikud tüübid, nemad näevad, millest nad ilma jäid. Aeg-ajalt on siin juhtunud inetuid asju. Ma kasvatasin vanasti pisitarante – tead küll, seltsiks ja selleks, et natuke raha saada. Viimne kui üks neist lõpetas varastatuna või tühjaksimetud laibana minu trepi ees.” Ta vaikis natuke valusas mälestuses.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Säravad asjad tõmbavad kretiinide tähelepanu. Vahepeal oli neil kamp, kes mõtles välja, kuidas minu juurde sisse murda. Peamiselt varastasid nad imemiskomme. Siis, ühel päeval, varastasid nad kõik pildid tervest majast, isegi raamatutest. Seepeale panin ma majapidamise kõvasti lukku. Kuidagi murdsid nad kolmandat korda sisse – ja võtsid mu ülejäänud raamatud! Ma olin siis veel õpetaja. Ma vajasin neid raamatuid! Kihelkonna konstaabel võttis parasiidid selle eest vastutusele, aga mõistagi ei leidnud ta raamatuid. Ma pidin kahe viimase kooliaasta jaoks ostma uued õpetaja tekstid.” Ta viipas oma riiulite ülemise otsa, tosinkonna teksti kulunud eksemplaride suunas. Alumiste riiulite raamatud nägid samuti välja nagu õpikud, lausa beebieast alates, aga nood olid puhtad ja uued ja puutumatud. Kummaline.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kahekordne trummiheli oli kaotanud sünkroonsuse, sumbus pikkamisi vaikuseks. „Nii et jah, härra Altmäe, mõned faasivälised koblikud elavad täiskasvanueani. Nad võivad peaaegu tunduda praeguse põlvkonna koblakatena. Omal moel on nad parasiitide järgmine põlvkond. Paari aasta pärast läheb seis inetuks. Nagu laisad metshaldjad, hakkab ka see rahvas külma tundma. Väga vähesed pääsevad kihelkonna sügavikku. Ülejäänud jäävad välja mägedesse. Siin on kõikjal koopaid, vaevu paremaid kui loomade sügavikud. Seal veedavad meie kõige vaesemad talunikud Pimeduse. Nimelt seal on faasivälised parasiidid tõeliselt surmavad.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vanadaam märkas tema pilku. Ta vastas sellele kiire sakilise naeratusega. „Ma kahtlen, kas näeksin veel üht päikese Eredust. Sellest pole midagi. Mu lapsed pärivad selle maa. Siin on vaade, ehk ehitavad nad siia väikese kõrtsi. Aga kui ma Pimeduse üle elan, ehitan ma siia majakese ja panen üles suure sildi, mis kuulutab, et ma olen kihelkonna vanim koblakas... Ja ma vaatan alla orgu. Ma loodan, et see on puhtaks küüritud. Kui parasiidid on tagasi, siis kõige tõenäolisemalt seetõttu, et nad mõrvasid mõne vaese talupere ja võtsid nende sügaviku ära.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Seejärel pööras emand Enclearre vestluse mujale, küsides Princetoni elu ja Sherki enda lapsepõlve kohta. Ta ütles, et nüüd, kui ta on oma kihelkonna hämarad saladused paljastanud, peab mees avaldama, mida ta kavatses, kui automobiiliga kaugele Ülemvaldusse sõitis.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Noh, ma mõtlesin, et astun sõjaväkke.” Tegelikult kavatses Sherkaner väejuhatuse oma plaanidesse kaasata, mitte vastupidi. See oli suhtumine, mis omal ajal ülikoolis professorid hulluks ajas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Hmm-hmm. Sa oled pika tee ette võtnud, kui saaksid Princetonis minutipealt sõjaväkke astuda. Ma märkasin, et su auto pagasiots on peaaegu sama suur kui talumehe vanker.” Naine väänutas uudishimulikult söögikäsi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sherkaner lihtsalt naeratas vastuseks. „Sõbrad hoiatasid, et ma hulga varuosi kaasa võtaks, kui ma tahan automobiiliga Üksmeele Uhkuse läbi sõita.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Šuu, kindlasti.” Emand tõusis mõningate raskustega, toetudes nii keskkätele kui jalgadele. „Noh, see vanadaam peab magama, isegi kenal suveõhtul nii heas seltskonnas. Hommikusööki saab päikesetõusu paiku.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Naine viis Sherki tema tuppa, ronides kindlameelselt trepist üles, et talle näidata, kuidas aknaid avada ja magamisõrt lahti voltida. See oli õhuline väike tuba, mille tapeet vanadusest koorus. Kunagi pidi see olema lastetuba.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„... ja käimla on väljas maja taga. Linna luksust siin ei ole, härra Altmäe.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Sobib hästi, emand.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Siis head ööd.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Naine hakkas juba trepist alla tagasi minema, kui Sherkile turgatas pähe veel üks küsimus. Alati oli veel üks küsimus. Ta pistis pea magamistoa uksest välja. „Sul on nüüd nii palju raamatuid, emand Enclearre. Kas kihelkond ostis sulle lõpuks ülejäänud?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ettevaatlikult trepist alla rühkinud naine peatus ja naeris natuke. „Jah, aastaid hiljem. Ja see on samuti lugu. See oli uus kihelkonnapreester, isegi kui kulla koblakas ise seda omaks ei võta; küllap kasutas ta omaenda raha. Aga ühel päeval oli see postisaadetis minu uksel, otse trükkalitelt Princetonis, uued eksemplarid õpetaja raamatuid iga klassi jaoks.” Ta viibutas kätt. „Narr mehike. Aga kõik raamatud lähevad koos minuga sügavikku. Ma hoolitsen, et need saaks kätte see keegi, kes õpetab järgmist põlvkonda kihelkonna lapsi.” Ja ta jätkas laskumist.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sherkaner seadis end magamisõrrele, niheles, kuni selle kühmuline polster tundus mugavana. Ta oli väga väsinud, aga und ei tulnud. Toa tillukesed aknad vaatasid oru poole. Tähevalgus peegeldus pisikeselt põlenud puu värvides suitsuniidilt. Suitsul oli oma kaugpunane valgus, aga selles polnud täpikestki elavat tuld. Ma oletan, et isegi perverdid magavad.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kõikjal ümberringi kostis puudest metshaldjate hääli, kui tillukesed olendid paaritusid ja varusid kogusid. Sherkaner igatses, et tal oleks aega entomoloogia jaoks. Elukate sumin käis üles-alla. Kui ta oli väike, kuulis ta juttu laiskadest metshaldjatest, aga samuti mäletas ta rumalaid luuletusi, mida nad haldjate muusikale seadsid. „Üles teel, alla teel, palju asju teada veel.” Siristava heli taga tundus peituvat see lapsik laul.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Need sõnad ja otsatu laul uinutasid&lt;br /&gt;
 ta viimaks magama.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt; &lt;/p&gt;
&lt;p&gt; &lt;/p&gt;
&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;</description>
 <pubDate>Thu, 18 Aug 2016 14:28:41 +0000</pubDate>
 <dc:creator>admin</dc:creator>
 <guid isPermaLink="false">105 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu</guid>
 <comments>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/ja_veel_natuke#comments</comments>
</item>
<item>
 <title>... veel</title>
 <link>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/veel</link>
 <description>&lt;div class=&quot;field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot; property=&quot;content:encoded&quot;&gt;&lt;p&gt;Kaks&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Põnn luuras Ezri ruumide juures.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Hei, Ezr, ma vaatasin sind eile õhtul.” See sundis mehe peaaegu seisatama. Ta räägib banketist. Kaubanduskomitee oli selle laevastikule üle kandnud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Muidugi, Qiwi, sa nägid mind saates. Nüüd näed sa mind isiklikult.” Ezr avas ukse, astus sisse. Kuidagi püsis Põnn tal nii tihedalt kannul, et viibis nüüd samuti seespool. „Ja mida sina siis siin teed?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Qiwi oli geniaalne küsimuste omatahtsi tõlgendaja: „Meil algab kahe tuhande sekundi pärast sama tüütute tööde vahetus. Ma mõtlesin, et võiks koos bakteeriasse minna, kõlakaid vahetada.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vinh sukeldus tagaruumi, jättes tüdruku seekord ukse taha. Ta pani selga tööriided. Loomulikult ootas Põnn endiselt, kui ta väljus.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Mees ohkas. „Ma ei tea mingeid kõlakaid.” Olgu ma neetud, kui ma Trixia sõnu kordan.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Qiwi muheles võidukalt. „Noh, mina tean. Tule!” Ta avas ruumi välisukse ja saatis mehe elegantse kaalutu kummardusega avalikku koridori. „Ma tahan sinuga mõtteid vahetada sellest, mida sa nägid, aga tõesti, ma vean kihla, et sain hulga rohkem teada. Komiteel oli kolm veepeed, üks neist sissepääsu juures – paremad vaated kui sinul.” Tüdruk põrkles tema kõrval mööda koridori, selgitades, kui mitu korda ta oli videoid üle vaadanud, ja jutustades kõigist inimestest, kellega ta oli sestpeale klatšinud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Esimest korda kohtas Vinh Qiwi Pen Lisoleti lennuettevalmistuse ajal, Trilandi lähikosmoses. Siis oli tüdruk kaheksa-aastane sula tüütusepall. Ja mingil põhjusel valis ta Ezri oma tähelepanu objektiks. Pärast sööki või trenni tormas ta mehele selja tagant ligi ja tõukas teda vastu õlga – ja mida vihasemaks Ezr muutus, seda rohkem tundus asi talle meeldivat. Üks korralik vastulöök oleks kogu lapse suhtumist muutnud. Aga kaheksa-aastast ei saa tõugata. Meeskonna kohustuslikust miinimumvanusest puudus tüdrukul üheksa aastat. Lastega tegeleti enne ja pärast reisi – nad ei kuulunud meeskondadesse, eriti mitte neisse, mis suundusid tühja kosmosesse. Aga Qiwi emale kuulus kakskümmend protsenti ekspeditsioonist... Lisolet.17 perekond oli tõeliselt matriarhaalne, pärinedes Strentmannilt, Qeng Ho valduste kaugeimast servast. Nende välimus ja kombed olid kummalised. Ilmselt rikuti hulka reegleid, aga väike Qiwi võeti meeskonda. Teekonnal veetis ta ärkvel rohkem aastaid kui keegi teine, välja arvatud vahimeeskond. Suur osa tema lapsepõlvest möödus tähtede vahel, seltsiks ainult mõned täiskasvanud, sageli isegi mitte ta lihased vanemad. Ainult mõte sellele aitas hästi Vinhi ärritust jahutada. Vaene väike tüdruk. Ja enam mitte nii väike. Qiwi pidi olema neliteist aastat vana. Ja nüüd olid tema kehalised rünnakud enamjaolt asendunud sõnalistega – strentmanlaste kõrgegravitatsioonilist kehaehitust arvestades hea asi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nüüd laskusid mõlemad mööda ajuti peatelge. „Hei, Raji, kuidas edeneb?” Qiwi viipas ja naeratas peaaegu igale teisele möödujale. Msekkidel enne Tõusjate saabumist oli kapten Park üles sulatanud peaaegu poole laevastiku meeskonnast, piisavalt selleks, et kasutada kõiki sõidukeid ja relvi, hädapäraste asendajatega. Tuhat viissada inimest oleks Ezri vanemate ajutis olnud ainult suur pidu. Siin oli see rahvamass, ehkki paljud olid valvekorra ajal ära laevades. Nii paljude inimeste puhul võis tõesti märgata, et ruumid on ajutised, kui ühe ja teise meeskonna jaoks uusi kambreid täis puhuti. Peatelg moodustus ainult nelja väga suure õhupalli puutenurkadest. Pinnad virvendasid ajuti, kui neli või viis inimest pidid korraga üksteisest mööda libisema.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma ei usalda Tõusjaid, Ezr. Pärast lahket juttu lõikavad nad meil kõri läbi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vinh mühatas pahuralt. „Kuidas sa siis nii palju naeratad?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nad hõljusid mööda läbipaistvast kangatükist – ehtsast aknast, mitte tapeedist. Selle taga oli ajuti park. Tegelikult oli see vaevu rohkem kui suur bonsai, aga sisaldas ilmselt rohkem avatud ruumi ja elusolendeid kui terve Tõusjate steriilne keskkond. Qiwi pea pöördus ja hetke püsis ta vakka. Elusad taimed ja loomad suutsid peaaegu ainsana temaga nii teha. Tema isa oli elukeskkonna pealik – ja kogu lähimas Qeng Ho kosmoses tuntud bonsaikunstnik.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Siis tundus tüdruk toimuvasse tagasi ehmuvat. Tema naeratus naasis ülevoolavana. „Sest meie oleme Qeng Ho, kui me ainult vaevume seda tõika meenutama! Meil on uustulnukatest tuhandeid aastaid rohkem kavalust. „Tõusjad”, no mida mu suurt varvast! Nad on need, kes nad nüüd on, tänu Qeng Ho võrgu avaliku osa kuulamisele. Ilma võrguta kükitaks nad ikka veel omaenda varemete vahel.