Sündmuste horisont

<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<?xml version="1.0" encoding="utf-8"?>
<rss version="2.0" xml:base="https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu"  xmlns:dc="http://purl.org/dc/elements/1.1/">
<channel>
 <title>Sündmuste horisont - Michael Crichton</title>
 <link>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/autor/michael_crichton</link>
 <description></description>
 <language>en</language>
<item>
 <title>PT 001 - 004</title>
 <link>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/pt_001_004</link>
 <description>&lt;div class=&quot;field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot; property=&quot;content:encoded&quot;&gt;&lt;h3&gt;PT 001&lt;/h3&gt;
&lt;p&gt;Los Angelese Ülemkohtu 48. osakond oli puidust paneelidega ruum, kus domineeris suur California osariigi pitsat. Ruum oli väike ja jättis labase mulje. Punakas vaip oli kulunud ja mitmete mustusetriipudega. Tunnistajate poodiumi vineer oli täkitud ja üks halogeenlamp oli katki, muutes vandekohtu ala ülejäänud ruumist pimedamaks. Vandekohtunikud ise olid vabalt riides, teksapükstes ja lühikeste käistega särkides. Kohtuniku tool krigises iga kord, kui austatud Davis Pike end pööras, et oma sülearvutile pilk heita, mida ta päeva jooksul korduvalt tegi. Alex Burnet kahtlustas, et ta kontrollis oma e-kirju või aktsiate seisu.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kokkuvõttes tundus see kohtusaal kummaline koht biotehnoloogia keeruliste teemade üle protsessimiseks, kuid just seda olid nad viimase kahe nädala jooksul teinud, kohtuasjas Frank M. Burnet California Ülikooli haldurite vastu.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Alex oli kolmekümne kahe aastane, oma büroo noorempartner. Ta istus hageja lauas koos oma isa juriidilise meeskonna tähtsamate liikmetega ja jälgis, kuidas ta isa tunnistama hakkas. Kuigi ta naeratas julgustavalt, oli ta tegelikult isa pärast mures.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Frank Burnet oli tünnikujulise rindkerega mees, kes nägi oma 51-st eluaastast noorem välja. Vannutamisel paistis ta olevat terve ja enesekindel. Alex teadis, et isa energiline väljanägemine võib nende kohtuasja kahjustada. Ja muidugi oli protsessile eelnenud tähelepanu olnud äärmiselt negatiivne. Rick Diehli PR-meeskond oli teinud kõvasti tööd, näitamaks tema isa tänamatu, ahne, jultunud mehena. Mehena, kes sekkub meditsiinilistesse uuringutesse. Mehena, kes ei pidanud oma sõna, kes tahtis vaid raha.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Miski sellest polnud tõsi – tegelikult olid asjad täpselt vastupidi. Kuid mitte ükski reporter polnud helistanud ta isale, et küsida temapoolset hinnangut. Mitte üks. Rick Diehli selja taga seisis Jack Watson, kuulus filantroop. Meedia eeldas, et Watson on positiivne tegelane, ja seetõttu oli tema isa halb. Kui selline moraal kord New York Times’is välja öeldi (autoriks kohalik meelelahutusreporter), järgisid seda ka kõik teised. L. A. Times’is ilmus suur „mina ka” kirjutis, mis üritas tema isa halvustamises New Yorgi versioonile ära teha. Ja kohalikud uudised põristasid igapäevaselt trumme mehe kohta, kes soovis meditsiiniprogressi peatada ja julges kritiseerida UCLA-d, seda tunnustatud hariduskeskust, seda suurt kodulinna ülikooli. Pool tosinat kaamerat järgis teda ja ta isa iga kord, kui nad kohtumaja trepist üles kõndisid.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nende enda ponnistused oma lugu avalikkuse ette tuua ebaõnnestusid eranditult. Tema isa palgatud meedianõustaja oli piisavalt kompetentne, kuid ei pakkunud Jack Watsoni hästiõlitatud ja -rahastatud masinavärgile mingit konkurentsi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Muidugi olid vandekohtu liikmed näinud osa sellest kajastusest. Selle kajastuse tõttu pidi ta isa end õigustama ja pressi tehtud kahjut vähendama veel enne, kui ta üldse tunnistajapinki jõudis.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Isa advokaat tõusis ja alustas küsimustega. „Hr. Burnet, läheme tagasi juunikuusse umbes kaheksa aasta eest. Millega te sel ajal tegelesite?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma töötasin ehitusel,” vastas ta isa kindla häälega. „Kontrollisin kõiki keevitustöid Calgary maagaasi torujuhtmel.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja millal te hakkasite kahtlustama, et võite olla haige?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma hakkasin keset ööd üles ärkama. Higist läbimärjana.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Oli teil palavik?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma arvasin küll.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas te läksite arsti juurde?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mõnda aega mitte,” ütles ta. „Arvasin, et mul on gripp või midagi sellist. Kuid higistamine ei lõppenudki. Kuu aja pärast hakkasin end väga nõrgana tundma. Siis läksin arsti juurde.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mida arst teile ütles?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ta ütles, et mul on kõhus kasvaja. Ja suunas mind Lääneranniku kõige nimekama spetsialisti juurde. UCLA meditsiiniprofessori juurde.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kes see spetsialist oli?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Dr Michael Gross. Ta istub seal.” Isa osutas kaebealuse sunnas, kes istus kõrvallauas. Alex ei vaadanud tema poole. Ta hoidis oma pilku isal.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas dr Gross võttis teid vastu?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah, seda ta tegi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ta vaatas teid läbi?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas ta tegi sel ajal ka mingeid uuringuid?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah. Ta võttis verd ja tegi röntgenpilte ning kompuutertomograafia tervest mu kehast. Ta võttis mu luuüdist ka koeproovi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Hr. Burnet, kuidas seda tehti?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ta torkas mu puusaluusse selles kohas nõela. Nõel tungis läbi mu luu ja jõudis üdini. Nad imesid mu üdi välja ja analüüsisid seda.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja kui need uuringud olid lõppenud, kas ta ütles teile teie diagnoosi?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah. Ta ütles, et mul on T-rakuline äge lümfoidne leukeemia.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Milleks teie oma haigust pidasite?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Luuüdi vähiks.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas ta pakkus välja ravi?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah. Operatsiooni ja seejärel kemoteraapia.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas ta ütles teile ka prognoosi? Milline pidi haiguse kulg olema?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ta ütles, et lood pole head.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas ta oli ka täpsem?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ta ütles, et tõenäoliselt on jäänud vähem kui aasta.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas te võtsite hiljem teiselt arstilt ka teise hinnangu?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah, võtsin küll.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mida tema ütles?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mu diagnoos oli... ta, uh... ta kinnitas diagnoosi.” Isa peatus hetkeks, hammustas huulde oma tunnetega võideldes. Alex oli üllatunud. Ta isa oli tavaliselt karm ja tundetu. Tütar sattus hetkeks ärevusse, kuigi teadis, et see hetk aitab nende kohtuasjale kaasa. „Ma kartsin, tõeliselt kartsin,” ütles isa. „Nad kõik rääkisid mulle... et mul pole pikalt elada jäänud.” Ta langetas pea.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kohtusaal oli vaikne.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Hr. Burnet, kas te sooviksite natukene vett?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ei. Kõik on korras.” Ta tõstis pea ja pani käe otsaette.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Palun jätkake, kui olete valmis.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma küsisin ka kolmanda arvamuse. Ja kõik rääkisid mulle, et dr Gross on selle haiguse jaoks parim arst.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Seega alustasite oma ravi dr Grossi juures.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah, alustasin.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Isa näis olevat end kogunud. Alex naaldus oma tooli ja hingas sügavalt. Tunnistus kulges nüüd viperusteta. isa oli seda lugu jutustanud tosinaid kordi. Kuidas tema, hirmunud ja kohkunud mees, kes kartis oma elu pärast, usaldas dr Grossi; kuidas ta tegi läbi operatsiooni ja kemoteraapia dr Grossi näpunäidete kohaselt; kuidas haiguse sümptomid järgneva aasta jooksul ühekaupa taanduma hakkasid; kuidas dr Gross alguses uskus, et isa oli terve ja ravi edukalt lõpetatud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Teil olid järeluuringud dr Grossiga?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah. Iga kolme kuu tagant.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Milliste tulemustega?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kõik oli korras. Ma võtsin juurde, jõud taastus, juuksed kasvasid tagasi. Tundsin end hästi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mis seejärel juhtus?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Umbes aasta aega hiljem, pärast ühte kontrollvisiiti, helistas dr Gross ja ütles, et peab tegema rohkem teste.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas ta ütles, miks?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ta ütles, et osa mu verest ei tundunud korras olevat.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas ta täpsustas, mis teste?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ei.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas ta ütles, et teil on endiselt vähk?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ei, kuid ma kartsin, et on. Ta ei olnud kunagi mingeid teste korranud.” Isa muutis toolil asendit. „ Ma küsisin, kas vähk oli tagasi tulnud ja ta vastas: „Mitte praegu, kuid me peame teid väga põhjalikult kontrollima.” Ta käis peale, et ma vajan pidevat testimist.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kuidas te reageerisite?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Olin kohkunud. Omal moel oli teine kord isegi hullem. Esimest korda haige olles tegin testamendi, valmistasin kõik ette. Siis läks tervis paremaks ja ma sain uue võimaluse – võimaluse otsast alustada. Siis tuli telefonikõne ja ma olin jälle hirmul.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Uskusite, et olete haige.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Muidugi. Miks ta muidu teste korrata tahtis?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Teil oli hirm?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kohutavalt.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vaadates küsitlust, mõtles Alex: kahju, et meil pilte pole. Isa paistis energiline ja tugev. Alex mäletas, kui ta oli olnud elujõuetu, hall ja nõrk. Riided rippusid seljas; ta nägi välja nagu surev mees. Nüüd paistis ta olevat tugev ehitusmees, kes ta oligi terve elu olnud. Ta ei tundunud mehena, keda on kerge hirmutada. Alex teadis, et need küsimused on hädavajalikud pettuse ja vaimse hingevalu tõestamiseks. Kuid seda pidi tegema ettevaatlikult. Ta teadis, et nende peamisel advokaadil oli komme oma märkmeid eirata, kui tunnistus läks ladusalt.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Advokaat küsis: „Mis edasi sai, hr Burnet?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma läksin uuringutele. Dr Gross kordas kõike. Ta võttis isegi maksast uue koeproovi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Millised olid tulemused?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ta ütles, et ma tuleksin kuue kuu pärast tagasi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Miks?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ta ütles vaid: „Tulge kuue kuu pärast tagasi.””&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kuidas te end sel hetkel tundsite?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma tundsin end tervena. Kuid ma eeldasin, et haigus oli tagasi tulnud.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas dr Gross ütles teile seda?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ei. Ta ei öelnud mulle kunagi midagi. Keegi ei öelnud mulle haiglas kunagi midagi. Nad ütlesid vaid: „Tulge kuue kuu pärast tagasi.””&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Oli täiesti loomulik, et isa uskus end endiselt haige olevat. Ta kohtus naisega, kellega oleks võinud abielluda, kuid ei teinud seda, sest arvas, et tal pole enam palju elada jäänud. Hüpoteegist vabanemiseks müüs ta oma maja maha ja kolis väikesesse korterisse.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jääb mulje, nagu te oodanuks surma,” ütles advokaat.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Vastulause!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma võtan küsimuse tagasi. Kuid liigume edasi. Hr Burnet, kui kaua te UCLAs uuringutel käisite?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Neli aastat.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Neli aastat. Ja millal te hakkasite esimest korda kahtlustama, et teile ei räägita teie tervisliku seisukorra kohta täit tõtt?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Noh, neli aastat hiljem tundsin ma end endiselt tervena. Mitte midagi polnud juhtunud. Kuid dr Gross väitis, et ma pean endiselt tulema tagasi järjest uute ja uute uuringute jaoks. Selleks ajaks olin kolinud San Diegosse ja tahtsin, et mind kontrollitaks seal ning tulemused saadetaks talle. Kuid ta ütles, ei. Ma pidin uuringud tegema UCLA-s.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Miks?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ta ütles, et eelistab oma laborit. Kuid see ei olnud loogiline. Ning ta andis mulle üha enam ja enam pabereid allkirjastamiseks.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Milliseid pabereid?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Alguses olid need vaid nõusoleku vormid, milles kinnitasin, et tean protseduuriga kaasnevaid riske. Need esimesed lepingud olid üks või kaks lehekülge pikad. Varsti andis ta mulle aga uusi blankette, mis ütlesid, et olen nõus osalema uurimisprojektis. Iga kord, kui ma tagasi läksin, oli uusi pabereid, mida allkirjastada. Lõpuks olid need kümne lehekülje pikkused, kogu dokument täis tihedat juriidilist teksti.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja kas te kirjutasite neile alla?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Lõpuks enam mitte.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Miks mitte?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Sest mõned neist dokumentidest lubasid minu kudesid kasutada ärilistel eesmärkidel.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See häiris teid?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Muidugi. Ma arvasin, et ta ei räägi mulle tõtt oma tegevusest ja kõikide nende uuringute põhjustest. Ühel visiidil küsisin ma dr Grossilt otse, kas ta kasutab mu kudesid ärilistel eesmärkidel. Ta ütles, et kindlasti mitte. Tema eesmärk olid ainult teaduslikud uuringud. Seetõttu nõustusin ma alla kirjutama kõigele, välja arvatud vormile, mis lubas mu kudesid kasutada kommertseesmärkidel.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mis siis juhtus?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ta sai väga vihaseks. Ta ütles, et ei saa mind ravida, kui ma kõigile paberitele alla ei kirjuta, ja et ma riskin oma tervise ning tulevikuga. Ta ütles, et ma teen suure vea.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Vastulause. Kuulujutt.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Olgu. Hr Burnet, kui te keeldusite sellele vormile alla kirjutamast, kas dr Gross lõpetas teie ravimise?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja kas te küsisite seejärel nõu advokaadilt?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja mida te lõpuks avastasite?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Et dr Gross oli müünud minu rakud – rakud, mis ta võttis minu kehast kõigi nende testide jooksul – firmale nimega BioGen.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kuidas te end tundsite, kui seda kuulsite?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma olin šokeeritud,” ütles isa. „Ma läksin dr Grossi juurde, olles haige ja hirmul ja haavatav. Ma usaldasin oma arsti. Ma olin oma elu tema kätesse andnud. Ma usaldasin teda. Ja siis selgus, et ta oli mulle valetanud ja mind aastate jooksul ilmaasjata hirmutanud vaid selleks, et ta saaks varastada mu keha osi ning neid kasumi eest maha müüa. Tema kasumi. Ta ei hoolinud minust üldse. Ta tahtis vaid mu rakke võtta.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas te teate, palju need rakud väärt olid?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ravimifirma ütles, et kolm miljardit dollarit.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vandekohus ahmis õhku.&lt;/p&gt;
&lt;h3&gt;PT 002&lt;/h3&gt;
&lt;p&gt;Alex oli jälginud vandekohust terve viimase tunnistuse ajal. Nende näod olid ükskõiksed, kuid keegi ei liigutanud, keegi ei nihelenud. Õhku ahmiti kogemata, mis näitas, kui tähelepanelikult nad kuulasid. Vandekohus jäi paigale naelutatuks ka edasiste küsimuste jooksul:&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;”Hr Burnet, kas dr Gross vabandas kunagi teie ees teie eksitamise pärast?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ei.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas ta pakkus teile osa oma kasumist?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ei.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas te küsisite talt?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Lõpuks küsisin, jah. Kui ma taipasin, mida ta juba teinud oli. Need olid minu rakud, minu kehast. Ma arvasin, et mul peaks olema mingi sõnaõigus selle kohta, mida nendega tehti.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kuid ta keeldus?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah. Ta ütles, et see pole minu asi, mida ta mu rakkudega tegi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vandekohus reageeris selle peale. Mitmed pöördusid ja vaatasid dr Grossi. See oli hea märk, mõtles Alex.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Üks viimane küsimus, hr Burnet. Kas te kirjutasite kunagi alla nõusolekuvormile, et dr Gross võiks teie rakke kasutada kommertseesmärkidel?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ei.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Te ei andnud kunagi luba neid müüa?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mitte kunagi. Kuid ta tegi seda siiski.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Rohkem küsimusi ei ole.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kohtunik kuulutas välja veerandtunnise vaheaja ja kui kohus uuesti kogunes, alustasid UCLA advokaadid oma ristküsitlust. Selleks protsessiks oli UCLA palganud Raeperi ja Crossi, kesklinna firma, mis spetsialiseerus kõrgete panustega korporatiivsetele protsessidele. Raeper esindas naftafirmasid ja suuri sõjatehnika tarnijaid. Ilmselgelt ei pidanud UCLA seda protsessi meditsiiniliste uuringute kaitseks. Kaalul oli kolm miljardit dollarit; tegu oli suure äriga ja nad palkasid suurte äride firma.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;UCLA juhtiv advokaat oli Albert Rodriguez. Tal oli nooruslik, lahe välimus ja sõbralik naeratus ning relvitukstegev olemus, nagu ta oleks oma töös kogenematu. Tegelikult oli Rodriguez neljakümne viie aastane ja edukalt kohtus tegutsenud juba kakskümmend aastat, kuid kuidagi suutis ta endiselt jätta mulje, nagu oleks see tema esimene protsess, ning seetõttu sai ta vandekohtule peenelt mõista anda, et nad temaga väga karmid ei oleks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Niisiis, hr Burnet, ma kujutan ette, et teil on emotsionaalselt väga raske meenutada viimaste aastate läbielamisi. Ma hindan, et jagasite vandekohtuga neid kogemusi, ja ma ei hoia teid pikalt kinni. Usun, et rääkisite vandekohtule tõtt, kui ütlesite, et teil oli suur hirm, nagu oleks igaühel teie asemel olnud. Muuseas, kui palju te oma kaalus kaotanud olite, kui esimest korda dr Grossi juurde läksite?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Alex mõtles: oi-oi. Ta teadis, kuhu asi suundub. Nad kavatsesid rõhutada ravi dramaatilist olemust. Ta heitis pilgu enda kõrval istuvale advokaadile, kes püüdis silmnähtavalt mingit strateegiat välja mõelda. Ta kummardus tema poole ja sosistas: „Lõpeta.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Advokaat raputas mõistmatult pead.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Alexi isa rääkis: „Ma ei tea, palju ma olin alla võtnud. Ehk nelikümmend või viiskümmend naela.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Nii et riided ei sobinud teile enam?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Üldsegi mitte.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kuidas teil sel ajal energiaga oli? Suutsite te trepist üles minna?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ei. Ma tegin kaks või kolm sammu ja pidin peatuma.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Väsimusest?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Alex müksas oma kõrval olevat advokaati ja sosistas: „Küsitud ja vastatud.” Jurist tõusis kohe püsti.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Vastulause. Teie ausus, hr Burnet juba ütles, et tal diagnoositi surmav haigus.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah,” vastas Rodriguez, „ja ta ütles, et tal oli hirm. Kuid ma arvan, et vandekohus peaks teadma, kui lootusetu ta seisukord tegelikult oli.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma luban seda.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Tänan. Seega, hr Burnet. Te olite kaotanud veerandi oma kehakaalust, te olite nii nõrk, et ei suutnud minna üles rohkem kui paarist trepiastmest, ja teil oli surmavalt raske leukeemia vorm. Kas see on õige?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Alex kiristas hambaid. Ta tahtis meeleheitlikult seda küsimuste suunda lõpetada, kuna see oli selgelt eelarvamuslik ja mitte seotud küsimusega, kas isa arst oli käitunud teda ravides ebasobivalt. Kuid kohtunik oli lubanud sel jätkuda ning ta ei saanud midagi parata. Ja see polnud piisavalt suur asi, et sellele edasikaebust rajada.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Oma suurima häda hetkel,” küsis Rodriguez, „läksite te Lääneranniku parima arsti juurde oma haigust ravima?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja ta ravis teid?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja ta ravis teid terveks. See asjatundlik ja hooliv arst ravis teid terveks.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Vastulause! Kõrgeausus, dr Gross on arst, mitte pühak.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Rahuldatud.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Olgu,” ütles Rodriguez. „Las ma ütlen seda teisiti: hr Burnet, kui kaua aega tagasi teil leukeemia diagnoositi?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kuue aasta eest.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas pole tõsi, et viieaastast ellujäämist loetakse vähi puhul paranemiseks?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Vastulause, nõuab eksperttunnistust.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Rahuldatud.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Teie ausus,” ütles Rodriguez kohtuniku poole pöördudes. „Ma ei mõista, miks see hr Burneti advokaatidele nii raske on. Ma üritan vaid tõestada, et dr Gross ravis tõepoolest hageja surmavast vähist terveks.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja mina,” vastas kohtunik, „ei mõista, miks ei sõnasta kaitse seda küsimust selgelt ja viisil, mis vastuväiteid esile ei kutsuks.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah, ausus. Aitäh. Hr Burnet, kas arvate, et teid on leukeemiast terveks ravitud?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas olete praegu täiesti terve?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kes teid teie arvates terveks ravis?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Dr Gross.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Tänan teid. Niisiis, minu meelest ütlesite te kohtule, et kui dr Gross palus teil tulla edasistele katsetele, mõtlesite te, et see tähendab, et olete jälle haige.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas dr Gross ütles teile kunagi, et teil on endiselt leukeemia?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ei.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas keegi tema kontoris või alluvatest ütles teile kunagi midagi sellist?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ei.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Seega,” ütles Rodriguez, „saan ma teie tunnistusest aru, et mitte ühelgi hetkel ei olnud teil kindlat informatsiooni selle kohta, et olete endiselt haige?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Õige.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Olgu. Läheme nüüd ravi juurde. Teile tehti operatsioon ja kemoteraapiat. Teate te, kas see oli standardne ravi T-rakulise leukeemia jaoks?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ei, mu ravi ei olnud standardne.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Oli see uudne?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas te olite esimene patsient, kes sellist ravi sai?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah, olin.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas dr Gross ütles teile seda?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja kas ta ütles teile ka seda, kuidas selle uudse ravi protokoll välja töötati?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ta ütles, et see on osa uurimisprogrammist.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja te nõustusite selles uurimisprogrammis osalema?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Koos teiste sarnase haigusega patsientidega?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah, ma usun, et oli ka teisi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja teie puhul see protokoll töötas?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Teid raviti terveks.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Tänan teid. Niisiis, hr Burnet, te olete teadlik, et meditsiinilistes uurimustes kasutatakse uute ravimite välja töötamiseks sageli kudesid, mis on võetud patsientidelt või millega on tehtud katseid.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Te teadsite, et teie kudesid kasutatakse sellel viisil?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah, kuid mitte ärilistel...”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Vabandage, aga vastake vaid jah või ei. Kui te nõustusite oma kudede kasutamisega uuringutes, kas te teadsite, et neid võidakse kasutada uute ravimite väljatöötamiseks või katsetamiseks?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja kas te eeldasite, et uue ravimi leidmisel tehakse see kättesaadavaks ka teistele patsientidele?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas te kirjutasite alla vastavale nõusolekuvormile?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Pikk paus. Siis: „Jah.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Tänan teid, hr Burnet. Mul ei ole rohkem küsimusi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kuidas see sinu arvates läks?” küsis isa, kui nad kohtumajast lahkusid. Lõppargumente esitati järgmisel päeval. Nad kõndisid Los Angelese kesklinna uduses päikesepaistes parkimisplatsi suunas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Raske öelda,” vastas Alex. „Nad segasid fakte väga edukalt. Me teame, et selle programmi käigus ei loodud ühtegi uut ravimit, kuid ka kahtlen, kas vandekohus sai aru, mis tegelikult juhtus. Me toome uusi eksperttunnistajaid, kes selgitavad, et UCLA lõi lihtsalt sinu kudedest rakuliini ja kasutas seda tsütokiini tootmiseks täpselt samamoodi, nagu seda toodetakse su enda kehas. Siin ei ole mingit „uut ravimit”, kuid vandekohus seda ilmselt ei mõista. Lisaks on veel see fakt, et Rodriguez ehitab oma argumente üles täpselt nagu paari aastakümne eest Moore’i protsessis tehti. Inimeselt võeti pettusega kudesid ja müüdi edasi. UCLA võitis selle kohtuasja hõlpsasti, kuigi ei oleks pidanud.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Niisiis, advokaat, mis meie seis on?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta naeratas isale, pani käed tema õlgadele ja suudles teda põsele.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Päriselt? Meil on raskusi,” ütles ta.&lt;/p&gt;
&lt;h3&gt;PT 003&lt;/h3&gt;