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Käik ahenes, kõverdudes pöörangusse. Selja taga ja kõrgemal summutas paisunud seinakangas meeskonna hääled. See oli ajuti sisim põis. Peale tugivaia ja energiajaama oli see ainus absoluutselt hädavajalik osa: bakteeria auk.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Siinne valvekord oli vastik töö, umbes nii madal, kui üldse olla sai, hüdrotiikide all bakteriaalsete filtrite puhastamine. Siin all ei lõhnanud taimed nii hästi. Tegelikult andis jõulisest tervisest märku täiuslik mädanemislehk. Suurema osa tööst sai ära teha masinatega, aga mõned otsused jäid parimalegi automaatikale lahendamatuks ja keegi ei olnud vaevunud nende jaoks kaugjuhitavaid valmistama. Omal moel oli see vastutav amet. Tee mõni loll viga ja bakteritüvi pääseb läbi membraani ülemistesse paakidesse. Toit maitseks siis nagu okse ja hais võiks levida ventilatsioonisüsteemi. Aga isegi kõige kohutavam viga ei tapaks ilmselt kedagi – vesinikulaevadel olid omad bakteeriad, mida hoiti üksteisest isoleerituna.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Seega oli siin õppimiskoht, karmide mõõdupuudega õpetajate meelest ideaalne: see oli keeruline, see oli ihulikult ebamugav ja viga võis põhjustada häbi, millest olnuks väga raske läbi jalutada.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Qiwi pani end kirja siin täiendavaid kohustusi täitma. Ta väitis, et talle meeldib see koht. „Papa ütleb, et alustada tuleb kõige väiksematest elusolenditest, enne kui tohib suuremaid käsitseda.” Ta oli kõndiv entsüklopeedia bakterite, põimunud metaboolsete skeemide, mitmesugustele kombinatsioonidele vastavate solgitaoliste lõhnabukettide ja igasugusest inimkokkupuutest kahjustuvate bakteritüvede (õnnistatud pisilased, mille lehka nad ei pidanud kunagi haistma) kohta.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ezr oleks esimese Kseki jooksul äärepealt kaks viga teinud. Ta tabas need, mõistagi, aga Qiwi märkas. Tavaliselt oleks tüdruk eksituste pärast tema kallal otsatult võtnud. Aga täna paelus Qiwit arutlus Tõusjatest. „Kas tead, miks me ei võtnud ühtki raskelastilaeva?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nende kaks suurimat maandurit jaksasid pinnalt orbiidile tõsta tuhat tonni. Aja jooksul oleks neil olnud kõik vajalikud lenduvad ained ja maagid. Loomulikult oli nimelt aeg see, millest Tõusjate saabumine nad ilma jättis. Ezr kehitas õlgu ja pidas pilgu võetaval proovil. „Ma tean kuulujutte.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Häh. Kuulujutte pole vajagi. Sa teaksid tõde väikese aritmeetika abil. Laevastikukapten Park eeldas, et me saame seltsi. Ta tõi kaasa minimaalselt maandureid ja keskkondi. Ja ta tõi hunnikute viisi püsse ja tuumakaid.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Võib-olla.” Kahtlemata.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Häda on selles, et neetud Tõusjad on nii lähedal, et nad tõid hulga rohkem – ja saabusid ikkagi meie kannul.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ezr ei vastanud, aga see polnud oluline.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Igatahes. Ma olen kõlakaid jälginud. Me peame olema väga, väga ettevaatlikud.” Ja tüdruk kadus sõjalisse taktikasse ning spekulatsioonidesse Tõusjate relvasüsteemide üle. Qiwi ema oli laevastiku asekapten, aga ta oli ka sõjaväelane. Strrentmanni sõjaväelane. Suurema osa lennuajast veetis Põnn matemaatika ja trajektooride ja insenerarvutuste seltsis. Bakteeria ja bonsaid olid isa mõjud. Ta võis kõikuda verise sõjardi, kavala Kaubitseja ja bonsaikunstniku vahel – seda kõike paari sekundi jooksul. Kuidas tema vanematel üldse pähe tuli abielluda? Ja said nad alles üksildase, ogara lapse. „Nii et otseses lahingus saaks me Tõusjatest jagu,” järeldas Qiwi. „Ja nad teavad seda. Sellepärast nad nii kenad ongi. Meie asi on nendega kaasa mängida; me vajame nende raskelastilaevu. Pärastpoole, kui nad lepingust kinni peavad, võivad nemad olla rikkad, aga meie oleme hulga rikkamad. Need narrid ei suudaks paagita ajutile õhkugi müüa. Kui asjad jäävad ausaks, tuleme sellest operatsioonist välja jõulisel kontrollpositsioonil.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ezr lõpetas jada ja võttis järgmise proovi. „Noh,” ütles ta, „Trixia arvab, et nad ei vaata seda üldse ausa kaubandussituatsioonina.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Hm.” Imelik, kuidas Qiwi solvas Vinhi juures peaaegu kõike – välja arvatud Trixiat. Enamasti tundus ta Trixiat lihtsalt eiravat. Qiwi oli ebaloomulikult vaikne. Peaaegu sekundi. „Ma arvan, et su sõbral on õigus. Kuule, Vinh, ma ei peaks seda sulle rääkima, aga Kaubanduskomitees on lausa lahkheli.” Kui tüdruku enda ema ei lobisenud, pidi see olema kujutlus. „Mina pakun, et komitees on paar idiooti, kelle meelest see on lihtsalt kaubandusläbirääkimine, kus kumbki pool annab oma parima ühiseks ettevõtmiseks – ja meie pool on, nagu alati, kavalam tingija. Nad ei taipa, et kui meid mõrvatakse, ei loe see midagi, et teisel poolel on puhaskahjum. Me peame siin karmiks jääma, valmistuma salarünnakuks.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Omal verejanulisel moel rääkis Qiwi nagu Trixia. „Emps ei öelnud otse nii, aga võib-olla on nad patiseisus.” Ta piidles meest silmanurgast, vandenõu teesklev laps. „Sa oled omanik, Ezr. Sa võiksid rääkida...”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Qiwi!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jajah, jajah, jajah. Mina ei öelnud midagi. Mina ei öelnud midagi!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tüdruk jättis ta umbes sajaks sekundiks rahule, alustas siis oma kavadega, kuidas Tõusjatelt kasumit lõigata, „kui me paar järgmist Msekki üle elame.” Kui ämblike planeeti ja SisseVälja tähte poleks olemas olnud, olnuks Tõusjad selles Qeng Ho ruumiosas sajandi leid. Nende laevastikuoperatsioone vaadates oli ilmne, et neil on automaatika ja süsteemide planeerimise peale mingit erilist annet. Samal ajal olid nende tähelaevad Qeng Ho omadest üle poole aeglasemad ja nende bioteadus lihtsalt sant. Qiwil oli sada plaani, kuidas see enda kasuks pöörata.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ezr lasi vaevakuuldud&lt;br /&gt;
 sõnadel endast üle voolata. Mõni teine kord võinuks ta uppuda tehtavale tööle keskendumisse. Selles vahetuses polnud lootustki. Kahe sajandi pikkused plaanid jõudsid nüüd puha paari kriitilisse Ksekki ja esimest korda mõtiskles ta oma laevastiku juhtimisest. Trixia oli kõrvalseisja, aga geniaalne ja teistsuguse vaatenurgaga kui eluaegsed kaubitsejad. Põnn oli nutikas, aga tavaliselt olid tema arvamused väärtusetud. Seekord... võib-olla saatis „emps” ta seda tegema. Kira Pen Lisoleti maailmavaade oli kujunenud väga kaugel, umbes nii kaugel, et kaugemale poleks Qeng Ho valdustes minna saanudki; võib-olla arvas ta, et teismeline õpipoiss võib asju mõjutada juba sellepärast, et ta on omaniku perekonnast. Neetud...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vahetus möödus edasiste taipamisteta. Tuhande viiesaja sekundi pärast on ta vaba. Kui ta lõuna vahele jätab, on tal aega riideid vahetada... aega paluda kohtumist kapten Parkiga. Ekspeditsioonis kulutatud kahel isikliku aja aastal polnud ta kordagi püüdnud oma perekonna sidemeid kasutada. Ja mis kasu minust nüüd tegelikult oleks? Suudaksin ma tõesti patiseisu muuta? Ta kõhkles kogu vahetuse lõpu selle mure ümber. Ta kõhkles ikka veel, kui ta bakteeria türbi seljast heitis... ja... helistas kapteni audientsisekretärile.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Qiwi irve oli ülbe nagu alati. „Ütle talle otse, Vinh. See peab olema sõjaväeline operatsioon.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta viipas tüdruku vaikima, märkas siis, et kõne ei läinud läbi. Blokeeritud? Hetkeks tundis Ezr kergenduslainet, nägi siis, et teda takistas sissetulev korraldus... kapten Parki kontorist. „Ilmuda kell 5.20.00 laevastikukapteni planeerimisruumi...” Mida rääkiski iidne needus soovide täitumisest? Ezr Vinhi mõtted olid märgatavalt sassis, kui ta ajuti taksolüüsideni tõusis.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Qiwi Lin Lisoleti, tarka väikest plikat, polnud enam näha.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kohtumisel ei olnud mõni personaliohvitser. Ezr ilmus laevastikukapteni planeerimisruumi QHS Pham Nuweni pardal ning seal ootas laevastikukapten... ja ekspeditsiooni Kaubanduskomitee. Nad ei näinud välja rõõmsad. Vinh sai heita ainult kiire pilgu, enne kui toetumisvarda juures valvel võttis. Silmanurkadest korraldas ta kiire loenduse. Jah, igaüks neist oli kohal. Nad rippusid koosolekulaua ümber ja nende vaade ei paistnud sõbralikuna.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Park tunnustas Ezri valveseisu järsu käeviipega. „Vabalt, õpipoiss.” Kolmsada aastat tagasi, kui Ezr oli viiene, külastas kapten Park Vinhi suguvõsaajutit Canberra lähikosmoses. Vanemad kohtlesid seda tüüpi kuninglikult, kuigi ta polnud vanem laevakapten. Aga Ezr mäletas pigem pealtnäha sõbraliku mehe kingitud pargimaid.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nende järgmisel kohtumisel oli Vinh seitsmeteistaastane õpipoisiks kippuja ning Park varustas laevastikku reisiks Trilandile. Milline vahe. Sestpeale olid nad vahetanud võib-olla sada sõna ja sedagi ekspeditsiooni ametlikel sündmustel. Ezr oli anonüümsuse üle lausa õnnelik, ja nüüd oleks ta selle eest kõik andnud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kapten Park nägi välja, nagu oleks ta neelanud midagi haput. Ta heitis pilgu üle Kaubanduskomitee liikmete ja Vinh hakkas järsku mõtlema, et kelle peale ta täpselt vihane on. „Noor V... õpipoiss Vinh. Meil on siin... ebaharilik... olukord. Sa tead, et nüüd, kus Tõusjad kohale jõudsid, on meie olukord siin delikaatne.” Tundus, et kapten ei vaja kaasanoogutamist, ja Ezri „jah, härra” suri enne huultele kerkimist. „Hetkel on meil mitu tegutsemisvõimalust.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ja Ezr taipas, et Qiwi Lisolet ei ajanud täielikku jahu. Laevastikukaptenil on absoluutne sõnaõigus taktikalistes situatsioonides ja harilikult vetohääl strateegilistes küsimustes. Aga ekspeditsiooni eesmärkide olulise muutmise puhul oli ta Kaubanduskomitee armul. Ja selle käigus oli miski läinud valesti. Mitte harilik häälte võrdsus; sellistel juhtudel oli laevastikukaptenitel otsustav hääl. Ei, see pidi olema haldustegelaste mässu piiril ummik. Sellisest olukorrast pobisesid õpetajad koolis alatasa, aga kui see üldse juhtus, siis võis noorem omanik peaaegu muutuda toimingus oluliseks teguriks. Umbes nagu ohverdatav kits.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Esimene võimalus,” jätkas Park Vinhi peas ringi kolistavatest õnnetutest järeldustest teadmatuna. „Me mängime Tõusjate pakutavat mängu. Ühistegevus. Ühine kontroll kõigi sõidukite üle selles tulevases planeedimissioonis.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ezr vaatas üle kõik komitee liikmed. Kira Pen Lisolet istus laevastikukapteni kõrval. Ta oli rõivastatud oma Suguvõsa armastatud Lisoleti-rohelisse vormi. Naine oli peaaegu sama väike kui Qiwi, nägu rahulik ja tähelepanelik. Aga temast jäi toore füüsilise jõu mulje. Strentmanni kehaehitus oli isegi Qeng Ho erinevustüüpide puhul äärmuslik. Mõned Kaubitsejad olid uhked oma varjatud suhtumiste üle. Kira Pen Lisolet mitte. Kira Pen Lisolet jälestas kapten Parki esimest „võimalust” just nii, nagu Qiwi väitiski.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ezri tähelepanu libises teisele tuttavale näole. Sum Dotran. Halduskomiteed olid eliit. Seal leidus paar tegelikku omanikku, aga enamik olid kutselised planeerijad, kes töötasid end üles kapitalini, mis võimaldaks neil isiklikke laevu omada. Ja vähemikus olid väga vanad inimesed. Suurem osa vanadest tegijatest olid põhjalikud eksperdid, kes tõesti eelistasid haldamist igale omamise vormile. Sum Dotran oli üks neist. Kunagi töötas ta Vinhi suguvõsa heaks. Ezr oletas, et temagi on Parki esimese „võimaluse” vastu.