&lt;p&gt;Barry Sindler, tähtede lahutusadvokaat, vahetas toolis asendit. Ta üritas teisel pool lauda istuvale kliendile tähelepanu pöörata, kuid tal oli sellega raskusi. Klient oli Diehli-nimeline nohik, kes juhtis mingit biotehnoloogia firmat. Tüüp rääkis kokkuvõtlikult, emotsioonitult, peaaegu ilmetult, kuigi ta jutustas sellest, kuidas ta naine teda petab. Diehl oli ilmselt kohutav abikaasa. Kuid Barry ei olnud kindel, palju selles juhtumis raha võis olla. Näis, et kogu raha oli naise oma.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Diehl pinises edasi. Kuidas ta kõigepealt kahtlema hakkas, kui helistas naisele Las Vegasest. Kuidas ta leidis arved hotellist, kus ta naine iga kolmapäev käis. Kuidas ta ootas fuajees ja nägi naist koos kohaliku tenniseprofiga end hotelli registreerimas. Sama vana California lugu. Barry oli seda sada korda kuulnud. Kas need inimesed ei teadnud, et nad on kõndivad klišeed? Šokeeritud mees avastab naise koos tennisemängijaga. Seda stsenaariumit ei kasutataks isegi „Meeleheitel koduperenaistes”.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Barry andis kuulamise osas alla. Tal oli sel hommikul liiga palju mõelda. Ta oli kaotanud Kirkorovichi kohtuasja ja kogu linn rääkis sellest. Vaid sellepärast, et DNA test oli tuvastanud, et tegu polegi miljardäri beebiga. Ja siis ei olnud kohus nõus talle isegi ta tasu maksma, kuigi ta oli selle tagasihoidliku 1,4 miljoni dollari peale tõmmanud. Kohtunik andis talle sellest vaid veerandi. Iga kuradi jurist linnas tundis kahjurõõmu, kuna kellelegi neist ei meeldinud Barry Sindler. Ta oli kuulnud, et L.A. Magazine teeb protsessist suure loo, kahtlemata Barry suhtes vaenuliku. Mitte et ta oleks hoolinud. Tõde seisnes tegelikult selles, et mida enam teda kujutati kui põhimõttelagedat ja armutut tõbrast, seda rohkem tal kliente oli. Sest kui asi jõudis lahutuseni, oli inimestel vaja armutut tõbrast. Nad seisid selleks järjekorras. Ja Barry Sindler oli kahtlemata kõige armutum, jultunum, tähelepanu vajav, ennast ülistav, mitte-millegi-ees-peatuv sitapeast lahutusadvokaat Lõuna-Californias. Ja ta oli selle üle uhke!&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ei, Barry ei muretsenud selliste asjade pärast. Ta ei muretsenud isegi maja pärast, mida ta Denise’i ja tema kahe näruse lapse jaoks Montanasse ehitas. Ta ei muretsenud nende Holmby Hillsi maja remondi pärast, kuigi ainuüksi köök läks maksma viissada tuhat dollarit ja Denise muutis pidevalt plaane. Denise oli sariremontija. See oli haigus.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ei, ei, ei. Barry Sindler muretses ainult ühe asja – rendi – pärast. Tal oli Wilshire’i ja Doheny nurgal terve kontorihoone korrus, kus töötas 23 juristi, kellest ükski polnud sittagi väärt, kuid klientidele avaldas muljet neid laudade taga töötamas näha. Nad võisid teha väiksemaid asju, nagu tunnistuste võtmine ja esildiste sisseandmine – asjad, millega Barry ei tahtnud tegeleda. Barry teadis, et kohtuskäimine oli kurnamissõda, eriti laste hooldusõiguse juhtumites. Eesmärk oli kulud võimalikult kõrgeks ajada ja protsessi võimalikult pikaks venitada, sest nii teenis Barry suurimat tulu ning lõpuks tüdines abikaasa lõpututest edasi lükkamistest, uute dokumentide sisseandmistest ja muidugi kasvavatest kuludest. Isegi kõige rikkamatel sai lõpuks kõrini.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Üldiselt olid abielumehed mõistlikud. Nad tahtsid oma eluga edasi liikuda, osta uue maja, kolida uue sõbratariga kokku, lasta endal suhu võtta. Nad tahtsid hooldusõiguse teemad korda ajada. Aga naised tahtsid enamasti kättemaksu – seega hoidis Barry asju lahenemast, aastast aastasse, kuni mehed lõpuks alla andsid. Miljonärid, miljardärid, kuulsustest tõprad – vahet ei olnud. Lõpuks andsid nad kõik alla. Inimesed ütlesid, et see polnud laste jaoks kasulik strateegia. Noh, persse need lapsed. Kui kliendid lastest hooliksid, ei lahutaks nad üldse. Nad jääksid abiellunuteks ja õnnetuteks nagu kõik teised, sest...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nohik oli öelnud midagi, mis tõmbas uuesti ta tähelepanu.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Vabandage,” ütles Barry Sindler. „Palun korrake seda, hr Diehl. Mida te just ütlesite?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma ütlesin „ma tahan, et mu naist uuritaks”.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma võin teile kinnitada, et see menetlus uurib teda viimase piirini. Ja muidugi laseme me eradetektiivil teda jälitada, vaatame, palju ta joob, kas ta tarvitab narkootikume, on öö otsa väljas, on lesbisuhetes, kõike seda. Standardprotseduur.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ei, ei,” ütles Diehl. „Ma tahan, et teda geneetiliselt uuritaks.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Miks?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Igaks juhuks,” ütles ta.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ahah,” vastas Barry elukogenult pead noogutades. Mida kuradit see tüüp rääkis? Geneetiline uurimine? Hooldusõiguse juhtumis? Ta heitis pilgu oma paberitele ja vaatas visiitkaarti. RICHARD „RICK” DIEHL, PH.D (dr). Barry kortsutas õnnetult kulmu. Ainult tõelised tõprad panevad oma hüüdnime visiitkaardile. Kaart ütles, et ta oli tegevdirektor BioGen Researchis, mingi firma Westview Village’i lähedal.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Näiteks,” ütles Diehl, „võin ma kihla vedada, et mu naisel on geneetiline soodumus bipolaarse häire jaoks. Igal juhul ta käitub ebakindlalt. Tal võib olla Alzheimeri geen. Kui on, siis võivad psühholoogilised testid näidata varaseid Alzheimeri märke.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Hästi, väga hästi.” Barry Sinder noogutas nüüd energiliselt. See kõik tegi teda väga rahulolevaks. Värsked, uued vaieldavad teemad. Sindlerile meeldisid vaieldavad teemad. Viia läbi psühholoogiline test. Kas testitulemused näitasid varast Alzheimeri tõbe või mitte? Kes kurat sai seda kindlalt väita? Suurepärane, suurepärane – millised ka testitulemused poleks, neid vaidlustatakse. Veel rohkem päevi kohtusaalis, rohkem kalleid eksperttunnistusi, doktorite sõnasõda, mis kestab päevi. Kohtupäevad olid eriti tulutoovad.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ja mis kõige parem – Barry mõistis, et geneetilised uuringud võivad saada hooldusõiguse juhtumite puhul standardprotseduuriks. Sindler avastas sellega uusi võimalusi. Ta saab sellega kuulsaks! Ta kummardus entusiastlikult ettepoole. „Rääkige edasi, hr Diehl...”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Uurige tema suhkruhaiguse geeni, rinnavähi BRCA-geeni ja kõike muud. Ja,” jätkas Diehl, „ mu naisel võib olla ka Huntingtoni tõve geen, mis põhjustab surmavat närvide taandarengut. Ta vanaisal oli Huntingtoni tõbi, nii et see on perekonnas olemas. Mõlemad tema vanemad on veel noored ja see on haigus, mis ilmneb alles vanemas eas. Mu naine võib kanda seda geeni ja see tähendab surmaotsust.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Õmmm, jah,” ütles Barry Sindler noogutades. „Ta ei sobiks enam laste peamiseks hooldajaks.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Täpselt.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mind üllatab, et ta ei ole seda testi veel teinud.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ta ei taha teada,” ütles Diehl. „On 50-50 võimalus, et tal on see geen. Kui on, siis ta lõpuks haigestub ja sureb dementsena. Aga ta on kakskümmend kaheksa aastat vana. Haigus ei pruugi ilmneda enne kahtekümmet aastat. Nii et kui ta saab praegu teada... võib see tema ülejäänud elu ära rikkuda.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kuid see võib ta ka koormast vabastada, kui tal seda geeni ei ole.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Liiga suur risk. Ta ei uuri ennast.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„On veel uuringuid, mida te soovitate?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Oo jaa,” ütles Diehl. „See on alles algus. Ma tahan, et teda uuritakse kõikide tänapäevaste nimekirjade alusel. Praeguseks on välja töötatud 1200 geenitesti.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;1200! Sindler limpsis sellele väljavaatele mõeldes oma huuli. Võrratu. Miks ta polnud varem sellele tulnud? Ta köhatas kurgu puhtaks. „Kuid kas te mõistate, et kui seda teete, nõuab ta ka teile uuringute tegemist?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Pole probleemi,” vastas Diehl.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas teid on juba uuritud?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ei. Ma lihtsalt tean, kuidas labori tulemusi võltsida.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Barry Sindler nõjatus oma tooli seljatoele.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ideaalne.&lt;/p&gt;
&lt;h3&gt;PT 004&lt;/h3&gt;
&lt;p&gt;Puude kõrgete võrade all oli džunglis pime ja vaikne. Õlakõrgusel ei olnud mingit tuult, mis oleks sõnajalgu liigutanud. Hagar pühkis laubalt higi, vaatas selja taha teiste suunas ja rügas edasi. Ekspeditsioon liikus sügavale Kesk-Sumatra džunglitesse. Keegi ei rääkinud ja Hagarile just nii meeldiski.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Jõgi oli otse ees. Kaldale oli veetud puutüvest õõnestatud kanuu ja õlakõrguselt üle jõe tõmmatud köis. Nad ületasid jõge kahes rühmas, Hagar seisis kanuus ja tõmbas neid köitpidi üle jõe, et siis teiste järele tagasi minna. Kõik oli vaikne peale kauguses hüüdva sarvlinnu.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nad jätkasid teed jõe vastaskaldal. Džunglirada läks kitsamaks ja oli kohati mudane. See ei meeldinud meeskonnale; nad tegid kõvasti lärmi, kui üritasid vesistest kohtadest mööda saada. Lõpuks küsis üks neist: „Kui palju sinna veel maad on?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;See oli see poisike. Vinnilise näoga virisev Ameerika teismeline. Ta vaatas otsa oma emale, õlgkübaraga suurele emandale.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas on veel palju minna?” virises poiss.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Hagar pani sõrme suule: „Tasa!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mu jalad valutavad.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Teised turistid seisid eredavärvilise rühmana nende ümber ja vaatasid poissi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Vaadake,” sosistas Hagar, „kui te lärmi teete, ei näe te neid.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma ei näe neid nagunii.” Poiss mossitas, kuid tuli kaasa, kui rühm edasi liikus. Täna oli enamik neist ameeriklased. Hagarile ei meeldinud ameeriklased, kuid nad polnud kõige hullemad.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kõige hullemad, ta pidi nentima, olid...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Seal!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Vaadake sinna!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Turistid näitasid ettepoole, elevil, lobisedes. Umbes 50 jardi eespool paremat kätt seisis noor isane orangutan okstel, mis tema raskuse all kergelt kõikusid. Punaka karvaga suurepärane isend, kes kaalus umbes 40 naela ja kellel oli kõrva kohal karvades silmatorkav valge jutt. Hagar ei olnud teda juba nädalaid näinud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Hagar viipas, et teised vait oleksid, ja liikus rada pidi edasi. Turistid tulid nüüd otse tema selja taha, koperdades ja erutusest üksteisega kokku põrgates.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Tššš!” sisistas ta.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Milles probleem?” küsis üks. „Ma arvasin, et neid võib siin vaatamas käia.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Tššš!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kuid see ju ongi turistide jaoks...”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Tššš!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Hagar vajas vaikust. Ta sirutas käe särgi taskusse ja vajutas Lindista nupule. Ta võttis oma reväärilt mikrofoni ja hoidis seda käes.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nad olid nüüd orangutanist umbes 30 jala kaugusel. Nad möödusid rajal sildist, millele oli kirjutatud „BUKUT ALAMI ORANGUTANIDE LOODUSKAITSEALA”. Siin kasvatati mahajäetud orangutanipoegi ja lasti nad uuesti loodusesse. Siin olid loomaarstid, uurimisjaam, uurijate meeskond.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kui see on looduskaitseala, siis ma ei mõista, miks...”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„George, sa kuulsid, mida ta ütles. Ole tasa.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nüüd oli vahe vaid 20 jardi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Vaadake, veel üks! Kaks! Seal!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nad osutasid vasakule. Kõrgel puuvõrades murdis üheaastane graatsiliselt kiikuv orangutan koos oma vanema kaaslasega läbi puuokste. Hagar ei hoolinud. Ta keskendus esimesele loomale.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Valge jutiga orangutan ei liikunud. Ta rippus nüüd üht kätt pidi kiikudes õhus ja vaatas neid, pea viltu. Nooremad loomad puuvõrades olid kadunud. Valge jutiga loom jäi sinna, kus ta oli, ja jõllitas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;10 jardi. Hagar sirutas mikrofoni tema suunas. Turistid võtsid oma kaamerad välja. Orangutan põrnitses Hagarit ja häälitses kummaliselt, nagu ta oleks köhinud. „Dwaas.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Hagar kordas sama häälitsust. „Dwaas.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Orangutan jälgis teda. Tema kaardus huuled liikusid. Mitu järjestikust kurguhäälset urahtust: „Ooh stomm dwaas, varlaat leanme.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Üks turistidest küsis: „Kas tema teeb neid hääli?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah,” vastas Hagar.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas ta... räägib?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ahvid ei räägi,” ütles teine turist. „Orangutanid on tummad. Raamatus oli nii kirjas.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Mõned tegid rippuvast ahvist välguga pilte. Noor isane ei näidanud välja mingit üllatust. Kuid ta huuled liikusid: „Geen lichten dwaas.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas ta on haige?” küsis üks naine närviliselt. „Tundub, nagu oleks tal köha?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ta ei köhi,” vastas teine hääl.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Hagar heitis pilgu üle oma õla. Tagapool olev raske kondiga mees, kellel oli punase näo ja hingeldamise järgi otsustades olnud raskusi kaasas püsimisega. Nüüd hoidis ta käes orangutani poole suunatud diktofoni. Mehel oli otsusekindel ilme. Ta küsis Hagarilt: „Kas see on mingi trikk?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ei,” vastas Hagar.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Mees osutas orangutanile. „See on hollandi keel,” ütles ta. „Sumatra oli Hollandi koloonia. See on hollandi keel.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mul pole aimugi,” ütles Hagar.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mul on. Loom ütles: „Jäta mind rahule, jobu.” Ja siis ütles ta: „Mitte valgust.” Sel hetkel, kui kaamerate välgud sähvima hakkasid.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma ei tea, mis need häälitsused olid,” ütles Hagar.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kuid te lindistasite neid.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ainult uudishimust.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Te võtsite mikrofoni välja kõvasti varem, kui hääled algasid. Te teadsite, et see loom hakkab rääkima.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Orangutanid ei räägi,” ütles Hagar.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See räägib.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nad kõik silmitsesid orangutani, kes ikka veel kiikus ühe käe otsas. Vaba käega ta sügas end. Oli vaikne.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Siis ütles raske kondiga mees „Geen lichten.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Geen lichten!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Orangutan ei näidanud kuidagi välja, et ta oli aru saanud. Mõne hetke pärast kiigutas ta end lähedalasuvale oksale ja hakkas ronima ülespoole, pannes liikudes kergelt kätt käe ette.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Geen lichten!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ahv jätkas ronimist. Suures õlgkübaras naine ütles: „Ma arvan, et ta lihtsalt köhis või midagi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Hei,” hüüdis suur mees. „M’sieu! Comment ça va?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ahv jätkas oma teed läbi okste, kiigutades end oma pikkade käte abil kerges rütmis. Ta ei vaadanud isegi alla.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma mõtlesin, et äkki ta räägib prantsuse keelt,” ütles mees. Ta kehitas õlgu: „Ilmselt mitte.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Puuvõrast hakkas läbi sadama kerget vihma. Teised turistid panid kaamerad ära. Üks tõmbas selga kerge, läbipaistva vihmakeebi. Hagar pühkis otsaeest higi. Eespool kogunesid kolm orangutani maas olevate papaiade ümber. Turistid pöörasid oma tähelepanu neile.