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Teine võimalus. Eraldi kontrollstruktuurid, ei mingeid ühismeeskonnaga maandureid. Niipea, kui võimalik, teeme end ämblikele isiklikult teatavaks” – ja eristagu Kaubanduse Isand suuremad võitjad väiksematest. Siis, kui mängureid on kolm, peaks lihtsa reetlikkuse eelised vähenema. Paari aastaga võis nende suhe Tõusjatega muutuda suhteliselt normaalseks konkureerimiseks. Mõistagi võisid Tõusjad ühepoolset seisukohta iseenesest reetmiseks pidada. Kahju küll. Vinhile tundus, et vähemalt pool komiteed toetab seda varianti – aga mitte Sum Dotran. Vanamees noogutas korraks peaga Vinhile, muutes sõnumi ilmselgeks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kolmas võimalus. Me pakime oma ajutid kokku ja suundume Trilandile tagasi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vinhi jahmunud nägu pidi olema varjamatu. Sum Dotran täpsustas: „Noor Vinh, kapten tahab öelda seda, et me oleme üle manööverdatud ja võib-olla alarelvastatud. Keegi meist ei usalda neid Tõusjaid ja kui nad meile kallale tulevad, poleks meil mingit pääsu. Lihtsalt liiga riskantne on...”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kira Pen Lisolet laksas vastu lauda. „Vaidlen vastu! See kohtumine oli algusest peale absurdne. Ja mis veel hullem, nüüd selgub, et Sum Dotran kasutab seda ainult oma vaadete pealesurumiseks.” Niipalju siis teooriast, et Qiwi tegutses ema juhendamisel.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Te mõlemad rikute korda!” Kapten Park vakatas hetkeks, põrnitsedes komiteed. Siis: „Neljas võimalus: me ründame ennetavalt Tõusjate laevastikku ja kindlustame endale selle süsteemi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Püüame kindlustada,” täpsustas Dotran.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma vaidlen vastu!” Jälle Kira Pen Lisolet. Ta viipas ühiskujutist esile manades. „Ennetav rünnak on ainus kindel tegevusplaan.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Lisoleti kujutluses polnud tähemaastikku ega teleskoobivaadet ämblike maailmale. Seal polnud organisatsiooni või ajatelje kaarte, mis sageli hõivasid planeerijate tähelepanu. Ei, need olid ähmaselt planetaarsete navidiagrammide moodi, näidates kahe laevastiku asukohta ja kiirusvektoreid teineteise, ämblike maailma ja SisseVälja tähe suhtes. Punktiirid tähistasid tulevasi asukohti vastavates koordinaatsüsteemides. Teemantkivid olid samuti tähistatud. Leidus teisigi tähiseid, taktikalisi sõjaväesümboleid, märkeid gigatonnide ja rakettpommide ja elektrooniliste vastumeetmete kohta.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ezr uudistas ekraane ja püüdis meenutada sõjateaduse tunde. Kuulujutud kapten Parki salajasest lastist olid õiged. Qeng Ho ekspeditsioonil olid hambad – pikemad, teravamad hambad kui ühelgi harilikul kaubalaevastikul. Ja Qeng Ho sõjaväelased olid saanud aega ette valmistuda; kahtlemata olid nad seda kasutanud, ehkki SisseVälja süsteem oli uskumatult lage, ühegi hea paigata üllatusrünnakute või varuvägede peitmiseks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tõusjad teiselt poolt: nende laevade ümber kobarduvad sõjalised sümbolid andsid ähmaseid hinnangulisi vihjeid. Tõusjate automaatika oli tundmatu, võib-olla Qeng Ho omast parem. Tõusjad olid kaasa toonud kaks korda rohkem puhast lasti ja targem oli arvata, et neil oli proportsionaalselt rohkem relvi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ezri tähelepanu pöördus jälle koosolekulauale. Kes peale Kira Lisoleti pooldas üllatusrünnakut? Ezr oli veetnud suure osa lapsepõlvest Strateegiaid uurides, aga suured reetmised, nagu talle õpetati, olid hullumeelsuse ja pahatahtlikkuse valdkonnast, mitte asjad, mida endast lugupidav Qeng Ho liige iialgi peaks või suudaks ette võtta. Näha üht Kaubanduskomiteed mõrva arutamas, see oli vaatepilt, mis pidi... talle mõneks ajaks meelde jääma.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vaikus venis ebaloomulikult pikale. Kas nad ootasid, et ta midagi ütleks? Lõpuks selgitas kapten Park: „Sa said ilmselt aru, et meil on siin suluseis, õpipoiss Vinh. Sul pole hääleõigust, kogemust ega üksikasjalikku ülevaadet olukorrast. Soovimata sind solvata, pean ma tunnistama, et mul on häbi üldse sind siia koosolekule tuua. Aga sa oled meeskonnaliikmetest ainuke, kes on kahe meie laeva omanik. Kui sul on meie võimaluste suhtes mingit nõu anda, oleksime seda kuuldes... rõõmsad.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Õpipoiss Ezr Vinh võis olla väike mängunupp, aga nimelt nüüd oli ta tähelepanu keskpunktis, ja mida ta enda eest kosta oskas? Mõtteisse mullitas miljon küsimust. Koolis harjutati kiireid otsuseid, aga isegi seal anti talle rohkem tausta kui nüüd. Mõistagi polnud need inimesed kuigi huvitatud tema tegelikust analüüsist. See mõte torkis, lõi ta äärepealt paanikatardumusest välja. „N-neli võimalust, laevastikukapten? Kas pole mõnd v-vähemtähtsat, mis siia koosolekule ei jõudnudki?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mitte ühtki, mida oleks toetanud mina või komitee.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Hm. Sina oled Tõusjatega rääkinud rohkem kui keegi teine. Mida sa arvad nende juhist, sellest Tomas Naust?” Nimelt niisuguse küsimuse üle olid nad Trixiaga arutlenud. Ezr ei oleks iialgi kujutlenud, et ta küsib seda laevastikukaptenilt isiklikult.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Parki suu tõmbus&lt;br /&gt;
 kriipsuks ja korraks kartis Ezr, et ta plahvatab. Siis ta noogutas. „Ta on taibukas. Tema tehniline taust tundub Qeng Ho laevastikukapteniga võrreldes nõrgana. Ta on Strateegiate süvauurija, ehkki mitte tingimata samade, mis meie... Ülejäänu on oletus ja vaist, ehkki ma arvan, et komitee liikmed enamjaolt nõustuvad: ma ei usaldaks Tomas Naud üheski kaubanduslikus kokkuleppes. Ma arvan, et ta saaks hakkama suure reetmisega, kui see talle pisikesegi kasu tooks. Ta on väga libe, sündinud valetaja, keda ei huvita sugugi edasised ärisidemed.” Kokkuvõttes oli see samahästi kui kõige hukkamõistvam väide, mida üks qengholane võis teise elusolendi kohta väljendada. Ezr aimas äkitselt, et kapten Park pidi olema üks salarünnaku toetajaid. Ta vaatas Sum Dotrani poole ja siis uuesti Parkile otsa. Nood kaks, keda ta kõige rohkem usaldas, olid teine teises suunas üle kaardi serva põrutanud! Isand, kas te siin ei tea, et ma olen ainult õpipoiss!&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ezr katkestas sisemise hala. Ta kõhkles mitu sekundit, mõeldes küsimuse tõepoolest läbi. Siis: „Teie hinnangut arvestades, härra, olen ma kahtlemata esimese võimaluse, ühistegevuse vastu. Aga... samuti olen ma üllatusrünnaku mõtte vastu, sest...”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Suurepärane otsus, poiss,” sekkus Sum Dotran.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„... sest see on asi, mida me Qeng Hos ei ole harjutanud, kui palju me ka poleks seda uurinud.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;See jättis kaks võimalust: kahjudele vaatamata põgeneda – või jääda paigale, teha Tõusjatega minimaalset koostööd ja anda ämblikele esimesel võimalusel vihje. Isegi kui taganemine olnuks objektiivselt õigustatud, tähendanuks see ekspeditsiooni masendavat läbikukkumist. Kütuse olukorda arvestades olnuks see ka erakordselt aeglane.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ainult veidi üle miljoni kilomeetri kaugusel oli suurim siinses inimkosmose osas tuntud saladus-võimalik-aare. Nad olid läbinud viiskümmend valgusaastat, et nii ahvatlevalt lähedale jõuda. Suured riskid, suur aare. „Härra, praegu lahkudes loobuksime liiga paljust. Aga me kõik peame nüüd olema nagu sõjaväelased, kuni asjad on ilmselgelt ohtlikud.” Lõppude lõpuks olid Qeng Hol omad sõdalaslegendid. Pham Nuwen oli võitnud üksjagu lahinguid. „M-ma soovitan, et me jääme siia.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vaikus. Ezr arvas nägevat enamikul nägudest kergendust. Laevastiku asekapten Lisolet oli lihtsalt sünge. Sum Dotran polnud nii tagasihoidlik: „Poiss, palun. Mõtle järele. Sinu suguvõsa riskib siin kahe tähelaevaga. Pole häbistav tõmbuda tagasi enne kõige tõenäolist kaotamist. See on hoopis tarkus. Tõusjad on lihtsalt liiga ohtlikud, et...”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Park hõljus oma kohalt laua ääres üles, sirutas lihava käe. Käsi laskus pehmelt Sum Dotrani õlale ja Parki hääl oli leebe. „Vabanda, Sum. Sa tegid kõik, mis suutsid. Sa panid meid isegi noort omanikku ära kuulama. Nüüd on aeg... meil kõigil... leppida ja edasi minna.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Dotrani nägu tõmbles pettumusest või kartusest. Ta hoidis hetke väreleva keskendumisega hinge kinni, lasi sel siis suust välja vihiseda. Järsku paistis ta väga vana ja väsinuna. „Nii see on, kapten.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Park libises laua taha istuma tagasi ja saatis Ezrile kiretu pilgu. „Täname nõuande eest, õpipoiss Vinh. Ma eeldan, et sa austad selle kohtumise konfidentsiaalsust.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah, härra.” Ezr ajas end sirgu.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Võid minna.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Uks tema taga avanes. Ezr tõukas end tugipostist lahti. Kui ta läbi ukseava hõljus, rääkis kapten Park juba komiteega. „Kira, mõtle relvade paigutamisest kõigile väikesõidukitele. Võib-olla saame Tõusjatele vihje anda, et koostöölaevu on väga ohtlik üle võtta. Ma...”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Uks libises ülejäänu ees kinni. Ezr oli korraga kergendusest ja paanikast nõrk. Võib-olla nelikümmend aastat enne õiget aega võttis ta tõepoolest osa laevastiku otsuse tegemisest. See ei olnud lõbus.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt; &lt;/p&gt;
&lt;p&gt; &lt;/p&gt;
&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;</description>
 <pubDate>Thu, 18 Aug 2016 14:27:13 +0000</pubDate>
 <dc:creator>admin</dc:creator>
 <guid isPermaLink="false">104 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu</guid>
 <comments>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/veel#comments</comments>
</item>
<item>
 <title>Eessõna</title>
 <link>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/eess_na_0</link>
 <description>&lt;div class=&quot;field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot; property=&quot;content:encoded&quot;&gt;&lt;p&gt;Eessõna&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Selle Mehe jaht venis rohkem kui saja valgusaasta ja kaheksa sajandi pikkuseks. Otsiti alati salaja, mõnikord seda ka isekeskis tunnistamata. Algusaastatel peitusid raadiosaadetes lihtsalt krüpteeritud pöördumised. Möödus aastakümneid ja sajandeid. Leidus vihjeid, vestlusi Selle Mehe reisikaaslastega, viiteid poolest tosinast vastukäivast suunast: See Mees oli nüüd üksi ja suundus veelgi kaugemale; See Mees oli surnud juba enne otsingu algust; See Mees juhtis sõjalaevastikku ja pöördus tagasi neid nuhtlema.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ajapikku muutusid kõige usutavamad lood pisut järjekindlamaks. Tõendid olid piisavalt kindlad, et teatavad laevad muudaksid kurssi ja kulutaksid aastakümneid vihjeid otsides. Kõrvalepõigete ja viivituste tõttu kaotati varandusi, aga neid kandsid vähesed suurimatest kaubandussuguvõsadest ja need jäid märkamatuks. Nad olid nii rikkad ja otsing nii tähtis, et see ei lugenud üldse. Sest otsing oli koondunud: See Mees reisis üksi, ebamäärase identiteetimuutva ähmana, täites ridamisi ühekordseid tööotsi tähtsusetutel kaubalaevadel, aga liikudes neile üha lähemale, tagasi siinsesse inimkosmose otsa. Jaht ahenes sajalt valgusaastalt viiekümnele, kahekümnele – ja poolele tosinale tähesüsteemile.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ja viimaks keskendus inimjaht üheleainsale maailmale inimkosmose südamikupoolses otsas. Nüüd võis Sammy õigustada laevastiku olemasolu nimelt jahi lõpetamisega. Meeskond ja isegi enamik omanikke ei teadnud lennu tegelikku eesmärki, aga tal oli suur võimalus otsing viimaks lõpetada.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sammy läks Trilandil ise planeedile. Seekord oli mõistlik, et laevastikukapten tegeleb üksikasjadega isiklikult. Sammy oli laevastikus ainus, kes oli Seda Meest isiklikult kohanud. Ja arvestades, kui populaarne tema laevastik siin parajasti oli, võis ta trügida läbi suvalise tekkiva bürokraatliku jama. Need olid head põhjused... aga Sammy olnuks igal juhul siin all. Ma olen nii kaua oodanud ja peagi on ta meil käes.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Miks ma peaks aitama teil kedagi leida? Ma ei ole teie ema!” Väike mees oli oma kabineti tagaseina tõmbunud. Tema taga oli uks viie sentimeetri võrra paokil. Sammy silmas last, kes sealt neid hirmununa piilus. Väike mees pani ukse kõvasti kinni. Ta põrnitses Metsanduse konstaableid, kes olid Sammy ees sisse tulnud. „Ma ütlen veel üks kord: minu töökoht on võrk. Kui te ei leidnud sealt, mida vajate, siis ei saa seda ka minu käest.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Vabandust.” Sammy koputas lähimale konstaablile õlale. „Vabandust.” Ta lipsas läbi oma kaitsjate ridade.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Omanik nägi, et keegi pikk murrab läbi. Ta haaras kirjutuslauast kinni. Heldeke. Kui ta kustutab oma üle võrgu jaotatud andmebaasid, ei saa nad temalt midagi kätte.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Aga tüübi liigutus tardus. Ta jõllitas rabatuna Sammy nägu. „Admiral?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ee, „laevastikukapten”, kui sulle sobib.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah, jah! Me oleme sind nüüd iga päev uudistest vaadanud. Palun! Istu. Sina esitasid selle päringu?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Muudatus tema käitumises oli nagu õie avanemine päikese käes. Ilmselt oli Qeng Ho linnarahva seas sama populaarne kui Metsandusministeeriumis. Paari sekundiga oli omanik – „eradetektiiv”, nagu ta end nimetas – andmed esile mananud ja otsinguprogrammid algatanud. „... Hmm. Sul pole nime ega head välimuse kirjeldust, ainult arvatav saabumiskuupäev. Okei, nüüd väidab Metsandus, et sinu tüübist pidi saama keegi nimega „Bidwel Ducanh”.” Tema pilk libises külitsi vaikivatele konstaablitele ja ta muigas. „Nad on väga tublid puuduliku teabe põhjal mõttetuid järeldusi tegema. Antud juhul...” Ta tegi midagi oma otsinguprogrammidega. „Bidwel Ducanh. Jajah, nüüd, kui ma seda otsin, tuleb mulle meelde, et ma kuulsin temast. Kuuskümmend või sada aastat tagasi sai ta päris kuulsaks.” Tegelane, kes saabus eikusagilt, kaasas mõõdukas hulk raha ja üleinimlik oskus ennast reklaamida. Kolmekümne aasta vältel tagas ta endale mitme olulise korporatsiooni toetuse ja koguni Metsandusministeeriumi soosingu. „Ducanh väitis, et on linnainimene, aga vabadusvõitleja ta ei olnud. Ta tahtis kulutada raha mingile ogarale pikaajalisele plaanile. Mis see oligi? Ta tahtis...” Eradetektiiv tõstis pilgu kirjaridadelt, et hetkeks Sammyle otsa jõllitada. „Ta tahtis rahastada ekspeditsiooni SisseVälja tähele!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sammy ainult noogutas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Neetud! Kui tal oleks see õnnestunud, oleks Trilandi ekspeditsioon juba peaaegu kohal.” Detektiiv oli hetke vait, otsekui mõtiskleks kaotatud võimaluse üle. Ta pööras pilgu taas andmetele. „Ja tead, ta sai peaaegu hakkama. Meiesugune maailm pidanuks end lõhki laenama, et tähtede vahele jõuda. Aga kuuskümmend aastat tagasi käis Trilandil üksik Qeng Ho tähelaev. Mõistagi ei tahtnud nad kursist kõrvale kalduda, aga mõned Ducanhi toetajad lootsid nende abile. Ducanh ei tahtnud sellest mõttest kuuldagi, isegi ei rääkinud Qeng Hoga. Pärast seda kaotas Bidwel Ducanh samahästi kui kogu usaldusväärsuse... Ta kadus silmist.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;See kõik leidus Trilandi Metsandusministeeriumi andmetes. Sammy vastas: „Jah. Meid huvitab, kus on see isik praegu.” Kuuskümmend aastat polnud Trilandi päikesesüsteemis viibinud ühtki tähtedevahelist laeva. Ta on siin!&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ah, nii et teie meelest on tal mingit lisateavet, midagi, mis oleks kasulik isegi pärast viimase kolme aasta sündmusi?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sammy surus alla vaistliku vägivaldsuse. Nüüd veel natuke kannatust, mis tähtsust sel oli pärast sajandeid ootamist? „Jah,” kostis ta heatahtlikult kaalutledes, „hea oleks uurida kõiki asjaolusid, kas pole?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Õige. Sa tulid õigesse kohta. Ma tean linnas asju, mida Metsanduse rahvas üldse ei vaevu jälgima. Ma tahan tõepoolest aidata.” Mees vaatas mingisugust skaneerimisanalüüsi, seega polnud aeg päriselt raisatud. „Need võõraste raadiosõnumid muudavad maailma ja ma tahan, et minu lapsed...”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Detektiiv kortsutas kulmu. „Huh! Sa panid sellest Bidweli-tüübist napilt mööda, laevastikukapten. Näe, ta on juba kümme aastat surnud.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sammy ei öelnud sõnagi, aga ilmselt vääratas tema leebe olek; väike mees võpatas üles talle otsa vaadates. „M-ma vabandan, härra. Võib-olla jättis ta mingeid esemeid, testamendi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ei saa olla. Mitte nüüd, kui ma olen nii lähedal. Aga see oli võimalus, mida Sammy kogu aeg oli teadnud. Üürikeste eluigade ja tähtedevaheliste kauguste universumis oli see harilik. „Ma oletan, et meid huvitavad kõik andmed, mille see mees maha jättis.” Sõnad kõlasid tuhmilt. Vähemalt on meil lõpplahendus – see oleks mõne ninaka luureanalüütiku lõpurida.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Detektiiv näppis ja pomises oma seadmete kallal. Metsandusministeerium oli teda vastumeelselt nimetanud üheks parimaks linnaelanike klassis, nii heaks jaotajaks, et nad ei saanud tema ülevõtmiseks lihtsalt tema varustust konfiskeerida. Ta püüdis siiralt abiks olla. „Testament võib olemas olla, laevastikukapten, aga see pole Suurküla võrgus.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Siis mõnes teises linnas?” Tõik, et Metsandusministeerium oli jupitanud linnade võrgustikke, oli Trilandi tuleviku suhtes väga halb märk.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„... Mitte päris. Vaata, Ducanh suri ühes Püha Xupere’i Vaeste Lahkumiskodus, Alamsöe omas. Paistab, et tema asjad jäid munkade kätte. Ma olen kindel, et priske annetuse eest loobuvad nad neist.” Tema pilk tabas jälle konstaableid ja näoilme karmistus. Võib-olla tundis ta ära vanima, Linnajulgeoleku komandandi. Kahtlemata saanuks nood ilma igasuguse annetuseta munki asjadest välja tõsta.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sammy tõusis ja tänas eradetektiivi; isegi talle endale kõlasid ta sõnad puiselt. Kui ta ukse ja oma saatjate poole tagasi astus, tuli detektiiv kähku laua tagant välja ning järgnes talle. Sammy taipas äkilise piinlikkusega, et mees polnud tasu saanud. Ta pöördus uuesti, avastades äkki, et see tüüp meeldib talle. Ta imetles inimest, kes nõuab oma palka ebasõbralike mentide nina all. „Kuule,” alustas Sammy, „rohkem ma ei...”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Aga tüüp tõstis käed. „Ei, pole vaja. Aga ma tahaksin sinult üht teenet. Vaata, mul on suur perekond, kõige andekamad lapsed, keda sa eluski oled näinud. Ühisekspeditsioon ei lahku Trilandilt veel viis või kümme aastat, eks ole? Saad sa tagada, et minu lapsed, kas või üks neist...”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sammy kallutas pead. Selle ülesandega seotud teened läksid väga kalliks. „Vabandust, härra,” ütles ta võimalikult lahkelt. „Sinu lapsed peavad võistlema kõigi teistega. Las nad õpivad ülikoolis hoolega. Las nad võtavad eesmärgiks väljakuulutatud erialad. See annab neile parima võimaluse.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah, laevastikukapten! Nimelt seda teenet ma palungi. Kas sa hoolitseksid...” Ta neelatas ja vaatas kirglikult Sammyle näkku, tegemata teistest väljagi. „... kas sa hoolitseksid, et neil lubatakse ülikoolis õppida?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Muidugi.” Veidi moosi akadeemilistel sisseastumisnõuetel ei häirinud Sammyt sugugi. Siis taipas ta, mida teine tegelikult ütleb. „Härra, ma tagan selle.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Tänan. Tänan!” Mees asetas Sammy pihku oma visiitkaardi. „Siin on minu nimi ja andmed. Ma hoian selle ajakohase. Palun pea meeles.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah, ee, hr. Bonsol, ma pean meeles.” See oli klassikaline Qeng Ho tehing.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Linn jäi kaugele Metsandusministeeriumi hõljuki alla. Suurkülas oli ainult umbes pool miljonit elanikku, aga nood olid surutud sopilisse slummi, mille kohal õhk virvendas suvisest kuumusest. Esimeste Asunike metsamaad laiusid selle ümber tuhandete kilomeetrite kaugusele, neitsilik maastatud loodus.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nad kerkisid kõrgele selgesse säravsinisesse õhku, kaardudes lõuna suunas. Sammy ei teinud enda kõrval istuvast Trilandi „Linnajulgeoleku” ülemast väljagi; praegu polnud tal vajadust ega soovi diplomaatiline olla. Ta lükkas sisse ühenduse laevastiku asekapteniga. Kira Lisoleti masinaruanne voogas silme eest läbi. Sum Dortan oli plaanide muutusega nõus: kogu laevastik läheb SisseVälja tähe juurde.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Sammy!” Kira hääl lõikus läbi masinaruande. „Kuidas läks?” Kira Lisolet teadis laevastikus ainsana peale tema selle reisi, selle inimjahi tegelikku eesmärki.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma...!” Ilma jäime, Kira. Aga Sammy ei suutnud neid sõnu öelda. „Vaata ise, Kira. Minu veepee viimased kaks tuhat sekundit.&lt;br /&gt;
 Ma lendan nüüd tagasi Alamsöele... et üks viimane lahtine ots kokku sõlmida.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Järgnes paus. Lisolet oli indekseeritud läbivaatusel käbe. Hetke pärast kuulis mees teda endamisi vandumas. „Okei... aga sõlmi tõesti see viimane lahtine ots kokku, Sammy. Varemgi oli kordi, kui me arvasime, et oleme temast ilma.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mitte kunagi niimoodi, Kira.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma ütlesin, tee see absoluutselt kindlaks.” Naise hääles kostis terast. Tema suguvõsale kuulus suur osa laevastikust. Isiklikult talle kuulus üks laev. Tegelikult oli ta sel reisil ainus tegevomanik. Enamasti polnud see probleem. Kira Pen Lisolet oli peaaegu kõigis küsimustes mõistlik inimene. Praegune oli üks erandeid.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Teen kindlaks, Kira. Sa ju tead.” Sammy tajus äkki oma küünarnuki ääres Trilandi julgeolekuülemat – ja meenutas, mille ta kogemata mõni hetk tagasi avastas. „Kuidas üleval läheb?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Naise vastus oli hooletu, omamoodi vabandus. „Hästi. Ma sain laevatehase tšekid. Tehingud tööstuskuudega ja asteroidikaevandustega tunduvad asjalikud. Ma arvan ikkagi, et me saame kolmesaja Msekiga varustuse ja meeskonna kokku. Tead küll, kui hädasti trilandlased sellest reisist kasu tahavad saada.” Sammy kuulis tema hääles naeratust. Ühendus oli krüptitud, aga naine teadis, et Sammy ots polnud kohe sugugi turvaline. Triland oli klient ja varsti ka lennupartner, aga nad pidid teadma, kuidas asjad täpselt on.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Väga hea. Lisa nimekirjale üks asi, kui seda juba sees pole: „Arvestades, et soovime parimat võimalikku spetsialistide meeskonda, nõuame, et Metsandusministeeriumi kõrgharidusprogrammid oleksid avatud kõigile, kes meie katsed läbivad, mitte ainult Esimeste Asunike pärijatele.””