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kõrgelt puuvõrast kostis urisev hääl: „Espèce de con.” Lause jõudis nendeni vaikses õhus üllatavalt selgesti.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Suur mees pöördus kohapeal ümber. „Mida?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kõik vaatasid üles.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See on vandesõna,” ütles teismeline. „Prantsuse keeles. Ma tean, et see on vandesõna. Prantsuse keeles.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Tasa,” ütles ta ema.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Rühm piidles puuvõrasid, uurides tumedate lehtede tihedat massi. Nad ei näinud seal ahvi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Suur mees hüüdis: „Qu’est-ce que tu dis?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vastust ei tulnud. Kuulda oli vaid okste murdumist, kui loom neist läbi läks, ja kauget sarvlinnu hüüdu.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;HÄBEMATU ŠIMPANS SAADAB TURISTID KUKELE (News of the World)&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;AFFE SPRICH IM DSCHUNGEL, FLÜCHE GEORGE BUSH (Der Spiegel)&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;ORANG PARLE FRANÇAIS?!! (Paris Match, allpool Jacques Derrida foto)&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;MOSLEMIST AHV PRAGAB LÄÄNE INIMESTEGA (Weekly Standard)&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;AHV ROPENDAB, PEALTNÄGIJAD AMMULISUI (National Enquirer)&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;JAAVAL NÄHTI RÄÄKIVAT ŠIMPANSI (New York Times, hiljem täpsustatakse asukohta)&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;SUMATRAL NÄHTI POLÜGLOTIST PRIMAATI (Los Angeles Times)&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Lõpetuseks: Indoneesias vannub rühm turiste, et Borneo džunglis ahistas neid orangutan. Nende jutu kohaselt vandus ahv hollandi ja prantsuse keeles, mis tähendab, et ta oli neist ilmselt kõvasti targem. Kuid vanduvast šimpansist pole veel mingeid lindistusi ilmunud, mistõttu leiame, et kui te usute neid jutte, leidub teile kindlasti tööd meie praeguses valitsuses. Seal on juba piisavalt rääkivaid ahve!” (Intervjuu Keith Olbermanniga, MSNBC uudised, parandusteta.)&lt;/p&gt;
&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;</description>
 <pubDate>Thu, 18 Aug 2016 13:29:23 +0000</pubDate>
 <dc:creator>admin</dc:creator>
 <guid isPermaLink="false">91 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu</guid>
 <comments>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/pt_001_004#comments</comments>
</item>
<item>
 <title>Proloog</title>
 <link>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/proloog</link>
 <description>&lt;div class=&quot;field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot; property=&quot;content:encoded&quot;&gt;&lt;p&gt;Vasco Borden, 49, kohendas mööda luksuslikku koridori kõndides oma pintsaku revääre ja lipsu. Ta ei olnud harjunud ülikonda kandma, mis sest, et see oli talle kunagi mereväes eritellimusel õmmeldud sellisena, et ta musklid vähem välja paistaksid. Borden oli 6,4 jala pikkune suurekasvuline endine jalgpallur, kes töötas nüüd eradetektiivina ja oli põgenike leidmise spetsialist. Praegu pidi Vasco jälitama 39-aastast kiilanevat teadusdoktorit, kelle tagaotsijaks oli MicroProteonomics (Cambridge, Massachusetts) ning kes suundus parasjagu konverentsisaali poole.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Tee seda täna” oli Las Vegase hotellis „Veneetsia” toimuva konverentsi „BioChange 2006” entusiastlik moto. 2000 osaleja hulgas oli igasuguseid biotehnolooge, sealhulgas investoreid ja personalijuhte, kes palkasid teadlasi, tehnoloogia vahendajaid, tippjuhte ja intellektuaalse omandi valdajaid. Ühel või teisel viisil oli siin esindatud pea iga Ameerika biotehnoloogiafirma.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;See oli põgeniku jaoks ideaalne koht oma kontaktiga kohtumiseks. Ta nägi välja nagu looderdaja, süütu näo ja väikese habemetutiga lõual, lohistas kõndides jalgu ja paistis ujeda ning saamatuna. Tegelikult oli ta pagemisel näpanud kaksteist krüogeenilisse termospudelisse peidetud geneetiliselt muundatud loodet, toimetanud need riigi teise otsa sellele konverentsile ja kavatses need siin oma salajasele tööandjale üle anda.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;See ei olnud esimene ega ka viimane kord, kui doktorikraadi omandanu väsis palga eest töötamast.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Põgenik läks registreerimislaua juurde, et võtta konverentsi kaelakaart. Vasco püsis aga sissepääsu juures ja libistas oma kaardi endale kaela. Ta oli tulnud ettevalmistunult ja tegi näo, nagu vaataks üritusel osalejate nimekirja.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Olulised kõned peeti kõik suures saalis. Seminarid toimusid teemadel nagu „Täiustage oma värbamise protsessi” ja „Võidustrateegiad hoiavad uurimistalente teie juures”, „Juhtide ja omanike hüvitised”, „Korporatiivne juhtimine ja järelvalveametid”, „Patendiameti trende” ning „Ingel-investorid: õnnistus või needus?” ja lõpuks „Ärisaladuste piraatlus: kaitse ennast täna!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Suur osa Vasco tööst oli seotud kõrgtehnoloogiliste firmadega. Ta oli ka varem sarnastel konverentsidel käinud ning alati olid teemad kas teaduslikud või ärilised. Seekordne üritus oli äriteemaline.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Põgenik, kelle nimi oli Eddie Tolman, kõndis temast mööda ja läks saali. Vasco järgnes talle. Tolman möödus mõnest reast ja võttis istet kohas, kus kedagi polnud läheduses. Vasco libistas ennast üks rida tagapool toolide vahele ja võttis istet natuke ääre pool. Tolman uuris sõnumeid kontrollides mobiiltelefoni, näis seejärel rahunevat ning üles vaatavat, et kõnet kuulata.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vascot huvitas, miks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kõneleja oli California üks kuulsamaid riskikapitaliste, kõrgtehnoloogiliste investeeringute legend Jack B. Watson. Watsoni nägu kuvati tema selja taha ekraanile. Nii täitsid tema kaubamärgiks saanud päevitus ja hea välimus suurendatult terve ruumi. Watson oli noorusliku välimusega 52-aastane mees, kes oli endale püüdlikult loonud südametunnistusega kapitalisti maine. Tal oli õnnestunud seda kuulsust säilitada paljudest halastamatutest äritehingutest hoolimata, sest meedia näitas teda vaid erikoolides vähekindlustatud lastele stipendiume jagamas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vasco teadis, et selles ruumis Watson kedagi ära ei petnud. Ta juurdles, kas Watson on piisavalt halastamatu, et omandada ebaseaduslikult tosinat geneetiliselt muundatud loodet. Tõenäoliselt on.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Käesoleval hetkel hõikus aga Watson julgustavaid loosungeid: „Biotehnoloogia edeneb hoogsalt. Me oleme valmis nägema tööstusharu suurimat kasvu pärast arvutite arengut kolmekümne aasta eest. Amgenis, Los Angelese suurimas biotehnoloogiafirmas, töötab seitse tuhat inimest. Riiklikud stipendiumid ülikoolidele New Yorgist San Francisco, Bostoni ja Miamini ületavad neli miljardit aastas. Riskikapitalistid investeerivad biotehnoloogiafirmadesse igal aastal viis miljardit. Imeliste ravimite ahvatlus, mille on teinud võimalikuks tüvirakud, tsütokiinid ja proteonoomika, meelitab uurimisvaldkonda säravaimaid talente. Rahvastiku ülemaailmse vananemise taustal on meie tulevik helgem kui kunagi varem. Ja see pole veel kõik!&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Me oleme jõudnud punkti, kus saame suurtele ravimitootjatele ära teha – ja seda me ka teeme. Need hiiglaslikud ülespuhutud firmad vajavad meid ja nad teavad seda. Nad vajavad geene, nad vajavad tehnoloogiaid. Nemad on minevik. Meie oleme tulevik. Meie oleme need, kellel on raha!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;See kutsus esile vägeva aplausi. Vasco muutis istmel asendit. Publik aplodeeris, kuigi teadis, et see kaabakas hakiks nende firmad hetkega väikesteks tükkideks, kui see talle vaid kasu tooks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Muidugi on meil ka takistusi. Mõned inimesed – ükskõik kui heade kavatsustega nad enda arvates ka ei oleks – ei lase inimkonnal täiustuda. Nad ei taha, et halvatud kõnniksid, vähihaiged paraneksid, haiged lapsed elaksid ja mängiksid. Neil inimestel on vastu olemiseks oma põhjused. Usulised, eetilised või isegi „praktilised”. Mis tähendab, et nad on surma poolel. Kuid nad ei võida!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Veelgi mürisevam aplaus. Vasco heitis pilgu põgeniku, Tolmani, poole. Too vaatas jälle oma telefoni. Ilmselgelt ootas ta sõnumit ja oli seejuures väga kannatamatu.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kas see tähendas, et kontaktisik jäi hiljaks?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Just see pidigi Tolmanit närviliseks tegema. Vasco teadis, et kuhugi oli too tüüp peitnud roostevabast terasest, vedelat lämmastikku täis termose, milles olid looted. Mehe toas termost ei olnud, sest Vasco oli juba ruumi läbi otsinud. Ja Tolman lahkus Cambridge’ist viis päeva tagasi. Jahutusvedelik ei säili igavesti. Kui looted üles sulavad, muutuvad nad väärtusetuteks. Seega, kui Tolman ei olnud leidnud viisi, kuidas konteinerit uuesti vedela lämmastikuga täita, pidi ta praegu juba muretsema selle kättesaamise ja ostjale üleandmise pärast.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;See pidi juhtuma varsti.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vasco oli kindel, et järgmise tunni jooksul.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Muidugi püüavad inimesed progressile vastu seista,” ütles Watson lavalt. „Isegi meie parimad firmad leiavad end mõttetute, väheproduktiivsete kohtuprotsesside köidikuist. Ühel minu käivitatud ettevõttel, BioGenil Los Angeleses, on pooleli kohtuprotsess, kuna mees nimega Burnet leiab, et ei pea täitma lepingut, millele ta ise alla kirjutas. Põhjendades, et ta on muutnud oma meelt. Kui me Burnetile ei maksa, üritab ta takistada meditsiinilist progressi. Tegemist on väljapressijaga, kelle tütar ajab tema eest kohtuasju. Hoiab asju perekonnas.” Watson naeratas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kuid me võidame Burneti kohtuasja. Sest progressi ei saa peatada!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Seda öeldes tõstis Watson mõlemad käed õhku, lehvitas publikule ja aplaus täitis terve ruumi. Ta käitub peaaegu nagu poliitik, mõtles Vasco. Kas Watson seda sooviski? Tal oli kindlasti piisavalt raha, et valituks osutuda. Rikas olemine oli neil päevil Ameerika poliitikas hädavajalik. Õige pea...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta vaatas kõrvale ja märkas, et Tolman oli kadunud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Iste oli tühi. Kurat!&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Progress on meie missioon, meie püha kutsumus!” hüüdis Watson. „Progress viib haiguste kaotamisele! Progress viib vananemise peatamisele, dementsuse kaotamisele, eluea pikendamisele! Elu haiguste, hääbumise, valu ja hirmuta! Inimkonna suur unelm – lõpuks ometi reaalsus!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vasco Borden ei kuulanud. Ta liikus rida pidi edasi vahekäigu suunas, jälgides väljapääse. Paar inimest lahkusid, ükski neist ei näinud välja nagu Tolman. Ta ei saanud olla kaugele jõudnud, ei võinud...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ta vaatas tagasi just sel hetkel, kui Tolman liikus keskmist vahekäiku pidi aeglaselt ülespoole, ise telefoni jälgides.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„60 miljardit sel aastal. 200 miljardit järgmisel aastal. 500 miljardit viie aasta pärast! See on meie tööstuse tulevik ja lootus, mille me inimkonnale anname!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Rahvas tõusis äkitselt püsti, aplodeerides Watsonile tormiliselt, ja järsku ei näinud Vasco enam üldse Tolmanit.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kuid ainult hetkeks – nüüd suundus Tolman keskmise väljapääsu suunas. Vasco pöördus eemale ja lipsas külguksest välja fuajeesse hetkel, kui Tolman väljus uksest, eredate tulede tõttu kiiresti silmi pilgutades.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tolman heitis pilgu kellale ja suundus pikka koridori pidi edasi, mööda suurtest akendest, kus avanes vaade San Marco punastest tellistest kellatornile – „Veneetsia” hotelli hiilgavalt valgustatud koopiale. Ta läks kas basseinide või siseõue suunas. Sel ajal õhtuti olid need rahvast täis.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vasco püsis lähedal.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nüüd see juhtubki, mõtles ta.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Saalis sammus Jack Watson edasi-tagasi, naeratas ja lehvitas hõiskavale rahvahulgale. „Tänan teid, see on teist väga lahke, aitäh...” Ta kummardas seda korrates iga kord natukene. Täpselt õige annus tagasihoidlikkust.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Seda vaadates turtsatas Rick Diehl vastikustundest. Diehl oli lava taga ja jälgis kõike väikesel must-valgel ekraanil. Diehl oli 34-aastane Los Angeleses asuva püüdliku ettevõtte BioGen Research tegevdirektor ja tema suurima firmavälise investori esinemine tegi ta rahutuks. Sest Diehl teadis, et vaatamata sütitavatele kõnedele ja pressiteadetele, kus naeratasid mustanahalised lapsed, oli Jack Watson siiski üks tõeline kaabakas. Nagu keegi oli öelnud: „Watsoni kohta võib öelda parimal juhul vaid seda, et ta ei ole sadist. Ta on lihtsalt üks esmaklassiline värdjas.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Diehl oli Watsoni raha vastu võtnud suurima vastumeelsusega. Ta soovis, et ei oleks seda vajanud. Diehl oli BioGeni alustanud naise rahadega, sest too oli jõukas. Tema esimene samm tegevdirektorina oli teha pakkumine UCLA litsentsiga rakuliini eest. See oli nii-öelda Burneti jada, mis oli alguse saanud Frank Burneti nimelisest mehest, kelle keha tootis võimsaid vähivastaseid kemikaale – tsütokiine.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Diehl ei julgenud loota, et ta litsentsi endale saab, kuid nii juhtus ja järsku pidid nad kiiresti saama USA Toidu- ja Ravimiametilt nõusoleku kliinilisteks katseteks. Katsete maksumus algas miljonist dollarist ja tõusis hetkega kümne miljonini, arvestamata rahavoogude ja turustamise kulusid. Enam ei saanud loota üksnes oma naise rahadele. Vaja oli välist finantseerimist.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sel hetkel avastas ta, et riskikapitalistid peavad tsütokiine väga riskantseteks. Paljude tsütokiinide, näiteks interleukiinide puhul võttis aastaid aega, enne kui nad turule jõudsid. Ja mitmed teised osutusid patsientidele ohtlikeks, isegi surmavateks. Ning siis viis Frank Burnet asja kohtusse, vaidlustades BioGeni õigused rakuliinile. Investorid ei soovinud Diehliga enam kohtudagi. Lõpuks pidi ta leppima naeratava päevitunud Jack Watsoniga.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kuid Diehl teadis, et Watson tahtis vaid BioGeni üle võtta ja Rick Diehli kõrvale tõrjuda.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jack! Suurepärane kõne! Fantastiline!” Rick sirutas käe, kui Watson lõpuks lava taha jõudis.