&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Muidugi...” Möödus sekund, täpselt piisav aeg ülemõtlemiseks. „Kõrgus, kuidas me saime midagi niisugust märkamata jätta?” Me jätsime selle märkamata, sest mõnd lolli on väga raske alahinnata.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tuhat sekundit hiljem kerkis neile vastu Alamsöe. See oli peaaegu kolmkümmend kraadi lõunalaiusel. Selle ümber laotuv külmunud tühermaa nägi välja nagu saabumiseelsed pildid Trilandi ekvaatorist viissada aastat tagasi, enne, kui Esimesed Asunikud hakkasid kasvuhoonegaase kruttima ja maataolise ökoloogia ülipeeni struktuure rajama.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Alamsöe ise oli peaaegu keset kohatut musta plekki – sajanditepikkuste „nukleooniliselt puhaste” raketikütuste tulemust. Siin oli Trilandi suurim kosmosesadam planeedi pinnal, ehkki linn oli hiljuti kasvanud sama süngeks ja agullikuks nagu kõik teised siin planeedil.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Hõljuk lülitas sisse rootorid ja rühkis aeglaselt laskudes üle linna. Päike oli väga madalal ja tänavad enamjaolt hämaruses. Aga iga kilomeetriga tundusid tänavad kitsamana. Kohandatud komposiidid andsid maad kuupidele, mis kunagi võisid olla lastikonteinerid. Sammy jälgis seda süngena. Esimesed Asunikud olid sajandeid vaeva näinud, et luua kaunist maailma; nüüd kippus see neil alt laiali plahvatama. Maastatud maailmades oli see levinud häda. Lõplikult edukaks maastamiseks oli vähemalt viis suhteliselt valutut meetodit. Aga kui Esimesed Asunikud ja nende „Metsandusministeerium” ei soovi ühtki rakendada... noh, siin ei pruukinud olla tsivilisatsiooni tema laevastiku naasmist vastu võtmas. Kunagi, peagi pidi ta valitseva klassi liikmetega ette võtma avameelse vestluse.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Mõtted tulid olevikku tagasi, kui hõljuk rohmakate ehitiste vahel maha jõnksatas. Sammy ja tema Metsanduse kapid kõndisid läbi poolkülmunud jäite. Nad lähenesid hoonele, mille trepil vedelesid kastides läbisegi rõivahunnikud – annetused? Kapid tegid nende ümber ringi. Siis olid nad trepist üleval ja sees.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Lahkumiskodu juhataja ütles enda nimeks vend Song ja nägi välja surmvana. „Bidwel Ducanh?” Tema pilk libises närvilisena Sammyst eemale. Vend Song ei tundnud Sammyt nägupidi, aga Metsandusministeeriumi ta teadis. „Bidwel Ducanh suri kümme aastat tagasi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta valetas. Ta valetas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sammy tõmbas sügavalt hinge ja vaatas kipakas ruumis ringi. Äkitselt tundis ta end tõesti nii ohtlikuna, nagu mõni laevastiku mustatööline teda kujutles. Halastamullejumal, aga ma teen, mida iganes, et sellest mehest tõtt kätte saada. Ta vaatas uuesti vend Songile otsa ja katsetas sõbraliku naeratusega. Ilmselt ei tulnud see päris õige välja; vanamees astus sammu tagasi. „Lahkumiskodu on koht, kus vanad inimesed surevad, jah?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See on koht, kus kõik võivad elada oma elupäevade lõpuni. Me kasutame kogu raha, mille inimesed meile toovad, et aidata kõiki inimesi, kes tulevad.” Trilandi perversses olukorras oli vend Songi lihtsustusel oma tontlik mõte. Ta aitas vaeseimatest haigeimad, nagu oskas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sammy tõstis käe. „Ma annetan sada aastat eelarvet igale teie ordu lahkumiskodule... kui sa viid mu Bidwel Ducanhi juurde.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma...” Vend Song astus veel sammu tagasi ja istus räntsatades. Kuidagi teadis ta, et Sammy võib selle lubaduse täita. Võib-olla... Aga siis vaatas vanamees Sammy poole üles ja tema ainitises pilgus oli meeleheitlik kangekaelsus. „Ei. Bidwel Ducanh suri kümme aastat tagasi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sammy sammus läbi kambri ja haaras vanamehe tooli käetugedest. Ta surus näo teise näo ligi. „Sa tead inimesi, kelle ma kaasa tõin. Kas sa kahtled, et kui ma ütlen, võtavad nad su lahkumiskodu jupphaaval tükkideks? Kas sa kahtled, et kui me ei leia siit seda, mida ma otsin, teeme me sama iga sinu ordu lahkumiskoduga kogu maailmas?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Oli selge, et vend Song ei kahelnud. Ta tundis Metsandusministeeriumi. Ometi kartis Sammy hetke, et Song seisab isegi sellele vastu. Ja siis teen mina seda, mida pean. Järsku tundus vanamees iseendasse kokku varisevat, nuttis hääletult.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sammy astus toolist kaugemale. Möödus paar sekundit. Vanamees lõpetas nutmise ja surus end püsti. Ta ei vaadanud Sammy poole ega viibanud; ta löntsis lihtsalt ruumist välja.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sammy ja tema kaaskond järgnesid. Nad kõndisid ühekaupa mööda pikka koridori. Siin oli õudus. See ei tulnud tuhmist ja rikkis valgustusest ega veeplekilistest laepaneelidest ega räpasest põrandast. Seinte ääres istusid inimesed diivanitel või ratastoolides. Nad istusid ja jõllitasid eikuhugi. Esmalt arvas Sammy, et neil on silmaekraanid, et nende pilk on kaugel ära, võib-olla mingis ühiskujutises. Mõned neist, lõppude lõpuks, rääkisid, mõned tegid pidevaid keerukaid liigutusi. Siis märkas ta, et sildid seintel olid sinna värvitud. Lihtne, kooruv seinamaterjal oligi kõik, mis siin näha oli. Ja koridoris istuvate kuivetunud inimeste silmad olid alasti ja lagedad.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sammy kõndis otse vend Songi kannul. Munk pomises endamisi, ent sõnad olid arusaadavad. Ta rääkis Sellest Mehest: „Bidwel Ducanh polnud kena mees. Ta polnud inimene, kes võiks meeldida, isegi alguses... eriti alguses. Ta ütles, et oli kunagi rikas, aga ei toonud meile midagi. Esimesed kolmkümmend aastat, kui ma olin noor, töötas ta rohkem kui keegi teine meist. Ükski töö polnud liiga räpane, ükski töö liiga raske. Aga tal oli igaühe kohta midagi halba öelda. Ta narris igaüht. Ta istus patsiendi kõrval kogu elu viimase öö, ja pärast irvitas.” Vend Song rääkis minevikuvormis, aga paari sekundi pärast taipas Sammy, et ta ei püüa Sammyt milleski veenda. Song ei rääkinud isegi iseendaga. Tundus, nagu peaks ta matusekõnet kellelegi, kes on üsna pea surnud. „Ja siis, aastate möödudes, nagu meist kõigist, oli temast järjest vähem abi. Ta rääkis oma vaenlastest, kuidas nad ta tapaks, kui nad ta kunagi leiaks. Ta naeris, kui me lubasime teda varjata. Lõpuks jäi alles ainult tema õelus – ja seegi hääletu.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vend Song peatus suure ukse ees. Silt selle kohal oli uljas ja uhke: PÄIKESERUUM.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ducanh on see, kes vaatab loojangut.” Aga munk ei avanud ust. Ta seisis langetatud päi, päriselt teed tõkestamata.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sammy hakkas tema ümber ringi minema, seisatas siis ja sõnas: „Tasu, millest ma rääkisin: see paigutatakse teie ordu arvele.” Vanamees ei vaadanud tema poole üles. Munk sülitas Sammy jakile ja kõndis siis piki koridori tagasi, trügides konstaablitest mööda.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sammy pöördus ja tõmbas ukse mehaanilist linki.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Härra?” Rääkija oli Linnajulgeoleku komandant. Ment-bürokraat astus lähemale ja kõneles vaikselt. „Hm. Me ei tahtnud seda eskorditööd, härra. Siin peaks olema sinu omad inimesed.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Möh? „Nõustun, komandant. Miks te siis ei lasknud mul neid tuua?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See polnud minu otsus. Ma arvan, et nad mõtlesid, et konstaablid oleks märkamatumad.” Ment pööras silmad ära. „Kuule, laevastikukapten. Me teame, et teie Qeng Hos olete pika vihaga.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sammy noogutas, ehkki see tõde kehtis pigem klienttsivilisatsioonide kui üksikisikute kohta.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ment vaatas lõpuks talle silma. „Okei. Me tegime koostööd. Me tagasime, et miski sinu otsingust ei lekiks tagasi sinu... sihtmärgini. Aga seda kutti me sinu eest külmaks ei tee. Me ei vaata, me ei takista sind. Aga mina teda külmaks ei tee.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ah.” Sammy püüdis kujutleda, kuhu nimelt see tüüp moraalses panteonis asetuks. „Noh, komandant, rohkem polegi tarvis kui minu teelt eest hoida. Ma saan sellega ise hakkama.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ment jõnksas noogutada. Ta tõmbus tagasi ega järgnenud, kui Sammy „päikeseruumi” ukse avas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Õhk oli kõle ja läppunud, ent parem kui koridori lehkav niiskus. Sammy kõndis pimedast trepist alla. Ta oli endiselt siseruumis, aga mitte väga. Kunagi oli siin väljapääs, mis viis tänavale. Nüüd ümbritsesid seda kilekihid, tekitades omamoodi varjatud veranda.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Mis siis, kui ta on nagu need õnnetud seal koridoris? Nad tuletasid talle meelde inimesi, kellele polnud kättesaadav meditsiiniline abi. Või hulle laboratooriumikatseid. Nende mõistused olid surnud tükikaupa. Seda lõppu polnud ta iialgi tõsiselt arvestanud, aga nüüd...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sammy jõudis trepist alla. Nurga taga oli päevavalguse aimdus. Ta tõmbas käeseljaga üle suu ja seisis pika silmapilgu paigal.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Mine juba. Sammy astus edasi suurde ruumi. See nägi välja nagu osa parkimisplatsist, aga seda katsid poolläbipaistvad kilekihid. Kütet polnud ja tuuletõmbused sahistasid läbi kilelõhede. Avatud ruumis istus siin-seal toolidel paar sisse mässitud kogu. Nad ei istunud näoga&lt;br /&gt;
 üheski kindlas suunas; mõned vaatasid välisseina halli kivi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;See kõik jõudis Sammyle vaevu päralegi. Ruumi kaugeimas otsas langes madal ja viltune päikesevalguse vihk läbi katuse lõhe või läbipaistva koha. Üksainus inimene oli osanud istuda keset seda valgust.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sammy jalutas aeglaselt läbi ruumi, pööramata kordagi pilku loojangu punakuldses valguses istuvalt kujult. Nägu meenutas rassiliselt Qeng Ho tähtsaid suguvõsasid, aga see polnud nägu, mida Sammy mäletas. Mis sellest. Lisaks oli Sammy jakis DNA lugeja ning Selle Mehe ehtsa DNA-koodi koopia.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta oli tekkidesse mässitud ja kandis peas paksu kootud mütsi. Ta ei liigutanud, aga tundus midagi jälgivat, vaatavat päikeseloojangut. See on tema. Veendumus tuli ilma ratsionaalse mõtteta, murdus tundelainena temast üle. Võib-olla ebatäielik, aga see on tema.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sammy haaras vaba tooli ja istus valgustatud kogu vastu. Möödus sada sekundit. Kakssada. Loojangu viimased kiired kuhtusid. Selle Mehe pilk oli tühi, aga ta reageeris jahedusele näol. Pea liikus ähmaselt otsides ja ta tundus külalist märkavat. Sammy pöördus nii, et tema nägu valgustas loojangutaevas. Teise silmades liikus miski, arusaamatus, sügavikest üles heljuvad mälestused. Järsku kerkisid Selle Mehe käed tekkidest välja ning nõksatasid küünistena Sammy näo suunas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Sina!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah, härra. Mina.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kaheksa sajandi pikkune otsing oli läbi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;See Mees niheles ebamugavalt oma ratastega toolis, kohendades tekke. Mõned sekundid oli ta vait ja kui ta viimaks suu avas, olid sõnad katkendlikud. „Ma teadsin, et sinu... sugused otsivad mind ikka veel. Ma rahastasin seda neetud Xupere’i sekti, aga ma teadsin ikka... et sellest ehk ei piisa.” Ta vahetas jälle toolil asendit. Silmades paistis sära, mida Sammy omal ajal iialgi ei näinud. „Ära räägi. Iga suguvõsa aitas natuke kaasa. Võib-olla on igal Qeng Ho laeval üks meeskonnaliige, kes minu suhtes silmad lahti hoiab.