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jajah. Rõõm kuulda, et sulle meeldis.” Watson ei surunud ta kätt. Selle asemel võttis ta mikrofoni küljest saatja ja pani Diehli väljasirutatud pihku. „Hoolitse selle eest, Rick.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Muidugi, Jack.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas su abikaasa on siin?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ei, Karen ei saanud tulla.” Diehl kehitas õlgu. „Lastel on mingi asi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kahju, et ta kõnet ei kuulnud,” ütles Watson.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma vaatan, et ta saaks DVD,” vastas Diehl.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kuid me andsime halvad uudised edasi,” ütles Watson. „See on peamine. Kõik teavad, et käimas on kohtuprotsess, nad teavad, et Burnet on paha tegelane ja et me kontrollime olukorda. See on kõige olulisem. Firma positsioon ei ole just ideaalne.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Diehl küsis: „Kas sa nõustusid seetõttu seda kõnet pidama?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Watson piidles teda. „Kas sa arvad, et ma tahan Vegasesse tulla? Kristus.” Ta võttis traadita mikrofoni ja ulatas ka selle Diehlile. „Hoolitse ka selle eest.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Muidugi, Jack.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ja seejärel pöördus Jack Watson ümber ning eemaldus sõnagi lisamata. Rick Diehl judises. Jumal tänatud Kareni raha eest, mõtles ta. Selleta oleksin omadega läbi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Doodžide palee võlvidest möödudes läks Vasco Borden sisehoovi, samal ajal järgnedes oma kahtlusalusele Eddie Tolmanile läbi öise rahvahulga. Ta kuulis kõrvas vastuvõtja raginat. See oli tema assistent Dolly, kes oli hotelli teises otsas. Ta puudutas kõrva. „Räägi,” ütles ta.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kiilakas poiss Tolman on reserveerinud natuke meelelahutust.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas tõesti?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Just, ta...”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Oota,” ütles Vasco, „Räägi hiljem.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Eespool nägi ta midagi uskumatut. Siseõue paremas ääres märkas ta rahvahulgaga ühinevat Jack B. Watsonit koos ilusa graatsilise brüneti naisega. Watson oli oma kaunite naiste poolest kuulus. Nad kõik töötasid tema heaks, nad kõik olid targad ja nad kõik olid imekaunid.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Naine ei üllatanud Vascot. Teda üllatas, et Jack Watson suundus otse põgenik Eddie Tolmani poole. See ei olnud sugugi loogiline. Isegi kui Tolman oli Watsoniga kokkuleppele jõudnud, ei kohtuks kuulus investor temaga kunagi näost näkku. Ja kindlasti mitte avalikkuses. Kuid seal nad olid, kokkupõrkekursil Veneetsia siseõues otse tema silme all.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Mida kuradit? Ta ei suutnud uskuda, et asjad nii lähevad.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sel hetkel komistas graatsiline naine veidi ja peatus. Ta kandis lühikest liibuvat kleiti ja kõrgeid kingi. Ta naaldus Watsoni õlale, painutas põlve, piisavalt jalga näidates, ja uuris oma kinga. Ta kohendas kannarihma, ajas end uuesti sirgu ja naeratas Watsonile. Vasco vaatas eemale ja nägi, et Tolman oli kadunud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nüüd läksid Watson ja naine otse Vasco eest läbi, möödudes nii lähedalt, et ta tundis naise parfüümi lõhna ja kuulis Watsonit midagi pomisevat, mille peale naine ta kätt kõvemini pigistas ja pea ta õlale toetas. Tõeline armastajatepaar.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kas see kõik oli õnnetus? Oli see juhtunud meelega? Kas kõik oli plaanitud? Ta vajutas oma kuuldeaparaati.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Dolly. Ma kaotasin ta.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ära pabista. Ma leidsin ta.” Vasco vaatas üles. Dolly oli teisel korrusel, jälgides allolijaid. „Kas see oli Jack Watson, kes mööda kõndis?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah. Ma mõtlesin, et ehk...”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ei, ei,” ütles Dolly. „Ma ei kujuta Watsonit selle asja osalisena ette. Pole tema stiil. Mulle paistab, et Kiilakas suundub oma toa poole, kuna tal on kohtamine. Sellest ma sulle rääkisingi. Tal on meelelahutust.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Täpsemalt?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Venelanna. Paistab, et talle meeldivad ainult vene tüdrukud. Pikad.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Keegi, keda me teame?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ei, kuid mul on väheke teavet. Ja mul on tema toas kaamera.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kuidas sa seda tegid?” Vasco naeratas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ütleme, et Veneetsia turvateenistus ei ole enam see, mis vanasti. Odavam ka.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Irina Katajeva, 22, koputas uksele. Vasakus käes hoidis ta sametisse krookpaeltega kingikotti peidetud veinipudelit. Umbes kolmekümneaastane mees avas ukse ja naeratas. Ta ei olnud kena.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas sina oled Eddie?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Täpselt nii. Tule sisse.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma tõin sulle selle hotelli varudest.” Ta ulatas mehele veini.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vasco jälgis kõike oma väikeselt kaasaskantavalt monitorilt ja ütles: „Ta andis selle üle koridoris. See on hotelli turvakaamerates näha. Miks ta ei oodanud tuppa jõudmiseni?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Võib-olla kästi tal nii teha,” pakkus Dolly.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ta peab olema vähemalt kuus jalga pikk. Mida me tema kohta teame?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Hea inglise keel. Neli aastat siin riigis. Õpib ülikoolis.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Töötab hotellis?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ei.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Seega pole proff?” küsis Vasco.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See on Nevada,” vastas Dolly.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Monitoril oli näha, kuidas vene tüdruk läks tuppa ja uks sulgus. Vasco kruttis oma monitori ühte nuppu ja valis ühe sisemise kaamera. Tol tegelasel oli suur sviit, peaaegu 200 ruutjalga ja viimistletud Veneetsia stiilis. Tüdruk noogutas ja naeratas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kena. Kena tuba.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah. Tahad midagi juua?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tüdruk raputas pead. „Mul pole tegelikult aega.” Ta sirutas käe selja taha, tõmbas kleidi luku lahti ja jättis selle õlgadele rippuma. Ta pööras ümber, tegi nõutu näo ja lasi mehel kuni tagumikuni paljast selga vaadata. „Kus on magamistuba?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Siiapoole, kullake.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kui nad läksid magamistuppa, pööras Vasco uuesti nuppe. Ta nägi magamistuba just sel hetkel, kui naine ütles: „Ma ei tea midagi su tegevuse kohta ega tahagi teada. Äri on nii igav.” Ta lasi kleidil maha langeda. Ta astus sellest välja ja heitis voodile, olles nüüd täiesti alasti, kui kõrged kingad välja arvata. Ja viskas stilettod jalast. „Ma ei usu, et sa drinki vajad,” ütles ta. „Ja ma tean, et mina ei vaja.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tolman viskus ta peale, maandudes kerge mütsatusega. Tüdruk ühmatas ja üritas naeratada. „Võta vabalt.” Mees hingeldas õhku ahmides. Ta sirutas käe naise juuste järele ja paitas neid. „Jäta juuksed rahule”, ütles tüdruk. Ta pöördus eemale. „Lihtsalt heida pikali,” ütles ta. ”Ja lase mul end õnnelikuks teha.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Oh kurat!” hüüdis Vasco oma pisikest ekraani vaadates. „Suudad sa seda uskuda? Ta ei ole isegi minutimees. Kui naine selline välja näeb, võiks ju arvata...”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Vahet pole,” ütles Dolly oma mikrofoni. „Ta paneb end nüüd riidesse.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Seda ta teeb,” ütles Vasco. „Ja veel päris kiiresti.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Naine oleks pidanud temaga pool tundi veetma. Ja kui talle ka maksti, siis mina seda igal juhul ei näinud.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma ka mitte. Kuid ka mees paneb end riidesse.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Midagi on toimumas” ütles Dolly. „Tüdruk läheb uksest välja.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vasco seadistas oma masinat, üritades leida õiget kaamerat. Ekraan vaid virvendas. „Ma ei näe sittagi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Tüdruk läheb ära. Mees on veel seal. Ei, oota... ta lahkub samuti.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah. Ja ta võtab veinipudeli kaasa.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Olgu,” ütles Vasco. „Ja kuhu ta sellega läheb?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vedelas lämmastikus külmutatud looteid transporditi spetsiaalses borosilikaatklaasiga vooderdatud roostevabast terasest termoses, mida kutsuti Dewari pudeliks. Dewarid olid enamasti suured piimapakikujulised anumad, kuid neid oli võimalik hankida vaid liitri suurustena. Dewaril ei olnud veinipudeli kuju, kuna neil oli suure suuga kork, kuid suurus oli umbes sama. Ja kohe kindlasti mahtus see veinikotti.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See peab tal kaasas olema,” ütles Vasco. „See peab olema kotis.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma arvan ka,” ütles Dolly. „Kas sa näed neid juba?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vasco jõudis paarikesele järele alumisel korrusel kohe gondlite peatuse kõrval. Nad kõndisid käsikäes, mehel veinipudel käevangus; ta hoidis seda püsti. See oli kummaline viis seda kanda ja nad olid veider paarike – kaunis tüdruk ning ebakindel kühmus mees. Nad kõndisid kanali ääres, heites vaevu pilku poodidele, millest nad möödusid.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Teel kohtumisele,” ütles Vasco.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma näen neid,” ütles Dolly. Vasco jälgis rahvarohket tänavat ja Dolly kaugemat otsa. Dolly oli kakskümmend kaheksa ja täiesti tavalise välimusega. Dolly võis olla ükskõik kes: raamatupidaja, sõbratar, sekretär, assistent. Ta sobis alati. Täna oli ta riietatud Vegase stiilis, tal olid tupeeritud blondid juuksed ja suure lõhikuga sätendav kleit ning tal olid mõned liigsed kilod, mis muutsid mulje täiuslikuks. Vasco oli temaga olnud juba neli aastat ja nad moodustasid hea meeskonna. Eraelus said nad korralikult läbi. Naine vihkas, et mees suitsetab voodis sigareid.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Suunduvad saali poole,” ütles Dolly. „Ei, tulevad tagasi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Suur saal oli hiiglaslik kõrgete kullatud lagede, maheda valguse ja marmorsammastega ovaalne käik. See muutis seal liikuvad rahvahulgad imepisikesteks. Vasco jäi tahapoole. „Nad muutsid oma meelt? Või nägid meid?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma arvan, et nad on ettevaatlikud.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Noh, praegu on tähtsaim hetk.” Põgeniku püüdmisest isegi olulisem oli saada teada, kellele ta looted üle annab. Ilmselgelt kellelegi konverentsi külastajatest.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Enam ei lähe kaua,” ütles Dolly.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Rick Diehl kõndis telefoni käes hoides gondlikanali äärsete poodide ees edasi-tagasi. Ta ignoreeris poode, mille kallid kaubad talle üldse ei meeldinud. Diehl oli üles kasvanud Baltimore’i arsti kolmanda pojana. Teised poisid läksid õppima meditsiini ja neist said isa eeskujul akušöörid. Diehl keeldus sellest ja suundus meditsiiniuuringutesse. Perekonna surve sundis ta lõpuks Läände kolima. Ta tegi mõnda aega California San Francisco Ülikoolis geneetilisi uurimusi, kuid teda paelus rohkem teiste San Francisco ülikoolide ettevõtlik kultuur. Siin näis, et iga midagigi väärt professor oli loonud oma firma või istus mitme biotehnoloogia ettevõtte nõukogus. Lõunalauas räägiti vaid tehnoloogiate vahetamisest, mitme osapoolega litsentsidest, pöördepunktilistest maksetest, väljaostmistest ja -maksmistest, esmastest ja teisestest intellektuaalsetest omanditest.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Seejärel aga sai Ricki naine Karen päranduseks märkimisväärse summa ja Rick taipas, et tal oli alustamiseks piisavalt kapitali. Lahepiirkond kubises firmadest; pinna ja inimeste osas valitses meeletu konkurents. Ta otsustas suunduda Los Angelese põhjaossa, kus Amgen oli pannud püsti oma hiiglasliku hoone. Diehl ostis suurepärase moodsa tehase, pani tööle terase uurimisrühma ja tundis, et on õigel teel. Isa ja vennad tulid teda vaatama. Kõik avaldas neile sügavat muljet.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kuid... miks Karen talle tagasi ei helistanud? Ta vaatas oma kella. Lapsed peaksid juba voodis olema. Ja Karen peaks olema kodus. Teenija ütles, et ta oli tund aega tagasi välja läinud, aga ei teadnud, kuhu. Karen ei läinud kunagi välja ilma telefonita. See pidi tal kaasas olema. Miks ta tagasi ei helistanud?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Mees ei mõistnud seda ja muutus kohutavalt närviliseks. Siin ta oli, üksi selles neetud linnas, kus oli rohkem kauneid naisi ruutmeetri kohta, kui ta kunagi varem näinud oli. Tõsi, nad olid võltsid ja läbi teinud mitmeid operatsioone, kuid nad olid ka kuratlikult seksikad.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Eespool nägi ta kühmus meest koos pika tibiga, kes kõndis kõrgetel kontsadel ja oli lihtsalt meeletult kaunis: mustad juuksed, sile nahk ja kuum, vormis keha. Kühmus tüüp pidi olema tema eest maksnud, kuid vaatamata sellele ei hinnanud naist piisavalt. Ta hoidis oma veinipudelit, nagu oleks see laps, ja paistis olevat niivõrd närviline, et ta peaaegu higistas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kuid tüdruk... Jeesus, ta oli nii kuum. Kuum, kuum...&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kurat võtaks, mõtles ta, miks Karen talle tagasi ei helista?&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Hei,” ütles Vasco. „Vaata seda. See on see BioGeni tüüp. Kõnnib ringi, nagu poleks tal midagi teha.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma näen teda,” ütles Dolly. Naine kõndis tast umbes tänava jagu eespool.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ei, ära pane tähele.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tolman ja venelanna kõndisid otse mööda BioGeni tüübist, kes vaid avas oma telefoni ja valis numbri. Mis ta nimi oli? Diehl. Vasco oli tast midagi kuulnud. Alustas firmat naise papiga ja nüüd kontrollis viimane võib-olla nende abielu. Midagi sellesarnast. Rikas mõrd, vana Idaranniku perekond, palju raha. Sellised mõrrad olid tavaliselt peres püksikandjad.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Restoran,” ütles Dolly. „Nad lähevad sellesse Terrazo kohta.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Il Terrazo Antico oli kahekordne klaasist rõdudega restoran. Sisustus oli kui moodsast lõbumajast, kõik kullatud. Sambad, laed, seinad: kõik pinnad olid kaetud dekoratsioonidega. Ainuüksi selle nägemine pani Vasco võpatama.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Paarike kõndis sisse, möödus reserveeritud lauast ja suundus ühe külgmise laua poole. Lauas märkas Vasco suure kondiga meest, kes nägi oma tumeda naha ja paksude kulmudega välja nagu kõrilõikaja ning jälgis venelannat peaaegu huuli limpsates.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tolman marssis otse laua juurde ja rääkis tumedanahalise mehega. Mees paistis nõutu olevat. Ta ei palunud neil istuda. Vasco mõtles: midagi on lahti. Vene tüdruk oli sammu võrra tahapoole astunud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sel hetkel sähvatas fotoaparaadi välk. Dolly oli teinud pilti. Tolman vaatas, mõtles hetke ja pistis jooksu.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kurat, Dolly!”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vasco jooksis Tolmanile järele, kes liikus järjest sügavamale restorani. Üks kelner tõstis käed üles. „Härra, vabandust...”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vasco lõi ta pikali ja jooksis edasi. Tolman oli eespool, liikus aeglasemalt, kui oleks võinud, sest üritas mitte raputada oma väärtuslikku veinipudelit. Kuid ta ei teadnud enam, kuhu läheb. Ta ei tundnud seda restorani; ta lihtsalt jooksis. Põmm, läbi kiikuvate uste ja Vasco kohe tema järel. Kõik karjusid midagi ja mõned kokad vehkisid nugadega, kuid Tolman jooksis edasi, ilmselgelt arvates, et köögil on mingi tagumine uks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ei olnud. Ta oli lõksus. Ta vaatas metsikult ringi. Vasco aeglustas sammu. Ta välgutas ühte oma märki, ametliku välimusega rahakotti. „Vahistan teid kodanikualgatuse korras,” ütles ta. Tolman kummardus kahe suure külmkambri ja kitsa vertikaalse aknaga ukse kõrval. Ta läbis kitsa ukse ja see sulgus tema taga.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ukse kõrval vilkus tuli.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;See oli teeninduslift.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kurat. „Kuhu see läheb?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Teisele korrusele.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kuhugi veel?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ei, ainult teisele korrusele.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vasco vajutas mikrofoni oma kõrvas. „Dolly?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma tegelen sellega,” ütles Dolly. Ta kuulis, kuidas naine trepist üles joostes hingeldas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vasco seisatas lifti ukse ees ja ootas. Ta vajutas nuppu, et lifti alla kutsuda.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma olen nüüd lifti juures,” ütles Dolly. „Ma nägin teda; ta läks alla tagasi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See on pisike lift,” ütles Vasco.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ma tean.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kui tal on tõesti vedelat lämmastikku kaasas, ei tohiks ta seal olla.” Paari aasta eest oli Vasco jälitanud põgenikku, kes varjus laborite varustamise lattu. Mees oli peaaegu lämbunud, sest lukustas end kappi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Lift tuli alla. Niipea, kui see peatus, tõmbas Vasco käepidet, kuid Tolman pidi olema vajutanud hädaolukorra nuppu, kuna uks ei avanenud. Samet oli maha tõmmatud ja näha oli Dewari roostevabast terasest äärt.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ja kaas oli pealt ära. Avause juures oli valget auru.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tolman vaatas teda läbi klaasi metsiku pilguga. „Tule välja, poja,” ütles Vasco. „Ära ole loll.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tolman raputas pead.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See on ohtlik,” ütles Vasco. „Sa tead, et see on ohtlik.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kuid Tolman vajutas nuppu ja lift hakkas tagasi üles minema.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vascol oli halb eelaimus.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tolman teadis küll. Ta teadis täpselt, mida teeb.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ta on siin ülal,” ütles Dolly, seistes üleval. „Kuid uks ei avane. Ei, nüüd ta läheb alla tagasi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mine tagasi laua juurde,” ütles Vasco talle. „Lase tal minna.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Naine mõistis kohe, millest mees räägib. Ta kiirustas mööda luksuslikku punase sametiga kaetud treppi alla tagasi. Ta ei olnud üllatunud, et laud, kus oli istunud kõrilõikaja välimusega mees, oli nüüd tühi. Ei mingit kõrilõikajat. Ei mingit kaunist venelannat. Vaid klaasi alla lükatud sajadollariline. Loomulikult oli ta maksnud sularahas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ja õhku haihtunud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vascot ümbritsesid nüüd kolm hotelli turvameest, kes kõik ühekorraga rääkisid. Olles kõigist poole pea võrra pikem, hüüdis ta, et nad tasa oleksid. „Kõigepealt,” ütles ta. „Kuidas me lifti lahti saame?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ta vajutas kindlasti hädaolukorra nupule.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kuidas me selle lahti saame?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Me peame voolu välja lülitama.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kas siis uksed avanevad?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ei, kuid me saame need lahti suruda, kui lift on seisma jäänud.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Kui kaua see aega võtab?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ehk kümme, viisteist minutit. Vahet pole, see tüüp ei lähe nagunii kuhugi.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Läheb küll,” ütles Vasco.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Turvamees naeris. „Kuhu kurat tal minna?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Lift tuli alla tagasi. Tolman oli põlvili ja hoidis ust kinni.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Tõuse üles,” ütles Vasco. „Tõuse üles, tõuse üles. Kuule, poja, asi ei ole seda väärt, tõuse üles.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Järsku läksid Tolmani silmad pahupidi ja ta kukkus selili maha. Lift hakkas üles minema.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Mida kuradit?” ütles üks turvamees. „Kes ta üldse on?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Oh persse, mõtles Vasco.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tolman oli vajutanud hädanuppu, mis oli lifti vooluringi kinni kiilunud. Kulus nelikümmend minutit, et lifti uksed lahti kangutada ja ta välja sikutada. Ta oli muidugi juba ammu surnud. Kukkumise hetkel sukeldus ta üleni 100% lämmastiku atmosfääri, mis oli tekkinud Dewarist välja immitsevast vedelast lämmastikust. Kuna lämmastik on õhust raskem, täitis see lifti järjest alt ülespoole. Sel hetkel, kui ta selili kukkus, oli ta juba teadvusetu ja suri vähem kui minutiga.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Turvamehed tahtsid teada, mis on Dewaris, pärast seda, kui see enam ei suitsenud. Vasco hankis endale kindad ja tõmbas välja pika metallvarda. Seal ei olnud midagi, ainult tühjad klambrid, mille küljes oleksid pidanud olema looted. Embrüod olid eemaldatud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Te tahate öelda, et ta tappis ennast?” küsis üks turvamees.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Just,” vastas Vasco. „Ta töötas embrüoloogia laboris. Ta teadis vedela lämmastiku ohtudest kinnises ruumis.” Lämmastik põhjustas laboriõnnetusi rohkem kui ükskõik missugune muu kemikaal. Pooled hukkunud surid, proovides päästa kinnistes ruumides kokku kukkunud kaaslasi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„See oli tema tee halvast olukorrast välja,” ütles Vasco.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Hiljem koju sõites küsis Dolly: „Mis loodetest sai?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vasco raputas pead. „Pole vähimatki aimu. Need ei jõudnudki tema kätte.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Sa arvad, et tüdruk võttis nad ära? Enne, kui ta tuppa läks?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Keegi igatahes võttis.” Vasco ohkas. „Hotell ei tunne tüdrukut?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Nad vaatasid turvakaamerate lindid üle. Nad ei tea teda.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ja ta on üliõpilane?”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Ta oli eelmisel aasta ülikoolis tudeng. Sel aastal teda ei immatrikuleeritud.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Seega ta haihtus.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Jah,” ütles Dolly. „Tema, tumedanahaline tüüp, embrüod. Kõik haihtusid.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Tahaksin teada, kuidas see kõik kokku klapib,” ütles Vasco.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Võib-olla ei klapigi,” ütles Dolly.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;„Poleks ka esimene kord,” ütles Vasco. Eespool paistsid kõrbes oleva teemaja neoontuled. Ta peatus. Ta vajas üht napsu.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt; &lt;/p&gt;
&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;</description>
 <pubDate>Thu, 18 Aug 2016 13:26:34 +0000</pubDate>
 <dc:creator>admin</dc:creator>
 <guid isPermaLink="false">90 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu</guid>
 <comments>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/proloog#comments</comments>
</item>
<item>
 <title>Raamatu algus</title>
 <link>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/raamatu_algus_7</link>
 <description>&lt;div class=&quot;field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot; property=&quot;content:encoded&quot;&gt;&lt;p&gt;&lt;i&gt;Ibn Fadlan, viikingid, teekonna algus&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;b&gt;Tutvustus&lt;/b&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ibn Fadlani käsikirja autor on esimene teadaolev viikingite elu ja ühiskonna vaatleja. See erakordne dokument kirjeldab eredate detailidega sündmusi, mis juhtusid rohkem kui tuhat aastat tagasi. Käsikiri pole muidugi pääsenud puutumatult nii tohutu ajavahemiku tagant. Sellel on kummaline saamislugu, mis pole vähem väljapaistev kui see tekst ise.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;b&gt;Käsikirja päritolu&lt;/b&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Juunis, A. D. 921 saatis Bagdadi kaliif oma õukondlase Ahmad ibn Fadlani suursaadikuna bulgarite kuninga juurde. Ibn Fadlan oli reisil kolm aastat ega täitnud kunagi oma ülesannet, sest kohtus teel rühma põhjalastega ja tal oli nende seltsis palju seiklusi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kui ibn Fadlan viimaks Bagdadi tagasi tuli, pani ta oma juhtumused kirja ametliku õukonnaaruande vormis. See originaalne käsikiri on juba kaua kadunud ja selle taastamiseks peame tuginema juhuslikele katkenditele, mis on säilinud hilisemates allikates.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Neist kõige paremini on tuntud Araabia geograafiline leksikon, mille kirjutas Yaqut ibn ‘Abdallah kunagi kolmeteistkümnendal sajandil. Yaqut tsiteerib ibn Fadlani käsikirjast tosinat lõiku, mis olid siis kolmsada aastat vanad. Võib arvata, et Yaqut kasutas selleks originaali koopiat. Siiski on neid väheseid lõike hilisemad õpetlased lõputult tõlkinud ja uuesti tõlkinud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Järgmine fragment avastati Venemaal 1817. aastal ja St. Peterburgi Akadeemia avaldas selle Saksamaal 1823. aastal. See materjal sisaldab teatud lõike, mida on varem avaldanud J. L. Rasmussen 1814. aastal. Rasmussen töötas käsikirja kallal, mille ta leidis Kopenhaagenist, see käsikiri on praeguseks kadunud ja selle päritolu on kaheldav. Tol ajal levisid ka rootsi-, prantsuse- ja inglisekeelsed tõlked, kuid need olid kõik kurikuulsalt ebatäpsed ega sisaldanud mingit uut materjali.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;1878. aastal avastati kaks uut käsikirja Sir John Emersoni, Konstantinoopolis asuva Briti suursaadiku antiigi erakogus. Sir John oli ilmselt üks neist innukaist kollektsionääridest, kelle omandamishimu ületas ta huvi konkreetse asja vastu. Käsikirjad leiti pärast ta surma; keegi ei teadnud, kust ta oli need saanud või millal.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Üks neist on araabiakeelne geograafiline tekst Ahmad Tusilt, tõenäoliselt pärines see aastast 1047 A. D. See muudab Tusi käsikirja kronoloogiliselt ibn Fadlani originaalile lähedasemaks kui ühegi teise, too pärines oletatavasti aastast 924–926 A. D. Kuid õpetlased peavad Tusi käsikirja kõigist allikatest kõige ebausaldusväärsemaks; tekst on täis ilmseid vigu ja vasturääkivusi, ja kuigi see tsiteerib viimaks kedagi „ibn Faqih’i”, kes külastas Põhjamaad, kahtlevad paljud autoriteedid seda materjali tunnustamast.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Teine käsikiri on Amin Razilt, pärit umbes 1585–1595 A. D. See on kirjutatud ladina keeles ja vastavalt autori andmetele tõlgitud otse ibn Fadlani araabiakeelsest tekstist. Razi käsikiri sisaldab mõningaid materjale oguusi turkide kohta ja mõningaid peatükke, mis kirjeldavad lahinguid udukoletistega, mida pole leida kusagil mujal.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;1934. aastal leiti lõplik tekst keskaegses ladina keeles Xymose kloostrist Thessaloniki lähedalt Kreeka kirdeosas. Xymose käsikiri sisaldab laiaulatuslikke kommentaare ibn Fadlani suhete kohta kaliifiga ja ta kogemusi Põhjamaa olenditega. Nii Xymose käsikirja autor kui kuupäev on mõlemad kaheldavad.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nende paljude versioonide ja tõlgete, mis on rohkem kui tuhande aasta jooksul kirja pandud nii araabia, ladina, saksa, prantsuse, taani, rootsi kui inglise keeles, kokkuviimine oli hirmuäratav töö. Vaid äärmiselt erudeeritud ja energiline isik võis sellega hakkama saada, ja 1951. aastal nii juhtuski. Per Fraus-Dolus, professor emeritus Oslo Võrdleva Kirjanduse Ülikoolis, korjas kokku kõik teadaolevad allikad ja alustas oma tohutut tõlketööd, mis võttis aega kuni ta surmani 1957. aastal. Osa ta uuest tõlkest avaldati „Oslo Rahvusliku Muuseumi Teadaannetes” aastail 1959–1960, kuid need ei äratanud suurt teaduslikku huvi, ehk sellepärast, et ajakirjal oli piiratud lugejaskond.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Fraus-Doluse tõlge oli täiesti sõnasõnaline; oma materjali tutvustuses märkis Fraus-Dolus, et „on keelte loomuses, et ilus tõlge pole täpne, ja täpne tõlge leiab omaenda ilu, ilma et sellele kaasa aidataks.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Fraus-Doluse tõlke täielikku ja annoteeritud versiooni ette valmistades pidin tegema mõned muudatused. Kustutasin mõned korduvad lõigud; neile on tekstis viidatud. Muutsin lõigu struktuuri, alustades iga otseselt tsiteeritud jutustajaga uut lõiku, nagu tänapäeval tavaks. Jätsin välja araabia nimede diakriitilised märgid. Lõpuks olen vahel muutnud originaalset lauseehitust, tavaliselt osalausete järjekorda muutes, et mõte oleks kergemini haaratav.