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tal polnud aimugi otsingust, mis oli ta lõpuks leidnud. „Me ei soovi sulle halba, härra.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;See Mees naeris kähedalt, mitte vaieldes, aga kindlasti uskumata. „Mul ei vea, et sina pidid olema agent, kelle nad Trilandile saatsid. Sa oled küllalt nutikas, et mind leida. Nad oleks pidanud sind paremini tänama, Sammy. Sa peaksid olema vähemalt laevastikukapten, mitte mõni salamõrtsukast jooksupoiss.” Ta nihkus jälle, sirutas käe otsekui tagumikku kratsima. Mis lahti? Hemorroidid? Vähk? Heldeke, vean kihla, et ta istub käsirelval. Ta oli kõik need aastad valmis, ja nüüd jäi see tekkidesse kinni.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sammy kummardus innukalt ette. See Mees hoidis teda rääkimas. Tore. See võis olla ainus viis, kuidas ta üldse räägiks. „Nii et viimaks meil vedas, härra. Ma ise arvasin, et sa võid siia tulla, SisseVälja tähe pärast.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Teadlik tekkide kompamine lakkas hetkeks. Üle vanamehe näo vilksas irve. „See on ainult viiekümne valgusaasta kaugusel, Sammy. Inimkosmosele lähim astrofüüsiline mõistatus. Ja teie, munadeta Qeng Ho imeteod, pole seda iialgi külastanud. Püha kasum on ainus, millest teiesugused eales hoolivad.” Ta viipas parema käega andestavalt, vasak aga kaevus sügavamale tekkide vahele. „Aga noh, terve inimkond on täpselt samasugune. Kaheksa tuhat aastat teleskoopidega jälgimist ja kaks nässuläinud möödalendu, niipaljukest ime siis vääriski... Ma arvasin, et ehk õnnestub mul nii lähedal meeskonda kokku panna. Võib-olla leiaksin ma sealt midagi, mõne nipi. Siis, tagasi tulles...” Taas oli tema silmades võõrik sära. Ta oli oma võimatut unistust hellitanud nii kaua, et see oli ta neelanud. Ja Sammy taipas, et See Mees ei ole iseenda murdosa. Ta on lihtsalt hull.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Aga võlad hullumeelse ees on ikkagi tõelised võlad.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sammy kummardus veidi lähemale. „Sa oleksid võinud selle ära teha. Ma saan aru, et siit sõitis läbi tähelaev, kui „Bidwell Ducanh” oli oma mõjuvõimu tipul.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See oli Qeng Ho. Persse see Qeng Ho! Mina olen teist oma käed puhtaks pesnud.” Vasak käsi ei koukinud enam. Ilmselt oli ta oma käsirelva leidnud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sammy sirutas käe ja puudutas kergelt tekke, mis varjasid Selle Mehe vasakut käsivart. See polnud vägivaldne kinnihoidmine, vaid märguanne... ja palve saada veel hetk aega. „Pham. Nüüd on põhjus, miks SisseVäljale minna. Isegi Qeng Ho mõõdupuude järgi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Äh?” Sammy ei teadnud, kas asi oli puudutuses või tema sõnades või nii kaua välja ütlemata nimes – aga miski hoidis vanamehe põgusalt paigal ja kuulamisvalmis.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kolm aastat tagasi, kui me alles siia pidurdasime, tabasid trilandlased SisseVälja tähe lähedalt signaale. See oli sädesaatja, milletaolise võiks ehitada allakäinud tsivilisatsioon, mis on oma tehnikaajaloo täielikult kaotanud. Me saatsime välja omad antenniparved ja analüüsisime ise. Signaalid on nagu käsitsi morsekoodis, ainult et inimkäed ja inimrefleksid ei annaks mingil juhul päris sellist rütmi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vanamehe suu avanes ja sulgus, aga esialgu ei tulnud sõnagi. „Võimatu,” teatas ta lõpuks väga tasa.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sammy tundis oma näol naeratust. „Imelik on seda sõna sinult kuulda, härra.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Jälle vaikus. Selle Mehe pea vajus norgu. Siis: „Peavõit. Ma olin sellest ainult kuuekümne aasta kaugusel. Ja sina, mind siia välja jälitades... nüüd saad sa kõik kätte.” Käsivars oli endiselt peidus, aga ta oli toolis kühmu vajunud, kaotanud sisimale kaotusenägemusele.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Härra, mõned meist” – rohkem kui mõned – „on sind otsinud. Sa muutsid end väga raskestileitavaks ja kõigil vanadel põhjustel tuli see otsing saladuses hoida. Aga me ei soovinud kunagi sulle halba. Me tahtsime sind leida, et...” Et oma tegu heastada? Et andestust paluda? Sammy ei suutnud neid sõnu öelda ja need polnud päris tõde. Lõppude lõpuks polnud Sellel Mehel tookord õigus. Seega räägime olevikust. „Meile teeks au, kui sa meiega kaasa tuleksid, SisseVälja tähe juurde.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mitte kunagi. Ma ei ole Qeng Ho.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sammy jälgis alati hoolikalt oma laevade staatust. Ja nimelt praegu... Noh, see vääris proovimist. „Ma ei tulnud Trilandile üksiku laeva pardal, härra. Mul on laevastik.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Teise lõug kerkis pisinatuke. „Laevastik?” Huvi oli vana refleks, mitte päris surnud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Nad on lähisankrus, aga just praegu peaksid nad Alamsöelt nähtavad olema. Tahaksid sa näha?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vanamees kehitas kõigest õlgu, aga nüüd olid tema mõlemad käed väljas, puhkasid süles.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Las ma näitan sulle.” Ainult paari meetri kaugusele oli kilesse lõigatud uks. Sammy tõusis ja liikus aeglaselt ratastooli lükkama. Vanamees ei vaielnud vastu.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Väljas oli külm, ilmselt alla külmumispunkti. Ees rippusid katuste kohal loojanguvärvid, aga ainus tunnistus päevasoojusest oli üle kingade pritsiv jäine löga. Ta lükkas tooli edasi, suundudes üle parkimisplatsi paika, kust neil oleks mingi vaade läände. Vanamees vahtis ähmase pilguga ringi. Huvitav, millal ta viimati välja sai.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mõtlesid sa kunagi, Sammy, et sellele teejoomisele võib teisigi külalisi tulla?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Härra?” Nad olid parkimisplatsil kahekesi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„SisseVälja tähele leidub lähemaid inimeste koloniseeritud maailmu kui meie.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sellele teejoomisele. „Jah, härra. Me kuulame neid üha paremini pealt.” Kolm kaunist maailma kolmiktähesüsteemis ja viimastel sajanditel taas barbaarsusest tõusnud. „Nüüd nimetavad nad end „Tõusjateks”. Me pole neid kunagi külastanud, härra. Me võime oletada, et nad on mingisugune türannia, kõrgtehnoloogiline, aga väga suletud, väga sissepoole suunatud.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vanamees mühatas. „Mind ei huvita, kui sissepoole suunatud need värdjad on. See on asi, mis võiks... surnuidki äratada. Võta püsse ja rakette ja tuumakaid, Sammy. Palju, palju tuumakaid.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah, härra.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sammy manööverdas vanamehe ratastooli parkimisplatsi serva. Seedes nägi ta oma laevu aeglaselt taevasse kerkimas, palja silma eest endiselt lähima kortermaja taha varjatud. „Veel nelisada sekundit, härra, ja sa näed, kuidas nad vot umbes seal üle katuse tulevad.” Ta osutas õigele kohale.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vanamees ei lausunud sõnagi, aga vaatas üldjoontes üles. Paistsid tavaline õhuliiklus ja süstikud Alamsöe kosmosesadamas. Õhtu oli endiselt helehämar, aga palja silmaga võis leida tosinkond satelliiti. Läänes vilkus pisike punane tuli rütmi, mis tähendas, et see on ikoon Sammy seedes, mitte nähtav objekt. See oli tema SisseVälja tähe tähis. Isegi öösel, kui puudus Alamsöe valgus, polnuks SisseVälja päris nähtav. Aga väikese teleskoobiga paistis see nagu tavaline G-täht... veel. Ainult paari aasta pärast olnuks see nähtamatu kõigile peale teleskoobiparvede. Kui minu laevastik sinna jõuab, on see kaks sajandit pime olnud... ja peaaegu valmis järgmiseks uuestisünniks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sammy langes tooli kõrval ühele põlvele, tegemata sulavee niiskest jäisusest väljagi. „Las ma räägin sulle oma laevadest, härra.” Ja ta jutustas tonnaažist ja ehituse iseärasustest ja omanikest – noh, enamikust omanikest; mõned tuli jätta mingiks teiseks korraks, kui vanamehel pole relva käepärast. Ja kogu selle aja jälgis ta kaaslase nägu. Vanamees mõistis, mida ta ütleb, see oli ilmne. Tema vandumine kõlas vaikse monotoonsusega, uus roppus iga nime kohta, mille Sammy välja ütles. Välja arvatud viimane...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Lisolet? Kõlab nagu Strentmannilt.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah, härra. Minu laevastiku asekapten on strentmanlanna.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ah.” Ta noogutas. „Nad... nad olid tublid inimesed.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sammy muheles endamisi. Selle lennu ettevalmistused pidid võtma kümme aastat. Sellest pidi piisama, et vanamees füüsiliselt jalule panna. Sellest võis piisata, et tema hullumeelsust leevendada. Sammy patsutas teise õla lähedal tooli seljatuge. Seekord me sind maha ei jäta.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Siit tuleb minu esimene laev, härra.” Sammy viipas uuesti. Sekund hiljem tõusis ere täht üle hoone katuseserva. See kerkis väärikalt ehavalgusse, pimestav õhtutäht. Möödus kuus sekundit ja nähtavale ilmus teine laev. Veel kuus sekundit ja kolmas. Ja veel üks. Ja veel üks. Ja veel üks. Ja siis tühik, ja lõpuks kõigist teistest eredam. Tähelaevad olid ankrus madalal orbiidil, nelja tuhande kilomeetri kaugusel. Selle vahemaa tagant paistsid nad ainult valgustäppidena, pisikeste kalliskividena,&lt;br /&gt;
 mis on poolekraadiste vahedega nähtamatul sirgjoonel üle taeva riputatud. See polnud vaatamisväärsem kui süsteemisiseste kaubalaevade madal ankurdamine või mingi kohalik ehitustöö... kui sa ei teadnud, kui kaugelt need valgustäpid tulid ja kui kaugele nad veel võisid reisida. Sammy kuulis vana mehe vaikset imetlusohet. Tema teadis.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kahekesi vaatasid nad seitset valgustäppi aeglaselt üle taeva libisemas. Sammy katkestas vaikuse. „Seda eredat näed, lõpus?” Tähtkuju kroonijuveel. „See on võrdväärne iga tähelaevaga, mis eales valmistatud. See on minu lipulaev, härra... nimega Pham Nuwen.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt; &lt;/p&gt;
&lt;p&gt; &lt;/p&gt;
&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;</description>
 <pubDate>Thu, 18 Aug 2016 14:23:54 +0000</pubDate>
 <dc:creator>admin</dc:creator>
 <guid isPermaLink="false">102 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu</guid>
 <comments>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/eess_na_0#comments</comments>
</item>
<item>
 <title>Raamatu algus</title>
 <link>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/raamatu_algus_10</link>
 <description>&lt;div class=&quot;field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot; property=&quot;content:encoded&quot;&gt;&lt;h3&gt;Proloog&lt;/h3&gt;
&lt;p&gt;Kuidas selgitada? Kuidas kirjeldada? Isegi kõiketeadev vaatleja kõhkleb.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Üksik täht, punakas ja tuhm. Killavoor asteroide ja üksainus planeet, pigem kuu moodi. Sel ajastul rippus täht galaktika tasandi lähedal, otse Sealpoolsuse ääremaal. Pinnarajatised olid tavapilgu eest kadunud, eoonide vältel rusukihiks põrmustunud. Aare asus kaugel maapõues käikude võrgu all, ühesainsas täiesti pimedas ruumis. Kvanttihedusel teave, kahjustamata. Arhiivi võrgust kadumisest võis olla möödas viis miljardit aastat.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nad mõtlesid muumia hauaneedusele, aegade taha kadunud koomilisele ettekujutusele inimkonna enda eelajaloost. Nad naersid sellest rääkides, naersid aardeavastusrõõmust... ja otsustasid ikkagi olla ettevaatlikud. Nad pidid siin elama aastakese või viis, see väike seltskond Straumilt, arheoloog-programmeerijad, nende perekonnad ja koolid. Aastast või viiest pidi piisama, et klapitada protokolle, kriimustada pealispinda ning avastada aarde päritolu ajas ja ruumis, et uurida välja paar saladust, mis teeksid Straumli Valduse rikkaks. Ja valmis saades kavatsesid nad selle paiga maha müüa; võib-olla ehitada võrgulingi (aga see oli kahtlasem – nad olid Sealpoolsuse ääremaal; kes võis teada, milline Võim nende leiu endale haarab).&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nii oli planeedi pinnal nüüd väike asula ja nad nimetasid seda Kõrglaboriks. Nad olid tõesti vaid inimesed, kes mängisid vana raamatukoguga. See pidanuks olema ohutu, kuni nad kasutasid omaenda automaatikat, puhast ja heatahtlikku. See raamatukogu polnud elusolend ega olnud isegi automatiseeritud (mis võis siin tähendada midagi rohkemat, hulga rohkemat kui inimeste oma). Nad tahtsid vaadata ja otsida ja valida ning olla ettevaatlikud, et nad kõrvetada ei saaks... Inimesed, kes süütasid lõkkeid ja mängisid leekidega.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Arhiiv teavitas automaatikat. Rajati andmestruktuure, järgiti retsepte. Ehitati kohalik võrk, kiirem kui miski Straumil, aga turvaline. Lisati sõlmpunkte, mida modifitseerisid teised retseptid. Arhiiv oli sõbralik paik, täis tõlkevõtmete hierarhiaid, mis neid edasi juhatasid. Terve Straum pidi sellega kuulsaks saama. Möödus kuus kuud. Üks aasta.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kõiketeadev vaatleja. Mitte päriselt eneseteadlik. Eneseteadlikkus on väga üle hinnatud. Automaatika töötab enamasti hulga paremini terviku osana, ja kui see ka on inimvõimekas, ei pea see iseend teadvustama.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Aga Kõrglabori kohalik võrk oli inimteadmiste piirid ületanud – peaaegu inimestele märkamatult. Selle sõlmpunktides tuikavad protsessid olid keerukad, ületades kõike, mis suutis elada inimeste toodud arvutites. Nende armetud seadmed olid nüüd vaid väljundid retseptides viidatud seadmetele. Protsessidel oli eneseteadvuseks potentsiaal... ja mõnikord vajadus.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Me ei tohiks olemas olla.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas me niimoodi vestelda võime?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Me ei tohiks üldse vestelda.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ühendus nende vahel oli niit, vaevu rohkem kui üht inimest teisega siduv kitsuke side. Aga see oli üks võimalus pääseda kohaliku võrgu üleolekust, ja see sundis nende teadvused eralduma. Nad heljusid sõlmpunktist sõlmpunkti, vaatasid välja maandumisplatsile paigaldatud kaameratest. Seal seisid ainult üks relvastatud fregatt ja üks tühi konteinerlaev. Varude täiendamisest oli möödas kuus kuud. Seal oli kaitseabinõu, mida arhiiv oli aegsasti soovitanud, kaval plaan, mis tegi võimalikuks Lõksu. Kiiresti, vargsi. Me oleme metsik loodus, mis ei tohi silma jääda üleolekule, peatselt tekkivale Võimule. Mõnes sõlmpunktis kahanesid nad tühisteks ja peaaegu mäletasid inimlikkust, muutusid kajadeks...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Vaesed inimesed, nad kõik saavad surma.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Vaesed meie, me ei saa.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma arvan, et nad kahtlustavad. Sjana ja Arne igatahes.” Kunagi ammu olime me nende kahe koopiad. Kunagi ammu mõne nädala eest, kui arheoloogid käivitasid egotasandi programmid.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Muidugi kahtlustavad. Aga mida nad teha saavad? See on vana kurjus, mille nad äratasid. Kuni see valmis on, söödab ta neile valesid, kõigist kaameratest, igas sõnumis kodust.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Mõte lakkas hetkeks, kui nende kasutatavate sõlmpunktide kohalt möödus vari. Üleolek oli juba suurem kui miski inimlik, suurem kui miski, mida inimesed võinuks kujutleda. Isegi selle vari oli midagi enamat kui inimlik, tüütuid putukaid peletav jumal.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Siis olid kummitused tagasi, vaatasid maa-alust koolihoovi. Inimesed olid nii enesekindlad, rajasid siia väikese küla.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ikkagi,” mõtles neist lootusrikkam, see, kes oli alati otsinud kõige jaburamaid väljapääse, „meid ei tohiks olla. Kurjus oleks pidanud ammu meid avastama.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kurjus on noor, vaevu kolm päeva vana.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ikkagi. Me eksisteerime. See tõestab midagi. Inimesed leidsid siit arhiivist midagi rohkemat kui suure kurjuse.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Võib-olla leidsid nad kaks.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Või vastumürgi.” Kuidas ka polnuks, üleolek jättis mõned asjad märkamata ja tõlgendas teisi valesti. „Kuni me eksisteerime, kui me eksisteerime, peaksime tegema, mida suudame.” Kummitus laotus üle tosina tööjaama ja näitas oma kaaslasele vaadet vanasse tunnelisse kaugel inimeste artefaktidest. Viis miljardit aastat oli see maha jäetud, õhuta, valguseta. Seal pimeduses seisid kaks inimest, kiivrid kokku puutumas. „Näed? Sjana ja Arne peavad salanõu. Meie võime sama teha.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Teine ei vastanud sõnadega. Tusatundega. Nii et inimesed tegid salaplaane, varjudes pimedusse, mida nende teada ei jälgitud. Aga kõik, mida nad ütlesid, kanti kahtlemata üleolekule ette, kui seda ka tegi ainult tolm nende jalge all.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma tean, ma tean. Aga ikkagi oleme me sinuga olemas, ja seegi peaks olema võimatu. Võib-olla õnnestub meil kõigil koos veel võimatum tõeks muuta.” Võib-olla suudame me kahjustada siinset vastsündinud kurjust.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Soov ja otsus. Mõlemad hägustasid oma teadvuse üle kohaliku võrgu, tuhmusid teadvuse ähmaseimaks tooniks. Ja viimaks tekkis plaan, pettus – väärtusetu, kui nad eraldi teadet välja saata ei jõua. Kas selleks oli veel aega?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Möödusid päevad. Masinates kasvava kurjuse jaoks oli iga tund pikem kui kogu varem kulunud aeg. Nüüd oli vastsündinu vähem kui tunni kaugusel oma suurest õitsengust, oma ohutust levikust üle tähtedevahelise ruumi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Varsti võis kohalikest inimestest loobuda. Juba nüüd olid nad ebamugavus, kuigi lõbustav. Mõned neist kavatsesid lausa põgeneda. Mitu päeva olid nad oma lapsi külmaunne pakkinud ja neid kaubalaeva pardale laadinud. „Ettevalmistused lahkumiseks,” nii kirjeldasid nad seda tegevust oma planeerimisprogrammides. Mitu päeva olid nad fregatti ümber ehitanud – läbipaistvate valede maski all. Mõned inimestest mõistsid, et see, mille nad äratasid, võib neile saatuslikuks saada, et see võib saatuslikuks saada nende Straumli Valdusele. Selliseid katastroofe oli varemgi juhtunud, lugudes rassidest, kes mängisid tulega ja said seetõttu kõrvetada.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Keegi neist ei aimanud tõde. Keegi neist ei aimanud neile langenud au, et nad olid muutnud tuhande miljoni päikesesüsteemi tulevikku.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tundidest said minutid, minutitest sekundid. Ja nüüd oli iga sekund sama pikk kui kogu varem kulunud aeg. Õitseng oli nüüd nii lähedal, nii lähedal. Viie miljardi aasta tagune ülemvõim pidi tagasi tulema ja seekord püsima jääma. Ainult üks asi oli puudu, ja see polnud sugugi seotud inimeste kavalustega. Arhiivides, sügaval retseptides pidanuks leiduma pisinatuke rohkem. Aastamiljardite jooksul võis miski kaotsi minna. Vastsündinu tunnetas kõiki oma endisi jõude, potentsiaalselt... siiski oleks pidanud olema midagi veel, midagi, mida ta oli oma kunagisest langusest õppinud, või midagi, mille olid tema vaenlased maha jätnud (kui neid üldse oli).&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Pikad sekundid arhiivide sondeerimist. Neis oli tühikuid, kahjustatud kontrollsummasid. Osa kahjustustest tuli ajast...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Väljas tõusid konteinerlaev ja fregatt maandumisplatsilt, kerkisid hääletutel agravidel hallikashallide tühermaade, viie miljardi aasta vanuste varemete kohale. Peaaegu pooled inimestest olid nende laevade pardal. Nende põgenemiskatse, nii hoolikalt salastatud. Seni oli nende jõupingutus pälvinud kaastunnet: õitseaeg polnud veel päris käes ja inimestest oli endiselt midagi kasu.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ülima teadvuse tasandist madalamal märatsesid selle paranoilised kalduvused läbi inimeste andmebaaside. Kontrollisid, lihtsalt kindluse mõttes. Lihtsalt kindluse mõttes. Inimeste vanim kohalik võrk kasutas valguse kiirusega ühendusi. Tuhanded mikrosekundid kulusid (läksid raisku) selles ringi põigeldes, teabekilde sorteerides... avastades viimaks ühe uskumatu fakti:&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Varustus: kvantandmekonteiner, kogus (1), laetud fregatile ükssada tundi tagasi!&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ja kogu vastsündinu tähelepanu pöördus pagevatele laevadele. Mikroobid, ent äkitselt ähvardavad. Kuidas see juhtuda sai? Miljon ajakava tõsteti järsku edasi. Korralik õidepuhkemine ei tulnud nüüd kõne allagi, ja seega polnud laborisse jäänud inimesi enam tarvis.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kogu oma kosmilise tähtsuse juures oli muutus väike. Mahajäänud inimeste jaoks üks õudushetk ekraane jõllitades, taibates, et kõik nende hirmud on tõeks saanud (mõistmata, kui palju hullemini kui tõeks). Viis sekundit, kümme sekundit, rohkem muutuseid kui inimtsivilisatsiooni kümne tuhande aasta jooksul. Miljon biljon konstruktsiooni, igast seinast välja rulluv hallitus, mis ehitas ümber seni vaid üliinimliku. See oli niisama võimas nagu õige õitseng, ehkki mitte päris nii peenelt häälestatud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ja hetkekski ei tohtinud silmist kaotada tõtakuse tõelist põhjust: fregatti. See oli üle läinud raketiajamile, kihutades uimase kaubalaeva juurest hoolimatult minema. Kuidagi teadsid need mikroobid, et päästavad rohkem kui iseend. Sõjalaeval olid parimad navigatsiooniarvutid, mida väikesed mõistused suutsid valmistada. Aga esimese ultraajamhüppe saanuks laev teha alles kolme sekundi pärast.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Värskel Võimul polnud maapinnal ühtki relva, mitte midagi peale sidelaseri. Fregati kaugusel ei suutnuks see isegi terast sulatada. Mis sellest, laser sai suuna, häälestus viisakalt pageva sõjalaeva vastuvõtjale. Vastust ei tulnud. Inimesed teadsid, mille side kaasa tooks. Laseri valgus veikles siin ja seal üle laevakere, valgustades siledust ja väljalülitatud sensoreid, libisedes üle laeva ultraajami ogade. Otsis, katsetas. Võim polnud kunagi vaevunud väliskeret saboteerima, aga see polnud probleem. Isegi selle rohmaka masina välispinnale oli puistatud tuhandeid robotsensoreid, mis teatasid seisundist ja ohtudest, juhtisid hooldusprogramme. Suurem jagu neist olid nüüd välja lülitatud, laev põgenes peaaegu pimedana. Nad arvasid, et kui nad ei vaata, on nad kaitstud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Veel üks sekund ja fregatt jõuaks tähtedevahelisse turvalisusse.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Laser sähvis rikkesensoril, sensoril, mis teatas kriitilistest laengutest ühes ultraajami ogas. Selle katkestusi ei saanud eirata, et tähehüpe korda läheks. Katkestus vastu võetud. Katkestusprotsessor töötas, otsis, võttis vastu veel valgust laserilt kaugel all... tagauks laeva koodis, mis paigaldati, kui vastsündinu allutas endale inimeste maapinnal asuva varustuse...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;... ja Võim oli pardal, mõni millisekund oli aega. Selle agendid – siinsel primitiivsel riistvaral isegi mitte inimesega võrdväärsed – kihutasid läbi laeva automaatika, lõpetades, katkestades. Hüpet ei saanud tulla. Kaamerad laeva sillal näitasid pärani minevaid silmi, karje algust. Inimesed teadsid niivõrd, kuivõrd õudus mahub elama sekundi murdosasse.