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;b&gt;Viikingid&lt;/b&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ibn Fadlani viikingite portree erineb märkimisväärselt sellest, kuidas traditsioonilised eurooplased seda rahvast näevad. Esimesed Euroopa viikingite kirjeldused panid kirja kirikumehed; need olid ainsad tolle aja vaatlejad, kes oskasid kirjutada, ja nad näitasid paganlikke põhjamehi eriliselt jubedaina. Siin on tüüpiline liialdatud lõik, milles on tsiteeritud D. M. Wilsonit, kaheteistkümnenda sajandi iiri kirjanikku:&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Lühidalt, kuigi seal oleks nagu olnud sada karastatud terasest pead ühe kaela otsas ja sada teravat, valmisolevat, kaalutlevat, mitte kunagi kiirustavat, pronksist keelt igas peas ja sada jutukat, tugevat, lakkamatut häält iga keele otsas, ei suutnud nad lugeda ega jutustada, loendada ega jutte vesta oma raskustest, hädadest ega masendusest, mis käis kõigi iirlaste kohta, nii meeste kui naiste, imikute ja ättide, vanade ja noorte, nii kõrgemast kui madalamast seisusest, ükskõik missuguses majas selle vapra, raevuka ja täiesti paganliku rahva hulgas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tänapäeva õpetlased arvavad, et verdtarretavad lood viikingite rüüsteretkedest on suuresti liialdatud. Kuid Euroopa kirjanikud kalduvad siiski kirjeldama skandinaavlasi kui neetud barbareid, hoolimata Lääne kultuuri ja ideede suurest mõjust. Sageli tehakse seda teatud loogikaga. Näiteks kirjutab David Talbot Rice:&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kaheksandast üheteistkümnenda sajandini olid tõesti viikingid pisut mõjukamad kui ehk ükski teine rahvuslik rühm Lääne kultuuris... Viikingid olid ju suured rändurid ja nende navigatsioonilised saavutused olid märkimisväärsed; nende linnad olid suured kaubanduskeskused, nende kunst oli originaalne, loominguline ja mõjukas, nad võisid kiidelda ilusa kirjandusega ja arenenud kultuuriga. Kas see oli tõesti tsivilisatsioon? Kuid ma arvan, et seda ei saanud selleks tunnistada... Sealt puudus humanismi puudutus, mis on tsivilisatsiooni tunnuseks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Samasugust suhtumist väljendab lord Clark:&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kui mõelda Islandi saagadele, mis on maailma suurloomingu hulgas, peab tunnistama, et põhjalased olid kultuursed. Kuid oli see tsivilisatsioon?... Tsivilisatsioon tähendab midagi rohkemat kui energia ja tahtejõud ja loomevõime, midagi, mida varastel põhjalastel polnud, kuid mis hakkas juba sel ajal uuesti ilmnema Lääne-Euroopas. Kuidas ma seda defineeriksin? Noh, väga lühidalt, kestvuse tunnetus. Rändurid ja sissetungijad olid pidevas voolamises. Nad ei tundnud vajadust mõelda kaugemale järgmisest märtsikuust või järgmisest reisist või järgmisest lahingust. Ja sellepärast ei tulnud neile pähegi ehitada kivimaju ega kirjutada raamatuid.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Mida hoolikamalt neid arvamusi lugeda, seda ebaloogilisemad need tunduvad. Tõesti, peab imestama, miks kõrgelt haritud ja intelligentsed Euroopa õpetlased nii kergekäeliselt viikingid kõrvale heitsid, neist peaaegu väljagi tegemata. Ja miks tegelesid nad nii ülemäära semantilise küsimusega, kas viikingitel oli „tsivilisatsioon”? Olukord on mõistetav vaid siis, kui arvestatakse pikaajalist eurooplaste eelarvamust, mis tuleneb Euroopa eelajaloo traditsioonilistest vaadetest.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kõigile lääne koolilastele õpetatakse kohusetundlikult, et Lähis-Ida on „tsivilisatsiooni häll” ja et esimesed tsivilisatsioonid tekkisid Egiptuses ja Mesopotaamias, toidetuna Niiluse ja Tigrise-Eufrati jõgikondadest. Sealt levis tsivilisatsioon Kreetale ja Kreekasse, ning sealt Rooma, ja jõudis viimaks Põhja-Euroopa barbariteni.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Mida need barbarid tegid, kuni nad ootasid tsivilisatsiooni kohalejõudmist, polnud teada, seda ei küsitud just sageli. Rõhk pandi levimise protsessile, mida hiline Gordon Childe nimetas kokkuvõtvalt kui „Ida tsivilisatsioon jõudmas Euroopa barbarismini”. Moodsad õpetlased jagasid seda vaadet, nagu olid jaganud ka rooma ja kreeka õpetlased enne neid. Geoffrey Bibby ütleb: „Põhja- ja Ida-Euroopa ajalugu tõlgendati Läänest ja Lõunast, selle mehe kogu võimaliku eelarvamusega, kes peab end tsiviliseerituks ja vaatab neid, keda peab barbareiks.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sellest vaatepunktist on skandinaavlased ilmselt kõige kaugemad tsivilisatsiooni hällist ja loogiliselt kõige viimased, kes selleni jõuavad, ja sellepärast peetakse neid õigustatult viimasteks barbariteks, tülikaks okkaks teiste Euroopa piirkondade kämblas, kes püüavad omaks võtta Ida tarkust ja tsivilisatsiooni.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Häda on selles, et see traditsiooniline vaatepunkt Euroopa eelajaloole on viimase viieteistkümne aasta jooksul suuresti muutunud. Täpse süsinikdateeringu abil on segamini aetud vana kronoloogia, mis toetas vanu vaateid tsivilisatsiooni levimisele. Nüüd ilmneb kõigutamatult, et eurooplased püstitasid tohutuid megaliitseid kalmeehitisi enne, kui egiptlased ehitasid püramiide; Stonehenge on vanem kui Mükeene Kreeka tsivilisatsioon; Euroopa metallurgia võib kergesti olla vanem kui Kreeka ja Trooja metallitöötlemise oskused.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nende avastuste tähendus pole veel selge, kuid kindlasti on nüüd võimatu pidada eelajaloolisi eurooplasi metslasteks, kes ootavad käed rüpes Ida tsivilisatsiooni õnnistust. Otse vastupidi, eurooplastel paistab olevat olnud küllalt suuri organisatsioonilisi oskusi, et töödelda tohutuid kive, ja neil paistab olevat ka muljetavaldavaid astronoomilisi teadmisi, et ehitada Stonehenge, maailma esimene observatoorium.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Seepärast peab kahtlema eurooplaste eelarvamustes tsiviliseeritud Ida kohta ja isegi „Euroopa barbarismi” mõistet ennast tuleb värske pilguga üle vaadata. Kui sellele mõelda, siis omandavad need barbarlikud jäänukid, need viikingid, uue tähenduse, ja me saame uuesti hinnata seda, mida teatakse kümnenda sajandi skandinaavlastest.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kõigepealt peame mõistma, et „viikingid” polnud kunagi selgesti eristatav grupp. Mida eurooplased nägid, olid laialipaisatud ja eralditegutsevad meresõitjate rühmad, kes tulid suurest geograafilisest piirkonnast – Skandinaavia on suurem kui Portugal, Hispaania ja Prantsusmaa kokku – ja kes purjetasid oma eraldiasuvatest feodaalpiirkondadest, et kaubitseda või piraatluseks või mõlemaks; üht viikingit teisest oli raske eristada. Kuid sama tunnusjoon oli paljudel teistelgi meresõitjatel, kreeklastest kuni elizabethiaanlasteni.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tegelikult, inimeste kohta, kel polnud tsivilisatsiooni, kes „ei tundnud vajadust vaadata järgmisest lahingust kaugemale”, käitusid viikingid märkimisväärselt alalhoidlikult ja eesmärgikindlalt. Tõendades laiahaardelist kaubitsemist, ilmusid Araabia mündid Skandinaaviasse juba 692 A. D. Järgmise neljasaja aasta jooksul jõudsid viikingi kaubitsejad-piraadid nii kaugele läände kui Newfoundland, nii kaugele lõunasse kui Sitsiilia ja Kreeka (kuhu nad jätsid Delose lõvidele nikerdusi), ja nii kaugele itta kui Uurali mäed Venemaal, kus nende kaupmehed ühinesid Hiina siiditeelt saabuvate karavanidega. Viikingid ei ehitanud impeeriume ja tavatsetakse öelda, et nende mõju selles suures piirkonnas oli ebapüsiv. Kuid see oli küllalt püsiv, et jätta kohanimesid paljudesse Inglismaa piirkondadesse, ning Venemaal jätsid nad nime rahvale endale, põhjamaa hõimu Rusi järgi. Mis puutub nende paganliku elujõu, lakkamatu energia ja väärtuste süsteemi nõrgemaisse mõjutustesse, siis näitab ibn Fadlani käsikiri, kui paljud tüüpilised põhjalaste arvamused on säilinud tänase päevani. Tõesti, viikingi elustiili tänapäevalikus mõistuspärasuses on midagi rabavalt tuttavat ja äärmiselt meeldivat.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;b&gt;Autorist&lt;/b&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Nüüd peab pisut rääkima ibn Fadlanist, mehest, kes räägib meiega nii omapärasel viisil, hoolimata rohkem kui tuhandeaastasest vahest ja tosina erineva lingvistilise ja kultuuritraditsiooniga ümberkirjutaja ning tõlkija filtrist.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Me ei tea temast endast peaaegu mitte midagi. Ilmselt oli ta haritud ja ta tegutsemise järgi võib arvata, et ta polnud väga vana. Ta väidab sõnaselgelt, et ta tundis hästi kaliifi, keda ta eriti ei imetlenud. (Selles polnud ta üksi, sest kaliif al-Muqtadir kõrvaldati võimult kaks korda ja tapeti viimaks ühe ta enda ohvitseri poolt.)&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tema ühiskonnast on rohkem teada. Kümnendal sajandil oli Bagdad, Rahu Linn, maailma kõige tsiviliseeritum asula. Selle kuulsate ringikujuliste müüride vahel elas rohkem kui miljon elanikku. Bagdad oli vaimse ja kaubandusliku tegevuse keskus, erakordselt kaunis, elegantne ja suurejooneline. Seal oli lõhnavaid aedu, jahedaid varjulisi lehtlaid, sinna olid koondatud rikkused kogu tohutust impeeriumist.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Bagdadi araablased olid moslemid ja sellele usule tuliselt pühendunud. Kuid nad olid ka avatud inimestele, kes nägid välja, käitusid ja uskusid neist erinevalt. Araablased olid tegelikult selle aja maailma kõige vähem provintslikud inimesed ja see tegi neist võõraste kultuuride parimad vaatlejad.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ibn Fadlan ise on silmnähtavalt intelligentne ja tähelepanelik mees. Teda huvitavad nii igapäevase elu pisiasjad kui inimeste uskumused, keda ta kohtab. Paljugi sellest, mida ta näeb, rabab teda kui vulgaarne, ropp ja barbaarne, kuid ta ei kuluta aega põlastusele; kui ta on oma heakskiitmatust väljendanud, läheb ta kohe tagasi oma täpsete vaatluste juurde. Ja ta räägib sellest, mis ta näeb, märkimisväärselt vähese üleolekuga.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tema jutustamisviis võib paista Lääne lugejaile ekstsentrilisena; ta ei räägi lugu nii, nagu me oleme harjunud seda kuulma. Me kaldume unustama, et meie draamatunnetus pärineb suulisel traditsioonil – bardi elaval esitusel kuulajaskonnale, kes pidi sageli olema rahutu ja kannatamatu või unine pärast ränka söömaaega. Meie vanimad lood, „Ilias”, „Beowulf”, „Rolandi Laul”, olid kõik nagu lauljate ette kantud, kelle peamine ülesanne ja esmane kohustus oli lõbustamine.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kuid ibn Fadlan oli kirjanik ja tema peamine eesmärk polnud lõbustamine. Ta ei püüdnud ka ülistada mõnda kuulavat isandat või edasi anda selle ühiskonna müüte, kus ta elas. Otse vastupidi, ta oli suursaadik, teadet edasi andmas, ta toon oli maksuametniku, mitte bardi oma, ta oli antropoloog, mitte dramaturg. Tõesti, ta vähendas sageli oma loo kõige põnevamaid hetki, et need ei segaks ta selget ja mõistuspärast jutustust.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Vahel on see kiretus nii ärritav, et me ei mõista, kui erakordne vaatleja ta siiski oli. Sadu aastaid pärast ibn Fadlani oli reisijatel kombeks kirjutada erakordselt spekulatiivseid, kujutlusvõimerohkeid kroonikaid võõrastest maadest – rääkivaist loomadest, sulistest inimestest, kes lendasid, kohtumistest peemotite ja ükssarvikutega. Alles nii hiljuti kui kakssada aastat tagasi täitsid muidu kaine mõistusega eurooplased oma ajakirju rumalustega Aafrika paavianidest, kes kuulutasid sõja farmeritele, ja nii edasi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ibn Fadlan ei spekuleeri kunagi. Igas sõnas heliseb tõde, ja mil iganes ta kordab, mis ta on vaid kuulnud, siis ta nimetab seda hoolikalt. Ta on sama ettevaatlik rääkima ka sellest, mida ta on ise näinud: seepärast kasutab ta sageli fraasi: „Nägin omaenda silmaga,” üha uuesti ja uuesti.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ja viimaks on seesama absoluutne ausameelsus just see, mis teeb ta loo nii kohutavaks. Sest ta kirjeldus udus olevaist koletistest, „laibaõgijatest”, on edasi antud samasuguse detailiarmastusega, samasuguse hoolika skeptitsismiga, mis käib ka käsikirja teiste osade kohta.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Igal juhul võib lugeja seda ise otsustada.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;b&gt;Lahkumine Rahu Linnast&lt;/b&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Olgu kiidetud Jumal, Armuline, Halastaja ja Kahe Maailma Isand, ja olgu õnnistus ning rahu Prohvetite Printsi, meie Isanda ja Valitseja Muhamediga, keda Jumal hoidku lakkamatus ja igikestvas rahus kuni Lootuse Päevani!&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Selle raamatu kirjutas Ahmad ibn Fadlan ibn al-Abbas ibn Rašid ibn Hammad, Muhamad ibn Sulaymani klient, al-Muqtadiri saadik slaavide kuninga juurde, milles ta jutustab, mida ta nägi turkide, hasaaride, slaavide, baškiiride, russide ja põhjalaste maal, nende kuningate elust ja viisist, kuidas nad käituvad paljudel elujuhtumitel.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Slaavi kuninga Yiltawari kiri jõudis Usklike Käskija al-Muqtadirini. Selles palus kuningas saata enda juurde keegi, kes oskaks teda usuküsimustes harida ja tutvustada talle islami seadusi; kes ehitaks talle mošee ja püstitaks talle kantsli, kust ta võiks täita oma ülesannet, pöörata ümber rahvast kõigist ta kuningriigi piirkondadest, ja kes võiks ka nõu anda kindlustuste ja kaitserajatiste ehitamisel. Ja ta palus kaliifi, et too teeks seda. Selle asja vahendajaks oli Dadir al-Hurami.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Usklike Käskija al-Muqtadir, nagu paljud teavad, polnud tugev ega õiglane kaliif, vaid kaldus lõbutsema ja armastas oma ohvitseride meelitusi kuulata, nood aga tegid teda lolliks ja pilkasid teda sageli selja taga. Mina polnud nende hulgas ja kaliif mind eriti ei armastanud, seda järgmisel põhjusel.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Rahu Linnas elas vanaldane kaupmees nimega ibn Qarin, rikas kõigi asjade, kuid mitte õilsa südame ega inimarmastuse poolest. Ta peitis oma kulda ja samamoodi ka oma noort naist, keda keegi polnud kunagi näinud, kuid kõik rääkisid, et ta olevat kirjeldamatult ilus. Ühel päeval saatis kaliif mind ibn Qarinile teadet viima ja ma läksin kaupmehe maja juurde ja püüdsin sinna oma kirja ja pitseri abil sisse saada. Kuni tänaseni ma ei tea kirja sisu, kuid sel pole tähtsust.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Kaupmeest polnud kodus, ta oli mingit äriasja ajamas; selgitasin uksehoidjale, et pean ootama tema tagasitulekut, sest kaliif oli käskinud mul kirja otse tema kätte anda. Seejärel laskis uksehoidja mu majja, mis võttis pisut aega, sest uksel oli palju riive, lukke, haake ja sulgemislatte, nagu tavaliselt ikka ihnuskoi majas. Viimaks pääsesin sisse ja ootasin terve päeva, muutudes näljaseks ja januseks, kuid kitsi kaupmehe teenrid ei pakkunud mulle mingit kehakinnitust.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Pärastlõuna kuumuses, kui kõik oli majas minu ümber vaikseks jäänud ja teenrid magasid, muutusin ka mina uniseks. Siis nägin enda ees valget ilmutust, noort ja ilusat naist, kes pidi olema see naine, keda polnud keegi näinud. Ta ei rääkinud, vaid andis mulle märku järgneda teise ruumi, lukustades seal ukse. Seal hakkasin temast kohe suurt rõõmu tundma, ja ka naine ei vajanud mingit julgustamist, sest ta abikaasa oli vana ja kahtlemata teda hooletusse jätnud. Nii möödus pärastlõuna kiiresti, kuni kuulsime majaisandat tagasi tulemas. Otsekohe tõusis naine ja lahkus, olemata minu juuresolekul sõnagi lausunud, ja mina jäin kiirustades oma riideid korrastama.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Mind oleks kahtlemata teolt tabatud, kui needsamad paljud lukud ja riivid poleks takistanud isanda sissetulekut tema oma koju. Kuid siiski vaatas kaupmees ibn Qarin mind kõrvaltoast leides kahtlustavalt, küsides, miks ma olin seal ja mitte õues, kus oleks olnud käskjalal ootamiseks õige koht. Vastasin, et olin näljane ja nõrk ning olin otsinud toitu ja peavarju. See oli hädine vale ja ta ei uskunud seda; ta kaebas kaliifile, kes, nagu tean, oli salaja lõbustatud, kuid oli siiski sunnitud avalikult ranget nägu tegema. Seepärast, kui slaavide valitseja palus endale kaliifilt abilist, siis seesama põlastusväärne ibn Qarin nõudis, et saadetaks mind, ja nii ka juhtus.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Meie seltskonnas oli slaavi kuninga saadik, kelle nimi oli Abdallah ibn Bastu al-Hazari, tüütu ja tujukas mees, kes rääkis liiga palju. Seal olid ka Taqin al-Turki, Bars al-Saqlabi, mõlemad teejuhid ning mina. Me kandsime kingitusi valitsejale, tema naisele, tema lastele ja tema kindralitele. Me kandsime ka teatud rohtusid, mis olid antud Sausan al-Rasi hoolde. Niisugune oli meie seltskond.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Niisiis alustasime teed Rahu Linnast (Bagdadist) neljapäeval, 309. aasta 11. safaril (21. juunil 921). Me peatusime ühe päeva Nahrawanis, ja sealt läksime kiiresti edasi, kuni jõudsime al-Daskarasse, kus peatusime kolm päeva. Siis rändasime otse edasi pikemate viivitusteta, kuni jõudsime Hulwani. Sinna jäime kaheks päevaks. Edasi läksime Qirmisini, kuhu jäime kaheks päevaks. Siis asusime teele ja rändasime, kuni jõudsime Hamadani, kuhu jäime kolmeks päevaks. Siis läksime edasi Sawasse, kuhu jäime kaheks päevaks. Sealt jõudsime Raysse, kuhu jäime üheteistkümneks päevaks, ootama Ahmad ibn ‘Alid, al-Rasi venda, sest ta oli Huwar al-Rays, Sealt läksime Huwar al-Raysse ja jäime sinna kolmeks päevaks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;See lõik näitab ibn Fadlani kirjastiili. Peaaegu neljandik tervest käsikirjast on kirja pandud sel viisil, lihtsalt loetledes linnade nimesid ja päevade arvu, mis kusagil veedetud. Enamik sellest materjalist on hävinud. Oli selge, et ibn Fadlani seltskond rändas põhja poole ja viimaks pidid nad tegema talvepeatuse.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Meie peatus Gurganiyas oli pikk; me jäime sinna mõneks päevaks radžabis (novembris) ja terve ša’abani, ramadaani ja šawwali. Meie pika peatuse põhjustas kibe külm. Tõesti, mulle räägiti, et kaks meest läksid kaamelitega metsa puude järele. Kuid nad unustasid võtta kaasa tulekivi ja -hakatist ning magasid seetõttu terve öö tuleta. Kui nad järgmisel hommikul üles ärkasid, leidsid nad, et nende kaamelid olid kõvaks jäätunud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Tõesti, ma nägin, et turuplats ja Gurganiya tänavad olid täielikult maha jäetud külma tõttu. Kord, kui ma vannist välja tulin, sisenesin oma majja ja vaatasin oma habet, mis oli jäätükiks muutunud. Pidin selle tule ees üles sulatama. Elasin päeval ja ööl majas, mis oli teise maja sees, kuhu oli püstitatud turgi vilttelk, ja ma ise olin mässitud paljudesse rõivastesse ja karusnahksetesse vaipadesse. Kuid sellest hoolimata jäid mu põsed sageli öösiti padja külge kinni.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Selle äärmise külma tõttu ma nägin, et maasse tekkisid vahel suured lõhed ja et suur ning iidne puu võis pooleks lõheneda.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Šawwali keskel 309. aastal (veebruaris 922) hakkas ilm muutuma, jõgi sulas üles ja me hakkasime reisiks vajalikke asju varuma. Me ostsime turkide kaameleid ja kaamelinahast paate, valmistudes jõgede ületamiseks, mida me pidime Väike-Aasias reisides tegema.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Me varusime leiba, hirssi ja soolaliha kolmeks kuuks. Meie tuttavad seal linnas juhendasid meid riiete varumisel, nii palju kui me vajasime. Nad kirjeldasid eelseisvaid raskusi hirmuärataval viisil ja me uskusime, et nad liialdasid, siiski, kui me need läbi tegime, olid need palju suuremad, kui meile räägitud.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Igaüks meist pani selga jaki, selle peale mantli, selle peale lambanahkse kasuka, selle peale burka, pähe vildist peakatte, millest vaid kaks silma välja vaatasid. Meil oli ka lihtne aluspesu, pükstega nende peal, ja sussid, mille peal veel üks paar saapaid. Kui keegi meist kaameli selga sai, ei suutnud ta riietuse tõttu liigutadagi.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Seaduste tundja ja põetaja ja teenrid, kes olid meiega Bagdadist kaasa tulnud, lahkusid meist nüüd, kartes astuda sellele uuele maale, nii et teed jätkasid vaid mina, suursaadik, ta kasuvend ja kaks teenrit, Taqin ja Bars.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Karavan oli teeleminekuks valmis. Võtsime oma teenistusse linnaelanike seast teejuhi, kelle nimi oli Qlawus. Siis, usaldades kõikvõimast ja kõrget Jumalat, lahkusime esmaspäeval, kolmandal dulqadal 309 (3. märtsil 922) Gurganiya linnast.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Selsamal päeval peatusime Zamgani väikelinnas, see on turkide poolt asustatud ala väravaks. Järgmisel hommikul vara jätkasime teed Giti. Seal sadas nii palju lund, et kaamelid vajusid sellesse põlvist saadik; seal peatusime kaks päeva.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Siis kiirustasime otse turkide maale, kohtamata tühjal ja tasasel stepil mitte kedagi. Ratsutasime kümme päeva kibedas külmas ja katkematus lumetormis, millega võrreldes paistis Horezmi külm suvepäevana, nii et me unustasime kõik oma eelnevad ebamugavused ja olime peaaegu edasiminekust loobumas.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ühel päeval, kui meid tabas kõige metsikum külm, oli paaž Taqin ratsutamas minu kõrval ja temaga koos üks turkidest, kes rääkis temaga ühes turgi keeltest. Taqin naeris ja ütles mulle: „See turk ütleb: „Mida küll meie Jumal meist tahab? Ta tapab meid külmaga. Kui me teaksime, mida ta tahab, siis me annaksime talle selle.””&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ja siis ma ütlesin: „Ütle talle: Jumal soovib vaid, et ta lausuks: „Pole teist Jumalat peale Allahi.””&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Turk naeris ja vastas: „Kui ma seda teaksin, siis ütleksin seda.”&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Siis jõudsime metsa, kus oli palju kuivi puid, ja me peatusime. Karavan süütas lõkked, me soojendasime end, võtsime riided seljast ja laotasime kuivatamiseks laiali.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Ilmselt oli ibn Fadlani kaaskond jõudmas soojemasse piirkonda, sest ta ei räägi enam äärmisest külmast.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Asusime uuesti teele ja ratsutasime iga päev keskööst pärastlõunapalveni – pärast keskpäeva kiiremini – ja siis peatusime. Kui olime ratsutanud sel viisil viisteist ööd, siis jõudsime suure mäeni paljude kõrgete kaljudega. Seal olid allikad, mis purskasid kaljudest välja, nii et vesi jäi järvedesse. Sellest paigast jätkasime teed, kuni jõudsime turgi hõimuni, mida kutsuti oguusideks.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt; &lt;/p&gt;
&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;</description>
 <pubDate>Wed, 17 Aug 2016 19:46:26 +0000</pubDate>
 <dc:creator>admin</dc:creator>
 <guid isPermaLink="false">52 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu</guid>
 <comments>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/lugemist/raamatu_algus_7#comments</comments>
</item>
<item>
 <title>Järgmiseks</title>
 <link>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/j_rgmiseks</link>
 <description>&lt;div class=&quot;field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix&quot;&gt;&lt;ul class=&quot;links&quot;&gt;&lt;li class=&quot;taxonomy-term-reference-0&quot;&gt;&lt;a href=&quot;/autor/michael_crichton&quot; typeof=&quot;skos:Concept&quot; property=&quot;rdfs:label skos:prefLabel&quot; datatype=&quot;&quot;&gt;Michael Crichton&lt;/a&gt;&lt;/li&gt;&lt;/ul&gt;&lt;/div&gt;&lt;div class=&quot;field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot; property=&quot;content:encoded&quot;&gt;&lt;p&gt;&lt;img alt=&quot;&quot; class=&quot;image-large&quot; src=&quot;/sites/default/files/styles/large/public/Next%20esikaas.jpg?itok=dvDrm0qF&quot; style=&quot;width: 323px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;&quot; /&gt;„Next” on hoiatusromaan, kuid – see on suhteliselt pretsedenditu – kuna autor pakub teose lõpus välja väga selge tegevuskava, võib seda teatud mõttes ka lahendusromaaniks lugeda. Raamatut läbib terav ühiskonnakriitika, põhilise sauna saab USA seadusandlus, mis võimaldab geenide patenteerimist ja inimkudede kaubastamist. Üsna puust ja punaselt tehakse selgeks, et tegelikult satub see vastuollu USA konstitutsiooni 13. paragrafi parandusega, mis keelustab orjapidamise. Raamatus tatsavad ringi kõnelev papagoi Gerard, inimgeenidega šimpans Dave ja Sumatra džunglist leitud hollandi ja prantsuse keeles sõimav orangutang.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Sellest raamatust on raske mõne sõnaga ülevaadet anda. Tegemist on kaleidoskoopromaaniga, mis autori enda sõnul pidi meenutama DNA ahelat – koletu kuhi lühikesi koodijuppe, mis üksteist veidratel ja halvasti ennustatavatel asjaoludel mõjutavad. On umbes kuus-seitse erinevat tegevusliini, mis alles lõpus mitte just kõige loogilisemal moel kokku põimitakse. Raamat lõppeb hästi, aga see on osa autori sõnumist.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Raamatu tõlkis Madis Vodja.&lt;br /&gt;Kaanepildi autor on Meelis Krošetskin.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt; &lt;/p&gt;
&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;div class=&quot;field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-label&quot;&gt;Suur pilt:&amp;nbsp;&lt;/div&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot;&gt;&lt;a href=&quot;https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/Next_kaas.jpg&quot;&gt;&lt;img class=&quot;pure-img&quot; typeof=&quot;foaf:Image&quot; src=&quot;https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/Next_kaas.jpg?itok=0Qu_wp3H&quot; width=&quot;100&quot; height=&quot;69&quot; alt=&quot;&quot; /&gt;&lt;/a&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;div class=&quot;field field-name-field-linke field-type-link-field field-label-hidden&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot;&gt;&lt;a href=&quot;http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=69609&quot; target=&quot;_blank&quot; rel=&quot;nofollow&quot;&gt;Raamatu arvustused Ulmekirjanduse Baasis&lt;/a&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;</description>
 <pubDate>Wed, 17 Aug 2016 17:18:21 +0000</pubDate>
 <dc:creator>admin</dc:creator>
 <guid isPermaLink="false">39 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu</guid>
 <comments>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/j_rgmiseks#comments</comments>
</item>
<item>
 <title>13. sõdalane</title>
 <link>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/13_s_dalane</link>
 <description>&lt;div class=&quot;field field-name-field-autor field-type-taxonomy-term-reference field-label-hidden clearfix&quot;&gt;&lt;ul class=&quot;links&quot;&gt;&lt;li class=&quot;taxonomy-term-reference-0&quot;&gt;&lt;a href=&quot;/autor/michael_crichton&quot; typeof=&quot;skos:Concept&quot; property=&quot;rdfs:label skos:prefLabel&quot; datatype=&quot;&quot;&gt;Michael Crichton&lt;/a&gt;&lt;/li&gt;&lt;/ul&gt;&lt;/div&gt;&lt;div class=&quot;field field-name-body field-type-text-with-summary field-label-hidden&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot; property=&quot;content:encoded&quot;&gt;&lt;h2&gt;&lt;img alt=&quot;&quot; class=&quot;image-large&quot; src=&quot;/sites/default/files/styles/large/public/13_esikaas.jpg?itok=S4dcHtjQ&quot; style=&quot;width: 315px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: right;&quot; /&gt;Ibn Fadlani käsikiri, mis jutustab ta kohtumisest viikingitega A. D. 922.&lt;/h2&gt;
&lt;p&gt;See raamat kandis esimesed 23 aastat pealkirja „Eaters of the Dead”, eesti keeles siis „Laibaõgijad”.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Loo põhjal 1999 a. tehtud filmi – Antonio Banderas kui Ahmad ibn Fadlan ja Vladimir Kulich kui Buliwyf – pealkirjaks sai „13. sõdalane” („The 13th Warrior”) ja edaspidi on raamat ilmunud selle nime all.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;b&gt;Tagakaanel on ära toodud viikingite palve või sõjahüüd, mis sõna-sõnalt sellisel kujul esineb filmis, mitte raamatus:&lt;/b&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;&lt;i&gt;&lt;b&gt;Vaata, seal näen ma oma isa &lt;/b&gt;&lt;/i&gt;&lt;br /&gt;&lt;i&gt;&lt;b&gt;Vaata, seal näen ma oma ema, oma õdesid ja vendi&lt;/b&gt;&lt;/i&gt;&lt;br /&gt;&lt;i&gt;&lt;b&gt;Vaata, seal näen ma oma hõimu vereliini alguseni välja&lt;/b&gt;&lt;/i&gt;&lt;br /&gt;&lt;i&gt;&lt;b&gt;Vaata, nad kutsuvad mind, et ma võtaksin sisse oma koha nende hulgas&lt;/b&gt;&lt;/i&gt;&lt;br /&gt;&lt;i&gt;&lt;b&gt;Valhalla kodades, kus vaprate päralt on igavene elu!&lt;/b&gt;&lt;/i&gt;&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Raamatu on tõlkinud Tõlkinud Eva Luts.&lt;br /&gt;Kaanepildi autor on Meelis Krošetskin.&lt;/p&gt;
&lt;p&gt;Toimetus tänab Helen Geršmani araabiakeelsete sõnade ja araabia nimede kontrollimise ja korrastamise eest.&lt;/p&gt;
&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;div class=&quot;field field-name-field-kaanepilt field-type-image field-label-above&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-label&quot;&gt;Suur pilt:&amp;nbsp;&lt;/div&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot;&gt;&lt;a href=&quot;https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/images/13Sqdalane_kaas.jpg&quot;&gt;&lt;img class=&quot;pure-img&quot; typeof=&quot;foaf:Image&quot; src=&quot;https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/sites/default/files/styles/thumbnail/public/images/13Sqdalane_kaas.jpg?itok=LETu-W2W&quot; width=&quot;100&quot; height=&quot;75&quot; alt=&quot;&quot; /&gt;&lt;/a&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;div class=&quot;field field-name-field-linke field-type-link-field field-label-hidden&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-items&quot;&gt;&lt;div class=&quot;field-item even&quot;&gt;&lt;a href=&quot;http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=814&quot; target=&quot;_blank&quot; rel=&quot;nofollow&quot;&gt;Raamatu arvustused Ulmekirjanduse Baasis&lt;/a&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;&lt;/div&gt;</description>
 <pubDate>Wed, 17 Aug 2016 17:02:31 +0000</pubDate>
 <dc:creator>admin</dc:creator>
 <guid isPermaLink="false">29 at https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu</guid>
 <comments>https://www.syndmustehorisont.veskimees.eu/raamat/13_s_dalane#comments</comments>
</item>
</channel>
</rss>
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />
<br />
<b>Deprecated</b>:  Constant E_STRICT is deprecated since 8.4, the error level was removed in <b>/data01/virt101604/domeenid/www.veskimees.eu/syndmustehorisont/includes/errors.inc</b> on line <b>29</b><br />