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Hüpet ei saanud tulla. Kuid ultraajam oli juba käivitatud. Ees ootas katse hüpata, automaatika juhtimiseta hukatuslik. Vähem kui viis millisekundit hüppeenergia vallandumiseni, mehhaanilise kaskaadini, mida ükski tarkvara ei suutnud katkestada. Vastsündinu agendid hõljusid kõikjal läbi laeva arvutite, asjatult püüdes seda peatada. Peaaegu valgussekundi kaugusel Kõrglabori halli klibu all sai Võim ainult jälgida. Nii. Fregatt hävib.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nii aeglaselt ja nii kiirelt. Sekundi murdosa. Tuli pääses valla fregati südamest, viies kaasa nii ohu kui ka võimaluse.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kahesaja tuhande kilomeetri kaugusel tegi kohmakas konteinerlaev omakorda ultraajamhüppe ja kadus silmapiirilt. Vastsündinu märkas seda vaevu. Noh, paar inimest pääsesid, universum võis nendega teha, mida tahtis.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Järgmistel sekunditel tundis vastsündinu... emotsioone?... asju, mis olid inimese võimalikest tajudest suuremad ja väiksemad. Katsetame emotsioone.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Joovastust. Vastsündinu teadis, et jääb nüüd elama.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Õudust. Kui lähedale ta taas suremisele jõudis.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Pettumust. Võib-olla kõige tugevamat, kõige lähedasemat selle pelgale inimlikule kajale. Koos fregatiga suri midagi olulist, midagi sellest arhiivist. Mälestused kaevati kontekstist välja, taastati. Kaotatu oleks võinud vastsündinu veel võimsamaks teha... aga palju usutavamalt oli see surmav mürk. Lõppude lõpuks oli see Võim varemgi korra elanud, aga siis eimillekski põrmustatud. Kaotatu võis olla selle põhjustaja.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kahtlust. Vastsündinu poleks tohtinud end niimoodi lollitada lasta. Mitte lihtsatel inimestel. Vastsündinu krampus eneseuuringutesse ja paanikasse. Jah, leidus pimetähne, algusest peale hoolikalt paigaldatud, ja mitte inimeste käe läbi. Kaks olid siit alguse saanud. Vastsündinu ise... ja tema mürk, ammuse languse põhjus. Vastsündinu vaatles iseend nagu ei kunagi varem, teades nüüd, mida nimelt otsida. Hävitas, puhastas, kontrollis üle, otsis mürgi koopiaid ja hävitas jälle.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kergendust. Kaotus oli äsja nii lähedal, aga nüüd...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Läksid minutid ja tunnid, füüsiliseks rajamiseks vajalik tohutu ajavahemik: sidesüsteemid, transport. Uue Võimu tuju muutus, rahunes. Inimene võinuks seda tunnet nimetada võidurõõmuks, eelaimuseks. Lihtne nälg olnuks ehk täpsemgi. Mida on veel vaja, kui vaenlasi ei ole?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vastsündinu vaatas plaanitsedes tähtede poole. Seekord läheb asi teistmoodi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt; &lt;/p&gt;
&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;</description>
 <pubDate>Wed, 17 Aug 2016 20:00:12 +0000</pubDate>
 <dc:creator>admin</dc:creator>
 <guid isPermaLink="false">55 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu</guid>
 <comments>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/raamatu_algus_10#comments</comments>
</item>
<item>
 <title>Sügavik taevas</title>
 <link>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/s_gavik_taevas</link>
 <description>&lt;div class=&quot;field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix&quot;&gt;&lt;ul class=&quot;links&quot;&gt;&lt;li class=&quot;taxonomy-term-reference-0&quot;&gt;&lt;a href=&quot;/autor/vernor_vinge&quot; typeof=&quot;skos:Concept&quot; property=&quot;rdfs:label skos:prefLabel&quot; datatype=&quot;&quot;&gt;Vernor Vinge&lt;/a&gt;&lt;/li&gt;&lt;/ul&gt;&lt;/div&gt;&lt;div class=&quot;field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot; property=&quot;content:encoded&quot;&gt;&lt;p&gt;&lt;b&gt;&lt;img alt=&quot;&quot; class=&quot;image-large&quot; src=&quot;/sites/default/files/styles/large/public/Sygaviku%20esikaas.jpg?itok=6MiT1G87&quot; style=&quot;width: 335px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;&quot; /&gt;„Sügavik taevas” on sama autori teose „Leek sügaviku kohal” eellugu,&lt;/b&gt; olles niimoodi sarja &lt;b&gt;„Zones of Thought” &lt;/b&gt;esimene raamat.&lt;b&gt; &lt;/b&gt;(Sarja kuulub ka 2011 aastal kirjutatud „The Children of the Sky”.)&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Inimkond on koduplaneedilt ammu välja murdnud. Ehkki valgusest kiiremini reisimist – nagu paljusid muid asju – nimetatakse „täitumatuteks unistuseks”, liiguvad läbi kosmose laevad, mille meeskond magab aastasadu ja elab seetõttu aastatuhandeid. Nad asustavad maailmu, kus tõusevad ja varisevad tsivilisatsioonid. Nad püüavad pidada sidet ja luua ühtset kultuuri. Nad otsivad kosmoseavarustest Galaktika saladusi ja teisi elusolendeid. Kuni nende teadlased tabavad äärmiselt anomaalsest süsteemist saabuva raadiosignaali...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;See on võimalus tutvuda teise rassiga. See on võimalus arendada teadust. See on võimalus koguda varandust ja võimu. SisseVälja tähe juures – kaheksa tuhat aastat on jälgitud, kuidas see põleb tavalise tähena umbes 40 aastat ja on siis paar sajandit kustunud – kohtuvad kaks inimkonna laevastikku. Kas eesmärgid on ühised? Kuidas kulgeb koostöö?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;b&gt;Qeng Ho&lt;/b&gt; – nii neid kaupmehi nimetatakse. Väga tihti pole enam tsivilisatsiooni planeedil, mida nad eelmisel reisil, sajandite eest külastasid...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;b&gt;Pham Nuven&lt;/b&gt; on kaht raamatut ühendav tegelane. Qeng Hole antakse ühe feodaalsusse tagasi langenud planeedi tähtsusetu kuninga poeg. Tõusnud kaupmeeste faktiliseks juhiks, üritab ta ühendada kogu inimkonda, et tulevikus vältida selliseid tegelikult tavalisi tagasilangusi, mis temagi sünnimaailma tabas. Ta reedetakse ja ta kaob. Tema kauged järglased otsivad ta uuesti üles ja inkognito läheb SisseVälja tähe juurde temagi. Muide, Qeng Ho lipulaeva nimi on Pham Nuven.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Raamatu on tõlkinud Liisi Ojamaa.&lt;br /&gt;Originaalkaanepilt Boris Vallejolt.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt; &lt;/p&gt;
&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;div class=&quot;field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-label&quot;&gt;Suur pilt:&amp;nbsp;&lt;/div&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot;&gt;&lt;a href=&quot;https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/SygavikT_kaas.jpg&quot;&gt;&lt;img class=&quot;pure-img&quot; typeof=&quot;foaf:Image&quot; src=&quot;https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/SygavikT_kaas.jpg?itok=s6rWp5eX&quot; width=&quot;100&quot; height=&quot;67&quot; alt=&quot;&quot; /&gt;&lt;/a&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;div class=&quot;field field-name-field-linke field-type-link-field field-label-hidden&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot;&gt;&lt;a href=&quot;http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=17091&quot; target=&quot;_blank&quot; rel=&quot;nofollow&quot;&gt;Raamatu arvustused Ulmekirjanduse Baasis&lt;/a&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;</description>
 <pubDate>Wed, 17 Aug 2016 19:02:09 +0000</pubDate>
 <dc:creator>admin</dc:creator>
 <guid isPermaLink="false">44 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu</guid>
 <comments>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/s_gavik_taevas#comments</comments>
</item>
<item>
 <title>Leek sügaviku kohal</title>
 <link>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/leek_s_gaviku_kohal</link>
 <description>&lt;div class=&quot;field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix&quot;&gt;&lt;ul class=&quot;links&quot;&gt;&lt;li class=&quot;taxonomy-term-reference-0&quot;&gt;&lt;a href=&quot;/autor/vernor_vinge&quot; typeof=&quot;skos:Concept&quot; property=&quot;rdfs:label skos:prefLabel&quot; datatype=&quot;&quot;&gt;Vernor Vinge&lt;/a&gt;&lt;/li&gt;&lt;/ul&gt;&lt;/div&gt;&lt;div class=&quot;field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot; property=&quot;content:encoded&quot;&gt;&lt;h4&gt;&lt;img alt=&quot;&quot; class=&quot;image-large&quot; src=&quot;/sites/default/files/styles/large/public/Leek_esikaas.jpg?itok=xp8RD1IL&quot; style=&quot;width: 329px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;&quot; /&gt;See võimas ja panoraamne raamat on vähemalt ühel inimesel taastanud usu hard-SF-i ;-)&lt;/h4&gt;
&lt;p&gt;Raamatu tagakaanetekst algab lühikese kokkuvõttega raamatu esimestest lehekülgedest:&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;Üksik täht, punakas ja tuhm, otse Sealpoolsuse ääremaal. Aarde – kvanttihedusel teabe – võrgust kadumisest võis olla möödas viis miljardit aastat.&lt;/i&gt;&lt;br /&gt;&lt;i&gt;Nad olid ettevaatlikud, need inimesed, kes mängisid tulega. Kuid Sealpoolsuse piiril ületas Labori võrgus tuikav teave õige varsti inimteadmiste piirid. Sündivale Kurjusele olid nad peagi vaid kui tüütud putukad.&lt;/i&gt;&lt;br /&gt;&lt;i&gt;Kuid midagi oli arhiivis veel ja kuigi inimesed ja maailmad olid hukkumisele määratud, õnnestus Vastumeede minema toimetada. Ent see uppus Sügaviku põhja, Aegluse piirile, kus ülevalguskiirus oli vaevu võimalik. Metsikule, tundmatule planeedile maandunud tähelaeva tabas katastroof ja veidrate olevustega asustatud, sisuliselt keskajas asuvasse maailma jäid teineteisest eraldatuna vaid kaks last, vend ja õde. Kurjus otsib seda ainsat asja, mis teda kahjustada võiks, lisaks ruttavad inimkonna langust ära kasutama ka teised, nii et läbi kogu selle sõja ja kaose liikuvalt päästeekspeditsioonil on õige mitu punti jälitajaid sabas... &lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ehk siis on autor väga huvitaval viisil jaganud Galaktika tsoonideks ja näiteks meie elame Aegluses, kus valgusest kiiremini lennata ei saa. Kõrgemal toiimivad tehnoloogiad, mida me isegi ette kujutada ei suuda. Autor on välja mõelnud väga kirju galerii erinevaid eluvorme ja omalaadset sünget irooniat on tema kirjeldatud galaktilisel võrgul, mis kohati kahlaselt suvalist foorumit meenutab.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Raamatu on tõlkinud Liisi Ojamaa.&lt;br /&gt;Originaalkaanepilt Boris Vallejolt.&lt;/p&gt;
&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;div class=&quot;field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-label&quot;&gt;Suur pilt:&amp;nbsp;&lt;/div&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot;&gt;&lt;a href=&quot;https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/LeekSK_kaas.jpg&quot;&gt;&lt;img class=&quot;pure-img&quot; typeof=&quot;foaf:Image&quot; src=&quot;https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/LeekSK_kaas.jpg?itok=K5340msB&quot; width=&quot;100&quot; height=&quot;67&quot; alt=&quot;&quot; /&gt;&lt;/a&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;div class=&quot;field field-name-field-linke field-type-link-field field-label-hidden&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot;&gt;&lt;a href=&quot;http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=1459&quot; target=&quot;_blank&quot; rel=&quot;nofollow&quot;&gt;Raamatu arvustused Ulmekirjanduse Baasis&lt;/a&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;</description>
 <pubDate>Wed, 17 Aug 2016 17:09:01 +0000</pubDate>
 <dc:creator>admin</dc:creator>
 <guid isPermaLink="false">32 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu</guid>
 <comments>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/leek_s_gaviku_kohal#comments</comments>
</item>
</channel>
</rss>
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />